Ütle, mis sul on? Küsimus nagu võbelev raadiolaine. Sellele ei ole alati vastust. Ainult lugu. Hilisel õhtutunnil on oma novelliga stuudios Kalle Kurg. Ma ei tea enam, kas ma elan või mäletan halba ärkami. Viiese liin oli igavene. Nagu mälestus. Viies liin pidi olema tänav. Nii teda tähistatigi numbriga number oligi selle paiga päris nimi, nagu sõna ei oleks kõlvanud nimeks panna. Number oli ka mujal. See oli tänava viimane number viis. Maja seisis teiste omasugustega ühes rivis. Samasugune õhukeste vooderdamata seintega laiguline barakk. Nagu teisigi, läbistas seda pruunikashall koridor. Kahel pool eri värvi vineeruksed. Sissekolimise õhinas olid need esimese kättejuhtuva värviga võõbatud ere oranžiks potisiniseks või tumeroheliseks. Ning mõne neist oli keegi ilustanud rohmaka mustri või algelise joonistusega. Aga seda võis pigem aimata. Nagu maja oli väljas pleekinud, olid värvid koridoris vastupidi, tumedaks tõmbunud. Seal oli alati hämar. Koridori keskel niiskes põrandas, mida oli puhastatud kunagi minevikus haigutas hirmutav ebaühtlaste äärtega auk, kust aeg-ajalt mõni kas sisse või välja lipsas. Valgustuseta läbikäik Lõppes kummaski otsas välisuksega. Tagumine oli alati lukus ja esiotsapoolsest alati lahti. Välisuksest paistis meri. See oli paarikümne meetri kaugusel. Poiss imestas trepile astudes alati, et vesi lahes paistis tagapool kõrgemale tõusvat. Nii et silmapiir seisis maja katuse kõrgusel. Ja et sellele vaatamata kasvasid lähenevad roostes kaubalaevad lõpuks majast kõrgemaks. Üksainuski selline hiiglane võinuks lömastada, mitu maja kaldaga põiki, vana kai ulatus sügavale merre nagu muul. Kaid ei kasutatud enam kuigi palju. Tihti seisis nädalate kaupa tühi, kuni mõni trump laev kohmakalt kohale ukerdas ja unustusse vajus. Poiss ei olnud kunagi näinud, et kai äärde oleks sõitnud mõni auto või et midagi oleks lossitud ja laaditud. Ainult pollarid olid ikka püsti nagu kutsuvad sõrmed. Poiss elas viiendal liinil maja number viis, korter viis. Korter tähendas ühtainsat tuba. Siin oli kõigil ainult üks köögita tuba. Uste tagant kostis kukkuvate Pattide plärinat keha, raadio kruttimist, Riilejate karjeid, mütse, Jähkimist ning oigeid, milles ta teadis, et need ei tule valust vaid millestki muust, mis ei olnud talle päris selge. Kuigi uks oli lahti, imbus koridori kartulipraadimise ja pannkookide tolmu, solgimagusa lõhnaõli, higi ja vahel kui kaklus. Ilmtingimata pidi millegagi lõppema. Ka vere lõhna. Enamasti oli siiski rahulik. Vahel istus keegi täiskasvanutest suitsetades ning õlut Lorpides trepil. Ja maja taga ehitas üks mees juba aastaid veidrat kaadervärki mis pidi laskma rakette akende all kruusa. Seal pinnal, kus rohi ei tahtnud kasvada vedeles katkisi, pudeleid ja kaadervärgi ehitaja mootorita auto kere, mis kunagi oli olnud nime poolest Moskvitš. Kuumadel suvepäevadel olid inimesed ära. Siis jäid uste taga kiunuvad ja praalivad raadiod. Vait. Saabus vaikus. Ning Maiagi oli kuulda, kuidas vesi loksus päikesepaistes. Ainult vana valjuhääldi hakkas vahel posti otsast tühjale kaile jagamas sadamale omaseid käsklusi. Ja mõnikord kuuldus raginatega pooleks pidulikku tantsumuusikat, mis ootamatult katkes, algas jälle ja katkes uuesti, kuni korraga jäi päris vait. Sellistel kuumadel päevadel käis poiss laevu nuusutamas. Kuuma ilmaga oli kõrgetel parrastel metalli joovastav lõhn. Laevad lõhnasid raua järele, nii nagu laht haises õli järele, mis kallaste