Ütle, mis sul on? Küsimus nagu võbelev raadiolaine. Sellele ei ole alati vastust. Ainult lugu. Hilisel õhtutunnil on oma novelliga stuudios Kalle Kurg. Kõik oli liiga palju. Kõige rohkem asendas mind uudisteküllus. Statistika järgi oli sel suvel trumme ja taifuun neli korda enam kui viimase 10 aasta keskmise järgi. Saagid ei saanud olla kõige etemad ja kohisevad parkides tapeti tuulistel öödel inimesi, ilma et keegi oleks kuulnud nende appihüüdeid. Lähenesid kohalikud valimised ja Rootsis elav Kuulsa pagulaskirjaniku poeg tõstis küsimuse usaldusest poliitikute vastu. Residendist oli ette arvata, et ta uuel parlamendihooajal seaduste välja kuulutamist pidevalt edasi lükkab. Haridusminister tegi välismaal käies riigi poliitikat, kahjustavaid avaldusi. Kanal kolm kuidas filmi imejõuga mutantidest, kes võivad äärmuslikus emotsionaalse pingeseisundis vallutada maailma. Järgnevad 1000 aasta jooksul pidi maakeral tekkima kahe asemel mitmeid magnet boonuseid ja üha enam kindlust, et Marsil on vett ja aineid, mis on bakterite elutegevuse tulemus. Ameerikas elav eesti professor hoiatas, et demograafilises augus viskleva eesti rahva päästaks väljasuremisest ainult selline vaimne ümbersünd. Nagu sai teoks Hernhuutlaste mõjul kahe ja poole sajandi eest laulva revolutsiooni sugupõlv ehk siis 1988. aastal sündinud pidid lähematel aastakümnetel tööturule tooma hulgaliselt uusi tegijaid. Aga kuigi see tähendas paremaid sotsiaalmaksulaekumisi ja soodsamat rahvastikuprotsessi, ei lahendanud see hoobilt kõiki sotsiaalprobleeme. Peast ei kadunud mälestus minu eakaaslasest kirjanikust, kes oli lahkunud maakera ümbritsevasse info öösse, jättes maha küsimuse võlast inimkonna ees ja öösiti särisevad televiisorid, mis ei osanud end ise argise maailmajuhtumite ahelast välja lülitada. Ja ma kahtlesin, kas minu lood ikka üldse kõnetavad lugejat. Olin oma raadiolugudest ja trükis avaldatud tekstidest koostanud esseekogu, mille juurde kuulus heliplaat ja rumal ning kade kolleeg, kelle üle kõik naersid, oli kirjutanud selle kohta jaburalt arvustuse, milles süüdistas mind postmodernismist, Essteetismis väärtustega, mängimises, identiteet dieetidega, vabas ümberkäimises, feminismi vägistamises, Isamaaelu üle irvitamises ja Euroopa kultuuri liiga hoolsas teenimises. Kuigi neid teemasid mu raamatus üldse ei esinenudki. Ma ise nägin kõiges autoriõiguste rikkumisi, varjatud valesid, variserlik puhtuse kinnitusi, ringkäendust, vaimset korruptsiooni. Ning olin hirmsasti vihastanud, kui üks professorist kirjanikuhakatis, kes oli veennud mind oma raamatu esitlemisele tulema, oli esitanud oma ära õpitud tsitaat ütlemist algupärase filosoofilise mõtlemise pähe. Kõik olid tõesti liiga palju. Olin tahtnud puhkust võtta ning juuni ja juuli kuumaga toas istumised Käsmus ja väänas tasa teha. Kuid kommertsraadiot ja televisioonijaamade ühinemise tõttu kohta kaotada kartav ja koondamiste tagajärjel töötajate vähesuse käes vaevlev tusane juht ja õpetaja kelle nimi oli audit, nagu me eri assotsiatsioone ühendades kutsusime oma raadiojaama toimetuse juhataja, igavest ajutist asetäitjat oli puhkuse ära nullinud. Ja lõpuks, kui luksusbuss, kus istus ka imelaps, oma emaga Tallinna lennuväljal liikuma hakkas, kostis aeg-ajalt salongi mingeid kolks sattusi. Ning väljas 100. nagu oavarrest. Ainult imevägi oleks võinud tuua sellesse hallusse mõne mõnusa värvilise lõigu. Ma mõtlesin usaselt, kui mõnus oli eile olnud vahtida rahvas omas minia teeni missidest, särtsakad, samba tantsud, Tammsaare ausamba ees. Jaak esitada raksuva muusika saatel päikeses silmi. Ei, sellest ei saanud tulla mingit head lugu, looduse rüpes, pes logelemisest rääkimata. Ma olin nii sandis meeleolus, et mu negatiivne energia pidi mõjuma magnetofoni tehnilistele omadustele. Kui ma prooviks seda käivitada, püüdsin, ei teinud. Paraad mõhkagi jaama vastumeelsuses kogu maailma vastu, taipasin alles mingi aja pärast, et patareid on lihtsalt läbi. Ma ei leidnud oma reisikotis kobades tagavarapatareisid kuidagi üles, meenus, kuidas audit tuli välja tekkinud minu loo, mis rääkis sellest, kuidas mu sünnilinnast pärit vana naine, muusik, kellel oli saksa aja lõpul õnnestunud välismaale pääseda oli Brasiilias elades oma viimasel elunädalal äkki hakanud puhtalt rääkima, vahepeale unustatud eesti keelt. Ja teine sellele poolkogemata sattunud ajakirjanik oli sama teemaga pääsenud ometi rahvusvahelistel lehtede esikülgedele. Mis imet, siin ainult faktitulv. Üleujutus, millele ma ka ise püüdlikult kaasa aitasin. Ajaga oli kultuuriinimesest, kelleks ma