Ütle, mis sul on? Unistused ja mälestused elujuhtumid ja sisekõned. Neis hooned tihtipeale ja kõik see millele otse küsides ei oskagi vastata. Hilisel õhtutunnil on siin klassikaraadio stuudios Kalle Kurg. Nagu tuhanded vahtralehed oleksid pääsenud koridori mädanema. Koridoris oli nii väljakannatamatu lehk. Et Kaspar läks üles vaatama. Mees lamas kõige kõrgemal trepi Mademel pööningu ukse taga. Kaspart oksast teda kergelt, aga prükkar ainult ägises. Tasa. Tõuske üles, teil on aeg tõusta. Üksid edasi, neljandalt korruselt alla ei viinud. Ja miskipärast tundus Kasparile, et siin on abi vaja. Ta läks tuppa, helistas, võttis kapist valgeid venikad, tegi Alt välisukse valla ning läks jälle üles, pani koridori tule põlema, tõmbas venicat kätte ja kummardus lamava mehe kohale. Kõhn nägu, pea alla vajutatud lossis vanamoeline ja kunagi heledat värvi kaabu, mis pealegi ei sobinud selle aastaajaga. Ja prillide jäljed näos drillides sügavale vajutatud punased, veidi korbatanud jäljed. Seda oli varemgi juhtunud, et prükkarid kuidagi uksest sisse lipsasid. Töö kuivas ära magada. Ta kummardus, et lähemalt vaadata, mis mehega on, kui lahtisest uksest välja pääsenud kass hakkas prükkari pea juures nurru lööma. Hääled ja sammud, trepist tuldi üles. Kuidas on? Küsis Kaspar. Tõuske üles, härra. Uskumatu, aga prükkar naeratas talle. Siis oli ta surnud. Kaspar tõstis mehe pead ja vaatas pööningu treppi, Mademe kohal asetseva kaarakna nurgas valgusest pärani silmi. Seal oli tuimus. Nägu oli kortsuline nagu puukoor prillide korbatanud jälg, nina juurel. Mis ta nimi pidi olema, sellenimelist registris ei ole, ütles politseinik sülearvutit uurides. Hesse ei ole. Siin kõige kõrgemal trepi Madevel oli prükkari lehk väljakannatamatu. Me viime ta siiski alla, ütles punastes tunkedes arst. Eks sealt pärast viiakse ära. Kui prükkar kanderaamile tõsteti, välgatasid elektrivalguses kandjate helkuri triibud. Mehe põuest välja libisenud raamat vedeles ikka maas. Kaspar tõstis selle üles ja puhus põrandatolmust puhtaks. See oli esse. See mees, SEE oli ära surnud. Ta ajas kassituppa, tõmbas valged venicat käes ning viskas prügikasti. Raamatu vahel ei olnud midagi. Esimesel lehel oli veidi väriseva käega kirjutatud mingi märkus Eesti iseenda jaoks pliiatsiga. Jagasparile tundus, et kirjutaja on pliiatsid enne kirjutamist süljega niisutanud. Raamat on tehtud puust. Kummaline, aga nii nagu tiitelleht, oli ka köide puhas. Ning ka sisu Valeril ei olnud sõrmejälgi, nagu oleks raamatut hoitud plastikaadis. Ta ei tahtnud mõelda, et see võis olla varastatud. Raamaturiiulisse. Siis astus ta akna alla. Musta plastikaadiga kaetud kogu lamas krundi piiride juures maas. Politseinik oli küsinud, kes see tüüp on Taliban parajasti märganud, maas vedelevad raamatut ja automaatselt kohmanud esse. Aga muidugi ta tundis teda. Tramm hakkas peatuma piletikontroll, vaatas talle küsivalt ning veidi irooniliselt näkku, haaras rahakotihoidvast küünarvarrest ning ta pillas rahakoti maha ja sel hetkel haaras prükkar lennult rahakotti, enne kui see maha jõudis. Uksed avanesid ja prükkar pani jooksu. Kaspar rabeles end piletikontrolli haardest lahti ja hüppas välja. Autode vool pääses parajasti valgusfoori tagant liikvele. Ning Kaspar sai tükk aega ainult jälgida, kuidas prükkar üle tee pargis kaugeneb. Prükkar jooksis ühtlaselt lühikeste sammudega käänees ripu. Korraks kohendas ta läitud, mis