Ühel novembri hommikul taoti koputiga nii kõvasti vastu Charligioone ust, et ta lausa kohkus kuude kaupa koputi kõla kuuldes süda meeleheitlikus lootuses iga kordadel metsikult põksuma hakanud. Ta ei lootnudki enam siiski hakkestel iga uputuse puhul ikka veel niisugune sõge hirm. Ta läks ukse juurde ja avas selle. Tema ees seisis kindral tutsi, stants üllatunult palust, sortsi teda sisse ja kutsus ta kaasa tagumisse tööruumi. Ta polnud kindralit pärast seda enam kohanud, kui see talle Küprose kuningannalt tellimused ei võtnud. Kõrge seljatoega tugitoolis istet jättis vana väepealik mulje mälestussambast. Sa tegid tookord väga ilusa maali, ütles. Teenisin sinuga palju austust ära. Nüüd läheb mul sind meie kastel Franco jaoks tarvis. Tema ise on juba liiga vana aga tema poeg Mateo sortsi tunnetada ju küll. On praegu 22 aastane mees. Karmile rauga näole tekkis kõneluse kestel uhke ilme. Sügaval asetsevad silmad hallide kulmude all hiilgasid ka siis veel, kui ta oma jutustuse oli juba lõpetanud. Hea meelega ütles sortsi veel kord madonna, ma olin ma teile meelsasti. Ta oli kohe mõelnud Tšetsiilia peale Tšetsiilie peadmadonnaks olema. Ja San Giorgio ja San Francisco, arutles ta kuuldavalt. Kes hinge järele valvab siis täitlast sortsi äkki. Miks vana ise seda pilti ihaldab? Ta on seda tõotanud madonnale ja mõlemale pühakule, et need tema armast nooremat sõjas kaitseksid. Kumbki neist ei rääkinud sellest. Üksi jäädes olid sortsi rõõmujoovastuses Tšiili ja ma tunnen, see oli uus unelm, mis teda nüüd jäägitult haaras. Jordsin nägidžetsiiliat kõige kõrgemal troonil, kuhu ma toon nad iganes on tõstetud. Armas, peab ta nägu olema ja kurblik ta silmavaade mis on pööratud alla lapsele, ta süles. Tšiili ja laps, mõtles Chardsi piisa tundes Tšetsiili ja laps kes oleks võinud olla sortsi oma, kui saatus oleks teisiti tahtnud ning lörtsi otsustas last kujutada magavana. Iialgi polnud ta nii kirgliku õhinaga uhke ja alandlik ühtlasi võrratud maal ihaldanud luua, mis oleks hiilgavaks leinalauluks armastatud naisele, kes on temale surnud ja nüüd madonna näol uuele elule peab ärkama. Maali, milles maine, valu, taevaliku harmoonias lunastuse leiab. Tema kujutlus kerkis kuldne järel suveõhtu. Mõtlikult istub madonna oma üpris kõrgel troonil tema jalge ees valvel mõlemad pühakud. Ustal San Giorgio, seljas soomusrüü ja halastaja San Francisco. Valides teid ja vahendeid, mis tema loomingule kasuks oleksid võinud tulla puhtama täiuslikkuseni jõudmiseks. Toetuste otsinguid nüüdki, nagu sageli varem oma vanameistrid Jomannibelliini õpetustele. Vaimus nägi ta end poisikesena koos temaga Paadoas. Ja see kuju niisamuti nagu astmete troonil istuva kuninga oma esineb ta noore ja töödes ikka jälle. Kas ansioonio peab pikka piiki, millega ta kunagi ratsahobuse seljas istudes lohe täppiskäes puhata laskma. Siis kuulist, Chabel, Liinat, Anton neljade Messinast kõnelemas, kuidas too oma kujudgeomeetrilistesse figuuridesse koondas ja sel moel nad kahe võrra elavaks tegi? Ma olin mõlemal küljel oma õlul kandma kõrge kolmnurgaalust. Kolmnurga tipus aga asetseb ma toon naise ja temast kõrgemal sirutub taeva poole veel troonis seljatugi tagapool trooni, mis asetseb eraldatud plaatidega sillutatud ruumis laiub õhulises kauguses otsekui hinge kinni pidades sügisene maastik, kahvaturohelised ja roostepruunid, puud, päikeselõõmas, kõrbenud, vaiksed, aasad ja õrn, sinise järve. Kauge rahu. Sa oled seal, tegin palju visandeid, kaunistas seda maist taevast järjest läbimõeldumalt. Ja kui ta nägemus kõrgel puutahvlil juba kuju võttis ning Tšetsiilija nukker unistav nägu kõrgusesse pürgivas joonistuses aimatavaks sai otsestest joone, et seekord ei edvistada