ääres iiveldama ajavalt vikerkaarevärvides, läikles kuumaga kandusse, lõhna ja lihasegu kaile. Vahel mõni vahimadrus viipas poisile, kui ta tundide kaupa Kailistus, käed ümber põlvede ja pea põlvedel. Aga poiss ei vaadanudki laevu, vaid seda, kuidas tüdruk oma lehvivate loorides maad puudutamata lähemale hõljus. Muidugi ei olnud tüdrukul Loore, kuid poiss oleks tahtnud, et oleksid olnud. Sest tüdruku jalad ei puudutanud tõesti maad. Ta ligines läbi õhu, käed liikusid nagu sõudes. Äärtest lagunenud vana kai keskosa oli veel tasane ja nii tüdruku ratastool, eriti rapunudki. Tüdruk sõitis alati sama teed tema poole vaatamata temast mööda peaaegu kai otsani ja jäi merele vahtima, kuigi meri oli tühi. Või just selle pärast või meremehe pärast, kes oma naisega elas maja tagumises otsas. Meremees tõi tüdrukule vahel uhkete paberitega välismaa kompvekke. Ta oli pikka aega ära ja lühikest aega maal saabudes viskas ta oma igavese meremehekoti koridoris põrandale et taskust võtit urgitseda. Siis paiskusega uks ise lahti ning naine võttis ukselävel meremehe oma käte vahele. Ja kuigi uks ei olnud veel kinni, kattis ta näo üleni suudlustega ning terista säärvandi taha. Toast kostis imelikke hääli ja siis ilmus meremees lävele ning lükkas ukse järsult kinni. Säärvandid olid paljudes tubades, ühte ainukese tuppa pidi ärama tema kogu elu ja säärvandi taha paigutati see, mida teistele eriti näidata ei tahetud. Söögikoht või voodi. Või koguni mõlemad. Naabrinaine oli poissi mitu korda sisse kutsunud ja küsinud, kas ta süüa ei taha, kui ema päevad läbi ära on. Aga poiss oli iga kord midagi ütlemata ära läinud. Ühel kuumal vaiksel suvepäeval, kui poiss jälle üksinda kail vahtis ja tuult nuusutas jättis tüdruk ratastooliseisvat ema lähedal kai kuumast päikesest maja taamal virvendas kailt kerkimas õhus. Ja meri isegi ei loksunud. Poiss piilus silmanurgast, ajas end lõpuks püsti ja kummardus tüdruku kõrva juurde ning sosistas. Tüdruk vaatas talle pikalt otsa ja tõesti sõnagi lausumata seeliku kõrgele üles. Seal oli pikk kaarhalli põhjaga ja ruuduline. Ühtepidi peenikesed mitmekordsed triibud ja teistpidi jämedad. Poiss upitas end tüdruku jalgade kohale, pani peada sülle ja tüdruk laskis seeliku alla. Veidi aja pärast, kui poiss tahtis püsti tõusta, tõmbas tüdruk seeliku pihkudesse kärtsu kokku ning poiss ei saanud enam hingata. Ta katsus välja rabelda, aga tüdruk heitis talle ülakehaga peale ning põimis käed talle ümber. Kui poiss lõpuks välja pääses, vaatas tüdruk talle otsa nagu midagi ei oleks juhtunud. Ja poiss jooksis ära. Kui ta trepilt tagasi vaatas, seisis tüdruku ratastool ikka liikumatult kail. Kui poiss õhtul trepile läks, oli tüdruk oma sõiduriistaga trepilt kahte planku pidi alla lastes kinni jäänud. Ja poiss katsus ratas plangu peale sättida. Ratastool kõikus. Aga ta sai selle kuidagi paika. Kui tüdruk käkitardunultamale vaatama jäi. Noh, ütles poiss. Aga heitis pilgu sinna, kuhu vaatas tüdruk. Kai otsas tantsis vaikuses kaks inimest. Ema oli ükskord poisile näidanud, mismoodi tantsitakse. See oli väänlemine, eriti üks tants, tango, meremees ja tema naine vähenesid või maadlesid kail. Ja see oli ka stants, maadlus või riid. Korraga hakkas posti otsas kostma ragisevad muusikat. Tüdruk hakkas äkki rabelema ja veel plangu peal olev ratastool pidi peaaegu ümber kukkuma. Kui poiss lõpuks oli tüdruku tagasi koridori saanud, veeretas too end kohe tuppa. Hommikul oli kai lõpus