Unistused ja mälestused elujuhtumid, sisekõned. Neis avaneb tihtipeale kõik see millele otse küsides ei oskagi vastata. Hilisel õhtutunnil on siin klassikaraadio stuudios Kalle Kurg. See ei saa olla tema. Ma ei tea, kas see on või ei ole jälle üks lõputa lugu nagu mul neid siin palju kirjas on. Väljas on jahe ja ma võtan oma ruudulise pleedi ümber ning kõnnin mööda tuba. Ma ei saa sellest aru, ma ei tea, mis see on, miks see on, mis see on ja kas on. Ma surun lauba ja harali sõrmedega käed vastu klaasi ning katsun vaadata sinna, kus akna servas paistab plats. Aga seal ei ole kedagi, kuigi see klaas ei ole selline nähtamatu ja läbistamatus sein nagu laval. Ma vaatan välja, kus Lipendav vana plakat võib-olla selle plakati pärast või naise pärast plakatil. Seal oli nii palju aastaid tagasi. Ja kummaline, siiani on see kahvatu praegu puruks kistud klaasitagune plakat, alles. Keegi ei ole märganud seda maha võtta ega asemele panna mõnda paljast kaunitari. Juba veerand sajandit tantsijastun saanud vana naine. Minust on saanud keskealine ajakirjanik, aga plakat püsib kümned taimed, ma hakkan sündinud-kasvanud ja surnud. Aga plakat klaasi taga, millel on tükk küljest ära ja nii, et vihmavesi ja lumi tungivad sealt sisse, jõgivad pikkamööda paberit. Lakat on alles. Teinekord koju tulles seisatan vettinud püstküliku ette, urgitseb pragunenud daami musta värvi ja surun käed klaasile, mille taga püüdlev fotole jäädvustatud tüdruk paljajalu ja taku rõivas taustal lehvimas lõputult palakaid. Surun need otse ta käte vastu nagu miim vastu nähtamatut tasapinda. Kuid ta ei liigu pantomiimi, ei svingi. Liikumatult ärevad silmad ei pilgu. Tasapinnaline elu ei ole elu, mõtlen maa ja lähen uksest sisse. Ma ei saa öösel magada ja ärkan unenäost, et mu tuba on võõraid riideid täis. Neid vedeleb toolidel ja laual ja põrandal. Jaano lisatud ülemu taimede ning keegi mu kass vähkrepp põrandal, nende all. Ma astun akna juurde, aga ainult vana naine kaltsudes vana kaltsukubu, nagu teda hüütakse, tatsab peaaegu vaaruv üle platsi nagu igavene päev oma kummalisel seletamatul teel ei tea kuhu. Nagu ta oleks rõivastunud mõnda oma 1000-st kostüümist, mis kunagi rippusid ta garderoobis ja kodus kappides ning vedelesid hunnikus põrandal nagu oodates tuult. Kuid see ei saa olla tema. Ja vahel ei ole kal sugu. Puugi vahel tundub mulle, et mitte lehesadu vaidle lõpmatud riide palakad tantsivad tuules ilma, et neil oleks keha heitlevad visklevad, nagu ajaks neid keegi taga või nagu ajaksid nemad kedagi taga, keda ma ei näe. Võib olla keha, mis nende sees puudub. Ma tean seda naist, ta elas minu kõrvalmajas agulis, tunnevad kõik 11 jaamade algudele läheb ja mis ta teeb, kuhu ta läheb, kuhu ta ikka läheb teatrisse ma tean, et ta läheb poodi, kuigi ta ütleb mulle alati, et läheb teatrisse, on natuke segi läinud ja hääpsis teatrisse risti üle tee valgus fooridest hoolimata vehib kepiga, kui mõni auto ette jääb, arvab vist, et on täht. Kes enam mäletab, et ta täht oli. Aga ta oli ta eesti täht tali suurde, nagu praegu öeldakse, kuigi siis nii räägitud, siis öeldi lihtsalt näitlejad, tants ja nii, ainult teatriajalugudes kirjutati primadonna või suur näitleja, hiilgav tants ja nüüd aga kõik. Et see on jaa, see Rotslik minek otse üle. Kuigi võiks oodata mäss või kättemaks, illusoorne kättemaks kogu maailmale. Ma ise olen näitleja kuigi läbikukkunud