See armas lauluke on kindlasti juba tänu kooliprogrammile paljude jaoks esimene teatud-tuntud Schopeni helide Frederik šopäen oli 19 aastane, kui ta kirjutas selle laulu oma muusikaõpetaja José Felsneri tütre Emilia albumisse. Laulusõnad pärinesid helilooja sõbra Stefan twitzki külalaulude kogumikust. Ent nagu selgub ühest sopranikirjast, oli ka meloodia aluseks tõepoolest külas kuuldud lauluke mis oli tema hinges helisenud neli aastat. Ta kuulis seda koolivaheajal oma sõbra kool viibides keegi talupiiga istunud aia peal ja laulnud täiest kõrist mingit lõbusat masurkat. Noorhärrad pidanud Frederick palvel oma kalesi kinni ja palunud tütarlast veel kord laulda, sama laulu. Too keeldunud ja alles pakutud kolm krossi ahvatlesid teda viimaks oma laulukest kordama. Viis jäi meelde, sõnad mitte. Aastaid hiljem leidis shop sobiva teksti ja sündis laul. Soov. Masurkast oli saanud valss, mis säilitas küll ka mõningaid mas urkalike jooni. Emilie Helsneri albumisse kirjutasid oma muusikalisi pühendusid paljud tema isa õpilased. Ja muidugi lugesid nad sealt siis ka teiste sissekirjutusi. Meeldivamaid kirjutasid ka ümber. Nii levis laul, soov käsi kirjalisena ja sai Varssavis peagi populaarseks. Ehkki see helilooja eluajal trükki ei jõudnudki. Kui laul soov oli lihtsalt sõpruse avaldus sümpaatselt tütarlapsele siis valsid, millest edaspidi juttu tuleb, on inspireeritud helilooja sügavatest kiindumustest või olulistest elusündmustest. Üldtuntud Anshotaani 14 valssi. Tema eluajal ilmus neis trükis vaid kaheksa ja needki mitte loomise järjekorras. Nõnda siis nimetame selles saates neid traditsiooniliste numbritega. Kuid kuulame loomise järjekorras. On see ju elulugu valssides? See valss kannab numbrit 13. Just selle noodi saatis šopäen kolmandal oktoobril 1829 oma sõbrale Tiitus Otšehhovskile koos kaaskirjaga. Võib-olla minu õnnetuseks, kuid mul on ideaal, keda ma andunult kummardan juba pool aastat, kuigi pole temaga sõnagi vahetanud. Kellest ma unistan ja kellele mõeldes läinud täna hommikul selle valsikese, mille sulle saadan pööra tähelepanuristiga märgitud kohale peale sinu ei tea sellest mitte keegi midagi. Ristiga märkis helilooja noodis valsi keskosa, kus kaks häält moodustavad otsekui duetti. See tundmatu ideaal oli konstantsija Gladkovska kes õppis Varssavi konservatooriumis laulmist ja jäi šopääni hinge ühelt kevadiselt üliõpilaskontserdilt. Helilooja biograafid on neiut kirjeldanud nii vaadates tema pisut nukrat nägu ja mõtlike silmi. Tema lihtsat soengut, mis üldse ei sarnane tolleaegsete lauljannade keeruliste Guafüüridega. Hakkad mõistma seda tunnet, mille 19 aastane konstantsija äratas oma geniaalse sõja kaaslases. Konstantse oli keskmist kasvu kõhnuke peenikese pihaga. Silmad olid tal suured ja sinised, näojooned peened ja õrnad. Tema laul oli haruldaselt musikaalne ning hääl liigutavalt kaunis. Oma teise f-moll klaverikontserdi keskmist osa on shop ise nimetanud konstantse Gladkovska muusikaliseks portriiks mis on sündinud samuti enne nende isiklikku tutvust. Karenduslist ütles. Kogu see kontserdiosa on täiuslikkuse ideaal. Lõpuks saabuski oodatud tutvumine. Neiu õpetaja Carlo soliiva tegi šopäenile ettepaneku oma õpilast klaveril saata. Ühised musitseerimised pakkusid mõlemale