Ütle, mis sul on? Küsimus nagu võbelev raadiolaine. Sellele ei ole alati vastust. Ainult lugu. Hilisel õhtutunnil on oma novelliga stuudios Kalle Kurg. Kuhu see sinu professor Elo Heima siis jääb? Tavaliselt rahulik, kirjastuse direktor oli silmnähtavalt vihane. Ma ei tea. Ta viidi korraks India ookeanile ära käima. Direktor, kes noore mehena vaatas mulle tavaliselt otsa aupaklikult, vahtis mind nagu oleksin napakas. Nalja teed või? Ei tee. Ta rääkis viimane kord, et hakkab nüüd aafrika tulevikust kirjutama. Las ikka OPA tulevikuraamat tuleb enne välja. See on väljas, neiu, avaldame ainult tõlke. Julgesin piiksatada, kui direktor põrutas. Kui ta välja ei ilmu, siis tõmban sellele asjale lihtsalt kriipsu peale. Kuidas rahvusvaheliselt tuntud uurijale ikka kriipsu peale tõmbad? Ei saanud ütlemata olla ja sul võtan leiva käest, pigistas direktor lihtsalt ei avalda ja kõik kaua võib siis kannatada? Professor ujus väge. Puristastaja puhus suust vett, kui ainult eluga pähe läks. Ja tõmbas krooli, kui raksakas käis, lõi vägev tõuge professor Elo Heimar rooli käest ja ta paiskus vastu reelingud ning lõi pea ära. See oli korallirahu. Raadio oli esimene, mis purunes. Vett hakkas sisse tulema. See, mis oli olnud kümnemeetrine, ühemastiline, mugava kajutiga avamerejaht oli nüüd närakas vrakk, millel ei olnud ise tühjenduvat kokpit mille algeline pump ei läinud tööle ja mida ta kopsikuga wet kühveldades ei olnud saanud kuidagi tühjaks. Kõrge laine lõi purjeka kreeni, professor haaras vaistlikult reelingu. Ning siis oli külili purjekas rahus kinni ning hakkas hirmsasti kisklema. Kas ma ei öelnud? See ei ole mingi avamerre jaht, kraaksun professor vett välja, pursata snii südamepõhjast. Et see oleks pidanud kostma Euroopasse purjeka müünud firmasse. Aga siis lõi laine ta kalda lähedal peaaegu oimetuks. Põrgu. No ta oli hulk aega merel olles hakanud endaga valjusti rääkima ja see kosutas ka seekord südant. Ongi mul admirali karikas käes. Admirali karikat ei saanud talle keegi anda, sest kes sai anda karika sellele, kes ei võistlegi, vaid seikleb niisama oma teil. Kuid esimese üksiksõidukogemus oli professori südant nii palju ülendanud, et ta pidas selle saamist igati õigustatuks. Ai tervitus Robinson Kruus. Ning professor vajus ujumisest hingeldades kiviklibu sele liivale. See oli tühi saar, isegi mitte palme, ainult madal põõsastik, pea huugas. Professor põrnitses punast merd ning katsus käega peahaava. Ei ühtki paiselehte käeulatuses ja siin ei olnudki ilmselt paiselehti. Vesi oleks ehk aidanud. Aga see oli 10 meetri kaugusel aia söökima. Maailm pöörles ümber tema ja tal ei olnud jaksu selle pöörlemist peatada. 150 kilomeetrit port Sudaanist. Nii oli ta välja arvutanud. Ja siis kohe käis kar raksakas. Ta vaatas päikest, aga päike tiirles nagu tuulelohe tema lapse eas keskpäevasel Helsingi linnaväljakul. Kui vanal nutikal Robinson kruusal ehk oligi oma teadmistega sellele saarel midagi peale hakata, siis temal Müncheni, Helsingi tehnoloogia doktoril siin küll mitte. Mobiil, GPRS-iga ja raadio. Kõik oli läinud. Kui tal olekski läbi murdlainete kuidagi õnnestunud tagasi purjekale pääseda olnuks mõttetus. Ta oli pidanud täna Tallinnasse tõlkijale helistama, tõlkija võib-olla närveeris. Sest viimasel hetkel enne tema raamatu ilmumist tuli veel teha parandusi ja tõlkija korraldada oli ka raamatu ilmumise puhul korraldatav teaduslik konverents. Kus kurat on siit vaadates Helsingi ja Tallinn, käratas professor. Aga midagi nii rumalat võis endalt küsida, ainult see, kes on Poomiga vastu pead saanud täitis külili ja põrnitses rahul puhkama, heitnud purjekat. Kas ta tõesti pidi nüüd läbi murdlainet omamaisele varale sinna järele minema? Kõht kiskus krampi. Kus põrgu siin lähem restoran, kraaksus professor ja kiskus habemest sinna lennanud tundmatu putuka. Kui ta oleks endas kindel olnud, ei oleks ta kõhelnud sugugi putukat nahkabistmast. Moraliseerivad ilude krõbistajad ja meeleolukas paikades kehtestatud suitsetamiskeeld tekitasid temas võõrastust jada varahommikul teele asunud pruu kasti võtmata. Aga putukas ei paistnud söödav. Professor armastas paljude käikudega rikkalikke lõhnavaid, eineid, sisefilee