Mu noores koolipoisipõlves tundsin ainult üht kunstimekat Düsseldorfi sest et seal oli akadeemias professoriks kolm meie maalt pärit kunstniku Eduard fon, gepard Gregor Bachmann ja Eugen tükel. Kui palju neist keegi oli baltisakslane, kui palju eestlane? Seda tuleb veel uurida. Kuid sel ajal tähendas iga haritud inimene meil saksa või sakslast kunstnikuks tahta aastat 50 tagasi tähendas meiesugusel selleaegsel eestlasel nii haruldast asja kui tol ajal üldse võis eestlaste puhul juttu olla kunstist. Kunst oli siis alles saks tehasi. Nii võis sellest juttu olla eeskätt meie maa kõrgemas kihis. Alles oma 19. eluaastal Tallinnas Düsseldorfis päid tuleva kunstnik Sprengeliga tutvudes, kes siin keskkoolides joonistusõpetajaks oli, sai see Sprängel mu esimeseks õhutajaks kunsti õppima hakata. Springel avas mulle oma ateljee, andis mulle oma värve kasutada. Kuid kui ta kahjuks varsti pidi kuhugile sõitma ja sealt kaua tagasi tulnud, ei osanud ma kauem ta hea sooblust kasutada ja sõitsin kaera. Ateljees töötades oli mul juhus paari kunsti ümbriga tutvust teha. Esimene oli Virumaalt pärit ühe sealse metsavahipoegi keda Sprengel oli kord jahiretkel olles leidnud ja keda nüüd keegi Parun Sprengeli õhutusel koolitas teda hiljem välismaale edasi õppima saata. Noormehel näiski minu selleaegse arusaamise järele küllaldaselt talenti olevat. Kuid välismaa jäi tal kahjuks nägemata. Ühel sõidul maale vanemate poole oli ta ennast külmetanud, jäi haigeks ja suri. Teine mu tutvus oli värskelt Peterburi akadeemiast tulnud kunstnik. Rovski kuivavõitu mustaverd, mehike õhukese näoga, kes hiljem maha laskis. Paar tema maali, kui ma ei eksi, on alalhoiu leidnud meie Tallinna kunstimuuseumis. Schengeli mateljees olin igatahes kunsti õhku nii palju sisse hinganud, et julgus tuli kindlalt kunstialal edasi õppima hakata. Sõitsin kõigepealt Peterburi vanameistrit Köleri nõuandele. Seal oli siis täies eas mees pika hiinlasele sarnase habemega mongoli-tüüpi. Paljude mulle nõu ei andnud. Peaasjalikult seisnes ta nõu selles, et kunstnikul peab palju raha olema kuna ma ei uskunud, et see on ainus abinõu edasi saamiseks. Köler oli ise kopikatega alanud. Otsisin veel ühe teise meie maalt pärit oleva kunsti kapasiteedi Peterburis üles. See oli sel ajal kuulus professor Julius fon. Glebova värv võttis mu väga lahkelt vastu, vaatas mu katseid ja õhutas tööle. Kuna sel ajal akadeemias töö oli juba alanud ja mul varsti nõu oli venna eest, kes oli kohapidamise pärast sunnitud enne väeteenistusse minemist naist võtma, väeteenistusse astuda, siis soovitas klaver mul esialgu hoolikalt oma pead töötada eeskätt koduse järele ja ka kopeerimas käia. Akadeemia muuseumis. Venna eest kodu kreisilinnas vastu võetud väeteenistusse oli mul õnne Peterburi kaardiväkke ja seal Suurvürst Vladimiri valikul sinnasamasse kavaler kaardi polku määratud saada. Ratsaharjutustunnil põrkas ühe seltsimehe hobune mulle peale ja tallas mul parema jalaluud liikmest katki mis tagajärjel ligi pool aastat haiglas veetma. Pidin siis veel aastaks ja veel kord aastaks mind koju parandamisel ja saadeti. Sest algas uus rünnak kunstile ühe talve Peterburis oma pead õppides ja sealseid kunstikogusid vaadates saatsin kevadel väikese kogu oma