jälle kaks kuju. Meremees oli oma koti enda kõrvale maha visanud ja seisis harkisjalu otse ratastooli ees aga ei vaadanud tüdruku poole. Ta vahtis merele, käsi üles sirutatud ja päikeses välkuvate komplekkide jala langes tüdruku pika seelikuga varjatud jalgadele. Nii seisis ta poisile lõpmatuna tunduva minuti kuni viskas koti üle õla ja hakkas raske sammuga minema, ilma et oleks enam tuppa läinud. Mõni päev hiljem oli udu. Poissi istus oma tavalises kägaras seljaga vastu pollarid ning tüdruk ajas ratastooli otse temani, nagu tahaks ta kailt alla tõugata. Tüdruku ainitist pilku tundes tõstis poiss silmad üles ja tüdruk Baseta püsti tõuseks. Poiss tahtis kohendada alla vaimult põllusukka, kuid tüdruk kummardas ta kõrva juurde ning sirutas käe sinna, kus oli armetu püksilahe. Sel hetkel ei olnud enam maja. Maja tagumise otsa kohal oli auk. Seina sakilised ääred olid taeva poole nagu käed. Ja sel ajal, kui üles lendas värvilisi tulesid kukkus kõrgelt maja sisemuse tolm ja rämps üle nende peade kaugele merre. Mees hakkas naerma. Nii ilus lugu. Stahli selle välja mõelnud selle viienda liini, selle maja, selle lahe, selle udu ja päike, kes on selle naise ja mehe. Ta ei teadnud, mis see on. Ja miks just see oli tema seest paberil ilmunud. See on su igatsus, mis kannab sind tuules koos maja sisemusega läbi udude merele, kus ei ole laevu, vaid sina üksi viletsale alusel tuulte, päikese ja sadude vallas seiklemas. Inimene vajab mälestusi. Ja kui ei ole midagi mäletada, mõtleb välja, mida mäletada, oli öelnud režissöör. Nad olid jooksnud naisega linna keskelt kõrghoonest äärelinna tunginud läbi turuhoone rahvasumma jõudnud äärelinna, siis mere äärde põgenenud pommi plahvatuses rusunenud üksikust barakki ja seda läbistavast koridorist kaile, kus mees oli tulistanud mundris tagaajajaid nagu hull. Naise ratastool oli mingi juhtme taha kinni jäänud ja ta oli kõige tooliga vette kukkunud. Roheline vesi oli neelanud naise ja mees oli laskuda raginast hoolimata ei jäänud talle järele vaatama. Nagu oleks vesi võinud avaneda ja naine talle alt lehvitada. Režissöör oli hüüdnud stopp. Aga tema oli ikka vete põrnitsenud, kuni kummipaati tõmmatud. Näitlejanna oli ta kõrvale ilmunud ja märgi juukseid kuivatades küsinud. Mis sul nüüd siis on? Äärelinna agul paistis hotelli aknast nagu viirastus. Mees pühkis higi. Ta ei teadnud, mis tal on. Et tänapäeval võib täisealine inimene olla nii romantiline, oli öelnud režissöör. Taliläinud režissööri Avidele appi ratastooli veest välja tõmbama. Oli vees ära külmetanud ja pandud siiasamasse rannalähedasse hotelli kosuma. Režissöör oli tulnud teda vaatama. Usu mind, selline süžee on etem, see võetakse priimalt vastu. Inimesed tahavad end ära tunda, iidolis ainult see lõpp, sellel ei ole veel õiget lõppu. Häda korral võib teha õnnelikku lõppu, oli öelnud režissöör. Aga plahvatus on sul tõesti hea plahvatuse jätame. Et näitleja üldse võib sellise algmaterjali välja pakkuda. Ta oleks pidanud tabletid ära võtma ja magada püüdma et teda valvama tellitud hooldusõde ei pahandaks ja võtted saaksid jätkuda. Aga lahel oli uduaknas vrakid, barakid. Viies liin. Ta oli ise soovitanud seda võtte kohta. See oli tema idee, tema mõte, tema süžee, lõpuks tema enda lugu, tema monoloog merele. Hea, ta tahtis, et kõik oleks autentne. Ta oli rääkinud režissöörile pikalt sellest, et inimese lugu on oma loomult monoloog. Et monoloog mõjub vaikuse tühjuse taustal irooniliselt. Sest