küpsetisi ja lopsakat, koorekastet hommikus, praetud muna peekoniga ja punakalt läiklevad lõhet, pannkooke rääbisemarjaga ja sinna juurde ühte napsu, ebatervislikke magusaid vahu, kooreseid, järelroogi ning kõige tipuks iiri kohvi juurde vägevat sigarit, kus põrgu all mus sigarikarp. Aga vastust ei olnud. Päev oli viimases lõunas, talle oli alles jäänud ainult teadmine, et purjeka pardal on seljakott, kotis kaamera, läptop, riided ja binokkel ning väheseks jäänud konservitagavara, mida ta oli kavatsenud lähemas sadamas täiendada. Aga see oli Saariaalselt maitstav. Nagu mälestused lapsepõlvest oleks siis vähemalt vaatamisväärsus, kui ma nälga ja janusse surema. Käratas professor. Aga isegi ükski putukas ei tõusnud selle peale lendu. Ning professor tõmbas end liival kägarasse nagu laps. See oli vist jälle putukas seda silmas. Kuigi mees seisis otse hommikupäikesel ees, kissitas professor silmi. Siis rabas ta liivalt imekombel alles jäänud metallraamidega prillid, mille oli taibanud enne magama jäämist eest ära võtta. Ma ei näe New täid. Mina ei ole siin muidugi parem kui purupaljas teooriales. Aga teie ei ole alati Aleksander Suur ja lõbuks tuleb kant tervitada, kui ta päris viirastus ei ole. Sinu isegi ainus kiunu val häälel, paksude huulte vahelt libisenud ingliskeelne sõna oli sellise aktsendiga, et professor mõtles, kas ei oleks õigem üle minna kosmosekeelele seisva tumeda mehe selja tagant, taamal paistis rääbakas kalalaev ja otsustades kaltsude järgimis kergele tuulele vaatamata või just selle tõttu levitasid teravat lehka, võis tüüp olla kalur või mida muuta alla sai, kui mitte mereröövel. Tahab kiunu tume mees ja naeratas laialt ning näitas laeva poole. Ta haab küll, vastas professor võimalikult selgesti hääldades, nagu oleks foneetika tunnis tume mees vilistas ja rahulpurjeka juures alles nüüd märkas professoreid sealgi saagis inimesi, võtsid mõned mehed paadis juba pamp õlale ning asusid teele kalda poole. Paar räbalais meest tuli kaugemad saare sügavusest kokku seotud põletuspuud õlal. See pidi olema kalalaev, kus tekil puid põletades katlas süüa keelati. Professor tundis, kuidas mälestused sisefilee küpsetistest, koorekastmega, munast, peekoniga, punakas lõhest, rääbisemarjaga pannkookidest ja kõigist maailma ebatervislikest vahukooretoitudest ning eine algus napsuste lõpuiiri kohvist ta kõhus elustusid. Rahvarikas koht teil siin, heitis professor ja ajas end Aietades jalule. Tema juures seisnud mees vaatas lähemale kummardades tabakunud verega nägu, kus professor pühkis maha haava. Roninud putuka käis kähku ära põõsastikku juures ja surus midagi ütlema taga naeratades talle mingi lehe otsesmikule ning näitas märkidega, et ta seda seal kinni hoiaks. VR-i piuksud kalur Jan naeratas jälle laialt. Lärija kraaksus, professor. Aga ärge selle pärast kõiki mu asju pihta pange ning astus vette. Teile see ütles neiu. See pidi olema magustoit. Kui vana ma olen, mõtles professor magustoidule Al tules silma vahtides. Tundmatu söögiga täidetud Ljuda käes hoides oli neiu lasknud raskuse ühele jalale ning ta puusajoon oli kindlasti mingis matemaatilises seoses planeetide täiuslike elliptiliste trajektooridega kosmoses. Mitmes päev see oli? Professor tegi kiiresti seisu. Kokkuvõte tänaliga, kaheksas mai 2004 tali 72 aastat vana kodunt kurat teab, mitme 1000 meremiili kaugusel Sudaani alusel, kus vedelas üheksa umbkeelset meest ning üks naine ja keegi ei teadnud, kus ta oli. Kui palju võisid kaaluda selliste naiste rinnad oma 10 kilo, kindlasti paar teist. Ning ta võttis anuma vastu. See ainult teile. Pursis neiu ja välguta sambaid. Ta suurte püstiste rindade nibud olid pleekinud, pruunikas ärgijal kikkis, kuidas selja keeras ja minema hakkas. Õõtsusid puusad ehk rohkem, kui vaja oleks olnud. See oli suur minek, nagu päike läheks looja ning professor mõtles, et inimene on väeti ning kahjuks võib ainult unistustes ja mälestustes päikest paigal hoida. Tarzoriskotis muidugi ei olnud siin enam pooli asjugi alles, aga fotoaparaat mitmekordses kaitsekiles oli küljetaskus ta terviseaparaadi kähku välja. Ja kui neiu, enne kui kalakastide taha istuda pilgu üle õla tagasi heitis tegi professor paar