Ütle, mis sul on? Küsimus nagu võbelev raadiolaine. Sellel ei ole alati vastust. Ainult lugu. Hilisel õhtutunnil on oma novelliga stuudios Kalle Kurg. Mu ema, emad, õmblesid luiged järvele. Luiged on ilusad linnud, õmblesid luiged, nad õmmeldud järvele. Luiged on ilusad linnud. Autol oli ka tavaraadio ja naispolitseinik oli selle mängima pannud ning ümise laule kaasa. Aga vanem politseinik, karmi näoga turske mees lülitas raadio midagi ütlemata välja. Arvad, et see oli ikka õige väljakutse? Oleks saanud natukenegi kauem magada. Ah välja magamise lõpp, varsti on, kas suitsetamisel lõpp? Naispolitseinik, nipsutan koni alla lastud aknast välja, laskis akna uuesti üles ning jälgis, kuidas vanem politseinik kiirust tõstis. Kiiruse ületamisel Satra Vi. Naispolitseinik naeris. Tead, mis ma eile kuulsin? Olevikus öeldakse meie kohta. Kas ütlen ise või? Küsis meespolitseinik vastu ja vaatas naise poole. Tal oli kortsuline tuuldunud nägu, mis oli naise õrna jumega teravas kontrastis. Naine ütles siiski. Enne olid politseinikud, nüüd on politseinukud ka. Ega siin jutud ei lõpe. Rääkigu rääkigu. Kesta, kes siis on, et tuleb hommikul kohale tormata? Elukutselt või õpetaja? Ei, ma mõtlen seda, mis ta oligi kelle poeg helistas, kes seda ikka on maaomanik, kust ta selle maa sai, kes? See õpetaja, kus ta sai? Vanaisamaa isa pidas seda kohta ka popsi kohtaga, päriseks ostetud? Ei vaja rohkem kui seda maad, mille vanaisa vabaks ostis. A'la sina tead, siis naine muigas, ütleb, et inimesel ei ole niigi palju vaja. Tema siis inimene peksab poisikesi ja siis on inimene kus sa juba teadet peksis, vanem politseinik oli veidi pahase tooniga, jõuaks ikka enne kohale ja räägiks temaga. Ta pidi ju kinni istunud ka olema, võimis. Vaikuses libisesid mööda põllud ja puud, kes seda rääkis, ei ole siis või? Mis kinni, see oli vene ajal ja vaadeta pärast aha. Nojah, nad on kõik kinni istunud, kes naad no kõik kannatajad, ei ole mina kuulnud, et tema ise oma kannatamisest oleks kellelegi rääkinud ütles vanem politseinik pahaselt. See on ikka auasi, kui õigete vaadete pärast kinni istud ja üldse kinni peaks panema, sellepärast et vaateid ei ole. Tema helistas või ei helistanud lossipoiss, keegi vanem mees rääkis ka kaasa. Ega ma ei arva, et neil on õigus, on pigem hea küll. Vanem politseinik oli tusane tüdinud häälega ning põrutas äkki. Tema niikuinii süüdi ei ole. Kus sa tead? Küla peal räägitakse kõrtsis küla peal. Sa sõidad küla peal palju ringi. Noh, eks ma ikka kuule, ma peangi kuulma. Kas teile koolis ei räägitud, mis konstaabel maal teeb? V varem veel suitsuvanem politseinik pidas auto kinni ja lükkas naisepoolse ukse lahti. No auto on siis avalik koht, pane õige silt üles. Ma arvasin, et autos võib tõmmata paavsti keelavad avalikus kohas musitamisega ära ojja. Naine naeris, aga mees jäi tõsiseks. Nad ronisid autost välja. Naispolitseinik haigutas, varahommik laotas neile õlgadele suure ja niiske pehme vaiba. Linnud laulsid täiest jõust. Ta tundis äkki suurt väsimust. Ingistus toolile. Siis oli kõik ühel pool. Mees heitis pilgu aknast teki poole. Vares oli ilmselt hekis. Vares istus muidu värava piirdepostil. Aga liikumist märgates libises alla heki. Ta oli varesele veel õhtul kõhu täis söötnud. Vares oli end puuris täis Puginud. Ja siis kohe tukkuma