Sügisene tormine meri on alati üllatusi pakkunud. Mereajaloolasele Bruno Pao-le tuli signaal Sõrvest. Sõrve poolsaare otsa on meri toonud ühe laevavraki tulimegi seda vaatama ja seisame praegu siis Sõrve sääre lõunapoolses otsas ja meile avaneb pilt, mida meie, mõlemat näeme siin esmakordselt. Laevavrakk on kusagil kaugemal vetesügavuses, ainult mõned säilmed paistavad sealt välja jääma, sinna ligidale ei saagi Bruno Pao, nii et jääb siis õieti tapeerimata, millega üldse tegu. Need tammepuust, saadan küllaltki mustad, mis praegu lainetuse vahendusel vilksatavad, aga praegu on tuultele aasta, vesi läheb kõrgemale ja selle koha peal vanasti säär oli, on nüüd torm lükanud kruusa ära. Sõrves. Ja sealt ta nüüd paljandunud kunagi sinna kruusa sisse tulnud laevavraki jäänused, missugused täpselt aru ei saa ja näed seal laiatüki maal ja vesitüki maal ja seal taga on nii kõva murdlaine murrab ja siin meie ees on ja tegelikult nendest. Militaarehitistest jäänud järele vaip, betoonpangad seina, osad meri on kõik ära lõhkunud, siin oli vanasti helgijaid prožektorijaam, millest jälgiti irve väina olukorda. Need on kõik puruks ja ida pool, praegu Sõrve säärt murrab meri kõvasti. Mõni ütleb meeter aastas, ma arvan, et rohkem sellepärast, et idapoolne päästejama vana liugtee või sild on ka peaaegu ära murtud ja lääne poole juurde kasvatanud üks, 15 18 meetrit. Läände ja mere murrutus töö on ikka üsna võimas. See on kõik selle tõttu muidugi ka, et meil ei ole jääd talveti ja jaanuarikuus, kui vesi on külm ja raskem, siis ta nagu suure haamriga lõhu jääd ei ole rannas. Ja pilt on üsna huvitav. Kui vaadata nüüd Sõrve sääre tipu poole, vaevalt et söögi muutub jälle niisuguseks, nagu see kunagi oli. Ja tema on aastate jooksul ikka enne ka muutunud ja need madalikud seal jätkuvalt kuus-seitse kilomeetrit lähevad siit edasi lõuna poole. Need muudavad oma kohta nii nagu harilaiul praegu on. Meregeoloog Kaarel Orviku käib harilaiul kontrollimas 30 aastased andmed on ta kõik olemas ja seal ka muudavad kõik suunda ja kiipsaare majaka järge võib siis vaadata, kuhu jälle meri on midagi viinud või kus ta on ära võtnud. Vahel on majakas vees ja vahel on ta jälle kuival ja siis ta on viltu, seal alguses oli seitse kraadi, nüüd on vist juba 10 raadioviltu, päris ümber ta veel ei kogusest alal kõva niukene betoonraskuse all tema vundament, mille küljes taandan monoliitbetoonist tehtud. Aga looduse jõud on väga tugevad ja inimene on väike ja vahel võimet. Geoloogiadoktor Kaarel Orviku, miks siis meri niiviisi käitub ja pakub meile selliseid, noh, kui nii võtta üllatusi. Sedamoodi huvitavaks läinud, et viimasel paarikümnel aastal kogu maailmarandadel toimuvad üsnagi intensiivsed muutused. Eesti mererand pole mitte mingisugune erand selles osas. Ma usun, et enamikel inimestel on meeles väga tugev ühekordne, lühiajaline, praktiliselt ööpäevane, nagu see oli 15. novembril 2001. aastal, kus väga mitmel pool rannajoon taganes isegi paati, kuni paarkümmend 30 meetrit ja näiteks just Saaremaa rannikul. Joon taganes üles ööpäevase tormiga umbes kolm meetrit Sõrve pool kus on, milline koosneb majaka ümbruses üsna kergesti liigutatav happest kruusa läbides aegliku vältides, see on ka laenetlusele erid, torele tormilained selle kergesti kätte saada. Aga mitte ainult nüüd võtta Sõrve poolsaarel viimast seal õpitu, vaid ka näiteks Mõntu pargi randa samas lähedal, mis juba aastakümneid on allunud tugevatele purustustele vene rannikut randade arengu seisukohalt jagada tunnisteks, piirkondadeks, tugevamini alluvad tormikahjustustele nimetame neid muudatus randudeks, tööpäev jälle koguneb rannas. Ja huvitav ongi nüüd see, et kui