oma oskusega rõivaste maalimisel või valguse ja varju mängu kujutamisele nende kordades, nii nagu ta seda teinud oma teistest des isegi juudid siis seda kunsteridajad Jämbeliino juures põhjalikult teinud ja paljude maalide kallal töötades järjest põhjalikumaks arendanud. Ei seekord laseb ta mõjule pääseda Protaadikut kestaval toredasel materjali enda olemuse kaudu. Punarohelise ja kollase vöödiline hommikuma vaip aga, mille ta madonna jalge alla kavatses laotada, olgu oma koe poolest lausa käega katsuda tav. Jerolähema Martšellalt laenast musta terasest soomusrüü laskis ühel meremehel selle endale selga tõmmata ja kasutas teda siis modelline et läikivat metalli kõikide ta tumedate ning haljaste helkidega. Õigesti kujutas tõde meremehele, andiste käte, pika piigi, lõdvalt alla rippuva lipukesega et täpselt jälgida soomusrüü, paindeid, liigeste kohal ja pika käsivarre sirutus. Teras käis seal. Samuti sügis kuldses õhtusse rabamaastikku oli ta ju küllalt tihti nii kastele Franco kui soolo kõige Treviiso ümbruses. Puudest aasadest, kindlustustest visandeid teinud vana sõjamees soovis maalil näha ka kindlust. See meenutaks talle sõjakäik milles ta Veneetsia maismaa-alade kaitsmisel osa oli võtnud. Lõpmatult hoolt pühendas George ruudulisele põrandale vaheldumisi paigutatud hallidele ja elevandiluu karvaplaatidele, mis mahedas õhtuvalguses helendavad. Maalides San Giorgio piigi külge kinnitatud kahvatu punast lipukestmist tuulevaikuses õhus lõdvalt alla ripub tundis ta veelgi pinevamate igatsust ime järele. Ja pikka aega tegelaste kannatlik pintsel. Kahe sulg peene puukesega, mis kõrgusid pruunikate põõsaste kohal. Juba ehistus madonna mad roonil esialgu küll vaid varjuna sellest, kelleks ta pidi saama. Mingid pelg hoidist sortsid tagasi, neitsid maalimast, kellest õhkub jumalikkuse tema inimliku piinapidi vaigistama. Veel kõhklest kavatses enne lõpule viia San Francisco ja sansiooni näo. Korraga meenus talle ta vend, noor talupoeg, kelle alandlik headust sörtsid korda mõtlema oli pannud, et mungarüüs sarnaneks Vend tõepoolest San Francisco-ga tema seisneski silme ees, kui viimane pühaku näojooni maalis. Ise kavatses ta santsioon ja olla. Kui ta maalimist alustas, polnud tal mingit tahtmist ennast enne peeglisse vaadata, et siis taevasele sõjamehele omaenese nägu laenata. Täitmatu igatsus vaevas teda juba ammu näeks ta kord kitsid siilijat enda ees istumas. Kuidas ta siis küll oma pildil nei töölisteks nende teadis, et see on võimatu? Sortsi kujutles, et mantli all on peidus Tshiili kauneid jalad ja maalis südant ängistav aseõnnetundes neil lainetavaid kurdusid. Põhjalikku süvenemist nõudis ka rinda katva lihtsa tumerohelise rüü maalimine. Kuigi see liiga raske ülesanne ei paistnud olevat. Käed seevastu jättis ta veel viimistlemata. Jumalaema kallal töötades kuulis Chardsi sageli Tšetšiilijad laulmas kas üksi või temaga koos. Vahetevahel pidi ta isegi maalimise katkestama. Niivõrd tugev oli igatsus neiu järele. Poisikesest, kelle naine oli kaasa toonud pisut kohmetust nõrgukesest, kuid ilusast lapsest tegid Jordsi terve rea visandeid. See peaga. Ühel pärastlõunal, kuid lörtsi, viivistöökojas üksinda maalist drooni käetoele ettevaatlikult Maria vasaku käe oma visandite abil leida, siis ümara, kuid õrnade liikmetega poisi, kujutades teda kauni õhtupooliku soojas vaikuses magavana. Jääd seda vaikust tahaks teha pintsel, tõsta kaugele aasale üsna peenekoelised, kaks väikest soomusrüüs sõjameest ühe seismas teise istumas, kes kahekesi sõbralikult koos rahuliku õhtutundi veedavad. Ähmasena poolenisti valguses poolenisti varjus ootas ikka veel Tšetsiili jäänutele nägu. Palavikuliselt ühine, meeleheitliku armastusega