Unistused ja mälestused elujuhtumid ja sisekõned. Neis avaneb tihtipeale ja kõik see millele otse küsides ei oskagi vastata. Hilisel õhtutunnil on siin klassikaraadio stuudios Kalle Kurg. Ega sa ei unusta? Tütar ei olnud päeva esimesele lennule piletit saanud aga siis selgus, et sellel päeval oli uue liini esimene lend Londonisse ja üks koht veel vaba. Ja tütar oli läinud turvaväravasse ning tal ei olnud jäänud muudkui minna selle kauge akna juurde, kust kuidagiviisi võis näha tõusvat lennukit. Tal oli olnud tahtmine ta tagasi hüüda. Aga metalluks, mille vahelt passid, talli suunavad sildid oli juba sulgunud. Ning nii sai ta ainult mõelda, et ei teadnud enam, kus tütar täpselt on. Läks pool tundi, enne kui lennuk hiigelaknal nähtavale ilmus. Kuulmatult ülespoole ronis nagu kärbes. Ja pilvedes segadus. Ja siis oli kõik. Ta kujutles, kuidas tütar istub odavlennuliinilennukis ja surub tema tehtud kohmakad võileivaistmetaskusse kuid see ajanud naerma. Kui ta hommikul, erinevalt tavalistest hommikutest, mil ta plaate kuulas ja vanast harjumusest järgi märkmeid tegi, oli raadio lahti teinud, et kuulata, mida ilma kohta öeldakse oli esimene sõnum olnud terrorihoiatus. Ameerika saatkond oli hoiatanud Balti riike. Ja keegi oli Tallinnas pannud mingi auto põlema. Mis seal taga on? Seal aiateel. Mul pole aimugi. Varjud ristuvad ja lahknevad, aina jooksen ja jooksen. Nii lõpmata on see varjude maa mind tagasi, kutsuge, tooge nii seletamata, on see jooks nii kärsitumalt, valust, tõstan niiske koonu ülesse. Ja oludes palun. Nad olid eile päeval pikalt tütrega koos istunud ning tütar oli talle öelnud. Hoia ennast ja tema, tema oli vastanud. Olen koer ja varjama aja ning tütar oli vaadanud talle selle vilistaja salmi peale hämmastavalt otsa vangutanud pead ning surunud end tema vastu, tõmmanud tal käega üle juuste ja öelnud, et ta peab enda eest hoolitsema ja lisanud ära siis unusta. Bussi tuli oodata. Lennujaamahoone oli juba ammu uus ja mitu korda ümber ehitatud, enam klaasi enam õhku. Aga väljavaade aknast oli ikka samasugune. Varem tatult seisvate autode asemel oli parkla. Ja aeg-ajalt hakast mööda libisevad autod olid muidugi uued kuid taamal kohises Ülemiste ikka sama tähendusrikkalt. Ja hääl, mis ei saanud siia kostaga ameti kohisest kõrusel tollest ajast, kuidas seletamatul ajendil oli öösel roninud üle traataia ning seisnud kaua Ülemiste kaldal. See seal oli ikka aimata. Korda oli üle järve ujunud põder, põder oli kõndinud Tartu maanteed pidi linna poole. Kui ta ümber piirati, oli ta kangestunud, seisma jäänud ja otsinud lõpuks pääsu keskturule suletuna tunduvas ruumis olid askeldavad ja karjuvad inimesed, teda ärritanud loom oli ajanud ümber mitu lauda ja pärast tunde kestnud nurka ajamist lõpuks maha lastud ning kõik kohad olid verd täis olnud. Mis seal taga on? Seal aiateel, Mul pole aimugi. Varjud ristuvad ja lahknevad. Mayna jooksen ja jooksen. Nii lõpmata see varjudemaa. Mind tagasi kutsuge. Tooge. Ta sirutas väsinud õlgu ja tõmbas krae koomale. Ta ei tahtnud minna otse koju. Naine oli tuhandete kilomeetrite taga ja kodus võis ta seetõttu rääkida ainult telefoni automaatvastuvõtjaga. Naisel oli mobiil küll, kuid tavaliselt helistas ta õhtuti tavatelefonilt ja koju, mitte mobiilile. Et nuusutada kodu lõhna, nagu ta ütles, et kas köögis ei ole miski kõrbenud. Kõik võib juhtuda, ütles naine ning naeris pehmelt. Naine nimetas mobiiline närviliiniks ega armastanud seda kasutada. Mobiiliga helistades tekkis naisel juba ette tunne, et midagi on lahti. Aga täna võis naine siiski helistada mobiilile. Naine kippus viimasel ajal muretsema. Küllap sellepärast, et ta siia üksi pidi jääma. Pealegi oli Ameerika saatkonna hoiatus naisel kindlasti teada ja naised, kui ütlesid ikka igasugust ette. Aga tema oli mobiili koju unustanud ja kujutles, kuidas naine võis närvitseda, kui ta aparaati Ta olen koer. Mis seal laial teel seal taga on? Mul pole aimugi. Buss tulija tähistus automaatselt sisse ning vajus istmele. Tütar oli kindlasti juba kümnendiku maast maha sõitnud. Õhtul istub tütar Londoni lähedal oma uues kodus ja surub lauba vastu mehe pead, nagu nad olid teinud tema juures, kui ta ootamatult tuppa