võis kunagi olla kaabu ja jätkas peatumata ja tagasi vaatamata tuimalt jooksu. Tal olid längus, jaak, ehmakil õlad. Kui Kaspar talle järele jõudis, keeras prükkar divolisse, kus hilissügisesel ajal ei saanud olla enam ühtki hinge. Ning jäi äkki seisma ja pööras ümber. Miks te mind taga ajad? Ta? Küsis prükkar ja lihasallasurutud hingeldades. Ma ei ole ometi teie elu mõte. Ning vaatas talle kuhugi nina otsa, mitte silmi. Ma tahan oma rahakoti tagasi, ütles Kaspar. Prükkar ulatas talle vaikides rahakoti ning Kaspar hakkas samamoodi midagi ütlemata minema. Aga keeras siis äkki ümber. Kui Kaspar talle lähenes, seisis prükkar ikka veel paigal. Hingeldas veidi ega teinud katsetki põgeneda. Tulge, ütles Kaspar. Kuhu me hääl kähises veidi? Raha ma ei anna, aga lähme sööme, ütles Kaspar karedalt. No läänekord, see on siinsamas seal oma abis, see pole nii kaugel. Nüüd seda kohta enam ei olnud. See oli buldooser. Miskipärast oli maja silt maha võetud ja asetatud kõrvale ehitatud puusiinide ja välisfassaadi katvate puit ruloodega moodsa nurgamaja piirde äärde pool püsti. Kohvikul ei olnud nime ja nii seisis sildil lihtsalt kohvik. Kui buldog Kooser ringis inimeste ja pargitud autode vahel manööverdades liikus selle ripphõlm piiride Darale nii lähedale, et silt kukkus silmini. Buldooserijuht seda ei märganud või ei hoolinud sellest. Kooser tõstis ripphõlma kõrgemale ning taganes, nagu hoovõtuks. Tõusis herr luges keegi vaikiva inimese hammasmasina küljele maalitud inglisekeelset kirja. Mis keeles see on? Kohviku ees võttis Prükk karjuva väljas mütsi maha ja kummardas. Minge sisse, ütles Kaspar ja peaaegu lükkas meeste sees läheks. Kohvik oli heleroheliste seintega madalas vanamoodsas puumajas. See oli siin olnud juba 116 aastat. See sai olla ainuke koht, kus lehkavat meest teenindada või. Võib-olla Kaspar istutas mehe lauda ja läks ise toitu tellima, mõeldes kas mehel ehk ehk nii tugev ei ole, et neid siiski välja ajama ei tulda. Ta oli siin varemgi käinud ja kunagi ei olnud see rahvast täis olnud nagu täna. Õnneks leti ees ei olnud parajasti kedagi, mis teil siin täna toimub? Küsis Kaspar. Joome, ole nägu, mad, tüdrukud torkas letti ta ja tegi arusaamatu grimassi. 11 aastat ei ole midagi sellist olnud. Ja on juba 40 liitrit suppi tehtud ja kõik on otsakorral. Muuga kassa seis on kuus korda suurem kui muidu sünnipäev või? Küsis Kaspar. Viimnepäev. Ettekandja hakkas Kurpilkavalt naerma ja ohkas. Viimane päev ei ole neil enam kohvikut, ütles letti daam ja läks kõrvallaualt võetud nõudeid virnaga ära. Ja Kaspar, kes oli jutuajamise ajal söögid lauale viinud läks ning tõi letist neile kummalegi pitsi konjakit. Kui ta nendega lauda tuli, vaatas kardale kummalise näoga otsa. Ei vaadanudki, kas kõik alles on? Milleks, ütles, kas partei jõudnud? Ei jõudnud jah, ütles mees, kes seni oli söömisega oodanud ja hakkas ahnelt kugistama. Aga söönud paar-kolm suutäit. Peatustaja, ütles suutäis. Vanasti käisin siin oma naisega. Mesis naisega, nüüd on hauas surnud. Siis hakkaski kõik preekareid ostnud silmi taldrikult, kui ta pomises. See oli ammu. See oli olnud täpselt 40 aastat tagasi tema viltusilmne tüdruk. Ta oli seisnud üksi keset kohviku saali ega olnud liigutanud. Nii seistes ei olnud ta meenutanud kuidagi esindusteatri baleriini. Ja teda olid korraga vallanud Tiina vahistus. Ta oli märganud, et tema naisel olid õlad, längus ning valgus, mis akendest ja