klõpsu ära. Tume lühikeste juustega, pea, pikad jalad, nõtke poos. Äppines mõtlesin professor, vähemalt mälestus huugav kuumast hetkest liud auravalügaga ees. Vähemalt pilt, millele sai kaugest tulevikust tagasi mõelda. Ning siis kostis käratus, mis tundmatus keeles paugatus muud võis tähendada, kui, et midagi ei tohi. Väsinud vintsilov, kusjuures paistis kaltsudes kapteni sünge nägu. Professorile oli lõpmatu Kahepäevase õitsemise ajal veidi inglise keelt rääkiva tüdrukuga vesteldes selgeks saanud, et neiu on 23 ja 40 viiene kapten on tema isa. Neid ja teisi eluseiku oleks võinud kapteniga meeste jutukorras arutada. Aga neiu kadus alla trümmi, laskmata kastide varju, nagu oleks teda sinna tõmmatud. Ning professor pidid tahtmatult mõtlema, et araabia keele kõrval räägiti selles riigis veel lugematul arvul teisi keeli. Punane meri plahvatas professor Palma alla mari. Mulle meeldivad väga siinsed Polavetikad, triot, erütro ehk teate, see värvifilmil kaunis kaunis mälestus. Aga seda poleks ta vist pidanud ütlema. Araabiakeelne sõna ajas teda passiva kaptenist silmnähtavalt vihale. Lainas sõna pani ta sülitama ja professor suunas pilgu igaks juhuks kaugusse. Maad igatahes ei paistnud kusagil. Kalalaev oli oma 15 meetrit pikk, kahvelpurjega ning mootoriga elu ja valu läinud käeula kus ei kasutatud mere kaartigi. See pidavat meestel kõigi kohalike saartega peas olema, oli maininud neiu ainult kompassi. Ja üksnes lapsik helesinine pardavärv reetis, et aluse eest oli kuidagimoodi kunagi ka hoolt kantud. Aga ka värv oli ammu ära kuulunud ja ära pudenenud. Laevalagi oli täis mälestusi, kuivanud kalast ja ankrukett ning ajast ja arust algeline vints olid roostes. Ja üldse oli see kahtlane alus. Professor oleks eelistanud kas või mõnda trump laevaga, kus sa neid siin võtsid. Ta asetas tühjaks söödud puuljuva enda kõrvale jäiti sama vanale kollasele paksule meremehe vihma keebile pikali ning vahtis arvu pilvi. Ei tea, miks nad talle keevi koos kotiga purjekat ära täis igatahes oli, ega sellel parem lamada kui lehkavalt puul. Ta mõtles, mis oleks saanud siis, kui isa oleks näinud, kuidas ta üle-eelmise päeva õhtul oli Susanud tüdrukule oma visiitkaardi ja põrnitses tahtmatult paari meetri kauguselt toretsevad suurt kala raiumis nuga. Tüdruk oli torganud kaardis silmapilk sügavasse põue. Ära kuulanud ta igaks juhuks seletuse, mis on talle korraks sügavalt silma vaadanud ja temast ruttu eemale läinud. Tema oli seda pahaks pannud aga nüüd sai ta äkki arumiks. Järsk tuul ajab ilusad pilved laiali, mõtles professor. Kolm päeva hiljem oli maailmamees ikka kadunud. Professor Elo Heimast ei olnud mingeid teateid, nagu ta oleks maa alla või merepõhja vajunud. Kirjastuse direktor käis ringi jäise näoga, nagu oleks külma saanud. Ning mu leping ja juba tehtud töö olid tõsiselt ohus. Ma helistasin professorile koju ja ülikooli, aga kodus ei vastatud ja ülikoolis ei teadnud unine rektori sekretär muudkui, et ta on juba suvepuhkusel. Uurisin internetti ja küsisin igalt poolt, kust ainult oskasin laeva hukkuda lennukatastroofide, autoõnnetuste, taifuunide, hiidlainete ja maavärinate ning isegi selle kohta, kas kusagil ei ole ilmnenud inimsöömist. Aga ei saanud midagi selgemaks. Nii et purjetasid üle Paksud huuled Moigutasid aia, kalameestel olid öelnud, et olete kapten, mis sõjaväes? Kui seal iroonia, seisa aafrika oma, professor hakkas naerma. Nohowa purjeka kapten ju, kuigi teisi ei olnudki purjekal. Kas varastasite paadijumal, hoidku seal üüritud muidugi minu sõprade ava raamest, võite sinna helistada, kui tahate. Sudaani tulite erit reast massihauast. Nanna uurija kirjutas selle üles massavast ja tulite Sudaani maismaad mööda. Ma sain maismaad mööda tulla, kui ma tulin kalalaevaga ja olin asustamata saarel 150 kilomeetrit Aafrika rannikust. No jumal hoidku, ma purjetasime mampaasasse sealt Džibuti ja sealt massavasse ja sealt sinna kuradisaarele, kuhu ma ei kavatse Hulthugi sattuda. Kohude kavatsesite edasi minna. Koju. Kas Skandinaavia asub siis Aafrikas? Ei asu, no ei asu. Aga merd pidi saab isegi Soomega juba, kuid ka nii saab. Mis usku te olete? Vähemalt inglise keelt, rääkis mees arusaadavalt. Aga esimest