näitleja ja ma tean, ma tean seda tunnet, kui sa ei saa lavale, kui sind pilgatakse. Kui sind alandatakse ja tallatakse jalge all. Ma olen selle kõik läbi elanud, kuigi mitte nii hullusti, nagu tema. Ta oli siis näitleja, küsite, ja ta on näitleja ta näitlejaga praegu, kas te seda mina ei tunne? Oleksite te näinud, millised tualetid tal olid, kui ta kapi või sahtli avas, siis või vastu 1000 lõhnarjeroom. Eriti tol ajal oli päris haruldane ja passid kümned kleidid, kostüümid, mantlid ja kasukad, kingad, saapad, aga eriti kangad. Tal olid seina ääres mitmed suured kummutid ja kõik need olid täis kangaid. Ükskord ta hakkas neid välja laduma ja mässis endale ümber. Oleks näinud. Ta läks sellest nagu hulluks mässis endale ümber ühe kanga teise kuni ta ise oli nagu kookon. Kogu tuba oli riiet täis, nii et ei olnud kuhugi astuda. Tal oli selline maania kangaid koguda. Magord küsisin ta käest, et milleks. Ta jäi kuidagi vaikseks, ütles, et siis on kindlam tunne. Mina saan sellest aru, ma olen ju ka naine ja pealegi hiljem ükskord rääkis, kuidas teda oli leivatükkidega pillutud, kui ta laps oli, lapsed on ju julmad. Pärast sõda oli osades taludes kehvasti. Eks need lapsed siis pildusid, kelle vanematel kõik hästi oli. Ta rääkis veel midagi metsikust elust. Et maal oli 11 vihatud, nii et üks oli teisest traktoriga üle sõitnud. Mehed olid täitevkomitee esimees talu keldris peksnud, kuni see ära suri. Ning siis traktoriga tast üle sõitnud. Siis peksid kõik 11 meest, punased, paremad olid ikka hullemad veel. Seal oli vist vaene elu. Muidugi ta tahtis sealt ära, muidugi ta vajas kindlusetunnet. Kuidas praegugi, mõnel pool kuuri all kõik vanad roostes asjad alles on, läks temagi, seepärast ma ei oska seda muudmoodi seletada, seda riietemaaniat ma mõtlen ainult sellega. Nii imelik mees oli, mees oli luurata, see oli ka isemoodi tüüp. Ma pidin töö pärast vara tõusma ja näen, see läheb hommikul kui vara välja. Kell neli, kell viis, ma mõtlesin, et läheb ka tööle, aga ei hulkuma, nagu pärast selgus, riides nagu tändi. Aga hulkuma naine ükskord rääkis, et mees oli õhtuülikonnas läbi rukki marssinud. Aga muidu olid karm lahke nägu ees, aga kui otsa vaatas, siis jooksis nagu elavhõbe sul silmadest jalgadesse ja tagasi. Mis selle kohta ikka veel saada? Kuidas seda kirjeldada? Etendus sureb, iga kord, sünnib iga kord ja sureb. Kes näitleja või tantsija särast osa saab? See saab osa ainult teatris, seda ei saa kirjeldada seal, nagu seebimull oli. Ja enam ei ole. Võib-olla teised olid võimsamatki. Aga mulle meeldis just see, kus mees ja naine valguse poole läksid. Seal olid vaheajad, eesriie oli kinni, eesriidel oli valgustäpp. Ja enne kui muusika algas, oli mehetekst, siis läks ees õie lahti. Mees ja naine sammusid kõrgetel saarek kestel ikka valguse poolest oli imelik ja imeline. Ei olnud seal mingit tänavat, nagu õhus oleksid sammunud. Ja kõik. See oli hiilgeaeg, mina mäletan seda küll. Aga siis laastud äkki neid enam välismaale mehe pärast ma kuulsin, ei tea, mis ta tegi, ütles ehk midagi või kirjutas ka mees oli taastüüp, teatririietehoidja parandas korda peale ja mees ütles riieti hoidjale, minu jalad on puhtamad kui teie keel. Aga umbes samamoodi olevat öelnud kuskil komitees ka. Ja rasked tüübid aga on ees, käis ikka hulkuvaid kassi söötmas. Räägitakse, et ta oli isegi mingi metslooma üles kasvatanud ja