end pidasin saanud, leheneeger, töötasin kultuuritoimetuses, aga et mitte kohta kaotada, pidin saateid tegema kõigest, mida toosama audit ehk toimetuse juhataja ajutine asetäitja tähtsaks pidas. Ma tegin raadiomaterjali ära, kasutades lehtedele esseid. Aga neist argiteemadest, mida audit isiklikult eelistas, ei olnud midagi kirjutada, ahmissidki nii väga tulla sai. Audit oli mind imelapsega kaasa saatnud ainult seepärast, et ma olin kunagi natuke õppinud kannelt, pole siin naerda midagi. Ja ma olin juba temast saatesõnade pärast umbusklik ja räägiks inimlikult, aga ei, see on erakordselt tähtis teema, ära siis karda. Anna asjale filosoofiline mõõde, oli öelnud audit. Nii tegi ta alati ja toonitanud, et ajal, mil kõik väärtused on segamini pekstud maailm on nii väikeseks jäänud, et aevastus Tallinnas raputab ja kesklinna ja ajastus ei, leidub pisimadki viidet sellele, et maailma eesootav katastroof võiks toimumata jääda on iga viide inimese piiramatult televõimetele lohutav. Elame uues ajas ja tuleb seda uut inimestele ka näidata. Väidetakse, et meie ajal enam ei leidu geeniusi ja seepärast tuleb näidata, et ime on võimalik näited. Geeniused on olemas. Süsti meie rahvas, vastutustunne tuleviku ees ja lood Dust kohta tulevikus silmitsi, ütles audit. Kulm kortsus ja käed rinna peal. Risti. Kolleegid on sinuga, Eesti vajab moraalset revolutsiooni. Ma ohkasin ja panin lauba vastu bussiaknaklaasi. Ei saa aru, millestki iial aru ei saa. Muidugi ma liialdasin oma rekonstruktsioonis veidi. Aga mitte palju. Selliseid tüüpi nagu meie juht ja õpetaja leidus vist kõikidel aegadel. Sellist auditiivsed joga ajas audit alati, kuigi eelistas eetrisse lasta pigem mingi uudise sellest, kuidas mõni vallavanem ei taha anda raha kultuurimaja saali ümberehitamiseks ja imestas, kui saade kaotas kuulajaid. Olgu, see meie sõnum maailmale, aga mitte mingi seltskonnakroonika võtal linti Monteerite lugu pärast võid lehtega panna, peaasi et meie oleme oma sõnumiga esimesed. Pane ime kehkima, ütles audit. Jäise ühe käega energiajooki rüübates lehvitas mulle toimetuse avad tuttsüsteemist, nagu ta ruumi ümberehitamisel ristinud. Ehk teisiti öeldes klaasvaheseinte tagantjärele juba liiga kaugele olles, et kuulda saima tema huulte liikumisest aru, et ta hüüdis ühinenud euroop. See oligi tema põhilause. Nii nägi välja pidulik ärasaatmine. Aga päev enne seda oli ta mulle ahistanud mees Me oleme kommertskui, see imetegija on bluff. Siis ära tee väljagi. Meil on kuulajaid vaja kuulajaid, kuulajaid, siis ei kanguta neid keegi meile ja me näitame, et Euroopale Tähendab oma jõud, me peame näitab, et Euroopa näitab äri tagant inimlikku nägu. Ja ühinenud Euroopa näitaski oma äri tagant kultuurset ja inimlikku nägu. Imelaps oli pidanud lendama New Yorgist Kölni, aga oli otsustanud teha vahepeal heategevuskontserdi Eestis alaarenenud laste hooldekodus. Ja nagu seisis meie muusikaühingusse saabunud kirjas ja muidugi kohe meedias oli ta selle otsuse vastu võtnud ise omal soovil ja mitte täiskasvanute survel. Tõesti ime, mõtlesin, ma ei vajutasin pärast seda, kui olin oma tööriista uute patareidega varustanud sele nupud tugevamini kui vaja. Ülimoodsa Mercedes, bussid, tolmune aken oli vihmast viiruline. Kõikidel aegadel pesemist ainult vihm, bussi aknad ja mul hakkas peas taguma, ei saa aru, millestki iial aru. Ei, sa ei saa aru millestki Alarusa. Ka mina olin käinud kunagi samadel Tartu tolmustel suveaiapidudel kust selle vormeli oma raamatusse oli üles kirjutanud mu äsja lahkunud hea kaaslane ja see kumises samamoodi nagu uuel ajal igas kultuurses peas. Umberto Eco. Roosi nimi on Roosi nimi on roosi nagu mantra palve, omm, pomm. Ohomm roos, kuulajaküsimus, mis ühissaab olla Inglise kuningannal prantsuse näitlejanna süveti uurijal? No muidugi Roosi nimi, neil ei ole roosidega midagi tegemist. Nende huvist rooside vastu ei ole midagi teada, aga nende kuulsuste nimi on Aneti antud just roosidele ja mis on siin tähtis, mutanteerunud ime muidugi, kui näiteks Inglismaa naispeaministri nime kandvas sorrist hakkab arenema uus sort siis võib sellele anda ka mõne meespeaministri nime. Caroos Edgar on mutant, eks ole. Tore, kui meie meedia saab teatada, et meie tulevane peaminister ja roosid muutkui arenevad. Ma ohkasin põrguma, ostsin ainult Eestis kasvatatud roose ja olimegi kohal. Imelaps oli võluv. Kui poiss oma mustast sametist frakis sabaga lumivalges särgis vallamaja saalist hooldekodusse toimetatud viletsa tiibklaveri taha istus kingades jalad vaevu ulatama Spedaalideni ja käed uljalt klahvidele