Ütle, mis sul on? Küsimus nagu võbelev raadiolaine. Sellele ei ole alati vastust. Ainult lugu. Hilisel õhtutunnil anna oma novelliga stuudios Kalle Kurg. Linnapidi tulema Michael Jackson. Seepärast helisebki telefon vahetpidamata. Ma tean seal paluba. Tema helistab nii vahetpidamata. Teab, et ma ei taha toru võtta. Talu on alati kuskilt koogitud priipiletid, võidan nende hangeldanud kuskilt mustalt turult. Ja üldse on parem toru võtta ainult siis, kui ilmtingimata vaja. Ma olen juba 14 ja tean, mis maailm on. Alati tahetakse sulle midagi pähe määrida, maha müüa, külge kleepida. Mis ta ikka võib öelda, hakkab oma tavalist juttu ajama. Värdjas, heidik, kodutu, keegi viskan sind ühe piletiga. Ükskõik, ta lihtsalt on selline. Tema laseb minna taluma, Luva laseb käia, laseb olla ükskõik. Tal on pea segamini, tal on juba tubagi nii segamini, et mul hakkab sellest mälust ja seisnud asjade lehas pea ringi käima, valutama. Ei tea, kuidas ta seal midagi üles leiab, on asjad üksteise peale kuhjanud ja pillub neid aeg-ajalt vastu seina, kui maailma peale vihane on. Kas see on inimese tegu, ütleb rahandus, kui tema seina vastas, järjekordne vürts käib. Inimene on sellepärast inimene, et ta loob korra, aga paluba Locaost ürgmetsast välja roninud Aafrikast. Muidugi ei ole, palub Aafrikast, aga ta on tõmmu mustaverd käharate juustega ja paluubatab kogu aeg, see tähendab, ümiseb äkki ägestudes ja isegi mind, Lääs pillub asju nagu mingi hulluks läinud metsloom. Ja siis ütlen mina ka ta kohta vahel pahameelega, Aafrikast. Aga ma ei arva nii. Naabrid nimetavad teda paremal juhul mustaks ning halvemal juhul neegriks väravad, et ise on inimesed. Kui ongi, siis inimesed on rassistid, nad ei salli musi, kodutuid, hulkuvaid loomi, vanu asju, vanu puid, vanu inimesi hukka läinud, lapsi, auke, sokkis, tühja kukrut, kedagi ega midagi. Ma ütlen teile, mina oma 14 eluaasta juures olen pidanud kogema, et nad ei salli, et ma üksi olen nagu see oleks minu süü. Kõige leebem olen vanamutt, see ütleb ikka, oh sa vaeseke. Ja kui ma magama jään, siis hakkangi nutma. Ma tean küll, et ega ta paha pärast vanamutt on liiga paks ja peale poe naljalt kusagil käia ja vahib seepärast telekast muudkui neid lolle vapraid ja ilusaid seal üks ema ja tütar ei tea, et nad on ema ja tütar on kuidagi lahku läinud. Ja ühel päeval saab kõik selgeks. Ja siis nad nutavad ja vanamutt nutab kaasa, kõik on ette selge ja ükskõik, kas ilmub ema või tütar või keegi kolmas vanamutt Anita polku Ossa vaeseke. José vaeseke. Ta läheb prügi välja viima, ma satun talle vastu ja ta tõmbab maa trügise käega mul üle pea ning tänitama. Ossa, vaeseke. See on minu vanemate pärast. Vahel mõtlen, ehk minu vanemad ilmuvad imekombel ka välja, kuigi ma ei tea neist midagi. Aga kas sellel pärast lastekodu ja pärast mitut lõpmatut pikka aastat ongi siin enam tähtsust? Ma ei ole enam see, kes ma olin üheteistkümneselt. Olen teine inimene. Kuigi imesid võiks ka olla. Imed rikastavad elu seepärast. Aga neid lihtsalt ei ole või siis panevad need minust mööda. Vahel mõtlen küll, et kui minu pärisvanemad välja ilmuksid, siis oleks elu nagu igavene labrakas ja lillepidu ja muru teenis. Aga nad ei ilmu. Ma ei tea, kes nad on, kus nad on ja kas nad üldse on. Ja lastekodu ka ei tea seda. Mahajäetud laps, äbarik, kuradi heidik. Kui tige kott mind vahel koridoris kinni rabab, kui ma seal maha sülitan tige kott on lihtsalt üks meie naaber, siis see on selle maailma pärast, kuigi ma sugugi maailma peale sülita, mul lihtsalt ei ole filosoof Sophiat, nagu härra puhandus ütleb. Tema ei Tanita, tema saab aru, et keegi ei kujuta ette, kuidas teismeline üksi saab elada. Kuigi ma ei ela päris üksi. Ma elan kaugjuhtimise teel, nagu ütleb härra Võhandu. Ja keegi ei saa sellest aru, sotsiaalametnikud ammugi. See bürokraatia on kõige hullem ütlema teile, seal on inimene nagu number lahtrici peab käituma nagu number, aga inimene