Ütle, mis sul on? Küsimus nagu võbelev raadiolaine. Sellele ei ole alati vastust. Ainult lugu. Hilisel õhtutunnil on oma novelliga stuudios Kalle Kurg. Õpetaja Indrek Humal oli vihane juba pandlasse lõksu pandud, turvarihma lõdvendanud. Lausa viskas vana mees pea lennuki istme kuklatoele Talima veidi vaevalist arvutioskust täiendades paar kuud märkmeid lihvinud lasknud tekstist arvutikilet teha. Ja nüüd ei mäletanud, tagas ta jättis mappi märkmetega lennujaama tollitsooni pingile. Võib, torkas selle viimasel hetkel kohvrisse ja need olid pagasis. Ta oleks tahtnud lennukis veel kord kõik üle vaadata. Aga kui märkmed kaasas, olidki, saanud ta neid kätte enne, kui narita lennuväljal. Lennuki uksed olid suletud, mootorite tuurid kasvasid. Ja stjuardess ilmus kaardina tagant välja ning avas suu, et oma rutiinne tekste ette kanda. Kui ta kaardina äkki uuesti kinni tõmbas. Jakk kadus. Mootorid käisid, aga lennukis startinud ja ühtegi teadet ei tulnud. Kui reisijad olid paarkümmend minutit müras oodanud, ilmusid kaks ilmselgelt kiirustavad stjuardessi mitmekorruselised netiga. Üks neist torkas õpetajale midagi küsimata põlvedele Timesi sel ajal, kui teine surus pihku klaasi Vižiid. Ning kiirustas midagi ütlema, ta vahekäiku viidi edasi nagu esimenegi. Doktor huuman, üks väheseid kraadiga haritlasi eesti tavaõpetajate seas tõstis end kägarasse kiskudes demonstratiivselt jalad kõrgele vastu eesmist istet. Ta pidi järgmise päeva hommikul Tokyos ülemaailmsel õpetajate foorumil sõna võtma. Aga talle topiti Sinstartimise asemel mingeid energiajooke, kus oli enne nähtused, jooke ja lehti jagati veel enne lendu tõusmist. Vaat kui oleksid talle koguni mõne vägeva viski lauale löönud. Õpetaja laskis jalad uuesti alla, tõmbas raksuga istme lauakese lahti, torkas klaasi joomata ärahoidjasse ning haaras süles kortsu läinud lehe, et see istme sahtlisse suruda. Nädalavahetuse leht rõkkas viimased terrorijäljed kaovad täna-homme ja 60 aastat aatomikatastroofist Jaapanis. Kas ta seda tahtis lugeda? Heldeke, kas need olid siis sobivalt meeli lahutavad teemad, mida pidi hommikumaale sõitjatele jagama enne lendu. Õpetaja tahtis tagant jälle lennukilinasse suunduval näitsikul seeliku hõlmast kinni haarata. Aga käsi kaapas ainult kiirustava neiu kintsu. Ja kints kadus õpatamata ning välja tegemata jälle kaardina taha. Põrgu. Käratas, õpeta, mis lahti on? Küsis akna all istuv üleni musta riietatud naabernärvilisel toonil ja pani oma lehega istme sahtlisse ning keeras näo naabri poole. Nad ei suuda isegi lennukit õhku tõsta. Õpetaja oskas ainult õlgu kehitada ning pööras näo ära. Noormehe näo teine pool, mida ta enne oli toetanud vastu illumenaatori klaasi oli kohutav tavalt moondunud. Teisel pool vahekäiku hakkas nutma laps, kellele ema pakutud kollast vedelikku püüdis joota. Eespool libises pikkade tumedate juustega naise sülest ajaleht vahekäiku mida temast järgmine juba turvavöö kinnitanud reisija püüdis asjatult kätte saada. Moondunud näoga meesõpetaja kõrval ajas end poolpüsti, heitis pilgu taha üle salongi ning selja taga istuv naine kiljatas lennuki tagaosast oli kortsunud heledast linasest riidest pintsakus higistab hiiglane maha kukkunud ajalehe astudes vahekaardina juurde ning pistis pea peaaegu ära, lüües selle riideprao vahelt sisse. Kui teed tõkestavad stjuardessid, tõmbasid talle midagi vastamatakaadina jälle ta näo ees järsult kinni. Mis toimub, käratas mees. Stjuardess vist ütles kaardina taga midagi, sest mees lõi vihaselt käega ja loivas pika sammuga all rippuvasse kätepigistatud joogiklaasist vett maha, lörtsutades tagasi oma kohale. Lennuki mootor valjenes veel korraks. Siis vaibus ja jäi päris vait. Aa nüüd ma saan aru, seletas endile õpetaja. Istmete pole küünitades juba piletite registreerimise ajal oma jutukkusega silma torganud ninatark noormees, keegi suur nina tuuakse kohale, aga äriklassi täitsa täis, kuhu nad panevad. Ning ta torkas pea enda kõrval istuva naise protestist hoolimata üle tema keha illuminaatori juurde. Sealt oli näha lennuki juurde sõitvat autot. Lennuki ukse avati taamal üha tõusvate ja laskuvate lennukite müra muutus äkitselt valjemaks ning nüüd ajas juba enamik reisijaid end illuminaatorite juurde uppi. Ennist vahe kaardinate juures käinud hiiglane, kellel olid tühjaks loksunud klaasi ikka käes tahtis uuesti midagi küsida, aga saadeti jälle tagasi. Lennukitrepi juurde, keeras tagant punaseid viltu, triipe täis helekollane minibuss. Tekiga kaetud keha kanti kanderaamil auto juurde ning see kihutas vilkurite välkudes minema. Kaardinaid ikka veel. Ma pean olema juba k l, kisendas äkki moondunud näoga noormees hüsteeriliselt. Mulle pakuti täielikku ümber moondamist, ma pean juba, oleme operatsioonil ja telekas ka seal on mu ükskord tõuseb ka. Kogu salongis ajasid lärmavad inimesed end püsti. Kisendas moondunud näoga mees ronis õpetaja põlvini kides vahekäiku, jäi näoga seisma reisijate poole, näitas sõrmega oma näole ning tegi