Tere stuudios on Pille-Riin Purje maris Johannes. Täna jutuks kaks esietendust möödunud nädalavahetusest Von Krahli teatris tegi Mati Unt stiili ehk sünnitas ühes väga mängulises versioonis peet vallaku maanaise, kes läheb urbaniku poodi hääd tinti ostma. Ja selle lavastusega alustas 11 aastane Von Krahli teater oma uut hooaega. Just samal laupäeval esietendus teinegi algupärand Vaino vahingu testament Ingo Normeti lavastuses. See juhtus kodutus Draamateatris, kes testamendi mängimiseks on läinud Rävala puiestee kaheksa asuvasse saali ja vahingu näidendi näol on meil tegemist ka ühe vanaaegse looga aastast 1983. Need on siis kaks esietendust ning saate lõpus kommenteerib köötaja Instituudi juht Mikko Fritze saksa näidendite peatset ekspansiooni Eestisse. See on siis meie tänase saatetunniplaan testamendi mees Vahing ja stiilimees hunt, ühe soojaga eesti kultuuri tulnud tegijad. Ja kui kuulatada vahingu näitemänguolupilte, jättes inimsuhted hilisemaks võtamiseks, siis mulle tundub küll, et 80.-te aastate olustik laval ja selle kirjeldus tekstis on peaaegu sama arhailised kui vallaku maanaise juhtumi puhul. Aga kõigepealt teeme proovi, mida see maanaine endast kujutab. Las lugeda Hugo Laur katkendi sellest novellist ja see stiiliharjutus on 1959.-st aastast. Nägu suurrätti mähitud, seisis reet alevikus Urbaku raamatukaupluse aknal. Aknal oli pandud palju postkaarte, sulgi, sulepäid, mõni tähtraamat. Väljaski pas vihma, astus kauplusse. Ootas kaua üksi leti ees. Alles siis tuli Urbak, käed savisid, jägisid. Kähku oli neid pesnud, kui diktorid savisid nägist. Stop üks asi on maanaine, aga hundilavastuse juur on ikkagi prantslase Äremoon, genoomi stiiliharjutuste meepotis ja eesti keeles on sellest ilmunud katkend ajakirjas vikerkaar. Las nüüd rääkida, Mati Unt ise. Mitut moodi võib siis seda suurt reheahju öelda aga lõputult palju kordi, tähendab, vahepeal oli mul tunne, et võiks ju seda metafoori veel laiendada, aga samas noh, ühest sõnast, ühest asjast ei saa ka liiga palju võtta ja me tegelikult lõpupoole natuke piirasime ennast ka, et olla võib-olla lühem ja konkreetsem. Teatud fantaasiavaevusi nagu viimastel päevadel isegi lahendasime, sest ta jõe muidugi improvisatsiooni näidend, aga kui neil tuju heatujuliselt nad võivad seal kurat teab, mis teha tulevikku, selles teevad üldiselt kontrollinud seda informatsiooni küll, aga samas on mõelnud, et kui on niisugune koht, siis see on just see Teetvallaku lugu, kas see oli juba ammu kummitas või mille põhjal seesama alglugu sai valitud venoosse stiili ajutiselt sööksusi tahtsin teha küll, aga mulle tundus kõik Endla raudteejaam ja kõik kuidagi mõttetu või see ei olnud nagu meie asi. Samas seda vallaku novelli laekulesin, Erkki-Sven Tüüri nad valmis tunnistama. Õnnestus kaks asja ühendada siis nagu sai mulle endale ka siis selles mõttes, et stiili hajutusedaga vallaku novelli peal proovida neid, see oli see Volta ka. Enne veel, kui teisi arvajaid ligi laseme, enne veel katsume siis ise arvata, et kuidas Voltagaar maanaise ja prantslase Kennoo ühisloominguna ja Mati Undi ühendavad käe all nagu tööle hakkas, muidugi, teater on ju see koht, kus on ikka tore ahvida ja imiteerida ja üks seltskond afib ja teine seltskond siis suurest heameelest kass tunneb ära, itsitab ta solidaarselt, ühe või teise äratuntava puhul, aga mina ei tea, minul isegi. See äratundmisrõõm võib-olla ei olnudki nii tugev, et keda ühes või teises lõigus parajasti järele tehti, kui just see suur imestus taevas hoia ja ongi võimalik ühte sellist väga staatilist lugu mängida sellises tulevärgis pooleteisttunni jooksul elada läbi justkui mitukümmend. Ma ei tea, mitukümmend neid lugusid seal oli elada läbi justkui see mitukümmend lugu ja mulle tundub väga kasulik seda stiilivaatama minna. Et ühe korraga saabki nagu palju kätte, et ühelt poolt nagu kiirtoidurestorane, aga teisalt kõht saab täis. Mis sa kostad? Ma jäin mõtlema selle kujundi restorani kujundi peale, et kas peab ette teadma, millisesse lokaali sa satud konsulteerima seda lavastust, et ühelt poolt Ta oli päris tore vikerkaarest sele prantslase elegantseid stiili harjutusi lugeda ja see andis ühe võtme kätte, aga teisalt ma mõtlen, et ka neid lugemata on ju mingi võti juba hundi enda lavastustes, sest eks ta neid, et erinevaid stiile katsetab ju ka ütleme siis mingisuguse konkreetsema näitemängu või loo puhul. Ja tema oli ju läbivaks võtnud niisuguse proovi situatsiooni teatris, kus siis Von Krahli trupp oli nii esinejate kui ka pealtvaatajate osas või kommenteerijate või üksteise lavastajad, olid nad või 11, kritiseerisid, pilkasid, tunnustasid kuidas kunagi. Ja see situatsioon, niisugune võõritus on hundil hästi hingelähedane ja kui sa ütlesid, et niisugune staatiline materjal, eks selles vallaku novellis ole ju oma dialoogid ja tegevused küll, aga see hundilavastus pani uskuma, et ta võiks ka telefoniraamatu üsna pöörase hullusena lavastada. Aga nüüd teeme proovi teiste vaatajatega pärime, kas see bet vallaku maanaine on väga universaalne materjal, äkki saaks selle pealt veel midagi teha. Ja järgmine vestluspartner on helilooja, Erkki-Sven Tüür. Kas suurest reheahjust annaks teha ka ooper? Ooperit peaks tänapäeval absoluutselt isegi kõigest, võiks öelda või pilk langes praegu sellele prügikastile, seal võib teha ooperi näiteks tantsimas prügikastist, kui soovite. Hiljuti tegi Olgenoiverd üks niisugune austria andekas helilooja, anna David Lynci kiirtee teemalise ooperi, eks ole. Noja ühesõnaga suur reheahi oli täna õhtul minu jaoks üks kõige