lõi, kerkis mu silme ette muidugi kujutlus Mozartist. Seda oli esireas parodeerinud ilmatu suure äärelise kübara ja hiigelkõrvarõngastega proua, kes meenutas ühe meie väike lina, efektset naislinnapead, rist taotlenudki. Ema noogutas aeg-ajalt pead. Ta jalg liikus pikka kleidi all muusikaga kaasa, nagu otsiks ta õiget rütmi. Ja ta ei olnud sisenemisest peale kontserti seepärast hiljaks, et proua saaks viis minutit hiljem täies hiilguses sisse sai, seda ei olnud sisenemisest peale publikule pilkugi heitnud. Lapsed mitmed haiguse tõttu imelike nägudega, aga kõik ühtviisi uudishimulikud neelasid silmudega väikest poissi ja mõne lapse pea ning käed mängisid samamoodi muusikaga kaasa nagu proual või õieti teistmoodi. Sest ilmselt leidsid need peade käed helide voogamisest midagi hoopis muud kui imelaps, mängis oma teist pala, uudis kusagilt tema jala juurde valgeid kräsukarvaline koerake ja haugatas ning imelaps katkestas mängu, ema oli end püsti ajamas saali akende taga kohises vesi. Kui imelaps, paitas koeral pead ning jätkas mängu nagu midagi ei oleks juhtunudki ning koer istus tema juures vaikselt kontserdi lõpuni. Kontserdi lõpul kärgatas äike, aga imelaps ei teinud kas sellest välja ning kummardas sama pidulikult, nagu oleks esinenud kaanigi hoolis aga mitte endise häärberi ahta võitu saalis, mida kasutati nii söögisaali Kuiga võimlana palju tervisi teile-Euroopast. Minu otsus heategevuskontsert, anda väikesed eesti sõbrad, ütles imelaps Teraval kindlal häälel. Aga nagu meenutades, mida ta pidi ütlema ja murtud inglise keeles, mille tema kõrvale seisnud tõlk koherituaalsesse vormi ümber pani. See oli tõesti minu enda ja mitte minu vanemate otsust teid siia vaatama tulla ja on end igati õigustanud, palju tänu, et vaikselt kuulasite kõige suurem tänu, aga minu mammile, kes on minuga nii palju vaeva näinud. Ja imelaps, ulatas oma tohutu eelsügise lillekimbu prouale, kes naeratades juba kummardaski. Kahjuks peame me kohe ära sõitma, teatas tõlk proua nimel, kuid hüvastijätt kujunes imelast puudutama, tunud laste kohmakuse ja imelapse lahke jõutud seetõttu pikaks. Ning ilm läks veel halvemaks, lausa meeletuks rajuks. Maja mürises tuul lõi mitmed aknad korraks lahti ning vett pritsis. Kui siis selgus, et buss juhi pingutusest hoolimata ei ole ikka veel korras otsustati kohene ärasõit lilles ülemisse uppunud ema protestist hoolimata edasi lükata. Ning valla rahadega ette valmistatud pidulik eine koos haigete lastega leidis siiski aset. Ma sain ema käest väikese intervjuu linnade nimedega, kus nad olid esinenud Pariis, Sao Paulo, Reykjavik, Shanghai, Moskva ning tema kahetsusega, et ta ise oma klaveriõpingud pooleli jätnud noored jätkavad. Noored on meie tulevik ning kinnitustega, et Lätil läheb hästi. Väike eksitus suure asja juures, mille ma ka otsustasin siiski lindilt välja võtta. Ning ta oli väga rahul, sest Tallinnas pidi neid ootama ka televisioon. Ahte ei olegi kohalikust raadiost oli ta meeldivalt üllatatud, lõpetas mossitamise. Jaa toonitanud. Ärge siis mind esikohale seadke ikka Imre Imre peab olema ikka kõige esimene. Soovis veidikeseks puhkama minna ning nii paigutati külalised värskelt remonditud tubadesse. Proua, kes imestas oma mitmetoalised apartemendid, kus kõik nägi välja just samamoodi nagu hiljuti ühes Islandi hotellis. Ta ei teadnud, et vana auväärthoone siin tiivas oli lihtsalt paar päeva varem juhuse tahtel ja valla palumisel ööbinud väga tähtis isik, kelle nimegi reedetud ning mööbel oli kokku tassitud tema ja mitte proua ema pärast. Klõpsates end pärast põiget juhatajat papa linnast tellitud kelneri serveeritud kokteili ja suupisted koos imelapsega ukse taha. Osa lapsi läks oma toimetusi tegema, aga enamik istus toolidel rivis koos täiskasvanutega. Ja kui imelaps koos telgiga peatselt tagasi tuli, tõi üks hooldekodulaps talle näha oma joonistuse nagu täiskasvanule. Hooldekodu juhataja laskis toolid ringikujuliselt paigutada ja rääkis paljude aastaarvudega illustreeritud ülevaates vana maja ajaloost ning tõlk pani kõiki imelapsele ümber. Juhataja oli iga sõna rõhutav, lopsakas südamlik daam käis tooli juures tooli juurde, panid tagant igale lapsele käed ümber õlgade ning rääkis teatavaid sõnu erilise hoolega esile tuues, mida keegi neist juba oskab. Ja tõlk, nooruke neiu noogutas kogu aeg püüdlikult ja tõsiselt pead Üht peast hästi eemalehoidvate kõrvadega poissi suudles juhataja selja tagant juustele ning ütles, et siin istub nende nupumees. Kui ma küsisin, kas poissi tahaks ehk ise rääkida, mida ta oskab, vastas juhatajat vaevalt