Ütle, mis sul on? Küsimus nagu võbelev raadiolaine. Sellele ei ole alati vastust. Ainult lugu. Hilisel õhtutunnil on oma novelliga stuudios Kalle Kurg. Kas ta tagasi tuleb, ei tea kui ehk vahest ainult ta hääl, see uitaja, katkematu mõmin ja ulgumine tühjadel, väljadel ning õitsva skanarbikus. Jussi Johani meil oli lõppenud selle lüürilise tekstiga millel ei olnud asjaliku põhisisuga mingit olulist seost. Karel ei omistanud sellele suuremat tähelepanu, sest tegemist oli asjaliku kutsega. Võib-olla oli see lihtsalt jussi, Johani nali, jussi Juhanneli meilinud, et auhindade kätteandmine toimub Loomaaia suvilas. Ja see oli kindlasti nali, see oli täiesti tema moodi niimoodi nalja teha. Ta eeldas, et kõik tema naljade kontekste mõistavad ja eestlased tunnevad Soome asja sama hästi, kui tema ise tundis Eesti asja ehk siis ajalugu. Nad pidid tema jutu järgi koha kergesti kätte leidma. Laialdaselt küllap Karel ongi tolles paigas juba käinud. Maja pidi jussi Juhani jutu järgi olema midagi kodust, nagu neid Helsingis ikka leidus. Karel oli varem suviti elanud tuttava soome, rootsi luuletaja Anna korteris eira linnas näos kui tooli ära Inglismaal õppiva poja juures. Eira oli tema jaoks vanade Rootsi traditsioonide paik. Sealsed vanad, keskmist jõukust peegeldavad kivimajad, mis tallinlasel esindasid luksust tundusid kindlad ja Rootsi pisipoed, kus ta kaupa tõi, õdusad ja sõbralikud. Ta kujutlused villa, kuhu nad pidid minema, oli midagi samasugust. Aga nüüd olid nad ikka teel ja maja ei paistnud kusagilt. Nad olid küsinud, mitmelt vastu tuli alt, aga kuigi kõik kuulsama aja nime teadsid, ei osanud keegi täpselt juhatada. Tee pidi jussi Juhani jutu järgi minema kusagilt uuega. Asi see kunstikeskuse ja mingi veel uuema klaasise hotelli vahelt sirge tee muudkui minge muudkui põhja suunas, seal pole mingeid kunsti ühel pool tööle lahtedes. Aga see oli sürr, klaasmajad raudteejaama lähedal mõjusid endisaegses harmoonias nagu tulnukate asumid, niiet Karel sattus segadusse. Kas nad on üldse õiges paigas ja mõne aja pärast ilmusid vasakule säärasele rohule veel mingeid asjaarmastaja likult lustakad, lehmade skulptuurid. Ja paremal venis lõputu masendav võrka. Näed, mis väga meenutas Eesti raudteeäärset vene ajal. See peab olema siinsamas, aga me jääme hiljaks. Torises Karel. Eri, pidas mööda joosta, kavatsenud koeraga noormehe kinni ja küsis, kus on loomaaia suvila ning noormees heitis korraks seisma. Ta ütles, et see on linnulaulu teel ja et seesama tee ongi linnulaulu tee ja ei ole mingit kunsti siit kohale jõuda, ainult aadress on ammu teine, mitte enam loomaaiatee, nagu vanasti. Villa kivi. Seda teab üks küll leiate, vala romantiline Ta, ütles noormees muretult. Ja Herkis elasi. Muidugi lihtsalt aadress oli nüüd teine ja jussi Juhani olnud seda mäletanud ning oli pannud aadressi huupi. Maja juures seisnud ühtki autot. Pärl valgeks värvitud, ajaga tumedamaks tõmbunud vana luksuslik torni ja paljude rõdudega puuehitis paiknes otse vee sääres järsaku serval ning üle veepidi olema uus ooperimaja. Aeda ei olnud aga kunagised uhked väravapostid küll. Ja nendele lähedal vana tulba küljes klaaskasti paigutatud silt stiifelsen villa kivikivid Alo säädia ehitatud 1890. aastal. Õige koht, hüüdis naeratav noormees, kes oli neile ennist teed juhatanud. Jooksis rajasti oma koeraga neist uuesti mööda. Sildil seisis endine aadress elanud Arhakümnen huvila aastast 1978 linnul laulu tee 70 ja selle all, teisel väiksemal sildil pisikeses kirjas tantsima. Paraku lendanson Debjørnen luuleauhindade kätteandmine. See pidi tõesti olema õige paik. Siin ole elanud isegi meie kõige esimene president. Rabarberi, hüüdis noormees eemalt. Ajalugu, kui palju porises Karel Janad astusid sisse. Tühi ajalooline saal mõjus nagu kohvik. Ainult mikrofon ja lauale kuhjatud raamatukuhila juures pabereid uuri turske prillitatud mees reetsid, et siin võiks aset leida midagi muud kui seltskonnadraama. Nagu Karelile oli tavaks kohvikumiljöös peetud vestluste kohta öelda. Kui abiline oli aidanud neil pealisriided ja reisikoti mõnusasti ära panna ostis nad endale kõrvaltoa väikeses puhvetist võileivad ning istusid laua äärde. Mees oli ikke saali teises otsas kummargil oma paberite kohal. Rääkis endamisi vaikselt, midagi SAISis lõpule, pani prillid lauale, ajas end püsti ja hajameelselt ringi vaadates ringutas pikalt. See olite ema, täiesti blond, kahvatu nahaga ja sinisilmadega legendaarne nüüdseks pensionile jäänud raadiotoimetaja Jussi Juhanis nelmann kahe n-iga mitte nagu Johann Wilhelm Snelmannil, nagu ta enda kohta ei unustanud öelda. Kuigi mõned eakaaslastest irvhambad olid 60. aastal tema kohta lahti lasknud anekdoodi väikes nelman ühe ennigali idamõjude vastu. Suur Snelmann kahe n-iga, aga on poolt. Olid olnud aastakümneid äärmiselt populaarne legend juba eluajal, eriti naiste seas, kes ei unustanud mainimastet jussi, Johani näeb välja nagu hiiglaslik valgem mängukaru. Noh, oletegi kohal nõrises jussi Johani lahkelt ja heitis neile mõlemale korraga