läks. Vähemalt teha, mida tahab. Mitte nagu tema ise, kellel elu libises käest. Bussiaknast liikuvaid pilte jälgides mõtles ta, kas ehk tütre küsimus lennuväljal ei võinud lihtsalt käia tema enda eest hoolitsemise kohta öeldud niisama täienduseks või oli selle taga midagi muud. See oli ilmselt kehv enesetunne, mis teda nii hajameelseks tegija ajas urgitsema. Tal oli kehv enesetunne olnud juba siis, kui naine oli ära sõitnud, sest keskmine tütar elas omaette. Ja nii oli ta tänud juba siis korterisse üksi. Vanem tütar oli aastaid tagasi kolinud linnast ära maale metsade sügavusse süveneda, maalimisse ning kuigi tema mees mööda maad ringi sõitis, käis temagi harva Tallinnas. Ja noorim tütar, kes töötas aasta algusest peale Saksamaal oli kehv kirjutama ja isegi helistama. Ning naine oli pidanud sõitma õe juurde Austriasse. Õemehel oli Viini kesklinnas maja, mille ta oli välja üürinud ja linna taga teine maja, kus nad tema naise õega ise elasid. Kui õemees vihini oli kolinud olinud vanade asjade restaureerimisega ja kinnisvara äriga. Kiiresti jõukaks saanud õemees oli asjatundja ning kunstnik, kellega rajal vanad asjad tõesti uue elusaid. Ning nad olid lootnud, et kui nad paari aasta pärast tagasi Eestisse tulevad, jätkab poeg nende teed. Aga poeg oli ühel varahommikul mehe kabinetis endale kuuli pähe lasknud. Mis seal taga on? Taali oma peatusest mööda sõitnud ta läks välja ning hakkas astuma, kuhu jalad viisid. Aaron on kadunud, ta pidi minema täna kultuurimajja esinema, aga teda ei ole kadunud. Rärnitsasti riigiviina hinge all, sellest saan ma ka haru aga tema tahab ju päris ankur olla, tema käib ju lepikul endal endal külas. Naise hääl oli värisenud, tema eluaegse sõbra Aaron Sorgu elukaaslane oli talle kahe nädala siis nädala eest ja lõpuks jälle eile hilisõhtul maalt helistanud ja küsinud kas ta teab, kus Aaron võiks olla. Joobist oli öelnud naine. Aga tema ei olnud vastanud otseselt midagi ning lubanud helistada, kui Aaronit näe. Aga ta ei olnud Aaronit näinud ka matustel. Ma tulin, saad peiedel ehk lõuale ja siia, kui vilistajakad ei ole, oleks saar on kindlasti öelnud ja naernud ja juua ka. See oli tema komme näidata, et tagada unust. Lugu pidas. Aga teha jah, ei olnud lülistaja matustele tulnud. Aaron ei kannatanud elu, nagu ta ütles ühte ühist tuttavat paroleerides. See kippus rääkima oma suurest armastusest elu vastu ja laulis isegi vastavat laulukest. Seda tuttavat parodeerida, ütles Aaron ikka. Ma ei kannata elu eriti elu. Naeris ja kadus jälle sfääridesse veel paremini tundma õppida seda mis tema enda jutu järgi ei olnud elu, vaid selle alglätted. Mul on Aaronit siin vaja, oli öelnud elukaaslane. Naine oli linnas nende elamispinna nagu Aaron nimetas uue hotelli läikiva kõrghooned, tagaõues pesitsevad vanas värvimata majakeses üüritud korterit raha pärast välja üürinud. Ja elas maha sõbratarid, alus, kus sai aastas mõned kuud elada tasuta, kui ainult pidamistööd ära tegid. Ja küllap ka selle viimase pärast naine Aaronit vajaski. Ta oli lubanud teada anda, kui midagi kuuleb aga jätnud, rääkimata selle, mida oli välja lugenud Aaroni viimasest maalt saadetud kirjast. Kas sa seda tead, kus asub Emumägi? Sinna tahad elu mind vedada, ma vaatan aknast välja ja mida ma näen, midagi ei näe peale selle suure halli ähmasena mäeküüru ja halli udumis tungiv aknast sisse, kuni täidab kõik kambrid. Aga mulle meeldivad õhtused laternad, urkad, käigud, äärelinna räämas ruumid, vanad raamatukogud, kus on ainult üks algeline arvuti ja mõni vanas köites noodiraamat, mida keegi peale minu enam kunagi uuri. Sirlya Robed linnas ma käin aga kuskil joomas. Aga kui sa näed linnas mõnda hulkuvad koera, siis vaata hoolega. See olen mina, ma istun kuskil linnamüüri ääres mäeveerul ja vaatan, mismoodi all elu kulgeb ning kas kuskilt tagahoovist või siseõuest mõne palukese või lõuatäie saab. Ma ei saa midagi parata, et ma linnakoer olen. Nii oli kirjutanud Aaron ometi mitte ainult Aaroni eluga kaaslasel vaid ka temal oli põhjust arvata, et Aaron jõi. Ja Aaron ei olnud tema meelest mingi selline lõbus pidupidaja nagu vilistaja vaid pigem arupidajanna aurutaja Sorgu. Nii teda hüüti. Kes ütles, et sorgus teine keset soru