õudse grimmassi. Kui reisijad hanereas lennuki uksele astusid, lõi müra, kõrvad lukku. Väljas oli kuum ilm, kuid äärmiselt tugev tuul. Ja õpetaja tõmbas käigu pealt kuue selga, mis taaga silmapilk higistama ajas. Lennukisse olid nad tulnud mugavalt läbi neljakandilise lõõtskäigu aga nüüd viidi neid bussiga, mille juures seisev vormis meesterahvas neid tagant kihutas. Nagu nüüd, kui lennukestartinudki oleks olnud eriti kiire. Viie minuti pärast seisid nad käte vikilennuväljal pirakas hoones nõutult ümber lennufirma töötaja, mingi lennuvälja asjamehe ja turistidena sõitjategrupi juhi. Meil on tehnilisi probleeme, seletas univormid staam, pidime lennu ajutiselt katkestama, ka kõik teie kulud saavad hüvitatud. Teie kasutuses on tasuta hotellitoad, pakume õhtusööki, Te, saate puhata hotellis Hilton. Hilton on maailma parimaid hotellikette. Te jääte kindlasti rahule, vuristas ta. See on siinsamas lõunaterminali kaudu jõuame otse sinna. Palume tekitatud ebameeldivuste eest vabandust, meil on teid alati meeldiv teenindada. Ning ta hakkas koos teise asja mehega ees minema. Nõgunud teenindoksidki meid olevat. Pomises end reisijate salgas, Hiltoni poolewanssides õpetaja kõrvale seadnud moondunud näoga noormees tigedalt. Kuulipildujaga, mitte inimene, kurat, ma pidin minema operatsioonile. Ma võitsin võimalusi lastanud televisiooni kulul tasuta opereerida ning ta trügis asjameeste juurde. Kas ma saan oma raha tagasi, kas teie maksate välja miljon dollarit, kui kõik olemata jääb. Õpetaja käigu pealt karjujat hajameelselt. Kas ta oli koduukse kinni pannud? Vesi, elekter, kõik sai kinni pandud ja välja lülitatud, külmkapis toit ära pandud, aga uks. Millal me siis välja lendame? Küsis ta valjusti, pigem iseendalt. Kuue tunni pärast ta ütles kuue tunni pärast. Roosas pintsakus õpetaja, kõrvalkõndi ninatark, noormees, kes oli teadnud kõiki asju juba siis, kui nad lennukile peale minekut ootasid, seletas häälekalt, kuidas selle asjaga tegelikult on. Tuuakse uus lendur, uus lendur tuuakse, eks ole. Kas lendur samast firmast ning noormees trügis inimeste vahelt univormis daami juurde ja asus nii reisijate etteotsa. Mul läks südame alt õõnsaks, kui nad selle mehe lennukist välja kandsid, seletas keskealine tugevalt värvitud daam peaaegu samasuguses, ainult kirsipunases reisikostüümis nagu olist Joardessidel. Mis te tahate öelda, et teil oli kole kahju ja pole teil kahju midagi, mis süda, kellel meist on süda torkas ninatark õpetaja õla. Ning siis läks üleüldiseks kisaks. See oli, konditsioneer, oli vist hetkeks tukastanud, mis ta oma poliis mister kiuman, aleid, laas, cool. Ta oli vaatamata sellele, et ta poole öö ajal tõusis päev läbi ettevalmistusi tegija liiga vara lennuväljale jõudis oma hajameelsuse tõttu lennukist peaaegu maha jäänud. Ja vist seepärast oli kõigi maailma lennuväljade standardne hüüd Talle kuulmisse jäänud. Ja nüüdse konditsioneer. Kui ta oleks praegu õhus olnud, oleks kõrvu vaevanud teine müra. Kuid teda oleks lohutanud teadmine, et all liiguvad, tahab, pole põllusiilud ja metsamassiivid karjamaad. Ja aeg-ajalt sõlmuvad teed. Ning tan sõnumi kandja, kes on teel tundmatusse. Ta naeratas endamisi veidi irooniliselt, nagu Talga üksi olles kombeks, oli pärast õpetajaametist lahkumist teha sagedamini, mis sõnumi kandja. Endine õpetaja oli ta ja see oli kõik, jumal hoidku, kas ta oli kaotanud terve aru vanaduse piirile jõudnud elukogenud inimene peaks ometi teadma, et ta võis ainult loota. Antud juhul nimelt seda, et tundmatutele inimestele, kellele tema sõnum oli määratud, jätkub aru ja head tahet, et mõista ja peaasi kuuldavad. Aga see oli tõepoolest ainult lootus ja ei midagi enamat. Oma pika õpetajakarjääri jooksul oli ta väga hästi aru saanud, et midagi ei saa õpetada, kuigi midagi võib ära õppida ja kunagi ei teadnud, kellel, milleks jätkub huvi ja tahet. Inimene oskas suurepäraselt teha kõik selleks, et mitte kuulda võtta. Ning siis oma ja teiste elu ise ära rikkuda, mis inimene, inimkond, vähemalt see osa inimkonnast, kes oli omaks võtnud euroopaliku tsivilisatsiooni või lasknud selle endale pähe määrida. Ameti, oli selle kiuste pilvede vahel siiski kerge turisti psühhopaatilisusega kujutleda, et inimene võib olla kõiges senisest kogu senisest elust vaba. Ja kõik olemas ainult tulevik ning söötmine. Õpetaja seadis padjad kahelt poolt kõrvu katma, aga see ei aidanud. Võib-olla oli hääl tema sisekõrvas, lennuki hääl? Ta oli seda õigupoolest kuulnud kogu elu, seda lapsepõlves kuuldud lennukit, kui lennuk üle lendas, siis kostis algul taamalt vaikne, aeglase taktiga, surin pärasse valjenes avardus, põrinaks muutus võimsamaks, kasvas pea kohal hirmud tavalt võimsaks jauramiseks ning kadus siis teadmatusse. Kunagi ei teadnud, kust lennuk tuli ja kuhu see lendas miks oli tumeroheline ning miks lennuki tiivad olid kahekordsed lennuväli õieti selleks kohandatud metsavaheline nurm, kuhu olid mingid märgid pandud ning kuhu ei tohtinud minna. Lennuväli