lahti lasknud mai tea rebase või murdma, õpetanud ja kõik, et ei hukkuks. Ilusasti elasid. Siis mees oli äkki ära läinud, ei olnud siin mingit armukest, lihtsalt sai mõõt täis. Kaks kõva kivi. Eksnaine oli ka paras frukt, kohe nii hullusti läksid lahku, et mees ei tahtnud naisega enam üldse suhelda. Seda ma ei tea, mis seal võis olla, naine oli asjad läbi otsinud, kohvrid keldrisse ära peitnud, tütre üles ässitanud, nii et see oli meest neednud ja talle näkku sülitanud. Kusjuures mees oli veel enne tütre mingite mafistide käest ära päästnud või mis. Aga siis oli naine kuidagi saavutanud, et mees ikkagi teda iseseisvuse künnisel mingite isamaaliste etenduste asjas oli aidanud. Ikkagi ilus lugu oli neil. Aga hirmus. Silmasin neid tänavorutus. Nad sammusid levi pimediku. Surma trajektoori läbides astusid nad ristee Plinkivate valguste all aeglaselt oma teed. Mees ja naine pine ja nägija läksid enesekindlalt, kui see on õige sõna. Läksid tasa ja targu ja kindlalt, nagu köielkõndijad samm-sammult mööda nähtamatut. Ainult neile adutavad punktiiri. Nägin neid. Ega unustanud enam kunagi. Kui lihtne pildike kuid tavaline ja kui imeväärne, et nad läksid, et nad pärale jõudsid, et nad läksid seda lõpmatut pikkadee jupikest. Üheskoos. Ma ei tea, miks kaotas mees nägemise. Miks naine temaga võib-olla kaotas mees valguse tulles sellele samal teel, mida nad taastuvad praegu. Aga ma tean, ei leia see mees naiseta valgust. Võib-olla kaotab mees valguse iga hetk, nii nagu iga hetk kaotatakse tõde. Ja iga hetk ulatab naine talle killukese valgust. Samm-sammult. Kild killult. Tunnen nende paratamatut seotust, nende seotuse vältimatut valu. Aiman nende tundmuste väge ja abitust, nende kõhklusi ja enesevõitmisi teel, kus valgus võib süttida iga hetk. Ja iga hetk jäädavalt kustuda. Valgus, mis teeb võimalikuks võimatu, kingib silmad. Valgus, mis võib need jäädavalt kustutada, kui teda vaadata liiga lähedalt. Valgus, mille ees võib silmad sulgeda. Valgus, mida ei teata vaata. Kui pimedus on enne teele asumist purustanud kõik. Tunnen nende elusundi. On ainult kaks võimalust. Loobuda teisest ja seega ka teineteisest. Või teha kõik läbi taas iga hetk. Ma ei tea nende lugu. Nad läksid lihtsalt üle tänava. Ma lihtsalt silmasin neid. Ma ei küsinud midagi. Kas oleksingi jõudnud? Kui astusin ristteele, olin laps, kui üle sain, vaatasin tagasi vanade väsinud silmadega. Laval on see kena jah, aga ta ala vastas kodus ka ja mis muud oli, kui lavastamine kõig, jaatriaasiad tassiti koju, balletikooli, vanad peeglid vedelesid igal pool seinte ääres laadus, kõik seinad täis ja siis muudkui poseeris. Ta ostis üldse vanakraami odavalt, ikka palju, palju, võimalikult rohkem. Kui üks kostüüm käes, oli uut vaja nagu külm oleks olnud, kogu aeg, mõtlen, oleks siis olnud veel, et uus kostüüm, aga mingi vana kantud asi, peaasi, et oleks rohkem. Neil oli kodus nagu ladu, kohvrid hunnikus, kogu korter oli tema kohvreid täis, kõik riietest pungil meeletu hulk kohvreid. Ei tea, mis neil seal kodus oli. Kui mees keeldus tegemast, mis ta tahtis, siis viskas ennast kaminate pikali maha. Lubas mehele hullu rohtu anda, helistas tütrele, mees peksab, mis oli lihtsalt üks jultunud vale. Rääkis tütrele isa ei tahtnud teda. Kuigi ma ei ole näinud usinamalt oma lapsega toimetavat meest, kui see mees läks tema pärast ministri juurde. Ja mis ta pidi kuulma, et