katseid Düsseldorfi professor Fong Edwardile otsustada. Algas ühel sügisõhtul suur rännak vastu tumedale tulevikule. Teistele oma reisuviisi, sest midagi ei Kõsanud. Teadsin ainult, et välismaale Düsseldorfi sõidan. Ent kuidas? Tegin esimese otsa raudteel kuni Tartuni. Kuna Tartu, et ma polnud veel näinud, tahtsin seda näha ülikooli, kus õppisid mitmed mu endised kaasõpilased Pärnust ja Tallinnast. Seal oli ka selleaegseid tuntumaid isikuid, eesti soost, esimesi harvu haritlasi. Hommikul tapalt, kus olin uut rongi oodates veidi ööbinud Tartu poole edasi sõitsin ja vaguni rõdult lasin silmade ees sõita mööduvat maastikku. Siis tõusis parajasti päike säraval silmal ja ma tundsin. Nandum on ju mingi jeerum, sol aktsiitid, polnud veel kõikide päevade päike loojunud, vaid see tõusis ikka ja ikka jälle. Tartus jätsin oma reisi kompsu sammusin linna poole teed mööda, mis nüüd Puiestee majadest piirat siis alles lageda välja vahelt viis noorte puudega palistatud. Vaatasin seal ringi üliilusate sügisvärvides virvendavate linna piiravate väljade. Kohtasin seal üht endist koolivenda Pärnust, nüüd ammu surnud. Läksin sellega ühes teisi siin Stodeerivaid endisi koolivendi otsima. Käisime kõik koos lõunatamas ja sõitsime siis õllekorv kõrgel voorimehe pukis lauluga läbi linna Fray ester purs. Õhtul otsisime Emajõe sääres ühe vanapoissmehest kõrtsimehe üles, kes ennast arvas suureks Saksaks ja ausaks Tartu linna tõrgeriks. Ehtenn aine Errelise derbse, Pierre las volle. Farmeer kordas ta alati, kui teda kippusid ülikooli jüngrid nöökama. Tartust lunastasid pileti Riiga kuni Pukani. Sõitsin endise Pärnu koolipingi venna Karl Sitskaa seltsis pärastise Pöide pastoriga, kes nüüd ammu surnud. Ükskord oli meil klassis kõva räpp, petitsioon, siit ka kaebaseta olevat halvasti preparieerunud. Mis teha? Teeennast haigeks, ütlesin. Aga täna keegi ei usu seda, arvas seitska. Ära ütle, et oled haige, ütlesin, ole jää haigeks. Ja seitsmega jäi haigeks, lasi pea longu nagu kahvatus enesesugestioon-il. Siiski nagu katsus ka ühtlasi kangesti kooli õpetaja vastu tähelepanelik olla. Seitska. Mis sul viga on? Küsis õpetaja, kas sa oled haige? Ei, ütles seitska läheb mööda. Aga ise ikka läks enam lassi. Seitska, sa oled tõesti haige, ütles kooliõpetaja Sõmine koju, heida sängi. Ei, ma ei tahaks puududa, ütles seitska. Siis ütles kooliõpetaja Lippmann, mine viida koju. Karjas kohtasin endisi kooli sõpru, kes instodeerisid, Herman Laan, Kaalep, treener ja teised. Neist Laan on ammu surnud, teistest pole ka kaua aega kuulnud. Kui sõbrad Jaama saatma tahtsid tulla, seletasin, et niisugust saatmist ma ei armasta. Ja marssisin vastu ööd, otseteed miit, abi, maanteed mööda linnast välja saadetud ainult linna veelsete, majade ja sügist, tühjade suvemajade õuekoerte haukest. Tulime mets ja metsa järel kõrts, milles veel tuli vilkus. Astusin sisse ja sain öömaja laial kõrtsi laual. Külje alla anti mulle põhukott, mille eest pidin maksma 10 kopikat. Tõusin vara, mida enam. Ööbisin sagedasti taludes, kus mingit maksu ei võetud. Soojemal ööl, vahel pikutasin tee ääres pehmel murul või puu varjus kus oli niisama odav. Rändasin nii päevast päeva hommikust õhtuni 40 50 60 ja rohkem versta päevas. Esimese rännaku