väga pehmed käpad ümber. Rõõm on teid mõlemad jälle üle tüki aja näha. Seekord anname auhinnad kätte viimast korda ja hea, et mõni ühtlane ka sellest osa saab. Ning läks poole sõna pealt avatud uksele tervitama inimesi, kes nüüd äkki üksteise järel sisse astusid. Karel ja liri vaatasid teineteisele otsa. Närviline, lausus liri naeratades jussi Johani oli saatnud neile kutse, et nad on õhtu aukülalised ja tema juures saab öömaja. Pärastaga läheme linna peale. Söderstrani kirjastus teeb ühele auhinna saajale uhke banketi ja vaatame, laseme end tuulel kanda. Need on alati hoogsad ja ägedad õhtud olnud. Jussi Johani puhul oli sellisel väljendil alati sisu. Kui Karel pärast laevapiletite ostmist oli jussi Juhanile sellest teatanud oli vastuseks tulnud uus meil, et jussi Juhani on luuleauhinna žürii esimehena toimimise tõttu väga närviline ja töömaja saaks tema juures pärast seda, kui üritus on toimunud. Ja nii olid nad algul sõitnud teise sõbra juurde riisimäele. Ta tundub ta kuidagi eriti hajameelne, mis ime ta pingis on, lõpuks tema asutaski, selle auhinna, ütles Karel. Selle aastakümnete ikkagi viimane kord üle anda, ju ta muretseb, kas hüvastijätt ikka on tasemel. Aga Esko alustas Liiringuid, Karel lõi käega. Esko pidas öömaja andmiste endastmõistetavaks ja oleks tulnud 60 kilomeetri taha Helsingisse magasini terminaali laevale vastu ka, kui ta ei oleks keelanud. Esko oli sama vana sõber kui jussi Johani Eskoli hoidnud tale tubagi. Kui tal omal ajal oli vene värgist villand saanud, oli ühe külaskäigu ajal viinuta oma kätega vanast barakist ümber ehitatud, teise tiiva lükanud ukse lahti ja muianud. Siin see on see tuba, kui sa tahad siin aja varjus olla. Siin oled sa nagu lapi tundras, oli talle teravalt silma vaadanud ja lisanud enne kui sa oma pikale ekskursioonile lähed. Väiksemale olnud jussi Juhani juures mitu korda ööd, kui mujal ei saanud, lausus Karel. Muidugi. Ning siis algas õhtu kõrvaltoas vaikselt istunud üllatus orkestri lühildane ohtra loogiline laulja kes välimuselt ja käitumiselt meenutas noort energilist ja kõikjal sõna võtvat eesti kirjandustegelast. Jor niherit oli maneerne, aga siiski mitte ebasümpaatne sooned angale järgnesid ehitlused ja kõned kord soome, kord rootsi keeles ja soome keeles jussi Juhani ning rootsi keeles barbro väikkoneni kommentaarid. Luuleauhinna said üks soomlane ja üks rootslane ning soome luulet rootsi keelde tõlkinud algaja. Kõik sujus kergesti sündivate aplausi saatel. Nagu heas raadiosaates kunagi. Ainult noor soome, rootsi luuletaja, tema avaldus kõiges on tähendus, millest me aru ei saa. Ja see põhjustabki, luuletamise ning enesetapud ehk teisiti öeldes ebaõnnestunud luulekatsed. Ainult siis tekkis äkiline, hämmeldunud vaikus. Aga kohe järgnes tango ning raadios ei saanud olla mingi probleem selle sõnavõtu järele plaus monteerida jussi, Johanil on seal tango asi hästi välja mõeldud, ütles Karel parajasti läbi muusika naisele kõrva sisse. Kuigi mulle soome tangot ei meeldi, kuigi võib-olla on see tema iroonia või nali kui korraga tegi orkester generaalpausi ning ainult õhtule hoogu anda tahtev jussi. Johani tegi oma karuliigutusi edasi. Aga siis algas jälle muusikapala, lõpp. Päsi õhtu oli lävi. Jussi Juhani ei tulnud. On vist ära unustanud, ütles liiri, külla tuleb, vastas Karel. Ta kutsus meid ju siia ja kuidas öömajaga saab, ütles naine. Jah. Karel vaatas kella. Reisisime range, läheb veel mitu. Kas me läheme siis riisimäele tagasi, küsis naine. Jah, muidugi. No mis siis ikka on, viskas Karel ning läks reisikoti võtma. Ega ma siis Esko ometi meile siia järele sõita ei lase ju. Ja laevapilet on alles ülehomseks äravast, seda tee lauses naine, ootame veel. Karel vaatas üle kõrvalukse, mille juures seisis musta peaga pikka kasvu naine. Cadema ootas midagi kõrvaltoas joodi šampust. Kas te ootate kedagi sinna tuppa võib sisse küll minna minna, ütles naine eiei lauses Karel. Ja läheks reisikoti juurde ning tõmbas sealt välja kingipakki. Kui ta sellega banketi toa ukse juurde läks, astus jussi Johani parajasti välja ning kahel surus talle kingikoti pihku ja ütles, et nad hakkavad minema. Vabandust, mul olid veel viimased žürii esimehe kohustused. Verises jussi Johani Läks joonelt musta peaga naise juurde, kes nüüd seisis paljude tuntud kirjanike piltidega seina ääres. Minu endine abikaasa ütles jussi Johani eestlaste poole pöördudes ja naine ulatas neile kordamööda käe. Karel on tuntud eesti kirjanik ning raadiomees. Ning teie olete vist tema abiga. Liiri vaatas soomlasele rabatult otsa, aga ulatas siiski käe. Jah. Ma mõtlesin, et möllata juba kusagil ööklubis, ütles jussi Johani naerdes. Ja haaras nagu ennist kaks nüüd kolm inimest käppade vahele. Mess plaan on, küsis jussi Johani. Ja võttis Kareli poole vaadates oma endise abikaasa käe. Isegi elektritule valgel oli näha, et mehel oli hästi sinised silmad. Ei tea, pomises Kalle omakorda rabatult veel. Eks Me sõid Arimäele. Ma kutsusin oma endise abikaasaga klaasi ja õhtul ja ta ongi Maal. Hõiskas jussi Johani