Ma kirjaniku kohta pole seni ilmunud ühtegi ulatuslikumad käsitlust. Kas peitub põhjus asjaolus, et Luts oma mälestuste avaldamisega selle töö ise osaliselt ära tegi võib-olla tema elu ja looming veel leidnud küllaldaselt huvitatud kirjandusloolasest. Ometi ei ole kahtlust, et Oskar Lutsust kord kirjutatakse. Oma kohtumised, jutud Oskar Lutsuga parem kirja lootuses, et need suudavad Lutsu tulevasele uurijale midagi juurde pakkuda. Mässaja Tiidva olla. Karl-Martin Uhuu fraas, mida ta mõnel nõudluse hetkel oma juttuvad vahele poetab sobib iseloomustama meeleolu, mis mind valdas, kui sule kätte võtsin. Miks küll Läsk siin omal ajal mööda võimaluse süveneda põhjalikumalt Oskar Lutsu karakterisse. Ei köitnud meid Lutsariga mingid sõprussidemed. Ent ometi viisilmeid, kohtumised mõnikord hetkeni, kus suurema tähelepanu puhul oleksin võinud paremini mõista selle vastuolulise isiksuse teist hoolikalt varjatud, traagilist külge. Esimene kohtumine, kui seda kohtumiseks võiks nimetada sõda toimus 1926. aastal Postimehe toimetuses. Toimetuse saalist läbi minnes märkasin laua ümber seisvate reporterite keskel kiilaspäist meest kes seal midagi dikteeris. Eriti valjult rõhutas ta kirjavahemärke hanejalad, punkt, koolon, mõttekriips koma hüüumärk semikoolon. See käsutava häälega mees oligi Oskar Luts. Neli-viis korda aastas, kui Lutsar juhtus, vaim koos raha hädaga peale tulema ilmuste Postimehe toimetusse, mõnele reporterile dikteerida sealsamas vapuleeritud väljetoni. Oskar Lutsu jaoks oli alaliselt pankroti piiril rabeleva Postimehe omanik Jaan Tõnisson kehtestanud erilise staatuse. Lutsule honorar kohe käsikirja toomisel väljemaks. Nii alati tehtigi magistri, kas või talituse töötajate taskust. Teine kohtumine Lutsuga oli juba isiklik. 1908 10 seitsmenda aasta algul külastasin Lutsu tema kodus Aia tänavas. Vastuvõtt oli südamlik, pakuti lõunat ilmannapsite vesteldi, vestlejad peamiselt madaam, luts. Peremees ise üllatas mind oma sõna ahtrusega. Voolav jutustaja kirjas oli ta kobav vestlemises ainult oma töötingimustes kõneldes satuste korraks hoogu. Tema kirstunaelaks olevat plekksepad Klempnerid. Nende pärast olevat sunnitud alad tihti korterit vahetama. Vaevalt saavad sisse kolida mõnda majja, kus kilomeetri ulatuses ühtegi plekkseppa pole. Kui juba mõni vaikne naaber ära kolib, Klempnerile ruumi teha. Elulaulu saatev refrään avaldades nördimust uske ning igatsust vaikse nurgakese järele kus saaks rahulikult elada, täiendada oma tüüpide rikkalikku galeriid. Teame, et ligi 10 aastat pidi luts veel ootama enne kui pääses tagahoovide häirivast miljööst. Oskar Lutsul oli kaks nägu üks vaimukusest ja loomisrõõmust hingestatud nägu ja teine nukurrusest varjundatud, võiks öelda isegi Elleegiliselt kurvavõitu nägu. Lutsu karakterist peitudes otsekui kaks kontrastsed loomust. Põgus rõõmus üle meelikus vaheldus kestvamatuse tujuga, mis ajuti ulatus peaaegu melanhoolia Ani. Kuigi hoolikalt varjata püütavani. Huumor ja kurvameelsus. Need olid kaks lutsusaatjad nii elus kui loomingus. Huumoriga kurbus, kaks vastandid. Võib öelda mõnel määral jah. Mõnel määral ei. Lähem kontakt Lutsuga tekkis meil ühisest majanduslikust huvist, õigemini hädast, nimelt rahapuudusest. Lootsime koostööga hankida kiiresti ja kähku lisasissetulekuid algatajaks