jäänud. Hommikul, kui ta varese valla tahtis lasta oli see algul kõhelnud siis tahtsanud trepile hüpanud trepi piirdele ning end seal sisse seadnud nagu elakski siin. Kuni mees liikumatult üle võsa vahtinud oli, nagu tal varahommikuti kombeks eanud Linden liigutanud, aga niipea, kui mees tegi liigutused tuppa tagasi astuda oli vares eksinud erksalt värava poole, nagu kavatseks jalutada, tusskäigule minna. Ning kadunud siis maja piiravasse heki. Muidugi lennanud vares ära mis Azynsabata lendas. Tema metsakodu on seal taga naheks viis kilti on veel metsakodus, seal pidi ainult võsa kasvama. Ema ütleb need Saagolu, oi võsala, et mis metsad taluse on. Kuigi imelikul kombel on seal metsaloomi küll. Ta tassib neid koju, kui mõnel midagi viga on. Mingi ravitseja või puhaskari. Vanem politseinik heitis naisele kõrvalpilgu. Naine oli end hiljuti Soomes täiendamas käinud. Naine märkas seda pilku ja ütles. Ma ei ole veel kõiki kolkad läbi sõita jõudnud, kust ma võin teada, mis tüüp on? See ei ole kolgas, pomises vanem politseinik. Kunagi oli selles kandis vallakeskuse ja tema ei ole tüüp või? Õieti just on kuradi tüüp. Kui nad peadelt ära keerasid, ütles naispolitseinik. Aga tal on ikkagi kohtuasi olnud. Sa mõtle, miks nad kohe öösel teatama tulid. Kahel oli ju nägu verine ja üks haiglas. No kuule, nad võisid omavahel ka lüüa. Tead sa seda, tal taheti maa käest ära võtta, pakuti pirakas summa sema nukk ulatub sinna lossi maade sisse, lossid, mõisad. Vanempolitseinik ohkas. Losse ja mõisaid võib ju ka olla, kui need kord varem siin on olnud. Sale nagu teda kaitsma asunud. Varem, kui asi avatudki on. Asi on avatud juba ammu. Nad käsitleda juba varem kimbutamas, palkasid mingid poisikesed ja siis pätid viskasid algatuseks aknad sisse ja sellest ei olnud midagi kirjas. Ta ei kaevanud. Mis pärast? Ütles, et pole põhjust. Ta lihtsalt ei ole selline mees. Kui sa talle varese ulatas, oli see täiesti oimetu. Võib-olla tõmbas sellel ise saba ära. Aga miks? Vahest selleks, et tema jutule pääseda, et variserlikult temas enda vastu sümpaatiat äratada. Aga kamp. Auto murdis läbi võsa. Megisas eit, lähed otse läbi võsa. See ehitan kindlam. Nad on tal ju tee kinni pannud. Ja mujal on nii tihe, et niikuinii läbipääse. Vaevaline rada lõppes äkki ja nad olid lagendikul. Eemal seisis maja. Ohoh. Elaminage tohoh. Mis ta on? Metsavaras ka või? Küsis noorem politseinik. Siin ju palgipuid. Sa ei ole. Vedas teist teed pidi. Lossi omad ei laskunud, paremad teed pidi vedada. Neilt ta palk ei ostnud, need küsisid hinge, hinne irvitasid. Üksi vedas või? Enam-vähem ta peaks ju olema, vanamees. A pole teda näinud. Tee lõppes äkki ning nad sõitsid võsast otse õuele. Politseinikud ronisid autost välja. Siin on ju päris keha, maja värvitud lilli, nii et mustab ja andis naispolitseinik ning seadis sammud maja poole. Kui õuele tuli mees, käes kohvikann ja tass ning taldrik, mille ta asetas maja esisel lauale. Võõraid nähes keeras mees ümber ja läks midagi ütlemata uuesti majja sisse. Tervitakski turtsatas noorem politseinik teha, kas see pidi kutse olema või? Nad puhastasid juba matil jalgu. Kui mees tuli kandikuga, kus oli kaks kohvitassi ja midagi taldriku all. Tere, ütles vanem politseinik. Tere. Mõtlesin mees rahulikult. Minu nimi on Andrus, lisas ta nooremale politseinikule. Re, tere