ei pea olema number ja tal ei pea ilmtingimata uusi kasuvanemaid sokutama, kuid oma kaugjuhtimismaailmas üksi hakkama saab. Inimene võib ka keelduda. Ja mina keeldusin, ka. Inimene võib niisama ka elada ilma, tal peavad tingimata sulud ümber olema ja miinusmärk. Ma ei taha ütelda, kus, sest ma ei ropenda. Ta ainult vajab filosoofiat või filosoofiat. Vaheldus ütleb, et peab olema filos, Sophia, ta ainult ütleb. Nii hääldab, sest tal ei ole hambaid. Peab olema filosoofia. Kui tahad ellu jääda, peab olema filos Sophia, sest zombina ei ole mõtet ringi käia, see pole elu. Elu on rännak tundmatuse seiklusest. Härra vahendus teab, ta on matemaatik ja tema tõttu on mul matemaatika alati viis pluss, mille peale ta naerab ja küsib, et siin peaks ju midagi järgnema. Hea, kui miinust ka ei ole ja kihistavama peaaegu hääletult naeru. Miinus, see on lael suurim viletsus on laenamine. Härra Võhandus on laenanud ja teavet, tagasimaksmine venib, seepärast tuleb hambad kokku pressida ja mitte tagantjärgi vaid ette elada. Härra vahendus on mängusõltlane olnud kogu oma professori varanduse kõigile oma teadmistele vaatamata kasiinos maha mänginud. Ma tean küll, et mul on kõik laenatud, kõik õpitud teistelt kuuldud loetud, nii palju kui ma loen. Riigi raha peal elamine on ka mõnes mõttes laen, nagu härra vohandus ütleb. Mul ei ole midagi oma selle korteri, kust kasuisa ja kasuema sugulased kõik asjad ära viisid, nagu oleksid need nende omad. Olen ka saanud laenuks erandiks, mis on siiski laen, mitte ise teenitud. Sa oled liiga karm enda vastu, naerab pahandus. Mina nii noorena käisin muudkui stalinlikust, koolis viilimase, mängisin jalakad ning vahtisin mere ääres plikasid. Aga nüüd käiakse tihtipeale tööl ja õpitakse samal ajal, kuigi muidugi, eks seda olek olnud igal ajal ka igal ajal ning ta hakkab hingeldama, sest tal on tekkinud astma. Tegelikult teema rohkem, kui käin koolis kuidagi ära ja kuidagi teenin natuke koridori pühkimisega raha ka. Sest ega see sotsiaalabi nii suur ei ole. Ja ma tahan endale jalgratast. Imesid ei ole, ütleb ära pahandus. Tead, miks ta võtab oma piibu ja osutab oma ainsat luksust, hea haisulist, tubakat, näitab mulle oma raamatuid ja lõpuks lõpetab ikka ime tähendab seda, et ei ole enam midagi, ainult rahu. Noh, siis ongi hea, ütlen seepeale mina, kui siis Indiasse. Pirita kloostri nunnad Indiast, aga tema on juba süvenenud mingitesse oma paberitesse, sest tal on vaja oma võlg ära maksta ning mul ei jää muud üle, kui tundide kaupa tema raamatuid vahtida, enne kui ta sööma hakkab. Aga söögiajal on kord ja ma ei saa talle ütelda, et ma lähen ära kloostrisse tegelikult olema kogu elu soovinud kloostrisse minna. Ma olen käinud kloostri sees, seal on lahe, nunnad on Indiast, seepärast on tumedad isegi tumedamad kui paluuba, kes kord juba igav, aga eestlase kohta on liiga tumeda nahaga. Aga tema on eestist paluba, eestlane ainult tumedama nahaga. Tema ei tea ka, kes ta isa on ja tema elu rahutu. Äärmisel juhul, kui siin vastu ei võeta, tuleb minna koos paluubaga Indiasse miljonäriks. Mujal ei otsita enam rahu, maailmas ei ole midagi tasakaalus, nihukseid lärm ja virin ja madin ja mütsud kusagil ei ole enam pääsu. Kui Ameerikas maja variseb, siis värisevad Eestis rohukõrred. Maailm on ühtne, nagu räägib härra vahendus. Sa ütle talle, et kui marja tänava poe katus sisse langes, siis seepärast, et malatiividel, eks liblika saevastas, nii oli ka ausalt. Nii soovitab paluba. See kaupluse katus langes sisse seepärast, et üks liblikas. Aga te ei usu niikuinii. Aga niisugune see maailm vist on jah, filosoofia paluuba saabuma jätsi kuulates erutuse juba sellest, et Hiinas on keegi ilus naine kruvikeerajaga tema kõrvaklappide kinnituskruve puudutanud paluva ei kannata klassikalist muusikat, nii nagu Layla ema ei kannatanud midagi muud peale pungi siis on lihtsam last peksta. Ja sellel tüübil on peaaegu täiuslik pungi kogu. Aga