Anatoli kasvanatovski rapsoodia esitab Odessa muusikakooli viiuliansambel viiulisoolo Volga. Me puutume iga päev kokku loendamatu arvu nimedega. Võõrad nimed, tuttavad, nimed, kuulsad nimed. Muist neist seostuvad mingisuguste teadmistega njuuton, pähekukkunud õun, Tammsaare tõde ja õigus. Tupolev, lennuk, Diogenes tünn, Nansen, jääväljad, pikuus, jalgratas, Struve, tähetorn. Tolski oli üks nimedest, mis seostus, kes teab mis ajast lihtsalt mõistega Ukraina muusika professionaalsel tasemel helilooja kuid mitte uuendaja. Nii oli tema muusika kõrva puutunud. Ja siis päeval muutuse nimi äkki luust ja lihast inimeseks väärikaks maestroks. Kes suure sundimatusega jutustas endast kõike, mida reporter vaid küsida oskas. Nüüd pole Kossanotolski temale enam midagi nii üldist nagu mõiste Ukraina muusika, vaid isiksus, suurlinna muusikaelu keskne kuju, kellel oma maa kunstis on kaasa öelda kaalukas sõna. Ütlesin Ta pole uuendaja. Aga miks me tingimata seame ainsaks hindamismõõdupuuks Novaatorlust, igaüks otsija endale leidnud, omasema, rajanud selle põhja tõekspidamised. Ja 70 aastaselt ollakse enamasti nii elukogenud, et kord käitud ajast enam kõrvale ei astuta. Laulbukovina kõlab ansamblilt tõmbiita. Nõnda siis kinnitas maestro ka ise, et uute suundade otsingud jäävad nooremate pärisosaks. Aeg otsustab, mis väärtuslik, mis mitte. Nõukogude heliloojate peamine kohustus on kirjutada muusikat, mis jõuab rahva hinge. Suur lugupidamine, mis Kossanalt otskite ümbritseb tähendab, et temal endal on tõesti õnnestunud rahva südant võita. Ukraina NSV valitsus on miljonite nimel teda barjanud vabariigi rahvakunstniku aunimega NSV Liidu riikliku preemia laureaat, NSV Liidu ülemnõukogu saadik, Lvovi riikliku konservatooriumi professor ja Ukraina heliloojate liidu Lvovi osakonna esimees. Päev enne meie kohtumist oli Kossanatolski naasnud Kiievist. See polnud tavaline ametisõit, mis helilooja pealinna viis vaid järjekordse autasu vastuvõtmine. Rõõm oli kahekordne, sest heliloojad kasvatati juba maast madalast. Sügava lugupidamise vaimus tänas Ševtšenko poeesia vastu. Kodus laati sageli tema luulet. Muusikas on helilooja paljusid tekste kasutanud. Algul suurte kõhklustega Septšenko luulele lähenenud helilooja leidis peagi selles sõna, musikaalsus on juba ise pool muusikat. Imekerge on kirjutada pärast imestad, kas tõesti mina kirjutasin selle muusika. Ka Ivan Franco on väga sisukas poeet kellel pole tühje sõnu, kuid sõna musikaalsuse poolest ei ole Septšenkoga võrdset. Praegu kõlab Taras Ševtšenko tekstil loodud Kossanatolski laul kirsiaiake. Anatoli Kossanatolski sündis esimesel detsembril 1909 Escorpaatiaskolomojas esimese maailmasõja ajal, siis oli tulevane helilooja viie aastane, kolis perekond elama stanislavi praegusesse Ivano Frankovskisse. Sealses gümnaasiumis algasid hiljem ka kooliõpingud. Helilooja jutustas, et kuigi Colomoja periood vaid väga varast lapsepõlve haaras oli siiski sellel Hutšuuli kultuurivööndikeskusel suur mõju tema muusikale. Hutsuli Mägilaste rahvamuusika on leidnud töötlemist paljudes teostes. Siin nimetas autor kahte balleti tobus ja tema enda tekstile kirjutatud koorilaulu Colombia linn, mille helilooja kinkis oma sünnilinnale. Kuid suuri muusikast on inspireeritud ka Colomika balletist pajuharaka tiib. Isa arst, ema, kodune, kasvatas lapsi, ema oli väga musikaalne, mängis klaverit, klaver mälestisena praegugi, alles sellel hakkas helilooja juba varakult kuulmise järgi improviseerima. Proovi konservatooriumi lõpetas ta kahel erialal kompositsiooni muusikapedagoogika peale selle Lvovi Ülikooli õigusteaduskonna. Kolmest diplomist hoolimata oli siiski tollal väga raske tööd leida ja alles 1939. aastal Nõukogude võimu kehtestamine lõi võimalused ainuüksi muusikale pühendumiseks ja isegi sõda ei suutnud enam maha suruda palavat soovi olla helilooja. Peatselt tuli ka suur tunnustus laulud Moskvast, kar paatideni. Kohtumine põllul. Jõuswerhovina tõid Kossanatolskile 