Malis. Võtke istet. Naispolitseinik vaatas vanemale ebalevalt otsa, aga too viipas käega ning nad istusid. Peremees läks veel kord tuppa. Ma arvasin, et ta on varem, ütles naine, kui mees jälle tagasi tuli. Ta läks istujatest mööda EKi juurde, puistas sinna midagi. Hekist, ilmus vares, kes hüppas väravapostile. Varesele ei olnud Sava ainult väikest sabatutt. Mis siin siis juhtus? Sul käisid külalised? Küsis vanempolitseinik. Peremees hakkas naerma. Mees siin ikka juhtuda sai, maakoht, siin ei juhtu midagi. Naispolitseinik hammustas suurt murulaugu ja Reidistega võileiva. Ja rüüpas kohvi peale. Ohoh meeste siia sisse olete pannud. Peremees naeratas eksajevis variini suhkrust. Tule. Ma tahan uue, kui ei maitse. Miks ei maitse. Väga maitseb. Mulle hommikusöök vahele. Vare hüppas posti otsast alla ja võttis juustu tükikese noka vahele. Osta, sellega siis läheb. Või siis vanem politseinik maha matab, sa issand, see kraavivi oksaga mulda peale, imestas naispolitseinik. Eks elu õpeta lauses peremees. Rääkige siis ära, milles mind süüdistatakse. Poisid olid ukse avanud nii tasa, et ta ei olnud seda kuulnudki. Auto oli vist jäetud võsa taha. Lasi poisil oli käes olnud vares. Lossipoiss. Mis poiss ta oli? Tema ise ainult kutsus seda noort meest, nii lossi poiss oli kohmanud, et nadolid leidnud savata varese ja teavad, et tema loomi ravimi ning toonud selle talle ravimiseks. Ah nii, oli öelnud tema, kus teda siis nii hilja kätte saite? No me, poiss oli hakanud kogenema. Ja siis ta oli taibanud see olisi, see oli jälle ja ikka seesama asi. Ühel poisil oli käesoleval mingit oigas. Ja teisel metalltoru. Mis noormehed, kas ma võtan siis nüüd mis ristama siis nüüd võtame siis teile jääb ju rihmast väheks, kas püssi või? Ta oli seda karjunud, sirutanud käe püssi järele ning jõuda näo, seal ei olnud midagi sellist, mille peale nad tehtud aeglusega, aga tegelikult kiirustades algul käies ja siis joostes olid võsa kadunud. Keegi oli autos istunud keegi nagu vanem mees aga ta ei olnud näinud, kes. Ning siis oli auto ülepeakaela kadunud. Taneli pähe tulnud, kas ta äkisti ust valla jätnud. Aga ta oli ukse nähtavasti tagantkätt kinni löönud. Ja siis oli ta varese poole pöördunud, talilinnu üle vaadanud. Ja see oli tükk aega toas ringitad saanud ning siis pärast tukkuma jäänud. Ning ta oli mõelnud, et peab linnu hommikul veel kord üle vaatama. Kuigi hommik oligi peaaegu käes. Ja siis oli ta trepile läinud. Ja siis oli tal selge olnud, mis teha. Ta ei hakanud sadama külalistele rääkima. Aga ta oli vaadanud seda lihtsat põhjamaastikku. Ning asi oli talle äkki selge olnud. Ta ütles, et sa, et te olite neid ähvardanud laudas politseinik ähvardanud. Ta vaatas politseinikule oma õpilasele hajameelse näoga otsa. Ta oli seisnud hommikueelses ühes ja vaadanud lihtsalt vaadanud seda kõike, seda lihtsat maastiku. Mõelnud samamoodi nagu praegu, kui ta midagi automaatselt politseinikele vastas libisesid ta silmad üle selle mida ta võis nimetada oma eluks. Tarnamättad, mida keegi ei märka. Kes ütleb õpilastele tarnamätas on ilus, kes veel seda ütleb, vaevalt keegi enam või pajud. Eestis kasvab 21 liiki pajusid mis annavad veel paljusi, Priidseid, vahevorm. Pajud on mesilaste ning kimalaste esimesed meetaimed. Pajud õitsemise algus tähendab neile uue elu