see on omaette jutt. Tookord algas see ka telefoniga. Nad ei saa aru, miks ma telefoni võtta. Ema tuleb ja Layla ärkas üles. Võib-olla sellepärast me saimegi sõbraks, ta kardab oma ema. Layla ema on teda väikesest peast juba peksnud. Ta ema ei ole päris paigas või just on nikastanud või päris napakas. Ma nägin ükskord, kui Layla trepikojas oma ukse taga tüdrukutega rääkis ja kuidas see peletis, kui haaras ta, läki käsivarrest ja kiskus tuppa nagu taku kolla. Layla ei räägi midagi, aga ma hiljem nägin. Seal olid sinised plekid ja ta ei ole mingi rasva maguvaid hambark. Nime oli ema pannud talle ka laulu pärast. Palubad kutsume me nii sellepärast, et ta hüümised kogu aeg ja see ei ole tema pärisnimi, aga panna lapsele pärisnimeks Layla seepärast, et emale meeldib see laul, tillaila. See on ilgelt maitsetu. Üks kord elus tundsin ametnike vastu poolehoidu ja see oli siis, kui Layla ütles, et emal ei lubatud talle nimeks diila panna. Me olime minu juures, kui telefon helises. Layla oli just valetanud, luuletanud noh, me istusime meil diivanil, ma olin siis 11 ja kõva kuraneerima, ema ja isa olid Ameerikas, te saate aru küll, et keegi ei hakka häid inimesi, kes su lastekodust enda juurde võtavad, kutsuma kasuisaks ja kasuemaks. Ja Layla küsis, kas ma igatsen ema järele ka? Ma olin vastanud, et natuke ikka, et ei oleks nii maitsetu, vaid tagasihoidlik. Aga tema oli mõelnud pärisema. Mina olin vastanud, et mul ei ole pärisema ja et ma mõtlen ta peale, vahel küll. Aga see on sama, kui mõtelda tühja koha või lünga peale. Itaalia öelnud sul ju on pärisema? Olin küsinud, kuidas ja tema oli öelnud. Kui sa tema peale mõtled, siis on ju. Ma olin selle sügavamõttelisust peale just ära jahmatanud ning põrnitses teda ilmselt lolli näoga, kui telefon helises. Maa tuleb hea pühamu sülle pannud Laila tõmbus minust eemale nagu pidalitõbisest. Kargasin püsti ning astusin plaadimängija juurde ja tema jooksis tagumisse tuppa ning tõmbas ukse kinni. Aga see ei olnudki telefon. See oli see päev. See oli nädal pärast seda. Laeval olid Victor Edna ja Reinuke ukse taga ja andsid kella. Nad ootasid, kuni ma ukse lahti pressisin. Uks ei tahtnud lahti minna, Reinuki oli end teisel pool vastu ust surunud ega tahtnud seda avada lasta, neil avaneb uks väljapoole. Pole siin midagi, meil seda meil enam ei ole. Kell oli üks ja ma olin natuke aega tagasi uksest sisse astunud ja mahlaklaasidega, nii nagu koolist olime tulnud, olime Lailaga vajunud üliriietes diivanile ja meie tühjaks joodud mahla klaasid olid nüüd diivani juures maas ning ma mõtlesin, mida nemad võivad sellest arvata ning kuidas Lailasid välja saab. Aga nad ei märganud klaasiaga ka seda, kuidas Layla natukese aja pärast tagumisest toast vaikselt esikusse ja siis uksest välja lippas. Nad ei saanudki märgata. Kõigepealt marssis Eda minu juurde, surus mu näo oma mantli vastu ja nii ma siis pidin seisma 11 aastane nägu vastu seda kunstkarusnahkset moodustist, mida ta nimetas kaks. Juba see oli imelik, nad olid külas käinud harva ja alati küll sõbralikult aga kuidagi eemalt mind jälginud, ma ei olnud ju siiski selle pere laps. Iga kord olin ma köögis, kui Edna emaga rääkis, kuulnud sedasama, vaene orvuke. Aga ta ei olnud mind kunagi kallistanud. Ja kui ta nüüd mind niiviisi jõuliselt nagu Kalevi Linda enda vastu surus, siis sain kohe aru, et midagi on lahti. Nad ei olnud kunagi tunult päeval. Aga võib-olla mõtled siin sellega hiljem välja, nad olid vahel päeval ka käinud. Vahest tõmbasin end lahti ja teatasin nagu peremees. Tere, jah. Võtke istet. Kas mahla soovite? Võib-olla Victor tahab ühe napsu. Ema ei luba seda minul võtta, kalla ise, kui oled autoga ja muidugi te olete autoga, te olete alati autoga, taipasime äkki. Ja tundsin, kuidas miskipärast hakkas nii külm, et ma värisesin. Ma mõtlesin, et need joogika alati külmad peavad olema, läksin kööki, andsin Lailale märku, et ta kähku ära kaoks. Ja