hinge all ei võinud teada, mis temaga juhtuda võis, kord võeti tal mobiil ära, kord raha korda, abistas teda keegi trepist alla kukkuma. Ja tal oli nagu kihk käia just sellistes paikades, kus juhtuda võis. Aaron lonkas ja see võis olla trepilt kukkumise või mingeid kallaletungi tagajärg. Taali ise oma silmaga Aaronit näinud vihmaga vaateplatvormil istumas jalgu kõigutamas ja Allapika jala sügavikku vaatamas. Piiril oli öelnud Aaron ise veidi vintis häälega. Piiril on hea olla. Ma ei teadnudki, et mulle meeldib istuda piiril kus ei ole kedagi piiri valvamas ning pannud plokkflöödi, mida ta alati kaasas kandis, põue tagasi. Võib-olla on olnud minu õiget pill hoopis flööti, aga ma pean piirduma selle mänguasjaga, ütles ta ise, kes mulle enam klarnetit annabki. Aga ongi ja ma ju ei kannata klarnetimängu oli öelnud, haarasse, paneb pea valutama, kuigi peavalu on vist ainuke asi, mis mulle meelde tuletab, et mul pea olemas on. Aaron oli Läti, mille suulist Dali pidanud uuendama, kusagil ära kaotanud. Ja see oli tema viis pilli taga leinata. Õnneks on mul see see maastik, mis soojendab mu südant ja haaran oli viivanud all laiuva linna poole. Ah annab parem paar krooni, pillimees. Kaar on, ei teadnud siis veel, et teda ei vajatud enam pillimeheks. Orkestri direktor ja dirigent olite kutsunud oma tuppa. Te olete nüüd meie orkestris mänginud, kokku üle 40 aasta oli alustanud sektor. Taali orkestri jaoks liiga vana. Ta laskis pilgul aeglaselt üle väljaku käia. Väljak passaaži ees oli pooltühi, nagu sel kellaajal oktoobris ikka. Vabandage, mis päev täna on? Üksi istuv noormees komandos kõrvallauas tema poole. Ma olen vist unustanud õigel ajal eksamile minna. Oli oktoobri viimane päev. Ta oli kõndinud mõtlemata, kuhu tänavad viivad. Need said tuua ainult siia. Just siin oli ta varem istunud, et kontserdile kaks ideid genereerida, kuigi see oli illusioon. Ideed tulid pähe ikka kusagil kõndides, trepikojas, kus tahes juhuslikult. Ja nüüd ei olnud tal enam. Kontsertega. Nad ei lase Arafati Jeruusalemma minna, see on talle ainult kasuks, teda võetakse juba praegu märtrina. No kas ta siis ei ole märter, kui paljud on kannatanud, et Palestiina riik kasutada, aga tegelikult on see naine, naine ei lase teisi liidreid tema juurde, Aravete tahavad haiglas talle öelda, et tal ei ole enam võimu. See oli kõrvallaud. Kummaline. Aga paar nädalat tagasi olid jasmiin pargis õitsenud. Paarkümmend aastat tagasi oli soome raadiodiktor imeilus mustapealine naine talle seltskonnas peo ajal sügavas öös kõrvas ahistanud et on ka Arafatiga maganud ja levitanud jasmiini lõhna. Kus Palestiinas olide vastas, ahistanud Palestiina ju ei ole? Ei, Süürias oli see ahistanud naine ärava, vaata nii, ma ei ole veel abielus, oli su ahistanud naine. Ja tema oli huviga vaadanud naise huuli ning mõelnud, kuidas naine võiks suudelda. Pilvede olid hallid, nagu liiguks kesklinna poole 70.-test aastatest lahe kohale jäänud tehases suitsupilv kuid see oli ainult kujutlus. Linna lõhnad, poodidega, osakondade elus, lehk, tehase õuede, metalli ja Kirbenud bensiini hais ei meelitanud sõõrmeid. Hull mutt, kes riietas end lahtistesse kangastesse ei uidanud enam kesklinnas ise kõval häälel endaga juttu ajades ringi. Suviti lendasime mööda Narva maanteed küll tolmu ja kusagil äärelinnas harjutas keegi klaverit. Aga kanalisatsioonist ei tulnud enam vängeid lõhnu. Glooria kõrval oli paekiviseinast mitme meetri kõrgusel kivisse juurdunud visa kask välja kistud rohi ja lilled olitresseeritud kasvama Klumpidel mingil ristteel või presidendilossi aias. Kadrioru rohelise konnamajagi oli maetud moodsa krundi alla ja ehk ainult mõni pabul turistide jaoks lava rekvisiidid välja pandud hobuselt meenutas minevikku. Seda kõike nimetati arenguks ja elu väikesed imed, mis olid soojendan oma veidrusega südant. Mattusid selle alla, seda enam, mida enam korraldati, hooldati ja kindlustati. Minevik oli kadunud nagu juhuseid, täis teatrietendus ning seda ei saanud enam kunagi taastada. Õieti oli see Aaron, kes oli pannud teda mõtlema elule. Linnas. Oli öelnud, et see on nagu skeem. Linn oli liiklusskeemid, majade ja tänavatevõrk, elektriskeemid, arvutiühendused, mobiilikiirgusel, sotsiaalsed