õhtuks olin miit abilinnaees talus, kuhu öömajale jäin. Hommikul vaatasin linna. Läbi leedu kiusakamad näod kui Lätis öömajad kallimad. Paar päeva kõvasti lennates olen Tauraceanis ei tea, kuidas ta nimi praegu on. Üle piiri Saksamaal, kus saksad saia söövad. Õieti, kus kogu ilmas kõige kehvem köökon. Imeäralikku tundega astun teed piiravate kõrgete püramiid paplite vahel. Hommikul vaatlen Tilseti siis edasi. Vahel merepaistel tuleb suur vaiksel rauast hiiglakaar sildadega. Suurlinn Königsberg, Elbing Marjenburg huvitava vana ajaloolise telliskivist lossiga nakati kaldal. Diršov teiste Audega tapi au labi au. Ainult seejuures lambakarjas käib koer nagu piirisõdur mööda oraspõlve. Väärti ähvardab hammastega, kui mõni lammas sinnapoole mõtleb minna. Et suur maantee sagedasti üksluine. Ühendan kaardil suuremad linnad otse joonega ja käin seda mööda külasid ja välju. Saan nii otsema lühema ja huvitavama tee. Põllutöö rahva seas. Lahkem vastuvõtt võetakse öömajale ilma suuremate tellimisteta. Et hommikul tasu söödi, eestki sageli mitte. Saabublansberg kindlus, köstrin. Ja ühel õhtupoolikul Matsuvad mu marsi vilunud jalad pikkadel ja rahvast täis kihavail Saksa pealinna Berliini tänavail. Siin Berliini Babülonis toovad mitu päeva, aga aega pole siin viita. On veel ligi pool maad tervest Saksamaast sammule. Ma mõtlen seda enne, kui räimi äärde jõuan. Berliinist lähen läbi Potsdami. Palju viljapuu, eriti Kirsipuuaedu. Sõuan ühest kohast üle Elbe jõe. Burg. Maak, Deburg. Käin Magdeburgi Toomes. Kalberstat kuulus ülikoolilinn, köitingen. Ronin Hartsi mäestikus vihma ajal lumel törtsu loppija. Külmetada saanud palavik. Aga aega ei ole paranema jääda, ei puhkamagi. Ühel õhtul kõva lumelörtsi all ühele linnale lähenedes tuleb vastu hästi riietatud, sümpaatse näoga härra. Kududes pöörab varsti tagasi, näib jalutuskäigul olevat läbi ja seltsid minuga hakates kuulab mu tulekust minekust. Küsin talt nõu, kus kõige parem oleks ööbida. Ütlen enese väsinud ja mitte üsna terve olevat. Kui soovitatavas võõrastemajas juba sooja padja all puhkan. Saksamaal magatakse eeskätt pikka sulest padjal tuleb võõrastemaja peremees, kohalik superintendent laskvat mind oma juurde õhtusöögile paluda. Ma ei saa seda kahjuks vastu võtta, kuid palun mulle lubada hommikul sinna kohvile minna, tohtida seal veedan siis mitu tundi lahkes perekonnas meie selleaegsest, suurest venest ja mu väikesest kodumaast kõneldes kelle päris rahvlast eestlasest sel puhul esimest korda kuuldakse teavad ainult Deutsche Post see provintsist kus muidugi võivad ainult sakslased elada. Sellist külalislahkust juhtus mul mõnelgi korral kus oli teada saada, mis käikuma käin ja mil puhul sai ka kaugemaid uudiseid kuulda. Aga mida rohkem jõudsin tööstusnurka raugenesse lahkus, olid ju inimesed siin tüüdatud alalistest maad mööda vantsivaist rändsellidest. Tööotsija ist? Juhtus mulle ükskord, et läksin õhtul ühest tõus öömaja küsima. Et lubati mulle koerad peale purjetada. See oli Haagen islerloni vahel enne pikka baarmen. Helven särtli. Kuus nädalat oli niiviisi rännanud ja umbes 2600 kilomeetrit maha mõõtnud. Kui ühel ilusal päeval Vestfaali ja mäeveergudelt avanes lai Obama läbi lõigatud looklevast hõbelindist suurest räinist. Ja