algust. Kas te kuulete ka mind või? Küsis vanem politseinik. Agaldavad, kas ikka samal mitte midagi? Nägeval pilgul. Ta tõusis ja läks midagi lausumata maja poole. Peagi muutub hekistik jälle metsikuks osaks. Aga võib-olla tulevad ühel päeval siia ka võsaniitjad ja laastavad tagasihoidlikku maastikku koos loomade, lindude ja liblikate, aga see lihtsalt ei tule neile pähe. Maa silutakse platsideks. Ja tehakse ja tehakse mitte Loonad tehakse klannitud maastik, kus ei ole enam seda lihtsat karmust. Ta oli aastaid tagasi krundi servale toonud suhkru Vahtreid. Mis nendest saab? Kes seisab niitude ja tavaliste rohumaade eest. Omavalitsuses on uued mehed, loomad lastakse maa. Ainult jänes ja rebane on veel paljukest neidki. Hiireveod on kadunud, sest rebased söövad hiired ära. Ükskord jahihooajal oli lask. Lehti lennutades vihisinud tema lähedalt mööda. Ära läks, pomises naispolitseinik, uskumatu, issand, läks midagi vastamata lihtsalt ära. Aga mees tuli juba tagasi, käes suur purk läbipaistva vedelikuga. Hea küll, ei taha, ärge vastake, ütles vanem politseinik. Aga ega see päris süütu asi ka ei ole. Muidugi olete siin peremees, aga püssiga ähvardada, mis ma nüüd pean tegema? Peremees kallas klaasidesse ega vastanud ka veel midagi? Oh, tal oleks nii palju öelda olnud. Pere tähendas vanasti ikka kõike seda, mis su ümber on. Kõike seda maad ja inimesi ja loomi ja linde. Vahepeal ei olnud eriti kulusid taheti kõik ühikaks teha. Need asjad on õnneks kadunud. Aga ühikud on ikka isiklikud, määravad ikka kõik see, kes milline on kes, kuidas tahab olla lind ja loom ja tain mitte ilm, nii nagu see loodud on? Nad ei näe, mis selle sees on, selle ilma sees. Nii nagu nad näevad, puuski ainult tarbepuitu isegi ei aima puu sees. Naispolitseinik vaatas küsivalt vanema politseiniku poole. Aga too Joyuva täitsa maguslauses naispolitseinik, ise teete. Aga peremees ei vastanud. Yhe ikka, ütles lõpuks vanem politseinik, aga need on ka suht Cru vahtrad, mitte tavalised. Mahla saab teha teatud ajal, hiljem muutub see apukaks ja sogaseks sügavkülmas hoida natuke veini juurde, siis saad šampuse suhkrut veidi ja siis õhukindlalt kinni. Kolme kuu pärast valmis. Ta kallas ise purgist juurde. Mäletan külmiste mulle õpetasite Puustreenike peab olema, mitte mingi alumiiniumtoru, kui head mahla tahad saada, et peab, sa võid mulle sinagi ütelda, mailis. Katkestas peremees. Sa räägid siin peremees ja peremees, kes see tänapäeval peremees ikka on. Tänapäeval on mees ikka rohkem äri peal väljas kui pere peal. Ja kõik on ise targad, õpetajad ei ole enam tarvis tavani tühjaks joodud klaasi lauale. Ja vaatas jälle hajameelselt ringi. No mis te siis minuga tahate teha? See on niisugune mees, palub puude käest andeks, ütles vanem politseinik autos. Kui midagi maha peab raiuma. Miks? Küsis naispolitseinik. Aga ei saanud tükk aega vastust. Tagoolis rääkis, poetas vanem politseinik lõpuks. Mis ta oli, sinu õpetaja ka või? Nojah. Klassijuhataja seitse klassikomplekte oli Dali, pooltes klassijuhataja ka ilma rahata. Rääkis ikka, et ei luba asju kergemeelselt ära visata, et kergemeelselt asju üha uutega asendades vihatakse ärama minevik. Lapsed, mis lapselapsed, nähke seda minevikku, vajadusel jäävad lapsi küll. Kas tal endal lapsi ei ole, ma mõtlen, kes aitaks, kui naine surnud, nagu