suhted. See oli muutunud korrastatud süsteemiks, kus juhusele joonud kohta. Vanasti oli jäetud mõnel maal linnad maha, kui surnute arv kasvas suuremaks ka elanike arv. Aga nüüd tundus linn ise surevat muutuvat mingiks omaette olemises eksisteerivate riiviseks skeemiks kuhu juhus pääses juurde ainult siis vabase lüliti kappi või tekkis lühiühendus. Kas sa tunned elu lõhna? Oli küsinud, haaran, nad olid koos Aaroniga seisnud ülekäigu kohal, kus oigas noormees, kellele auto oli otsa sõitnud. Jalad veel autos oli ta pea lahtisest uksest väljas suur vereloik ümber ning nad olid jahmatuses tardunud. Sel ajal, kui inimesed ringis karjusid, tehke siis midagi. Klõps ja valmis lülitaks välja elektritoas, klõps. Ja elu tundus olevat kadunud. Aga nii see siiski päris ei olnud. Elu välja lülitada ütlemine oli seesama, mis välja lülitada strateegilise tähtsusega jõu ja siis vajusid pimedusse ja lakkasid toimimast. Need sidemed, kanalid ja seosed, mis kadunud olid sidunud teiste inimeste ühiselu ja maailmaga. Ometi need sidemed veel võpatasid, tuksusid kaua aastaid ning alles siis kahvatasid, nagu oleksid elektrini taandunud elektriskeemid eksplaanidel projekteerija, pliiatsi, visand, eks. Ja kustunud siis kuni jäi valge leht, idee või kujutlus, projekteerijad EAS ning kuni seegi hajus, nagu seda ei oleks olnudki. Kas sa ei tunne elu lõhna? Oli küsinud Aaron nägu kahvatu. Ja tema oli võpatanud mõttest, et tavaliselt oli elu maetud skeemide teadeteliinide reklaamile, asjade kiletatud toidustandard, vormelites eritud Tseeviide ja argipäeva Lanedate sõnumite kuhjumite alla, kus ootamatusi, algusi ning tagamõtteta tehtud tegusid ei olnud näha. Mina jõuan alati valesse sadamasse. Seda ei olnud öelnud Aaron vaid vilistaja kuid mitte ainult vilistavaid. Aaron ja tema ise käisid ilmselt tihti valeveed. Ta ei osanud seda ise ka alati seletada. Ka seekord oli ta pärast vales peatuses mahatulekut miskipärast läinud veel teisele valele bussile head olnud lõpuks rannaväravatest sisse. Ning enne siia passaaži jõudmist lankinud. Kesklinn on mööda pikka tänavat. Ajaloo muuseumis oli giid rääkinud Liivinstonist. Niisamuti nagu ilmaliku mõtteviisiga Livingston Niiluse lätete jälil on vaimuliku mõtteviisiga Gerhardt Kroll liikunud Jeesuse jälgedel ja avastanud alglätteid. Olgu Jeruusalemm Niiluse lätted seal ikka sümbol. Niiluse lättedki võisid olla Liivingstonile nähtavasti midagi enamat kui geograafiline fakt. Ja samamoodi on Krolliga inimene on alati rännanud, otsinud oli giid muutunud pateetiliseks ja Eka avastanud tänapäevasem valge laik Allawistel. Ainult inimene ja inimesel jääb avastada ainult iseend. Aga kas see saab olla avastus, oli püsinud keegi kuulajatest, mis oli küsinudki omakorda veidi pahaselt. Poiss oli ajanud pea selga ja vaadanud hajameelsed lake sumi, sead olid jäänud vait. Mõelge loogiliselt, oli öelnud lohakalt riietatud poiss, see Livingston tahtis avastada Niilusele Teid. Avastada saab ainult seda, millest ei tea, mis see on. Kuidas saab avastada alglätted, kui te teate, et need on olemas. Aga Livingston näiteks avastas selle alglätted ei olnud, üks olin vastanud giid, aga mida avastas scroll? Pahatahtlik õpilane? Pahatahtlik õpilane oli sihistanud giid rühmaga kaasas olnud õpetajale. Ta oli välja tulnud ja seisnud päeva poolhämaras valguses. Olen koer. Larry maja sel suvisel ööl, jah, varia majand, aga varjud on pikad seal suvisel ööl ma ühtegi varjuhid taba. Kahvatu kuu, kollane keel ei ulata kaevuni. Mis seal taga on? Seal aiateel. Mul pole aimugi. Marjunud ristuvad ja lahknevad naina jooksen ja jooksen, nii lõpmatu on see varjude maa. Mind tagasi kutsuge tooge nii seletamatu see jooks ning kärsitamalt valus. Tõstan niiske koonu ülesse. Ja oludes ma palun. See oli haiglas. Paar nädalat tagasi oli viliste vaadanud tallama, voodist selgete silmadega otse ütelnud. Nii tore, et sa tulid, sina ikka hoolid inimesest. Ning andnud talle käe, mis oli õrn, peaaegu läbipaistev ning jõudis tema kätt pigistada ainult vaevu ja pilguga voodile osutades mühatanud. Näe, missugune juhus seekord see on ikka nii juhus, loeb juhus, on see ruum, tead, kus saatuse elamisele ruumi jätab, oli öelnud vilistaja