Kui härra Lodge meie juurde tuli, olid ärritatud. Ta juuksed langesid salkudena näole. Ta tõi Danzigi maalija meie juurde alla ja ütles. Kahe meistri jaoks ei ole mul laev ette valmistatud. Te peate töötama nagu minu sellidki. Mul langes kivi südamelt, sest ma olin juba kindlalt arvestanud, et kaotan oma eelisseisundit. Lübecki raehärrad pidasid soodsak tantsigi Maarjat kaasa võtta. Meie uue reisikaaslase nimi oli Peeter mote. Ta andis meile kõigile kätt, ütles oma nime ja küsis, kust me pärit oleme. Talle tegi palju nalja, kui ta teada sai, et härrannudki oli värvanud meid kõiki oma teenistusse Maarja kirikus. Härra nutke oli andnud talle oma viimase laua ja samasuguse töö nagu meilegi. Ta jälgis huviga, kas noor meister hakkab ka nurisema. Peeter mote hakkas kohe joonistama. Ma ei tea enam, mida, tõenäoliselt samuti pilte Lübecki piiblile. Ka tema harjus varsti ära laeva õõtsumisega tantsuga. Ka temal oli mererütm veres ning ta käsi joonistus pliiatsiga liikus kergelt ja kindlalt. Pärast seda ei teinud härranudke meiega üldse tegemist, vaid tõmbus jälle oma kajutisse. Wikide rääkis mulle, et ta joonistavad visandeid kullassepatöödeks, mis talt oli tellitud. Niisiis Danzigis ei olnud meil edu. Nüüd oli härranudki kange tahtmine Tallinna jõuda. Juba enne Tallinna lõpetasime oma joonistused. Mehi Virkus väikeste piltide joonistamisel oli teatud mõttes sunniviisiline. See oli ainus võimalus mere ja taeva ahistama lõpmatuse eest põgeneda. Pidi olema midagi, millele me saime kuju anda ja millele ennast täiesti pühendada. Olid need siis kas või ainult lootnudki, arvates naeruväärselt väikesed piiblipildid. Härralotkele ei piisanud ka tema kullassepatööde visanditest. Teda kuuldi valjult oma kajutis tegutsevat. Paistis, et ta proovib mingit nikerdused teha. Me ei tohtinud tema juurde sisse minna, aga Wikide jutustas meile, et paistvat nii nagu raiuks härranudke püha rüütlik Jürit. Ühest kohmakas puupakust välja. Juba olevat näha, kuidas hobune tahab ennast draakoni kohal tagumistele jalgadele püsti ajada. Draakon olevat küll veel suurelt osalt puusse peidetud. Ka öösel, kui ma ärkvel lebasin, raius härra, nutke puud. Ja siis ma kujutasin endale ette, kuidas meri ja taevas elustusid figuuridega ja tühja ruumi aegamööda välja tõrjusid. Me läksime järjest harvemini tekile. Rõõmsad jutud, vaibusid, meeleolu oli kord ärritatud, kord rusutud. Rostocki Ludolf seonduv ikka ja jälle küsida. Kas me ei ole ikka veel Tallinnas? Ühel ööl ei pidanud mu oma asemel enam vastu. Magamisase tundus mulle eriti kõva ja mu kondid valutasid. Härra Notke kajutist kostsid töö tegemise hääled, ainult mitte valju vasardamist. Küllap härranudke ei tahtnud alati meie öörahu rikkuda. Või oli ta vahepeal rasked tahumis tööd juba lõpetanud. Vinnasin ennast tasemelt üles ja ronisin vaikselt mööda redelit välja tekile. Oli veel öö, aga ometi peaaegu niisama valge nagu päeval. See valgus tegi mulle valu. Nendel põhjamaaöödel ei ole piiriööga päeva vahel. Päike ei vaju merre, vaid sukeldub ainult natuke alla poole silmapiiri ja rändab sealt aeglaselt seda peatamatult rändu või tund-tunnilt jälgida. Kuu paistis nagu leinaja taevas, mis ei kuulunud ainuüksi temale. Ta oli seal isegi üleliigne, sest sellest tinases koormuvas heleduses ei suutnud ennast kuku hiilguses näidata. Lasksin pilgul ringi käia ja ehmusin äkki nii, et mu juuksed püsti tõusid ja üle keha jooksid külmavärinad. Otse merest kerkis linn. Ta hõljus juba nii lähedal meie ees, et ma arvasin, et teda saab kätega haarata. Näis läbipaistev ja ebatõenäoline. Me pidime temast läbi purjetama nagu