korda elus tunnis professoreid skeptilisuse Jagnastitsismiga võis maailmas vahele jääda. Õnneks oli ülekuulaja küll must ja õnneks leidus siin peale hõimuusundite ja araabia sunniitide islami ka mustade kristlust. Aga kus tema võis teada, mida mees kuulda tahtis? Kust võis ta teada, kas mees on täitsa qualiivi tuntumi Tinka, Nuerreite kaisi, luuki lokk Raija, Sande või mõnest muust suguharust? Kristlase moodi ta küll välja ei näinud. Kuumusele vaatamata jooksid professoril külmavärinad üle ihu kiiremini kui suguharu nimed, vilksatas ta peas. Muidugi see olin jäämnjaami kindlasti olisen jaami. Mitte sellepärast, et professor ollakse olnud rasside suguharude asjad on ja vaid selle kõhutunde pärast, mis soome-ugri lasele ütles, et see pidi olema mõni erakordselt ohtliku nimega suguharu. Jaami ja tumedad silmad vahtisid viisaka vene janulisusega professor Elo eemale otsa, nagu tahtnuksin öelda, et siit ei lähe see valge mees enam kuhugi. Ma olen kristlane, ainult teadlane, mostik, saate aru? Skeptik. Teadlane, mis te räägite? Veate ühest riigist teise kirjandus, relvi. Kurat küll, tumedad kujud ei vedanud midagi, niisama sõitsin, tahtsin jah, sõitsin lõbu pärast, saadan pihta. Kus muud filmid on. Pale, teisi filme. Te rääkisite, pildistasid Temastiku tsaariehitisi. Ma juba rääkisin, ma pildistan närd, maismaad, pilvi ja loomi ning linde valenti rikkusite seadust. Pildistamine on Sudaanis keelatud. Toon oli irooniline, aga peaagu ilmetu. Nii võis mõni liharaiuja rääkida äsja tükeldatud kanast. Aga see mees ei saanud ometi olla Chanšaweed pelistamine, kuidas siis oma ajalehti teete? Professor tundis, et see ei ole õige tee ning muutis suunda. Ma ei teadnud, et ei tohi pildistada, terrassi kusagil ei ole silte. See mõjus rumalalt. Ja ta hakkas peaaegu naerma. Pildistasin ainult teie veetleva rassi veetlevat esindajat. Jääk kida taipas, et see oligi kalalaeva kapten. Ta pidi kuidagi välja rabelema, talle tagasipaneva laeva kapteni, hoiatanud et rassi tohib rassi. Mees laua taga, lõid korraga käega lapiti vastu mingeid pabereid. Millega te tegelete, kas töötate minu töö? Minu töö on tehnoloogiliste skeemide väljamõtlemine, teate, skeemid, kaardid, arvutused, mees muutus üha süngemaks. Tehnoloogia. No näiteks, kuidas ilmajuhtidelt autod täidavad kogu linna? Mees muutus veel süngemaks, aga need võivad küla vahel ka liikuda, nagu siin näiteks. Kuigi portsu tahan, on muidugi ikka linn. Laevalt sai politseiniku nägu enam süngemaks minna. No mul oli kavatsus teie rahvusparke uurida. Ta ei, rääkimine ilmselt ei aidanud ja ta ei olnud osanud veenvamad valet välja mõelda. Teie külalislahke riigi iseärasusi. See oli unenägu. Jah, see oli unenägu, nii sünget nägu, nagu nyyd politseinikul oli, ei saanud olla kellelgi teisel, kui pahal unele endal. Te ütlesite ennist, et ei kavatsenud üldse meie riiki külastada? Ei kavatse küll jah, aga ma kavatsesin juba varem uurida kambrite. Ma tahan helistada 21. sajandil. Mul on siiski inimõigused, ka. Mees ei vaevunud vastama. Salapolitseiuurija näole olid kirjutatud kõik õigused, aga neid, millest tema rääkis, mitte kas see oli või ei olnud mingi endine või praegune mässuline. Võib-olla oli see kõik üks mäng. Professor oli Helsingis oma mugavas hiigeltugitoolis ajalehest lugenud rahvusliku islamirinde moodustamisest ja selle mahitusel loodud Araabiast surmapataljonidest, kust ta võis teada, kas see ikka oli ametlik salapolitsei. Siit võis sattuda koonduslaagrisse. Heal juhul. Ma olen üheksa päeva teile ühte ja sama rääkinud, mul on pass, ma tahan helistada rahartuumi, ükskõik millisesse välisväsidusse, diplomaatilise või kaubandusesindusse või siin tegutsevas Euroopas firmasse malev, rahvusvaheliselt tuntud teadlane, mitme raamatu autor. Ma ei tunne küll rahvusvahelisest õigus kuigi hästi, aga rahvusvaheline õigus ütleb, et põrgusse kui esimesed misjonärid oleksid olnud rohelise maailmavaatega, siis ehk oleksite minu jutust rohkem aru saanud. Aga meeldistamise jagad, ajate. Professor kargas püsti ja virutas rusikaga vastu lauda. Valus oli. Need ei olnud samad mehed, kes olid ta laeva juurest autoga siia vedanud, need väänasid käsi rohkem. Põlevad silmad. Viisakas, külm