ustest sisse tulvas oli joonistanud naise figuuri eriti selgelt välja. Ta naise pingsad, jalad, pikk, sale puusajoon, poisi pea. See kõik oli põletanud teda. Ja see nagu ei olnudki sama naine. See, keda ta oli tundnud, nii mitu aastat. Ahistus oli Survuta pilgu lauale ja kui ta selle uuesti tõstnud oli ei olnud saalis enam kedagi. Siin oli alati vaikne olnud, aga nüüd ei olnud saalis enam üldse kedagi. Ta oli tormanud arvet maksmata välja jooksnud naisele mööda pargiteed järele. Naine oli läinud tihedas lehesajus ühtlasel kiirelt treenitud sammul, pea maas. Oli olnud kuldkollane varajane sügisteatri, hooaja algus. Ja naine oli pidanud minema proovi. Ta oli libisenud maha langenud kastaneid ja tal ei tundunud, et kui kiiresti ta ka ei jookseks ei jõua ta enam kunagi naisele järele. Ta oli haaranud naisel selja tagant õlgadest pööranud naise ringi ning nad olid jäänud näoga teineteise poole seisma. Naises ei olnud selle pika teekonna jooksul midagi muutunud. Ta oli olnud seesama viltusilmne tüdruk, kellega ta oli oma esimese kohtamise ajal seisnud samamoodi vastastikku ainult tookord palju lähemal. Seal ei olnud nende mood niimoodi vaikselt seista. Aga esimest korda oli naine siiski olnud kaugel. Ja esimest korda oli tema näinud mitte oma naist, oma viltusilmset tüdrukut, vaip, puid, puud olid seisnud liikumatult iseendasse tõmbunud nagu kuulnuksid, midagi, mida tema kunagi teada ei saa. Ta näos oli vist peegeldunud midagi ta tundest, sest naine oli võtnud tal käe alt kinni ning nii olid nad koos läinud, kuni teatriukseni. Ta oli kohvikus käinud ka hiljem palju aastaid ikka ja jälle oli ta pikalt kõndinud veidi liiga korrastamata pargiteedel ning lõpetanud vanas kohvikus. Kohvik oli samasugune nagu paljud teised. Aga see oli koht pargis salakohtingute tempe printside sünnikoht, löödus, hingede lohutus tagasihoidlike maiuste pärusmaa. Ta mäletas selliseid kohvikuid lapsepõlvest. Neid oli olnud kõikjal väikesi vähenõudlikke ja vanaldasi, Sunte kahvesid ja rohelisi konni, millel ei olnudki ametlikku nime. Need õieti ei olnudki asutused, vaid paigas. Nagu sõjaeelsed raudteejaamad olid need kandnud endas vaikset endasse hoidvat helgust rahulikku päikest, mis mahenese ümbritsevate puude võrades hajameelset pilku, kohviku aknal ning mälestusi vaiksetest pärast lõunatest, mille endasse süvenenud möödajalutajad ei heitnud aknasse pilku. Aega oli neis vaiksetest tubades seisatanud. Ning ema ja isa olid nõjatanud end tasside ja taldrikute vahele, käsi põsakile ja rääkinud tasa oma minevikust. Nende silmad olid olnud heledad. Ja laudade vahel oli patseerinud mõni veel sõjaeelsel ajal sündinud kass. Siis oli hakatud neid seest ümber ehitama kohvi ja vahel isegi sõjaeelsete maitseainetega tehtud kookide kõrvale oli imbunud sadajas seljanka kuni pärast teise järgu restorane edendamist. Umbes tosin aastat tagasi oli siiagi ilmunud eriti odavsupp. Ning paigast oli saanud oma abi mõnes mõttes esmaabipunkt. Vilets, aga õdus nagu mõnes Tõlli jutus. Oli alanud uus aeg. Üks poeet oli kirjutanud eepose roheline konn ja arvutimanipulatsioonide abil loonud luulemasina, mis lugeja soovil interaktiivselt varieeris kõiki sellesse kujundisse peidetud võimalusi. Nende hulgas oli see, et konna võis muundada printsiks, kes teeb kohvikut, külastanud tüdruku rikka peigmehe naiseks või kohviku muuta söögikohaks, kus printsid enam ei käi ja sundida väikeste elu suure