olnud kuigi kaugel kodust. Ta oli näinud, kuidas lennuk järsult alla vajus, end nina ees alla laskis kukkuda. Et mingi aja pärast meele tult uljas kurv võtta, ilma et maha oleks prantsatanud, jäi jälle end kõrgustesse kruvida. Siis oli lennukil kõrge hääl. Pike ütles isa pikeerivat, teised jälle. Ja see sõna oli tema kõrvadele tuttava ammu, enne kui ta oli osanud seda üldse lennukiga seostada. Aga ta oli siiski alati mõelnud, kas lennuk võiks alla kukkuda. Tirin kostis ka läbi padja ja küllap see oli kestnud juba pikka aega. Õpetaja viskas padja eemale ja võttis toru. Hääl vuristas midagi pikalt, aga seda, mida räägiti, hakkas ta tähele panema alles kõne lõpupoole. Härra, human, kuulete, jah, see teade on just teie jaoks, Ta mühatas nadolid suhtlemises, oi kui individuaalsed. Või oli see klienditeenindaja algaja, meil on teile hea meel teatada, et loodetavasti üle kuue tunni ei lähe. Lohuta seal, kas te kuulete mind, härra human, firma teeb kõik endast oleneva, et teil oleks vahepeal võimalikult mugav. Me oleme hoolitsenud, et just teie jaoks on loodud järgmised mugavused. Ta ei kuulanud, ära human, härra huuman, nõudis hääl tähelepanu, kas kõik on korras? Õpetaja isegi muigas, mis kurat see korras alla? Mis kurat sellel lenduriga siis on? Küsis ta lõpuks. Aga vastust ei tulnud. Ja pärast pausi aparaadi vaikne kohin vastas juba teine, hoopis kindlam hääl. Keegi oli vist toru üle võtnud. Meil on teile uued head uudised. Pidasid teda vist natuke juhmiks või siis nõndanimetatud raskeks kliendiks, kes ei ole kunagi millegagi rahul. Ta oli vahepeal end juba püsti ajanud, aga viskas end uue rääkija jutu peale uuesti voodisse, nii et juhe rebis telefoni põrandale. Ei lendagi kuue, vaid 12 tunni pärast, kahjud hüvitame, palume teid õhtusöögile, pakutakse parimat šampanjat, ei kahetse, kindlasti telemaitseb Tomberin joon ja iga kannatanud klient saab firmalt hinnalise kingituse, oli teatanud hääl enesekindlalt ja muidugi peade toast midagi maksma ka minibaaris on just teile kõik tasuta, kui tühjaks saab ainult teatagene aseme selle otsekohe uuesti täita firma kulul. 12 tundi. Lennuk pidi väljuma siis, kui oleks pidanud maanduma. Ta ei teadnud täpselt lennuaga, nii ta kujutles. Mis tähendas, et ta ei jõua foorumile. Vähemalt alguseks kindlasti mitte. Oli ju vaja Tokyost veel Hiroshimas jõuda. Õigupoolest talle ei meeldinud, et foorum peeti Hiroshimas. Tal oli hakanud tunduma, et kannatanud rahvas oli koos kohutava sündmuse ajalukku vajumisega nõustunud selle muutmisega oma kaubaartikliks, millega meelitati ligi turiste. Nii nagu seda tehti ka mujal. Kõikjal oli kannatus muudetud eksponaadiks. Kas seal, kus oli hävitatud tuhandeid, kas see võis olla üks teema. Aga seda arvamust kummutada või kinnitada oli kõige parem kohapeal. Ta kujutles, kuidas foorumi korraldajad nimekirjas sõrmega järge veavad, teda lennuväljalt hotellidest taga otsivad. Ning siis ära sõidavad. Mister human. Meister, siuman, alleid pressisaaval aast. Cool. Ta kaalus, kas mitte koju tagasi sõita, aga see oleks tähendanud, et ta peab maksma ise. Kas tasuks seda teha? Teoreetiliselt võis ta ju siiski foorumile jõuda, kasvõi hilinemisega, teiseks päevaks. Pealegi olnute Jaapanis käinud. Ainult et 12 tundi ja selles summutatud müras, mida immitses isegi maailmaklassiga hotellis seintestki sellise endastmõistetavusega nagu peaks kuuluma lahutamatu osana inimliku olemise juurde. Õpetaja keeras end voodis kõhuli, tiris jälle padjad teha peale ning arvestas umbes 50 kilomeetrit pläkebiga, olenevalt muidugi liiklusest maksimaalselt poolteist tonni, Londoni kesklinna poolteist tagasi, üks tund varu aega. Talle jääks oma aega terve tööpäeva jagu. Ta vaatas rahakotti, see võis minna kokku oma 150 naelaga. Foorumil osalejatele lubati kõik kulud välja maksta ja esinemise eest isegi honorari ja ta vandus valjusti ning mahlakalt. Üks kord elus võis ta ometi seda lõbu endale lubada, sõidab võõral maal taksoga nagu valge inimene, mitte aga vaesevõitu. Õpetaja. Ta ei mõelnud, mida ta linnas täpselt teeks. Peaasi, et ei peaks siin kükitama, aga ilmast lennukitest rääkima. Pealegi see oli ehk võimalus vennapojal lastekodus ära käia. Magutuikas Ta vaatas närviliselt kellaajas end püsti ja läks vannituppa nägu loputada. Ja sai äkki aru, et ta ei saagi riideid vahetada, sest need olid lennuki pagasis. Ning ta seisis mõttetult endale otsa, põrnitses vannitoa peegli ees ja jälle tuli talle see mõte, kas ta pääses noaderalt hukkumisest, kui lennuk selle piloodi kõhku tõusnuks. Magu tõmbus krampi, tal läks süda pahaks, ta laskis kraanist vett ning jõi seent peeglist silmitsedes. Tal oli kogu aeg tunne, et ta leia foorumil õigeid sõnu. Inimesed ei saanud aru ohust, mis neil ähvardas sest see ei olnud seda liiki vägivald nagu sõjas, vaid seesmine armastuse puudumine. Tema teooria tuum oli selles, et kool oli muutunud masinavärgiks, kus puudus isiklik suhe õpetaja ja õpilase vahel. Ning et õpetaja ei