Ütle, mis sul on? Küsimus nagu võbelev raadiolaine. Sellele ei ole alati vastust. Ainult lugu. Hilisel õhtutunnil on oma novelliga stuudios Kalle Kurg. See jää hääl on nii ilus. Mis te tahate? Meese pööranud isegi pead. Tähistus otse järsaku kaldal. Ja naine oleks teda nähes ehmatusest peaaegu komistanud ning alla kukkuda võinud. Aga nüüd muretses, et tundmatu mees tema oma ootamatust häälest alla ei kukuks. Aga mees heitis ümber vaatamata ometi mingi pehmusega hääles. Tahate sealt lendu tõusta või? Naine vist ei märganud mehe Torisemist, sest jätkas, nagu poleks kuulnudki nagu tasane müha, kui orkestris värelevad ainult viiulid enne raksatust. Mina tulin siia vaikuse pärast, kust te seda näha kuulete? Naine vaatas päikesesse kõrva sees suvest saati mühiseb, meestel on kõrvakuulmine korrast ära või. Aga naine ei vastanud, keeras ainult näo veel rohkem päikese poole. Siia alla tulla oli päris kole, ütles naine. Uhke keerdtrepp, tehtud, aga live ja järsk pelise siia tehtama. Teile vaateplatvorm ei meeldi. Loodus tehakse, eks banaadiks olid väärtused, nüüd on vaatamisväärsused. Kui midagi ongi, siis peab selle pealt ikka raha teenima. Varsti hakkavad siia pileteid müüma. Mees võttis põuest piibu ja tubakakarbi ning hakkas tubakat kahasse toppima. Siin on nagu pärast lahingut lauses naine, pöörates pead teisele poole, et päikega sinna põsele paistaks. Ta rääkis aeglaselt ja tegi pikki pause. Aga midagi ei ole hävinenud, pigem on midagi juurde sündinud. Esija külm heitlesid. Ja nüüd on kõik vaikne. Tardunud vesi on nagu üks suur orel. Neis varsti hakkab jälle püüdma. Vaatan ja näen, mis selle vee sees on olnud. See on üks pill, orel vist muusika, eks ole. Ainult me ei tea, kas see pill ajab pilli või paneb pidu. Olete muusik või? Küsis mees ikka pead pööramata vaevumärgatava uudishimuga. Aga nüüd ei vastanud, naine. Nad vaikisid, aga siis ütles naine. Hea lõhn. Aga seekord ei vastanud, mees. Mis tubakas see on? Original Choice, paren, tõmbate ka või? Torkas mees muiates. Tõmbaks küll, annate tõmmata või? Tohoh, Deepoega naist ei anta kellelegi. Teil on kindlad elu reeglid, ütles naine tüki pärast omakorda nagu veidi nokiwaldoonil. Mees muigas ja mühatas teha, kus vesi siia tuleb, küsis naine jälle, kükitas maha. Eks ta siit lähedalt vaju ja kuivenduskraavid ja tee ikka jätkub, kuigi pole suur valgala. Seepärast külmus ka. Jahe hakkab. Mees pööras nüüd pead ja heitis naisele pealiskaudse pilgu. Mis elukutsest, siis peatajati kate sihukeses Jürbis külma kätte tulla. Naine ei vastanud jälle tükk aega. Püüan muusikat kirjutada eriloa ja siis nojah. Naine tõusis püsti ja ütles nagu kokkuvõtteks. Koskede ja jugade arhitektuur on nagu hetkekunst muusikaaja, kunst, aga ikkagi ilus. Kui hetkes sünnib heli. Aga mees ajas enda ka püsti ning ütles nöökivalt. Ilusti räägite. Praegu on jah nagu üks suur pill. Aga ega seda kauaks ei ole ja teatemisse kõik murdub omaenese raskuse all. Pole õiget toetuspinda sinisavi, see nii suurt raskust vastu ei vea. Päike muudkui töötab ja nii variseidki ühel päeval kokku kõik kohad kilde täis raksakas ja ja ongi teie hetk läbi ning on ainult üks suurmüha ja tormamine ning ei ole siin muusikatega midagi. Naine vaatas nüüd mehele teraselt otsa, miks