ärjest taanduma. Roheline konn oli sel ajal elanud oma pika elu kõige südamlikumad päevi. Tema, kes oli eluaeg elanud Kadriorus, oli ka nüüd ikka käinud kohvikus, aga mitte odavate hindade pärast. Vaided seda abi, seda oma kaitset toetada ja istuda. Võib-olla just seepärast, et lihtsalt aknast välja vaadates istuda kuni lõpuks meelde tuli, et siin, selles auväärses vanas majas oli ta saanud oma naiselt teada, et ootab last. Viltusilmne tüdruk oli elanud kohviku lähedal, nad olid tema ema juurest tulnud parki. Ja tüdruk oli öelnud, et tema ema, tantsuõpetaja istub teiste tantsuõpetajate ja repetiitoritega ning vanade tantsijatega harjus, kus olid peeglid ja marmorlauad. Aga tema käib sõbratariga meelsasti siin, kui ema eriti hästi selle peale ei vaata. Ta oli sõitnud Pärnust teda siia vaatama. Aasta varem oli nende kooli tulnud kiri märkega ümbrikul, et see on nende klassi neljandale poisile seal iteema. Kirjutaja oli balletikooli õpilane ja üks teine poiss oli püüdnud tõestada, et kiri on temale. Kuid ta oli kirja siiski endale saanud. Oli olnud helekollane ilm ja ta oli tahtnud tüdrukule öelda, et hoiad toda tema esimest kirja, mis juhuslikult nende kooli tuli ikka alles. Aga pargi sügavuses oli ta tüdrukul hoopis ümbert kinni võtnud ja nad olid suudelnud. Jäänudki suudlema. Nii kauaks, kuni tüdruk paari aasta pärast balletikooli lõpetast. Nad olid tol ööl kambaga linnas hulkunud. Russalka juures oli üks balletipoiss ujuma läinud ja välja tulles õline olnud ning hommikul olid nad kahekesi istunud jälle siin kohvikus. Tüdrukust oli saanud naine. Ta oli balletiteatrisse tööle läinud ja tema ise oli Pärnusse sõitnud Tartusse ülikooli. Vaiksete õhtutel, kui ta Tallinna pääses, oli tüdruk nende ahtas toas kandnud Lotakad kampsunit ja kudunud. Ning tema oli tüdruk olema kohustuslikku kirjandust raamatust ette lugenud ja vana kass oli roninud lauale ning nurru löönud. Nagu vanapaar oli naernud tüdruku ema. Ka tema oli vaadanud viltusilmse tüdruku silmi ja lugenud, lugenud nad olid uusaastal läinud vana tooma restorani. Teatriõmbleja oli tüdrukule teinud imeilusa kleidi, millel oli sama uhke volangidega aluskleit. Aga triikides oli kleit põlema läinud ning nii olid nad läinud restorani naine suures volangitega aluskleidis millest keegi ei olnud aru saanud. Legendaarne lõngus virupill oli kandnud valgeid kingi ja pidutsenud kõrvallauas ning sealt tuli šampanjakork pauguga lennanud ettekandjale otse silma. Hommikul aga olid nad jälle istunud oma vanas kohvikus, mille akende taga langes aeg-ajalt iseendast puule okstelt lund. Ja kevadel oli tüdruk talle öelnud, et ootab last. Nad olid pulmad pidanud tema vanematekodus parkide keskel, lumises Pärnus. Aga pärast Tallinna jõudmist ometi kohe jälle istunud kahekesi siin kohvikus nagu alati. Nüüd aga oli see rohkem jutt mälestuslegend. Laps oli jäänud sündimata naisest pidi saama mitte kordeballeti, vaid kogu balletitäht. Ja ta oli harjutanud ööd ja päevad. Laps ei olnud sündinud, tema oli elanud teises linnas, nende kirjavahetus oli kestnud kuid kohtumised jäänud harvemaks. Siis oli professor tale teinud ettepaneku jääda käealuseks ja hiljem ülikooli instituuti tööle. Ning ta oli kirjutanud kirja. Ta oli oodanud teatri valvelauas, nagu oli seda teinud palju kordi ja tundnud, nagu oleks tuhandeid tantsijaid temast mööda astunud. Nad olid tulnud kohvikusse oma kohvikusse nagu sadu kordi varem. Oli