ta vastab. Aga ta, nende tulevikulootus, poiss istus liikumatult, pea maas ega vastanud tõepoolest midagi, aga tema silmades põles kummaline leek ja ta pea oli higist märg. Kui teine naine, nähtavasti kasvataja talle midagi kõrva sosistas. Siis kiskus poiss end pead ära keerates kogu kehaga kõrvale. Aga pika veenmise peale tõusis ja läks ukse juurde. Teie jääge siia, ütles juhataja lastele veidi liiga kõvasti, sinna ei mahu kõik ära. Ning me läksime õpetajatega majatiiva kaugemasse otsa, mõned lapsed kannul. Juhataja tõmbas ukse hooga lahti ning me astusime sisse. Oli näha, et tuba oli kõvasti kraamitud. Ühes tagumises nurgas oli väikesele lauale kuhjatud mingit veidi kortsus Baderid. Keset tuba seisis veel üks laud ja esimeses nurgas kolmas laudaparaatidega. Võib-olla siinkohal on sobilik sõna anda meie tehnikainimestele, ütles juhataja või tahad siiski ise mõne sõna ütelda? Aga poiss raputas ikka longus pead ning end endise füüsikaõpetajana esitlenud mees hakkas rääkima juttu, mida tõlk nagu ma tema jutust imelapsele aru sain, ei suutnud tõlkida. Füüsikamees alustas tehnika sünnilooga ja puistas termineid, kuni arusaamatuses nägusid märganud, juhata teda tänamisega katkestas ning ütles, poisil pead paikades ise ära, et tegemist on nende maja väikese haardega ehk raadiosaatjaga. Ta ei osanud aga midagi rohkem lisada. Ning nõnda jäi veidi arusaamatuks, milleks seda raadiojaama kasutatakse ja mis seos on sellel poisiga. Juhataja lõpetas oma esitluse sõnadega, et ka väikesel maal ja väikeses maakohas võivad toimuda imed ja kohalviibijad enamasti täiskasvanud plaksutasid hoolega. Ainult imelaps vaatas masinat ja haiget poissi tõsiselt ei plaksutanud ja läks, puudutas korraks saatja korpust nagu proovides, kas see on olemas. Siis palus juhataja kõik Holly, nagu ta ütles. Ülejäänud lapsed kutsuti teistest ruumidest ka sinna. Ning kõik said oma osa imelapsega koos saabunud küla koostist, milleks olid välismaa šokolaadimaiused ja puuviljatooted mitmeid 10. karbis. Väikest raadiomeest mahollis ei näinud ning otsustasin raadiotuppa tagasi minna. Tähistas oma aparaadi taga ega pööranud mulle tähelepanu, kui ma kaasa võetud kommitele lauale panin. Ning tõstis alles siis pea, kui ma ütlesin. Ma olen ka raadiomees. Miks sa oled ju Mik? Ta vaatas mulle otse silma ja küsis, mis raadiot sul on. Ma seletasin, et mul ei ole raadiot, vaid et ma töötan majaskust. Saateid saadetakse poissi eelis öeldud, mis saateid. Kui ma olin ära seletanud, mismoodi meie raadio töötab, ei pööranud ta mulle enam tähelepanu ja keeras aparaadi tagakülje käte poole. Räägi mulle oma raadiost ka, ütlesin ma võimalikult sumedalt. Mida see hooldekodu raadio saadab ka? See saada midagi, ütles poiss. Ma märkasin, et ta on ikka higine nagu ennegi. Kas see on siis niisama iluasi, küsisin mina. Kuidas sa aru ei saa? Ta vaatas mulle jälle silma, saame vaikuse, raadiovaikuse raadio. Mulle tuli miskipärast meelde, et ema ei lubanud mul lapsepõlvest teiste sõnu korrata. Saadab vaikust. Nahka aru ei saa. Poisil olid kerged rääkimisraskused, hääl tuli nagu kokkusurutud hammaste vahelt säsi saatja kusagile laste vaike. Me ei tea, kus see on aste, võtjad võib igal pool olla. Õieti ei olegi vastuvõtjad masinad, vaid inimesed, eks ole, seal aru. Katsun aru saada. Mõikan. Poisil libises helk üle näo ja ta naeratas vaevumärgatavalt. Laevaseletaja, vaata. Katsusin lugeda aparaadile kleebitud tillukesed vanad sildikeselt tähti ja numbreid S1 QT. Aga poiss näitas vaikides selle kohale kleebitud teisele väikesele sildile, mis oli veel täitmata ning seletas, mis osad aparaadil on. See on maa varradia, ütles ta väärikalt. Ja ma tegin käega vastava liigutuse. Poiss naeratas jälle, seekord palju laiemalt. Et ma ütlen, mis on kõige tähtsam. Mis on kõige tähtsam? Vaata, ma näitan. Mu nägu oli vist umbusklik. Vaikselt ilmunud imelaps oli meie kõrval. Väljas oli heledamaks läinud, aga vihm põrises ikka aknal. Mulle tuli äkki meelde raadiohääl. Välismaalt. Saksa haiglas hakkas mees vahetpidamata rääkima talve algul raju ajal linna vahel üliriieteta ilmselgelt arutuna uidanud mehe toimetas politsei imeliku käitumise tõttu kiirabisse küsimustele. Mees ei vastanud. Intelligentse välimusega mees rabas kõiki nii oma vaikimise kui ka klaverimänguga haigla aulas, kuhu ta sattus, kui teda viidi raviseansile. Arvati, et ta on andnud vaikimisvande või vaimse puudega. Pärast pooleaastast haiglas viibimist, kui ta taheti haiglast välja kirjutada hakkas mees äkki rääkima. Nüüd on mees rääkinud üle kuu aja ning vaikib ainult