soomikul mainisid. Poeg on linnas, see tahtis vahepeal, et isa tuleks ka ära linna, et on nagu veidrikuks muutunud, eostaliised kasutab, vana ehitab ümber. Poeg ütles, et keegi ei vaja seda sinu kokkuhoidlikkust leidis ala, võiks veel karjääri teha. Maal ju kaks kõrgharidust. Aga vana saanud hirmus pahaseks, õelnud, et ei ole osanud kasvatada, et on südameharidusest puudu. Kui nii räägitakse. See teeots on kohe käes. Hoone juurde viiva puudega ääristatud tee juurest avanes suur pügatud lagendik. Puudest ümbritsetud ala läbistas ringtee ja selle keskel laius ümar lilleklomp neljakandiliste põõsastega. Ilus ütles naispolitseinik, ma mõtlesin, et on niisama härraga korras lass. Barr. D täitsa nagu filmis. Nad keerasid hoone nurgatorni juurde rajatud asfaltplatsile, kus oli isegi parkimise märk ning ronisid autost välja. Sinna serva tuleb siis jaanituli. Ma ei ole kunagi maal jaanipeol olnud, ma olen ikka mõelnud niisukese jaanililleõis, on kust mina tean, lauses vanem politseinik aredalt. Ega need siia sisse toodud ei ole. Kus need oma lossi said, ostsid kohalikud või? No kus kohast kohalikud linnast. Naispolitseiniku uuris peaukse juurde paigutatud silti. Neil on vist restoran ka, seda annab tänapäeval ikka ülal pidada. Ütles vanem politseinik kuivalt. Ega see iga päev ei tööta siis, kui tellitakse. Nad olid juba Ostaamas, kui hoone tagant tuli mees, mees vaja. Tere. Teie olete peremees, küsis naispolitseinik. Tere, konstaabel. Mees ei teinud naisest väljagi, andis käemehele, oli asja. Kuule, äkki sa pakud istet ka? Ütles vanem politseinik. Aga palun, tulge ja istuge. Suures saalis olid seintel maalid. Tagantpoolt vis, avar keerdtrepp, teisele korrusele vajusid restaureeritud toolidele. Kusagilt ülalt kostis vaikselt, ilmselt mitmele poole paigutatud valju hääldite kaudu. Popmuusikat. Jah. Peremehe helesinise särgi ajal oli määrdunud alussärk. Kus teie poeg on? Ostaleka olla, kuulete oma toas kus ta oli eile õhtul kella 20 ja 22 vahel. Ütleme 20 ja kella kolme vahel öösel. Oma loas A. Läheksid sõitu. Mis sõitu? Mis see teie asi on? Me oleme siin kuriteo uurimise asjus. Mess kuride. Viimane hüüd oli, peaaegu käratas. Ülakorrusele viivale trepile ilmus noormees. Naispolitseinik muigas tahtmatult, sest poisil oli seljas samasugune printsi särk. Silmnähtavalt määrdunud alussärgiga. Kus te eile käisite? Õhtul vä? Jah, kui ma küsin. Enas baaris istusime, s need siin teevad. Näete, leinas ja siis koju tagasi kõik. Kas te mujal ei käinud? Küsis politseinik. Haige varese viisime sinna vanadoslemile. Vanadoslemile sinna Popsile. Öelge, mis teil näoga on? Ei midagi. Tulge palun siia, milleks? Tule siia, Jaan. Käratas isa. Poiss tuli alla, jäi laua juurde seisma. Kas keegi lõi teid? Ei ole löönud, aga helistasid öösel politseisse. No me olime paaris ja. Venitas poiss ja lisas siis kiiresti, ma olin kaine. Politsei asjata lülitamine ei ole niisama, meil on vähe, ametnikke on näha ja poiss oli ilmselgelt irooniline. Kas te teate, mis karistus on ette nähtud loomapiinamise eest, mis loomapiinamise? Keskusite vareselt suled välja ja läksite siis vanameest, monitava? Vanem mees lausa käratas seda. Aga poissi ei teinud teist nägugi, midagi ta ei läinud, see kuradi tõhk. See ei ole esimene kord, mul on terve nimestik. Ma ütlen, see valaneson tõesti parast, õhk, sugulane olete või et siin seletate ise politseinik, ütles peremees pinguldatud häälel. See vanamees on haige seal oma koha peal kinni nagu idioot. See oli poiss, suu kinni. No mis ta siis istub seal Porsi kohal peal ees, no mis asja sa siin pinised, mine kohe tuppa. Käratas maja peremees, pääsenud püsti. Ja pani ette ringi vaadata. 