ning hakanud äkki rääkima. Ma olen tahtnud sulle öeldes, sinu mäng tookord, kui sa ootamatult Ilmar rahata mulle minu õhtul mängima tulid. See oli üks tegu. See oli tõesti tegu. Ega meie, keegi ei tea, miks me midagi teeme, aga äkki teeme heast peast teo. Ja see sinu mäng seal tead. See oli tegu Kirik oli otse ajaloomuuseumi vastase üle tee. Ja oks oli olnud kutsuvalt lahti. Ta oli istunud pooltühjas kirikus, taha viimasele pingile. Õpetaja juttu kaja oli põrganud vastu lage ja sambaid ning alles tüki aja pärast oli ta aru saanud, et õpetaja ei rääkinudki eesti keeles. See oli olnud väliskoguduse tund. Ja õpetaja oli rääkinud valgusest. Tihti küsitakse, kes me oleme, kust me tuleme ja kuhu läheme. Ma vastan. Me tuleme valgusest ja läheme valgusesse valgusest-valgusesse, nii läheb inimese elu läbi hetke läbi selle hetke pimeduse, kus ta võib varjata oma süüd, puudust, häda ja muret läbi pimeduse, kus meid endid on hea meie endi eest varjata. Kus me katsume varjata, et meil on süüd, et neil on puudust ja et neil on häda ning muret. See pidi kirikuõpetaja suus olema külvise Götele. Neile neljale naisele, kes tulid Fausti juurde ja kellest jäi ainult üks. Ta oli pidanud hetkeks end pingutama, see oli mure. Jah, mure. Tihti arvatakse, et meie peaks neile endale tunnistama, sest see just nagu masendav, et meil peaks olema niinimetatud positiivne eluvaade, mille läbi jõuame elus kaugele. Aga on seni kui meie unustan oma ligimese, kas see on siis edasijõudmine, kui meie ise ei tunnistajat midagi viga on, kuidas saaksime mõista. Teiselgi on viga. Nii, meie ikkagi teist, rääkimata ligimesearmastusest. Oht on see, et armastus sureb enne, kui see õieti sündida jõuab. Ta oli vaadanud vilistajat, kes oli olnud nii habras, et oli peaaegu läbi paistnud ja tal oli meenunud klaas süda kanala antropoloogia muuseumis. Kõik oli näha olnud sooned, lõvid, lihakoed, kõik oli olnud täis elektrit ja liikunud ning särisenud värisenud ning inimesed olid sammul hanereas klaasiast hiigelsüdamest läbi. Imelikul kombel ei olnud viliste juuksed enam pikalt harjastena püsti seisnud, vaid maha vajunud raaminud ta pead, nagu oleks ta äsja juuksuris käinud. Ja see oli talle sama palju haiget teinud nagu viliste jutt. Aga muidugi joonud ta vilistanud peale pahaseks saanud sest teine ilmselt ei teadnud, et tema mängimiste jäänud keegi enam aastaid kuulnud. Rääkimata kontserdiandmisest, sest Stahlil liiga vana. Tead, ma tegin siin teel ühes palmi, oli öelnud, vilistaja, saaks ehk kuuenda kogu algusse panna, üks kirjutas, et mul puuduvate võtmeluuletus. Ehk see siis on, see on nii, tead, juhuse puudus, see on elutus ruudus. Ning oli hakanud naeru kõhistama nagu vanasti. Ma olen muidu terve märg teada, aga näe, vana peaaegu juba eata nagu luuletaja Reata ühegi veata. Ning oli hakanud jälle kõhistama ja teda veel kord tänanud. Ta oli haiglast ära tulnud imeliku segase võlatundega, ta ei olnud ju läinud vaatama vilistajatvaid hoopis Aaronit, kes oli kukkumise järel oma jalaga järelravil alles haiglas olidaaronilt kuulnud. Etti vilistaja lamab geriaatriaosakonnas. Ja ta ei olnud vilistajale rääkinud, et oli plaanitsenud vilistaja jaama, saksa sõbra luulekogu ühist ettelugemist flöödi klarneti saatel. Ikka nii, et vilistaja kõlavile seal oleks mängitud flööti ja sakslase kogu Götes susinate saatel klarnetit. Aga see oli jäänud tegemata. Ning kuigi vilistaja sellest midagi keegi ei teadnud, oli tal endal sisemiselt siiski paha. Ta oli ära tulnud. Ja paari nädala pärast oli viliste surnud. Pealegi kõnelus Aaroniga haiglas ei olnud õnnestunud. Haaran oli temalt algse laenamise järel ikka rohkem raha tahtnud laenata. Ja see ei oleks olnud probleem. Kuid Aaron ilmus pärast kainuse perioode mõne aja pärast kohtumisele ikka ja jälle purjus peaga, kurtis, kavatses, lubas ja ei täitnud oma kavatsusega lubadusi ning ainult vehkis närviliselt kätega. Ka haiglas oli ta olnud erakordselt närviline ja leidnud, et ükski filosoofia teda ei aita ning tal on haiglast väljatuleku järel raha vaja. Ta teadis, et Aaronil ei ole kusagilt raha laenata sest teda peetakse lootusetuks pohh eemaseks, kelle kohta üks kriitik oli öelnud, et tema muusikat ei saanud aga