markantsemaid näiteid sellest, kuidas on võimalik variatsioonivorm panna teatrilavale tolerantsiga. Siin rääkisime, et meile oli, oli võib-olla tänu tänu sellele tõigale see etendus eriliselt nauditav, sellepärast et siin oli palju minu jaoks sellist muusikalise vormiga ümberkäimise mudelit või sarnasusi või, või ei, sarnasus seal nagu halb. Ega mulle eriti ei meeldi rääkida või otsidagi neid mingeid paralleele, aga siin tõepoolest need mõtted tulid sellest variatsiooni printsiibist just, kusjuures kõik Need olid nii pööraselt erinevad. Tähendab kogu see niisugune arhet tüüpide skaala, mis oli läbi käidud ja sellised väiksed müütide loomised ja samas nende tee mütologiseerimisest ja siis sellised sujuvad transformatsiooni mulle mulle kohutavalt meeldis see, kuidas kuidas oli, üks transformatsioon jooksis teise otsa, kuidas nad nagu kuhjusid ja kuidas nad sedasi sujuvalt teisenesid ja, ja siin oli ikka päris paar paar niisugust. Noh, heas mõttes vindi ülekeeramist ka, kus ikka võttis päris jahedaks kohe vabandust, keelepruuki, aga me kuulsime täna ka seinast seina, eks. Nii et tagasi tulles selle küsimuse juurde, et noh, et miks ei annaks teha, muidugi annaks teha. Te alustasite näidetega, et kiirtee jah, prügikasti vaat need on asjad, mis kõnetavad meid või kõnelevad meiega reheahi, on see asi, mis kõnetab meid, eestlasi siin, aga no teile silma visata ja teise intervjuule paludes ma just tahtsin ka mõtiskleda selle üle, et et see puhas kunst kui internatsionaalne see on, et kuivõrd ta on seotud nüüd selle kohaga ja vot see suur reheahi, mis täna siinse stiilinäide meile nii sai juhtuda ainult siin või kuivõrd ta on üldse nagu arusaadav sellisele rahvusvahelisele publikule, et et ma arvan, et muusika on selles mõttes õige vastama, sest tema looming on juba kord rahvusvaheline. No tegelikult teisest küljest jälle ei ole, sellepärast et noh, et mis, mis õiguse ka või mis alustel, mina võtan suutäis ja, ja ütlen, et vot sellel teksti korpusel on nüüd eeldus mingiks selliseks üldisemaks või laia, laia pinnalisemaks tõlgenduseks või arusaamiseks. Ma ei oska seda kuidagipidi öelda, teine asi on see, et kui me räägime tulest või taevakene sellest Rehe ahjust ja sellest, mis seal hõõgub või nendest me võime siin jõuda, eks ole, kas toonbasülari juurde või kuhu tahes välja, et kõik sõltub sellest, kuidas, kuidas seda nagu teha ja, ja tegelikult see ei ole ka üldse lõpuks tähtis. Mul on niisugune tunne, et üks väga hea asi võib teinekord meile tunduda kuidagi kohutavalt lokaalselt mõistetavana, tegelikult osutub ta väga kõnekaks. Ma ei tea maailma väga ootamatutes eri nurkades. Nii et reha ja tasuks siis nagu see ooper kirjutada või Mati Unt väitis ta olla teile soovitan seda teha. Asi oli selles, et fantaseeriksime kunagi omal ajal, kui ma kirjutasin muusikat tema lavastusele Helsingi rahvusteatris lavastas seal Rein Saluri minekut kuskil 80.-te lõpus, siis ma olin ooperi teemadel väga erutunud. Me istusime õhtuti seal Helsingi raudteejaama kohvikus, jõime natukene õlut ja mind muidugi pimestas, millise fantaasiarikkusega ta mulle teemasi ladus ette, millest kõigest võiks ooperit teha ja tõsi ta on, et suur reheahi oli ka nende hulgas. Kusjuures, kui ma nüüd õigesti mäletan ja, ja kui ma nüüd luiska siis oli just see tähendab siis ta ei näinud neid nagu jah, selliste variatsioonidena, aga kuidagi. Ma ei mäleta enam, kes oli siis Ameerika president, aga igal juhul, et see noh, et Gorbatšov ja kõik ja maailma juhtivad poliitikud lõpuks ooperis kogunevad lavale ja laulavad suur reheahi. Väga Undilik, eks ole. Tee nagu hunti lavastajana usaldaksite ooperit lavastama. Ja me just siin spontaanselt võib ju kohe öelda, et pärast seda tänast etendust te peate vist minema ise küsima Olari Eltsi käest juba teist korda tsiteerinud neil on, neil on, neil on mõttes ühe inglise helilooja Davise ooper, eid, son, instrument, king või kuidas see täpselt oli see pealkiri? Tema ütles, et oh mul on selline tunne, et hunt peaks seda ooperit lavastama. See oli niisugune spontaanne reaktsioon. Aga muusikaliga on ta juba hakkama saanud. Miks ta võiks ooperit lavastama, ei saa aru. No ma sattusin juhuslikult kuulama pealt teie vestlust Peeter Jalaka ka seal oli jutuks ka, et teil Krahli teatriga mingi koos või Ja no need on niisugused, no ütleme nii, et hunt on pannud pealkirja öös on asju, ütleme siis, et noh, et on, õhus on asju ka siin siin Von Krahlis ja see annaks taevas, et need asjaolud langevad soodsalt kokku ja et midagi tuleb mulle. Mulle väga meeldiks midagi teha ja Peeter Jalaka koos, eks elu elu näitab, mis saab. Kas teil tinti on? Denteli reedel koduotsas tinti vaest hädasti vaja on küll tinti. Urbak pöördus riiuli poole, ladus sealt mitu poti lauale tinti, oli riiulil palju. Veetnejas küünespedega lauale sõrmiga, halli suurräti lõua alt kinni hoides veeretas letile pandud pott. Mõni oli ümmargune. Külisesid kokku lüües pigistas suur regilõual tugevamini kinni. Mõtles, mõtles jää, kõlistas laual bot. Kõneleme Mati Undi stiiliharjutusest Von Krahli teatrisse ja tahan ikka seda juttu jura edasi ajada, et maana asjas on ka midagi sellist väga arheotüüdset ja Eestile omast. Ja seetõttu lähen kontrollin oma sisetunnet, et kas, kas see lugu on ka mõistetav. Lähen kontrollin seda ühe inimese peal, kes ei ole kasvanud eesti kultuuris kuid suurepäraselt tunneb seda Eesti konteksti siiski, mis tema asjast arvab. Ja see arvaja on meie hilisem vestluskaaslane Mikko Fritze, kellega juba saksa asju ajama, aga praegu siis küsimus Mati Undi stiiliharjutuste