Pärnu Endlas on valmis saanud taas üks uus ja omanäoline lavastus, mis kannab nime Raimond. See on päris omanäoline lähenemine Raimond Valgre, õigemini küll tema loomingule. Lavastaja Tiit palu. Tüki nimi on Raimund, räägib Raimond Valgre lauludest. Koht, kus me liikuma hakkasime. Kogu inimestevaheline suhtlus võiks toimuda ainult Valgre keeles. On ka see, et Valgre on minu arvates niivõrd härra tõlgendatud et tuusi veel suurema viguriga tõlgendusi oleme hakanud tegema vaid vastupidi Me oleme naasevad lätete juurde ja otsinud siis nendele lauludele tema loomingule, mis minu arvates jõudis oma oma ülima piirini. Coya käsitluses. Ilusana enam ei saa. See lavastus on siis tehtud tema lauludesse ei räägi Raimond Valgre elust. Kui palju vaataja peaks olema kursis Valgre elu ja loominguga kuidagi lapsele midgi vaatama? No vaatame, on sellega väga hästi kursis, sest et iga vaataja ajju põletatud tulise oraga kogu Valgre tuntud repertuaar, aga nendest pääsu ei ole. Nii et nad sellist ettevalmistust selleks tegema ei pea ega raamatut läbi lugema. Valgret laval ei ole. Mida me siis seal laval näeme, meie loopisime Raimond Valgre tegelaskujust, loobusime sellest suurest narratiivist sellest suurest loost. Et olid kord kaunid ajad, mil Pärnu kuursaalis mängis ilus muusika ja me kõik inimesed olid noored ja keegi surnud ja siis tuli küüditamisvagunid ja siis hakkas, hakkas meiega Raymond jooma. Jõi ennast surnuks, ukrusel trepist alla, sellest sellest loost sellest tähendusrikkusest. Me oleme loobunud ja, ja minu kindel veendumus seda asja ettevõttes on see, et me kõik oleme olemas Raimond Valgre loomingust, tema lauludest ja heliloomingust nii läbi imbunud, et piisab väikestest vihjetest väikestest viisi katketest, et esile kutsuda tunnete voog esile kutsuda. Tähenduste saabumine, meil on seal laval on üks avalik koht mida inimesed ikka külastavad selleks, et et minna kuhugi selle lavastuse all siis saavad erinevate satustega inimesed selles kohas kokku mis on rongijaam. Ja seal siis juhtub midagi. Kõik, mis juhtub. Kõik seda ja need inimesed on võimelised väljendama ainult vanud valge keeles. Sellist asja, nagu me teeme, ei ole meie, kes me, kes me seda teine veel teinud ja ja need, kes seda vaatama tulevad, pole seda veel veel näinud midagi seal, et kohtumine publikuga. Selle kohtumise ootuse erutab meid. Aga loomulikult võib-olla valla sellel asjal vastaseid. Aga ma olen kindel, et samapalju veel rohkemgi on neid inimesi, kellele vähemalt printsiibina selline asi võiks, võiks meeldida ja olla üllatavaks avastuseks, nagu meiegi jaoks. Etenduses mängib kaheksa näitlejad, kellest sugugi mitte kõik pole varem oma lauluoskust laval demonstreerinud kogemust mängida, laule hindavad näitlejad aga väga huvitavaks ja oodatust hulga keerulisemaks. Jüri Vlassov. See oli väga huvitav töö, sellepärast et näiteks mina isiklikult ei ole kogenud sellist tööperioodi. See on selline töö, mis tundub esialgu jube lihtne, mis seal ikka on, laulan oma kaks laulu ära ja siis vahepeal on tummstseenid. Ja ongi kõik. Aga mida edasi, prooviperiood kestis, seda keerulisemaks, isegi huvitavamaks läks, sest et igast laulust tuli teha mingi number, mis ei ole niisugune tavapärane number, et tuled ja laulad vaid selle laulu sees on mingi tegevus ja rääkimata nendest laulude vahekohtadest. Mis on kokkuvõtteks üks suur ootamine. Ja see tüki läbiv liin ongi minu meelest ootamine? Ootus me ei kujutanud ette, kui näiteks tekib selline paus, mis ühe koha peal on kaks minutit. Et kui pikk võib olla tegelikult kaks minutit. Ja, ja kui, kui põnev on tegelikult need kaks minutit tühjust. Et seen minul küll jah, esmakordne kogemus. Aga mis puutub laulmistesse, siis eks me oleme üle kivide-kändude kuidagi hakkama saanud ja, aga ma imestan selle juures seda, et need mitte lauljad, kes meil tavaliselt on öelnud raudselt, et nemad ei oska üldse laulda, tuleb välja, et karud pannakse tantsima. Nii et laulavad, konks ongi selles, üks vana pillimees ütles mulle, ta vaatas seda juhuslikult seda proovi pealt. Ja see oli see periood, kus noh, ikka lauluga oli veel kõvasti tegemist. Ütles, et, aga see ei ole üldse tähtis. Sest et neid laule teeb igaüks peast, need on, noh, need on tuntud laulud, kõik teavad seda. Et see ei ole üldse oluline, tähtis on, kuidas sa seda laulu esitad ja ja mismoodi sa sellest laulus selle noh, iva või selle Valgre mõtte välja tood, kuigi need sõnu sõnumid on meie poolt mõeldud. Vaevalt see Valgre päris nii mõtles, aga seda huvitavam, mida kõhutunne ütleb, kuidas publik selle vastu võtab? Vaat seda ma ei oska öelda, sest et see on täpselt tundmatusse kohta hüppamine siin ei oska aimata, kuigi esiesimesed muljed nagu mõningad, kes on näinud, on ikkagi mulle tundub, et on rahule jäädud, eks seda näeb, esietendus ja ütlen ka veel midagi, eks näeb, edaspidi. Raymond esietendub Pärnu Endlas homme õhtul kell 19 päeva südamele Pärnust Ülle Hallik.