hakkas ta nüüd neid ebamääraseid juba olemasolevaid jooni heledate ja tumedate toonidega imepäraselt hingestama. Tšiili säsisteste Sitsiilia. Sellest saab Sitsiilia oma suurepärases jumalikkuse olemuses. Kuidas Chardsi küll ootas, et tšintšilja tuleks armastuse suurust oma silmaga näeks, seda mõistaks. Aga siis peab maal ka lõplikult valmine tema ees seisma. Soomusrüüs pühaku näojooned on alles ebamäärased. Oma rüütel liikus kaitses sansioonias pead Sitsiilia tema ära tundma. Ei, mitte ära tundma vaid ainult aimama. Chardsi ei loonud täpselt sarnanevat näopilti, esitad mingi umbkaudse sarnasuse, palju kaunimad näos palavikuliselt töötlast sõgedes, kujutluses, Tšetšiilija tuleb, peab tulema. Mõnikord võttis ta hinges võimust meeletu lootused. Maali vaadates avastas Tšiili äkitselt oma tõelised tunded. Ja temale omase trootsliku uhkusega. Keeldub eelseisvast abielust, kui võimatust seigast ning George'i sammus mööda tuba südames heledalt Loite vihalduse leek. Kolmanda kaarakna kõrval seisis ta särav töö nagu õitsvate värvide fen. Sortsi vaatles seda kaua-kaua otsekui võlutud omaenese võimeist. Iga kord, kui ta majast möödusid, sammud kohkus ta ta kuulates hääli, mida tuul mööda kandis. Hingetult ootuste vahetevahel koputati rõõmul lööki uksele. Neil tundidel aga, mil ta taltsutamatu vaimustuses oli, vaibunud. Arvesta oma töös vigu nägevat. San Francisco pea paistis ta kõrge kogu kohta liiga väike olevat ja ühel päeval kohutas teda veelgi rohkem. Teine avastus. Madonna pearätik oli liiga kohe vill. Ta ei suutnud ennastega sundida seda ilusat pead veel kord puudutama kuid see veidi kohevil pearätt hardalt kurva näo kohal vaevas teda tõsiselt. Mõni päev hiljem peatus Töökoja eeskondel millest väljus uhkesti rõivastatud teener, kes ütles, et ta tuleb kämmatšella poolt Santo majast saanud ändivast. Härrad uudis tantsu on seal ja soovib kunstnikuga rääkida. Akna all astme võrra kõrgendatud kohal istus väikese laua taga kõrge seljatoega toolil, vana kindral, nahkavamus seljas ja pikad maha keeratud käänistega, saapad jalas. Justkui oleks ta äsja reisilt tulnud. Ta kõrges amet müts seisis aknalaual laual, tema ees lebas raamat. Kui diviisist, kuidas kindral tahapoole kallutatud, istus, pilk seinale suunatud, käed põlvedel. Nägid sörtsi, et ta polnudki lugenud. Kui vana sõjamees ta tulekut märkas, jäi ta istuma, vaatas teda kauge pilguga ja ütles. Nõndaks. Sultsi märkas, et hallid kiharad juuksed on veel üleni tihedad ja katavad tal kogu pead. Nõndaks siis ei teadnud seda, sõnas vana mees, justkui hääbuks ta valus, mis selle liiga suur ta lihtsale südamele kus ta langes, kuulis küsivat, kuid ta ei saanud mingit vastust. Ega madonna vist veel valmis ei ole? Küsis kindral. Valuline imetluse valdas jornioone hinge. Leinav mad on ta kurva armastuse madonna. Hakkab nüüd koos selle isaga siin tollel lemmikpoega leinama. Ja ilus. Tahan teda otsekohe näha, aerutama jalamaid sinu töökoja juurde. Taastus kõrgendikult alla, helistas pronksist laua kellamis, seinaäärsel poordil, seisis ja käskis kellahelina peale sisse astunud palgasõduril endale mantli ning mütsi ulatada ja gondli trepi saata. Kunstniku kutsus ta endaga alla kaasa. Kannatamatult Ootlasta trepi ees paati. Särava mai päeva päikesepaistel seisid nad siis tuule käes virvendama vee kohal sõiduki põhjal teineteise vastas. Väepealik ja kunstnik. Vana sõjamees ütles, et ta ei saa oma haige jalaga nii madalale pingile istuda, Sepresseegatsioonitsi seisma. Mõlemad neegrid, kondide saledas ahtris, aga kummardasid vilunult aerutades kogu aja ettepoole ja ajasid end jälle sirgu. Sortsi nägi enda ees. Leinavad madonnat nähes sattus karm kindral lausa hämmeldus. Kuldse