te nii räägite? Aga mis siin rääkida, nii lihtsalt on? Olen täitsa läbi külmunud, ütles naine. Nad ronisid üles ja mees pidi naisele paar korda käe andmata alla. Ei, libiseks. Mitte teie ei ole, vaid teie auto on külmunud, ütles mees üleval naise autot uurides, kui too püüdis masinat käima panna ning lahtise ukse vahelt abituna mehe poole vaatas, kuidas ta sellega üldse siia saite? Üüritud ma elan siin võõrastemajas, ilus koht, Nemad muretsesid linna, pidin minema. Eks ma jätan selle siia, nad viivad ise ära. Käia, saab sooja ka. Kaneez ei saanud autot käima ja poole tunni pärast astusid nad võõrastemaja õuelt mehe auto juurest väikesesse restorani soojendama. Rääkige mulle piibutamisest, ütles naine kätele peale puhudes ja neid hõõrudes, kui mees piibu taskust välja otsis. Lauale asetas. Teil külm, ei ole. Piipana saaja, eks, ning ta naeris. Ninaesise ehk teeb soojaks. Tänapäeval piibu mehi enam eriti ei ole. Mees hakkas naise küsimärgita küsimuse peale naerma. Naer oli pehme ja mahe nagu tubaka lõhn ja peaaegu hääletu. Ega nüüd üldse suitsetamist enam soosita, lausus mees. Peaks ka hakkama, et kohe piipu või? Küsis mees. Nojah, ma mõtlen järele. Rääkige, kui te ilusti räägite, siis naine ütles seda mängeldes, aga pea praegu käskivalt mees viipas viivitavale baaridaamile ja see tuli leti tagant välja ning tõi neile seniks, kui söök valmis saab. Iiri kohvid. Mees rüüpas kohvi, hakkas piipu puhastama. Mida te teete? Mees vaatas naisele otsaga tolle näos ei olnud pilke jälgegi. Lihtsalt Piivuse, näete see kaha väiksem osa ja puhastada, siis panen varre jälle tagasi. Jälle piip terve. Ning mees naeris jälle oma pehmet naeru ja vaatas, kuidas naine jõi vahust kohvi ning pühkis siis luba küsimata naise suu juurest vahu ära. Naine jäigastus korraks, aga võttis siis suureti ja pühkis huuled puhtaks. Noh, kuhu me jäime edasi. Siis tuleb piip suhu panna. Seekord naersid nad mõlemad. Ma olen kuulnud piibu sisse suitsetamisest. Mees vaatas talle teraselt otsa, töötlete, seda nii tähendusrikkalt, nagu oleks tegemist hobuse taltsutamisega. Kas ei ole või? Nad naersid jälle ja naine ütles, et ta on vist kas sellest kohvist värskest õhust purju jäänud. Ning ta tavaliselt nii palju küll ei naera. Ta käsi läks vastu mehe kätt, mees haaras külmaga kindlalt korraks oma pihu vahele, pilates samal ajal teisest käest piibu lauale. Ühtki tuhakübet valgele laudlinale ei läinud ja mees tõstis Piiv uuesti suhu. Hobuse taltsutamine viib hea tulemuseni ainult siis, kui hobusega ollakse kannatlik. Ja piibuga tuleb ka õrnalt ümber käia, ütles mees. See siin piibu säärasesse, tapp. Jaan piibuvarreosa, see läheb kergesti katki, kui näiteks piip maha pillata. Teil on läinud või? Kord läks ja ma olin siis hirmus looria. Jah, päris naine. Ise viskasin piibu vastu maad sain teha üheksa. Äge või. Kõige tugevamad tuuled kipuvad puhuma ikka sealt suunast, kus nad puhuvad. Harva. Kõlab nagu mõttetarkuseks. Tühi viib hammaste vahel, andke. Naine, võttis tühjendatud piibu ja torkas suhu ning tõmbas juba tikkus tuld, kuid krahmas piibu uuesti suust välja. Oh sa ise ütlen, et tühi Piipia tubakat ikka ei pane. Aga ega ma ei tea ka, kuidas toppida, ma enne väljas vaatasin, et toppisite sellise hoole ja