kohta, et kui arusaadav see lugu Nicole on. Noh, ma olen, aus olen, ega see minus väga palju nagu ei tekitanud, ma arvan, et see on, see on hästi selline Insider Eesti-sisene asi, et see taust peab küll olema mingid kogemused, see, see lugu Ma Aravete kooli laua pääl peab olnud olema tunnisele kogenud ja mis iganes jah, kui see põhines nii tugevalt sellele. Ja ka see, see huumor selle ümber, niisiis siis oli see mulle mitte nii väga huvitav, samas olid kaega ma mitmest asjast lihtsalt aru ei saanud. Et alguses Guazinkaid käisin teatris, noh siis oli nagu väga raske, mõtlesin, kui nüüd viimasel ajal on nagu on väga lihtne isegi isegi linnateatri vika tükid nagu tervikuna vaadata ja nautida, aga siin oli mul vahepeal nii, et ma ei saanud lihtsalt aru keelelised Camite kohe ja siis ma vajun ära natukese. See on tõesti nagu lihtsalt väga subjektiivne kriitika. Huvitav oli näha, kuidas taie hoomaga mängiti ja see meenutas mulle midagi, mida ma olin kunagi koolis ka näinud, mingi vist mingi prantsuse, kes on mingit asja kirjutanud, kui keegi on bussis ja kirjutab nagu mingi mingi 100 viiest 10-st erinevatest perspektiivist sedasama asja, mis mulle pakkus õudselt huvi, sest ma sain täpselt saksa keeles kõigest aru, kuidas ta kasutab teistmoodi, seda, seda, ega see, see on, mina ei saa, lihtsalt, ma ei saanud väga hästi seda jälgida siin ütleme, et see ei ole festivalitükk. No eks seesama prantsuse autor ongi olnud Mati Undile ju eeskujuks selle oma loo kirjutamisel see variatsioonid 150. erinevas variandis, Mati Unt seda 150. variandis küll ei kasuta. Ja päris palju oli, aga, aga noh, lihtsalt oli jällegi see nii-öelda see prantsuse lugu ei oleks Eesti kultuuripildis käivitu istunud ja, ja seetõttu võttis ta Eesti jaoks väga arhetüüp loo, nagu see see suure reheahjulugu on, nii et, et selles mõttes sa tundsid ju tegelikult jumala õige alge ära, et need stiiliharjutused tulevad nagu kuskilt tuttavad ette. Ja tulid tuttavad ette ja ma läksingi selt vanemates, no ja ma ei saanud väga hästi aru, ka rahvas oli täitsa nagu vaimustuses nagu juba tüki ajal ja noh, see ongi omapärane tunne, istunud jäi sinna. Noh, sellest ma saan küll aru, et ma aru ei saa, et see halb ei ole, aga noh, aru ei saa. Seega ikkagi veel juhtub. Kas lahtist tinti ei ole, on küllatist tinti, reet võti taskus tühja klaasi ja pani letile. Urbak kogus letilt kotid kokku ja pani tagasi riiulile. Lubage mulle siis lahtist tinti. Lahtine tint on odavam reetika lahtist tinti ostnud. Kesti jääb tähi, jäädi soris sõlmida rahakotis. Kes teab, mis külmaks? Kas nihe, jäädin? Oi, see oli heating, paremat tinti enam ei olegi. Veeretas potti letil. Ei tea, kas Musting tõi sinimusta tindi, ta tahaks sinist. Kas see on must tint või sinine? See on mustjassinine. Mustjassinine reeturiks paremini tahtnud sinakasmusta. Kas sinakasmusta ei ole? On küll. Kõrbak valas mustjassinise tindiklaasist välja ja sinakasmusta asemel. Von Krahli teater on selles mõttes Eestis erandlik, et siia koguneb publik ei ole tüüpiline teatraalide seltskond. Von Krahli sünnipäevapeole oli kogunenud kadestamisväärselt kirju kihk, intelligentseid inimesi ja üks mees, kellelt ka pärime aru on filmirežissöör Markoraat mida tema hundistiiliharjutustest arvab ja kas bet vallaku novellist kannataks näiteks teha ka filmi. Mina võib-olla ei oskaks, aga Matti üldsegi tegi teatrietenduse küll sellest väga sarmikal kujul ja nagu Krahli teater on viimasel ajal ennast manifesteerin puhta kunsti kodu siis selles mõttes või siis etendus väga hea näide, millesse siis jutustas, ma ei oska ka seda kokku niimoodi võtab, et see oligi parimal kujul asi iseenesest ja mul on, põhimõtteliselt meeldis, kas sellised stiilimängud eeldavad ka mingit sellist põlvkonna sõnumit või kuidas sulle tundub? Ma ei osutanud, põlvkonna sõnum on lihtsalt vaataja, nagu sa tead neid taustu, siis on sul endal lihtsalt kas siis naljakam või sügavam vaadata, aga ma arvan, et see ei eelda. See asi on piisavalt vaadatav ka ilma nende teatritsitaatide teadmiseta, nii et mina julgeks seda vaadata ka täiesti puhta puhta lehena, aga seesama reheahju kujund, kui palju see kõneleb või kõnetab täna? Minul on kirjandusõpikust meeles ja ja noh, minu jaoks töötas. Aga ma tõesti ei tea, kas tänapäeva nagu teismelised, kas neil on seal sees ja kui ei ole, siis see siis muidugi ei kõneta. Taustainfo jääb nagu puudu või oleks võib-olla mõistlikum võtta mõni müüt kuskilt kuskilt kõrvalt ja kaugemalt universaalsem? No ja mai tea, lokaalsus ongi oma võlu tegelikult, nii et mulle see maavillane lähtepunkt nagu väga meeldis tegelikult, et see on selgelt teab mis meeletu suure auditooriumiga nagunii nagu tegemist ei ole, nii et ma ei tea, ma arvan, et selline selline lähtepunkt oli hea teater on tegelikult ju väga lokaalne, no fon, kraal on ainuke, kes pääseb mõne lavastusega välja ja tema sõnum on võib-olla rahvusvahelisem, aga kuidas filmiga on nii, et kui sina hakkad filmi tegema ja, ja kuidas, kuidas sa siis arutled ja mõtled, et kas eestile film täitsa täitsa kellelt sa teed? Ma alustan siis ma loomulikult ei mõtle selle peale, kellele ma nüüd täpselt teen ja, ja mida edasi, seda tegelikult, seda vähem ma tohiks selle peale mõelda, aga ilmselt ma mõtlen aega, kui laseb peast läbi need skeemid, et äkki oleks vaja kusagilt väljast raha sellele juurde leida. Siis ma vist hakkan mingi hetk nagu mõtlema ka natukene selliste asjade peale, et kas see ütleb midagi väljaspool Eestit? Ma arvan, et me ei tohiks selle peale mõelda, sest et ilmselt seal tuleb mingi võtsid asjad