toon. Mees laua taga oli vist õppinud kusagil välismaal. Kas teile ei meeldi islamiriik? Meil on kriisiolukord, meil käib sissisõda. Teie nimi on Interpoli tagaotsitavate nimestikus. Mitu nimedel on? Ära elamegi? Jah, teie eesnimi. Ma olen ällo, äi mo. Tulite Aafrikasse. Miks teil see kollane vihmamantel on? Kolm kõhna pikka meest transportisid professori kergelt tagant tõugates jälle maja teise tiiba kus oli arestiruum kui nii-öelda. Sest see oli räpase paraskiga, haiseb pisike kelder kust kiirlesid ja sumisesid professorile tundmatud hiigelelukad. Ta vajus betoonpõrandale ning uks paukus kinni. Siin võib-olla ei olnudki kohut, siin võidi nuudiga peksta. Siin võidi unustada Vancongi ja elusalt ära mädaneda. Siin võidi lihtsalt ükskord nuga kõrri lüüa. Süda läikis. Tal oli kõht lahti. Ma olin ahastuses, professor Elo ema oli jäljetult kadunud, möödas oli peaaegu kaks nädalat ei olnud enam mingit kahtlust hukkunud. Surnud. Ma viskasin raekoja väljakul aknaga paaris väikese veski kurgupõhja ja kahetsesin, et hiljutine südameatakk ei lubanud mul end täis juua. Tapadera muutus lähenedes järjest suuremaks ja raius piinava aeglusega temasse ning ta pistis kisendama magamise pealt. See oli ta omaenda hääl, mille peale ta ärkas. Ta oli üleni higine, ometi oli tal külm-vangla haiglas, oli vaikne. Uks oli praokil. Õigupoolest seda ainult nimetati haiglaks, sest siin ei olnud avaaust ukse sees. Ja nähtavasti oli valvur pärast järjekordset kausitäie rokka põrandale asetamist, sellal kui ta magas, selle lihtsalt lahti unustanud. Peaasi, et uks Eikeksuks. Professor lükkas ukse tasa, veidi rohkem praokile, libistas end läbi ava, taipas siis tagasi minna ja seljakoti võtta ning astus ukse kõrval magava tundmatus auastmes valvuri nina alt kikivarvul läbi. Eemal laual vedelesid valvuri õhtusöögijäänused. Ja korraks tundis professor, kuidas nädalasest pool näljas olekust kõht krampi tõmbus. Aga ta surus näljatunde maha. Väljas oli jahedam ja ta higini keha värises. Ta oleks äärepealt naerma hakanud. Hea, et ta pass ja seljakott asjadega tuli politsei haiglasse kaasa anda. Ja miskipärast ei olnud neil 11 päeva jooksul pähe tulnud teda päri läbi otsida. Ning nii oli tal mitte ainult reisidokument, vaid ka natuke raha märgumatus kilekotis kaelal, nagu ta ikka purjetades selle sinna varjule oli pannud. Ta komistas mingile oksale ja pidi kukkuma, oli, vajas selgesti mõtelda. Portsu Taanis ei olnud esindusi. Suurel teel seisis tühiveoautojuht, magas rooli taga. Ta torkas ettenägelikult Sudaani naeladeks vahetatud rahast midagi juhile läbi lahtise akna silme ette, ütles Hartum. Pindas end kasti ja auto liikus pärast mõningaid jõnksutasid paigalt. Ma tundsin, et elulained löövad üle pea. Ma kutsusin su sellepärast, et ehituskonverents jääb ära, ütles direktor. Anname selle jama niisama välja, ehk siiski ostetakse midagi kuradi akadeemik habemega jändrikaga sihuke posikat. Ja sinu eellepingu uue raamatu tõlkimise peale on tühistatud. Euroülikool pidi raamatu õppekava võtma. Me oleme ELO Heimoga aasta otsa raamatut eestile puhastanud ja uuendanud euroülikool euroülikool. Nii head reklaamiraamatule pole me kunagi ette valmistanud, nii palju raha ettevalmistusele raisatud, mõttetud töötunnid säraprojektijuhi kohast enam unistadagi tahtsid siin kerget leiba lõigata. Ükski telefon ei töötanud Sudaanis, nagu ei olekski telefoniühendust olnud. Kui ta pärast autoga loksumist mingi asula juurest Hartuumi sõitva bussiloksu peale oli saanud, läks tal süda pahaks. Ta pidi bussitäis oksendama ning väljas liiga kaua viivitades oleks juba kärsitult liikuma hakanud bussist kõige oma seljakotiga peaaegu maha jäänud. Kui buss linnas peatus, nägin aknast, et see seisis Lufthansa esinduse lähedal. Ning ta tormas välja. Ta pidi väga armetu välja nägema, kuid oma kollase meremehe vihmamantli sülle pannud ja seljakotis jälle kuhugi kadunud passi otsides soris. Neiu vaatas talle kaastundlikult otsa ja küsis, kas ta end enne lennuväljale minekut korda ei taha teha. Tal oli rumalust oma lugu hakata rääkima ja nõudis tükk aega seletamist, kuidas ta siia riiki sattus. Aga lõpuks tegi pass järelepärimiste peale oma töö. Ning kui