kuidas saaks teistmoodi mõjuda? Kui midagi vastu ei kaja tagasi ei kosta? Ei saagi kosta, sest kõige taustaks vaikus, tühjus ja surm. Ja et inimene elab iroonias ses koguda tegevus on monoloog tühjuse ja surma taustal. Ning et filmis peab olema see tunda. Sa oled hirmus närviline ja heitlik, oli öelnud režissöör. Ajalugu on vaja suurt ajalugu, sellist, mis inimesi köidab. Režissööril oli kõik selge. Mees pidi pilvelõhkujate juurest mererannale üksikusse barakki jõudma, et kai ääres varjul olnud luksuskaatril koos naisega pageda. Lained pidid viskuma tormiga üle maja, vesi pidi tungima katusepragudest maja kehasse ja koridor ujuma. Veest valangute vuhises ja kuulide raksudes pidi kogu elu mehe silme eest läbi käima. Seis pidi ukseavasse ilmuma, meremees laskevalmis automaat käes ja hüüdma naisele kuradi prostituut müüdav nahk. Ning siis pidi olema plahvatus, mis jätaks vaatajad mõneks ajaks teadmatusse. Tema ei olnud režissöör, vaid ainult näitleja juhuse tahtel, kas stsenarist? Ta ei saanud filmi tegemisele otsustada selle üle, mis tema elust võeti ja mis jäeti. Ja mis sellest tehti. Ta lükkas ajalehes südametäiega kapilt maha. Otsustada pidi saama elu ise. Elu tema sees äratundmine, mitte mingi jube mõistlik kaalutlus. Ta ei saanud seda filmi kaasa teha. Veel enam, ta ei saanud lasta seda üldse teha. Ta ei saanud otsustada. Aga ta sai totaalselt keelduda. Ta võttis toru, rääkis ja pani toru ära. See oli mõni kuu enne võtteid. Kõik oli tühi. Oli suve keskpaik. Kail vedeles üksik surnud kala. Ta mõõtis silmadega kai kõrgust. Äär oli umbes meetri kõrgusel veest. Maja oli lagunenud ja koridor veel räpasem kui varem. Nende toast kostis mingi kobin. Ta piilus praokil uksest sisse. Laua taga istus mees ja sõi vorsti. Nende laua taga. See oli imelikul kombel alles. See oli tema. Kui ka ei olnud, pidi see olema tema. Tere. Mees ei heitnud talle pilkugi ja sõi edasi. Kas te? Kas sa mind ära ei tunne? Mees ei vaadanud ikka tema poole. Ma elasin siin. Nüüd tõstis mees pea teda vist siiski nägemata. Tõustes oli ta kange, taastus vaevaliselt. Teie elasite ka siin. Mees ei vastanud ja hakkas minema. Vana mantel oli läinud tõusmise ajal eest lahti ja miski välgatas rinnal. Orden. Mees nägi ta pilku ja võttis selle rinnalt taate, kus ma seda mujal ikka hoian. Müün 300. Mees hoidis ordenit välja sirutatud käes ilma et oleks enam tema poole vaadanud. Kassa mind ära ei tunne. Ma olen see poiss. Siit vastast. Mees ei vastanud ja tahtis ordeni taskusse panna, aga kinnitas siis selle jälle rinnale ning hakkas vaevaliselt minema. Kuulge, naaber, kas te Liisat ka ei mäleta? Mees jäi seisma, ka ei öelnud tükk aega midagi. Ta hääl kähises, kui ta ümber pööramata ütles. Kas te olete minu isa näinud? Ei ole. Aga ma tean Kuidas saab keegi olla selle moodi, kellest ta midagi ei tea? Mees mühatas. Ütlevad, et noh igatsus või see teeb nii. Ma mäletan küll, kuidas ennistusid kail ja passisid selle asemel, et merele minna. Ma olin väike poiss. Kui mina olin väike poiss, jooksin ma kodunt ära. Laevapoisiks. Mees hakkas minema. Ta hakkas tõesti minema, midagi ütlemata. Kas te tõesti ei tundnud mu isamaa ei ole elanud siin. Ta oli selle välja mõelnud. Ta oli õhtul sõitnud režissööri juurde ning seletanud, et on leidnud filmimiseks sobiva koha. Taali hõisanud sobiv dekoratsioon. Ja paari nädala pärast oligi tulnud omast stsenaariumiga mis temale ei sobinud, nagu ta nüüd aru sai, see pidi ära