tõin valgel kandikul mahlad, igaühel roheline salvrätik all, nii nagu tegi alati ema ning ulatasin kandiku kõigepealt Edna poole. Teeme ühe kähku ka, ütlesin ma nii, nagu isa. Ja siis istus henna tugitooli ning hakkas lohutamatult nutma. Muidugi kutsusid nad mind kohe enda juurde. Aga ma ei läinud. Seepärast Elises sel õhtul nädal aega telefon iga natukese ajal pärast. Ja Edna küsis väriseva häälel, kuidas on. Sellest peale ma ei tahagi telefoni võtta. Nad olid nii kenad ja armsad. Nad Anitas kogu aeg, vaeseke, vaeseke ning Victor seisis akna juures ja Rein kiskus murrebast, mida ma muidu ei lubanud puudutada ning sõitis sellega mööda põrandat nagu autoga, otsekui nühkis kaltsuga. Kuni ma selle talt jõuga käest ära võtsin ja ta hakkas lõugama ning nutma. Nad olid ikka kenad ega öelnud mulle midagi pahasti, ainult Viktor, kes ei olnud minu jõhkra käitumise peale ümbergi pööranud, ohkas mitu korda järjest akna juures. Kuni Edna küsis. Mida me siis nüüd teeme? See oli tolle esimese korra kõige tähtsam, et kuigi ma siis seda veel ei teadnud, aga nemad vist juba teadsid. Kuigi veel midagi sellest ei öelnud. Ja ma ei olnud saanud selle ajani veel midagi arugi, isegi sellest, mis tuli. Ja see tuligi, sest kõik see, mis tuleb, tuleb ikka ja alati ja kindlalt. Victor keeras end ümber ja tuli minu juurde, tõmbas mu endaga tugitoolipressis oma põlvede vahele. Asi, mida ma üldse ei kannata ega kannatanud 11 aastaselt ning ütles kergem magusa alkoholil leha saatel mõistlikult ja kuidagi vastikult laulva häälel. Väikemees, ma pean sulle midagi ütlema. Eda hakkas selle peale jälle suure häälega nutma ning ma mõtlesin, et nüüd tule mul lastekodusse tagasi minna. Ainult ma ei saanud aru, miks just Edna ja Victor seda mulle peavad ütlema, mitte aga ema või isa või sotsiaaltöötaja, kes vahel koolis käis meil kodus ka. Põrandal oli kaks klaasi, mille ma olin unustanud kööki minnes kaasa võtta. Aga võib-olla olid nad siiski märganud Lailat. Layla käis mul vahel külas ja emale ning isale see eriti ei meeldinud, sest Lailal nad ei öelnud seda kunagi välja, aga ma sain siiski aru, oli halb kuulsus või midagi sarnast või nende perekonnal. Layla sai alati peksa ja see oli täiskasvanutele nagu süüdanud. Me oleme kõik natuke endast väljas, ütles Victor, aga me oleme sinuga ära, ainult karda, ära karda, kohe ma ütlen sulle midagi rasket, mis neid juba on vapustanud. Ja katsu siis vapper olla. Sa oled ju lastekodus ka olnud, lisas Etna. Ka Victor vaatas teda raskel pilgul. Jää vait. Vaata, elus on raskeid momente, mis lihtsalt tuleb üle elada, nagu neid ei oleks olnud. Mul oli juba külm. Aga nüüd läks seest külmaks, tuleb olla mees ja sa oled juba mees. Ja siis ütles Edna. Äkki sa teed meile ühe teene? Just ütleski, äkki sa teed meile selle teened, säilitad rahu? Ei, mul oli äkki see imelik tunne, mis mul on alati siis kui liiga palju ilusasti räägitakse. Victor rääkis veel pikalt hämarat juttu, kuni Ena tuli ka minu juurde, kükitas maha ja ütles. Väikemees, sinu kasuisa ja kasuema on surnud. Ning hakkas jälle lohutamatult nutma. Siis nad asusid pikalt heietama sellest, kuidas elu tuleb edaspidi korraldada, sel ajal, kui Reinuke jälle õndsalt murrebast mööda maad lohistas ja sellega põrandad küüris. Ja ma ei oleks vist kunagi teada saanud, mis isa ja emaga on, kui ma ei oleks küsinud, mis on isa, aga ma ei olnud ikka veel aru saanud, mis oli juhtunud. Mul ei olnud see kohale jõudnud. Nad tahtsid hakata korraga rääkima, aga jäis selle korraga rääkimise pealt korraga vait, ma läksin Reinukese juurde, võtsin ta käest rebase ning see jäi mul pihku, kui ma sellega kööki läksin. See oli olnud nädal varem nädal aega olime koolis käinud teadmises, et minu õnnelikud vanemad sõidavad mööda New Yorki uhkest hotellist sinna firmasse, mis oli nad kohale kutsunud ning peavad läbirääkimisi lehvivat lepingut, nagu isa sellistel puhkudel tavatses ütelda. Ma olin