juurde, et ma, ma katsun mitte mõelda selle peale. Sinu viimane töö, millesse tahaksid kõnelda, teadis rääkida ma hakanud, et järgmine töö on ju, ma hakkan siinsamas, eks ma vaatasin natuke teise pilguga seda etendust, et makk on järgmisel aastal siinsamas sedasama trupiga Sex Pistols lugu tegema, kogu see trupp praegu õpib kitarriduure ja bassikäike kompromissitu, sest lugu absoluutsest kompromissitu, sest jah, briti punkbänd, kes ei teinud mitte ühtegi kompromissi oma oma lühikese eksisteerimise jooksul, kaasa arvatud nende produtsent ei teinud mitte ühtegi kompromissi, läksid omavahel tülli ja neist ei saanud teist Rolling Stonesi, nagu paljud Ameerika mänedžeri lootsid. Tähendab, minu arust nõnda nagu väga ajakajalised hetkel, kus aeg-ajalt nagu kostub ikka fraase, et, et küsimus on ainult kopromissides ja küsimus on hinnas ja ei ole nii. Õnneks on ajaloos olnud selliseid toredaid nähtusi. Muusikaliselt on neist nagu huvitavamaid nähtusi, aga on olemas selliseid nähtusi, kes tõesti ei ole teinud kompromisse ja on sellistena nagu ääretult võluvad ja on sellistena nagu meeletult mõju mõjuvõimsalt, nagu olnud tegelikult. Kas see, et sina tuled siia Von Krahli tegema, on sinu jaoks kompromiss? Ei ole, ma arvan, Carol on kõige kompromissitu teater Eesti oludes, nii et ma loodan, et ma ei pea mingeid kompromisse siin tegema. Film ja teater, et kas teater on filmi kõrval nagu kompromiss? Ei ole, need on kaks täiesti erinevat asja, ma armastan nii palju erinevaid asju, võib-olla see on minu viga, aga mulle meeldib teater samuti. Lõpetuseks kui see on see olukord on, et sa pead proovima poes midagi kirjutada, tahad vaadata, kuidas sulg jookseb ja kas on hea tint ja kassonia tintenbennya, mida sa kirjutad? Ega reeda kerge olnud. Ega ta asjata 35 minutit aega ei võtnud, endale. Ma võtaks ka 35 minutit aega, vaat ma arvan, et see aeg, kui kirjeldati seda elu, kui Reet poodi läks ja see aeg oli pisut vähem dünaamiline. Sina oled praegu dünaamilise aja sünnitis Saved rutem hakkama saava. Aga vot ei saa järelikult midagi olemuslikku selles etenduses on. Reetseezzee tulbane leti ees ei liigutanud. Nagu väsinud oli, aleviku tulekust. Kui ka ju vähemastki liigutusest. Suured august paistis ainult nina, mustad silmakoopad liikumata, silmid. Vaatas tindipotti ja peas elasid mingid mõtted. Sellest indist jätkub ka uueks tinti läheb kodu hädasti vaja. Sulgegi oleks vaja osta. Lubage mulle sulgi, valis kastikeses sule. Kas jääsulg Oisiooni hea sulg? Ei teadnud Urbak, kas ostja veel midagi ostab? Ei teadnud reeti, isegi. Sulepea oli kodukadunud küll otsinud, aga kätte pole saanud. Ehk siiski saab kätte. Ehk siiski ostab? Von Krahli teatri stiili loo lõpetuseks las pajatab lavastaja Mati Unt. Ega pea on tühi, ausalt öeldes põleb ei tule pähe ühtegi sõna peale isegi suveaeg tulema. Et see oleks mingeid põhjusmõttelisi märkusi ka praegu, trupile pärast, tõsi, et ei ole, tähendab nädala tavaline kogu aeg edasi alguses enne etendust väga närvis muht, lavastajapoolsed asjad, mõni üleminek võiks olla kuidagi niisugune, no kuidagi elegantsem kiirem, aga see on minu asi, need ei olnud nagu publikumänguga, et võiks veel aktiivsem olla või laiali Parei, ma arvan, et sa ei ole ju otsene agressioon, sest kui kui Juhan pihib oma salajasi kõhklusi, ta teeb seda suhteliselt intiimselt, tähendab see ei ole, nagu need kedagi väga ründaks. Joan, nagu algul rääkisite, räägikski, nii kui ta kellegi juurde läheb, et siis ta räägib nii vaikselt sealt teiselt pooli kuulda, aga noh, see tundus kahtlane, et siis oleks need teisel pool muutunud. Erki Laur sel ropendamise monoloogiks ratta, sest niisuguste vanemate prouade kõrvale või ma ei tea, kus ma ei kavatse seda. Ei tea, kes seal parajasti on, seepärast, et seal on valgus. Ja jah, ja, ja kuidas see lõpuluuletus sinna sugenes. Mul tuli meelde, et nad tüdil on niisugune luuletus kaminas tulevärgiga koos ei enne tuld juba üldiselt aga siis see sugenes suhteliselt hiljem, siis on natuke imelik see Pauli mesilas ta põlemine, seal jäädakse, vestles, esitasid mentidel, vestleme minu poolt, see sugenes küll hiljem, sest kui Tiina väidab, et ta on kohutavalt abitu, siis mulle tundus, et liina võiks ka kuidagi tunda naiselikkus, solidaarsust ja ka mingi oma moega välja tulla. Kas teil sulepäid on? On küll sulepäid. Lubage mul, eks suled viha. Urbak tõstis soleebijad karbikesega letile. Igiilusama, tähtis neist reetaste. Missugune ongi hiiluusansule ja oi, need on kõik väga ilusad käes, need on jääd, sulepead, need on head sulepea, paremaid ei olegi. Reetvalis sinise soleeb jääsinine, sulepea, ilusam. Urbak rullis asjad paberisse. Kas veel midagi ostab? Ei ost. Midagi enam ei ost. Kolm asja ostnud tindi, sule sulepea. Rullis asjad paberist tagasi välja. Sosin ikka eye, tint, mõtles eneses. Ühe ahjuga oli muidugi niiviisi, et eks mul seal kiskus nagu mul fantaasia hakkas ärkama, küll siis ma sain aru, seal lähedal sõitsid papp, siuksed asjad, ma hoidsin tagasi ennast ahjualune, veel oli kahju all Helokeegia aga ahjualune ise ei olegi vist päris mütoloogiline tervis on ilmselt nii Moyle muusinikud, Kreutzwaldi väljamõeldis selles loos, aga tegelikult ma ei tahtnud väga kaugele ühe papiga minna, ma tahtsin ikka originaal. Oleks võinud minna küll, ei vahi ja ühe papi nahavähi, mina ei pea, kuhu ta küünib, sest ta on tegelikult suhteliselt puhas kunst. Teate, viimane seisund, Logan on enda kohta, et ega siin nüüd midagi niisugust ei tea, mis sotsiaalsed näiteks puhta kunsti poole kaldub, aga mis oli minu jaoks kõige olulisem