olnud selline erekollane. Mil lehesadu ei taha lakata. Ja naine oli pärast tema juttu seisnud liikumatult keset saali enne kui välja läks. Ta ei olnud jäänud ülikooli juurde. Naine oli läinud paari aasta pärast teatrist ära ja ta ei olnud kuulnud temast enam midagi. Ta oli elanud praktiseeriv arstina oma suletud elu ja ainult kohvikus võinud valida sama laua, mille taga oli ta kordistunud koos oma naisega. Ja nüüd oli sellegagi kõik. See toimus kiiresti. Buldooser tagurdas, jäi jõnksatades hetkeks paigale ning hakkas siis tuure lisades aeglaselt inimeste poole liikuma. Korraga ilmus kusagilt pisipoiss, kes jooksis otse kergitatud ripphõlma alla. See nägi välja nagu giljotiin. Mihkel. Naine tormas poisikese kannul otse buldooseri alla aga juht ei näinud seda ja sõitis edasi. Naine jõudis poisikese ära tõmmata ning kohe hakkas masin veel kõvemini mürisema. Ja ripphõlm tungis seina. Kuhu ta maetakse? Kesis Kaspar, kes seda teab? Kuhugi auku. Mis tähtsust sellel on ühishauda? Vaevalt keegi teabki, mis nimi tal on isik kindlaks tegemata. Miks te küsite? Päris politseinik? Ma olen arst, pensionil küll. Ütles politseinik nagu Kaspari ütlus oleks midagi seletanud. Ja nimi. Ta oli öelnud pahuralt oma nime. Ja politseinik oli enne, kui seda kirja pannud, talle teraselt otsa vaadanud. Tundsite teda või? Jah? Politseinik vaatas talle ammuli sui otsa. See oli professor, ütles Kaspar, üks kirjandusprofessor. Mees ei ole kindel? Ei ole. Nojah, olgu, oli öelnud politseinik, paneme praegu kirja Hesse esik lõplikult kindlaks tegemata. Laske nüüd juurde, see on kiirabirida. Tõuske juba. Ja ta oli prükkar juurest üles tõusnud ning tuppa tulnud. Ta oli istunud tugitooli ja jäänud üksisilmi põrnitsema. Miks te küsisite? Politseinik oli kaudselt tahtnud küsida, kes tema on? Temasugused olid juba ammu välismaal. Kui tal ei oleks hakanud käed nii lootusetult värisema. Olnuks temagi võib-olla seal kõrgel palgal. Ja mitte pidanud muretsema selle pärast, et keegi väikese rasvkoe kasvaja äranaksamise eest saab sama palju palka kui maksasiirdamise eest. Palju Valka. Ta hakkas omaette naerma. Oht oleks juba ammu pidanud olema kuskilt tervishoiuametnik või ta ei tahtnud sellele mõelda. Mis tähtsust sellel on või kuidas politseipoiss oligi öelnud. Te olete kahvatu, kas teil on halb? Oli hüüdnud läbi buldooseri mürinal tema kõrval seisnud tütarlaps ja tema oli vastu hüüdnud. Ei, väike peapööritus, see on värskest õhust, ma ei ole kaua väljas käinud. Ta oli öelnud tütarlaps nagu Kaspari vastus oleks midagi seletanud, kui on vaja, ma toetan. Ja tema oli rääkides kogu aja vaadanud. Piss mujale kõrvale inimese omma taha. See seal oli olnud tema. Tema naine oli, seisneb inimsumma tagapoolprofiilis ja ilmselt tundnud ta pilku, sest oli äkki pea päris ära pööranud, nagu ei oleks tahtnud, et teda tuntakse. Oli natuke ära pööratud, peaga seisnud ning hakanud siis kiiresti minema. Ta oli tundnud end nagu puu, mida raginal kistakse kaheks. Buldooser oli järele jätmatult ramminud vana maja jäänuseid. Ta oli vaadanud naisele järele ja naine oli kadunud parki, ilma et tema oma äratundmiskohmetuses oleks jõudnud end liigutadagi. Jah, siis ta oligi tundnud, kuidas park hakkas tiirlema, nagu tiirles karussell, siin lähedast ivalis ning maa selle pöörlemise keskpunktis vajus alla ning puud kiskusid teda endaga möödapääsmatult sügavikku. Ei olide kähisinud ei ning rinnus