palju kauneid hetki. Soppe näitas konstant seal ette valmistada esimest ooperiosa ja elas sügavalt kaasa tema tibüüdile. Aastail 1829 30. Konstantsijaidlatkovskaga seotud ajal kirjutas šopäen veel kolm valsi. Valsi number üks S tuur, särav valss. Ainus tõeliselt tantsulise iseloomuga šopäenivalssidest. Ühel 1830. aasta kevadõhtul istudes konstantse üliõpilastoas, klaveri taga ja introviseerides võttis šopäen julguse kokku ja tunnistas neiule, et on juba terve aasta teda meeletult armastanud. Neiu tunnistas, et temagi pole ükskõikne. Noore helilooja südame hõiskamine leidis väljapääsu säravas vahel siis. Siin on ühendatud helilooja lüüriline pihtimus piduliku juubeldamisega. Bravuurselt lõbusad episoodid vahelduvad sügava õnnehetkedega. Number 10 all tuntud valss kannab kogumikes sageli pealkirja melanhoolne valss ehkki autor sellele ise niisugust pealkirja ei pannud. Vals küll, kuid mitte tantsuline. Pigem on see valss poeem, mõtlik ja poeetilises nukrusest kantud igatsus, mille täitumist ei julgeks nagu uskuda. Kavalts number 14 valab helidesse konstantsija õrna kuju ja helilooja tunnetetulva. See on üks poeetilisemaid šothani valsse kergus, habras õrnus, graatsia õhuline lendlevus ja kirglikud puhangud. Ehk pisut pateedilist üle paisutamistki. Äkki katkeb meloodia loomulik vaba voolamine järsu terava akordiga otsekui kukub kokku. Niisugust võtet on sopran hilisemates teostes kasutanud, kuid selles valsis ei kujuta see veel erilist tragöödiat. Autor on noor, armunud, tulvil lootust ja ootust. 1830. aasta sügisel saanud teada, et JAAN valmistub pikemaks välismaa reisiks kirjutas konstantsija TEMA albumisse oma loodud luuletuse, mille sisu lühidalt kokku võttes kõlab nii. Kes teab, ehk võõral maal sind hinnatakse rohkem. Kuid armastada enam neist nad sind ei saa. Teisel novembril lahkus Zopp Varssavist. Hiljem osutus, et igaveseks enam ei kohtunutega konstantsijaga. Kahe aasta pärast abiellus lootustandev lauljatar rikka mõisnikuga ja loobus esinemisest. Ta elas oma geniaalsust noorpõlve armsamast 40 aastat kauem, säilitades hoolega tema kirju kuid põletas need paar päeva enne oma surma viimseni. Muusika ajalukku jäi tema nimi püsima vaid tänu ühistele esinemistele ja kaunitele valsidelemissopäen temast mõeldes lõi vaevalt Viini jõudnud saysopen kuulda Varssavis puhkenud ülestõusust. Ta tahtis kohe koju rutata appi oma sõpradele. Endiviini muusikud ja kodust saabuvad kirjad suutsid teda tagasi hoida. Tema relv on muusika, mitte püssi muusikale, aga pole Varssavis praegu kohta. Niisiis jäi tal üle valada oma tunded taas vaid muusikasse. Etüüd c-moll oopus 10 number 12 on hiljem saanud nime revolutsiooniline. Samal perioodil sündinud valts number kolm konsultandi Valtside seas kõige kurvem jäi katsevam ühtlasi ka kõige aeglasema tempoga kõige vähem tantsuline. Selles on kõige enam Slaviliku alget. Siin ühinevad kodumaa igatsus ja mure vanemate saatuse pärast. Siin on ka armsamast lahusoleku piin. Ei teadnud ju noor helilooja tol ajal veel, et see lahkumine olile 1831. aasta septembris saabus šopäen Pariisi siin kohtesta krahvinna delfiine Bototskat kellega oli tutvunud mõned aastad tagasi. See 25 aastane naine oli erakordselt ilus, lõbusaloomuline ja musikaalne, mängis hästi klaverit