õhturahuvärvidel voogast Talle lohutavalt südamesse. Kahvatud nahkjad, huuled võbisesid. Siis laskus ta vaevaga põlvili, panin suured käed kokku. Jordsi seisis kindralist tagapool. Teda vapustas kindrali vaga hardus tema valulisest armastusest võrsunud teose ees. Veelgi valulisemalt ajas vanamees ennast uuesti püsti. Suurepärase maali oled sa mulle teinud, ütles ta ainult. Kuidas aga tulid mõttele madonnal leinata lasta, kui sa ei teadnud, et Mateo on surnud. Küsist? Väärtuslik laadung selja taga vankris nägid juba kaugelt kastel Franco punaseid torne. Tasaseid maanteid pidi aedade ja väljade vahel mõne talu või küla juures sahisevad salust mööda jõudis Tallinnale ikka lähemale ja lähemale. Lõpuks põrisesid rattad ületõstesillatalade ja seejärel sõitis ta läbi kaarja linnavärava. Paar inimest tundis ta ära. Ta hüüdis neile Seattle, kui näed tema omastele, et ta on koos maaliga kohale jõudnud. Kogu väike linn teadis sellest. Sanliberaale. Kiriku trepil seisis vana preester. Tema pea oli läinud hõbehalliks. Niipea kui ta taipas, mis siin toimub tuli ta rõõmuga George'ile vastu. Oli ju viimane tema kuulsaks saanud õpilane, kes kunagi tema kooris laulnud, temalt ladina keelt õppinud. Kui siis vägevas raamistuses maal hoolikalt villaseid rätikusse mähitud vankrist maha tõsteti. Tantise kohe kirikusse paigutati San Giorgio kabelis kus suur hauakivi juba mõni nädal tagasi altari ette oli müüritud mundris relvastusega, kuid ilma kiivrita barress käharate juustel oli sinna jämedates joontes raiutud mate jõukas tantsukujutis. Juba oligi üks väike poiss kõrgesse majja jooksnud härrat uudsele teatama et maalikunstnik on oma teosega pärale jõudnud. Algas südamlik tervitus, mis Charlesile ühtlasi veidi piinlikkust valmistas. Sest selles soojuses peitis liiga palju alandlikku austust. Kabeli madalavõre taga seisid need siis koos paljude teistega ja vaatasid pealt, kuidas nende suur vend ja vennapoeg maali kaitsvaid rätikuid vabastas. Hinge kinni pidades jälgisid maali nähtavale tulekut tema imetlusväärsest toredases. Ka vana parverel koos ühe koma poegadest hirmus kohale kunstnikku tervitama. Sest et ma juba varem sinus San Franciscos nägin vastast samuti naerdes ja silitas ta karedad põske. Varsti pärast seda jõudis sinna vanad Luuts ja kes oli tulnud nii kiiresti kude, kanged põlved, seda lubasid nõnda, nagu ta parajasti oli, pumbas siin vammuses ja katmata peaga. Aupaklikult tõmbusid lihtsad inimesed tahapoole, kui vana väepealik oma kabelisse astus. Ta laskis raske käe tervituseks soolsile õlale langeda ja vaatles imeliselt säravat maali. Mahedalt vaatas talle sealt vastu taevalik õhtupoolik. Ja ta muserdatud süda leidis leinavalt madonnal leevendust. Siis märkas temagi korraga sarnasust pühar ratsaniku kiivri all. Ta läks näost kahvatuks, kahmas ligidal asuva tooli, istus ja vaatles oma õndsa poja elusaks muutunud näojooni. Tema vanad huuled värisesid Kehras habemes ja hallidest silmapiludest laikisid pisarad. Tema. Mõnda aega istus ta, nagu oleks kogu ümbritsev maailm tema jaoks surnud. Siis tõusis ta järsku püsti, vaatas, otsides ringi, kuni leidis Diortsi, kes tema selja taga seisis, pomises mõne arusaamatu sõna ja kasutas teda ägedalt. Kolm päeva hiljem peeti madonna jalge ees esimene misse. Peas täies ornaadise purpurmantlis vaevaselt põlvitas temast tagapool kolm barbar Ellat ja hulk ühe teise ümberkaudse suguvõsa liikmeid, spinellod nendega jälle Diortsi vend lell naisega ja teised heasüdamlikud taluinimesed lihtsameelsuses ja vabaduses palvetamas kurva madonna poole kes näis nende kõikide muret ja valu mõistvat. Sel ööl ärkas Cheortsi vastu hommikut ja kuulis kõrgel õhus tasa kirisevat. Pikalt venivad.