käinud koolis, saanud häid hindeid, ei käinud trennis, teinud ise endale süüa ning vastanud telefonikõnedele, et kõik on korras. Isa ja ema olid mulle helistanud nädal tagasi 10. septembri õhtul. Ja siis tõesti igapäevaseid telefonikõnesid enam ei tulnud. Muidugi rääkisid kõik, et lennukitega kokkupõrkel need tornid kokku varisesid. Edna oli helistanud mulle rahustanud ning ühel õhtul oli Viktor autoga läbi tulnud ning öelnud, et isal ja emal on praegu kiire ning nad ei saa ühendust võtta ning öelnud, et isa ja ema ei ole mind kätte saanud ning on helistanud seepärast neile sinna kakumäele, et nemad mind rahustaksid. Ainult ta oli surunud mulle pihku 500 krooni, mis ei olnud tema komme ja mõmisenud, et ostku ma endale midagi head. Ma olin pannud selle raha oma laekasse muu taskuraha juurde, mida ma ei kulutanud ja korjasin selleks, et osta endale jalgratas. Aga nemad olid siis seal Ameerikat avastamas. Nii nad ütlesid, et lähevad Ameerikat avastama. Isa ütles ikka, et igaühel on oma Ameerika. Nad olid seal 11. septembril nadolid New Yorgis kui need kaks torni kokku varisesid. Aga need ei olnud tornid mitte need ei matnud neid endal. Nad olid olnud autos, kui tornid kokku varisesid. Olinad kõrvalkvartalis oli tekkinud liiklusummik, Nad olid jäänud CSU Nasaid silmapilk surma. Väikemees ütles, et noh, silmapilk silmapilk ja kordas Victor. Kus nad siis praegu on. Ning siis ma hakkasin nutma. See oli pikk õhtu, Ena hakkas süüa tegema ja Victor kordas kogu aeg iga natukese aja tagant, elu läheb edasi, elu läheb edasi. Nagu saaks kuidagi teisiti olla, et elu edasi läheb ning Rein lõhkus minu toas minu algelise arvamusarvuti nii ära, et seda ei saanudki enam parandada. Miskipärast ei teinud aga Edna Victor ei siis ega hiljem sellest üldse välja. May nutnud enam. Ainult mulle oli nagu palk pähe kukkunud ja ma ei saanud algul aru, miks nad mulle kohe samal päeval kõike ära ei rääkinud. Ajas südame pahaks ning ma oksendasin mitu korda. Kuigi nad ei saanudki rääkida, sest nad ei teadnud ise ka midagi rohkem kui seda, et tollest firmast, kuhu isa ja ema olid tellitud, ekstreemreisi korraldama oli politsei soovil helistatud politseile dokumentide järgi kindlaks läinud, kes nad on ja visanud Ameerikas teevad ja firmast oli helistatud juba tol päeval, kui Victor meie juures käis Viktori töö juurde. Eesti Telefon oli neil ainsana märkmikus, sest muu oli ju peas. Hiljem nad näitasid mulle kirja ka ühel autol oli midagi katki läinud, mis ei olnud kirjas öeldud, mitu autot olid kokku põrganud ja nad olid silmapilkselt. Ja siis oli ülalt kukkunud mingi palktala mittetornist oli eemal vaid mingi muu remondis olev või ma ei tea miskipärast ära lõhutud ja uues üles ehitatud kuradi maja. Selle ülaosast oli kukkunud tala ning tabanud autot. Nad olid äraga põlenud. Nii oli kirjas, mille härra vahendus mulle ära tõlkis. Seal oli veel lause, et isa oli parajasti rääkinud mobiiltelefoniga. Telefon helises ja maja varises kokku. Nad ööbisid meie juures, ma mõtlen siiani ikka miskipärast meie juures, kuigi see väljend ei kõlba enam seasaba alla ka. Aga siis ma ei teadnud seda, Nad magasid meie juures ja kui Victor oli hommikul tööle läinud, tahtis Ena töölt koju. Aga ma ütlesin, et lähen kooli ning ta läks lõpuks koju või tööle, võreinukest lasteaeda viima. Ma ei läinud kooli, ma võtsin garderoobis juba riidest lahti, kui üks, teine ka hiljaks jäänud poiss ütles, et ta seletab seekordset hiljaks jäämist ja vahepealset puudumist vapustusega, mille talle on tekitanud tornide kokkuvarisemine Ameerikas. Ja ma tõmbasin salli uuesti kaela ning läksin välja. Mis ma seal ikka tegin. Hulkusin. Minu isa ja ema olid hiljuti saanud just kõik paberid korda, et ma nende juures elada saaksin. Isa oli öelnud, et kui ma vahepeal väärt vend olen tema ei öelnud kunagi aeg-ajalt hea poiss või midagi sellist tobedat siis jääb ta mulle arvutisse interneti ka sisse. Ning