läbi allarippuva pilveseina. Sadamas olid ankrus tontlikud laevad. Mastid kerkisid kõrgele, purjed alla lastud. Eraldasin nelja kõrget torni, mis tungisid otse taevasse. Need mõjusid toitlikult, läbipaistvalt. Kas ma nägin und? Kas oli pettepilt, millega tühi ruum ümberringi mind narris? Ükski maalikunstnik ei suudaks seda kujutada. Siras hallides ja valgetes toonides ja helkis hõbedat. Piirjooned olid teravad. Aga nad mõjusid nagu paberist lõigatud. Selle taga ei paistnud üldse massi olevat. Aegamööda sai mulle selgeks, et pilt on tõelisus. See on Tallinn. Ehmusin uuesti sellest tontlikus linnas jääme nüüdisankrusse. Lahkume oma heast tugevast kindlast laevast ning anname ennast tundmatute tontlikkede jõudude meelevalda. Sellel kõrgel järsul kaljul võis ainult draakon elutseda. Ma ei tahtnud siia jääda, see lihtsalt ei tohtinud Tallinn olla. Tõmbasin käega üle silmapiiri. Asjata. Pilt jäi püsima liikumatult otsekui halvatuna, vaatasin üksisilmi sinnapoole ega suutnud ennast kuidagi kokku võtta, et hüüda. Tallinn paistab. Seejuures oleks ju hulle jäänud au olla see, kes meie reisi sihtpunkti esimesena silmas. See ei olnud siiski minu ülesanne. Kas siis keegi istuvadki mastikorvis ronisin üles vaatama ja leidsin viikide magamas. Ta hüppas minu vaikse hüüdja peale ehmunult püsti. Aga kui ta linna nägi jäiga temal hüüatus kurku kinni. Midagi niisugust Pole ma veel ilmaski näinud, sosistas ta. Kuratlikult ilus. Mind rahustas, et võisin Wikide kõrvalmastikorvis küürutada. Ikkide silmad läksid järjest selgemaks, tema magamisest lõtvunud näojooned teravnesid. Aga temagi ei võtnud midagi ette, et endale esmaavastaja kuulsust, vahendaja ja teejuhi õigust kindlustada. Ja kui ma talle suuril silmil ja väljakutsuvalt otsa vaatasin, lõi ta käega. Selle linna jaoks ei ole kunagi hilja. Ma arvan, et nood seal ei oota meid üldse. Laseme teistel veel magada. Raehärradel maalijatel jahe Notkelgi. Nad ärkavad nagunii veel küllalt vara. Üldiselt pandi Wikidele hiljem tema kõhklemiste tagasihoidlikkust pahaks. Ta oleks pidanud karjuma. Tallinn paistab. Rostock paistab, käis Falk paistab, taandasin, paistab, miks mitte? Tallinn. Meri oli küünla ning meremehed, raehärrad ja maalijad magasid kauem. Tavaliselt. Kõikide ja mina ei olnud siiski ainsad, keda pilt ebatõenäolisest kumavast linnast vaatama ja vaikima sundis. Äkkima nägin, et härra nutke kulutab liikumatult laeva vööris kaitset otsides ja muust maailmast eraldatuna oma laia mantlisse mässitult vaatas üksisilmi kalda poole. Ka siis, kui teised lõpuks tekile tulid, ei liigutanud ennast. Kuljetuntlikult ebatõenäoliselt kumavast linnast, mis oli öösel merest tõusnud ega suutnud enam tagasiteed leida. Jäi kauaks meelde. Kui päike lõpuks siiski otsustas silmapiiri läbi lõigata, muutusid Tallinna tornid tumedamaks ning omandasid ähvardava ja tõrjuva ilm. Randusime valli juures, lasksime ka viimased purjed alla ning läksime kõheldes maale. Raehärrad olid vaikseks jäänud. Nad saagisid vallil edasi-tagasi, teadmata, kes pidi siin tegelikult oma sõna ütlema, kas nemad, laevajuht või härra nutke. Nende silmis oli Tallinn midagi niisugust nagu Lübecki kõige kaugem kindlus Lübecki muidugi Lübecki, sest kus Lübecki seaduse järgi õigust mõisteti ja Lübecki rahaga maksti, seal oli eluna kul Lübeckis. Lübecki raehärrad pidid tooni andma. Kas ei tulnud nad teatud mõttes oma valdustes hästi kaitstud ja kindlustatud valdustesse mis olid hiiglaslike müüridega ümbritsetud ja 42 torniga valvatud? Vallutamata saar eikellegimaal, kindel punkt, tühjuses Lübecki idapoolne kindlus kelle vastu tuli ennast