särades. Nuia. Näeme siis raudteejaama. Ja Karel läks kott õlal välja ning teda tagasi hoida püüdev liiri tema järel. Kui nad siiski neljakesi läbilaskva hämaruse tuldud teed kesklinna poole sammusid, pomises Karelliirile. Läheme, istume kuskil, sööme natuke. Nii palju raha mul on ja siis hommikul saame rongiga rihimalt tagasi ka. Laevapilet on küll ele haamiseks, aga kuidagi saab ikka vahetada. Escort ei taha nii kaua vaevata. Eri noogutas, nukker, hämmeldunud ilme näol ja Karel lisas vaikselt. Jussi, Johan. Poiss ausalt, no lihtsalt poeem tahtis veel, et ma talle ühe päeva arvutit õpetaksin, ei oska õieti meili saata. Ma võtsin isegi oma inglisekeelse õpiku tema jaoks kaasa teatanud alla, aga ta on tõesti aeglane. Tuleta mulle meelde, et ma selle talle kesklinnas välja otsida, muidu ta unustan äkki ise ka kõik ära. Kuidas meie põllumajandus väldib möirgas jussi Johani heatujuliselt teed ümbritsevate lehmade ja heina niitjate kujude juures peatudes ning võttis endisele abikaasale õlgade ümbert kinni. Need on asjaarmastajate tehtud, torkas jussi Johani, endine abikaasa, kiiruga. Väikses err toetas Karel ja tahtis edasi minna. Kuule, peaks Eskola helistama, ütles liri vaikselt. Elusad, laiemad asi on selles naises, muheles Joan. Need. Lehmad meeldivad mulle sellepärast, et see naine meeldib. See naine on sama heasüdamlik nagu lehm. Ning ta surus naise enda vastu, noh ja nad läksid edasi. Asi on selles naises ja pomises nõel Liirile tagapool Vanssidesse. Nüüd ma saan aru küll. Kevad möllab, ta poetas ühes meilis, et on Astridiga riidu läinud, noh, sa mäletad küll see, kellega ta sügisel Tallinnas käis. Aastaseid elab Rootsis ja sealt on kauge siia tulla, kui veel riiuskaalad. Või on nende asi päris läbi. Jussi Johani läks koos oma endise abikaasaga ees ja Karel jälgis tahtmatult ta kõnnakut. Soome sõber ei tundunud purjus olevat. Ainult villas ei olnud ta tükk aega leidnud oma jaki üles. Tal oli õhtut juhatades seljas olnud lumivalge uus särk, uhke lips, ilus tumesinine vest. Püksi taga olid teisest mastist igatseksid, jalad minna maastikule matkama. Selle algu ülakere kontserdile läheb sellest peale, kui suur mees jaki selga sai, nägi ta välja nagu poromees varakevadel. Kahju küll. Lauses liiri. See oli nii sümpaatne naine, oli küll, ütles ka Kaarel kahjutundega. Ta mu kauaaegne sõber. Muidugi ei ole midagi, ütles Iiri ja võttis mehel ümbert kinni. Vahest tund või veel veidi hiljem istusid nad kärarikkas raudtee restoranis, õieti õllesaalis või õieti kärarikas õllesõprade kambris, mille ühes servas seisis ankrutega lett ja teisest pääses tagatuppa, kus mürtsus muusika ning kostis juttu ja lauluga ära ning üleüldisi, mitte euroopalikke naeru pahakuid. Kivi juurest linna oli ehk paarkümmend minutit kõndida. Kuid jussi Juhani olid teatanud, et naad oma endise abikaasaga lähevad restorani ning keeravad varsti ära kuid valinud vale teeotsa ning nad olid sattunud raud jaama juurde. Hüvastijätmise juures oli selgunud, et Karelil järjeril on aeg rongi peale minna, sest neil on öömaja ainult reisimäel. Jalad olid oma reisikotiga juba kassa poole minemas, kui jussi Johani hüüdis neile järele, et nad võivad vahel tema juures ka pida. Karel oli seisma jäänud ja sealtsamast eemalt vaikselt, viisakalt ning selgelt öelnud, et jussi Johani oligi juba oma viimase õhtu puhul neid enda juurde kutsunud. Käega sõbralikult viivanud ning nad olid hakanud minema jussi. Johani oli neile järele jooksnud, oli abitu näoga neile kummalegi otsa vaadates öelnud. Aga mul ei ole kodus midagi süüa. Oli olnud kahjatsevaja kohkunud näoga. Ja kui ta oli esitanud oma kutse sööma minna, oli liiri Karelit vaikselt müksanud ning Karel oli nõustunud tingimusel, et maksab nende osaise jussi. Johani oli veidi nõutult raudteejaama restorani silte vahtinud ning soovitanud lõpuks minna sinna, kus nad nüüd istusid ning kus süüa ei leidunud. Aga õlut selle eest küllaga rääkida oli raske võit. Lärm valjenes järjest peagi kiljatas karile lähedal keegi ta nime. Ja kui Karel püsti sai, vajus talle kogu keharaskusega kaela kohalik rootslanna, kes hakkas hoogsalt teadvustama, et Eestit PEN-klubi ei taha osaleda tšetšeenide, maride ja teiste kannatavate väikerahvaste eest peetavas võitluses. Karel oli lubanud kolleege noomida ja nad olid koos rootslanna hüüdnud. Laagub permanentne revolutsioon, kadus naine lehvitades elu rõõmsasse kõrvaltuppa ning jussi. Johani endine abikaasa hakkas selgitama mingit mõistet, mida ta pidas sotsioloogiliseks, kuigi see puudutas psühhosomaatikat. Pooleteise tunni pärast tundis jussi Juhani endine abikaasa end väsinuna jussi. Juhani tellis takso, nõudis Karel ja liri kindlasti tema juurest läbi tuleksid. Nad viisid endise abikaasa tema koju ning takso asus teele mere äärde, kus elas jussi. Johani. Ohoh ütles liiri, kui takso majajate keeras jussi Juhani miljonäri poeg, ütles Karel vaikselt naisele küünitades juhivoole kätt taksorahaga mille jussi Johan jaga tagasi tõrjus. Ja siis kustus kõik mingisse joigu, mille jussi Juhani