meeldivad näitlejad saaksid tunda ennast selles mõttes vabalt näidata, mis nad oskavad ja, ja kas nad midagi genereerisid lausa ise või kuidas, kuidas need kõige ekstreemsematest jõhkile tellis mingist sõprade kehtik Päclardi sel läpile ja nüüd väetis võib-olla öelda minu arust seal haide olla põnise kõla, vana jalakas. Kässa Annika jäädi, int küsis oi ongilijaadin. Müklis ja vahetas välja. Räski, pilved liikusid silmapiiril, majade räästad alevikus jooksid Viismest nõias künas päädega letile ja mõtles. Midagi ei tulnud mõttes midagi kirjutada. Tiline sulg oli valmis, paberil, aga ei tulnud midagi. Meel. Matic, mida sina kirjutad, kui sa uue sule teostad? Igatses veel reheahju, nagu ei kirjuta, ei minustki. Kus sa oled küljes, nii et ikka on veel selle värgiga kirjutamist, ei ole nii, et ainult arvutiklahvid, arvutist tohi kõiki asju kirjutada ka, lisatakse peale satud. Ei tule midagi meelekirjutada. Ja oligi niimoodi, et ei tulnud õhumis seal kirjutada. NääriSurvad, kirjutage ükskõik, mida ta reed kirjutada, ükskõik mida. Kirjutage väljas sajab, Viikmäe, ehita seda kirjutada, mis sellest kirjutada? Koer jooksiski maanteel ei tahtnud seda kirjutada oodaku värssi tuleebrie mõtte naeris väsinuna. Imelikke asju käsib Urban kirjutada. Parim mõte tuleb kohe. Enam midagi öelda, mõtles kirjutagu Ghana lehm, lammas, sõlg sulepearaamatukaupmees. Kuid nyyd võpatas Reet tooli mõte. Hea mõte. Kummardus lauale ja kirjutas. Suur reheahi. Oli killi, jäädi rulli sääsepaberisse märtsis raha ja läks. Pille-Riin Purje, kellele sina soovitaksid Mati Undi stiili Von Krahli teatrisse vaatama minna, kes sinna ei tohiks minna. On nüüd ka keeruline küsimus. See on hea küsimus, öeldakse tavaliselt. Sest et kui. Seal on üks niisugune publiku hulka tungimise monolooge. Kui esietendusel Erki Lauri läheduses sattusid istuma niisugused siivsed vanemad prouad ja see oli niisugune hästi agressiivselt Dropendav monoloog, siis ma mõtlesin, et kuidas need prouad ennast tunnevad ja ei osanud nende näost seda päris hästi välja lugeda, et võib-olla peaks ühelt poolt nagu ütlema, et see on kraali niisuguse noore ärksa tüüp, publiku lavastus, aga samas ma tean, et Undi austajaskond on ju tunduvalt laiem. Ja ma alati nagu kopatan, kui peab mingile asjale väga jäiga adressaadi külge panema. Nii et ma soovitaksin väga erinevale publikule neile, keda kõnetab vallakenda, kõnetab Viiding, keda kõnetab isegi Hans Pöögelmanni, kelle luuletust on seal kasutatud, May ahistaks kedagi, aga kes muidugi on avatud samas niisugusele pöörasele hullusele veidi ja ei oota väga siivset ja selget alguse keskpaigani. Lõpuga lugu aga tegelikult ega ei peagi muretsema selle Von Krahli teatri pärast, sest tundub, et sinna on nagu see oma public tee leidnud, et palju keerulisemas olukorras on tegelikult praegu Draamateater ja tema uuslavastus Vaino Vahing testament kutsutakse meid vaatama testamenti sellisesse kummalisse saali, kus kunagi ei ole teatrit tehtud, see asub Rävala puiestee 800 on kesklinnas. Vanasti nimetati seda vist ka Eesti projektisaaliks, aga esialgu on küll read seal publikust väga hõredad, nii et me peame ikka siin natuke sellest Ingo Normeti lavastusest ja vahingu näitemängust kõnelema, tundub mulle tegemist on looga, mis peab Tänapäevases paljastamise tuhinas olnud ühiskonnas väga nagu sobima ja, ja see on tegelikult ju perekonna lugu, kahe paari lugu mehe ja naise teema, jumal hoiab see ju ikka igalühel hinges. Aga, aga see, mis 20 aastat tagasi oli kohutav tabu või, või, või vastupidi, mingite tabude ja piiride lõhkumine, nagu on aru saada sellest vastukajast toonasest, see tundub tänapäeval selline lapsemäng või süütu siristamine, et Vahing juba 20 aastat tagasi tundis muret selle pärast, et mitte keegi ei tunne huvi tema isikliku elu vastu. Nii et võiks ju seegi olla parim reklaam vahingu näitama mängul, et minge vaadake siis, mis vahinguga juhtus. 20 aastat tagasi, kas ühined minuga selles kollases kõnes, mida ma siin praegu Eesti rahvale pea? No ma, ma hakkasin mõtlema omaenda suhtele, selle näidendiga, nagu kui Vahing ka niimodi varjamatult endast lähtub, siis peab ju isiklikult, läheneb aga vaataja ja mulle tuli meelde, et nägin küll 120 aastat tagasi ilmselt Tartu linnas ühte külalisetendust ja ja see mälestus on kuidagi hoopis teistsugune, eks 20 aastane ja 40 aastane näevadki asju erinevalt, aga sisse tundus mulle kuidagi traagiline või ohtlik või kardeti Ta või niisugune pelgust ja õõva tekitav natukene kogu see testament, see teema. Ja see näidend palju süngem. Ma ei oska öelda, kas lavastus seda oli, ma ei ole ka sellel ajal veel pidanud neid kalendermärkmikke, kuhu ma olen sisse kirjutanud teatri muljed, aga märkmikud, kalendrid on ka vahingu näidendis väga oluliselt veeteema, oli mulle hästi lähedane. Mulle meeldib ka kogu aeg fikseerida kõike. Aga vaat siis ma seda veel kahjuks ei leidnud, aga võib-olla et ka praeguse lavastuse tonaalsus või vähemalt siis peaosatäitja Hendrik Toompere rollilahendus on grotesksed, vallatum, distantseeritum kui näiteks oli Villem Indrikson tookord. Siin kavalehel ja kõikvõimalikes intervjuudes juttu sellest, et Vahing on selline suu naisteahistaja või ta ühelt poolt nagu ihaldab ja ihkab mingit imenaist ja teisalt kõik need näitemängu naised on tal nagu noh, nii-öelda kättemaksuks kirjutatud. Siinkohal ma ei tea, kas nüüd tänu näitlejanna Adèle tänu Ingo Normet-ile mulle tundus, et see kõige kurnatum naine selles loos, kellel oli tegelikult igavene kihvt nimi, tähendab teda kutsuti väga huvitavalt tali nagu kurnatud