kaitsta. Rumal küsimus. Vaenlasi oli enam kui küllalt ümbritseva maa elanikud, eestlased, kes piilusid ahnelt nii suure võimu ja vägevuse ja rikkuse poole ning sirutasid ikka ja jälle käsi selle järele välja. Kaugemate naabrite suured riigid. Tallinn oli Lübecki tütar ning juba seepärast ihaldatud tallinn pidi kogu aeg valvel olema. See oli tükk Lübeckit ega olnud ka majade tornide ja müüride vormid olid mitte ainult lihtsamad napimad, rangemad kui Lübeckis. Nad olid täiesti teistsugused, kuidas nad mõjusid mulle käskivalt, võimukalt, rangelt ja mehelikult. Siin polnud mingeid kaunistusi peale tohutu kiviportaalide, siin-seal ainult range trühvlijakolmnurk vormid. Majade pürfid, katuseviilude kolmnurgad, kõik range ja selge ja külm. Turuplatsil nägime mõningaid inimesi. Nad tegid jälle näo, nagu poleks meid olemaski. Sünge ja tõrjuvana kerkis raekoda meie teele. Ka selle juures ei leidnud mingeid kaunistusi. Miks ei ehitatud siin selliseid toredaid uhkeid fassaade nagu Lüübekis või Rostocki? Et oma võimu ja rikkust näidata ja silma rõõmustada. Igal pool paksud hallid kinnised müürid. Lööbeklased võisid seda endale lubada, et oma raekoja fassaadile ümmargused augud sisse jätta, et tuul läbi puhuda saaks ja hoone kogu raskusmüüridele ei lasuks. Astusime sisse ja otsisime vestluspartnereid. Aga raekojas viibis ainult linnakirjutaja. Ta korrastas parajasti tihedalt täis kirjutatud pabereid ega vaadanud peaaegu üleski, kui raehärra talle oma pitsatsõrmust ja Lübecki raekirja näitas. Hea küll, lõi ta käega, ma kuulen juba ette tulede Lüübekist. Te räägite nii kiiresti, nagu ei olekski oma asjad päris kindel. Linnapead, kool raehärradega on väljas, et müüre ja Torre kontrollida. Aqua laati värkis, Notke mitte kunagi olema tee linnapeasid millegi muuga tegelema Est leidnud. Ta ütles seda üsna aeglaselt ja nüüd vaatas linnakirjutaja siiski üles üheaegselt ehmunud ja vihane. Tallinn, võib-olla külalislahke linn, kui ta seda tahab, jätkas nutke. Ja see sobiks talle hästi, kui ta tahaks. Loomulikult, me ootame, kui teil midagi selle vastu ei ole. Me võime aga ka oma laeva tagasi minna ja linna eemalt silmitseda. Ma võiksin kama lellepoega Dietrich kvardopi paluda, et ta meile külalislahkust osutaks. Ja siis vaatame ülevalt Toompealt linna peale alla. Lööki raehärrad ei ole harjunud, et linnakirju taia neid vastu võtab. Minust rääkimata. Head tervist. Lahkusime raekojast, järgnesime härranudkele Toompeale ja seisime varsti toomkiriku ees, mis tundus mulle üllatavalt väike. Seda ei saanud Wismari Lübecki kirikutega võrreldagi. See ehitus teenis eriti suursuguseid ja mõjuvõimsaid inimesi. Kindlasti olid need ainult üksikud, kes siia üles eraldi teistest kodanikest tavaliselt kogunesid. Nende jaoks oli see ehitus küllalt suur, see piiskopi ja toomkapiitli kodukirik. Astusime sisse ja mul oli tunne, nagu ei mahuks Notke sellesse hoonesse ära. Ta kõndis, õlad Läänguse pea langetatud. Temal olid parajad ainult suured Maarja kirikud. Küsisin ninatargalt. Härra nutke, miks te ei lähe kõigepealt Tallinna Maarja kirikusse? Tallinnas ei ole Maarja kirikut vastas ta külmalt ja tõrjuvalt. Nendes sõnades oli ka põlgust. Ja see puudub siin linnas. Maarja kirik midagi suurt ja naiselik, pehmet südantsoojendavat. Ma ei ole seda siiamaani suutnud avastada. Astusime mööda treppi alllinna ja lähenesime suurele kirikule. Nüüd läheb meil paremini, nüüd jõuame Maarja kirikusse, ütles Rostocklane kergendatult hingates. See võib küll ainult Maarja kirik olla. Rostocki Maarja kiriku juures võib saada kuuma ingveriõlut ja värskeid küpsetisi. Loodetavasti on