õpeta kasvõi selle masinavärgi tõttu, ei saagi õpetada armastusega, vaid ainult ameti pärast. Kool vähemalt, kui mitte ka kodu oli seest õõnes. Selle süda ei töötanud, aju magas, mitte mingi väline oht ei olnud peamine, vaid seesmine Ohtmis varitses, tuli inimeses sees ja ta tahtis täielikku ümberkorraldust. Aga kuidas seda seletada? Intelligentsuse intellektuaalsus ei ole aidanud, ehk aitavad usk ja armastus. Need sõnad olid sama õõnsad nagu cool. Ta vaatas peeglist habemetüükaid, kuid need ei olnud veel näha. Magu tuikas ikka ja ta otsustas kõigepealt minna baari ning tõmbas hajameelselt käega üle lõua. 40 aastat tagasi oli ta istunud Vene Tupolevi, kõik salongis olid maganud ja lõpuks oli tedagi vallanud Tugastus, kui äkki oli imelik tunne tema kõrval ülekäiguvahe kägaras tuku naine oli kahmanud oma kõrvalistmelt lapse ning pigistanud kõvasti vastu rindu. Ning ta oli tükk aega vaadanud naise suud, mõistmata, miks on lahti inimeste karjumist. Miskipärast ei mäletanud. Kas inimesed olid vaikuses Risenud. Imelik, aga ta ei mäletanud muudkui vaikust. Võib-olla lõi kõrvad lukku sellest rääkidagi või? Liftipeeglis oli ta nägu sama kahvatu kui ülallifti laskumisel tunnistanud õõnsalt. Mida tähendanuks lennuki allakukkumine üks sekund. Miks alati tuuakse hävingu näiteid sõjast, kuid tegelikult enesehävitamine, mida nimetatakse edasi liikumiseks ja kasvuks käib kogu aeg. On ta tõesti naiivne ülesanne. Kui lennuk lendab 900 kilomeetrit tunnis ja lendur jääb magama, siis mitu maja jõuab see alla kukkudes ühe sekundiga maha niita. Paar oli inimtühi, ta tellis endale rohelise tee ning jäi seda rüübates käsi põsakkele istuma. Nad olid kukkunud ehk paar kilomeetrit, kui lennuk jälle tasakaalu saavutas. Siis oli ta äkki jälle hääli kuulnud, keegi oligi sisendanud noh, mis nad jäid magama või. Ja siis oli talle endale kohale jõudnud, et ta ei olnud kukkumise ajal kuulnud mitte inimeste, vaid lennuki häält. Aga muidugi pidi see olema tema oma hääl, tema sisemine hääl, see, mis saatis teda kogu elu, kogu selle pika elu. Seda ei saanud seletada, sellega ei saanud midagi selgeks teha. Samas lennukis istunud ka teine õpetaja, tema kolleeg, matemaatik, kui ta oli aastaid hiljem Tupolevist juttu teinud oli kolleeg, vaadanud talle totra näoga otsa, nagu ei oleks lennukis olnudki. Pika mõtlemise peale oli talle asi küll meelde tulnud. Kui ta oli mõelnud, miks inimene sellised endaga juhtunud asjad unustab. Ei olnud osanud muud seletust anda kui see, et sellisel inimesel ei ole sisemist häält ainult arvuta sees. Ah selline koordi inimene oli, temal endal tulid ka vahel asjad meelde alles siis, kui ta neid pingutades minevikust välja kiskus nagu halb hambaarst, haiget hammast. Ta ise ei tahtnud ka kõike mäletada. Noh, kus meie seal Exuperiisis on surnukuuris või haiglas või toll siia. Ninatark oli nähtavasti istunud oma kokteiliga fuajees ning asetas selle nüüd tema tee kõrvale letile ning viskas endistuma. Ta roosa pintsaku vasakul hõlmal oli plekk ja küüned oli nähtavasti kunagi olnud värvitu lakiga üle võõbatud, mis säält Exuperii vanamehe toon oli äärmuseni nördinud. Noh, kas te siis ei tea, see neiu ninatark osutas pöidlaga selja taha vastuvõtuleti poole, lobises välja, vaeseke, nemad teavad lennuasjandusega seotud hotell, nendega tuleb lihtsalt rääkida, natuke meelitada. Teate küll. Teil on ilus figuur, madaam Taylor, rabav figuur. Nathan, peente prantsuskeelsete sõnade järel õllepull liikluse järele. Ninatark röökis naerda, võttis lillelise micro vihmavarju klaasist välja, jõi ühe lonksu ka mererohelise kokteili põhjani ära. Ning ohkas, nagu oleks vägiteoga hakkama saanud. Lendur oli rooli taha istunud, silmad kinni pannud ja magama jäänud, kujutatetes stardi ajal teadvuse kaotanud. Uskumatu, aga fakt, eks ole. Seda on olnud, et lendur lennu ajal teadvuse kaotab, ma internetist lugesin, siis pannakse autopiloot peale, aga muidugi ei saa stardi ajal roolis magama jäänud pilooti juhtima, seda isegi siis, kui ta on üleväsinud. Aga võib-olla jäänudki magama, valetavad ja oli äkksurm, kui oli lihtsalt täis või pohmell, kõik ju valetavad. Ütlesin ja tark. Ja vaatas õpetajale jultunult silma. Ninatark tasandas hääle peaaegu sasinaks. Makulsin stjuardessi käest, et võidakse uurida, kas juhtum esimesi piloodi käiule äkki terroristide kätte. Väga hästi võiks olla. Ta hakkas jälle rääkima normaalse häälega. Ah oleks õhus midagi juhtunud, oleksin ehk ka kui jäänud lehema hoian igaks juhuks igatahes alles tegelikult Timesi oleks pidanud ka lennukist kaasa võtma, hakka nüüd ostma, kallis. Õpetaja vaatas midagi ütlemata, teda liikumatult pilgul otse silma sisse. Kui ninatark viskas oma joogiseemneks olnud kirsiklaasist suhu nagu tsirkuses, et ei tulegi või kompanii pidi õhtusöögi välja tegema šampanja ja puha. Õlise operatiiv priiõhtuseks seda asja iga päev tuleb ära kasutada. Elada PEAB oskama kõigele vaatamata, eks ole. Ning ninatark loivas sinnapoole, kus pidi olema