siis, kui tal on suutäis. Mees on vahetpidamata jätkuva monoloogi ajal tunnistanud, et teda viis mõttele mängida vaikivat muusikut. Üks uudistesaade, kus kirjeldati kuulsate inimeste veidrusi, millest üks lugu oli äärmiselt sarnane. Tema korterinaaber on vaimse puudega ja seepärast oli tal vastavat rolli etendada kerge klaverimängu oli mees õppinud lastemuusikakoolis, aga õpingud halvenenud kuulmise pärast pooleli jätnud. Praegu murravad arstid, kes ei suutnud mehe teesklemist läbi näha vaikimise ajal pead selle üle, kas temal logomaania on tõeline või mitte. Kui see on teesklus, arvatakse meest, ajendavad soov mängida elus kordki mõne tuntud inimese rolli või siis omandada meediakuulsus. Vihm akna taga muutus korraga lausa meeletuks. Kas ei kuulagi mind, küsis poiss. Kuulan, muidugi, kuulan, lavad. Poiss ütles seda täpselt samamoodi, nagu oli oma mõnda jutulõiku alustanud füüsikaõpetaja ja rääkis äkki nagu vana mees teisele vanale mehele. Ühel päeval tuli mulle pähe, et oleks vaikuse raadio. Inimesel on see Ta mõtles, aga jätkas vapralt, vahepeal on inimesel rahuolek nagu, nagu lamades silmad kinni. Siis toodab inimese. Ta ootas, kuni tuli meelde, siis toodab ja toodab inimese elundid, kand värelust just sellel sagedusel, aga sama sagedusele väreleb ka maakera. Ta hääl kõrgele ja sagedus on delfiinide, häälte, sellel osal, mida kutsutakse nende lauluks. Noh, mõtlesin, et võiks olla masin, mis vaata eetrisse, neid uudiseid ja muusikat vad ainult väikesi märki, noh. Et inimesed saavad aru, et ollakse eetris, midagi muud kuulda ei ole, aga nii saab olla teistega üheskoos, ilma et keegi karjub vahelisega. Vaikselt. See ka, ütles füüsikaõpetaja sagedus. Meie selja taga seisis tropp inimesi. Nojah, see ma alustasin enne ära, et see võiks olla ka madalal sagedusel 7,8 hertsi. Seda inimene ei kuule, aga seda saab vist saada. Ta ise uurib praegu, kas see on võimalik, ütles õpetaja soliidselt. Mina ei taha asjasse liiga palju segada lass avastamise. Võib-olla oleks võimalik ka päris vaikust saada, et istud toas, lülitab vastuvõtja sisse ja see müra see kaob. Poiss oli oma aparaadi kõrvalt püsti tõusnud, seisis pidulikult nagu laval. Ning äkki puhkes aplaus, mille peale poiss surus käed kõrvadele ja kehitas õlad kõrgele. Imelaps, ma mõtlen pianisti plaksutas hääletult. Tal pärast selle raadioga tegelema hakkamist täiesti muutunud, ütles juhataja mulle kõrva sisse, täitsa ime, kohe varem ei rääkinud ta üldse. Nüüd aga võib vahel vadrata, nii et küll ei ole. Kui tuba tühjenesin uksel seisma ja nägin, kuidas imelaps omas amet frakis lonkis üksi apartemendis poole, kus pidi olema ema, tõlk tema kannul ning küsisin füüsikaõpetajalt, kust hooldekodu raha sai. See on üks vana romu, ütles õpetaja, amatööride värk, ma olin kunagi raadioamatöör, ta käis mul ükskord kodus, näitasin, mismoodi see töötab ja ta läks nii keema. Noh, ütles esimest korda paar sõnagi, Tõin selle siis siia. Algul arvasin, et ta nii hobuvad midagi arus, aga näe füüsikast, tehnikast mõika, ütles õpetaja särades. Kas te arvate, et see masin tõesti on tähtis? Füüsikaõpetaja pööras kogu kehaga minu poole. Kui päriselt püüda teha, siis ei tea, kui palju raha läheb, litsentsi on vaja ja tal on muidugi kui aus olla, fantastilised mõtled, aga ta on ikkagi haige, ise näete, ja ega me siis sellepärast. Noh, sina oled ikka skeptik, meie imelaps, saadel maailma kuulsaks. Meie juures seisatanud juhataja lõi peas selga ja purjetas puusi õõtsudes sinnapoole, kus olid lapsed. Kui ta paari aknast välja vahtima tüdruku juures seisma jäi, neil ümbert võttis, takerdus ta ühe tüdruku rinnas oleva plekkmärgi külge ning harutas, ent tükk aega lahti. Juhatajal oli pikk seelik, mis oleks sobinud teatrisse. Äkki pöörastad tagasi? Meie füüsikaõpetajaga seisime ikka veel uksel. Juhataja marssis tuppa raadiopoisi juurde ja pani talle käe ümber. Issand, mis see on? Ta pani käe poisi pea peale. Sul on ju paladik. Lähme ruttu voodisse, lähme siis. Poissi tõusnud muusik ponisestonis häälega muusika. Ja tõstis käed kõrvadele. Ilm oli ilusaks läinud ja me läksime koos lastega õue. Paar kusagilt lahti pääsenud kana tiirutas ümber maja, nagu ajaks neid keegi taga. Füüsikaõpetaja ütles, et tema elavad kohas, kus on palju metslinde ja alati, kui pojad on juba suuremad ning kätte hakkab jõudma aeg, mil rändlinnud hakkavad parvedesse kogunema ja Roor linde harjutama muutuvad kodulinnud rahutuks. Äkki tahate tutvuda kohalike vaatamisväärsustega? Küsis hooldekodu juhataja. Ja et midagi teha ei olnud, oli meelsasti nõus. Buss oli lõpuks korda