armastusega toppige parem ise. Sellal kui mees piipu toppis, jälgis naine mehe käsimehel olid pikad tugevad, osavad sõrmed ning hoolikalt ära lõigatud küüned. Piipu peab toppima hoolikalt, kui liiga tihedalt topp, mida siis pead tõmbama jõuga ja see ei paku naudingut, kui aga liiga õrnalt või lohakalt satupipule leiab, palju õhk muutub kuumaks. Ja tubaka maitset ei ole enam tunda. Asjad peavad omavahel sobima. Mees vaatas korraks naisele otsa, muigas ja raputas tubakat tubakakarbi kaanele ning pistis portsude kaupa piibu kahasse. Esimesed portsud panid piibukaha põhja hõredamalt tubakat veidi sõrmega kahases keerates järgmised pressis veidi tihedamalt ja siis üha kindlamalt kuni Kahali mee värvitu pakat täis. Kui aastad piibu. Vead eelnevalt teadmannilistubakate piipu kasutad. Kiire tubakas pressimata, tubakas eraldab suurt kuumust, siis peab piip olema rahaga. Aeglane. Tubakas käib jälle kokku väikese kohaga piibuga nagu mees ja naine. Kui mees prooviks veel kord kergelt vajutas, kerkis tubakas altpoolt üles ning kui mees piibu põlema pani, siis tubakas Käärdus. Räni. Vaatate nagu väike laps, noh, võtke. Aga naine raputas pead. Ta vaatas mehe rahulikke käsi ja aeglast tõmbamist ning maastikuakna taga. Mees oli ta pannud istuma nii, et ta näeks nii hiigelaknast välja kui ka sissepääsu poole. Vahepeal nõusid sättima tulnud baaridaam suskas mehele nina alla tulesüütaja, kuid mees raputas pead ja süütas piibutikuga. Ning naise silm registreeris tikutoos oli sama helepruuni värvi nagu tubakas. Mees liigutas tuld ühtlaselt üle tubaka. Kuni pind hakkas hõõguma. Oli vaikne, piip, raksus tasa. Ja restoranis levis leebe aroom. Varsti enam ei lubata sellistes kohtades suitsetada. Ainult kuskil tagaruumis, ütles naine kahetsevalt. Aga mees ei pannud teda nagu tähelegi ja naine lisas ikka hea lõhn küll. Vanasti kui tubakas otsas oli, suvisel ajal, kui vana lõppes ja uus alles peenral kasvas, siis suitsetati midagi muud. Ristikheinaõisi ja kanepi Haaganaid, õõgese lehti, raudrohu õisi ja kirsilehti, mets, tubakat, kadakakoort ja samblaid. Mul piip, kui pigi pirakas, tal ikka puudub tubakas, siis soo pealt samblaid korjan, ma teen rõõmsalt suitsu nendega tegeleda. Mees naeris. Tegelikult jättis mõni selleks ajaks suitsetamise hoopis maha ja hakkas alles sügisel jälle pihta. Neile toodi süüa ja kui mees oli piibu kõrvale pannud, ütles aeglaselt. Ärge pange pahaks, et ma enne sööki ning juba süües kui enam avalikult ei lubata, eksama tõmba, siis salaja eksis, suitseta rannas paadis, seal nii palju vabadust ikka veel on. Teil on vist omamoodi elu, ütles naine. Kui te nii arvate, mees ütles seda nagu veidi vastumeelselt ja naine juht jutu endisele rajale ning küsis, kuidas siiski sisse suitsetamisega on. Mees süütas sel hetkel piibu uuesti ja naine vaatas talle ehmunult otsa ning mees oigas taas kord. Nüüd mõtlesite küll, et äkki hakkab nurisema? Me oleme siin nagu kaks inglast, kes ei söanda või oska muust rääkida kui ainult ilmast. Lausus mees, tõmbas mahvi. On nii, et õige mees ei osta sellist piipu, millel on juba tehases kaha leeklambiga tumedaks lastud. Söekihti kaha sees on muidugi vaja, see kaitseb puitu kuumenemise eest ja imab niiskust. Seda tekib piibutõmbamise ikka. Ega