Galvanik ei ole see just nagu kõige traagilisem vintseriga sõnu, aga mängisid seal Hendrik Toompere kõrval siis Kaie Mihkelson, Maria Avdjuško, Kaie Mihkelson oli küll seda tüüpi naine, kes kogusele meeste gängi tundub, et nagu üle mängis, tema kangelanna ei olnud seal küll mingisugune kannatav ja, ja ahistatud tüüp, nii et ei tundnud mina nagu noh, vastavalt nagu soorollile või sellele, kellega minagi ennast nagu samastada tahan, et ma küll nagu ennast ahistatuna ei tundnud, nii et et siin nagu 10 punkti naistele. Võib-olla pisut keerulisem oli selle Maria Avdjuško osaga, kes oli siis psühhiaatri eksabikaasa sest temas, mina jälle ootasin rohkem niisugust pilkavamat või distantseeritumat suhet, et mulle tundus see teine vaatus, et seal oli natuke rohkem niisugust melodraamaohtu või, või, või natuke liiga tõsiselt võeti asja, mis võib ju olla ka vahingule meelepärane, ega ma ei tea, aga mulle tuli meelde alles hiljuti Tartus sadamateatris mängitud vahingu Potteri lõpp mille lavastas Mati Unt ja noh, mõnes mõttes sarnaselt näidendit seal ka kaks meest, kaks naist ja ka niisugused perekondlikud arveteklaarimisest teatava hämara ühiskondliku taustaga siis seda hundihullust, mida me nüüd stiilis nägime, eks seda oli seal Potteri lõpus ka juba üksjagu ja ja seda nautisid kõik neli osalist ja on ju teada, et hunt oskab naisnäitlejaid väga hästi käivitada, siis sellega võrreldes Ingo Normeti lavastus aeg-ajalt natuke liiga korralik näis. Jah, see sõna korraliku tegid päris õige selle asja puhul sellest korralikkusest võib-olla ainsana nagu üritaks sellest välja murda, ja seda muidugi ka õnnestus, oli Hendrik Toompere ja nii-öelda korraliku grotesk siis tegi meil Sulev Depart, kes siis oli see kannataja, kes siis oma hingevaludega psühhiaatri poole pöördus. Nii et noh, enam-vähem ansambel nagu Nendel esimestel etendustel juba käik hakkas sisse tulema, et ei olnud midagi, nii et ainult Hendrik Toompere üksi soleeris võib ju mõelda sellele, mida see testament tähendab, ta ongi niisugune 20 aasta tagune väike kollane perekonnaromaan, nagu mul on kohutavalt hea meel tegelikult sellepärast, et ma ei kuulu sinna Vaino vahingu põlvkonda ja seetõttu ma ei tea, niita. Ja nyyd detailselt, kellesse lugu jutustab. Ja, ja seetõttu testamendi sõnum jõuab Mullega natuke kergemini pärale, et ma ei pea mõtlema, kelle naine ja kelle tütar ja sellest samast testamendi teemas oli minule endale küll väga palju ja väga tuttavlikku, võib-olla see on ka see mingi esimese või teise põlve intelligentsi lugu, näiteks minu vanaema on pidanud üsna sarnast päevikut selle päevikuga, mis on nähtavasti dokumentaalne ja mida seal siis Hendrik Toompere ette loeb, et see on, see on vahingu perekonnast pärit päevik ja, ja meie perekonnas on ka täpselt selline päevik olnud, täpselt niimoodi on ostetud nii, nii ratsionaalselt, selles talupoja ühiskonnas ja siis, kui see talupojaühiskond jõuab juba linna ja tulevad juba kooliharidusega inimesed ja kuidas nemad seda oma aega ja oma elu kaardistavad. Need olid teemad, mis pakkusid teatud sellist äratundmisrõõmu, nii et traktaadi mõte ja lõpp on see äratundmisrõõm ei ole ainult see, et kelle naine seal parajasti oli, vaid midagi olemuslikum. Üks kiht on, eks ole, see, millal sa juba mainisid, see ajakiht, ma vaatasin, lappasin nüüd näidendit pärast, seal on veel natuke rohkem vahingul aja märke, mis normeton välja jätnud, noh, üks on suure isamaasõja mälestus, et mida siis räägib see katsetehase peakonstruktor, keda Sulev Depart mängib. Et doktor ütleb ka, et mis sõjamälestusi teie ealisel mehel saab olla, aga seal niisugune liin on ja siis teine liin on veel mingisugune hämar telefonikõne, kus doktor oma naise spiooniks tituleerib ja miilitsasse helistada. Noh, need on juba, ma ei tea kuidagi kuhugi juba Egon Rannetti kanti minevad aja märgid, need on välja jäetud, aga no needsamad katsetehas ja Galvanike peakonstruktor nõupidamised ja nendes on mingi niisugune distants või iroonia kiht juba olemas, ma ei tea, see on muidugi teistmoodi, kui ütleme, Kiviräha, helesinine vagun, aga, aga mingi ajamärkide mängiv seal on. Kivirähu näidendid no Kivirähk tundub mulle praegusel hetkel isegi vahinguga võrreldes küünilisena. Kas see on nüüd see, et iga järgmine põlvkond on küünilisem kui eelmine, sest tegelikult ju omal ajal ma mäletan teda vahingut päris peljati, et et mäletan ka seda, kui minu ema arutuse teie vahingud, ma küll nüüd vaatama ei lähe, selline tige mees ja pritsib seal sapi ja nii edasi. Praegu vaatad vahing nagu kaisukaru, vaata kui kummitusi uuesti lavastati, sisu räägiti, et millist ühiskondlikku segadust külvas Ibseni näitemäng omaaegne esietendustes ja nüüd vaatad kummitusi, mõtlen, et no mis siis seal nüüd ära ei ole ja täpselt sama tunne oli siis ka selle selle vahingu puhul ütleb ju meie alateadvus on harjunud saama juba tunduvalt suuremaid põntse ja seal on tunduvalt vägevamad tulekahjud puhunud, kui siis 20 aasta eest ohutav kiusatus on öelda, et see on selline, selline ohutu naisteromaan praegu pehme ja turvaline. Võib olla ka see lavastus nagu, nagu toetas seda ja seal toolis oli ka nii ja pehme ja turvaline istuda ja, ja see Hendrik Toompere kehastatud psühhiaater, kes siis omal ajal ju justkui diskrediteeris nii-öelda psühhiaatriaharu või kogu seda nii-öelda arstide plejaadi, kelle üle ma ei tea, peeti kirjanduslikku kohust ja mida kõike iganes. No praegu tundub, mis seal siis nüüd nii erilist oli, et tegelikult ju umbes samal ajal või enne sedagi oli veel see hoolbi, kes kardab Virginia