Tere kena laupäeva hommikut, 22. novembril taas kuulama rahvateenrite saadet, jõuludeni jääb veidi enam kui üks kuu, kuid jõulurahust ei ole Eestis veel jälgegi. Täna stuudios Teet Kallas, Sulev Valner ja saatejuht Mart Ummelas ja nädala teemat ei ole raske valida. Sellepärast ka nädala teema kujundust ei kõla. Neil on kõigil huulil ja ainult üks teema. Pauk luua, pauk, luuahõlm murda, tuleb mõistatada, mis võiks teema olla. Aga noh, ma tahaksin alustada tegelikult natukene pööratult, kui üldiselt on ajakirjandus tegelenud siis rahvaliidu ja Villu Reiljani ultimaatumiga ja koalitsioonilepingust taganemisega, siis ma tahaksin ikkagi küsida seda mikspärast väga tõsiseid ja ranki avaldusi teiste valitsuskoalitsiooni osapoolte. Peaminister Juhan Partsi, Res Publica juhi Siim Kallase, Reformierakonna juhi poolt ja mitmel korral nädala jooksul. Koalitsioon siiski veel püsi ja rahvaliit on endiselt seal osaline ja täna kohtuvad siis Parts, Kallas, Reiljan omavahel. Miks siis Reformierakond ja Res Publica nagu öeldakse, peenelt reerivad rahvaliidu niisugust käitumist, mis te arvate? Mulle mulle tundub, et, Ju ju juua kombatud, kõiki võimalusi ja ja ehk tunduvad teised võimalikud liitlased veelgi karvasem adway või, või, või noh, et ebamugavamad mulle tundub niimoodi, sest noh, nähtavasti tuli ka nii Res Publica või eriti Reformierakonnale võis ebameeldiva üllatusena tulla Isamaaliidu tõrksus. Tunne Kelam teatas kohe teatama, et ega tema pole see hambaplomm, mida, mida, mida vajadusel vahetatakse, nii lihtsalt see ei käi ja, ja Isamaaliit on tõesti asunud kaitsma suhteliselt suhteliselt sotsiaalselt liini enda kohta kohe vägevalt. Et ilmselt eeldatakse ette ka teistest teistest jumal teab, mis käigud seal hakkavad juhtuma ja nad on pisemad ka ja kui eriti pisike hakkab palju mõjutama. See on päris hull. Mis sa, Sulev arvud? No me oleme ju tegelikult nad tundub, et tagasi täpselt selles hetkes nagu oleks. Ja järgmine päev pärast valimisi. Et, et kõik on võimalik. Sest niiviisi on ka ka, kui lugeda kasvõi näiteks tänast Rein Taagepera artiklit postimehest, siis tema soovitused Res Publical käitumiseks on niisugused, mis, mis just nimelt, et kui neid tõsiselt arvestada tähendavat, et tegelikult on kõik võimalik nii-öelda kõik kõikvõimalikud enam-vähem kombinatsioonid, mis riigikogus üle 50 hääle annavatest tema pigem soovitab alustada täiesti uut mängu. Ja ja öelda, et see soovitus ei peaks mingit mõju avaldama siis teine muidugi muidugi oletus, miks, kui vastates su küsimusele, et miks asi ikka veel niisugune on praegu, et miks näiliselt või miks Juhan Parts, Reformierakond ikkagi taganesid oma esmaspäevasest kindlast ütlusest, et mäng on lõhki ja rahvaliiduga pole meil enam midagi rääkida ja hakkasid rääkima siis päris ei saa välistada ka võimalust, et tegelikult see on aja aja võitmine. Et tegelikult kolmapäev, viimane ettepanek leppimiseks kompromissiks ongi tegelikult mõeldud selleks, et oleks võimalik nädala lõpuni rahulikult elada. Ja selle aja käigus kombata, mida siis näiteks uuel nädalal on võimalik teha. Et ma ei tea, mul ei ole mingit alust väita, et see just nii peaks olema. Aga, aga võib, võib ka nii olla, et tegelikult taheti säilitada teatavat kodurahu. Ei taheta, et kolmapäeva õhtuks kogu meedial kogu avalikkusel oleks selge, et selle valitsusega on kõik. Ja neljapäeval peaks Juhan Parts astuma avalikkuse ette olukorras, et, et nüüd on lõhki ja me ei