jääma, see film? See on lõpp, oli karjunud telefonis režissöör. Ta oli öelnud. Noh, see ongi õnnelik lõpp. Et kõik jääb alles. No ja käi kuradile, oligi juhendanud režissöör, kes kurat sa oled? Ma annan sulle eluloonäitleja eluloo. Aga võtad mult elu? Mulle on ükstakõik, kas see lugu on ajalugu? Aga kui kord juba on ajalugu ja see on nii tähtis, siis see pole mingi õige ajalugu, mis luuakse inimese loomusest lahus. Välja mõeldakse. Messa, siis tahad. Kust mina tean olla kulgeda, minna lasta, ja kulge siis kuradi veidrik, haige. Laev käivitas vööripoolsed tiivik propellerid ja hakkas kiirust vähendama. Vahest tunni-pooleteise pärast pidi algamas sadamasse sissesõit. Nagu nägite, on veel aega, aga laeva kiirus on vähenenud. Liini lootsia vanemtüürimees juhivad laeva kitsusest läbi. Seejärel asub kapteni tüüri juurde. See on ikkagi suur laev, 213 meetrit, pikkust 31 ja poollaiust mitte mõni uju paraad. Giid naeris ise oma nalja peale ja kohendas laeva mundri juurde käivat lipsu. Võib kasutada ka autopilooti, aga enamasti minnakse siiski üle käsitsijuhtimisele. See ei käi rooliga. Kaptenisillal on uhke puust rool küll, aga see on rekvisiit. Päris tüür on sihuke arvutimängu kangi moodi asjandus, pisike kang. Uued laevad on väga heade juhtimisseadmetega. Lisaks vööri tiivik propelleritele on ahtris veel üks, seal on veel kaks tüüri ja nii edasi. Õigeid seadmeid kasutades pannakse laev kohapeal ümber pöörama või külgsuunas liikuma. Naine nõjatus IKKA VEEL Reilingule. Sätendav sinine vesi, puhas. Nagu siin merel ei oleks kunagi plahvatanud ükski laev. Nagu plahvatust, ei oleks kunagi olnudki. Elus sügavust. Kus te, kus sa elad, siis nüüd Södertälje ees? Rootsis kas, kas siis ei tulnud välja? Elu ei ole film, kullake? Jaa, seda küll. Ja sina? Kus sa siis selle? Kus see sinuga? Mees keeras, nii et päike langes talle otse näkku aga naisele otsa ei vaadanud? Oli üks koht. Naine vaatas talle kohkunult otsa ja libistas siis silmad, ei ole ratastooli. Ega see siis ometi tollest filmist. Mees hakkas naerma. Ei auto. Ma olin ju kutsealune. Film jäi pooleli, siis tuli kutse. Kuhu siis saadeti? Mis seal muud kui tuumajaama päästma? Mees vaatas naisele otsa. Sinine kyljendav vesi. Võõras nägu aastate tagant. Ainult korra saimegi koos proovida. Ja siis ei tulnud ka midagi välja. Mees hakkas naerma. Naine vaatas mööda, libisevad, et. Ma nägin seda sinu Eliisat, kus. Ameerikas. Ja. Oli paksuks läinud, mingi lakei saatis teda, õitsev nagu ratastoolis poleks olnudki. Pealtnäha küll midagi ei olnud. Võib-olla ei olnudki nii tõsine asi? Seal osatakse ju ravida. See ratastool oligi tal ajutiselt Cali stuudios režissööri assistent kästingu peal näitlejat kogumas. Nojah. Mis seal tema juurde ei läinud, kes? Milleks toolis või oijah? Anna andeks. Aga võib-olla oli nii paremgi. Ja ma päris kindlalt ei teagi, aga seal räägiti, et ta nagu oleks kunagi olnud ratastoolis. Ja nagu oleks tulnud omal ajal Venemaalt. Aga võib-olla see ei olnud üldse tema. Hüvasti siis. Ehk kohtume veel. Hüvasti, nähke ikka mõnes filmis mõnes kästingus. Ja mees hakkas naerma. Pikk suveseelik, lõõtsus puusade liikumise taktis. Naise selja taga Killigendasid aknad. Ning valgus peegeldus iga akna juures korraks naise jalgadele. Kaile onmeetriste vahedega tõmmatud triibud mõõteriistade abil jälgib kapten kiirust, aga laev tuleb panna kümnesentimeetrise täpsusega paika ja seepärast ei ole silmside ka üleliigne ammugi