kahe pärast tuppa sisseastumist kõvasti hüüdma pani. Karter oli väga segamini ja vallutatud. Hullunud raamatud olid vallutanud, seinad, lauad, toolid, diivanid, trepi, Mademed, aknalauad ja nišid. Nii õlal, nende toas kui ka alumises suures toas, kus seinakese taga avanes köök. Riiulitel oli segadus, aeg-ajalt nähtavasti raamatuid võeti, loeti ja siis jäeti kuhugi või torgati tagasi. All oli varem seisnud hiigelpikk puhas, tühi söögilaud, mis nüüd oli vahetatud lühema vastu. Ka sinna olid kuhjunud paberid küll värvilistest, austades küll niisama lahtiselt ja riided särke, sokke, püksirihmu, pealiskuubesid ja alussärke laiutas raamatuhunnikute rippus trepi käsipuudel Jaalid torgatud tropina isegi riiulitesse välja. Liirijaid kohmetult keset tuba seisma. Aga peagi tuli riideid ühega käega kokku rabav jussi Juhani. Ning ulatas neile üle läve, teisega käega puhtad uued voodiriided ning nad vajusid asju korraga, tegelikult lahtigi pakkimata ülakorruse ühes magamistoas voodisse. Läbi saabuva une küsis naine, kes Juha õieti on. Väljas on kevad, sosistas ta, puhtad linad ja vaikne, mitte nagu meil Narva maanteel ning jäi magama, enne, kui mees õieti vastata jõudis. Karel tuli trepist alla, püüdes astmetele kuhjunud raamatuhunnikuid mitte riivata. Naine lõi häälitsenud läbi uhe ja ta oli üles ärganud. Tegelikult ta oligi sagedasti varajase ärkamisega tähistus laua taha. Ja vaatas hajameelselt aknast välja. Meri. Vesi kerkis siin sügiseti ja kevadeti, vahel lausa majani ja jussi. Juhani oli öelnud Kareli esimese siiatuleku ajal tema üllatuseks, et see oli üks põhjus, miks ta maja ostis. Kuigi hiljem selgus, et ei olnud. Vahel tundus talle, et ta ei saa soomlastest üldse aru. Nagu ka venelastest, kes olid niikuinii võõrad ja meelelaadi poolest arusaamatut ka nüüd, kui Eesti oli juba ammu vaba. Või kas ta üldse millestki aru sai? See oli 1972 Dalysiselt päris lapsuke, kui ta kirjanike delegatsiooni koosseisus vaeva minnes nägi, kuidas rahvakirjanikust poetess läbi otsiti. Ja kui esimest korda maale tulles nägi Aadlani restoranis soome luuletaja anna rindadele mõistlikke viisnurki ning ladina ja kreeka keelt valdav kõrgintellektuaal Pentti Saarikoski tema lauda istudes teatas, et on voolu endi jäse oli ta tundnud esimest korda selgesti, ta ei tunne maailma. Tal oli olnud, tunnetan hulluks läinud, kuni kõik oli kustunud rokki ja igihaljas, sest Soome Hankosse. Ta oli viskunud tantsu lasknud ainult peotuju lainetel kanda. Viinane pea oli pidurid vallandanud ja vahepeal ununenud soome keel, mida ta oli õppinud juba keskkoolis ja hiljem ülikoolis, oli äkki taastunud. Ning kell pool kolm öösel oli ta pidanud kusagil pool võõras seltskonnas soomekeelse rahvusliku kõne ülistades Eesti ja Soome igikestvat vabadust, tahet ja sõprust. Mida oleks talle öelda nüüd, kui tal oli tunne, et vabadusega ei osata midagi mõistlikku peale hakata? Viisnurgaga tüdruk oli tantsides surunud oma tugevad rinnad kõvasti vastu teda keerutanud puusi ning pärast, kui nad olid juba tüdruku kodus, oli küsinud, miks ta oma riigikorra suhtes nii kriitiline on. Ja hakanud voodis unistama sellest, et soomlastel võiks olla ka niisugune riik, nagu neil eestlastel pidi olema. See kõik oli tundunud kummaline. Ja tõepoolest hull. Neil Eestis oli teadega olnud lihtne, oli olnud okupatsioon. See tegi kõik selgeks. Siin aga olnud teine aeg selline aeg, mil intellektuaalid olid osalt neile kogu maailmas omasest kalduvusest vasakpoolsele osalt ehk aga Nõukogude Liidu mõju tõttu äkki omandanud punaradikaalide vaated. Sel ajal, kui Eestis oli tehtud läbiotsimisi ülemaailmselt tuntud juudi professori juures, kes oli Leningradist Tartusse pakkujale ka tulnud ja vasakpoolsete vaadete poolest tuntud eesti poeedi juures, kes kirjutas rahvuslikke luuletusi olid siin ka väga rikaste inimeste pojad äkkima, vanemate vaadetest lahti öelnud ning hakanud elama oma sõltumatut elu. Nemad siin olid uskunud, et Eestile rahvas oli tahtnud teha revolutsiooni. See oli ta vihale ajanud. Ta oli Eesti ja Soome raadiotöötajate kohtumisel vastanud küsimusele, kellena ta end Eestis tunnevad irooniliselt, et nad ei tunne end enam eestlaste ega veel ka venelastega. Ja sellest oli tulnud kodus palju pahandust. Raadio direktori lubanud ta koguni vallandada. Ja ka siin oli osa senistest headest tuttavatest temast eemale hoidma hakanud. Kui ta siis oli ühes seltskonnas veel öelnud, et saab kapitalistide jutust palju paremini aru sest see on konkreetne ja selge, mitte aga udune hämamine, jäi suhtlejaid päris vähe järele. Jussi Juhani siiski eemale hoidunud. Ta pööras pilgud tagasi, dub juba varem oli köögisäärvandi ees seisnud hiigelpikk tühi, puhas, värvimata, söögilaud. Nüüd oli see tavaline. Ja sellele olid kuhjatud raamatud, ajalehed, kultuuriürituste reklaambrošüürid, kahvlit, klaasid, taldrikud, iga väri pastakad ja kulunud Kell. Kööginurgas seisid hunnikus pesemata nõud, banaani ja kartulikoored. Trepi all oli avatud uksetaga laset pele kraan ning bot olid imelikult madalad. Ukse