järgmine kord, kui ta jälle sõitu läheb, on meil arvutiühendus. Ja et nüüd, kui nad selle lepinguga esmakordselt tõepoolest palju raha teenivad, teeme ise ka ühe ekstreemreisi. Aga nüüd ma pidin tagasi lastekodusse minema. Ma ei osanud mujale minna, kui mere äärde läksin kodunt läbi, viskasin ranitsa oma tuppa, nagu ei olekski kõik nüüd minu toad. Lahmasin külmkapist külma koduse moega krabi koogi, mis meie lähedal baaris oli odav ning miskipärast panin oma rebase põue. Ning vantsisin mere äärde. Üks tüdruk kükitas tükk maad eemal mingi asja juures ja urgitseb seda kepiga nagu väike laps. Kuigi oleks ka pidanud koolis olema, nagu minagi. Layla. Võib-olla see juhtus rebase pärast, ei tea, ma olin siis 11 aastane, vajutasin nende ühele palgile ja vajusin mõttesse, täitsa nagu vana mees raskel hetkel ainult tobi ei olnud. Nüüd ma olen palju vanem ja 14-ni oskab ikka palju mõistlikumat ette võtta, kui jõmpsikas. Igatahes tuli, istus Layla minu kõrvale palgile. Siis läksime meile ning olime voodis. Te, mõtlete sellest nii? Ilmaaegu seda ei olnud. Voodis lebas Layla tükk aega eemal, siis ma tõmbasin ta enda juurde, aga hakkasin äkki hirmsasti nutma, mul olid krambid ja Layla pidi juba kiirabi kutsuma. Kui ta nii oma poiste natuke liiga suures alussärgis jast ringides, mis olid nende peale tõmmatud, telefoni juures seisis, sain äkki aru, et olen vanaks saanud, ma käratasin, pole krambid, läksid mööda. Jäme, lehisime kogu päeva voodis ning sõime krõpsikuid, kuni ma sättisin köögilauale 11 aastast õhtusöögipiimaga krõpsikuid ja üks kahe peale jagatud pirakas šokolaadibatoon, mida ema ei olnud lubanud äraoleku ajal, sest ma pistsin neid nagu leiba. Siis ma ei mõelnud nii, aga nüüd mõtlen, seda võis endale lubada ka. Mul oli ikkagi naine voodis olnud ja ma pidin minema laia ilma. Sest üks oli mulle kohe selge, et lastekodusse ma tagasi ei lähe. Ja etno ja Viktori juurde ka mitte. Ma pidin minema Indiasse miljonäriks, Peruusse Puur raiduriks ükskõik, aga ma ei tahtnud enam nutta ja krampe saada. Kui Layla oli kell seitse õhtul ära läinud, vajusin ma uuesti voodisse. Hommikul äratasid mind isa ja ema. Nad tegid alati nii, sest olid Äripäev päevadel hilisõhtuni ära ja me sõime koos. Hommikust. Ema kummardus mu kohale, blondid šampoonilõhnalised juuksed ja mantli krae kõigi kaelal ja sosistas tõusev väike unekott juba üles, con laual ning isa vaatas kõrgelt, nagu ta oleks olnud. Jah, torn ja ütles õhtul, siis räägime asjast. Ning patsutas käega mu jalgu teki all. Ning nad kadusid siis nagu alati. Vahel oli isa jätnud mulle lauale natuke raha, ema juuksekuivati vedeles esikukapil. Ta ei tahtnud, et ma liiga vara ärkan ja kuivatas hommikut juukseid esiku kontakti juures. Ma olin veel nii unine, sammusin algul laua juurde, siis esikusse. Ning siis hakkasin jälle nutma. Ma läksin söömata kooli, aga edaspidi sõin alati, nagu oleks ema ise pudru köögisoojenduspoti valmis pannud ja pesin nõud ära. Algul jätkus veel ema ja isa rahast, siis andsid henna ja Viktor vahepeal, kui mul paanika peal käis, sain härra Võhandut ka ja me leppisime kokku, et seda ei saa keegi teada. Siis ühel õhtul hakkasin raha üle lugema, et vaadata, kui palju on ja mõtelda, kui palju peab olema, et siit minema panna 11 aastase, aru mul ei tulnud pähegi, et on olemas riigipiir ja et mul peab olema passingi, mul tuleb minna nii passi kui ka tollikontrolli. Controlli, nagu ütleb paluba. Tegelikult jäin ma oma koju edasi elama. Ükskord olin juba teel bussijaama, kui äkki keerasin ümber ja leidsin, et see ei ole ikka mõistlik otsus. Pärast pikki tüütud nõupidamisi, nagu Victor oma heietamist ja Edna ohkemist nimetas, lubati mul kodus üksi edasi elada. Muidugi olid nad kõigi naabritega rääkinud, tekkinud Ena oli küsinud, ega ma narkootikume tarvita ja Victor oli pärinud, kuidas on kaklemisega. Mul oli ükskord nina lõhki, kui ma laenatud rulaga maoli käisin. Sotsiaalhoolekandega