10 minutit hiljem oli nagu pool maja ära vaadanud. See ja tule minu unistuste maa mitte tehnile, nendega ega selline nagu Michael Jackson Ellaga siiski. Muidu meil on kõik nii talitsetud, jääb piirides kinni, aga näete, siin on kõike igaühele midagi, mida ainult süda ihkab. Peremees näitas käega hilisgootika, romantismi ka nurgatornidesse laadud anumaid, mis tekitavad tuule korral kummituse hääli. Daami aknad ja pärsia stiilis aiamüür. Kamin on muidugi meelega robustne, sellepärast et see meenutab vanuri kive, kui te teate, mis meil on. Elutoa kõrgus on seitse meetrit, laest ripub alla vana, rooliratas nagu inimese rändamise sümbol ja tagapool kõrvalsaalis näete seal ratas nagu lossimärk või kodumärk. Ikka ehtne, haritud ja need hobuserauaseintel on ka ehtsat üks pidi olema isegi vene tsaaritiibadjutandi de la Gardie ekipaažis siia maha jäänud, kui sa siit läbi sõitis. Kõik on hoolega planeeritud ja hingega tehtud. Ajalugu. Kuidas te seda maja nimetate, küsis naispolitseinik. No ikka lossiks lossiks ikka. Ega see teab, mis suur ei ole, aga midagi annab ikka teha, kui kunstimeelt on ja raha mis maksa, oi ikka palju, kõik algab juba hoone loodusesse soovitamisega ega hoone üksi see kõik Olevik, ütles peremees. Jaano käse rahast räägib, rahal ju halb lõhn küljes, ta naeris. 10 miljonit, 100 miljonit, päris naispolitseinik. Peremees hakkas naerma. Midagi ikka. Hoone pind on mitusada ruutmeetrit ja see juurdeehitus, siin on mõtiskluste paik. Kui keegi tahab siin peatuda ja ööbida filosofeerida, ega me siis ainult äride. Jah. Vanemal politseinikul libisesse umbusklik sõna ilmselt tahtmatult üle huulte. Aga kesse meie sülosofeerib isegi lehes lugeda, et Eesti on valmis euroopaks nagu riik, aga mitte nagu ühiskond, ütles peremees. Kõike meil juba on, aga filosoofia puudub. Meile, vaju valgust ja siia tulebki üks hele punktike maastikul. Siia tulevad mõttetargad, kunstnikud. Sellistel asjadel ei ole seni õiget kohta, aga see peab neil olema vaimuvalguse kodu. Siin saab olema. Me peame hakkama minema, ütles vanem politseinik, ehk veidi liiga järsult. Kui auto oli lossi juures suurele teele viivale puistu teele jõudnud pani naispolitseinik käe partneri alale. Relvakollektsioon. See on rohkem ilu pärast taastis igalt poolt relvakatalooge kokku, isegi kuulipilduja on parim Windschester, load. Load on olemas, olemas olemas, ohkas vanem politseinik ja muigas äkki, ja raketid kaabakad, kliendid seisid trepikojas, need olid vist äsja toodud. Jaanipäevaks valmistuvad. Nii varakult siinonist, vägevad jaanipeod. Naispolitseinik vaikis ja vaatas teeserval mööda, libisevad puid. Võib ikka ilus olla, kui kogu rahvas kord aastas kokku saab. Kullakene. Vanem politseinik vaatas nooremale viltu, sõi otsa, seal toode. See pole jaanipäev. Jaanipäev, vaid produkt. See on linnameestele välismaalastele saksa lasteaiad, piletid ja peavad pidu ning karnevali söövad ning ööbivad lossis. Kas neil on jahiload olemas? Küsis