siin Tallinnas ka nii. Ei, seda otsite te siit asjata. Ja Maarja kirikut meil ei olegi. See, mis siin teie ees seisab, on Niguliste kirik. Linna kõige ilusam ja suurem kirik. Ei mingit ingveriõlut, mingeid küpsetisi. Mis asju ma sinna Niguliste kirikusse siis otsi? Rostocklane jäi vait. Mullaga muutus ümbrust tuttavaks. Nii koolis digiriik kamis, Marizon, Püha Nikolause kirik, samuti Lübeckis, Rostokis ja muidugi ka niisama. Star sundis ja greif valdis. Taani laevameeste ja kalurite kaitsepühak. Ja hästi on tehtud, et talle on igas merelinnas maja ehitatud. Niipea, kui meil Niguliste kirikusse sisse astusime, kadus igasugune võõrastus. Siin elas seesama vaim, mis Lüübekiski. Siia kogunes rahvas kerge südamega ja segamatult. Siin ei olnud vajadust ennast välisilma eest kaitsta. Siin tunti ennast vabalt ja sundimatult kaitstuna avarate võlvide all. Kus altarite piltide kujude küünlalühtrid näol helkis säras meile vastu? Kõrgusest hoolimata mõjus ruum soojalt ja mugavalt. Inimesed ei pööranud ennast, kui me mööda läksime ega vaadanud meile järele vaid liikusid altari juurest altari juurde, sosistasid pommiks, esid või kordasid mõttes oma palveid seal täpselt nii nagu Lübeckis, mis maris Rostokis. Meie ees kõrgus võimas altar. Ja me pidime mitte ainult silmi, vaid ka pead pöörama, et seda tervenisti pilguga haarata. Niisuguseid mõõtmeid ei olnud ma veel kunagi ühel altaril näinud. Altarikapp oli kahe mehe kõrgule. Tema laius paistis kogu kooriruumi täitvat. Nii võimsat pea altarit ei olnud üheski teises kirikus, kus ma olin käinud. Niisugune rikkus siin maailma ääres. Vaatasin toomhärra tiitrifartupi, maja sulase ja sekretäri Larry poole nagu oleks too kohustatud mingit seletust andma. Ta naeratas ja vaikis. Maastusin altarile veelgi lähemale ja silmitsesid kujusid ligidalt. Mulle sai kohe selgeks, kes selle altari oli nikerdanud ja maalinud mitte keegi muu kui Hermen. Rode. Ma olin jahmunud. Seda ei olnud ma oodanud. Hea, et ka meister Notke saab varsti sellelt linnalt ja selle linna jaoks tellimuse. Peavad talle ju võimaluse andma Roode altarit veel suuremaga ületada. Notke oli ju suurem, tähtsam ja paremmeister. Selles olin ma kindlalt veendunud ja minu silmis näisse tore ja kõrk altar millekski tillukeseks kop, kui sulavat. Mulle ei meeldinud selle juures miski. Nii ülekohtuselt otsustatakse noorena. Siis nähakse seda, mida näha tahetakse. Ja nüüd. Ma ei tea täpselt, mida ma näha tahan. Niisiis mulle ei meeldinud Tallinna Niguliste kiriku peaaltari juures miski. Kui jõuetult väsinult sihtis püha Rüütel Jüri oma pildiga draakonit. Aga see draakon oli ju Niilko ahjud nõrk, nagu polnud kuigi palju jõud vajatada point. Ma kujutasin endale juba ette, kuidas Notke uus teos niisuguses naabruses välja näeks tema püha rüütel Jüri ja tema draakon sest ma pidasin iseenesestmõistetavaks, et Notke nikerdab Püha Jüri Tallinna peakirikule. Vähe magada küll ei lepi. See uus teos tuleb tore ja ükski inimene ei hakka siis enam Roode lammedusi vaatama. See on kõige suurem altar, mis kunagi on Lübeckis mingi teise linna kiriku jaoks tehtud, ütles Larry teadja häälega. Toomas härra ise ütles. Ja suuremat altarit siia enam ei tule. Seda ütles ka toomhärra. Selle peale võib kindel olla. Tahtsin midagi vastata, sest ma kuulsin nendest sõnadest Notke alavääristamist. Kuid ma vaikisin, sest ma ei tahtnud ometi maja sulasega, kes samal ajal oli ka tindi määrja vaidlusse laskuda. Kõik läheb ju ikkagi lõpuks nii, nagu Notke tahab. Larry jätkas, selle altari tellisid mustpead. Nemad on Tallinnas kõige rikkamad ja nad ei taha enam midagi Lübeckis