pooleks. Lillots. Ühel kohtumisel Noor-Eesti kirjastuse trepil, kus luts seisis õige mureliku ilmega sähvastel äkki see teadmis teeme õige kahe peale ühe äri. Mis äri? No Noor-Eestist enam avanssi anda. Aga mul on kibedasti raha vaja. Naine tahab lasta ennast, on tuleerida. Lähme paneme kuhugi ankrusse. Ma mõtlen, mingi laste jutukese valmis. Sina pane kirja, viskas rehkendused juurde. Viime asja Oskar Luige kätte, las maksab kohe 50 protsenti avanssi. Oskar loik oli mänguasjade kaupluse omanik, kes vahepealkirjastas mõnelaste raamatu. See ettepanek, mees algul mulle pisut veider on seal Lutsul omad veose kirjastamiseks vaja minu abi illustreerija näol. Ent kohe taipasin, Lutsul oli vaja asjaajajad. Ta ise oli liiga mugav, et minna oma tööd pakkuma. Või tundus see talle ebaväärikas. Istusime siis maha ja paari tunni pärast oligi valmis mingi keskpärane lugu koerast kassist peal kirvega petja Parbu. Mine viske, sekeldused juurde ja vii ära, ma ootan, seniks siin. Joonistustega läheb aega, arvasin mina neid ikka ühe päevaga valmis ei tee. Küll oletkörin, imestas, luts viile silma joonistused, ütled, joonistused teed hiljem, peaasi, too raha. See äri, petija parvuga oli vist Lutsu esimene fiasko. Loik veeretas käsikirja peos ja ütles õige külmalt, et ta on ajutiselt loobunud. Kirjastamisest ei tasuvat ära. Aga see on ju ometi luts, imestasin mina siiralt, olles üllatatud sellest, et Lutsu tööd võidakse mitte tahta. Lots küll, menetles luik, aga praegu ma ei kirjasta. Olin sellisest suhtumisest nördinud. Veel rohkem aega luts. Kas seal kuuled, ei taheta enam lutsu, raputas ta kurvalt pead. Petja parmu ilmus siiski mõni aeg hiljem aga Noor-Eesti kirjastuselt. Teine ühist, õigemini koostöökatse, oli 1928. aastal. Noore Eesti algatusel sõlmiti leping, mille kohaselt pidime Lutsuga tegema reisi Kuressaarde. Reisi tulemuseks pidi olema Oskar Lutsu teos. Minu reis Kuressaarde. Ära kiituse illustratsioonidega. Avanssi poole honorari ulatuses taskus, väljusime kirjastusest, luts oli ülevas meeleolus. Vaat kui tore, saab mendad pisut tuulutada. Kujutajate ise olen suur eesti rahva kirjanikega, pole veel Kuressaares käinud, päris häbi. Andsin kirjastusele isegi vabatahtlikult allkirja, et ma reisi kestel põrgulist ei puuduta. Vaatajaid sa aga hiljaks ole aegsasti kohal, nelja tunni pärast läheb rong Pärnu, sealt põrutame järgmine päev laevaga Kuressaarde. Aga enne kui läksime reisiks ettevalmistusi tegema, astusime läbi apteegist. Lutsul hakkas äkki kõht valutama. Apteegis oli luts nagu oma inimene. Ta ladus ladinakeelseid sõnurit, käsutas siit pudelist tilku ja teisest tilku ning möödaminnes jagas leti ees seisvale kahvatu näolisele poisile meditsiiniliste õpetust. Noormees, sa oled vere vahel, söö rohkem rauda. See iga päev kasvõi üks, kahe naelane kaalupomm. Nagu teada, läks raudtee Valgast mõisakülani läbi lätsi, territooriumi tava kohaselt olid seal läbisõidu ajal vagunite uksed isegi lukustatud. Niisugune arestikambri õhkkond muutus Lutsule peagi igavaks. Ta käis korraks summadeni kallal, hankis sealt kotikese punaseid sõstraid ja pakkus kaasreisijat selle muuseas ka kahele daamile, kes istusid meie vastas siis äkki, lausus mulle valjusti nüüd Tiitus, hakkame kommenteerima. Sina võta see noorem, mina võtan vanema. Algul polnud daamidel