saanud ja nii otsustati, et niiskuse tõttu ei ole mõtet jala minna. Kui buss oli juba liikuma hakkamas, jooksis imelaps tõlkija kannul bussi juurde. Ja teada saanud, mis toimub, ronis ka sisse. Lastega koos oli buss peaaegu täis. Peagi keeras masin kõrvalteele ja ma küsisin läbi rappumise, kuhu me läheme. Küll te näete, ütles hooldekodu juhataja salapäraselt. Jama rohkem ei pärinud. Paarikümne minuti pärast buss peatus. Ronige välja, hüüdis lastekodu juhataja lastele ja viie minuti pärast sammusime veidi kõikuvad puidus, teerada pidi sohu. Kuhu me läheme? Küsisima jahedusest, kössi, tõmbusest, tõrksalt, ise kujutluses. Kui mõnus oleks istuda lähedase asula viletsas Aga soojas paaris siis olime soosaarel tasa, ütles hooldekodu juhataja ja lapsed tardusid saarekese ühes servas, nagu heitunud linnuparv. Kuulete, ma pingutasin kuulmist, aga peale tavaliste harvade loodushelide ei jõudnud ajusse ühtki erutavat signaali. Siin sai meie Mik, meie lootus, oma idee. Ma hakkasin tahtmatult naerma, lapsed plaksutama ja imelaps kükitas koos talle midagi seletava ja aeg-ajalt teiste poole vaatava tõlgiga ühe loigu juures maas ning torkis hooletult kepiga vett. Imelik, tavaliselt on siin nii palju kõnet, ütles hooldekodu juhataja veidi heitanult kõnet. Mis kõnet, pärisin mina. Lindude loomade vastas juhataja peaaegu unistavalt ja lapsed hakkasid seadistama. Kui meie Mik ükskord siin oli, siis rääkis ta vaikusest nii huvitavalt ütles hooldekodu juhataja kohe, nagu uus maailm oleks avanenud. Linnas seda ei kuule. Selline avaruse tunne on, kui need konnad ja tiivulised korraga häälitsevad. Ta vaikis ja lisas siis pettunult. Täna on vaikne lapsed, kas te tahate tagasi minna ja lisas tasakesi minule? Tavaliselt neid siia ei luba upukel mõni ära siis vastuta. Noh, kes see siis on? Tema jala juures istus väike valge Grasus koer, kes enne oli väisanud kontserti tagasi koju kohe. Ja varsti olime bussis. Aga enne seda oli veel üks väike sündmus. Kui lapsed olid soost välja viival teel ees poole jõudnud, peatus füüsikaõpetaja äkki ja võttis mul käisest. Teate, mul on see peas, ma ikka räägin neile, kuigi nad sellest aru ei saa. See nii, ma õppisin selle pähe. Ta luges algul takerduda, siis üha kindlamalt nagu luuletust. 14 miljardit aastat tagasi sündis kõiksuse esimene hääl, algplahvatas, vaikne kumin, sellest on tänapäevani tajutav. Ka meist, iga hääles on killuke kõiksuse alghäälest. See killuke annab meile võimaluse leida kooskõlakaasolenditega elavate ja elutute pisitillukeste ja hiid suurtega. Imelaps pistis eemal tõlgile käe pihku ja vahtis suu ammuli, füüsikaõpetaja suust tõusvat auru. Sel algu tõlk talle tasateksti ümber pani. Kooskõla leidmiseks tuleb kuulata ja tähele panna teiste häälte kõla ning söandada ka oma häälel kõlada lasta. Mõistlik on seda teha nõnda, nagu teevad indiaanlased ja teisedki põlisrahvad alustades tasanemisest. Lõuna-Eestis nimetatakse taolist tegutsemisele eelnevat tasanemist märkimiseks. Kui ilm on nõnda märkides üle kuulatud ning end avatud märkama kõiki, kes endast märku tahtsid anda tuleb ka endast teistele märku anda, lihtsalt mõeldes laulu või valveviisi imisedes pilli sõrmitsades õue, metsamäele või randa minnes kahjates. Kui nõnda on oma hääl teele saadetud, tuled korra kuulatada, kuidas teiste poolt vastu võeti ning kõigega kokku kõlab. Kui algne tasanemine on südamest hoolides tehtud, siis kajab oma hääle teelesaatmise järel vastu kui sügav ja hooliv vaikus. Vaikus, mis on valmis uuele häälele ruumi tegema ning sellega kokku kõlama. Vaikuse hääl on kõige võimsam hääl. Ehk sellepärast, et ta on kõige vanem. Ta oli olemas enne kõiki teisi hääli. See, kes leiab üles vaikuse hääle oma südamest saab sama võimsaks kui vaikus ise. Vaat niisugune katkenud Loen, seda ikka meie Mikule, seda teksti võib meie raadiost ka lasta. Algus on nagu soos, kus loomad ja linnud häälitsevad, siis need tasanevad ja kõlar, see tekst. Mis te tahate öelda, et see aparaat töötab või? Ma ei saa aru, ei saa aru. Mulakes äkk ei pea ringi käima ning ma tundsin, et süda tahab, ma ei saanud tõrjuda tunnet, et see on mingi kohalike veider enesesugestioon. Meie sees jah. Vastas füüsikaõpetaja tõsiselt. Aga ma ei saanud aru, kas ta teeb nalja või mõttes seda tõesti. Välismaa proua oli ikka veel oma ruumidesse sulgunud, lapsed valgusid laiali, imelaps läks vist ema juurde ja ma jäin üksipäini aknast välja vahtima. Ilm oli jälle tumedamaks läinud, akna taga oli tavaline troostitu Eestimaamaja ümbrus. Ja õieti ei olnud midagi vaadata, ainult harvade piiskade jäljed