saada, ütles toomhärra. Ei, pidin juba haigestuma. Mul oli vastukarva, mida kõike toomhärra oli öelnud. Iki, kes on mustpead, küsis Rostocklane. Larry naeratas. Te saate seda üsna varsti teada. Sellest, mida toomhärra oli Mustpeade kohta öelnud, vaikis ta targu. Vaatasime Niguliste kirikus ringi ega hoidnud kokku kiitusega ega laitusega. Aga laitust oli tegelikult rohkem. Ainult Danziglane leidis ka midagi kiiduväärset. Seejärel läksime jälle välja peediviidi turuplatsile ja raekoja juurde, mida me juba tundsime. Ja no siis me nägime ka üht väiksemat kirikut. See on pühavaimu kirik, ütles Larry nagu möödaminnes. Ja kui me olime sellest juba peaaegu möödunud, siis ta peatus ja tegi meile ettepaneku, et läheksime tagasi, jahtuksime sisse. Selles kirikus on üks teie meistri altarimaal. Kui ma ei eksi ja, ja, ja, ja siin see peaks olema. Mul oli see päris meelest läinud. Notke töö Tallinnas. Seda oli hea kuulda isegi niisuguses kauguses Lübeckis esinesid Notke ja Rode rivaalidena. Mõeldamatud Notke ei olnud võitnud. Ometi, kui ma pühavaimu kirikus nudki altarimaali ees seisin olin pettunud. Apostlid vaatasid meile küll täis elujõudu ja nõudlikult isegi väljakutsuvalt otsa. Aga mis see aitas, kui sinna juurde kuuluvat kehad olid jõuetud ja kitsa rinnaga? Nagu ei saaks nad küllaldaselt õhku. Need kehad olid ka Liisad äikesed. Neil puudus mass. Teised seisid imeteldes selle teose ees. Mina aga pöördusin sealt varsti ära. Minus tekitas see pilt piinlikust. Ei siin ei olnudki niisugust taset saavutanud milleks ta siiski võimeline oli. Siin ei olnud Roodete ületanud. Tallinas. Selle altari antasid kirikule linnaisad, mitte mustpead lauses Larry. Ja see kõlas nagu selgitus. Püha vaimu kiriku vastas asus Tallinna kaupmeeste suurgildimaja. Ka mitte midagi erilist, ütles Larry. Kõik elavad Mustpeade varjus. Astusime edasi ja ma tundsin tee ära. C5 Rannavärava ja sadama poole juba puhus meile näkku võimas soolane briis. Tundsin, et olen näljane. Paremal pool kõrguseks, eriti rikkalikult kaunistatud maja. Nii kunstipäraselt töödeldud kiviportaali ei olnud meil Tallinnas veel näinud. Papiketastel ja siltidel särasid kullatud neegri pead. Siin on meil siis lõpuks Mooste ja ütles, tantsiglane. Või mitte. See kõlas ninakalt ja väljakutsuvalt. Larni vaatas kartlikult ringi ja, ja see on Mustpeade maja. Larry ütles seda vaikselt ja kindlalt. Ja tundus, nagu oleks sellega kõik öeldud. Silmitsesid fassaadi aralt ja imetelemalt alt üles. Ja keegi ei küsinud enam midagi. Midagi uhketi ähvardavat hoovas sellest majast. See ei mõjunud kutsuvalt ja me ei jäänudki sinna enam kauemaks. Peagi seisime Tallinna kolmanda suure kiriku Oleviste kiriku ees. Sellenimelist kirikut ei olnud ma seni veel näinud. See on pühendatud pühale Olavile, ütles Larry Põhjamaade kaitse pühakule. Teie härra Notke peaks ennast siin eriti hästi tundma. Astusime sisse, vaatasime ringi, imetlesime võlvi ja rikkalikku sisustust ja küsisime siis endalt kuidas meie elu edasi läheb. Tundusime endile sisse tungijatena kus oleks siin veel ruumi uutele piltidele, uutele kujudele. Ka see kirik oli neid täis. Läksime edasi mööda teed, kustkaudu olime alles mõni tund tagasi laevalt linna tulnud. Alles nüüd ma märkasin, kui tugevasti oli juurdepääs sadamast linna kindlustatud. Selline tõepoolest nõelasilm, millest me olime läbi lipsanud. Seda valvas ja kaitses võimas torn. Paks Margareeta, ütles Larry. Ai see nimi, niisugusel kivi kolassil. Keegi meist ei tahtnud Paksu Margaretaga lähemalt tutvust teha. Ning Me läksime toomhärra majja tagasi lootes lõpuks midagi hamba alla saada.