restoran. Õpetaja ei, ema tee lõpuni ning laskis endale tellida takso. Kui ta maksma hakkas, selgus, et tal ilmselt oma rahakoti tuppa jätnud. Ta vabandas ning lubas baaridaamile uuesti alla tulles ära maksta. Rahakott vedeles voodil ja ta vaatas veelkord üle, kas tal on piisavalt palju raha. Väikesest avataskust vaatassedelikke aadresside, telefonidega, aadressid oli ta igaks juhuks enne sõitu kõik selle päeva välja rebitud, kalendrileheke sellele üles kirjutanud ja rahakotis osanud. Ta võiks helistada. Leht oli kortsunud ja ta uuris seda kipraskulmul. Kuues august oli kirjutanud lehe ülemisse serva Hiroshima päev päev, mil venelased annekteerisid Eesti ja issanda muutmise päev. Viimase juures oli sulgudes vist ja hüüumärgiga lisanud. Räägi Eestist. Number oli täis olemas, mobiil parema põuetaskupõhjas taskurätiku all tundus niiske. Aga muidugi pidi see olema tema oma käsi, aga mitte aparaat. Ta valis numbri ning astus kutsesignaali kuulates akna juurde ja vahtis midagi nägemata aknaklaasi. Keegi ei võtnud toru. Kui hea oleks praegu olnud vaadata märkmeid. Kodus oli tundunud kõik selge, jaga mõjus. Ta oli kavatsenud rääkida, et on vanakooliõpetaja. Ja soovitab uut õpetamissüsteemi inimeselt inimesele, mis asendaks kraadi, süsteemi ja tiitlid ja kogu formaalse hariduse eetilise haridusega. Sest diplomiga lõpetanud toodetakse nagu puurkanast broilerit. Ilma et neil oleks võimalik oma loomuse arendamisel kaasa rääkida. Inimesi varustatakse, teadmistega ei õpetata mõtlema. Inimtundeid kasutatakse mittesidemete loomiseks vaid meedia särplemisega menu saavutamiseks. Ligimesearmastuse nõrgenemisel allutavad igasugu kunstlikult kultusega kodu ja et kogu probleem tuleb ainult ühest, eeskätt ühest meil on ükskõik, mis saab pärast meid tulgu või veeuputus, peaasi et kõik oleks rohkem. Ta võiks üles kutsuda kvantitatiivse sele rajatud progressikultusest loobuma. Ta võiks sealsamas oma doktorikraadist sümboolselt lahti öelda, võiks kutsuda üles algatama ülemaaliselt liikumist süsteemi muutmiseks. Ta võiks ehitada üleskutse lõpp sellele kvantitatiivse kultusele, kasvuhullusele. Kas ta peaks hüüdma, kel kõrvad on kuulda see kuulgu? Äkki tundus see kõik talle kõnes, kes teda kuulda võtaks? Kultuur oli suikunud, tsivilisatsioon oli nagu pilvede vahelt uuritav sihitu lennuk, mille piloot magab. Hallo. See oli lapsehääl, kes helistab? Hallo. Ega ma sind üles ei ajanud, väikemees? Ei, kes sa oled? Ma olen. Kas seal Mihkelsonile, korter? Maicel, sonide, Maicel, tsoonide ja keda teil tarvis on? Kas sina oled mihkel minale, sinul? No mis ma siis olengi sinu vanavanaonu. Kas vanaonu Indrek ja ema ei ole? Ei ole kodus või? Ei ole? Ma arvasin, et tema on ema, jah, ta lubas helistada, kui ema ära, siis ma magan tema voodis. Kus ema on siis? Õpetaja vaatas kella, kell oli pool kaks. Ema, ma ei tea, vist külas ahnii. Ja sina oled seal üksi, mis sa teed? Katsusin magada, siis vaatasin televiisorit, ma ei saa üksi magada või nii, Pole midagi. Tegelikult ma olen harjunud, ma mäletan sind küll sina vahel ikka helistad mulle. Olen helistanud ja sinuga on mõnus rääkida, Mihkel, Maikel, mister Maikel, Maicerson. Ja olgu siis, mister Maicerson, kuidas seal asjad lähevad, meister Michelson. Muidu on hästi, aga ma ei taha nii palju üksi olla. Ema teeb nii palju tööd. Ei tee, ma ütlesin, ema on külas peo peal. Ahah. Kas sa tead ka, kus tahaks temaga ka rääkida? Vahel on ta onu Jüri, korterisse on tema vana sõber või miski. Ja number on seal siis Jüri oma. Nojah, aga onu tüli ei ole. Kus ta siis on? Ma ei tea, ta on sõjaväelane. Assoo, ma ei teadnudki, ma arvasin, et õpib arhitektiks, õppis jah, aga läks sõjaväkke, mina tahan ka sõjaväkke. Onu Jüri on jalaväes, aga mina tahan lenduriks. Niisiis, kuidas sul ikkagi olemine on? Sa küsid alati nii, mul ei ole viga midagi, kui ema ära käib, siis ma tohin kõiki küpsiseid ära süüa ja kommid võin ära, syya joon kõik mahla ära. Kõht on täis, ega Inglismaal keegi näljas ei ole nagu Eestis või nii. Mis sa arvad, kui ma su emale helistaksin? Kuid aeg seal jüri või onu Jüri korteris on helistaja ja ütled, tulgu ükskord koju. Vanana, no kui jõulud tulevad, kas sa saadad mulle ikka jälle jõulukaardi? Praegu oleks nagu ikka veel suvi lausa suve keskpaika kaheksanda aasta lõpul ikka saadan saada ja, ja helista ka, kas sul seal raha helistada on, vanaonu? On küll. Sinule helistamiseks ikka on? Sinule tahtsingi helistada, helista siis on ka kohe hommikul, helista, aga ära iga ööse helista, ma vahel ikka magan ka, ma katsun nüüd magama jääda, uni tuleb peale, head ööd, ilusaid unenägusid, vanaonu tuutuutud. Nagu toru läks käest ära kukkunud. Kuuldus hääl ja haigutus. Aa, sina, vanaonu, no tere. Ma tahtsin küsida, kas sul on seesama peigmees, see, kes kunagi samu riideid ei kanna ja viskab kohe minema. Mis ta viskas mind ka minema, ma olin kuradi loll onu. Ja sellel oli liiga väike, et mul on nüüd uus ja sellel on suur riik, sellepärast. Miks sa mulle