Wolfi, noh, mulle tundub, et seesama testament teatud mõttes on sedasama Virginia pulsimudeli kordamine või kas see oli siis seesama olukord, et nii nagu praegu Kivirähk meid nagu ehmatab kõikvõimalike müütide Vilamisega kuidagi selles mõttes meie valuläve nügib ja koputab, et siis omal ajal oli siis vahing see, kes üritas seda sellist kandilist ja pinnapealselt Galvaanikute maailma nagu pisut süvendada ja sina neid uurdeid leida, et võib-olla on tõesti teatud sarnasus võib olla. Sest meie ju praegu ei pea, mismoodi vaadataks Kivirähu näidendeid 20 aastat hiljem. Ma ei tea, kas me jõuame selle ära oodata ja ma ei tea, kas keegi 20 aasta pärast näiteks võtab sedasama helesinist vagunit lavastada või on see väga kindlalt praeguses ajas või tuleb mõni hunt selleaegne või ütleme näiteks ojasoo ja teeb sellele mingi uue vindi peale 20 aastat hiljem. Aga jah, need märksõnad, mis sa ütlesid siin kummituse, tipsan ja ja ool pyyanonit võrdlusi on kasutatud veelgi, minu meelest just sellest meditsiini Wulfist Ingo Normet rääkis pärast Potteri esietendust siin kavalehel. Ta ütleb, et ta püüdis testamenti lugeda nagu mõnda näiteks Enkvisti draamat. Tegelikult see mõte, et et need maailmakirjanduse näidendid on meil oma eesti keeles kirjutatud või olemas ja neid lavastada. See on üks väärt mõte, sest et minu jaoks ikkagi kindlasti niisugune testament on huvitavam, kui ütleme, needsamad kummitused sealsamas draamateatris võõra lavastaja võõra pilguga nähtud ja, ja üsna minu jaoks üsna õõnes ja, ja igav, Ibseni taaslavastamine ja kuuldavasti ju vahingu taasavastamine aina kestab, sellepärast et veel sellel teatrihooajal peaks Rakvere teatris välja tulema tema suvekool taas Mati Undi uues versioonis ja siis me saame näha, milliseid triivi, harjutusi hunt, selle ju ka, ma arvan, omas ajas juba vist 30 aastat tagasi esietendunud ja siis ka üsna šokeeriva sõnumiga näidendis, mis stiili harjutusi hunt kavatseb rakendada või kui hulluks ta selle hullu poja kojutuleku lavastab. Aga siinkohal lõpetame nüüd selle arutamise Eesti näitemängust. Täna olid kõneks Mati Undi lavastatud stiil Von Krahli teater Tris ja Vaino vahingu näitemäng testament Ingo Normeti lavastuses Draamateatris. Aga eesti teatrihuvilisel on võimalik eita kiirpilk ka sellele, mis toimub saksakeelses teatriruumis. Nimelt on Göte instituudi initsiatiivil ja meie Eesti teatriinimeste kaasalöömisel jõudmas järgmisel laupäeval Von Krahli teatrisse hulk saksa näitemänge. Toimub näitemängude ettelugemine ja täpsemalt palumest seletust köeta instituudi juhatajalt Mikko Fritze Alt. Tervikut loot loetakse ette, lavastajat ja trupp loodetavasti on teinud noh, võib-olla kaks-kolm proovi, et sellele ettelugemisel natuke jõu anda, natuke põnevust lisada või nagu dramaturgiat. Aga ega seal eriti ei mängida. Terve maraton viis tükki loetakse ette, kui mingi tükk võib-olla on pikem, kui ütleme 70 minutit, siis kärbitakse natukese. Te mängija on Saksamaalt, on Austriast, on Šveitsis. Kuuldavasti oled sina teinud valiku, mis põhimõtetel sa siis valisid sellest suurest saksa ruumist? Meile? Ja vastata, mina ei teinud ju valikud, me tegime nagu mingi sellise väga suure, väga 12 13 tükki, pakkusime koos Stuttgardi teatriga, mis me arvasime, et on huvitavad ja head ja need on mängitud ja valiku tegi Ena Eesti näitemänguagentuur. Kui sa olid ikkagi valimise juures, siis sa tead, millest lugu on, et kas sa mõnda neist näinud, Khaled, ma tunnistan, et mulle on nad enam-vähem kõik võõrad autorid kui vaid see elektroonik city autor Richter on vist Eesti laval olnud mängus VAT Teatris. Mina neid teisi pole ka näinud, ositi olen nüüd lugenud, seal on kaks tükki, mida on hästi palju mängitud Saksamaal ja ka välismaal on see aa on andur on teine ja Araabia öö Araabia ööd, aga mina pole neid ka laval näinud siiamaani ise põnevusega ootan, kas läheb peale siin, kas on huvitav, mis reaktsioonid on, ma tõesti ei oska arvata. Ettelugemine tihti on ju ikkagi seotud sellega, et kuulama või vaatama tulevad Cyransale juhatajad või või lavastajad ma kujutan ette, et kuskil Saksamaa see umbes nii toimib. Samal ajal on isegi festivale või midagi sarnast sellele ettelugemisele, kuhu tuleb ka rahvas ja ma käisin ju seda, Falk Richteri tüki käisime koos Peeter Jalaka, aga kui me olime Berliinis, käisime seda ettelugemist kuulamas ja õudselt huvitav oli. Puupüsti täis oli saal rahvast ja ei, mitte ainult nagu spetsid. Kõik on teretulnud ja ma arvan, et see on tõesti huvitav. Saksamaal see läheb ka laiemale publikule nagu raadio kuulame. Kuule mäng, tegelikult see, kas sa näed need inimesed ja see on seal huvitav. See kultuuriruum, kus nad tulevad, noh, ikkagi on pisut erinev Šveits või Austria või Saksamaa, kas see tingib ka mingisuguse eripära? Ma ma ei julgeks seda öelda, kindlasti on, ja kui sa hakkad otsima loomulikud eteks, eks eriti šveitslanna ma lugesin, mis ta ise kirjutab ja miks ta seda kirjutas ning loomulikult mõjud sellest šveitsi elust ja aga kui keegi annaks mulle kätte ja loed, mis maasta pärit on ja kui kellelgi oled kirjeldatud mäed või midagi sellist, või Šveitsi juust, nii siis ma ei, ma ei oleks teadnud. Ma mäletan, et kui oli siin Jaan Tätte näitemängust ja selle näitemängu eluloost Saksamaa kõnelemas saksa lavastajad, need otsis Stuttgardi lavastajad siin, siis nemad ise ütlesid, et neile tundub, et saksa teater on nagu küllastunud sellest vere ja sperma teatrist. Nad tahavad saada seda, mida pakub Jaan Tätte. Kas nende tükkide puhul võib öelda, et need on need tüüpilised vere ja sperma