naispolitseinik mees katkestades. Load on olemas, neil on alati kõik load olemas. Annan sealt Jaansoni maade juures kõik loomad maha lasknud ja tema maa peal ka. Mis tema siis? Mine ja tõesta. Tapetakse äsja sünnitanud ema maha ja poja toetakse pehast ära. Miks vanem politseinik ei vastanud ja vahtis pead pööramata süngelt naeratades teed? Nad ei saa isegi sellest aru, et varsti siin lihtsalt enam loomi ei olegi. Mis sa arvad, et nad avaldavad sellele Johansonile niimodi survet või? Ta maa neile ära müüks? Aja see siil jääb ju tõesti nende maale sisse. Auto rappus eriti rafineeritud mõtte, ütles naispolitseinik häälevõrkudes. Mis nimelt, küsis vanem politseinik süngelt. Ma mõtlesin seda varest kiskuda linnul suled välja ja siis viia linn selle kätte, kelle pärast seda tehakse nagu ravimiseks. Ja võib-olla küll, aga kuidas sa tõendav tahavad, et läheb siit ära, müüd maja ära ja läheb taris minema. Nad pakkusid talle juba poolt miljonit. Pärast nad seda lindu piinasid, issand. Tüdruk vaatas mehele Kahatanud otseselt tõesti. Sellepärast ma arvasin, et maalne rahu. Jah, rahu. Ükskord kägistasin luige siis pardi. Igasugu looma raipeid on tema maja juurde viidud. Ma vaatasin, et tal ei olnud koera. Kaera tapsid kõige esimesena poosid üles. Ja hobune. Oli tal hobune? Oli jah. Ta tõi linnast ühe krono. Õieti see oli algul kronooli ühe vene naise käes olnud, kellel see käest ära võeti. See näljutuse peksis elektripiitsaga. Jaanson tõi siia ja. Oli päris kena hobune juba, kui äkki imelikult ära suri. Millesse siis mäeks nad mürgitasid. See oli veel enne mind ja asja ei algatatud. Kas ta ise pole sedamoodi mees? Eks ta on neid metsloomi sellepärast piinavad Kert on aru saanud, see teeb talle haiget. Kui vahepeal oli internetis üleval koduleht soovitusega, kuidas loomi võimalikult piinarikkalt tappa, siis. Vanem politseinik ei vastanud. Miks sa siis midagi? Naispolitseinik jättis lause pooleli, kas siis midagi teha ei anna? Tunnistajaid pole. Kui keegi teabki, siis tunnistama ei hakka. Siin ühed jahimehed olid valmis tunnistama, aga nad ju maksid need kinni. Millal nad selle oma naispolitseiniku otsis, sõnu selle oma hoone said. Seal oli vanasti kool? Jah? Nojah. Siis leiti, et liiga vähe lapsi, liiga suur hoone müüdi ära. Lubasid hoone korda teha ja tegid ka. Vanemast politseinikust ei olnud aru saada, kas ta ironiseerinud või mitte. Oli näha jah. Nagu pered saaksid seal sigineda, kus midagi ei ole. Küll nad tulevad, kui kõik korda saad, tulevad peredelt, tulevad lapsed kah. Siis tulevad. Usud või? Usun küll? Kui võsa teekene nähtavale ilmus, ütles naispolitseinik Madis. Keerasin. Vanem politseinik üritas naisele pead keeramata otsa ja. Maja aknaluugid olid kinni. Kui politseiauto õuele jõudis, seisis mees nagu aru pidades auto kõrval. Väike korras auto, väikese korras järelkäru. Kohus, kas lähed? A- otsin? Pakuti ka mõnel pool maa-ala siiski õpetajad, veel vahe. Mis siin siis on? Üles öeldi üles, öeldi seal aleviku koolis öeldi üles. Aga sa tegid seal tööl ju peaaegu tasuta. Nojah, aga ma tahan ise ka ära minna. Aga õpetaja, see, siis jääb see kohti üldse õpetajata. Pole parata. Siin nähtavasti tahab maa lihtsalt puhata. Nüüd ikka ära. Õpetaja tõstis puuri varesega autosse, istus sisse, Maadma neile müüa, aga ise lähen ära, need piinavad