kõrval seinal rippus maastikumaal. Ta ohkas. See oli ta naine, jussi Johani pikki aastaid halvatud naine oli maalinud lapimaad. Need olid olnud õrnad, mõneti fantastilised maastikud, kus lumekude oli sama hästi tunda nagu tundralillede puudutused. Naine oli jätkanud pilli, tegemist oli õlilt üle läinud pastellile, siis akvarell-ile ning teinud oma viimasel aastal pilte pintsel suussest. Nad ei töötanud enam. Pilt oli olnud nii palju, et need olid seisnud tollal korras raamaturiiulite all üksteise najal, sest neid ei olnud lihtsalt kuhugi panna. Kuni ühel päeval olid pildid neelanud jussi Juhani naise endasse. See oli olnud naise, mitte mere pärast. Jussi Juhani oli oma linnakorteri maha müünud ja ostnud selle maja siia mere äärde naise pärast hiljem lisaks veel suvila väikesele saarele, kuhu pääses ainult paadiga. Ja kuhu ta nüüd aeg-ajalt pakku tööd tegema läks, nagu oli kirjutanud. Karel ei olnud nende elust eriti teadlik olnud. Oli kord saatnud sõbrale liku kirja ning küsinud, kas nad ei tahaks koos Eestisse tulla, sest uutel laevadel oli ratastooliga palju lihtsam liikuda. Vastust ei olnud kaua tulnud. Lõpuks oli jussi Johani kirjutanud, et Tuulikki on läinud lappi väljadele rändama. Miski rabises akna taga ei saanud olla kass, pirakas neljajalgne, kes kord, kui ta siin ööbis, kraapis aknaraame, pressis end kitsast pilust sisse ja hakkas seinale kinnitatud puuhalu küljes küünin eristama. Kassil ei elagi nii vanaks. Ka jussi. Juhani isa oli vahepeal surnud. Mõtted tolvasid pähe. Ta ei olnud jussi Juhani isa näinudki, oli kaua aega pidanud isas samasuguseks nagu poega. Kas tema, Karel, kas tema tundis üldse inimesi, mille järgi ta otsustas, et ta neid tunneb ja läbi näeb? Ta ohkas jälle. Alles naise surma järel oli ta hakanud jussi Juhanit õieti märkama nägema. Ta oli mõnda aega pidanud jussi Johanit yhtsaks. Nemad eestlased olid tollal siia tulnud ühepäevaeluks ja siinsed inimesed olid nende jaoks ainult turismipoliitikamärgid. Ning hüveoluriigis oli tundunud, et siin on kõigil piiramatult raha jääd. Siinsete elu on mõnus mäng. Aga alles siis oli ta hakanud märkama, kuidas paljutki ka juha raha kokku hoidsid. Mida neil oli raske uskuda, sest neil nende riigis ei olnud oma rahaga õieti midagi peale hakata, seda millessegi paigutada. Ja alles siis sai ta ka aru, et naise eluajal oli jussi Johanil olnud lihtsalt vähe raha sedapidi korteri ostuks suvisele kulunud laenuraha isale tagasi maksma. Ei, see hiiglane ei olnud hingelt väike jussi. Juhani oli olnud üks neid, kes suhtles kõigiga. Veel enam. Soomes käinud eestlastel ei saanud olla valuutat ja jussi. Juhani oli võimaldanud Eesti intellektuaalidele raha sel teel, et ta oli neid intervjueerinud vannud raadios kirja, nendega konsulteerimise. 500 marka oli eestlastele tollal väga suur raha. Mitte nii, nagu praegu on meil 500 eurotki võis olla taskuraha ja jussi. Juhani oli seda võimaldanud ühtviisi kõigile sõltumata sellest, millise eluhoiakuga või maailmavaatega keegi neist oli. Inimestel on kalduvus teisi lahterdada. Tollal, kui ta jussi Johanit veendunud punaseks pidas, oli too välja otsinud oma isa paar raamatut ja talle neid uhkusega näidanud. Need olid olnud venevastased. Isa oli sõdinud talvesõjas venelaste vastu. On olnud ka hiljem Vene riigisõber. Jussi Johanil oli raamatuid ulatudes korraga pisarad silmi tulnud. Ja tema oli mõelnud, et jussi Juhani oli oma hiilgavale üle raadiomehe positsioonile vaatamata üksildane nagu hull, kui otsiv loom. Siis oli jussi Johani ühel päeval ootamatult Tallinna ilmunud. Ta oli jussi Johani glooria restorani sööma kutsunud, saal oli olnud tühi. Ja kui jussi Juhani oli näinud veel tühjal pikal kõrval laval Nõukogude Liidu lippu, oli ta läinud ja murdnud selle varre ning visanud lipul laua alla. Parajasti oli saal tühi ning keegi ei olnud seda näinud. Tegumis mehe puhul, keda peeti siirata Soome vasakpoolseks. Jättis mulje, et purjus mees ei tea, mida ta teeb. Oli see juhus? Karel oli kindel, et Juha oleks võinud nii teha ka siis kui seal oleks olnud vene ohvitsere täis. Ta otsis endale köögiriiulilt väga puhaste, läikivate klaaside seast sobiva ja valas endale lauale jäänud pudelist natuke veini. Oli väga vaikne, kõikjal tiksusid eri rütmides kellad, jussi, Johanil oli palju kelli. Ta vaatas riiulile, iga kell näitas ise aega, nagu oleksin mingi lennujaam, kus eri ajatsoonide kellad on hädavajalikud. Juha nähtavasti ei vihanud vanu rikki läinud valesti, käivad Kelly ära vaid varustas neid ikka patareidega, need käisid edasi ja näitasid vale aega. Võib-olla elu oligi selline segi läinud kellademäng. Kuidas sai sellest üldse aru saada? Siin ei saanud keegi aastakümneid aru eestlaste põlvkonnas yhest lõhest, nagu nüüd ei saadud siin aru sellest, et leppimine venelaste vanema põlvkonnaga, kes pealegi olid agressiivsed, oli raske punase värviga üle valatud Vene sõjameeste mälestusmärk ja saksa kalmistu rüvetamine Narva all olid minevikku märgid. Nagu sõda käiks ikka edasi. Ja see ei olnud mäng mängu pärast, see