koketeerimise vastu midagi, ent peagi lausus Lutsu poolt võrgutatav, no anno härral luts särg Eigeni familiaarsed muutugi. Üllatuses prantsatas luts pingile. Nokossa nummesse ei saa kusagil euroopa kolka sky liikuda, ilma et sind ära ei tuntaks. Vaatmis needus käib kuulsusega kaasas. Pärnus oli meile esimeseks mureks leida tuba, kus ööbida kõik hotellid, olidega, suvitamise, kõrghoo jäetud viimseni täis tuubitud, ainult Bristolis arvati, et õhtul võib-olla vabaneb üks tuba. Jätsime oma summad Šveits, Riho oleks, mina läksin randa, sest ilm oli kaunis meritõmbes. Luts aga lubas minna Aleksander Teetsov poole. Ütlesin, mis mina seal rannas teen. Kraega ei passi seal olla. Oskar Lutsul jälle ei passi olla kraed. Mine julgesti, ootan sind õhtul Bristolis. Selles humoorikas väljenduses oli varjul üks põhjusi, miks Lutsu vitaalsus ja elurõõm pärast neljakümnendat eluaastat vähenema hakkas nimelt vastumeelsus kehalise liikumise vastu. Rääkimata mõnest minimaalsest sportlikust harrastusest. Olles vaevalt 40-le ja füüsiliselt terve. Vaimse tegevuse sõltuvus kehalisest treeningust pole mingi tänapäeva avastus. Ja lutsu lõi, kui rohuteadust tudeerinud üle ei oleks fakt tohtinud teadmata olla. Temaga suhtus koguni mõistmatu põlgusega igasugusesse spordisse kuigi see talle endale küll kõige rohkem ära oleks kulunud. Tundub aga, et niisugune kehakultuuri põlgamine polnud ta siiras. See otsekui resigeneerunud Ratslik üleoleku tunne sellest, mis pole enam jõukohane. Arvamine, et on juba liiga hilja. Kui kaugele see Lutsu põlgus liikumist nõudva tegevuse vastu oli arenenud, seda näeme kohe. Kui ma õhtul Bristolis tulin, ei leidnud ma sealt lutsu ega Temazumadeni. Küsimusele, kuhu härra läks, ei osanud Schweilsel muud vastata, kui õlgugi ehitada. Otsisin lutsu kõikjalt, kust aga iganes oskasin. Kuid ta oli kadunud nagu tina tuhka. Ootasin nädal aega siis sõitsin mureliku südamega Tartusse tagasi. Mis võis küll juhtunud olla? Esimene käik rongilt oli kohe noore Eestisse. Seal selgus saladus. Luts oli juba kolmandal päeval pärast meie ärasõitu kirjastusse ilmunud ja vandunud mind Tiitus jätnud võõrasse linna üksinda. Võõrastemajas olevat kõik toad kinni olnud ja vedur vilistanud jaamas nii meelitavalt kutsuvalt. Paar päeva hiljem kohtasin luts ennast. Märganud mind, tõstis ta juba eemalt rusika püsti ja lausus siiralt kõlava hukkamõistukassa, igavene toi klatši ja mina, muidugi sina käid minu peale august Billyle kaebamas, et ma olevat Pärnust jalga lasknud. Ütle see sammusturtsudes edasi. Mind üllatusest keeletuna paigale jättes. Selline vembumees võis luts olla Tootsimis, Toots. Mina olin talle vist Georg Aadeeell. Kurvast kogemusest hoolimata sooritasime Lutsuga veel ühe reisi ja nimelt Palamusele, et hankida kevadet illustreerimiseks tõepärast materjali keskkonnast, kus toimusid ka suve ja argipäeva sündmused. Luts lubas olla mulle giidiks ja nõuandjaks. See reis läks hoopis edukamalt, kuid ka mitte ilma Lutsu poolsete üllatust, et see oli 1934. aasta suvel. Kaarepere jaamas, Palamuseni on kolm-neli kilomeetrit. Tol ajal tõusis maantee peaaegu otsejoones künka tippu et sealt aegamööda laskudes majade vahele kaduda. Rännakul, mis kestis oma poolteist tundi, maalis Luts mulle köitva pildi kuremaa järvest, kus me tingimata peaksime paadiga