said nad ka kuidagi asjad nii, Jutjad, valetasid, et elavad nüüd siin. Ja muidugi oli see ilus ja koolis rääkisid ka asja sirgeks, et nüüd on hooldajad, kuigi ei olnud. Tol teisel päeval helises telefon. Tänasest nädal tagasi ma ei võtnud ja ma pidin imestama, et neil olid kogu aeg olnud oma võtmed. Äkki olid nad sees, ent nabani sõnagi lausumata, nähtavasti kohmetuses teregi ütlemata lauale kodus tehtud koogi ja tõi köögist mahlani klaasid. Nad istusid laua taha ja ma jäin neid abitu näoga vaatama, sest mul oli õppimine pooleli. Edna seadis end kohe tugitooli sisse ja Reinuke läks külmkapi kallale krõpsikuid võtma. Victor kõndis tükk aega rahutult ja küsis siis järsult. Noh, kas kooki võttagi? Ja siis hakkas ta midagi rääkima, ma ütlesin vahel, et ma söön küll ja mugi siin nagu loll. Parajasti oli olnud mul sünnipäev ja olin kõik oma vaba raha kulutanud laia sõbrannadele ja paluba sõpradele. Vahandust küll ei olnud mu sünnipäevale tulnud, aga see muutnud asja ma olin talle ise nodi viinud. Raha pidi panka tulema alles paari päeva pärast ja ma olin mitu päeva näljapajukil olnud ning nii mammut kui puksisin. Seepärast ei pannud ma Victori juttu eriti tähele. Aga seda polnud ka vaja, sest nagu ma hiljem aru sain, tegi ta soojendust enne kui nad asja juurde läksid. Ning nii ma muudkui Pugisin. Vaata, selline jutt on. Alustas Viktor, kas sa osutaksid neile ühe teene? Alustas Ednaga, Victor katkestas teda, asi on selles. Treinukesel on oma tuba vaja. Me mõtlesime, et sul on siin nii palju ruumi, me oleme ikkagi täiskasvanud, neil on oma elu jätkasena. Me oleme seda asja arutanud. Ja Victor ütles nii et me mõtlesime, tark ja tugev poiss nagu sa oled, nagu sa oled kogu selle aja olnudki, ma mõtlen, sa tead küll, mis ma mõtlen, me mõtlesime, et äkki sa. Aga ta ei saanud lõpetatud. Ühesõnaga meil oleks seda korterit vaja. Ütles etnam esisel toonil. Ma vaatasin, ma ei osanud enam liigutada. Aga kõik on ju kokku lepitud ja sotsiaaltädi, ütles. Ma ei osanud enam rääkida mis temal ütelda, juriidiliselt on asi nii. Ja hakkas rääkima. Nad olid kõik kokku leppinud. Ega me käime sind vaatamas, ma aitan su kooli sealsamas lastekodu lähedal seal vaevalt mujal saab, aga tööstuskooli ikka patsutas Victor mulle õlale ja seni saad veel siin olla. Majas, nagu sa näed, on remont ja läheb veel natuke aega. Ausalt öeldes ostsime selle korteri ära. Aga sotsiaaltädi ütles ka, et ma ei pea enam lastekodusse minema. Tegelikult on see maja tühi. Päeval ei ole siin kedagi. Teises tiivas remonditakse veel, kuigi on juba, õhtuasjad on kokku pakitud. Nüüd on ükskõik, mis, tulen, ma lähen siit niikuinii. Ma ei võta toru paluma luba, luba ma ei olekski avanud, aga aga ta koputas. Layla Layla viipas ja ma läksin tema järel välja ümber maja. Ning Me ronisime mööda karniisi üles. Tuba oli tühi, siin ei elanud juba palju aastaid keegi ja vaevalt keegi enne siia tulla tahtis, kui ümberehitus ja remont olid lõpetatud. Ma ei saanud aru. Kayla pani oma mobiiliaknalauale ning näitas sõrmega. Ta on siin. Ma sain aru, et miski peab olema mobiiltelefonis. Mis asi? Ema. Ma mõtlesin, et ta on peast segane. Ma ei saa temast enam kunagi lahti. Mul peab see kogu aeg kaasas olema. Layla võttis jopi maha, siis kampsuni ja jäi palja ülakehaga seisma. Teiselt poolt maja kostis puurimise, lõika heli lõppes ja hakkas jälle. Isegi mahajäetud toa kehvas valguses olid kehal näha vorbid, kriitimise, hammustuste jäljed ning verevalumid. Ta hakkas lugema. See on imiku eest ja see, see ka jalal on Kahammustus. Kõik ei ole näha. Ikka kui ma imik olin, väänas ükskord mu vasaku käe selja taha, roided olid puruks ja küünarluu. Siis läks aasta mööda vahepeal selliselt peksa, siis murdis kodarluu, üks kord tagus peaga vastu tolmuimejat. Mul olid jälle roidemurrud, koljuluumurd ja ajuverevalumid. Ta võttis vasaku rinna pihku. Täna pigistasid nii, et mul pidi ütles ära minema, ütles, et küll elu