tõsiselt võtta, sest ta on joodik. Aga ta oli kahelnud, kas ta ei aita oma laenamistega lõpuks kaasa sellele, et Aaron joob ja ei olnud Aaronile raha andnud. Ning Aaron oli läinud küürus ja longates tagasi vaatamata palatisse, ilma et oleks saanud hüvasti jätta. Või küsida, kus on see igavene koer, kelle Aaron oli kusagilt üles korjanud ja kes tal truult kannul käis. Ja nüüd oli arm kadunud. Ega olnud üleeile tulnud matuselegi. Matusepäeval oli hallilm, metsakalmistu kabelis sündis sõnalist kõmin ja Kaja ei võimaldanud aru saada, mida matusetalitaja ja sõber Teet vilistajale rääkisid. Matusetalitaja kõne oli nii palju, kui aru saada võis, igatahes jube. Tema jutt sellest, et surm on loomulik, pöördus pidevalt mõtte juurde, et ei ole vaja üldse kurvastada. Võib-olla see ei olekski nii kole olnud, aga kordamine haual muutis ta kõne peaaegu paroodiaks. Ta ei osanud muudkui vaadata taeva poole suunatud hiigelaknast mände läks valgemaks ja mändide latva hakkas kuldama päike. Siis hakati lahkunud hüvasti jätma. Helista ja olin nii rahuliku näoga ja omamoodi ilus, ikka oma igavene KIKi ees. Korraga sööstis valgusekiir avatud uksest sisse ja ta nägi, kuidas välgukiirusel libises üle põranda ning valgustas kirstu. Helistaja nägu kirstus lõi helendama ning tundus, nagu ta oleks veel kord kõike võitvalt naeratanud. Siis hakati lahkunuga hüvasti jätma kui kirstu, mille kanti oli päikesepaistes koguga veel kaugel kohises linn. Mändide valgustatud ladvad, seisid liikumatult nagu tuult ei oleks olemaski. Taevas oli imelik asi, vaatasid ja kõik tundus sinises sügavikus. Läbina ta ning selge. Aga vaadata ei tähendanud veel näha. Selgest taevast võis tulla mannat ja rahet. Ning ükskord pidi langema esimene piisk. See oligi elu. Peied olid olnud endises sinises paviljonis tali rääkinud klassikust, luuletaja, kes parajasti saabunud Uus-Meremaalt ja kelle tütar elas pärast doktoriõpinguid Ameerikas Süürias või Jordaanias ning seejuures vaadanud ruumi Aristavate värvilist riba. Helistaja oli Impressionist, oli rääkinud luuleta. Tema esimese raamatu algne Pealkirigi oli muljed. Aga kellelgi tuli pähe midagi muud ja ta muutis selle heast peast ära. Tema luule on ka sündinud juhuslikult, kusagil katlamajas, sadamas või kohvikus. Jada luuletas mitte paberile, vaid peas, kui pähe tuli. Klaasi taha peidetud valgused olid loonud mulje, nagu oleks tegemist mingite tundmatute maade lippudega. Aga neil ei olnud lipud. See oli valguskast, kus rohelised kahvatukollased punakas, kuldsed, hele ja tumelillakad, püstrip valgused tasakesi algusest lõppu ja uuesti lõpust algusesse libisesid. Kuni aeg-ajalt süttis väga ebaloogilisel kohal mõni ristkülik heledamalt põlema, ilma et seda oleks teadnud oodata. Vilistada Ta ei saanud eluajal kuhugi peale Soome ja sinnagi ta põgenes, oli öelnud luuletaja. Helistaja oli riigivastane, aga siiski parteis ja parteis visati ta välja ning võeti jälle tagasi. Mis näitab, et elus on palju juhuslikku. Just nii nagu vilistaja ise tahtis. Helistaja tegelik kirjanduslik varjunimi pidi olema vilist. Aga seda tsensuur ei lubanud ning luuletaja oli naernud. Ja nii võttis ta varjunimeks vilistaja. Kuigi ta pärisnimi oli hoopis leelo luuletajale uuesti naernud ning kirjeldanud vilistaja elulugu. Ja tema oli jälle süvenenud valguste väiklemisse ruumi äärestaval värviribal. Kui korraks sinnapoole vaadates, kus oli nii hea kohviku kohta kehv riietehoid oli ta korraga näinud, kuidas ukse juurest, kus olid kapid riietega piilus välja suur must koer keda keegi peale tema ei olnud paistnud märkavat. Aga koer oli kadunud nagu viirastus. Ta nimetas end ikka pätiks ja ütles, et luuletamine on sama nagu vilistamine. Aga mis või kes on pätt ja sellevile? Pätt olla on inimese omadus. Aga pätivilet võib puhuda igal pool kas Tallinnas, Hiroshimas, Shanghais või kust tahes, oli öelnud luuletaja. Vile on pigem inimese olemus. Arusaamatu päev mis ajas teda ka ja ikka ja jälle vilistama, nagu oleks vilistamine midagi parandanud. Või nagu oleks võimalik olnud vilistada täiuslikult. Helistamine on vaev signaalis, seletamatut kaevust üleskutse. Ainult et mäss jääb tihti ära. Mässajad sõidavad tänapäeval Pariisi eeslinnadesse