teatrilavastused? Näitemängud. Tead, ma kartsin seda, et äkki tuleb kõik need vere ja sperma moodi siin peab seda tõlkima ja siis haavale ette kandma. Stuttgart, et ma ei tea, kellega sa rääkisid, see on ju selle, nendel on selline teatri huvitav programm, mille nimi on saksa tihti Ants teada, mis tähendab nagu luuletaja teatrisse tegelikult tähendab, et teatrile nagu lähemaks ja, ja nemad on väga tugevalt nagu koostööd teinud autoritega ja mul pole seda oma liini, et mitte liiga palju verd ja sperma ka mitte peale surunud või lihtsalt hoolitsevad selle eest, et see nii ei ole. Üks tükk on küll päris karm, kuid minu meelest ausalt öeldes testima hakkasin lugevatest. Ah jälle see mulle väga ei meeldi, aga selles on mõtet, ma sain aru, miks ta seda kasutab ja, ja keel on väga tugev ja heas on see, Kristo, saage üks on seal sadomaso teemaga ja, aga ma saan aru, miks ta seda kasutab niimoodi, kuid see on ka jälle isiklik asi, kas see siis lõppeks meeldib teised? Ei ole, niimoodi? Ei ole. Püüame kokakultuurivahetusega ka nagu tegeleda, mida saame nagu siit Eestist Saksamaale viia, proovime vaid, mida me saame siin üldiselt me teeme kõik asjad ju siia koos kellelegiga, see on loomulikult milleski, te olete promoüritus, ma tahan nagu tuttavaks teha saksa kaasakest teatrid, kuid jälle siin on kaasa teatriteabekeskus Ena olnud kaasa, kõik need teatrid lõid kaasa, ega nad selle eest raha ei nõua. Nad tulevad lihtsalt, need on ise huvitatud, see nagu koosprojekt ja muidu võib-olla oleks ka raske on seda teha. Aga loomulikult me tahame tutvustada seda meie kultuuriruumi selles mõttes, et laiemalt ka, sest seitse ja Šveits ja Austria on sinna kaasatud. Nonii ja Von Krahli teatris siis, 15. novembril mängitakse saksa uut dramaturgiat ja nimed esialgu meile kõik võõrad, aga ütleks, siis kes siis Eesti pood seal kaasa löövad, on Ugala teater, Tarja, Andres Noormets lavastajana, Linnateater ja Jaanus Rohumaa, Vanemuine, Ain Mäeots, VAT teater ning samuti igav Von Krahli teater ja Peeter Jalakas. Aga üks asi veel, lavastus, mis on seotud ka nabanööri, pidi saksa kultuuri instituudiga ja seon kolumatsi. Lugu, kus teiegi oma õla alla pani, et, et kuidas selle tulebki, olek oli väga palju. Tegelikult, aga see võib, see on päris lihtne, meil oli, me tegime ju Kosk VAT teatriga saksa lavastajaga, jumal on Thatcheri ja see läks päris hästi ja koostöö oli väga meeldiv, aga see oli absoluutne low budget projekt ja väike projekt, selles mõttes kaks näitlejat ja noh, väga selline väike asi. Ja siis oli selline tunne, et kui nii hästi läks, see koostöö on nii hästi sujus ja kui saaks nagu surma putseti, teeks midagi suuremat koos. No vaata, mul oli ka nagu huvi teha ka midagi tõesti nagu suuremad ja mõtlesin, et teeks muusikali ja me ütlesime selle black Raideri peale, mis oli kunagi itaalia teatis Hamburgis välja tulnud, mis on nagu Tom võitsi muusikaga ja hästi selline huvitav tükk ma ei saanud, me ei saanud õigusi, aga juba oli nagu kokku lepitud, et peab midagi tegema ja tahaks koos teha. Ja siis mina olin käinud Hamburgis vaatamas ka lihtsalt juhuslikult seda kolumatsi muusikali. Ja mulle väga väga meeldis, kuid võib isegi öelda, et see on natuke kommertslik, võiks öelda. Kutt, see on isegi huvitav ja no loomulikult saksa teema, siin oli veel see eelis, et siin on ka nagu inglise muusika ja inglise taust, samas et sai kohe kaasata selle British kontserdiga sellesse. Ja see, sa hakkaski pihta, tegelikult meil oli plaan midagi muud teha, aga ikkagi koos ja sama koosseisuga. VAT teater, Saksa lavastaja kütteinstituut ja siis see kasvas selliseks suuremaks projektiks mis seal nagu laval näha on. Ja mida siis järjekordselt mängitakse detsembrikuus juba Tallinnas? Ma vaatasin ja uuesti, ta on juba olnud nüüd siin ta oli juba kolm korda ja tuleb nüüd uuesti Tallinnasse detsembris jaht ja tasub vaadata tõesti. Kas sina peaks ka mingisuguseid hoiatussõnu ette kõnelema? Et alla 12 aastased ei tohiks sinna minna. Mina käisin seal oma last ega, ja kõige väiksem ta kardab lihtsalt pimedust ja siis ta hakkas nutma ja läksin temaga ära, aga Paula, kes on ka siin ja, ja võib nüüd öelda, et jah ja ta on viiene ja kumma kolme need nendel tõesti meeldis küll seal saavad palju surma. Aga, aga see ei ole nii julm ja seal on kogu aeg nagu, nagu tasakaalus ja see on ikkagi, see on ikkagi päris mõnus ja see on mõnus terve perele laste tükk ta nagu tõesti sobib kõikidele. Väga hea muusika ja tegelikult tervik on, on, on, on mõnus. Nonii saksa kultuuri instituudi juht Mikko Fritze lõpetuseks, milline on sinu nagu viimase aja selline eredam teatrielamus üldse Eestist või, või maga maailmast? No ma ütlesin, ma olen õnnelik, et see, see, see kolumats läheb hästi ja läheb hästi peale, see oli väga-väga raske protsess. Möldes Aare Toikka juhtumid ja kõik see oli väga raske. Sündimine, ma olen natuke igav, ma ütlen teile tõesti, mis oli elamus tõesti elamusele isad ja pojad. Kuid see on kõikidele elamus ja kui keegi seda kritiseerija, ta saab auhinda, siis on nagu igav. Ja Saksamaal ma pole nüüd pool aastat isegi isegi aastat käinud, seal oli eelmine aasta, mis tekkis armastusse, Tochiaatri, Berliin, Emilia kaloti. Mida need täie hooga proovime ka siia tuua, nüüd suvel Rakveres, kuid see on väga raske, ei tea, kas saab hakkama? Jah, see võib olla, sellest piisab. Hakkame meiegi siit stuudiost lõpetama. Oma versiooni peet, vallaku jutust, maanaine luges Hugo Laur. Stiiliharjutustest kõnelesid Mati Unt, Erkki-Sven Tüür ja markaraat. Stuudios olid Pille-Riin Purje ja maris Johannes kuulmiseni.