naine lõhub kõik trupid ära, mille teisena tanud solvab näitlejaid. Skandaalist ütles minister, käitub nagu tsirkuses. Naine käis tsirkusekoolis. Aga naisel oli ikka rohkem vaja, said väikse armsa korteri kohali suuremat vaja sai kasuka selga, oli kohe mitut vaja. Endale raha eriti ei olnud, siis osteti Teamist täiturult kokku ja oliga kultuurid, tunne aine käis riides nagu kloun ja elas nagu kloun aga sureb nagu tankal, ma ütlen tema oma ahnus, kägistab ta lõpuks ära. Kas te teate, kuidas stanca suri? Sellel oli maailmatu pikk sall ja kuidas sõitma hakkas, jäise auto rataste vahele hakkas rullima kaela pigistama ning kägistas ära Pariisis. Mis Tallinnas teisiti on? Nägu moondub pikapeale. Siis ei olegi enam nägu. Ikka enam meenutab Paver arusaamatut tapeeti. Ning tasapisi hakkab kuluva paberi alt välja paistma halvasti värvitud puu. Autod pritsivad Lipendavate ribadega plakati pori täis. Ja see ei ole enam too kaunis takusärgis paljasjalgne tüdruk, kes kuhugi püüdleb. Lõpuks pestakse see maha ja tõmmatakse post pikali ning teda ei ole üldse enam. Nagu etendus on läbi saanud. Aga ometi ei olnud mitte ainult etendus vaid ka elu. Kujutage ette väikeses maakohas elav väike tüdruk, kes unistab suurest maailmast, see on vaene kohti, vaene aeg. Tüdruk jookseb iga päev maanteele ja vaatab mööda voorivad autosid. Läheb oja äärde ja istub seal. Mööduvad aastad ühel päeval pakib tüdruk, ohvrid, jookseb metsateelt maanteele risti teele, peab auto kinni ja sosistab. Onu viimin suurde linna. Aasta hiljem on väike tüdruk Moskvas tsirkusekoolis. See on suur maailm, see on ainuke koht, kus saab õppida vabatantsu ja pantomiimi. Talle öeldakse, et ta on liiga paks, ta näljutab ennast ja veenab treenereid, kuni tal lubatakse jätkata. Ta on sinna läinud omal käel. Kui ta ära lõpetab ja Tallinna tagasi tuleb, on tal suured ootused. Tema ala ei tunta Eestis. See ei huvita kedagi. Ta saavutab audientsi kultuuriministri juurde. Rahvatantsu ja pantomiimi. Kunst ei ole pealiin, ütleb talle kultuuriminister. See on ainuke ala, millele Eestis ei saa olla mingit perspektiivi. Siin on ballett mitte juudi pantomiim, vaid vene ballett. Ta läheb koju, nutab ja otsustab asutada oma trupi. Huvilised saab ta kokku, aga nende hulgas on vähe neid, kellel on tõelist huvi Annet lõbuks toob ta välja etenduse. Siis teise kriitika. Karm. Keegi ei mõista seda. Ala on üks inimene, kes on avaldanud kirjutisi pantomiimis. Ka tema tüdruk ei tunne. Parajasti tuleb aga mees Tallinna tööle. Tüdruk kohtub temaga tänaval ning kustutama parimate etendust vaatama. Mees tuleb. Aga kirjuta. Tüdruku trupp laguneb, ta moodustab uue. Teda süüdistatakse küll skandaalitsemises, küll asja tundmatuses, kuigi ta on pea ainuke asjatundja sellel alal. Tal on raske iseloom ja ta käitub trupiliikmetega karmilt, kõik ei pea vastu, trupp laguneb jälle. Ja ta otsustab kunsti maha jätta. Siis kohtub ta juhuslikult mehega, kes võiks teda toetada. Ta teatab mehele, on otsustanud oma kunstist loobuda. Mees lubab teda toetada. Nad arvavad ja alustavad kooselumees kirjutatale stsenaariume. Ja naine leiab väiksemaid numbreid, proovides taas enesekindluse. Ta otsustab astuda meeleheitliku sammu ja proovides suures kutselisest teatris. Seal ei taheta teda algul jutule võtta, aga ta saab lõpuks noore ballettmeistri toel siiski loa proovida proovida, ebaõnnestuvad. Ta kirjutab