tea, mis edasi saab vaid palju parem tema seisukohalt vaadates on see, et tal on kolm, neli lisapäeva. Koondada esiteks mõtteid selle kohta, mida ikkagi täpselt öelda. Et see väga rabe ei tunduks nagu vahel juhtub olema. Ja, ja teisest küljest tõepoolest see variant hakkaks ka nagu selge selguma, mis on. Et, et mina ei välistaks ka seda varianti, et tegu on. No igal juhul on, on viimased päevad olnud selgelt tegu nii-öelda vastastikku närvidel trumpimisega Se mõlemapoolselt Est kõik annavad niisuguseid huvitavaid signaale üksteisele. Rahvaliit kui Reformierakond, kui Res Publica me nii-öelda ütlevad natuke tugevamini, siis võtavad jälle tagasi, eks ole, noh eriti Villu Reiljani puhul, aga ühel päeval ta nagu ütleb, et, et tegelikult me võime selle kompromissi kavaga nõustuda siis ta siis ta jälle eile nagu lõppes olu poolt jälle jutuga, et et siiski mitte ühtegi protsenti 26-st protsendist vähemaks tulumaksu, mis tegelikult on jälle jõudmine esmaspäeva tagasi. No see oli juhatuse otsus, muide see lihtsalt Villu Reiljani arvamus siin tuleb näha ka natukene seda mitmeplaaniliselt, minul on üks niisugune üldisem versioone, kitsam versioon, üldisem versioon on see, et Reformierakond, Res Publica ei võtnud esmaspäeval rahvaliidu avaldust üldse kuigi tõsiselt. Ja arvati, et kui paneme rahvaliidule laksu ära, siis küll sõltub aga kolmapäevane hääletus riigikogus. 53 vastuhäälega tulumaksureformile imestas nii Reformierakonda kui Res Publicat, nad said aru, et on olemas reaalne jõud, on olemas alternatiiv praegusele koalitsioonile ja pärast seda võeti natukene, kuigi esialgu hävitati ja öeldi, et nüüd on mäng läbi, siis võeti natukene seda nii-öelda temperamenti vähemaks, et tantsusammud jäid natuke lühemaks. Ka teine versioon on ikkagi minu meelest see, et nii Res Publica kui eelkõige Reformierakond, Siim Kallas tahaksid ikkagi et nad oleksid selles valitsuses, mis viib Eesti Euroopa liitu. Selline noh, ütleme üldisem ja üllam positsioon ja teine märksa pragmaatilisemad positsioon olla nende valikute juures, mida lähiaegadel tehakse, nii Eesti esindaja valimine Euroopa Komisjoni kui ka ettevalmistamine siis ikkagi suvisteks Europarlamendivalimisteks, kus valitsuses olles on hoopis teine võimalus, positsioon kui alles opositsioonis. Et see on see, miks nad nii-öelda tolereerivad ja maa ei ole sugugi veendunud, et seal Reformierakonna pakkumine 25 protsenti jääb viimaseks. Nad võivad ka nõustuda. Siis tulumaksureformi edasi. Aga ikkagi, vaatame tähendab asjadele silma, see, see kompromiss on selles mõttes ju väga väike kompromiss, et ikkagi nõustutakse ainult selle asja edasilükkamisega mitte toimumata jäänud. Aga seda ei muuda. Rahvaliit, pane tähele. Siiski võib ju eelset seisukohta lugeda, et 26 protsenti ja ei lange kuhugi. See siiski. Sel aastal seal ei olnud öeldud, et ta üldse ei lange. Kui sa loed seda tähelepanelikumad, siis ka Reiljan ütles, et nad ei ole mitte selle vastu, nii nagu nad ei ole ka vanemahüvitise seadusele vastu. Aga nüüd me peaksime tegelikult minema. Teie sõbrad, saate üldse aru, mida rahvaliit tahab, et, et selles mõttes, et tema nägu, esmaspäev, kõik see. Kõigepealt seitse kuud tagasi kirjutatakse naeratades ja šampust juues alla koalitsioonileppe, kus on täpselt punktipealt kirjas, et vanemapalka ülemmäär on kolm keskmist palka on aasta kaupa kirjas, et väheneb tulumaks, eks ole see järgmisel aastal kaks protsenti, ülejärgmisel aastal