tuulega. Laeva väliskülgedel on põrke vöö, sest tugev tuul võib laeva vastu kaid suruda. Ankrut sadamas ei kasutata, kinnitatakse 10 köiega ja pannakse kohale maabumissild. Siis pääsetegi linna, kõik käib nagu stsenaariumi järgi, nii et ei maksa kunagi muretseda. Tuleb ainult valida õigest stsenaarium, et oleks, mida mäletada. Paarid on veel avatud, jõuate veel tantsida. Valss tango. Tänan teid, et ei küsinud midagi laeva võimaliku plahvatuse kohta. Nautige Elma. Nautige elu. Ema oli talle naeratanud, enne kui ta läks. Ema oli õhtul enne ta minekut laulnud omaette, vaikselt ümisenud ning vajunud raskelt tunne. Toas oli olnud niiske nagu alati. Ja ema oli olnud väsinud nagu ikka hilja, töölt tulles. Oli vaadanud ema nägu. Ema olin naeratanud unes. Ja korraga läbi une bumisenud. Eliisa küsis su järele. Aga tema oli juba pooleldi uksel. Ta põgenes. Ta ootas kaua, kuni tuli viimane buss. Ta sai peale. Mööda libisevad, vaevasid tuled, äädika, küüslaugu lõhn. Hallilinarist tahukad raputas. Ta vajus unne nagu emagi. Kõik segunes ja kaotas tähenduse. Kõik reaalsused võis korraga põuest välja tõmmata nagu mustkunstnik. Vesi loksus vana valju hääldi, hakkas posti otsast tühjale kaile jagama sadamale omaseid käsklusi ja kuuldus raginat, aga pooleks katkevat pidulikku tantsumuusikat. Laevad lõhnasid raua järele, kuid tüdrukama lehvimas, loorides maad puudutamata lähemale. Uljus. Ta ligines läbi õhu. Käed liikusid nagu sõudes. Keegi pani käe õlale ja ta avas silmad. See oli veel kord tema partner filmist. Naine kükitas maha ning pani käed ratast, oli käe tugedele, nagu tahaks suruda peada sülle. Nad jooksid hotelli kõrghoonest äärelinna, tungisid läbi turuhoone rahvasumma, jõudsid äärelinna, siis mere äärde, põgenesid pommi plahvatuses Roosunud üksikutesse majja ja seda läbistavast koridorist kaile. Ja laine kerkis üle maja, purustas selle ning kandis merele. Tead, mis, ma tahtsin öelda. Söörist ma mõtlen, režissöörist, ei saanud midagi. Ta tuli ka Ameerikasse, aga on seal. Kindlustusagent. Lähme siis ma aitan. Ma ei tule. Kas sa siis maha ei tulegi? Ei. Ümber maailma kavatses sõita või. Mees vaikis tükk aega. Ma lihtsalt lähen teisele laevale üle. Ta üritas seda öelda möödaminnes aga naine oli midagi taibanud. Milleks sulle seda vaja on? Laevalt laevale miks? Ta ei saanud öeldud, et erilist põhjust ei olegi. Et ta ei ole ekstreem. Ta ei saanud öeldud, et läheb jälle purjetama mis on vahetpidamata kestnud juba 20 aastat ilma eta, kuigi palju oleks kaldal olnudki. Et ta on leidnud omasuguseid, veidrikud, purjetajate klubi, kes on võtnud ta oma kogukonda, hoovuste püüdjad. Et nende uurimiste tulemused lähevad teaduslikule ühingule. Et ratastoolis olija palju enamat ei saakski. Et kui mingi kanal või mört seob asjad, mida ei ole võimalik omavahel ühendada siis kindlasti ei ole see romantika vähemalt mitte selles tähenduses nagu seda tavaliselt mõisteti. Ja et ta ei vaja elulugu et ta vajab elu vahetut, puhast puudutust, lainet, et. Et see oli tema igatsus, mis kandis teda läbi udude merele kus ei olnud suuri laevu vaid tema üksi viletsale alusel päikesetuulte ja sadude vallas. Inimene vajab mälestusi ja kui ei ole midagi mäletada, mõtleb ta välja, mida mäletada. Kuni ta ei tea, kas elab või mäletab. Ta vaatas kylgendavad sinist vett. Ja naeratas. Paarid on veel avatud, jõuate veel tantsida, valss, tango. Nautige ilma. Nautige elu. Ja naine vaatas teda heitunud lausa kohkunud näoga.