karamell sheiki tule maale, Austraalia lääneranniku laitmatute lennudismi liivadele aga mitte sinna, kus midagi juhtub. Rääkinud luuletaja. Taali omakorda tekkinud luuletajal oma võlatundest teostamata jäänud mõttest korraldada lõbus muusikaline õhtu kus oleks esinenud ka tema kloonist saksa sõber oma Götes püstiga. Nagu sakslase kogu pealkiri oli ning kutsuda Aaroni koer ka õhtule ringi patseerima. Ning luuletaja oli bassihäälel öelnud. Aaron Sorgu, mina mõtlen või ei tea, kas vilistaja ise oleks seda tahtnud. See kõik oleks ju seotud olnud Götega ja Göte ei sallinud koerida kirjutada ainult siis, kui sahtlis oli mädanenud õun. See vist pidi anna Götele elutunde. Ja luuletaja oli jälle naernud. Göte tahtis, et elu oleks pidev. Aga Leelov uskus vist, et elu on ainult hetketi näha. Mis seal taga on? Seal aiateel. Mul pole aimugi. Varjud ristuvad ja lahknevad, ma jooksen ja ei jookse. Tead, oli öelnud leelo. Ma ei julge koju minna. Naine saab pahaseks või oli küsinud tema? Ei, ma käisin juba ukse taga, aga ma ei saa ukse juurde minna, no tõesti ei saa. Ning ta oli Leloviga kaasa läinud. See ei olnud kaugel pimedas trepikojast, kuhu valgus paistis ainult uksepealsest Abhaasiast avast oli vastu löönud vana maja kopitanud lõhn. Ja ta jalg oli riivanud ukse taga hunnikusse Laatud vitriinimannekeeni de paljaid kehasid. Lelov oli öelnud, ma kutsusin ühe naise siia kaasa, et ta saaks ja noh, väljas värsket õhku hingata. Ja leelo oli hakanud kõhistama, aga ma ei tea, mis tal hakkas. Kui olime juba koridoris ja ma tahtsin ära sisse minna, kargas ta mulle kallale ja peksma. Ma ei öelnud talle midagist ainult seda, et mul juba on naine. Jaa, Lelov oli jälle kõhistanud, ta jalg oli äratanud hunnikusse laotud, mannekeenid olid kukkunud ümber ning leelo oli kukkunud nende alla ja tõst juustega peamudelite vahelt väljas oli kõhistanud nagu põrgu eeskoda maksab kätte, tead, see naine peaks vilistama, siis kaovad pahad vaimud ära ja oli ajanud end püsti mannekeeni keha ülaosas üles ning edasi rääkinud. Ausalt öeldes, see oli vist ettekujutus, peab vist kirja panema äkki sellest sofast, mis mul sahtlisse koguneb, mõne luuletuse. Kuigi ega paremat ei saa ja eks ole meesterahvad ja naisterahvad, need on need ainukesed rahvana paremini enam ei ütle. See teada on sündinud täiesti purjus peaga ja meeleheitel vist ei mäleta, oli äkki peas. Ning hakanud jälle kord kõhistama imelikul murduval häälel, nagu oleksid vilistajaleelov hakanud Kaher häälel naerma. Aga tenorit minust ei saanudki isegi päti saanud, ainult täiti vile. Teiedelt koju olid läinud koos Mattiase ja Hellega oli olnud vaikne, imeilus õhtu ja nad olid otsustanud minna jala. Taevas lahe kohal oli hall, pilvede vahel sinine ja roheline. Tumesinisesse pimedusse vajunud pargis kommendasid üksikud laternad. Kumb ta oli, kas rahutu harali juustega inimene, kellena ma teda nägin enne haiglat? Võidur, rahulik, elegantne mees, kes oli kirstus, oli küsinud Helle. Ja kaua Kirjanike liidus töötanud Mattias oli naernud juhuse asi. Ise oleks ta vist öelnud juhuse asi. Ta oli hüvasti jätnud ja keeranud parki ning näinud, kuidas paar poissi eemalt hämaras siluettidena ligines ning kuulnud, kuidas keegi samal ajal pargis sügavuses ikka ja jälle vilistas. Tumedad kujud, renoveeritud lampide kollases valguses oli läinud kõrvaldajad ära. Vilistamine pargi sügavuses oli kestnud edasi ning tal oli tundunud, et koer oli libisenud nagu vari üle muruväljaku ja Liidunud puude vahele, kust vile, kostis. Tali veidike aega istunud hämaruses pargipingil, kuni oli hakanud jahe. Ja siis koju läinud, oli kaardina kinni tõmmanud, voodisse heitnud, avanud oma sõbra Joseph poogneri raamatu. Jäänud ühte kohta põrnitsema. Götes. Seal oli, et Göte oli oma elutunnetuse kokkuvõttet lõpmatud. Seal ei olnud laotud nagu luuletus. Göte had, ansaine Faust, faastus, Saint kantses leeven, mingi baiti, baittedki, pattedki arm, baittedki, baittedki Aardaitet. Götes, sest ta oli vahtinud lakkija mõelnud kas ta on päris jaburaks läinud või tahtis poogner ütelda, et vile oligi elu. Aga täiuslikult saad vilistada ainult jumal. Ning et kas see pidigi olema mõte, et inimese elu oli ainult Götes. Ning inimene sai