ikka veel lõppemata sõda ei olnud mingit permanentne revolutsioon. Ta turtsatas ja tõstis veiniklaasi. Kas tõesti too naine õlletoas arvas, et ta ei ole irooniline kuidas kaks siluda tšetšeenide ja marile vabaduspüüdlusi, mao Esmiga, mis selle permanentses revolutsiooni loosungi taga seisis pealegi nüüd aastal 2005, kuid tollest Maest oli möödas neli 10. aastat. Rasand lihtsalt mängisid vasakpoolsust, kuigi mängisid tõsiselt ja täies usus. Nii nagu rikkad intellektuaalid olid seda mänginud igal pool maailmas. Või oli naise hüüda ainult nali? Mida nad arvaksid, arvaksid jussi, Johani, kui teaks, et tema Kareli sugulased olid sakslased KVs, otsides oma teed, kuidas Eestit avastada ning et tema, Karel ei saa ega taha seda sugugi hukka mõista. Kes nad olid, nemad, kes olid mitmed teise rahva kiskuda. Need asjad ei olnud siingi mäng. Ühel siinsel kirjandusõhtul oli Karel küsinud, kellena tunnevad end soomerootslased kas soomlastena ning oli pidanud sealt lahkuma, sest üksnes jussi Juhani oli püüdnud tema küsimus seletada ja naljaks keerata. Tal kukkus klaas ning jaamatav vein valguspõrandal laiali. Hommikul jussi Juhani ajalt nohises, kui Karel lahtise ukse vahelt sisse kiikas ja nad hakkasid Liiriga end linna minekuks valmis sättima. Nad olid väikese tervituskirja juba köögilaual valmis kirjutanud, kui trepiastmed nagisesid laialt naeratava jussi. Johanil oli seljas peene helesinine triiksärk, mille alt vaata siit välja sama värvi pikad aluspüksid. Kui selgus, et külalised peavad minema, sest rajal on leppinud selleks päevaks kokku kohtumise Helsingis elava kuulsa juudi kirjanikuga ütles jussi Johani, et ta tuleks meelsasti jätma, sest pean minema poodi süüa ostma. Hommikusöögi võiksid nad võtta lähedases välikohvikus. Lähedases välikohvikus kaardusid, õitsvad puud laudade kohale. Siin pakuti õlut, iga marki õlut ja ainult õlut. Ja vägilastele mõeldud miinimumkoguses. Karel uurisega sõber pahaks ei pane, kui nad joomata joogi temale kallavad. Sel ajal, kui nad käisid Liiviga uurimas, kas tõesti siin midagi hamba alla ei saa, vaatas Karel tagasi ja nägi, kuidas jussi Johani vaikselt mingi tableti suhu libistas ja kesvamärjukest peale rüüpas. Need on nikotiinivastased, oli öelnud endine abikaasa, ainult ta sööb neid liiga palju. Metroos kaalus Karel ikka ja jälle metalliks vahetatud eurosid. Aparaat jagas ainult kõikvõimalikke teateid, kuid ei tahtnud aru saada veenmisest, et eestlastel oleks mõistlik osta kahe peale kahepäevane grupipilet. Ka raha vahetanud, müüa ei olnud targem. See on nagu elu, midagi ei saa aru, porises Karel, kui operatsiooni järjekordselt ebaõnnestus. Lõpuks põrutas rusikaga vastuaparaat Läti. Nagu kunagi tuli teha Nõukogude televiisor ka, kui see pilti ei tahtnud näidata ja enne imet aparaati väljastaski, õige piletirong vuhises ette ning peagi olid need kesklinnas. Mina ei eksi, küsis, naerata jussi Juhani ja viivutas taga paravõtit. Juhuks kui hilja tulete. Võib-olla ma ei kuule. Ja mis siis sina täna teed, kuhu sina sammud, sead. Kaarel katses olla reibas jussi Johani näole langes eestlane läinud pilve tagant päikeselaik jada vehkis käega nagu putukat, peletav laps koju tagasi osta, süüa. Siis heidan magama. Ärge kartke, tulge millal tahes. Ta läks. Ja Karel vaatas tahtmatult kella. Veel ei olnud keskpäev. Kohtumine kirjanikuga läks kenasti odavas söögikohas vabalt valida, mida ja kui palju süüa ning linnas hulkumine mõjus tervendavalt. Kui nad leebel hämarduva õhtutunnil elevil ja rõõmsatena jussi Johani korterisse astusid, oli paikne laual ja pliidil seisid taldrik köögijäänustega ning veinipudel ja paar õllepudelit. Karu on koopast kadunud, nentis Karel Juuda linna peale läinud, arvas liri. Ma pidin talle arvutit õpetama, Baudses Karel ja marssis naise järel ülakorrusele proovida töödwavust. Ta läks koridori teise otsa. Nende magamistoa kõrval asuv uks oli lahti nagu eilegi. Jussi Johanis nelman legendaarne raadiomees, kelle seal oli kostnud palju kordi üle kogu Euroopa magas nohinal oma vägilaseund. Kui ta ärkas, võis kellale sama palju kui eelmisel päeval. Vahest pool kolm. Ta läks tasakesi alla katsudes vältida trepil raamatute ümberajamist ning seisis suure laeni ulatuva riiuli ette. Raamatud olid parimad, mida sai ihaldada. Osa uueneda raamatuid oli eraldi riiulil. Need olid vist need, millest jussi Juhani aeg-ajalt internetis ja lehtedes kirjutas. Tema kirjutised olid samasugused nagu olid olnud raadiosaated, peenekoelised ärevad äratavad ja sügavale minevad ilma selle meediamüra ja lobisemis eta, mis iseloomustas nüüdset aega. Mina talle ükskord öeldakse jussi, Johani oskas tuntavaks teha elu õrna hääle jussi Johanist nälman on üks, kes on palju teinud selleks, et luule osa ühiskonnas ei kaoks. Niisugusena mäletab teda ajalugu. Kareli Mahtas valjusti. Mida tühjad laused ütlevad neile, kes seda luulelist hiiglast lähemalt ei tunne ega ole teda kuulnud. Aga just sellised lahused kunagi öeldakse. Ta vahtis nostalgiliselt merele, meri helendas, nagu eelmiselgi ööl. Oli see