mehele ning palub teda appi. Mees võtab end oma põhitöölt vabaks ning sõidab Väikelinna. Ta kirjutas stsenaariumi, millest huvituvad paar heliloojat ja etendus hakkab sündima. Ja oleks see nii lihtne. Muusika saab valmis. Siis selgub, et naine ei oska lugeda nooti kasa muusikast aru. Mees asub ise proove tegema ja naine on oma osas üllatavalt hea. Tantsijate umbus kaob ning proovid käivad, mees sõidab jälle tööle tagasi. Siis selgub, et naine läinud tantsijatega riidu. Lavastusala juhataja keeldub tegemast mehe väljamõeldud dekoratsioone, mis on tehniliselt liiga keerukad. Kõik variseb kokku. Kuigi lavastust tehakse minimaalsete kuludega. Otsustab teate selle kõrvale jätta. Ta saadab hädateate mehele mees on tal lavastaja või kirjanik, selline tüüp, kes haarab kõike õhust, see tuleb nagu tank, murrab barjääridest läbi ning saavutab dekoratsioonide ehitamise. Avastad tüki ära ning hakkab proove tegema. Proovi ei lähe, nad ei mõista teineteist, mees tahab maailmastiili. Mees on haritud teoreetik, kes asja tunneb, aga tüdruk lihtsalt ei oska, lihtsalt ei oska. Ta oskab teha seda, mida ta oskab teha seda, mis tuleta seest. Konfliktid lähevad nii kaugele, et kui naine ta ühel proovil kõigi ees pikalt saadab ütleb mees end temast lahti. Ta on inimene, kes on naise kord päästnud meeleheitest. Siis on naine täies koguni põlvitanud ja nüüd heidab eksalteeritud naine jälle mehes põlvili. Mees tõstab ta üles ja teeb asja lõpuni. Tuleb peaproov, kohal on kunstinõukogu, kõik on veidi skeptilised, heliloojad näevad etendust esimest korda. Peaproovil kukub naine lavalt alla. Õnneks on orkestriruumil kate peal. Aga ta lendab saali peaga vastu pinke. Ta on kange, ta ajab end püsti ja nõuab jätkamist. Etendus siiski toimub. Etendus tekitab kõmu, seal midagi sellist, mida imestatakse, imetletakse. Aga keegi eriti ei mõista. Nad saavad auhindu, on ringreisid, aga mehe ja naise vahel on mõra. Siis äkki ei müüda pileteid. Teatrijuht tasakaaluta mees, kes seni on lavastust siiski lubanud, teatab äkki, et see ei ole teatri pealiin. Äkki ei ole saalid enam tulvil täis vaid ainult kolmveerandteater teatab, etendused ei lähe ja otsustab nendega lõpetada. Naine ja mees helistavad igale poole ja saavad teada, et Kasahstan öeldud, et pileteid ei ole, kuigi neid on, selgub intriig. Keegi on teatrijuhile öelnud, et mees on nii kõva lavastaja kui ka kindla käega ja et vana teatrijuhi asemele tuleks uus mees panna. Mees on kirjandusajakirja peatoimetaja kavatsegi sellelt kohalt lahkuda. Kogu jutt on ainult kuuldus. Jutt on käinud teise ajakirja peatoimetaja kohta, kellele teise teatrisse kunstiliseks juhiks. Naise närvid ei pea vastu, ta hakkab võtma rohtusid. Ja kolme hooaja järel saabuv etenduse loomulik lõpp. Naisele öeldakse kohtu üles, see ei ole teatri pealiin. Ta sõidab pealinna tagasi. Tuleb veel üks suur rahvusvaheline festival, teater otsustab etenduse üles soojendada ning festivalile saata. Lavastust saab peaauhinna, naine Low festivalil suhted mitme välismaa pantomiimi trupiga. Aga keegi ei ole temast huvitatud. Teatriühingust, kuhu ta on vastu võetud mehe eestkoste peale heidetakse ta välja. Tal ei ole raha ega trupi. Ta teeb numbreid varietees, kontsertidel, mees, kirjanik, kellel on välismaal esinemisi, viib etendusega sinna. Paar korda kutsutakse teda veel. Siis tekib vaikus, kuigi tal on mehega konflikt, nõustub