ainult sosistada sellal kui jumal täiuslikult vilistas. Ja kas poognane oli geenius või lihtsalt tembutav kloun ning magama jäänud unustades isegi kella üles keerata, kuigi pidi hommikul lennuväljale tütart saatma minema. Mis seal taga on? Seal aiateel. Mul pole aimugi. Tee oli toodud läbipaistvas tassis. Ta vaatas seda vastu valgust. Kuldne vedelik loksus tassis, kõik oli näha. Ta teadis seda tunnet. Kas te soovite veel midagi? Oligi esinud. Kelner. Aga ta ei vastanud ja vahtis ajameelselt välja platsile. Isa ja ema tuba oli tühi. Ainult Secap klaaska alguses seest valgustatud. Selle oli teinud klaasitehase lähedal elav Puusepp isa kooliaegne tuttav tellimise peale ja isa jooniste järgi nadolid tuttava klaasipuhuja kaudu saanud haruldase läbipaistvast klaasist serviisi. Ja ema oli ohanud, oh oleks selline kapp ka. Ja isa oligi selle hankinud. Klaaskapp oli olnud sõja ajal maal keldris. Pommitamise ajal olid Cap helisenud kui nad olid vene vägede sissetuleku järel käsu korras sunnitud majast lahkuma. Oliga jäänud kokkuleppel veidikeseks ajaks ootama, sest seda ei saanud teiste asjadega koos kuidagi nii autole panna, et see oleks kindlasti terveks jäänud. Ja autojuht oli keeldunud teist tiiru tegemast. Kui isa oli siis järgmisel päeval kapile järele läinud siis oli see kadunud. Katki läks, oli öelnud uus korteriomanik. Nad ei olnud saanudki seda tagasi, mingit paberit kapi kohta ei olnud. Jääki, nüüd aastate järel oli see olnud antikvariaadis. Antikvariaadi omanik oli olnud mõistlik mees. Kui ta oli asja ära seletanud, oli antikvaar pannud kapile sildi, et seal müüdud. Ja kuidagiviisi oli ta raha kokku saanud. Kapi helinat harinud kolmekesi helistaja haaranud nii, et tema oli sadanud ning live kuid kuidagi olid nad kappi üles tuppa saanud. Ta oli leidnud kapi sisetule jaoks sobiva pesa, Kalambitki. Seal ei olnud pikk õhtu. Kui viliste haaran olid lahkunud, oli ta kustutanud laenule, võtnud tooli ja istunud tuppa. Kapp põlissäranud tuledes, kus sa nii kaua olid olile küsinud valjusti. Ja kapp oli hakanud helisema ning laulma just samamoodi nagu kunagi ammu. Alati, kui siit tramm mööda läks. Eile pärast matust oli ta istunud samamoodi. Vihm oli hakanud sadama, ta oli voodisse läinud, raamatut lehitsenud ning raskelt magama jäänud. Kuid keset ööd miskipärast ootamatult üles ärganud ning tundes, et ei saa enam magada isa ja ema tuppa istunud ning klaaskappi jäänud silmitsema kui äkki oli kostnud koputus. Uks oli lahti olnud, ta oli selle lahti unustanud ning äkki oli tilkuv Aaron toas seisnud. Ma leidsin oma klarneti üles, oli öelnud Aaron ja surunud talle midagi pihku. Näe. Ja tema oli võtnud niiske noodipaberi ning lugenud vihmas vilistaja veidrik Leelovi järgi tema ainsa helid üles kirjutanud Aaron sorku. Mängime, oli öelnud Aaron. Hull öö on öelnud, tema aga haarali vastanud, et ongi hea, siis kostab kaugemale. Siin on vahel eriti kõrged noodid ka. Ja tema oli vaadanud klaaskapi poole, nagu võiks puruneda neist eriti kõrgetest nootidest, aga mitte sellest, et Aaron kohe sinna vastu kukub. Aga Aaron ei olnud kukkunud, oli olnud täiesti kaine ja nad olid uurinud nooti ning hakanud proovima, kuni telefon oli hakanud helisema ning Aaronile hakanud hüüdma. Göte, mis sa ometi teed, Göte ja lahtisest uksest sisse pääsenud märg koer oli liputanud saba. Nii olid nad nooti ainult uurinud, kuni hommikul oli Aaron otsustavalt pilli huultele pannud ning mänginud ning telefon oli hakanud uuesti helisema järjestikku lõpmatult. Või oli Secap? Ja ta oli vaadanud kella ja ehmatanud, et ta ei jõuagi lennuväljale. Ning alles nüüd, kui tütar oli juba ammu ära sõitnud ning ehk juba oma uues kodus ja tema siin passaaži Sistus, teades, et tal oli olnud tahtmine teda tagasi hüüda. Aga metalluks, mille vahelt passid, tolli suunavad sildid oli juba sulgunud. Ning nii sai ta ainult mõelda, et ei teadnud enam, kus tütar täpselt on. Alles nüüd taipas ta, mida tütar oli mõelnud oma küsimisega. Ega sa ei unusta? Nad olid koos Aaroniga välja tulnud ja koera cancel danud ning ei võinud olla mingit kindlust selles Et uks lukku sai? Arv Paidet all Paidet. Ja siis hakkas vihma sadama. Laupäevasel õhtutunnil oli teiega, Kalle Kurg