kohe tobi tormama panna ei ole mõtet. Algul tuleb kahasse panna kolmandik tubakat ära tõmmata ja nii mõnikord veel, siis tuleb kaha täita kolmveerandini jälle äraldamata. Nii saab kihti ühtlane ja mees tõmbas tikku ning süütas piibu jälle. Ja saab rahus tõmmata, ta süütas kohe uue tiku ja küsis. Nii et elate siin? Ajutiselt, ma elan tegelikult Pariisis. Naine vaikselt ja kiiresti, äkki miskipärast hääldudes? Uksele ilmus inimesi, kes kõva hääl juttu ajades valgusid väikese ruumi tagaserva. See siin on muidugi ka kosk, aga linnusitta täis. Lastel on ikka uhkem kõige kõrgem juga Eestis 30 meetrit nagu installatsioon, perfawomants õhtuti valgustatud ja puha, jätkas uhkes lahtiste hõlmadega kasukas proua poolel olevat juttu tõmbas käigu pealt kasukas seljast ja viskas selle hooga tooli seljatoele. Noh, tellimessemm ära ja siis Tallinna kaubamajja. Mees keeret sinna ikka on täna veidi kaubamaja läbi lahti olema. No kui nii lehes Alini ja drell. Kõik naersid täiesti lõuast. Ja seltskond hakkas tellima. Sa ta meile natuke panni, käsutas kasuka naine pianiino poole vaadates selles kuradi urkas niikuinii korralikku muusikat ei ole. Aga keegi klaveri juurde ei läinud ja lindimuusikat ka mängima ei pandud. Kui piip oli lõpuni tõmmatud, raputas mees enamikku tuhas suure tuhatoosi ühte serva ja asetas selle siis varrega tuhatoosi servale. Päris tühjaks ei teegi, küsis naine ees, kus peab ära imenduma. Nad sõid edasi ning lõpukohvi ajal võttis mees metallist riistapuu, tõmbas tuhajäägi kahast välja ning jättis ikkagi tuhatoosi hingama, nagu ta ütles. No see on selge, kostis kõrvale, vast niipea, kui ametisse saavad, kohe juhtima, võiks ikka ameti ära õppida, aga poisikesed arvavad, oskavad ilma midagi õppimata kohe äritseda. Sama on poliitikas. No kes need on, mida nad oskavad? Niikaua, kuni meil oskustöölist ei osata austada, ei ole tugevat keskklassi pea nel virelema. Kas ma võin nuusutada teie sõrmi? Küsis äkki naine haaras mehe käe ja surus vastu põske. Kui ma tohin küsida, mis erialal teil siiski midagi erilist? Kui te just teada tahate? Ilmajaamas tuule suund, mehe moodi lained informatsiooni vahetavad ja nii edasi. Tean küll instituudis, tegelikult ma elan siin lähedal ja teen selle kõik arvutiga ära. See on ikka abitöö ikka asjaarmastaja, midagi rohkemat head mingi huvi on, kui. Mees jättis lause pooleli aga naine kuulastada, pea viltu ning mehe ilmne kavatsus korraks lauast püsti tõusta, rauges. Mismoodi lained informatsiooni vahetavad, ütles naine. Ma olen vahel mõelnud, mis see muusika on. Elus vahetab iga laine informatsiooni, aga muusikas kui muusika on kord kirjutatud, siis vaheta lained seal enam mingit informatsiooni. Kõik on tardunud, on või? Ei ole aprillinali mingi telekanal Slovakkia, Sloveenia või mis üritas tõestada, et missid ja mannekeenid on ajudeta bimbo taga, mis juhtus? Mis sai saates Parema IQ taseme, kuid tuumafüüsik ise oli murde-eas koolist vehkat teinud ja sari lõpetada. Kui saade lõpul oli, küsis saatejuht, et mis suuna Miss Universumi elu nüüd võtab. Tibu vastased sooviks proovida seksi viiekesi. Üks peaks olema mees. Seltskond pahvatas jälle naerma. Ma ei tea. Ma olen ise nagu ajast väljas, ütles mees. Käite iga päev seal kose juures