kaks protsenti, see on mustvalgel kirjas. Aga seal on ka sees regionaalreform, seal on ka sees hariduse ja kultuuri toetamine, õpetajate palgad, seal väed nüüd Villu Reiljani ja Rahvaliidu kirja, eks ju, siis seal on ju väga selgelt välja toodud, kuidas teised koalitsiooni osapooled on ignoreerinud koalitsioonilepingut, sest läheme nüüd ikkagi tagasi kevadesse, kuhu ma tahtsin välja jõuda. Ma mäletan siin laua taga mitmes koosseisus, sai arutatud seda, kui utoopiline on kogu koalitsioonileping ja selles mõttes rahvaliit kahtlemata süüdi, et ta selle utoopia nõustuse sinna autopilisi ettepanekuid sisse kirjutas. Kuid me ei saa kuidagimoodi öelda, et kui hetkel keegi kainestub ja näeb, et kuningas on alasti, et ta on siis sellepärast tegelikult osa süüline selles. Ma arvan, et ka ajakirjandus on seda mõistnud, et kõik peavad natukene tagasi võtma oma oma dollastest lubadustest ja ikkagi realismi pinnale. Hea, et sa ravisid meie kõikide lühikest mälu sündmuste juured on nii eelmistel valimistel isegi võib-olla üle-eelmiste see tegelikult ju kajastub see Eesti poliitikaelu teatavat määratlematust, nende koalitsioonide, sagedaste ebaloogilisusi ja, ja, ja see oli programmeeritud selle koalitsiooni selle kolmiku puhul, et seal peab parem, mille midagi juhtuma, et ta nii vara juhtus, tuli mulle ka üllatuseks. Aga, aga noh, ju siis ju siis seestpoolt on paremini näha. No mina ei tea, mina ikkagi ei oleks nõus sellega, et rahvaliidu sõda käiku saab mõista nii ja naa, mina, mina näen selles ikka jah, ma ei reetmine. Ei noh see ei ole nagu, ütleme, see on nende omavaheline probleem, kas nad seda reetmiseks nimetatud või mitte, eks ole, seda ei ole nii-öelda kõrvaltvaatajate seisukohalt ei ole see nagu peaküsimus küll aga näen siin noh, ikkagi silmatorkavat põhimõttelagedust. Sest see ajaline horisont ei ole nii pikk sellest koalitsioonileppe allakirjutamisest kuni tänase päevani. See on täiesti, mitte midagi. Vahepeal ei ole niisugust põhimõtteliselt juhtunud, et sa peaksid ära unustama, mis asjalase seitse kuud tagasi alla kirjutasid. Et tähendab, on, on emb-kumb, tähendab, et kas on täiesti arusaamatu, miks sa tegid seda siis pool aastat tagasi või mida sa teed nüüd? Et ikkagi noh, Eesti poliitilises kultuuris, mina loen seda rahvaliidu käiku selles mõttes suhteliselt halvaks sammuks, et noh, ütleme just nimelt, et noh, et nii ruttu taganeda oma allkirjast ühel ühel ikkagi väga selgel, mitte lihtsalt mingil teisejärgulisem kogemata pillatud ütlusest või mingisugusest niisugusest teisejärgulised paberist, vaid ikkagi kui nii-öelda lepitakse kokku, sõlmitakse leping. Mina võrdleks seda umbes sellena, näiteks et noh, võetakse keegi inimene tööle sõlmitakse tööleping ja siis Poola Stat hiljem see inimene ütleb, et et ma tegelikult istuksin kabinetis edasi küll, aga ma ei taha üldse seda tööd teha. Ja lihtsalt järgmisel päeval ütleb, et ma nüüd homsest peale seda tööd enam ei tee. Mulle see ei meeldinud. Et, et noh, niiviisi ei saa, tähendab, sobivad küsida, et kumb on ausam, kas siis ausalt välja öelda, et mulle see leping ei meeldi või tegutseda selle lepingu vastu, seda välja ütlemata, mida on teinud teised koalitsiooni osapooled oma osanud vaatame, mis ikkagi regionaalreformiga toimunut. Millisesse seisu on regionaalminister õunapuu seatud Sudaani narriks tehtud, vabandage väga. No aga kas sa oled ise aru saanud, mida sa regionaalminister õunapuu ikka ise ka täpselt