tasapisi laienevates lompides. Ajasin end püsti ja läksin hajameelselt mööda koridori kõndima, mõeldes, kuidas pääseks siit korraks baari. Raadiopoisi uks oli lahti, kuulsin hääli ja seisatas ning vaatasin ukseprao vahelt sisse. Nad olid aparaadi juures kahekesi. Raadio pois, rääkis. Kuule, kas sa oled kuulnud paberite põrandale libisemise, häält, hamburgeri häält, kui see kokku litsuda hambarja häält prillide häält, kui need peavad pea ümbert kinni hoidma. Me käisime kord linnas, ma panin nina vastu aknaklaasi, seal oli ka tasane hääl, sa ei kuule või? Peab üksi olema, siis kuuleb. Imelaps ei saanud ilmselt millestki aru, lihtsalt vaatas suurte silmadega. Ja kui raadiopoiss näitas talle oma mõtteid kätega, hakkas imelaps imelikult itsitama. Siit raadiost hakkavad ka minema väikesed märgid õhku, noh. Et saaks aru, et te olete eetris. Poiss lehvitas käega nagu tiivaga, et kõik kuulaksid, juhataja ja kõik lapsed, kogu aeg ja minu ema ka kuskil. Sinul on ema siin. Omavahel sosistas keegi minu kõrval kaks tulevast. See oli tõlk. Füüsike lüürik, ütlesin ma naeratades, ma ei tea, miks mu hääldes sigines annus irooniat. Tõlk vaatas mulle korraks otsa. Tema vist ei teadnud kunagi skulptuuri vaidlus selle üle, mis määrab maailma saatuse. Ei tohi temast hetkeks maha jääda, sosistas tõlk. Las nad vestlevad, sosistasin mina ja tõlk naeratas. Imelik, et nad teineteisest aru saavad. Imelapsed sündigu. Imbrele kõik ära seletan, teate, ma pean ta nüüd tuppa viima, ta ema muretseb. Ahah. Tõlk astus tasatuppa ja kükitas laste juurde maha. Kelleks sina tahtsid saada? Enne seda, kui sa mängijaks hakkasidki, siis raadio boss, tõlk tõlkis. Ta tahtis lennuuurijaks. Mina hakkaks küll meelsamini linnuks. Imelaps vaatas teist imetlevalt, aga ajas entsis järsult püsti ning hakkas osatavalt toas ringi kargama. Ta saboliikus hüppamise taktis kaasa ja see tekitas veel enam mulje linnust. Tõlk haaras tal käest kinni ning minuti pärast läksid nad elavalt, seletades oma partemendi poole. Ja imelaps kattis käigu pealt korraks mõlemad kõrvad kätega. Kaugelt tuli joostes hooldekodu juhataja oma toast teda ei ole muidugi marss kohe voodisse. Tal on vahetevahel palavikud, kui ta erutub lääne. See võib olla kontserdist. Ta ei ole mitu päeva väljas käinud külmetuse isase olla, seletas ta mulle vabandavalt. Aga ta ei läinud. Poiss keeras end rohkem seljaga ja hakkas oma aparaadis midagi kruttima. Ma ei saa teda sundida ka, ütles juhataja. Märkasin, et on jälle hakanud sõnu väga rõhutama. Mul on temaga vahel lausa kõhe. Nagu ükskord ma ütlen, ma ei saa sinuga enam hakkama. Mis ma sinuga nüüd teen, tema vastab, sa ei pea minuga midagi tegema, sa pead ise saama selleks, kelleks sa pead saama. See ei ole ju lapseid jutt. Aga samas ei suuda ta keskenduda. Ta teab sellest raadiost kõike, mida mina ei tea, aga ei suuda matemaatikast midagi selgeks saada. Ta keeldub igasugusest mängust või tunnis, kus peab võistlema. Kui me vahepeal natukene karmimad olime, siis ta jooksis härra sinna sohu. Otsisime nagu hullud, kaks päeva peaaegu, aga tema tuli seejärel välja oma raadioid jutuga. Õpetaja põsed olid punaseks värvunud. Ilm oli üha süngemaks läinud ja et pealinna tagasisõit kokkuleppel imelapse väsinud emaga järgmise päeva peale lükkus sain juhi nõus, et võiks ära käia lähedases alevikus. Aga paaris ei olnud hea olla. Ma mõtlesin, mida me siis õieti saateks kokku olen saanud. Olin selle loo pakkumise juures veidi kõhelnud ja audit toimetuse juhataja ajutine asetäitja oli torganud, mis sa ei tahagi seda teemat käsitleda. Ma pean siis Vellole või Sirjele helistama ja kellelegi puhkuselt tagasi kutsuma. Tema teooria oli, et konkurents ja üksteise vastaja esitamine loob loomingulise õhkkonna. Ta oli üritanud pääseda kohalikku omavalitsusse ja riigikokku kuid ei olnud saanud piisaval arvul hääli ning lõpuks parteist välja astunud audit toonitas ikka, et on parteitu ja väljaspool erakondade huve ja oligi ainult mitte väljaspool neid huve, mis tagasid tema püsimajäämise tema igavesele ajutisele toimetaja ajutise kohad täitja kohale. Vahel tegime otsesaateid ja sinna see helistada ja audit oli olnud minu peale hirmus vihane, kui üks kuulaja oli tema poliitikat toimetuse praktilise juhtidena kritiseerinud. See võib kahjustada meie ühistööd eesti kultuuri olukorra parandamisel, käratas ta. Meie asi on Eesti asi, me peame näitama, mis meie töös selles suure ülesande kallal head on, aga mitte siin auditali hakanud hingeldama ja torganud käe püksitaskusse ning tükk aega pabersalvrätikut otsinud Aramite