sealt läbi udu, häma mulle tornid paistsid nagu ristirändur Jeruusalemma silmates panin käed kokku ja hõiska siin Düsseldorfi. Ja siis öösel dorfis algas peale pikka reisipidu Äripäev. Kõigepealt korteri toa otsimine, siis koha ülespidamise otsimine ja viimati akadeemiasse astumine, mis tarvitas kõigepealt 80 marka raha, mida mul ei olnud. Toa sain küll ahjuta teisiti, pugesin suure paksu sulepadja alla nagu Saksasse viisiks ja elasin nii tol korral ka Reinimaal kaunis külma talve üle. Juba akadeemias olin seal, sain sooja töötades seal juba hommikul vara, vahel kella seitsmest peale, ilma söömata, kuni õhtuni. Tuba Ühes hakkasin tööd otsima, eeskätt otsisin seda ajalehtede kaudu kus oleksin ehk oma Meie keelegagi võinud ehk varaks olla ja teenida, aga kusagil ei tahetud päeva ajaks vaba aega anda, mil oleksin võinud akadeemias käia. Milleks ju? Siia olin tulnud. Ühel päeval aga tuli ootamata töö, keegi majanaaber arvas mult oma kadunud poja väikese päevapildi suurendust saavat. Ma polnud niisugust tööd kunagi proovinud, aga võtsin ette. Siis tuli uus tellimine portreejoonistusi inimese järele. Et omas toas külm oli töötada, lubas korteri peremees mul enesetoas saalis töötada. Vaatas sagedasti uudishimuga pealt, kui ma töötasin, valus, viimaks end ja ta naist ka maalida lubades mulle selle eest kaks kuud maksuta toa ja ülespidamise. Nende tuttav noor Kingissepp tahtis oma pruudist pilti teha ja tegi mulle ilusad uued kingad, kama assid. Lisaks tõmbas lõõtspilli, kui ma maalisin seon, joonistasin ta pruuti. Veel tegin ühele paar abielupaarile nende portreed. Ja siis oli akadeemia raha käes. Võisin oma stuudiumi seal alata. See oli uus, polnud mõju veel kunagi õieti näinud, kuidas akadeemiliselt töötatakse. Kõik abi nõudki olid võõrad. Oli seltsimehi maalijate ja professorite poegi, kes olid ateljees üles kasvanud. Aga professorid olid armulised viisid mu siit üle paari kuu pärast, kus pidin siis olema seaduse järele üks aasta. Nii olimegi viimati järjel. Aga tuli suvi ja suikus, linn, suikusid ka mu sissetulekud. Sagedasti olin ainult veeekraani peal. Aga jonni ma ei jätnud. Olid suured kirmese ja küttide peod Düsseldorfis, Vals, Timi saar, Väini suunama, taas oli sadasid õlletelke täis, mis krõbisesid rahvast ürgas muusika ja terved nuumhärjad, küpsesid hiigla raudora tee otsas. Milliseid vändaga tollal ringi aeti? Miks ma seda kõike kuigi nälg, no see ei pidanud vaatama minema. Seal ühes kohas langetõbine viskleb maas, pööritab silmi, ajab suust vahtu, huuled verised. Mis sul viga, ütlen endale, söö rohtu maast, kui kõht tühi on. Ja lähen keset peopaika, kus õnneratas viskan sinna oma viimase veeringu ja võidan terve pätsi magusat meeleiba. Et saab sellest pea pool nädalat. Sügise poole algasid jälle väikesed sissetulekud kui ka ühes pilke lehes olid mõned joonistused mu allkirjaga ilmunud, mida mu professor oli juhtunud nägema soovituste mulle, seda mitte enam teha. Ja avas mulle abiraha 75 marka kuus. Nii võisin siis nüüd lahedamalt õppida õppimise vaheaegadel ka matkasid teha naaberriikidesse nagu Belgiasse, Hollandisse, et sealt ära. Kui aga paari aasta pärast oma haiget isa kodumaale vaatama läksin ja see hiljem suri, jäin sinna kõlkuma üle paari