laienevale piinale valule vaatamata ainult püsti ajanud ja koju sammunud. Lõpuks ei olnud, sega kaugel. Siinsamas hetked, aga ta oli roninud trepist üles astunud sisse, raadio oli lahti olnud ning sealt olid olnud tobiasekvartett number kaks oli ainult tugitoolikvartett, oli vaikinud. Ja ta oli kuulnud köögist imelikku häält. See oli olnud kas. Kas see oli tema juurde ilmunud nüüd nii kaugena tunduval päeval, kui ta oli prükkariga kohvikus olnud? Kas oli talle kohvikust järele tulnud? Prükkar oli rääkinud, pikalt, rääkinud, siis ootamatult püsti tõusnud ja hüvasti jätmata lahkunud ja tal ei olnud kohvikus enam midagi teha, olnud, tali hakanud kodu poole tulema. Ning alles kodu lähedal näinud, et kas keda ta kohvikus saalimas olime ärganud oli talle järele tulnud ning seisis samas maja välisukse juures. Ta oli küsinud, kes sina siis sihuke oled. Aga kas ei olnud vastanud ja tema oli see peale naerma hakanud ning kassi sisse lasknud. Veel enne, kui ta tuppa sai, oli teda kinni pidanud naaber, võtke, lugege, see on tasuta. Lugege Kesklinna sõnumid, minu kirjutatud, lugege ometi ilmus. Naaber ei olnud kassi märganud, niipea, kui ta ukse lahti oli teinud, oli kassisse lipsanud. Ja tema oli lehe aknalauale asetanud. Ta oli kassile süüa vaadanud, aga siis rahutustunne siiski lehe võtnud ja lugenud. Väärikas keskkond eeldab ka inimestelt väärikat elulaadi, aga omandireformi käigus on osa maju tagastatud inimestele, kelle elustiil sobiks pigem tähele. Mõnes majas pesitsevad hoopis sundüürnikud, need käituvad nagu Kopli liinidel. Ühe asja võiks kiiremas korras ära teha, nimelt lisada linna koerapidamise eeskirja pügala, mille kohaselt õues peetavad rahad peavad vait olema. Nende räuskamise ei sobi väärikusele pretendeerivat linnaosa Ahed, koerad ei oska eeskirja lugeda, pole vajagi, leidub lihtne ja efektiivne abinõu, kaelarihm, mis annab elektrilöögi niipea, kui elukas, lärm teeb, ta alistunud arvuti taha ja hakanud ajameelselt internetti sirvima. See oli olnud ühes kommentaaris. See meile kõigile armas kohvik pole mingi erand. Kadrioru mõis läks kellelegi mitte Eesti muuseumi tegemiseks. Kadrioru kohvik Koidula nurgal aised päevalilleõli järgi ning selle laiutavad kõige kallimad džiibid. Kadrioru hundikuristiku juurde ehitati maja, kus elavad ainult võõramaalased ja linnuvabriku tegelased. Ta oli tundnud, kuidas kass end tema jala vastu hõõrus ning siis, ent samas istuma sättides end sääre vastu olles Akele laskis. Tiigi vastas kaldal elavad ühiskassa mehed, kellele kuuluvad kõik mahajäetud basseinid, hallid ja muu säherdune romu. Lauluväljaku külg. Väravas on võõrastele kuuluv hotell, mis tasapisi kasvab kogu aeg suuremaks. Algul hotell, siis kasiino, siis bordell ja nii edasi. Kas teil ei ole muret, kas te siis ei näe, mida kohviku lammutamine tähendab? Inimesed? See oli eile Ta oli läinud kööki ja seal oli kas pojad toonud kuus poega, üks elus. Ta oli sülitanud kassi pead, oli korjanud liikumatud kehad sülle mässinud mitmekordselt riide sisse ning piinavale välimusele vaatamata läinud välja. Ta pidi need väikesed kehad matma, ära viskama. Tali sammunud, kott käes, pargi kaugesse serva ja kaasavõetud kühvliga kaevanud kehad sügavalt mulda koju tagasi vantsinud, oli teinud kassile uue aseme ja talle süüa andnud ning vaadanud, kuidas väike olen teinud, suure keha vastu surus. Ning siis tugitoolis magama jäänud. Kui ta täna nüüd pärast politsei