nende siia kutsumine hüvastijätt, millega kesi Johani oli poetanud, et raadios tema koha saanud noormees ei hooli tema arvamustest ega temaga suhtlemisestki. Ning jah, et vaevalt ta tulevikus enam tantsiva karuauhinna žüriis ongi, rääkimata esimeheks olemisest. Jussi Johani olid tõesti kuidagi imelik, nagu liiri oli öelnud. Ta tahtis juba üles tagasi minna, kui märkasite Itaalia silm oli punane ning võttis valehunnikut, kõrvaklapid. Raadio lõpmata klassikaline, lõpmata vaikne heli. Mida võis jussi Juhani mõelda siin õhtuti üksipäini, istudes oma lapsepõlvest. Nad olid Astridiga sõitnud pool aastat tagasi Eestisse jätnud mulje, nagu oleksid äsja armunud. Ainult meil on erinevad arvamused sellest, kuidas peab elama. Meil on nii, et tema tahab minna Angleesse, mina Ekberisse nagu lapsed. Kali naernud jussi, Johani. Aga Karel oli aru saanud, et asi on hoopis muus kui mingis pisi tülis. Ja see lauale jäänud kohvipurk. Kas Juha jõi õhtul kohvi? Karelile meenus, kuidas kord jussi Johani oli kunagi palju aastaid tagasi siin Helsingi kesklinnas äkki peaaegu tõuganud ta kohvikusse, kus pidi olema Rootsi vanadaamide kohtumispaik hektari marmorlauad, lõhnad juhali lasknud jahvatada. Eks see maitsega kohvi ning selle talle vägisi kaasa pannud. Kakskeelses purgis oli alati üks ja sama segu hektari põhikohv koha peal, värskelt jahvatatud, nii mõeldud teadlaseks valmistamiseks. Ta võttis purgi kätepilte purgil oli kaks ja need olid täpselt ühesugused vana, karmide tahumatutena joontega seitlid lopsakate taha kammitud jagaja külgedel käharduvate juustega, mehe profiil taimornamendi kohal. Mis taimedega oli tegemist, ei saanud aru. Aga Prafiigile oli nagu see oleks laenatud mõnest vanast reli kujutavast kunstialbumist. Kringli krooni kõrval seisis pruuniga vanaaegsele galakale paberile trükitud kiri hektari 1000 852982 ja tekst. Luuletaja Jalmar Prokobee Lätis alltoodud salmis firmale selle 70.-ks sünnipäevaks. Ta võttis klapid peast ja katsus seda käigu pealt tõlkida, seda lapselikku, mõnusat lõhnavat ja naiivselt kirja pandud tunnet, mis sellest õhkus. See pani ümisema ju lapse eas nii poole Tase Ataca äkkpärikohvikut akuulsat mäletandab kookide ja tordi ning tar rosinate suur kringli maitse suus, Ella ka. Nii nagu sünnipäeval lauas maguslõik kord lapsepõlves ruttu põske pisteti. On täna ikka maitsev, jagus kõik Mil nime märgiks kohvik hektarini. Nüüdseks oli firma. Ta arvutas. Ning tundis, kuidas kellade tiksumine surutas sinnasamasse lauale tukkuma. Kui nad naisega keskajal ärkasid, magasiussi Johan ikka veel. Nad hakkasid pakkima. Laev läks kolme tunni pärast ja linnaminekuid nende puhul võta oma tunni. Jusi. Johani oli maganud vähemalt 18 tundi, baiti sosistas liiri, kui nad ukse olid avanud ning Karel läks parajasti käsi tagavara võtmega õieli, välisukse juurest köögilaua juurde, et panna sisse pääsu riist hästi nähtavale kohale. Kui trepile ilmus jussi Johani. Tali seekord hallis käistega spordisärgis ja sinistest Rico pükstes ning näoga, mis reetis, et unenägu ei pruukinud nii tühjast asjast nagu ärkamine sugugi katkeda. Ma teen teile süüa, komistas jussi, Juhani naeratas ning tuba sai valgust täis. Oli võimatu minema hakata. Poole tunni pärast olid maitsnud mitu päeva hautatud tundmatut punast kala ja sinna juurde peremehe omaga käega vabalt taldrikule puistatud vorstikesi ning suuri kurgi tükke. See mõjus veidralt, kuid oli väga maitsev. Ma tulen teid saatma, ütles jussi Johani ja läks üles riietama. Siin on veel Väini, kui ta just jalutada, ma kohe tulen. Mul jooksevad külmavärinad üle ihu. Kas kaks tundi on veel jäänud, sosistas Liivi Karell. Aga lõpuks olid nad kõik riides ja hakkasin minema. Buss tuli kohe ja metroost, ratas jussi, Johani jaama nime, kus nad maha pidid minema. Kas see on ikka õige, küsis Karel. Laev läheb magasini terminalist seal Rootsile, mitte eestilaev. Aga jussi Johani kuulnud teda või ei teinud kuulma ja nad põrutasid edasi, kui nad metroost välja said. Aastus soome hiidjussi, Johani hiiglase sammul ees, ma ei tunne seda kohta lauses Karel, me vist ei jõua, mul jooksevad külmavärinad üle ihu, ütles liri, jälle. On see ikka õige vaht, hüüdis Karel ees sammuvale hiiglasele, kas me ei pea varsti juba ära pöörama. Aga hiiglane vaatas laialt naeratades selja taha, mainis, et eestlastel päev läheb sealt, viipas majade taguses silmapiiri poole ning vääramatu jõud kandis seda kindlalt ainult temale teadaoleval laeva suunas. See seal on juba lauta saari, hüüdis Karel mõne aja pärast, see on hoopis teine koht. Kott raamatutega, mille jussi Johani oli talle viimasel silmapilgul reisile kaasa pannud. Kaalus päris palju ning tali juba higine. Eestlastele. Laev läheb sealt, heitis hiiglane reipalt käega. Sa võid koti mulle anda, kotis pole asi, aga selles on asi, et lauta saari länzi sadama lähedal, aga meie peame minema teise sadamasse. Hiiglane uudistas ümbrust ning küsis paari mööduja käest, kust läheb eestlaste laev. Kõik näitasid ühes suunas samas suunas, kuhu hiiglanegi. Veerand tunni pärast