mul litsi kombed küljest ära võõrutab. Keegi oli talle öelnud, et ma sinu juures käisin. Vahepeal võeti tal vanemlikud õigused ära, aga täna anti need tagasi. Ära rohkem vaata. Ma ei vaadanudki Puur vingus ikka midagi taoti ja siis rammiti. Ja ma tundsin, et purustamise ja ehitamise helid ei olegi nii erinevad. Layla pani riidesse. Ma tahtsin, et keegi teaks. Varsti nad jõuavad siia ja seda tühja tuba ei ole enam. Siis ei ole enam kuhugi minna. Sellepärast siis nüüd ma teadsin, miks Laila aeg-ajalt pikalt koolist ära oli ja toast väljas ei käinud. Nüüd ma teadsin täpselt, miks ta rääkis, et tema päris ema elab siin sellest tühjas toas. Ja mina arvasin, et seal muinasjutt. Ma tahtsin, et see maja vajuks maa alla. Aga ma ei osanud muudkui astuda selle tüdruku juurde, emmata teda ning hellitada oma kohmakate poisi kätega. Te ei tea, kui jahe on lävel. Telefon soojas toas tiriseb. Ma ei tea, kui kaua ma siin olen kükitanud, et ta ükskord ometi välja tuleks. Võib-olla ema ei lase. Võib-olla ta ise ei taha enam. Ega ma ei tea, kas see tüdruk saab sellest aru, kui ma annan talle põuest selle oma karvase looma. Võib-olla ei saagi? Ma liigutan kindlases külmunud sõrmi, siit paistab meri sulanud lumega pargipuude vahelt kätte. See väike kass, kes elab naabermaja all ja vist kunagi suureks traagika lobby peal. Kunagi ta ei käi, ainult jookseb, nagu tal olekski kuhugi tõeliselt peitu minna. Talvel on park helesinine ja rattalist tüdruk, kes õpib Pedas, läheb kell seitse õhtul baari sööma. Ilmselt jääb sealt midagi üle, sest vahel kogunevad ümberkaudsed kassid ja koerad sinna aia taha otse ukse juurde. Need on kõik nii näljased, isegi ei kakle omavahel ainult söögi pärast. Koerad söövad kõike ära, siis hakkavad kassid ja siis tulevad prügikasti, inimesele sobivad kõik läbi. Kõiges on oma, kord ütleb ära pahandus ja ma ei saa aru, kas see on öeldud heakskiitvalt või põlastavalt, see kõlab nagu kõik läheb oma rada. Rebane jäi vakka ja vaatas väikesele printsile kaua otsa. Palun kodustaminud, ütles ta. Ma tahaksin seda, aga mul ei ole nii palju aega, ma pean sõpru leidma ja palju asju tundma õppima. Tundma õpitakse ainult neid asju, mida kodustatakse lauses Rebane. Inimestel ei ole enam aega midagi tundma õppida, nad ostavad endale kõike valmiskujul, poodidest. Aga et ei ole poode, kus kaks sõpru osta, ei ole inimestel enam sõpru, kui sa tahad endale sõprassis kodustaminud. Kui kaugele pääseksid 14, mitte kaugel. Aga kui ma ükskord laia ilma lähen, siis lendan üle Tallinna ja vaatan neile sealt üle vabalt alla. Ärge arvake, et ma olen siis üle, olen ma lihtsalt vaatan alla. Seal kuskil on Layla, loodetavasti on ütleme alla vaadates, mis siin oli siin vanas Tallinnas, mis on saanud härra vahandusest paluubaste kõigist. Härra vahandus ütles ükskord minu kohta, teadlased ehitavad ikka kivi-kivilt, aga siis tuleb andekas üksik lane ja ehitab maja õhku terve linna. Mõtle, kui palju säästetakse vundamentide pealt raha ja naeris. Aga ma ei taha ju ehitada, vaid lennata. Ma tahaksin olla lendur, sääne, eks jupperii. Minu isa oli ka lendur. Isal ei läinud küll lennundusfirmas hästi lennuk kukkus alla ja tumedad jõud tegid nii, et lendurid oleksid süüdi jäänud. Kuigi see lennuk oli lihtsalt vana. Aga oli veel noormees ja parajasti hakati ekstreemturismi tegema ning ta sai natuke sarnase ala peale ja emaga ka. Minu vanemad. Minu vanemad, teisi ma ei tea, keegi ei tea, kes ma olen, aga isa ja ema võtsid mind enda juurde. Nüüd jääb isa igavesti nooreks, tal on oma lennuk, mis alla ei kuku. Ja emaga heljub igavesti oma langevarjul ega jõua enam kunagi alla nii ilusasti, nagu ma seda ükskord nägin. Ja ma kuulen siiani, kuidas toas ikka heliseb telefon. Jumal on juba sõnad suus, värdjas, heidik, kodutu, keegi, ma viskan sind ühe piletiga. Kevadel pidi linna tulema Michael Jackson, seepärast selliseid telefon vahetpidamata. Aga võib-olla helistab tema.