me vaatame seda Sõrve poolsaart, siis jääb nagu selline mulje, et läänepoolne rand intensiivse ja kuna ta on avatud, avamere poole valatud tugevale, laheneb sellega tegelikult mõnevõrra intensiivsemalt ja juhti protsessides edukalt. Areneb paguse idapoolne osa, mis on avatud siis Riia lae poole või Irbeni väina siia. Nii et see on nagu päike, võib tekkida ka keemia anatoomia seal muidugi, sest kui me vaatame ranna läheb merepõhja selle, siis me näeme, et, et see läänepoolne osa on üsna lauge ja madal ja sätmed tugevad, lained nagu ei jõuagi rannani välja. Teine asi on muidugi see kitsa kruusaga madaliku osatis Sõrve säärepikendus lõuna poole. See madalik pill võiks öelda niimoodi, et vingerdab Lausased madalas vees sõltuvalt sellest kosutavad tormi tormilained teda ründama tulevad. Ja just niimoodi see praegu on, paljud inimesed arvavad, et inimene ise aitab sellele kaasa süvendades kusagil merepõhja, et loodusjõud hakkavad siis just selle ajendil tegutsema. Kas sellel on ka mingisugune alus sellisel arvamusel? Kahjuks on see tõsi ja, ja peab ütlema seda, et, et see on ka jälle niisugune maailmalaiuse globaalne nähtus, et inimene järjest rohkem trügib sinna rannakeskkonda teadmata keerulise mitmekülgse süsteemi arengu iseärasusi ja ise soodustab niukseid rannas liikumisi, purustuste põhjusi ja loomulikult, mida sügavamal rannalähedane merepõõsa suuremad lained jõuavad randa ja tekitavat suuremaid kahjustusi. Muidugi kahjustused võivad, ei pruugi alati olla nüüd, mitte ainult inimtegevusega, inimtegelikult võib seda soodustada. Küsimus on selles, kas nüüd Sõrve säärel just sellega tegemist on, sest siin võib olla küll rohkem liikunud ütleme, ida poole. Ja sa ütled ära kantud sinnapoole just tugevate lõunatormide mõjul, mis seda poolsaare tippu räsinud. Kuid nii mõneski kohas on just inimene ise kurja juur, võtame kas või näiteks tõstma sadam Hiiumaal Tahkuna poolsaare kirdenurgas siis kui teda, kes seda sadamat teavad, ei ole mitte ainult seal, siis on loomulik, siis põlevliiv kuhjub Sadama vööri taha, ta ei pääse sealt edasi ja lõuna pool Kärla pool küllus alge on alanud, suured purustused seal tänu sellele tiiva sinna juurde ei tule. Mis kaitseks seal garandama kolm 30 meetri taganenud vanad sõjaaegset. Sotsiaalkindlustus on praegu lausa ees, mis omal ajal Petraal, et selliseid selliseid asju on ja sellega peab alati arvestama, et tugevad tormilained eriti erakordselt tingimustega langemis on meil, kui need möllanud jäävabad talved, nagu nüüd viimati tihtipeale on olnud, viimase aastaga ei ütle, aga viimased soojad talved ei pööra seal ka eriti kõrge. Peab olema tugev. Tormituul hüppab torusse Wella niivõrd tugevad, et nad võivad aastakümneteks aastasadadeks püsima jääda. Selliseid nähtusi me oleme näinud siin järve supelrannapiirdes järve kõrgete pöörete juures. Sama võime leida Ruhnu saarel ja sellised erakordsed tingimused mis varem Statistika võtleme mehe Meteoroloogia statistika kohaselt võib-olla kord 100 aasta jooksul on nüüd viimasel, viimasel 100-l aastal vihaselt 30 40 aastal, nende sagedus on niivõrd suur, et need on juba kolm, neli tükki selle aja jooksul, need tähendab, võiks öelda nii, et tugevate tormide sagedus on mitmekordistunud viimasel paaril aastal. Ja see võib olla globaalsete kliimanähtuste esimene ilming Eestis. Kas me peame kartma, aga teadlaste ennustatud suut ookeani merevee tõusu seal nüüd kahtlane küsimus, kuid rohkem teeb meie randadele kahju see ajutine, ühekordne merevee, tõmmu ja tugev tormilaene palve ja neid, neid nähtusi on meile olnud viimastel aastakümnetel korduvalt. Aitäh geoloogiadoktor Kaarel Orviku Eesti raadio südamele haare, laine.