seda räägid? See on mingi uus komme kõik välja plärada. Nagu televisioonis tuleb iga intiimne asi ilmtingimata päevavalgele tuua. Ega ma mingi televisioon ei ole. Vana õpetaja hääl oli pahane. No mis sellest siis on? Kõik teevad seda, kõigil on riistad siin hulga vanaonu. Sul on anatoomia juba selge, ära ironiseerid, alati ironiseerid, aga ma olen nii õnnetu, õnnetu, ma ei saa enam rääkida, ma pean. Ma pean sitale minema, mis? Vanamees karjatas torus kuuldus ainult nutu. Ausalt, pean, ta pani mulle ta tarva, äkki ta oli haige, mul võib olla AIDS kukullull. Torust kostis nuuksumist. Kuule tüdruk, palun räägi minuga viisakalt ja vabanduste, kuradi sitapea mu endast nii välja. Õpetaja huuman vajutas klahvi, panin mobiili käest aknalauale, lõi käega, pomises valjusti. Imelik, et poiss nii kenasti räägib. Ohkas ja läks, istus voodile. Mõne minuti pärast kotis aknalaualt helin. Aitäh, et sa ikka võtsid, ma enam ei tee, ausalt, mul ei ole kellelegi rääkida ja siis purskab kõik välja. Mulle jäi su telefon su number nii telefoni, kui ma helistasin, ma olen lihtsalt natuke pilves. Ära pahanda, vanud, las ma räägin, mul on vaja seda kellelegi rääkida ühelegi hingele. No jumal tänatud, et sina toru otsa sattusid, ühesõnaga selline lugu. Me läksime lahku. Kellega Jüriga vanamees ei öelnud tükk aega midagi. No ja kuidas siis muidu on, ma ei tea, mul ei ole midagi oma, miks ma Eestist ära tulin, vahel tahaks öösel kas või Kadrioru rannaski istuda. Sa võid alati tagasi tulla, selles see asi ongi, ma ei saa, ma ei saa sellise väikese rahaga eralatud, nagu seal teenib. Mul ei ole enam sõpru. Mis sa teed seal kodus, vaadata aknast merele? Ma olen kätwick Hiltonis, sa oled siin? No ma olen hetkel ju peaaegu kõrval, ma tulen kohe sinna ära enne lennuki peale minek. Mul on nii tähtis, et ma sind näeksin. Ja aparaat lendas nähtavasti käest ära. Kui poole tunni pärast uksele klopiti õpetaja tukkus, vennatütretütar sööstis sisse, viskus vanaonule kaela ja purskas. Mul ei ole siin ühtki sugulast, ühtki sugulashinge. Mul on kõik nii halvasti. Õpetaja viis naise tugitooli juurde, läks külmkapi juurde ning küsis mahla valades. Aga Jüri, mis, Jüri, temal on kõik hästi, tema on meil niisugune korralik valgekrae, sellepärast ta sinna Iraaki saigi. Äkki tulnudki ühtegi kirja, sellepärast siis ta keelas sulle rääkida, et sa ei muretseks, ise läks ta meil ju inglise kodanik, ütles, et keerab neilt kuradi moslemitelt pool kuud teistpidi. Või nii. Ma helistasin mihklile, millal naine oli ehmatanud häälega. Täna nüüd öösel ja ma tean, ta on palju üksi, ma tean, ma tean, ma tean, naine tõusis püsti ja läks akna alla. On, ütles ta tasaonu, mul on vaja lapse. Liisa, ah, räägi kõvemini, mul on vaja lapsele isa. Naine karistusena? Jah, ma ei tea, mis teha. No mis teha, mida su sõber arvab? Vanamees küsis seda teisele hoopis muretsema, Moldoonil, naise hääles oli häbelikult sõber, keda ma enne mainisin ei lähe, noh, ära pahanda, eks temaga ei lähe. Ja neid sul siis rohkem nagu ei olegi või? Ära pilka, aga asi on tõsine, ta tahab mind naiseks võtta. Tohoh, mitte see üks, teine, no seegi oma mihkli lisaks pean, Me läksime, Jüriga lahkusime, otsisin ta üles, aga läksime riidu. Ja siis no dub vahel igasugust, nagu täna ka nüüd ütles see minu päris sõber, see, keda ma mihkli lisaks pea. Need on jah, isa tahab uuesti kokku 100, ütleb, et kord pidavat me niikuinii abielluma. Õpetaja vaatas naist vennatütretütre dekolt, teest paistis peaaegu terve rind. No ja mis siis veel, sai taha või? Ei taha seal feminismi reeglite vastu feminist, naiste õiguste eest võitleja elada oma elu reeglite järgi, mitte meeste võimu all, aga temaga ei saa teisiti, ta päris mees. Vanamees naelis, alustas ja lõpetas, alustas ja lõpetas. Ja tõusis koguni püsti ning alustas jälle. Ei noh, see juba on midagi. Kui vana sa oled, plika, tule siia. Ning vanamees tõmbas tüdruk oma rinnale ja see nuttis ta särgiesise märjaks. Armunud mina küll armud ei ole, tema on, lausus neiu kiiresti, aga vanamees muigas jälle ning noor naine lisas vaikselt. Ma ei tea, aga ma tahan teha seda, mida tema tahab juba mihkli pärast. No mis siis iga, nii, et feminismi nagu lõpp või ära pilka, noh ta on selline, nagu sina ei lubanud, ma pean ilusti rääkima, riides käima, midagi ta luba mitte nii nagu minu viimase sõbragolisele tänasega. Naine tõmbas äkki dekoltee ülespoole, mis oli aga iseendast kasutu, liigutav. Või nii, no siis on küll suur õnnetus, peab riides käima, jopeta huuman, hakkas südamest naerma. Aga no ikkagi, misasi siin teed. Aga vanaonu, tema peab praegu kuskil oma lahkumispidu, ütles naine. Sellepärast ma olingi selle tüübiga. Õpetaja jäi äkki vait, lauatelefon turtsatas korraks. Aga heline jätkunud, mis ta kiuma pliistownvernežindeskmister Schumanni Varleit vallast kool, naine nuuskas, põrutas äkki? Tema läheb ju ka ära, Iraak, see sitapea, kuradi nunn, tahab ise sinna minna. Tema pere tuli kunagi Ameerikast siia Euroopa