lennuväljale minekuga oli juba kiire, lubati ta lennule. Viimasel hetkel mõtles ta lennuvälja klasekis veel habeme maha ajada. Aga teadustaja hääl kuuldus halvasti, sulguvad praokile jäänud ukse vahelt õnneks ära. Ning ta jooksis habemeajamis asju kraanikaussi, jättes viimasel hetkel terminali. Juhtus olema tüüdlik valge lennuvälja töötaja. Ta lasi end istmele Lõsakile ja sai äkki aru, et oleks ta habeme maha ajanud. Ei oleks kiirustad piirivalve ehk teda lennukisse lasknudki. Tema veidral passipillil, mille ta ka oli teinud kiirustades ühes Helsingi automaadis pildistuse kapis oli tal habe ees. 12 tunni pärast on ta kodus. Ta seisab vannitoas peegli ees ja mõtleb, kas ajada habe maha või mitte. Äkki langes ta pilk lennukikellale? Selle asjaga on nüüd siis selge, mõtlesin ma. Ma ei mõelnud asja raamatut. Selle raamatu kirjastamise ajal olid meeste lohe Emoga saanud vaated, sõbrad, see oli olnud kaks aastat tagasi. Ma olin oodanud teda siinsamas baaris, et enne esimest kirjastusse minekut kõik selgeks rääkida. Kui mobiil helises. Ma olen siis nüüd Tallinnas. Tule kiiremini, me jääme hiljaks, enne peaks veidi rääkima, kui meil kõik enne selge ei ole, võib raamat ilmumata jääda. Ma ei saa. Mida sa ei saa sinu juurde tulla. Miks sa ei saa? Ma ootan. Kui mul ei ole õiget passi saada küll. Mis muidu õiget passi, kui mul al kaks passi, tavaline ja ÜRO maa. Ma võitsin selle, aga see on aegunud. Ma käin korraks Helsingi säraja tool, õige passi, siis räägime. Aga ma läksin piirivalvesse, lahked neiud andsid neile omaette ruumi. Ning me arutasime sealsamas kahe piiri vahel kõik läbi, nii et kirjastaja jäi projekti reaalsusesse uskuma. Me olime kohtunud Gazprofessori kodus Helsingi lähedalt usulas, kuhu ta oli pooleldi maale ehitanud oma avarat modernsed. Tööruumid, mille katusel kasvasid puud. Jaagus, kasvuhooned, purskasid tundmatuid taimi, mida ta hommikuti kastmas käis. Või siis Tallinnas. Üks pilt teise järel kerkis mu silme ette. Aasta tagasi oli jutuajamine veninud hilisõhtule. Kui me lõpuks raekoja väljakut sadama poole vantsisime, oli juba pime. Laevaminekuni oli ehk paarkümmend minutit. Kangialuses piirasid meid sisse mingid sellid. Äkiwani professor oma sissetõmmatud ratastega koti, mida ta miskipärast alati hoopis käes kandis maha ja hüppas ühele pool külitsi seisnud tüübile selga. Minu ees seisev poiss võttis löögiks ebaõnnestunult hoogu. Ja ma tõmbasin ta randmest väänates selili. Kui pätikamp juba kaugemal oli, kohmasin, mis see oli? Maa tegin tagasi. Professor naeris. Vend ei ole laias maailmas muidu kunagi röövitud, aga siin on nagu Venezuelas. Caracases hüppas üks tüüp selga, teine haaras samal ajal käest kell ja raha läinud, aga elu alles. Löödon, kelle rahaga alles ettenägelik tuleb olla. Ja professor naeris oma rämedalt naeru. Teeks õige ühe partii valet. Maleklubi oli kõrvaltänaval ja mul jooksid imetillukesed malendid üle ihu. Ma kujutlesin, kuidas maletajad keerutavad ööpimeduses laudade taga ega kujutanud, et võiksin selle kaasa teha. Tundsin end ootamisest teaduslikust vaidlusest ja veinist väsinuna ning valetasin, et ei mäleta, kas klubi on pikal või laial tänaval. Me sammusime sumedas pool valguses vanade majade vahel edasi. Kui professor keeras äkki ära ning jäi peagi ühe laternavalgusest tumeda ukse juurde seisma. Professor otsustavalt ja vajutas lingi alla. Aga uks oli kinni. Välja, ütles professor kurvalt. Üks partii head maeti, tohiks Ooeti olla keelatud. Ma siiski lähen Rootsi laeva peale, magan laevas. Mul ongi rootsi asja, muide. Tead, Sao Paulo loomaaias on tapetud rotimürgiga loomi etes, professor peaks sinna sõitma. See on haruldane kuritegu isegi Brasiilias. Kas sa kavatsed siis sinna sõita? Professor ei vastanud. Kui ma järgmisel päeval Rootsi helistasin, oli ta kadunud. Ja nüüd jälle. Igaveseks. Ma tundsin, kuidas kõikvõimas härdus tungis sellesse ossa mu olemuses, mida häbelikult nimetatakse hingeks. Mulle meenus, kuidas professor kummikutes mööda hommikust kastes aeda olid atsanud. Hüvasti sõber. Paari tunni pärast oleksid sa veel rõõmsam kui tavaliselt. See oli mobiil, minu mobiil. Noh, kohal ma olen veel Helsingis. Oled. Kas sa Tallinnas ei olegi? Ei