istumas. Eks see ole muidugi loodusime. Saab käidud ka, ütles mees kuidagi kiirustades. Rääkige mulle parem muusikast. Seda ma küll ei oska uhkes naine naerma mängida, see on teine asi, muusikat kirjutada. Aga kui ma rääkima hakkan, siis on see kuidagi võlts. Minu jaoks on praegune muusikas segane asi, mina ei tea, mida ma vaja. Kirjutage ja saab selgeks, ütles mees. Aga naine ei pannud lauset tähele ja jätkas kõik need dramaatilised värelust ja pursked vaheldumisi Gregoriaani lauludega süvenemisega pühalikkusega tõsidusega. Nad on korraga rahutus, rahu aga on tähtis, mis on sees. Mis on sees. Ma ei tea, vaadakese kosk sellisel kujul nagu pühapilt, joonistage koske ja kõik on samamoodi paigal. See on asja olemus. Se voolamine, mis pildil on tardunud rahu, sümbol. Voolamine on kõikjal ja kõiges, mida muud saab voolamine teis tekitada, kui rahu, rahutust, ütles naine. Ja nad hakkasid korraga naerma. On küll õige, et me tihtipeale ei aimagi, mis meil on, et mesi üldse miski on olemas. Kuni meid miski väga ei puuduta. Kurat, sa mõtle, kõrvallauas läks jutt järjest valjemaks, saan, mõtle, tal lihtsalt ei olnud päris puhast särki, paar kord kantud, särk oli ja ta kukkus märatsema, lõhkus vannitoa peegli ära, lõi tooli vastu põrandat puruks. Nõud pühkis laua pealt maha ainult selle kuradi särgi pärast. Varem elasid, kus maal Obinitsas laudkond puhkes naerma. No selle pärast, mis on, sellepärast märatseb, et mina olen Obinitsas, ei määra see sellepärast. Linnas on paljud sellised Elu läheb lörri, linn äratab inimeses suuri lootusi, aga enamik jääb ju keskpäraseks. Kui inimesel kõik tähtsamad lootused hävinevad, no mis sa siis tahad? Ta on ikka hull, kui välja läks, kiskus postkasti maha, ukseklaasi lõi sisse, üks joodik oli tänaval, sellele pani vastu pead. Siis edasi, ma ei tea, aga töölt helistati, küsiti, kas ta on joonud või oli mingi tühja kogemata ära visatud paberi pärast jälle märatsema kukkunud, arvutilaualt maha lükanud. Me oleme kõik hullud, tahab lihtsalt tähelepanu. Mängib sul hullusuga hallike skandaal Eestis sellepärast skandaali teevadki seal hüsteeria tunnus, meil kõigil on arktiline hüsteeria. Ise, sa oled arktiline hüsteeria. Räägin teile arktilist, hüsteeriat Ilfi ja Petrovi kaudu selline stseen meelepeldikust mööda, keegi pistab seal pea, väljer röögib. Oled loll. Kuigi mööda ei ole midagi öelnudki. Naer. Äkki hakkas siiski kosmolindi muusikat? Muusikas on kani, jätkas naine. Praeguse muusika sakraalsus, kust see tuleb, kui me seda endas ei aimagi? Muidugi on see reaktsioon millelegi võib-olla välisele, ajaloole minevikus. Pikka aega oli igasugune sakraalsus tabu või on see püüd eemalduda sellest, mis praegu peale tungib, sellest tarnimisest turnimisest. Naine vaatas seltskonna poole või lärbamisest Järplemisest. Nüüd hakkasime küll filosofeerima, hakkas naine naerma. Mida te mõtlete? Ma tahan küsida, mida te piipu tõmmates mõtlete? Te siis ei hooli sellest, et kes minevikku ei mäleta. Naine mees naeris oma peaaegu hääletult naeru. Peaks vist minema hakkama, kui ikka tõesti linna tahate minna. Kui me midagi ei unustaks, siis oleks mälu lihtsalt ladu, kuhu asja juurde koguneb. Unustamine muudab kõike, on ruumi midagi vastu võtta. Unustamise võime on