aasta, enne kui jälle nõu leidsin tagasi jõudmiseks Düsseldorfi. Olin siin varemalt õppinud professorite Lauensustayni, Jacroola ja Walther Petersoni all. Nüüd õppisin direktor Janseni ja Artur Kampf'i all. Akti joonistustel ka fon geparti all. Neist lahkudes võtsin ise ateljee ja hakkasin omal käel elama portreesid maalides. Esimese suurema tellimise saine Vestfaali Ast ühelt suur töösturilt ta kolme last koos maalida. Mille peale seks ajaks kodumaale tulin. Juba Düsseldorfis seal mõnele üksikule maalimistunde andes tekkis mul mõte hakata kodus koguma, õpetama ja äratama noori talente. Enne Haapsalust Tallinna siirdumist 1903 kasutasin oma nõu Tallinna eesti ja saksakeelseid ajalehis ja saanud paraja jao sooviavaldusi tulla. Minu kursusele asusin Haapsalust Tallinna. Polnud sel ajal veel Haapsalu Tallinna vahel raudteed ja mu matk läks hobusel vankril. Pildid ja muu Mea Mecum läks kõrvalveovankril. Naise vedruvankril oli varakevadmaa ja mets alles haljuseta, aga õhk juba ilus. Sõitsin poolteist päeva ööbides kui jõel, mis oli Senine Peterburi sakslaste peatuspaik, kus oli voodeid ja teemasinaid ja punapuust Sophasid. Teisel päeval jõudsime Keila raudteejaama. Sealt tunni aja pärast Tallinna. Tallinnast sain korteri pikal tänaval fon Nateki majas poolviltu üle tänava Mustpeade klubi vastas. Korteril oli suur võlvlaega saal ja saalil neli suurt avarat akent. Ruum hästi kõlvuline ateljeeks. Kuulutatud kursusest osavõtt oli elav ja ette kindlustanud oli mu ettevõtet neli, viis Tallinna saksa soost maali annat, kes soovisid mult mitu korda nädalas korrektuuri saada. Preilid lilli, Walter EPaways, Magda Lutter, Pakofibüüd ja teised. Esimeste kursuslaste seas leidus hiilgavaid talente nagu näiteks väike valge peaga linnakoolis käiv Aleksander uurits keda meie printsiks püüdsime. Alul töötasime, nagu see sel ajal veel akadeemiastki oli moes, kipsi järele. Aga kuna ma seda olin vihanud juba Düsseldorfis, läksin varsti üle elavale mudelile. Ma ei saa aru, miks on hakatud eelistama endise Eesti suu järele moonutatud mudeli asemel puht saksa sõna modelli. Samuti kui Eesti kuju asemel figuuri. Elavat mudelit oli küll esialgu raske saada, neid leidus eriti ohtralt vanade inimeste seas. Tallinna vanadekodud ongi aja jooksul minu koolimudelite pesad olnud. Aga mudeliks olemine oli nelja alles võõras, nad häbenesid, pidasid enda naeru vääristamiseks, sest nad tundsid end inetuna. Ta pidas seda mõnibatuks. Suu peigmees, Olguid, Jeesuke ajus üht vanainimest, keegi palvevend. Kui see vanainimene tahtis mulle mudeliks tulla. Esimene akt, alasti mudel, 15 aastane poiss, kui ta pidi ka preilidele ees seisma, hakkas nutma Jäpageenes. Alles teisest seitsmeteistkümne aastasest saime jagu, kes seda tegid kunsti heaks. Ja oli kartnud mu valjunägu, nagu ta ütles. See noormees hakkas pärast ise maalima ja on ka hiljem esinenud oma töödega meie näitustel. Akt alasti mudel oli sel ajal meie tolleaegse eile kodanikele nii hirmus, et ükskord kuberneriproua oli soovi avaldanud minu õpilaste näitusele tulla. Politsei priistav, brutas minu juurde. Teil olevat näitusel üks Amori pilt, katsuge see kohe kõrvaldada. Esialgu välja kuulutatud kahekuulisest kursusest sai järgmisel semestril juba kool, mida