ja laulis suurepäraselt. Tema laul vaimustas paljusid kuulsusi, nagu Haine Delacroa list. Loomulikult kuulust austajate ringiga, Schopen. Nende tutvus arenes Pariisis sõpruseks, mis kestis helilooja elu lõpuni. See oli üks helgemaid lehekülgi tema pagulase elus. Ja tõenäoliselt aitas delfiini päikeseline iseloom heliloojal mitmeski pettumusest kergemini üle saada. Kui klaverikontsert f-moll. Seesama, mille large eto oli omal ajal loodud konstantse Gladkovska muusikalise portreena 1836. aastal trükist ilmus pühendas helilooja oma teose Bototskale. Temale on pühendatud ja küllap temast inspireeritud ka valts number kuus helge lennukas, sädelev minejatuur, mida autor ise väga armastas kontsertidel esitada. Valss number kaks kannab pealkirja särav valss, samuti kuivalts numbrit. Kui Varssavis loodud valts number üks väljendas noore helilooja armujoovastust siis viis aastat hiljem Tšehhimaa linnas Deczinist sündinud valts number kaks on samuti helilooja elamuste ja meeleolude otsene peegeldus. Pärast aastatepikkust lahusolu ja igatsust sai lõpuks teoks kohtumine vanematega. Neli koosveedetud nädalat Karlovy Varys petsinis möödusid nagu õnnelikum. Frederik kirjutas õele Varssavisse. Meie rõõm on kirjeldamatu. Me aina kallistame 11, mida muud me võiksimegi teha? Kirjutan totralt, aga täna ei taha millelegi mõelda. Tahan ainult nautida seda õnne, mille ometi jõudsin ära oodata. Olen sellest kogu aeg aina unistanud ja nüüd on see tegelikkuseks saanud õnn, õnn ja veel kord õnn. Jaroslav Ivaškeevitš on märkinud. Sopranikirjade hulgas leiame küll nukraid lõbusaid, iroonilisi kibedaid vaimustatud ja sisukaid aga õnnelikuks võib nimetada ainuüksi seda kirja. Tagasiteel detsinist Pariisi peatus pääl mõned päevad Dresdenis. Juhuslikult kohtas ta tänaval oma lapsepõlvesõpra Felix Vandsinskit. 15 aastasena oli ta veetnud suvevaheaja Vodinskite mõisas. Lisaks kolmele vennale oli peres väike õde tollal kuueaastane armast tirtsuke, kellele väga meeldis kuulata Flideeribki klaverimängu ja kes oma lapselikult kombel noorukisse isegi arvamus. Viis aastat hiljem just enne Varssavist lahkumist oli šopäen taasuvaczynskeid külastanud ja saanud ebameeldiva üllatuse osaliseks. Armsast väikesest Marissezdoli kasvanud inetu noor pardipoeg, pikka koivaline ja karedahäälne kohmakas plika kolask. Möödus veel neli aastat. Sopääneljas Pariisis, Faczynskid Genfis. Felix saatis Frideerikile küllakutse ja sellele oli lisatud tema õe marisse oma loodud vahels. Šopäen tänase vastuskirjas ja saatis mad ma sel Marile oma esimese trükis ilmunud vall sinodi. See oli särav valts number üks, mille sünniloost oli juba eespool juttu. Noodisaatmine oli muidugi lihtsalt viisakuse kombekohane tänu, ei enamat. Nüüd Dresdenis kohtudes viis Felix loomulikult Frideeriki oma koju vastu puigelda ei saanud, kuid kohtumine inetu noore pardipojaga oli shopplaanile vastumeelt. Hämmastusega tõdestajad oli toimunud järjekordne metamorfoos. Pardipojast oli saanud sale võlu. Tõmmu 16 aastane neiu, kes lisaks veetlevale välimusele tundis veel hästi kirjandust, oskas mitut keelt, kirjutas luuletusi ning laulis kenasti. Frederik šopäen, arvamus. Valts number üheksa sündis Dresdenis 1835. aasta septembris. Autor pühendas selle Maarja Boczynskale. See