ja kiirabi ärasõitu jälle tugitoolis istus, hakati üleval juba lõhkuma. Äkki tundis ta, kuidas temas kõik murenes see pidi algama paari nädala pärast. Sõjaeelsest ajast pärit majale kavatses uus omanik mansardkorruse peale ehitada ja puud maja krundilt olid juba maha võetud. See oli elu suur uhkus, mis väikese elu hävi pidi kõrvaldama. Kohviku kohale pidi tulema uus maja mis pidi sobima lähiümbruse saatkonna residents idega. Miks ei oleks saatkondade lähedusse sobinud vana korda tehtud maja? Aga see oli ainult osa kõike muutvast lammutamisest, mida nimetati korrastamiseks. Nii oli ajalehes. Koos lossiga rajatud park oli algselt ligi 100 hektari suurune. Selle keskosa on plaanis taastada itaalia prantsuse regulaarpargi kujul. 18. sajandi eeskujudel on renoveeritud lossitagune lilleaed, korrastamiselon, fassaadipoolne, alumine aed. See on ajalugu oli öelnud prükkar. See, mida tahetakse taastada, on ajalugu. Kroonikaväline tekst. Minevikku ei ole, enam. Ei ole enam inimest, minevikku, on ainult ajalugu, mis tuleb taastada, kroonikamise ennistada ja üles lüüa nagu midagi loomulikku ei olekski enam vaja, nagu peaks kõik olema mingitud ja lõhnastatud isegi puud on kohati juba neljakandiliseks pügatud. Siin Eestis peab olema seesama, mis kusagil Euroopas, nagu oleksime sellepärast rohkem eurooplased. Aga nii olema ainult vähe, ise. Prükkar nagu ei olnudki seda kõikides olnud enam see inimene. Ta oli rääkinud pea maas, tuimaldoonil monotoonselt nagu teadustaja, aga kindlalt. Kunstimuuseum on siiski hea asi ja et on nii modern. Ma olen siiski endine kunstiakadeemia professor, prükkar oli põuest võtnud kaltsu ja selle lahti arutanud, ma ei saa neid kogu aeg kanda, äkki lähevad katki, seepärast mässinud kaltsu sisse ikka tugevam. Prillitoosi eriti prügimäel ei leia. Ja doosid on kallid, liiga kallid, et mina neid jõuaksin osta. Kui nii veab nagu täna. Need olid olnud täiesti ümarad, vanaaegsed metallraamidega, prillid ja prükkar oli need ette pannud ning talle siin kohvikus esimest korda silma vaadanud oli oma kaabu sülle asetanud. Ja kui ta Kasparile pilgu oli heitnud, prillitaažina kaltsu sisse keeranud ning sellega kaabusse asetanud. Ning Kaspar oli tema pusimist jälgides oma mälus registreerinud ET trükkalil olid seljas heledad linased suverõivad millele oli peale tõmmatud mingi ebamäärast värvi paks just nagu vildist ürp. Selline, millest oleks võinud teha pigem kübaraid. Tal olid suu juures teravad vaod ning koguda näonahk, oli kare. Taliprillide tagant vaadanud mitte otse fantaalselt veidi viltu. Ja tal olid olnud elavad ilusad lapselikult silmad. Tõik, mis miskipärast just klaaside taga nähtavaks oli saanud, nagu oleks prükkar need ette pannud, mitte selleks, et ise vaadata, saaks. Vaided, teine näeks tema silmi ja trükkarali hakanud rääkima ning rääkinud, rääkinud ilma, et oleks enam tema poole pilkugi heitnud. Mis on see, kes on Te? Loete peast nii pikki lõike? Kaspar oli hakanud kogelema, aga trükkarali elasid, kõnelnud pead tõstmata peatumatult ühtlasel häälel. Ja nagu pigem endale. Kas te teate, mida kõneleb puu? Puu kõneleb. Minu jõud peitub usaldamises. Ma ei tea midagi oma esivanemaist, ma ei tea midagi tuhandetest lastest, kes igal aastal minust võrsuvad. Oma seemnesaladuse elan ma lõpuni kõige muu pärast ma ei muretse. Ma usun, et minus on jumal. Ma usun, et mu ülesanne on püha. Sellest usaldusest ma elan. Kui oleme kurvad