sõitma selle ümbruse loodusest eriti äge inimestest, keda ta oma mälestustes nii soojasüdamlikkusega oli kirjeldanud. Peale selle asuvad alevikus üks Eesti paremaid, meie reisid ja pood, kus seda kõige parema meierei piima ka kohe proovida saab. Aleviku jõudnud olin ma ka kohe valmis seda kõige paremat piima proovima. Ent luts ei tahtnud sellisest ajaraiskamisest kuuldagi. Ega see lapsele piima jood, läheme parem Talurahvakauplusesse, sealt saab väga kosutavat seederssi. Läksimegi kauplusse, mis oli peaaegu universaaläri võta, mida süda igatseb. Veetsime kaupluse omaniku saalis oma paar tunnikest. Siis tekkis mul igatsus heita ometi kord pilk sellele ajalooliseks muutuvale koolimajale, kus aastakümnete eest vääriselu, mis kevade kaante vahel alati jälle uuesti elavaks saab. Vara veel minna lõi, luts autoriteetsed käega. Sa ei näe seal praegu poisse ega tüdrukuid, nad on tunnis. Nad pole ju küll need, kes minu ajal, aga jeeki meil leidub nendegi hulgas. Kui lõpuks pidi olema saabunud paras aeg koolimaja külastada, olid lapsed ammu läinud ja kolm meister paistnud mingit huvi tundvat ei lutsu ega oma kooli minevikku päevade vastu. See on norra don't aga mitte koolmeister, sõnas luts. Läki parem järve äärde pererahvale küll, aga seal on ka tütarlapsi ja kõiki. Küll sa näed. Ja ilma reis bassid, ei sobi sinna minna. Viskasin koolimajast kiiruga paar eskiisi, kusjuures luts kõrval õpetas, kuidas nende tegemiseks võimalikult vähem aega raisata. Järve äärse talu pererahvas, kelle tares luts korduvalt oli suvitanud, suhtus meisse. Võib-olla peitus põhjus selles, et peretütrele näis kurg ootamatult külla olevat tulnud ka onu viir mälestuste järgi. Tore vana ja muhe jutumees osutus õiget hõredaks ning sõnakehvaks inimeseks. Labidaga peenarde vahel urgitseda pommisest meie tervituse peale midagi hobusevarastest. Enam kui pettunud kõigest meenutasin Lutsu tema soovitust järvele sõitma minna. Lutsu nõustus. Vaevalt olin paadiga kümmekond meetrit kaldast eemale saanud, kui luts kärsitult sõnas. No aitab küll, mis me kaugemale läheme, vesi, iga vesi on igal pool vesi. Jälle õnnelikult kuival maal kohtasime ka taluperemeest ennast. Järgnes tervitus, käepigistus. Luts osutas minu taskule mäeperemees meil Reispass kaasas. Istume veidi tarre, too midagi suupistet, kas või tüki leiba. Ja leiba, me saimegi. Hiljem aleviku poole tagasi krampides ei suutnud ma elu ja luule vahel ilmnenud kontrasti enesele pidada ja ütlesime Lutsul ilma pieteeditundeta, mis seni oli mind alati pidurdanud talle tõtt näkku ütlemast. Mees, need inimesed pole ju üldse sinnapoolegi, nagu sa neid oma raamatus oled kirjeldanud ja veel äsja suusõnal tegid. Miks ei ole, õiendas luts kuidagi pahuralt sul läinud pole selle nägemiseks silma kuid lisas kohe juurde. Tont neid teab, võib-olla ei ole ka, läki limonaadi jooma. Need lipsas mul suus sõnamisele Lutsule solvav. Nüüd ei hoolinud luts enam limonaadiga muust vaikides nohisedes, jätkas ta Teedaleviku. Mina aga ei ole siiamaani lahti saanud kahtlusest, et Lutsu mälestused ei lase end mahutada objektiivse kirjelduse raamides mida eeldame igasugustelt memuaarides. Palamuse alevikku jõudnud, palusin lutse veidike oodata, kuni ütlen mõned sõnad kohalikule kirikuõpetajale. Lutsu vastased astuvad aegamööda edasi. Kui nüüd minuti