meestada veel kord aitamata sõidab trupiga välismaale etendust andma ja kokkuleppest hoolimata nõuab honorari, mida ei ole kokkuleppes ette nähtud. Sünnib skandaal, mees tõmbub eemale ega ole nõus temaga enam suhtlema. Seda enam, et selgub. Naine on reisile kaasa võtnud oma armukese. Ta ehitav teel siin-seal numbreid. Aga vahepeal saabunud uues rahutus ajas ei ole ka ametlikus teatris eriti vaatajaid, saati siis alternatiivsest. Ta saab küll ühelt kirikult ettepaneku esineda, aga piiskop, kelle juurest on vastuvõtul käinud, keelab selja taga religioosse sisuga etenduse ära. Tal ei ole tööd. Ta ei oska muud kui seda, mida ta on teinud. Mitukümmend aastat. Truppide loomine ei õnnestu. Ta proovib mitmel pool välismaal lihtsa tööga raha teenida, et siis trupp moodustada. Kuid see ei õnnestu kusagil, sest kõikjal sünnivad raske iseloom ja Maximalismi tõttu konfliktid. Tal ei ole raha, tal ei ole tööd. Temast saab lapsehoidja. See nähtavasti peab olema pealiin. Ta elab üksi vanas suures korteris, mille ta peab rahapuudusel väikese vastu vahetama. Pärast kolimist leiab ta ühel päeval vana kavalehe ja loeb mehe teksti. Pesumasin müriseb vannitoas suletud ukse taga, nutab miimi hukka läinud kostüümidega pärast. Must ja valge värv näol valguvad tagasi, pisarad jätavad mustvalge ruudulise põrandale halle laike. Peeglisse vaadates ei tunne miimi ennast äragi ja see paneb ta veel ohutumalt heinama. Jaan, jookse, püha, ei tea, kust tuleb see vesi, mõtleb miimi igast täiesti Altallikast, et saada kunagi pilvedeks ülal. Vett pritsib põrandale, läbipaistvalt, piisavalt põrandal peegeldavad valgust. Myyymmyy vaatab lähedalt oma nägu. Peeglist paistab kõik täpselt samamoodi, see seal on just seesama ruum, ainult täpipealt vastupidine. Mõtled miimimi. Mismoodi sealt vaadates võiks välja näha minu nägu nüüd, kui mu näol ei ole enam maski ja pimedus joonistas sinna esimesi kortsukesi, mis on lõpuks nagu maha pesematu Grimmide muinasjutt. Just sel silmapilgul langeb midagi miimimine ole mini vaatab üles. Vannitoa lagi on hakanud läbi jooksma. Mis saab minu kostüümides minu maskist minu elust, mõtleb miimi ja astub kähku otse läbi peegli. Sellel silmapilgul taha vaadates näete selgesti tähti langeb läbi vannitoa lae musta augu põhjatusest üles tagasi. Ning hakkab lohutamatult nutma. Kõige hämmastavam on selle asja juures oli, et ta ei tahtnud armastust. Minu meelest ta küll ei tahtnud, tähistas meie kitsas valgustajate toas, kus ei olnud õieti ruumi ümbergi pöörata. Tilluke, õbluke ning nuttis. Vana hirmus oli parajasti mu peale õudselt karatanud, nii et ma pidin ülevalt lae alt alla kukkuma ning ma pillisin, kui ta tuppa astus. See oli siis, kui etendust välja sulatama hakati, seda vahel juhtus veel kusagil, eriti istuda ei olnud ainult üks värviga määrdunud vineertool. Ta tuli tuppa ja tõmbas toolile sõnagi lausumata kägarasse. Ma ei saanud algul arugi, et nutab. Aga kui ta siis mehest rääkima hakkas? Nagu mees oleks milleski süüdi jäänud? Mitte ta ei oleks aru saanud, et mees teda armastab, vaid ta ise ei vajanud armastust, ainult etendusi, see oligi ta armastus. Ja selle. Nõrk ta küll ei olnud. Mulle tuli miskipärast meelde, kuidas me nõutult istusime Kiievi lennuväljal, sest trupp kogu oma pagasiga riided ja muud asjad dekoratsioonid olid küll kokku monteeritud, aga ikkagi. Kogu trupp, kuidas me nõutult