vajalik oma MINA Eheluse säilitamiseks nagu noa teritamine on vältimatu või vaasi puhastamine. Kuid tahame, et vesi selle sees oleks puhas ja selge. Aga mis me oleme? Minevik ja olevik, kõik on nii hirmus, minevik on nagu jää. Tardunud ja paigalseisev peaaegu, pomises naine olevikaga libised veena sõrmede vahelt läbi. Kuulge, see on tõesti lapsik jutt. Me peame tagasi minema joa kaudu tagasi sõitma, ütles mees tõustes. Ka see teile sobib? Testi ju ei ole. Vee iik karjute kõrvallauas täiesti vere jalgpallis, vee EK. Korra, et kas nad siis ei saanud täiesti raisk, saali veegiaabu ära inise, mis sa jobutad siin? Idioodid, mateniidi paadid. Lubage minul ka öelda, on olemas selline asi nagu külaidiootsus nagu vene külas, aga neil on linna idioodid, vahendamismoodi inimesed räägivad, kuulame, mismoodi nad sinul lauseid kordavad ja omamoodi ümber teevad. Me oleme kõik idioodid, kurjad idioodid. Ja sellepärast jäigi asi viiki. Laudkond möirgas taas kord naerda. Väljas paistis endiselt päike. Tee on küllaltki live, ütles mees. Luiged on mere äärest siia ära tulnud, näitas naine autoaknast. Kõika segamini, küll nad varsti Viruska paterdavad. Neile räägiti päevauudistes, et lõokesed olevat juba kohal. Sa mõtle Pariisi kohta, ma ei tea praegu öeldagi, tulen nädalakeseks. Siia jään märtsi 14 10. on tulnud ka esimene lõoke tagasi ja ütles mees. Hallhaned ja väikeluiged ja see on küll rohkem saartel. Seal on nii ka olnud, et hange lindudega võib koos lõokest näha. Ühel aastal see lennanudki ära. Mis see siis on? Mis paugud need on? Jää on hakanud liikuma või, või mis? Nad vaatasid üheaegselt teineteisele otsa, siis pidas mees auto kinni. Lähen, vaatan. Aga naine tuli temaga kaasa. Järsaku juurde oli kogunenud inimesi. All seisis harkisjalu püssiga mees. Ja tulistas jääd. Jää möirgas ja kukkus raviselise mürisedes alla nagu kardin. Ning jää alt hakkas kerkima aurupilvi. See on elumaa minu maa. Karjus mees ja naeris. Neis, Maase sinu oma on, see on riigimaa. Hüüdis keegi ülevalt. Ta mõtlev ristiisamaad viskas mehe naaber alt nagu otse kosest. Tõusid linnuparved ja mees kiirustas laadima ning tulistas hullunult tiivulisi. Kas siis politseid ei olegi või? Äkki tekkis vaikus? Laskemoon sai otsa lauses sama mees, kes enne oli hüüdnud. Ema, ma nägin jää seest tuli üks mees otse joa seest. Naine vaatas last, kes oli vast 10 aastane poiss kui nägi, et meest tema kõrval ei olnud enam. Tema teekaaslane oli püssiga mehe ropsuga pikali väänanud ja ronis parajasti üles üleval laadista püssi tühjaks võttis oma tühja tubakakarbi ja pani padrunid rahulikult sinna sisse ning viis tagapool seisva mehe kätte, kes rääkis mobiiltelefoniga. Korraga kihutas üle kase kõrvulukustav mürin, aga lennuk ja väike poiss viskus kõhuli maha. Mis see oli nato kas sa ei vea, hollandlased vahetasid norrakad välja. Ühtegi luike ei olnud seal enam näha, ütles naine. Kui nad olid veerand tundi sõitnud kose juures, ma mõtlen, pool tundi veel, siis jõuame linna. Küll seal on otse Viru tänaval, kui veel ei ole, küll siis tulevad. Neil on kogu aeg kohvrit pakitud. See varjualune seal all on teie tehtud või? Luige jaoks. Jah, ütles mees rahuliku ükskõiksusega. Ma ei pannud enne tähelegi, vahtisin ikka jääd koske. See luik