viie pärast tänavale tulin, ei olnud lutsu varjugi näha. Pöördusin ümber nurga maanteele, kust avanes vaade jaama poole ent poolteise kilomeetri ulatuses kuni künka tipuni ei ühtegi hingelist. Kas tõesti kadus jälle käes nagu Pärnus või peitis enese kuhugi ära? Otsustasin kähku ainuke võimalus, et Luts istus mõnele traavlile ja kihutas juba künka varju. Tol ajal nobe mees, andsin jalgadele valu, vaatasin kella 10 minutiga, olin künka tipul, kus paistis kätte Kaareperejaamahoone. Aga siit polnud maanteel näha ühtegi liikujad. Jätkasin tujutult lonkides ja aeg-ajalt igatsevad tagasi vaadates teekonda. Ja mul hakkas veidralt kõhe tunne, kui silmasin jaama juures pingil, luts rahulikult paberisse tõmbamas. Ta näol polnud sigiraasugi. Kuidas sa siia said? Küsisin ikka veel oma silmi hästi uskumata. Luua, selles sõitsin, vastas Luts. Pärast seda oli luts kaua aega minu peale pahane. Pahane, vaikiv, aga ta mitte rohkem. Arvatavasti polnud rahuarmastav ja vaikne loomus rohkemaks võimeline kurjana või tigedana veel vähem õelana ei ole ma teda näinud isegi siis, kui selleks küllalt põhjust. Selles mõttes luts päikesepaisteline natuur. Sellel siginenud vimma tagajärgi võisin kogeda mitmel korral veel palju aastaid hiljemgi. Kord ilmus toimetuse ruumidesse pikk, kummalise välimusega mehemürakas karu mõminat meenutava häälega karukäppadega ja metsikult põleva pilguga millega moodustasid terava kontrasti käikalt pärit rõivastus. Pisut kohtlane, ilme ja nahavärvus, mis tõenäoliselt mees seebitarvitamisest juba ammu oli ülekasvanud. See mees küsis mind ja tutvustas ennast. Olin viisaka kiirusega püsti, millega võin teid teenida? Mees fikseerisime mind imestava pilguga ja mamises. Oskar Luts ütles, et jõulavad soovinud minuga tuttavaks saada. See mees oli Juhan üksi Tallinna ja üldse Eesti kõige populaarsem pätt. Kunagine kirjanik, kelle sulest pärinesid noorsoojutustus, nõia keerus ja memuaarid. Surma. 1918. aasta saksa okupatsiooni ajal oli mees surma mõistetud ent imekombel pääsenud. Nüüd oli ta tulnud Tartusse kastroleerima loodusega sõlmitud lepingu põhjal, mille kohaselt ta pidi kirjutama teose. Kui ma olin pätt. Härra elujõust leegitsevad silmade põhjuseks oli kokaiin. Kui hiljem Lutsult aru pärisin, mispärast ta mulle päti kaela saatis, imestades luts, mina? Ei mina ole saatnud. Üksi, ütles, et sina luts ja sa usud üht pätsi rohkem kui mind. See meie ühine matk Palamusele jäi lutsu viimaseks pikemaks reisiks. Rongi, või autosõidud muidugi, maha arvatud peatselt kolistada oma isikliku elamusse ega tarvitsenud enam ka uue korteri otsimiseks jalavaeva näha. Aga juba palju aega enne seda oli ta väga paikse eluviisiga inimene, kes ei tundnud huvi uue miljöö ega uute inimeste vastu. Kust ja kuidas ta siiski ammutas selle laialdase eluliste tüüpide galerii milles polnud vanu tuttavaid Palamuse päevilt, kust ilmusid kõik need udu, pankrotti ja tagahoovi tegelased lutsu fookusesse. Osaga lokaalist. Hommikul õigel ajal saabus peremees. Hallipäine soliidne vanahärra ulatas viiekroonise ettekandjale, kes kohe ruttas kauboi järele, tõi pudeli viinatüki, vorstikarbi, kilu ja leiba. Seinakapis ilutsevad paar veinipudelit. Kui harukordadel tarvitatav kaup ei tulnud arvesse siis saabusid aegamööda kunded. Põlised tammkastid. Neli, viis, kuus elu