istusime, lennuväljal, administraator, rattur käis rahutult edasi-tagasi ega osanud midagi ette võtta. Öeldi, et neile ei ole siit edasi broneeringud tehtud ja kõik. Ja siis läks tema oma kõrgete kontsade tiksudes ikat tillukene raskel sammul tohutud kõrvarõngad kõlisemas, otse lennujaamaülema juurde. Kui ta sealt tagasi tuli. Ei muutunud midagi. Istus samamoodi pea käte vahel, nagu oleks tema süüdi ja ajas end äkki püsti ning sammus lähema telefoniputka juurde. See kestis võib-olla tunni. Ja kui ta tagasi tuli, oli lennuvälja korraldaja meie juures nagu viis kopikat. Ja poole tunni pärast anti meile eraldi lennuk, millega me Tallinna sõitsime omaenda graafiku järgi. Ta oli helistanud lennundusministrile, Sa kujuta tol ajal ja saanud ühenduse ka. Ja sellistes asjades olid vägev. Avama kunstiasjas nagu väikes siil tõmbas pea õlgade vahele ja tegi muudkui oma asja edasi. Trupile ta lavastada ei osanud, hakkas karjuma. Miks ta oleks pidanud, kui ta kord näitlejanna tantsijanna Jamyymoli ja mitte lavastaja. Kuidas ei oleks pidanud, kuid asja ette võttis. Tema tahtis kõik ise ära teha. Aga läks saali ja ütles siis tantsijatele, noh, pakkuge mulle midagi. Muidugi ei tahtnud keegi temaga koos töötada. Aga laval oli tal tõesti jõutaga. Uskus endasse täiesti totaalselt laval, kui ta seal õhus läks, siis meie õrn poisse, tema partner, tantsija, ma mõtlen. See oli tema kõrval nagu naljakas koperdava kääbus, aga tema pürgis, pürgis oma valguse poole. Ja sündis imelik lumm. Väike mehelik naine oli ja kalus. Kalus. Mina nägin teda ükskord hiljem teatri koridoris ja üks kord veel pargis. Külm tuul puhus, tal oli ülestiku selja Sist mitu mantlit eestlase üksi ja vahtis merele. Ta oli veendunud, et kui ta kuhugi läheb, siis on kõik uksed tema ees valla. Aga ei olnud, uksed ei avanenud. Ainult muhke haavu sai kogu aeg. Ja ometi ta läks jälle ja jälle samamoodi sirgjooneliselt. Väikeses suure jõuga. Ai, jah, kui kole see võis olla teatriühingu kongressil tahtis ka hirmsasti sõna võtta, mees oli talle sõnavõtu valmis teinud, aga ta ei kasutanud seda. Läks ja hakkas oma eriala vajalikkust tõestama ja keegi ei kuulanud. Näitlejad muide südamega rahvas ainult laiade lõugadega, kuidas tale karjutajate juba ära lõpetaks, tema kordas ja ma kukun. Tõusen, teen oma asja edasi, ikka edasi. Lõpuks karjuta, tee edasi, tee, aga mis see meie asi on, minema pukist ära. Ja korraga oli ta kaotanud kõik, mis tal seni veel alles oli. Ja see oli tõesti kõik. Kui ta sai neljakümneseks viiekümneseks, siis ei kirjutanud temast enam keegi keegi õnnitlenud siin rääkida, et oleks lohutanud ainult tema mees, kes elas temast juba ammu-ammu lahusega, tahtnud temaga mingilgi moel suhelda ja lähedal kujutajate oli ära neednud kui see temast lahti ütles. Mees kirjutas talle ajakirjas. Usku endasse peab olema. Ja oli jäägitu nii heas kui halvas. Kui mees oli neljakümnese palavikuga voodis, ei toonud talle rohtu ega andnud süüa. Mehel oli kass ja mees ning kas olid väga teineteisesse kiindunud. Nad elasid siis veel ühes korteris, aga kui mees ära oli, ei andnud ta kassile süüa, sest see oli mehe kass. Ega mees mingi pahakas olnud. Pigem oli ta ikka ise, eks paras subjekt. Mees oli selline rahulik, korjas endasse ja siis põrutas. Siis oli küll ilmus järsk, kui mees ükskord välja ei kannatanud ja tooli tükkideks lõi. Rihast vastu maad, siis helistas