ole veel maale Velersiks, ma jään natuke hiljaks. Eks eelmise laevaga ei tulnud nagu mul ei ole passi mulle valepass kaasas. See võttis ainult kolm ja pool tundi rohkem, kui võis arvata. Esitluskonverents Soome Instituudis oli lõppemas, kui professor Elo ema kollases meremehe vihmamantlis saali uksele ilmus ja spontaanse aplausi vallandas. Ma ei oleks kunagi uskunud, et 72-ni mees võib rääkida ja küsimusele vastata nagu kuuliprits. Veerand tundi hiljem oli kõigil selge, et ökoloogiaid tunne piire. Inimkond on endale kehtestanud eriolukorra. Teine tööstusrevolutsioon on vältimatu, kõik tuleb praeguste tehnoloogiliste vahenditega panna teenima taastootmist ja kasutada ainult alternatiivset energia tootmist. Kõik peab minema taastootmisse pudelitest kuni majadeni. Maailm peab loobuma edasi tormamisest, kui tahab ellu jääda. Ja et meie ideaal päeval on taastootmises uuenevate suurlinnade kõrvale püsima jääv vana küla, rahulik, vanamoeline, säästlik elu. Ja et kõik, mis vaja, ka meelelahutus jääb alles, aga ei midagi enamat. Ainult vaikne edasikestmine tagab selle, et ükskord pääseme ära kosmosesse, kus on uued varud. Professori lööklaused lõikasid skeptikute hingeõhku nagu vahekala rappimis, nuga liikluskogu Euroopas, istud lävel juhita autosse, põrutad vaheistumiseta otse Hispaaniasse. Mulle meenus, kuidas me olime vaielnud kiirrong 500 kilomeetrit tunnis. Teile kohalik rong hakkab paralleelselt sõitma ja saavutab sama kiiruse. Reisijad lähevad sõidu ajal kummastki rongist teise üle. Vahepeal kõõlub vagunite vahel ja ei kõõlu, vagunite vahel avaneb ülekäigutee, rong sõidab 100 kilomeetrit tunnis ja ja mingit ohtu ei ole. Magnet levitatsioon, rong, siis aeglustab kohalik rong, kiirus ja reisijad jõuavad teise kohaliku jaamas sinna, kuhu tahavad. Kõik käib täpse graafiku alusel ja kuidas mahukeselt rongini ning koju saan, aga lihtsalt tellid iseliikuva juhite autose liigub maa-aluse elektriliini energia jõul ja seda juhib elektroonika. Ma nägin kuulajate näol hämmastust. Küsimused lendasid õhus nagu putukad ja pikad tabas neid täpne vastus. Õhk oli täis alternatiivenergiat. Nega evolutsioon on lihtsalt olukorra kirjeldus, põhjalas sünnib uus infoühiskond, Põhjala teeb omavalitsuse. Siis on juba maailma valitsus täies hoos, kõik saab olema roheline, huntidel saab olema vaba roheline koridor läbi kogu Euroopas. Viimase 50 aasta tehnoloogilised muutused on kaasa toonud sama palju uut, nagu kogu varasema inimajalugu kivikirvest peale. Kosmiline telepaatia, struktuur, arvestused. Need olid tal tõesti olemas kaasas, see pani tõesti pea pööritama. Tunni aja pärast oli kõik läbi ja kahe tunni pärast oli läbiga instituudis korraldatud kohvijoomine. Ning Me sammusime kahekesi sinna, kuhu jalad viisid. Kui laevaminekuni oli jäänud veel üle tunni tahtis professor veidi istuda vanas restoranis. See oli õhtusöök kõigi nende võimalike käikudega, mida siinkandis teha sai. Kolme tunni pärast olin ma söönud punast kalamarja pliinide hapukoorega. Viinamäe tigusid küüslauguvõiga muskuspardipüreesuppi seesami saiakesega. Siis sata Taani baklažaani sinihallitusjuusturullide auster servikuv sibulasaia, punase veini eestraguni kaste ning kartuli Crocetitega ahju jää dist kirsipipra kastmega. Ning alustanud seejuures muidugi väikese jääkülma vodka napsuga ja lõpetanud iiri vahukoore kohviga. Hea professor Elo Heima ei tahtnud kuuldagi, et mina ka võiksin arve maksmises osaleda. Pärast seda kõike seal Sudaanis. Ma ei lase kellelgi enam arveid maksta. Kuidagi peab inimene saatusele tänulik ka olema. Muide, tead, mis mõte mul seal aafrika rõskes pimedas haudvaikses keldriurkas pähe tuli. Mis mõte? Aga ta ei öelnud, ta ei öelnud, vaid hakkas miskipärast rääkima, kuidas ta Aafrikas visteniinis või kus põrgus gorillasid oli vaadelnud, kas sa tead, mis on elu? See, kui sul on igatsus, kavatsus, aga sa ei saa seda teostada, siis on kõik elus. Ma vaatasin, gorillasid eemalt lähemale ei saa minna kui 15 meetrit, siis on nad nagu nad on. Ja siid sa nii eemalt vaatad, ongi hea. Siis on soov. Ja soov ongi elu. Noh, kas tõuseme? Ta tõusiski, aga rääkis edasi. Surm on piir ja armastus on salaja piiri ületamine, ütles