vaeslast riputasid kübarad konksu ja vajusid laudade taha Norrutsemaia ootama. Kõik nad tulid õue kaudu tagahoovist. Lokaali Jeesust avasid vaid võhivõõrad, kes möödaminnes siis sääslased korraks kõhtu soojendama. Nendele ei pühendanud tammkastid mingit tähelepanu. Ent kui tagauks kräuxus, siis aeti kohe kõrv kikki. Juba tulija sammudest püüti ennustada, kas saabus mõni omasugune või mees, kellel rohkem kui kopikas taskus. Seda lokaali külastas aeg-ajalt terve Tartu väikekodanliku seltskonna läbilõikekiht. Siin võis kohata mõnda ametnikku, üliõpilast, käsitöölist, kaupmeest, advokaati, arsti, näitlejat, kunstniku, kirjaniku see aastas vahel sisse mõni nossov või Kippel mõni Aalmann või velski. Vennad, praasnikovid harva ehk siis siia mõni Pliuhkam, Karl-Martin Uhuu või isegi kingsepp kapral. Aga Tallinna koorekihti võis vahel siin kohata, kui ei tahetud oma nägu näidata mõnes peenema restoranis. Selles lokaalis istus sageli Oskar Luts. Istus pudeli õlleklaasi, veini või mõne muu joodavad, aga vaikiv ja näiliselt tülpinud. Ja ometi suutis ta näha kõiki neid inimesi lahkas nende karaktereid, vaatas nende hingesoppidesse. Või ehitas väikeste detailide põhjal mõne hästi karakteri seeritud tüübi. Üllatavalt elulise ja õige tundumat sututava. Napsi viina abil saan ma tunni ajaga inimesest rohkem teada. Ütles Luts ise 1937. aastal külastasin Lutsu, tema maja valmimise puhul tuli nii-öelda soolaleivale. Leidsin kohmetleja mureliku ilmega kirjaniku diivanil pikutamas. Säinas ju hoopiski selle järele välja, et kuulud õnneliku majaomaniku seisusesse. Tähendasin Sissejuhatuseks. Onu Tiitsus lõi luts käega, uus murre kaelas, muud midagi. Asja uurib juba paar nädalat, pajatas lutsedes. Nii, kui hommikul silmad avan, jookseb hirmujudinad selja. Tule taevas appi, ei ole vist nokastanud peaga suure lollusega hakkama saanud ja luksuskorterisse kolinud. Kust võtan nüüd selle rahaaed üüri maksta. Läheb tükk aega, enne kui koitma hakkab, et oi, poi, mis su oma maja pole vaja üüri maksta ega midagi. Ent tunni-paari pärast, kas ta nüüd vot see on juba teised noodid peal keset päris asjalikku juttu, peatust äkki poolelt sõnalt põrnitses mind sellise pilguga nagu märkaks mind alles praegu. Kortsude siis kulmupahvatus põlglikult. Säästsime sinuga küll siin jahvatanud, mis, mis ei taibanud ma mõhkugi, mis ma siin näljarotiga aega raiskan. Kas surm konnal ka maja on? Ja edasi, mis asi? Mis asja sa kõrutad, sa saad könn, naer alles siis, kui majaomanike ees naerab. Ja nüüd läks lahti. See oli pesuehtsa aguli tõusiku käitumise matkimine, millega ta kohtades nii hästi mind kui oma naist mäletan, rõkkesin naerda tervelt veerand tundi, ühte soodus. Siin leidis aset hea komöödiatüübi loomine ja selle lavaline kehastumine üheaegselt. See oli esimene ja viimane kord, mil nägime Lutsus peituvat näitleja talenti puhkevad sellisel lopsekkusega. Ei saa luua Pliuhkam meediaga Sägisid kui ei osad hääle, miimika või liigutuste kaudu enam või vähem sisse elada, nende psüühikasse. On ju isegi lutsu jutustustes. Miljööst taustast on antud vaid hädavajalik. Need on otsekui lavateose remargid. Lühidalt ja asjalikud. Ühe arvustuse puhul, milles märgiti Lutsu saamatust oma tegelaste psüühika avamisel ütles Luts. See ei ole minu mure. Iga lugeja mõtleb ise psühholoogia juurde.