1951. aastal riikliku preemia. Laul Moskvast Karpaatideni on arranžeerinud ka instrumentaalpalaks. Sellel kujul seda praegu kuuletegi. Pilkanatooligozzanadolski teoste nimekirjale, see on heliloojalt kingiks saadud autorikaitsevoldik kinnitab, et mingisugust bailast tal žanriliselt ei ole. Teoseid leidub kõikvõimalikes muusika valdades. Kolm balleti tobusi, rätik, pajuharaka, tiib ja Orosja ooper päikesele vastu, operett, kevade äikesed, kaks klaverikontserti harfi kontsert, oratoorium jagarast, neprini, kant, taadid, surematu testament ja Lvovi legend peale selle poeeme klaveri ning viiulipalu, koori- ja soololaule. Kuid järeldus oli siiski kiiruga ja liiga kergelt tehtud, sest helilooja ise arvab nii. Laul on kõige populaarsem žanre ja heliloojad, kes on kirjutanud kasvõi ühe ainsa õnnestunud laulu, teavad kõik rohkem kui seda heliloojad, kes on kirjutanud 10 head sümfooniat. Sestap ka Kossanatolskid tuntakse eelkõige mitmete rahvale lähedaseks saanud laulude põhjal ja küllap vokaallooming heliloojale endalegi selle tõttu lähemal. Laulud on liitnud heliloojad ka Eestiga, Margarita võite sele saadab Kossanatolske alati noodid, kui ta on midagi koloratuur sopronile kirjutanud. Samuti seob lähedane sõprus Boriss kõrveriga. Laulab Margarita Voites. Loomingu kõrval on palju ka ühiskondlikke kohustusi, mis samuti omajagu aega nõuavad. Helilooja ütles, et tal pole kunagi niisugust hetke, kus ta ei tea, mida teha. Ka sellel jutul ajamisel oli aja tagumine piir täpselt teada sest ees ootas sõit kohtumisele maarahvaga. Nimelt Lenini 110. sünniaastapäeva tähistamiseks otsustasid heliloojad, kirjanikud ja kunstnikud, kohtuda kõigi oblastis asuvate Lenini nime kandvate majandite töötajad, et ega neid kolhoose on aga seal kokku 38. Martin sate Kull. Niisugused kokkusaamise rõõmustavad külarahvast. Nii tänavad kunstiinimesed maainimesi nende raske töö ja leiva eest. Seade laulust oi neiu mängib Odessa muusikakooli viiuliansambel. Palusin Kosonatolskil rääkidega tööstel Vovi riiklikus konservatooriumis. Kompositsioonikateedri professor Kossanatolski ütles, et kateeder ei ole küll kaua tegutsenud, kuid siiski juba jõudnud anda täiendust Lvovi heliloojate ridadesse. Väga südamlike sõnadega meenutas kaasvestleja eelmisel aastal manalasse varisenud Stanislav Lyotkeevitsit, kelle 100. sünnipäev peeteravel juubilari osavõtul. Möödunud aasta lõpul tähistati Ukrainas laialdaselt Kaagossanatolski seitsmekümnendat sünnipäeva. Paljudes linnades olid kontserdite loomingust esindusliku meie suurejoonelisem, neis toimus Kiievi riikliku konservatooriumi suures saalis. Sellest võtsid osa parimad solistid ja koorid. Pärast kontserti saatis poetess Ljubov sabasta heliloojale pühendatud luuletuse. Kui autoportree luuletus käsitleb ju heliloojat valmis saab, jõuab tõenäoliselt üsna kiiresti ka Eestimaa pinnale, sest nagu ma esto eespool ütles, anda tuur sopromile kirjutatud laule Margarita Voites üle saatnud jutleks teistelegi praegu veel küpsetamise ahjus olevatele teostele. Nõnda siis tegemisel on rapsooria viiulile ja klaverile kaks koori poeemi konkursiks. Midagi on kaalumisel ka oboe inglissarve jaoks. Küsimusele, kas helilooja oma teoseid nomereerib, vastas ta, et siiani ei ole ta seda teinud sest arvestab oma loomingus vaid niisuguste töödega, mis ka hiljem uuesti üle vaadates kriitilise pilgu välja kannatavad. Olevat ta olnud vähem ettevaatlik, kirjutades laule sageli tekstidel mis nüüd tunduvad kunstivaesed, loosunglikud, plakatlikud, need ei jõua publikuni. Kirjutada tuleb nii, et idee oleks edasi antud kunstilisel tasemel mis selle idee vääriline. Teine osa kontserdist harfile orkestrile esitavad Natalia Izmailova ja Lvovi riikliku filharmoonia sümfooniaorkester. Ja lõpetame saate Anatoli Kossanud Tolskist helilooja tervitustega meile kõigile ning talle lähedastele sõpradele. Ja lõpuks kantaat surematu laulik esitavat koorikapell Drembiita ja Lvovi filharmoonia sümfooniaorkester.