ega suuda elu enam hästi taluda siis võib puu meile kõnelda. Rahu, rahu, vaata mind. Elu pole kerge, elu pole raske. Need on lapse mõtted. Lase rääkida jumalale endale, siis nad vaikivad. Sul on hirm, kuna su tee viib sind eemale emast ja kodust kuid iga samm ja iga päev viib sind uuesti emale vastu. Kodu ei ole siin või seal, kodu on sinus eneses või ei kuskil. Mis see on? See on teil kõik peas, olid kogenud Kaspar uuesti. Ja prükkar oli ikka pead tõstmata lihtsalt vastanud. Jah, muidugi ma olen seda ju lugenud. Ja kõne oli voolanud ta suust peatamatult nagu enne. Ning see oli olnud nagu luuletus. Raske on tee, mis juhib inimesed oma südametunnistuse juurde. Inimesed puiklevad, võtavad üha suuremaid koormaid kanda ning vajuvad oma uinunud südameid unistusega üha sügavamale. Hoid teispool kannatust ja meeleheidet jääb igaühele meist alati avatuks üks vaikne tee, mis annab elule mõtte ja leevendab mõtteid surmast. Ühe peavad oma südametunnistuse vastu nii kaua mässama ja patustama, kuni kõik põrgude õudused on läbi käidud. Et siis lõpuks tunnistada ägales oma eksimust ja kogeda suurt muutust tumist. Teised seevastu elavad oma südametunnistusega rahujalal. Vähesed õnnelikud ja pühad inimesed ning mis nendega ka ei juhtuks, kõik see raputab neid vaid väljastpoolt südant puudutamata. Nad jäävad igas olukorras puhtaks ja naeratus ei kao nende nägudelt. Üks helistestandest Mursqinde teate, et osta eeskätt ja tema idiooti. Mõskin, see on idioot, oli öelnud samamoodi nagu puud need seal, mis praegugi on veel mõned lehes, aga mille peal on juba lumi. Aga tema ei olnud sellest aru saanud. Ei olnud aru saanud sellest ega trükkari imelikust lahkumisest äkki keset kõnet. Kui palju aega oli sellest möödunud, oli see eile, täna, üleeile, novembri nostalgia vajus ta peale nagu raskemust palakas. Ta vaatas aknal istuvat kassi. Heitis pilgu kööki, kus kassipoeg rahulikult teki jupi all magas tõmbas mantli üll ja läks välja. Kaetud kogu värava juures ei olnud enam. Tavantsis pargi poole. Kohviku kohal oli lage, ta seisatas just kohviku ees oli talle lehvitanud oma residentsi sõitev paavst. Mis saastal, mis kuul. Ta ei mäletanud seda. Lõpmatult puid, kellele kuuluvat puud? Ei kellelegi. Kui keegi paneb seemne mulda, kasvatab istiku üles ka siis ei ole puud kellelegi. Puud ei saa mitte kasvada. Kellele kuulub kõik? Ta libises ja kukkus. Seekord tundus, et on võimatu tõusta. Ta pani käe taskusse tablettide järele ja tundis midagi kõva. See oli midagi metallset riidetüki sees ning ta naeratas. Oli hakanud sadama. Veel puude külge jäänud lehtedegeeris kasvas lume segaseks tormiks, mis haaras maha kukkunud õhinal kaasa. Ja tema üle kasvas lämbe, mulla, hõnguste kõdulehtede lõhn. Keegi kummardus ta kohale. See oli trükkari hääl. Te olete ju arst, haige arst, aidake siis end. Tõuske üles ja kõndige. Ja terve ta keha oli voolav soe mahl kui lehe Salumatus paksu lumme. Ning tunnused, kuhu ta ka ei läheks, kõik teed viivad koju. Ning kõikidest aastatest jääb ainult hetk. Üks maja paistis okste sees, üks aken. Selle helki vööd ja akna taga pillimees veel vaevu nähtav. Jääks flööt. Öös kuuldus ammu tuttav viis kui pehme voog, kui helde lenn. Ja tundus igal rajal, siis et kindlalt kodunt leiad end kui ilmutus. Nii ilmus ilm, teed koondusid. Ja üks jäi retk ja taltus, süda selgis, silm. Jäi aegu üks. Üksainus hetk. Laupäevasel õhtutunnil oli teiega, Kalle Kurg