professor. Maailmas on kaks jõudu, tühjus ja igavik ning elu on igatsemine nende kahe vahel. Ja ta muigas. Ja siis tuli mulle meelde kiri. Ma ei olnud saanud midagi parata, et olin kirja tahtmatult lugenud, sest kiri oli küll määratud professorile, aga tulnud minu aadressil. Ning ma ei olnud algul taibanud, et see on määratud teisele mehele. Tegelikult oleksin ise tahtnud sellist kirja saada. Visiitkaart vale. Ei ole sinu oma erro. Aga sina, kallis, mulle ikka peitsin selle ära, ainult otsisin välja, kui kirjale aadressi kirjutasin. Ma ei unusta sind. Oled ilus habe, ilus ka. Mina lähen nüüd kodunt ära. Sinna, kuhu rääkisin. Mul on kahju, nii kahju. Häppines. Trofessoristus liikumatult peamas Darja maa elegantse, aga veidi kotis pintsaku põhjatutest taskutest välja otsinud Rubiku kuubikese. Ja keerutas seda hajameelselt sõrmede vahel, nagu oleksid need mingid palvehelmed. Miks ta kodunt ära läks? Ei saanud küsimata olla. Taanium mässuline. Hea tüdruk soovis sulle õnne. Oli tõlkes tema nimi äppines. Ilus nimi. Sinna saarele sinna oleks hea olnud ehitada selline vana küla. Lihtne. Jääki tunnusta mulle, kes ma olin mitukümmend aastat temast noorem veel mõõtmatult vanemana, isegi vanana. Ja mulle tundus, et äkki sain ma kõigest aru kogu tema teooriast, mis tipnes vana külaga tööstusrevolutsiooni käigus taltsutatud suurlinnade tee ääres. Kus purjekas praegu on. Veskled, seal, sa pead küll jumalat tänama, et nii läks. Hea professor agnostike skeptik ütles vaikselt. Jah, see on tõsi küll. Ja kõigepealt olen ma tänulik oma isale isale. Tema viskas mind, kui ma veel imik, olin ükskord vette ja ma pidin ise välja ujuma. Ega ma ei oleks muidu purjekat randa jõudnud. Oli väga kole, kui enam jõudu ei olnud. Ta keerutas jälle kuubikut teadmis sellest korallirahust. EM tegevus on hakanud nii palju korall ohustama et peaks need ülemaailmselt puutumatu looduse all arvame kaitse alla võtma. Seal vees oli õli. Nerd tuleks sõita ainult purjelaevadega. Professor Elo him ohkas. Me ajasime end üles, et üks oma hotelli ja teine koju minna. Professor osutas Ruubiku kuubiku-le. Näed. Seda ei ole mul õnnestunud kunagi õigesti, kui panna, see on nagu poliitika, kus on liiga palju juhuslikku elementi, ei õnnestu kokku leppida. Muide, mu raamat ilmub hiina keeles juba tõlgitakse. Kui me garderoobist välja olime saanud, ütles professor. Ma peaksin enne ehitust aga korraks Põhja-Jäämerel ära käima. Selle ala tulevik on kaalul. Peaksin jõudma Pekingisse just selleks ajaks, kui raamat ilmub. Ma pidin minestama. Aga professor Elo hõimu tugev käsi toetas mind jada vinnas kusagilt hõlma alt väikese pudeli läheb oleksingi unustanud Secojak sele. Sild näeb välja nii sellepärast, et ma otsustasin seal saadana saarel, et selle Mattoon ära sulle. V-s. Mis prints. Vulin jakk. Veerisin poolkustunud silti, olemata kindel, kas ma sain õigesti aru. Ja õigesti hääldasin. Ma tahtsin tänada. Aga professor oli juba kaugel. Järgmisel keskpäeval tuli mulle Soomest kõne. Kas ma ei tea, kus on professor lohima? Professor oli helistanud, et läheb mitte hotellivaid viimasele laevale. Aga laevalt maha ei olnud teda tulnud. Siis tuli uus kõne. Lõpuks oli ta leitud päästepaadist. Ta oli öelnud, et on harjunud ööbimisega välitingimustes. Kus ta siis praegu on? Küsisin. Magab. Õhtul helistas professor ise. Tead, mis jäämisi oli? Mu unistus on täitunud. Ma tahtsin ülalt Toompealt veel kord vaadata linna plaani, et kuidas Tallinnas saaks tulevikus paremini liiklust korraldada, läksin üles ja kujutama, pidin pikali kukkuma, kui ma. Kas sa mäletad, mis ma rääkisin juhtidelt autodest mööda pikka jalga ronisin mäest üles, läbipaistev, juhita auto. Ma ei osanud muudkui ohata. Aga siis lisas suur unistaja nagu möödaminnes, et Itaaliast oli tulnud teade. Liiklus korraldatakse eksperimendi korras temast skeemi järgi ümber. Kui ma sel õhtul pärast visklemist kella ühe paiku oma armsas voodis magama jäin ilmus mulle unes professor Elo Heima oma saar lainete marus. Ja et enne raamatu ilmumist Hiinas jõudis ta ära käia veel Beniinis pärast Põhja-Jäämerd. Ma tean küll, mis teda Aafrikas tõmbab, muidugi. Inimsööjad lihtsalt ökoloogia ei tunne piire. Nagu ka armastus.