kultuuri otsida, nüüd peab ta oma kohuseks ameeriklasi kaitsma minna. Ma saan aru küll, et see jutt isaks olemisest on ainult sellepärast, et mind sõtta minemisega härdaks teha ja uuesti läbi tõmmata. Pealpool pilvi teises alguses oli rahu, seal ei olnud aega, aeg käis kaasas inimesega, lennuki sotsiaalset aega sai ignoreerida, sai kujutleda, mis tunne oleks, kui veedaks kogu elu nii lennates unes, hõljudes. Vahel kui lennukis kõik magasid ja stjuardessid pikka aega ringi käinud, valdas teda tunne, et nii on alati olnud ja nii jääb, et ta hõljub kusagil une lõpmatuseni ning isegi stjuardessid lendurid magavad. Aga siis tõmmati jälle varsti kardin eest ja veetlev neiu tegi selgeks, et tal on janu või nälg ja ta ei tea maailmast küllalt palju ning peaks olema kursis uudistega või vähemalt kuulama uusimat muusikat. Elu uuenemine, aga see oli kõik illusioon, tegelikult ei muutunud midagi, ainult kõik oli rohkem ja kõik liikus kiiremini asjad kui ka suhted. Kuid kiirus ei teinud midagi ilusamaks, inimesed olid nagu uneskäijad. Ta naeratas irooniliselt. Hea küll, anna mulle sele poisid, telefon ja aadress, ütles õpetaja, huumor äkki kindlalt. JAAN, mine ära koju. See on see koht, ütles taksojuht. Autoaknast oli näha, et metroovagun rippus hämaruses vägeva kraana haardes liikumatult õhus nagu kummalisi õhusõiduki kere. Siis hakkas aeglaselt liikuma last, kus märk on ees, lähemale ei saa, ütles takso. Praegu teevad siin öösel ka tööd. Õpetaja ei vastanud ja taksojuht hakkas, reisija pole vaatamata rääkima, pean tööl olema, aga mõtted on kogu aeg selle juures, kus poiss on. Ta on muidugi varem ka salaja raha võtnud, seiklema läinud, aga nüüd kuskil ei ole. Mis siis, kui oli ka seal noormees ju? Kas teil on ka lapsed või vabandage, ega meil pole ette nähtud niimoodi klientidega vestelda. Aga kui te ütlesite, et selline aadress, siis ma mõtlesin, et teid vaevab ka see asi, söör, söör. Ja, ja ma saan teist aru. Õpetaja Human avas silmad. Vabandust, mul on viimasel ajal liiga palju tegemist olnud ja ikkagi on öö ju. Ta vaatas kella ning otis rahakotist tund aega tagasi üles kirjutatud aadressi ning tundis äkki, et käed värisevad. Telefon ei vastanud, ma pean tingimata pääsemas sellele aadressile. Ta ulatas lehe taksojuhile, aga too ütles, et ta juba näitas lehte, andis selle talle peale vaatamata tagasi ning pani masina liikuma. See oli lähedal. Täna oli ühel pool majadest tühi ja haigutas nagu suur väljak, mida ümbritsesid pargipuud. Tasandatud maa, reetis lammutamist, keset tänava pikkus seisis hoone. Nagu oleks see siin juhtunud nagu pommitatud oleks vihmas juht, ilusad vanad ajaloolised majad, ma olen palju kordi sõitnud, aga nii nagu poleks neid kunagi olnudki. Takso pidas kinni sellel poolel, kus majad olid alles ning õpetaja läks jalamaja juurde. Maja juures seisid prügikastid, puit, klaas, metall jääb korralikult kinni löödud, suured kolimiskastid kõikidel peal transpordifirmasid, et äraviimiseks ära visatud asjad, mis imekombel on nähtavasti üheks ajaks siia jäänud. Varahommikul tulemasin ja viib need läbi elatud, läbi töötatud, ära kulutatud, kodused asjad prügimäele ning algab uus elu. Õpetaja ohkas, vaatas silti, andis kella. Aga keegi ei tulnud ja lõpuks ta lükkas ust. See oli lahti eredalt põlevate seinalampidega koridorist avanes käänakesele taga lahtiste ustega toad. Ta vaatas tubadesse, siis need olid tühjad, mööblist lagedad, äärimise toa uks oli praokil. Tuba oli hiiglaslik, lavats, lavatsil lebasid maaliliselt läbi isegi mitu poolalasti inimest. Nagu vulkaani tuhas õhus oli lääge lõhn ja kuskilt imbus tuppa idama inisevat muusikat saatsid hääl kähises. Nähtavasti mõnest tal nägemata jäänud uksest tulnud mustades lamp passidega smoking pükstes ja pükstest välja rebitud peenes plekilises Savooga särgis. Noormees vahtis talle tardunult silma. Ta näitas oma aadress lehte nimega. Noormehel pääses hääl vaevu viad Willinnaga üle huulte. Ei, siin sellenimelist ei ela, ta läks ära. Talle helistati ja ta läks ärapäiselt, kadus natuke aega tagasi vist eile või nädal enne teie tulekut sajandeid tagasi, enne kui ta siia üldse elama asus. Siin ei ela enam keegi, siin ei ela üldse kedagi, ainsatki inimest ei ole kinke. Noormees tõstis sõrme umbes samamoodi nagu ennist hotelli baaris, ninatark õpetlikult ning tüüris taarudes ja kätega nagu tiibadega lehvitades tuppa, kus vedelesid läbi isegi kehad ja vajus voodi kõrvale pikali ega liigutanud enam. Siin on ainult hinge. Pomises ta lendavad maja, lammutatakse maha ja ei, ei lahkusid, meie ei lähe siit mitte kuhugi. Meie lendale kosmoja. Noormees jäi vait ning ainult paljastanud kõhtreitiseta keha hinges. Oli jahe. Pargid rahustasid teda alati tagasi, kätwicki lennuväljal ei olnud rohkem kui ehk 45 kilomeetrit ja aega oli veel küllalt. Ta oli uurinud, kas ei saaks kuskil niisama veidi istuda pargis, näiteks. Taksojuht oli tõrksaldoonil väitnud, et parki pruugi pääseda. Ja sellisel juhul tuleb ring