hullumajja, et mees sinna viidaks. Hullumajas naerdi ja üks aasta oli öelnud, et kuidas ta helistades rääkis, oleks eeldanud, et ta ise vastuvõtule tuleks. Ja kui naisel hiljem juba siis, kui kõik suhted läbi olid, oli vaja kavaleht teha ning sinna mingi tekst leida. Läks ta ometi mehe jutule. Ja mees ei keeldunud ka, ei olnud vihapidaja. Oh, ma tean ka seda Helistas ühel heal päeval heast peast tütrele, et kardab hirmsasti meest. Tütar ja väimees tulid kohale. Aga meest ei ole kohalgi. Siis astub mees uksest sisse. Ma ei näe, heidab end nende juuresolekul pikali, tütar sülitab mehele näkku. Nojah, ja kui nad lahku olid läinud, siis peitis osa mehe raamatuid ära ning tõmbas mehe nime sealt tiitlitest maha ning kirjutas oma nime asemel. Milline mees sellist naist välja kannatab? Ta lihtsalt ei armastanud oma meest. Seda ma küll ei usu. Nad ei sobinud oma aega. Aga see võib ka õudne olla, kui priimabaleriin keeldub jätkamast, kui tema samas saalis harjunud Ta löödi välja. Ja ega see ka midagi ei ole. Aga see oli ikkagi naeruväärne, kuid oma tatsama kulturistid seal varietees lavale tuli teha varietees surmateemalist numbrit. Kuskil pidi ta ju tegema, keegi temast ei hoolinud ega tema kunstist. Ma ei saa aru ainult ühest, miks ta pidi selle inimese endast eemale tõukama, kes ainsana teda mõistis ja ilmselt ka armastas. See mees tegi ju kõik, mida inimene teise heaks üldse teha saab. Aga ta oleks tahtnud veel enam jumaldamist. Jah, eks ole. Ja kui teda alles jumaldatud, oleks ta tahtnud Helena ja. Mina tahan küsida. Te räägite nii, nagu teaksid, tegi midagi tema elust. Ma küsin. Mida me teame inimestest? See, mida me teiste inimeste elust teame on ainult faktifragmendid tühjuses, mille me täidame oma kujutlusega. Me arvame, et biograafia see kirjeldus et see ongi elu Kuid on veel midagi. Ja see on vahetu elu see elu, mida me nii hästi tajume, loomas, kui inimesi üldse on mingit pidevust, mingit pidevat, vahetut elu siis selles osas temast, mis on loomast kas ta oli siis loom või? Ah, ekste aegs kaltsukubu oli kanda nüüd teatrikostüüme eraelus ja samas panna tihtipeale lava selge selline rõivastus, mis on kahtlemata argine. Imelik, nagu. Ehk saan aru, miks ta neid nii palju pidi olema. Teate, miks ma seda räägin? Minu meelest oligi ta luum. Loom, kes lõi endale koopa, mida ta kaasas kandis. Ühel päeval istusime temaga kohvikus ja ta ütleb mulle maad, tahan toorest meest või, küsib keegi kõik purskavad naerma. Temaga vaatab, lihtsalt vaatab pärani silmi, siis ütleb tasasalatit. Midagi toorest, mitte keedetud. Ei saanud olla vahetumalt pilku, kui temal. Tead, kui kaunis ta oli. Sa räägid, nagu ta oleks elus. Mina ei saa aru, kas ta on elus või surnud. Ega see vanamutt, kes neid veidralt kaltse kannab ometi tema ole. Teda ei ole. Värvid on sootuks kadunud. Ja seni veel vaevu nähtav, kogun kustunud. Ning isegi plakati paberit ei ole enam. Ainult väike, kogu kaugeneb platsil nagu iga päev kaltsukubu. Kuid see ei saa olla tema. See ei saa olla tema. Ma surun laupaja harali sõrmedega, näed vastu klaasi ning katsun vaadata sinna, kus akna servas paistab plats, kuhu ta tavaliselt suundub. Aga seal ei ole kedagi. Ainult tuul keerutab lumesegases sajus tariideid. Need kerkivad maast keerduvad pöörlevad Vihurina üha kõrgemale. Seisavad hõõritava ilmasamba nad püsti. Tühjus. Laupäevasel õhtutunnil oli teiega, Kalle Kurg