intrigeerima. Tegelikult jutt oli toimetuse juhataja nähtavasti igavene ajutine asetäitja, ainult pisike kruvike masinavärgis. Jadoli ministeeriumis tulles masinavärgi prioriteetsuse usu endaga kaasa toonud audit oli kord kirjutanud ühe luuletuse ning see oli avaldatud ajalehes. Ja kui ta kord oli ühes saates helilooja enniga, oli ta toonitanud, et helilooja oli kaalunud tema teose kasutamist oma teoses laulu tekstina. Me peame kaasa aitama sellele, et kunsti ime õitseks veeloojat peame selles asjas 11 toetama, oli öelnud audit ja lisanud Isamaa ilu hoieldes hakanud veidi piinlikult naerma. Ja stuudios ning eetris oli olnud tükk aega piinlik vaikus. Paaris tuli see kõik mulle meelde ning ma sain masendusega aru et ei oska end kuidagi linnaelust välja lülitada. Räägite ilmast või? See oli juba veidi nokastada jõudnud füüsikaõpetaja, kes istus küsimata lauda. Mis sellel poisil õieti viga on? Küsis juht parajasti. Ei tea, kas õpetajalt või minult raadiogeeniusel või? Ma ei saanud ise aru, miks mu hääl kõlas masendatult ja ei saanudki seletada. Füüsikaõpetaja pea vajus äkki lauale ja ta pomises täis aru. Paikuse raadiote arvate, et seal on pagasi ainult seal, kus see räuskav masinatega ales sotsiaalset müra. Vaikuses kuulevi inimene iseennast, oma hingamist ja südamelööke. Nagu siis, kui äkki üksi jääd alles siis, kui keegi jääb ootamatult vait, kui keegi sureb, hakkame märkama tema häält või õieti selle puudumist metsas, rannal või soos, seal on vaikusel raadioiad. Tähtedel. Tühjas kodus, kus naine on ära surnud, ei ole vaikus, raadiot ei ole vaikus, vaid ainult tühjust. Vaid ta sinna minna. Ka ratas seda peaaegu metsikult. Kui ma hooldekodu juurde tagasi jõudsin, olid tuled juba kustunud. Bussijuht ütles pimedat maja nähes, et ta käib ära lähedal vanemate juures ning on hästi vara hommikul platsis. Buss ei olnud minu käsutada ja ma lõin ainult käega. Trepi katuse all suitsu tehes nägin kauguses pargipuude vahel vilksatavad auto tulesid, mille kadumine ja ilmumine tõi meelde, kuidas koolipõlves olime ühe tüdrukuga öösel koolimajja sisse roninud ning ta oli tulesid kustutanud ja süüdanud sel ajal, kui madalama jaburat luuletust oli lugenud. Nii kaua, kuni ta äkki oli mu enda vastu tõmmanud ning suudlema kukkunud ise pomisedes, mis me siia tulime. Ma olin siis andis abielus, minu naine, kellest ma enam ei uskunud, ta mind mõistab, nimetas mind nohikuks, kes ei oska elus läbi lüüa ning oli oma endal läbilöömise tõsiselt ette võtnud nii tõsiselt, et mul jätkus mõtlemist, kus ta võib pikki tunde olla, kui ma kodus ei viibi. Elamus rutiin ainult süvendas lõhet ja kuigi ma tõin talle vahel roose oli aeg meid nii teineteisest eemaldanud, et ma mõtlesin vahel, kus mu ärinaiseks osutunud elukaaslane viibib ka siis kuidas samas toas oma tugitoolis istus. Kõik oli meie vahel ebamäärane ja fraas ei saa aru, millestki iial aru ei saa, ei saa aru, millestki iial aru saa, tuksus mu peas üha sagedamini ja masendava oma jõuga, alati, kui ma vabal hetkel mõtlema jäin. Aga see võis ilmuda muidu ootamatult nagu kusagilt tuulisel tänaval jalgade külge liibuv värviline lint pärast paraadi. Vihm jäi järele ja hingeõhk oli näha. Ma tõmbasin suitsu lõpuni, astusin sisse ja nagu oli lubanud, kui ma hilja peale jään, lasksin uksed tasakesi lukku. Maja oli pine. Ta lõhkus. Jah. Ma olin tulnud teisest väikesest välisuksest, kust paistis otse raadiotuppa paraadi kuidagi laua pealt põrandale saanud. Ja ma vaatasin pärani silmi, kuidas ta surus jah, mitte ei hüpanud ega tagunud, vaid surus tasakesi jalaga metalli katki. Krigin. Siis hakkas ta minema. Ma nägin, kuidas ta oma väikestes aluspükstes mingis Üürbis oma apartement poole lonkis, kiirustamata aeglaselt, koridori keskel ta peatus ja hüppas mitu hüpet ühel jalal siis jalad harkis, siis jälle ühel jalal, nagu oleks kriidiga maha joonistatud kekskast apartemendis, uks lõksus pikka koridori kauges otsas. Ning ta oligi kadunud. See pidi olema vilets vene metall. Ma läksin uuesti välja ning istusin trepile, panin suitsu ette, ma ei saa aru, ei saa aru. Ning sain aru, et ma ei saa sellest kirjutada. Sest miks ma teda ei takistanud? Suits põles mu käes lõpuni, ilma et ma oleksin seda tõmmanud. Öine karge õhk tungis mu kopsudesse, veri kogunes mu ajju, pöörlev taevas, avardus pea kohalt üha enam. Ja avas vaikuse, mis oli olemas 14 miljardi aastat, aga enne suurt pauku selle neelusele kohutavalt magusam. Teen midagi nägemise, mitte midagi, kuulmise, mitte midagi, teadmise, mitte midagi teada tahtmise, mitte miski kulgemise läbi päevade ja öö.