tõotasin pidada 10 aastat mis venis aga mu eluajaks leides ikka ja ikka uusi talente, keda ei söandanud maha jätta. Kui Nateki saal hakkas kitsaks jääma, üürisin veel teise korteri samal tänaval nende järeldusi majas kus leidsid siis ka peavarju mõned õpilased, kes kannatasid korteripuuduse all. Esimeste õpilaste tööde näituse tegin aastavahetusel 1000 903904 provintsiaal muuseumis millest ise ka mõne tööga osa võtsin. Kaugelt näen kodu kasvamas mustlase hetkmann ja teised. Kuna kahes korteris korrektuuri tegemas käimine palju aega viitis ja veel mõnes kodus tunde oli anda, loobusin väljaspoolsest tundide andmisest. Ja võtsin 1904. aastal suurema korteri Niine tänava alul Kotka majas, kuhu kõik õpilased koondasin. Siin oli mul oma ruume kaks ja õpilastel kolm. Näitusi tegime peaaegu iga aasta lõpul. Siin maalitud oma töödest mainiksin kaht Marie Underi portreed. Marie meeleri professor Amandus Adamsoni, Saksa tööstur, Šafferry doktor lüüsi, vana Aitsami ja minu venna Bernhardi portreid. Adamsoni ja minu venna portreed said hulga teiste töödega tulesurmamajas, kus nad hoiule olid. Kui ma olin aastail 1000 907900 üheksamaalt välja saadetud Kaks suurt puudust oli mu Tallinna asumise ajal kunsti suhtes. Nägema nautima pidime sõitma maalt välja Peterburis selt Helsingi Moskvasse ja Stockholmi. Meie Tallinna provintsi ajal muuseumis leidus ainult paar numbrit küllerilt Vaitsnbergilt ja Adams sonilt. Muudelt suure maailmameistritelt, mitte midagi. Et sõidud Helsingi Moskvasse ja Stockholmi paljudel käisid üle jõu, siis ei sõitnud meie harilike reisijate moodi vait, nõu mööda. Üürisime mõne sõjalaeva, ükskord ka Kalevipoja võtsime oma toidu. Oma koka. Võtsime reisijad kilda alama hinnaga, kui oli harilik sõidu hind ka jõukamaid inimesi ja saime nii prii sõidu oma kehvadele, kaassõitjaile, õpilastele. Süüa saime sel viisil hästi ohtrasti. Magasime laeval polnud võõrastemaja eest muretseda, ka maksta. Olime oma kodus. Polnud kelner eile ega Stewart eile tasuda. Noormehed ja neiud ise võistlesid vastamisi üksteise teenimises ja lõbu oli laialt. Pikka valget ööd sõites ei tahtnud keegi magada, mängisime laevalael ringmänge ja laulsime. Nii käisime kunsti koju toomas. Tallinnas oli üks ja puiestikuga, mis näis paraja mu koolile Falgi puiestikk. Seal oli sõja ajal Punase Risti haigla. Varitsesin, millal see vabaks saada. Ja kui see vabaks sai, üürisin selle, lasin remontida ja asusin oma perega siis kui oli ilusaid ruume, üürisin välja. Oma ruumile, lasin laest valguse sisse seada. Ja mõtlesin siin alles elama hakata. Kõrvuti tubades olid siin õpilased ja õpetaja, võisin ise töötada ja teisi iga silmapilk kontrollida. Elasid siin mu juures mõned õpilased, foto kruusten ja mõned keskkooli õpilased, Vahtramäe Grünberg. Esimene on nüüd rahukohtu esimees, teine arst, mu venna lapsed ja selleaegne ajakirjanik August Hanko. Meil oli siin oma uisutee, milleks selleaegne linnapea lender lahkesti vett lubas. Ja meil oli oma laulukoor keskkooliõpilasest, kuna sel ajal koolis eesti keeles laulu ei olnud. Kuidas mind vahel vaimustus haaras, kui kuulsin kõlval ruumist õpilastesse veekrõbinat, õuest uiskudes Juhkamist ja ühest toast noorte värske häälelist laulu, mida Hanko juhatas.