teha. Kensington paake jäänud meeldinud talle üldse. Sinna pole teil mõtet minna, oli seletanud takso paha paikerite öösel. Kuhu siis Saint Seinspaak, Läänded, haid, paak nad olid arutanud, kuni selgus, et King's Cross Saint pankas jaama lähedal ei residents paak. Ta oli palunud taksol pargi lähedal oodata. Taksojuht oli vaadanud teda imeliku näoga. Nii et oli andnud seni sõidetest raha ära, aga palunud siiski oodata. Parki pääses sisse ja ta jäi pargi serval seisma. Siin oli rahu, ainult siin, masinate lakkamatu ähmane mürin. Kusagil taamal pargi taga. Talle olised tuttase, alaline masina hääl, kadumatu püsiv foon, mis aastatega sisekõrva püsima jäi ning ainult tugevnes. Nii et ei kadunud ka siis, kui oleks pidanud olema vaikus, autode hääl, lennukite hääl, linnade hääl. See oli väljaspoolselt ehk nõrgenenud, aga pugenud tas sisse vahel tunnistanud kurvina oligi kur, et ta ei kuulnud tihtipeale enam inimeste häältest, tus süvenevas kurtusest tihtipeale piinlikku olukorda. Öiti saanud ta tihtipeale und või magas halvasti. Päeval tukastamine ei toonud kosutust, aga see hääl see ainult tugevnes. Aune ja unetuse vaheldumine oli talle tuttav juba lapsepõlvest. Väikelinnas sõjaväebaasi külje all asuvas majas ei olnud võimalik müra eest varjuda. Aastatega tuli lennukeid üha juurde. Vahel oli tundide kaupa taevaalune nõrgamist ja selle kajasid täis. Jaagul puravikke täis metsas vägistati naisi. Aga see oli hiljem kasvavast mürast tagasi vaadates oli ammu enne seda too päev. Tol päeval oli ta pisike poiss, kes ei olnud sedagi teadnud, et hiljuti oli lõppenud sõda. Tol päeval oli olnud vaikne, pidi olema isa sünnipäev. Aga isa pidi tulema samal ajal kui alati hilja. Tavaliselt oli ta päeval üksi kodus, aga ema oli sel päeval varem töölt ära tulnud, et sünnipäevapirukat teha. Ta oligi selle valmis teinud. Ja siis pidid nad supi jaoks taimi korjama minema. Ainult ema, kes oli väga vara tõusnud, tahtis enne natuke tukastada, ema oli pikali heitnud ja kodus oli olnud väga vaikne. Ainult kärbes oli tiirelnud ja tahtnud tingimata istuda mustikad kale, mille ema Liisa sünnipäevaks teinud. Ja ema oli tasakesi norsanud. Kärbes, selle pirin, mürin, selle müürgamine. Ta kõndis pargis erostas sadakond meetrit pargi sügavusse ja istus imekombel leidunud pingele ning pani silmad kinni. MyStar Younan. Palist. Mis ta Hiiumaani leid. Aga ta oli juba lagendikul ning jäi kohkunult seisma. Lagendikul seisis päikese käes kahepinnaline roheline lennuk. Selle juures ei paistnud mingit liikumist. Tal oli käes pooleldi söödud mustikapirukas, mille ema oli lubanud kaasa võtta. Ta vaatas ema poole. Emal vaatasid korvisest. Taimed, mida ta supi jaoks teatud kohtadest korjamas käis olid täiesti tuulevaikne ja väga kuum. Ta ei olnud kunagi lennukit nii lähedalt ja maas näinud. Muidu lennukid lendasid alati ning olid väikesed. Ta läks kuival murul lennukile lähemale. Harvad kõrged kõrred torkisid paljaid sääri ja ta kippus rohul libisema miskipärast pruuni värviga üle võõbatud väga libedate uute vene sandalettidega. Lennuk oli hiigelsuur. Metalli küljest kerkis väreledes õhk lennukile kere küljes nagu naelad, ridastiku sisse löödud ja umbes samasugused kummid nagu autodel. Lennuki ava, kus pidi istuma, lendur oli nii kõrgele alt üles vaadates jäänud kikivarvul upitadeski toda ei näinud. Aga ta küsis ennistise eemalt pilgu põhjal emalt, miks lendur ei liiguta. Lendur magab, ütles ema kuidagi imelikul toonil ja pühkis kusagilt põsele tükkinud ebemeni, ütles, et on aeg koju minna. Kas lendur magab, oli küsinud tema ja hakkame nüüd minema. Ütles ema kindlalt, miks ta magab, jätnud tema pärimist, aga ema sai pahaseks ja ütles, et nad peavad kiirustama, kohe ära koju minema, sest isa tuleb täna varem töölt ja temal läheb söögiga veel aega. Nad hakkasidki minema, aga ta ei poole tee peal siiski seisma ja vaatas tagasi. Oli vaikne. Siit ei olnudki lennuk enam nii kõrge ja oli näha, et lendur istus ikka liikumatult. Lenduri pea oli paljas, ehkki neil oli tavaliselt peas nahkmütsid prillid ees, kui nad sellistel lennukitel lendasid. Ta oli piltidel näinud, lenduril olid heledad juuksed, ta pea oli vajunud taha või ta vaatas liikumatult taevasse ning ta naeratas. Miks lendur naeratab, küsis tema. Talle meeldivad pilved, ütles ema kannatamatult, lähme nüüd juba. Taevas ei olnud ühtegi pilve, ta vaatas taeva sinusse kujutles, kuidas kõrgel vuliseb lennuk ning lendur magab oma istmel. Lennukiga lendab, muudkui lendab nagu mesilane või kärbes. Hakkame nüüd kohe minema, ütles ema, kes muidu kunagi kurjustanud vaikselt, aga ägedalt. Siia tulevad kohe inimesed, me peame kohe minema hakkama. Ning nad olid kiirustades koju läinud ja ema oli hakanud õhtuks paremat sööki tegema. Nende isa oli sündinud kuuendal augustil ja see päev oli kuues august. Isa oli õhtul istunud ta voodi äärele ja siis hiljem lendas, ta lendas kõrgel kõrgel pilvede vahel kuni keegi teda hüüdis. Ta uinus veel ega avanud silmi.