mulle räägiti võõrastemajas küll, aga ma ei osanud seostada, ütles naine Häliselt. Laululuik, ütlesi, mees. Kosk ei olnud sel talvel lahti nagu muidu, aga ei lennanud siiski ära. Ilmselt liiga hilja sündinud, et ära lennata. Jälgede järgi oli tulnud üle põllu ja siis otsetee peal oma 10 kilomeetrit. Vahepeal läks kaunis külmaks, siis tuli Dallase varjualune ehitada. Toitsite, ütles naine. Noh, rajasalatit ikka sööviassepikut. Algul käskis politsei talle otsa peale teha, aga aga siis leppisid. Kuidas pois süüdis luik, luik, kosest tuleb luik ja tõepoolest tõusis luik lausa akose seest. Eks ta pani enne lendu, kui see tulistama kukkus. Väike poiss. Äkki või selline naljakas. Ei olnud. Mees vaikis tükk aega, enne kui öelda. Ma sõitsin ta ema surnuks. Pidin Luige pärast pidurdama seastasaki otse teele. Ja auto paiskus enda See on teie laps? Ei ole, ma võtsin nad peale ema ja lapse. Aa, te käite siis tegelikult siin-seal tolles lastekodus? Nad ei anna mulle teda lapsendada. Ehk siis luiki söötmas. Mul paluti nad linna viia, ega ma neid tee pealt peale ei võtnud. Paluti lastekodupoiss, oli juba siis lastekodus. Eerik. Aeg-ajalt lubati naine temaga linna. Luik auto ees, naine pani silmad kinni. Luik, auto vaatajakas, Te ei taha sellest rääkida. Algul ma rääkisin igaühele absoluutselt igaühele, pikapeale sain kõige hullemast vaevast lahti. Mees vahetas käiku. Aga siis ei saa keegi lahti. Siiski. Miks Eerik lastekodus oli, kui teil ema oli? Eks ta jõi, peksis raha, ei olnud, varastas, läks kinni, peksis poiss oli siis alles päris pisike. Vanemlikud õigused võeti ära. Algul heitis Eerik, minnes ka kõhuli. Pärast seda õnnetust, jah. Nad vaikisid tükk aega. Sellel Luige juurde lubati ta vahel kaasa. Eerik. Nad hüüavad teda. Erku. Ta ise ütleb ka enda kohta. Erku lehvitab vahel kätega nagu tiibadega jäika Erku ärku. Siis ütles mees. Kas te olete mõelnud selle väljend üle, lõi? Lõi sümfoonia lai naist, lai surnuks, loob õli. Otse autoakna ees, vahest paarkümmend meetrit eespool lendas madalas luik. Naine ei avanud silmi, kui hakkas rääkima. Algul ma ei tundnud teid ära, professor alles siis, kui ta sealt tolle püssiga üles tulite. See ei olegi nagu üldiselt teie ainult. Käed. Need hääd tapsidki ütles mees. Aga naine ei pööranud ta lausele tähelepanu, jätkas. Kui te piipu toppisite, siis ma kuidagi hakkasin aimama. Ma olen ju kogu see aega ära olnud. 13 aastat? Jah. Ega inimene ei tunne teist omasugust ära. Ütle see mees. Ja naine hakkas äkki nutma, noh, ikka silmi avamata. Nii et mees küsis korraks tagasi vaadates, mis on. Ma ei taha sellest midagi teada, ma ei taha meenutada. Naise hääl oli lähedal hüsteerial, mida mehehääl oli siiralt nõutu. Kõik arvavad, et ma tegin aborti sellepärast, et Pariisi pääsed, et võimalust mitte maha magada. Ma ei tea, kas te teadsite, aga kui teadsite, siis teie ka. Eemal tee kohal lendas üksik luik. Igaühel on midagi hinge peal. Jätkas mees halastamatult ja võttis kurvi. Ainult ühed tunnistavad seda ja teised mitte. Ju tunnetasid. Ta vaatas pikalt üle õla tagasi naise otsa, ise käsi roolil hoides. Teil on ilusad sümfooniad nagu kosed. Küll seal on ikka seda Teie süütunnistus ka. Valu Ta jahmatas, äkia keelas libisema, kippuv auto jälle õigeks. Ja