pole tants, vaid lüüriline poeem. Siin võib kuulda õrnu ohkeid arglikke puhanguid. Keskmises osas on kontrastsed elavamad muusikalised kujundid, mida Maarja õde hiljem tõlgendas kui peatselt. Kumise eel aimust, pigem annab see kujundite mitmekesisus siiski tunnistust helilooja tunnete keerukusest ja rikkusest. Terve aasta kestis Schopeni Jewoczynskite perekonna vahel tihe kirjavahetus. Järgmisel suvel veetis helilooja kuu aega koos Vodinskitega kuurordis. Seal tegi ta marjale ametlikku abieluettepaneku, mis ka vastu võeti. Kihlatud vahetasid portreed. Maarja, kes oli ka kujutavas kunstis andekas, tegi oma peigmehest akvarellportree ning kinkis selle talle. Shop kinkis Maarjale tema muusikalise portreeetüüdi f-moll. Šopäen kinkis oma mõrsjale ka ebatavalise kihlasõrmuse kirjutas tema albumisse sealsamas Stefan Vidwitzki sõnadele loodud laulu sõrmus. Oli see juhus või aimas šopäen oma saatust ette kuid nagu laulus läks sõrmuse kingiks saanud neiu teisele mehele. Nii juhtus see tõesti ka Maarjaga. Mida aeg edasi, seda jahedamalt suhtusid Vaczynskid abielu väljavaatesse. Ja ilmselt ei olnud ka Marie tunded küllalt sügavad helilooja elas seda väga raskelt läbi. Need elamused leidsid kajastuse valsis number seitse. Sellel valsil on omapärane ülesehitus. A härbee ärg A ärv ärv tähistab refrääni, osa nii noor, nii otse kui nukker ülestunnistus iseendale. B-osa on helgem masoorne nagu meenutus möödunud lootusrikkast ajast. Entiga osa järel korduv refrään on väga lähedane etüüdi Leeeff Mall Marie muusikalisele portree-le. Võib-olla on seegi tema portree kurb hüvastijätt temaga. Viis aastat hiljem abiellus Maarja jõuka graafiga. Saanud selle teate, kinkis, Pään omal ajal temale loodud üheksanda valsi käsikirja ühele oma õpilasele pühendusega. Šarlot, Tootschildile. Ühe kaotatud illusiooniga oli jälle lõpp tehtud. Kirjanik Sorsandiga, kes eraelus oli paruness Orordide vaan sidus sõppeni suur sõprus 10 aastat kuid temast pole helilooja muusikalist portreed loonud. Või vähemalt ei ole seda teada. Kuigi need aastad olid Poola helilooja loominguliselt eriti viljakad. Sopran mängis talle palju nii oma uusi kui varasemaid teoseid. Valsi number seitse kohta olevat ora öelnud, et tal on valus seda kuulata, kuigi see on jumalikult kirjutatud. See oli Maarjast lahkumise valts. Miks ei sündinud muusikalist portreed orist, seda ei saa ilmselt keegi kunagi teada. Vahest ei olnud heliloojal tema vastu niisugust leegitsevad tunnet. Külonaroori majas sündinud kuues vahels, millest oli enne juttu see, mille helilooja pühendas delfiin bot otskale. Mõned biograafid on väitnud, et selle teose sünnilugu olnud järgmine. Sorssandil oli tilluke koerake, kes alailma keerles oma saba taga ajades korda õhtul, kui kutsu jälle sellega ametis, oli öelnud Sors, saanud šopäenile. Oleks minul teie anne, siis kirjutaksin sellest koerast klaveripala Schopehhanistunud kohe klaveri taha ja improviseeritud suurepärase valsi tundub küll tühine ideeni menuka teose sünniks lisaks Velze pühendus. Kuid isegi kui see nii oli, sai sellest üks armastatumaid šothani valsse. Oma viimasel avalikul esinemisel 1848. aasta veebruaris Pariisis mängis helilooja muuhulgas ka valtsi number kuus. Ja see tuli publiku tungival soovil kordamisele.