oli sadamasild käeulatuses. Näed, eestlaste laev, kõik korras mess. Ning vahepeal morn hiiglane, kes osutas jälle jussi. Juhaniks naeratas laialt. Ta heledad lokid lehvisid tuules ja Karel panid tähele nägu, mis toas oli tundunud kahvatu, oli jumekas ja isegi päevitanud. Siit ei lähe Silja Line'i laevad, Silja Line'i laevad lähevad sadamas. Mees Karel pani koti maha joosta, terminali juurde vaatama. Kas ei leidu taksot, kui üks selline neist mööda tahtis sõita? Karel hüppas sellele ette. Kellele sadama, ta viskas koti tagaistmele edelasadama. Ei, see ole länzi sadama vastasjuht, rahulikult isegi rahustavalt ländisi sadama päästa Katsa ja ta aitas käega nagu jussi. Juhani kid terminali poole. Haudan edelasadama. Kas näin? Näete, see on Tässe. Eero laiste Laiva Tallink. Võtame kume, haludan Edela sadama. Silja Line, Lähen ETV sadamast on, meil on libutkin. Veerand tunni pärast olid nad kohal. 20 minuti pärast olid piletid registreeritud. 22 minuti pärast selgus, et jussi Johanikel kodus oli olnud vale. Ja neil oli veel kaks tundi aega katalisse, ütles Karel resigneerunult. Veel veerand tundi hiljem leidsid nad vanas õdusas hiiglaslikke taasakendega kohvikus. Head aknaalused, kohad. Mida ma sulle toon? Küsis Karel, vaadates, kuidas jussi vaheni istub, lihtsalt istub ega tule kohvi järele. Jussi Johani silmad olid kangekaelselt aknas. Ning Karel vaatas, mis suure mehe tähelepanu köidab. Ei olnud midagi peale tavalise pargi sagina. Suur Võru ja mingit kanget ürdijooki, lausus jussi Johani. Lõpuks. Mis asendis mõtiskled, küsis Karel joogia kohvidega lauda juures jussi Johani vastanud ning Karel nägi, kuidas ta libistas pihust suhu mingi tabletti, viskas oma ürdinapsu alla ning rüüpas õlut peale. Noh, millal sa siis Eestisse tuled või nagu teie ütlete, Erusse tahtis Karel alustada hüvastijätutseremooniat, kui jussi Juhani ikka aknast välja vaadates hakkas rääkima lapist. Et seal elab imelik soome mees, et ta on õppinud õigusteadust ja olnud kohtunik, aga ametist lahti tehtud. Kes on keeldunud, saame, lasi põhjapõtrade küttimise pärast süüdimõistmist. Kuigi need on kuulunud muudele omanikele. Et mehe seisukoht on inimesi, ei saa nende loodusliku elulaadi pärast hukka mõista. Et mees on muutunud täielikuks nomaadiks ning on hakanud elama samamoodi, nagu saamelased on leidnud endale noore naise. On saanud poja, et poiss osanud juba üheksaselt lumesaaniga sõita sama hästi kui täiskasvanud. Et ühel päeval toodud kaupa poiss olnud just lumesaani käima panemas kui Rekani õnnetult tagurdanud, et surunud poisis saani äratada Ta vahele. Et poiss surnud sealsamas, et naine läinud mehe juurest ära. Nüüd on ta juba vana. Ta on läinud sealsest elust palju pilte välja andnud tabavaid fotoalbumeid, pildid on mustvalged ja kujutavad väga vaest elu. Jussi Johani vait. Millegi puudumist poetas Karel olemasolu ikka. Ma tahan sinna minna, ainult Astrid ei saa sellest aru, tema arvab, et seal elamu endasse tema tahab, et elame linnas vaikset pereelu ega lähen mingit trummi taguma, nagu ta ütleb. Jussi. Juhane rääkis seda kõike ühetasase, peaaegu vaikse häälega. Ja siis olid nad jälle terminalis. Ja varsti näeme, ütles jussi Johani. Maa, tule sügisel Eestisse, siis teeme jälle, tantsivad karu vaat niimoodi. Ning ta tatsas ühelt jalalt teisele. Päris tore karu nõudoli. Naerunäoline tatsab karu. Keegi oli kiirlaevaistme sahtlisse jätnud, ajalehe ja Kareli pilk langes esikülje pealoole. Tantsiv kirjandus, ta muigas, luges tahtmatult edasi. 28. mail esinevad Tallinnas Saksa-Ameerika, prantsuse, soome ja Eestis põuken, vööd, luuletajad. Muust kirjandusest eristab spanken vöötkirjandus see, et viimane on keelest ja oma tekstide kõlast lugu pidavate autorite poolt kirjutatud teadmises, et autori enda suuline esitusviis moodustab koos tekstiga terviku ja on just sellisena täiuslik. Roomas algab Bongo mänguga esitustele nõnda öelda helikõrgus kätte anda kõlab sõnum laiemale avalikkusele. Kirjandus ei ole ainult vaikne, isoleeritud ja elukauge, see pea alati olema sügav, aga võib olla vägagi kommunikatiivne, kaasakiskuv, vaimustav ja koguni tantsida. Ta pööras pilgu ära ja vahtis kauaylominaatorisse, niiet liiri küsis lõpuks, mida sa vaatad? Mõtlen, miks vahel tundub kõik nüüd tähenduslik. Et kas midagi tähendas neile, kas ta tagasi tuleb, ei tea, kas ehk vahest ainult ta hääl, see uitaja, katkematu mõmin ja ulgumine tühjadel väljadel. Ning selle jäljed õitsva skanarbikus tantsiva karu jäljed. Miks ta meid kutsus, ta ei kutsunud neid lihtsalt õhtule. Nad vaikisid, kui Karel ajalehe kinni pani ning laotas selle üle oma näo, et tukkuda, ütles leeri. Arvad, et lähedki või hirmus piiniu seal tühjadel, väljadel, üllapist, areldastis, ajalehe näolt. Ma ei tea, kas sa nägid köögilaua kõrval riiulil oli väike pilt tema naisest. Ja ma olin nii kulunud, nagu oleks seda teatud kohtades pidevalt peos hoitud. Ta pani ajalehe näo peale. Jäi tukkuma, kuni kuulis naised tasast unenevalt häält. Tundra. Kas õitseb praegu? Kas sa tead, kas õitseb praegu?