õnneks mitte maha salgamist. Kas on mõtet ennast nii süüdistada? Ei tea, kas see on süütunnistus? Ma ei tahtnud tegelikult üldse sellest rääkida, ma tahtsin öelda. Ma tahtsin öelda, et teie inimese tee on geniaalne. Pomises naine nina nuusates. Ja te võtate kurvega nagu rallisõitja, isegi suitsetajate. Ma ei tea nagu professionaal ja inimese teed mängiti Pariisis, noh, te teate, isegi. Mees ei Mahtas. Ma ei tea, kuidas madid smailid ära tundnud, te olete selle ajaga nii muutunud ja juuksed päris maha ajanud, teistsugused riided nagu mingi matsu. Aitäh, ma ei tundnud teid ära. Ja naine hakkas närviliselt naerma ning nuuskas jälle nina, ei tundnud ära. Ning hakkas nuuksuma. Nüüd peavist piipu tegema. Ja mees tõmbas auto teeveerde ning siis metsa vahele ja pani mootori seisma. Messi imese on ära ei tundnud. Ma andsin teile ainult mõned tunnid, siis sõitsite kohe ära, Prantsusmaal. Jah. Naine ohkas raskelt. Meeste seal Pariisis teete? Küsis mees. Tarisi raadios olen televisioonis ka lepingu alusel aita kujundada kanal Arte, nagu siin ütlete. Kujundage kujundage Mirva. Näete, te mäletate mu nimegi, kuigi me sellest ei rääkinud, ütles naine. Ja kui me restorani läksime, te lasete naise eesuksest sisse. Prantsusmaal küll nii ei ole. Tihtipeale noored mehed, vaated tõukavad, et ette jõuda. Euroopat ei ole enam, ütles naine. Mehe juurest levis suitsupilv. Naine tõmbas sügavalt hinge, naljas kohises, oksad riivasid autot. Aga ta ei avanud silmi. Siis on nali küll. Katkestas mees lõpuks vaikuse hoopis teises toonis, jälle isemoodi tõrksas. Nagu ei tahakski vestlust jätkata. Te tulite tol ajal siiski tundi ka paar korda väliriietes või kuidas öelda, ütles naine, et sealt kohe maastiku minna mere äärde. Kõik pidasid teid veidrikuks. Eks ma ole ka. Mees ei näinud, et naine surus pea vastu, eesistme seljatuge. Kas te enam ei kirjutagi? Küsis naine vaikselt. Ma ei saa. Aga mina saan. Miks? Naine karjatas, sumbunud. Seda muusikat ei loo ju teie. Kes küsis naine ikas ilmilli vastu seljatuge. Ta ei näinud, et mees viipas tagasi vaatamata sõnatult ümberringi. Siis rebis naine autoukse lahti ja oksendas pikalt, kuid autoukse kinni tõmbas, hakkas ta kohe rääkima, nagu ei oleks midagi juhtunud. Te meeldite mulle juba kooliajal. Kuigi siis olite teine inimene. Pikad juuksed olid, ütles naine, pühkis rätikuga huuli ja heitis seljatoele, pea taha surutud ja silmad kinni. See toit ei olnud vist värske, ütles mees. Oli küll, ütles naine ja neelates, ma ise olen selline närviline, loodud selliseks. Ta vehkis jälle suud. Poiss Erik, keda te lapsendada tahate? Tema käis siis ka sellel ajal luike vaatamas. Tüki aja pärast kui nad olid juba suurel teel, kummardas naine akna juurde, heitis pilgu välja üles. See oli suur taevas. Helehallpea-aegu helesinine ja ääretu kõrge. Naine pani silmad uuesti kinni. Luik lendas madalalt otse autoakna ees, ta ei tõusnud kõrgemale ega keeranud ära põllule. Auto jõudis pikaleeni, aga lind liugleb puutüvede vahel teel ikka otse auto ees. Alleel lõppes järsku. Ja all oli sügavik. Nüüd sõudis lind tugevamalt ja kerkis klaasi taga avanenud pimestavasse valgusse. Naine ei näinud seda, kuid ta teadis, et tiivuline on kusagil seal valguses kus voolas Jakohises kõik.