muidu kõik surnuks. Mees lõi käega. Äkki oli ta vana mees? Ta ronis vaevaliselt uuesti autost välja. Ma lähen vahetan veel korra. Kui naispolitseinik oli metsas ära käinud ja autosse istus, tuli teenuka tagant naine, kes hakkas käega vehkima. Juht ootas, kuni naine autoni jõudis ja ronis oma pampudega sisse. Aitäh, ma ainult selle mõne kilomeetri. Enne, kui auto korralikult käima läks, vuras õpetaja auto neist tasaselt mööda. Kui politseiauto omakorda vanast autost mööda oli sõitnud. Vanem politseinik oli tervituseks riivanud, ütles naine. Jaan läheb jaanitule ajaks ära. Jaanson ükskõik. Me kutsume teda ikka Jaaniks. Tema oli selle maakoha hing, ma ütlen, kui kooli ei ole, siis ei ole miskit kindlust. Kirik on korda tehtud, lausus vanem politseinik ja kirikonia kõrts. See on ka korda tehtud. Aga tasakaalu on vaja, laudes naine ägedalt. Ma lähen siin maha. Kell ei olnudki niipalju kui kiiresti muutunud ilme mahlaks tõmbus. Jahe suvi. Vanempolitseinik ei olnud jututoas küla peal, siis teati, ütles naispolitseinik. Aaja siin aimatakse rohkem, kui räägitakse ja räägitakse rohkem kui asi väärt on. Aga nii või teisiti, varem või hiljem pidi tulema. Kas sel aastal jaanituld tehaksegi? Nii niiske? Künnad teevad küll, igaüks teeb endale ise oma jaanitule ponises vanem politseinike tõmbas auto teeveerde. Anna üks suits. Doha, anna üks suits. Vanem politseinik oli vihase häälega ja suits ei läinud hästi põlema. Kes ta varem oli? Kes see on seal olnud midagi varem? Taali, peaaegu kogu aeg koolijuhataja, meie koolijuhataja kooli juhataja, klassijuhataja, õpetaja ühes isikus. Seal lossis või mis ta nüüd oli, seal oli ju meie kool. Suits hõljus aknast välja. Aga Jaanson, õpetaja, Jaanson oli vahepeal koolinõunik ja siin ikka juhataja ka ja sellepärast koolale oligi. Aga siis valitsus vahetus, siis pandi Milkisi, meie kool ei ole siin püsivat enam midagi, mitte midagi. Lauses vanem politseinik pani suitsuautod tuhatoosi ning võttis auto paigalt, kui Jaan siin autonist mööda urises. Tasa sõina. Eks tal ole loomad peal. Vanem politseinik sõitis Jaansena auto kõrvale ja nii sõitsid kaks masinat koos. Noorem politseinik tahtis midagi ütelda, aga loobus. Ning keeras pea kõrval sõitva auto akna poole. Sabata vares oli autos lahtiselt tähistust tagumise istme pampude peal ja vahtis aknast välja. Siis tõstis vanem politseinik kiirust. Ei tea, kas ta kas ta ikka tagasi ka tuleb, see Jaanson küsis naispolitseinik. Aga teine vastanud. Kuidas ta ütles, alustas naispolitseinik mõne aja pärast jälle. Et siin tahab maa lihtsalt puhata. Mida ta sellega mõtles? Nii vana mees. Nii vana mees läheb kodunt minema. Käsi roolilt tõstmata, rapsas vanem politseinik kannatamatult käega. Kui see praktika mööda saab, siis pean minema. Linna tagasi. Alustas naispolitseinik. Aga vanem politseinik ei vastanud ikka ja naine lülitas tavaraadio sisse. Sama laul, mäletad? Hommikul oli või? Küsis vanem politseinik. Mu ema, emad, õmblesid luiged järvele. Luiged on ilusad linnud. Õmblesid luiged, nad õmmeldud järvele. Luiged on ilusad linnud. Mu ema, emad, õmblesid lossid kaldale. Lossid on ilusad, majad õmblesid lossinud õmmeldud kaldale. Lossid on ilusad majad. Päris luiki ei tulnud järvele. Hurtsikud pole ju lossid. Sestap nad õmblesid. Luiged järvele, järve kaldale, lossid.