tahab? Seega natuke Sulev, sa ütlesid praegusele võrdlusega välde arvates vedelikuna Eesti analüütikat tegelikult Eesti poliitikas nimelt olid Reformierakond ja Res Publica mingil määral rahvaliidule Tööandjate. Rahvaliit oli töövõtja, ta hakkas mässama. Selle olukorra ta siin niimoodi võib tõlgendada, sest tegelikult oli Reformierakonnale ja Res Publical vaja rahvali vaat nii-öelda tasakaalustada rahva silmis seda koalitsiooni ja teha ta söödavaks. Eks ju, sest ühest küljest oli Reformierakond, kelle koht ühiskonnapildis on ammu välja kujunenud, rahva hoiakud ja tema toetus ei tõuse ega lange, ei sure ega mädane. Ja nagu öeldakse, mina muretseksin vähem isegi sellepärast, mida saab ilmalik, kus elus ühesõnaga meie argielus nimetada reetlikkusekse sõna pidanud, see on, see on üks poliitiline paratamatu, seda juhtub kõikjal kogu aeg. Ma pigem loeksin toonast allkirja selle koalitsioonileppe alla. Rahvaliidu poolt vähem vähem mõistetavaks kui praegust käitumist tähendab selles pildis, mis, mis tema ujutab, kus, kus ta asub Eesti poliitmaastikul. Pigem tõesti sõja, see, et miks nad kevadel seal, aga ma arvan Jaanlaksega Ma jätkaksin, ma jäin pooleli selle koha peal, kus ma ütlesin, et Reformierakonna positsioon ja pilt rahva silmis on ammu välja kujunenud ja selge, kes vihkavad teda, kes teda armastavad piiritult. Res Publica oli ju ikkagi täiesti valge kaart. Kaanlans kevadel. Selles mõttes ma ei näe, aga praegu rahvaliidul selles mõttes süüd sellele lepingule alla kirjutades, sest nad lootsid võib-olla tõesti liiga, lootsid sellele, et Res Publicast kujuneb rohkem nende liitlane, aga Res Publica on ju selgelt ju valinud liitlaseks reformile. Ta oli ju vasaktsentristliku väidetav väidetavalt nüüd nimetatakse teda kuidagi teisiti, ma isegi Soome ajakirjanduses kuidagi eriti kummaliselt nimetati, kas mis nad nüüd olid liberaal konservatiivid või midagi taolist? Et, et selles mõttes ka Res Publica tulemus on ju tegelikult selle aja jooksul alles välja tulnud võib-olla, et noh, eelkõige valijatel olid ju väga suured lootused Res Publica, noh, ütleme sellise sotsiaalsem. Ikka vastu, ma toon ühe elulise näite, mõne jutustas üks noh, sündroomiga inimestest, sundüürnikku sündroomiga inimest, kes läks oma murega Res Publica kontorisse ja seal saadeti ta välja. Ei, see on Keskerakonna rida. Tähendab, nad on valinud. Noh, see oli nende valija muuseas. Ja, ja ta oli väga hämmeldunud. Noh, see on ka täna, ütleme Taagepera soovitused Res Publical nii-öelda tõsiseks sisekaemuseks, et et kuhu suunas ikkagi poliitikas minna ja see võib muidugi tähendada, et ka jah, Res Publica peab nagu selles kolmikus positsioneerimis jälle väga tõsiselt mõtlema. Aga ikkagi tahan ma öelda, et et need asjad, millest, mille ümber nii-öelda just sel nädalal nüüd on praegu ägedalt juttu olnud, olid koalitsioonileppes mitte lihtsalt uduselt nii-öelda sinnapoole suundumisena kirja pandud, vaid väga konkreetsete lubadustena. Need olid need kompvekid seal. Need olid väga, et, et, et minul lihtsalt on küsimus nagu, et kas, kas rahvaliit seda lepet alla kirjutades tõepoolest mõtles, et tegelikult tühja sellest paberist, mis me alla kirjutame, eksameid, eks see elu läheb kuidagi omasoodu, et kui see mõtteviis nagu valitseb, see on nagu vähekese kas öelda minu meelest vastutustundetu, et niiviisi ei saa ikkagi. Rahvaliidu kompvek oli tulumaksumiinimumi ja tõenäoliselt toimub see ilmselt toimub ju ka, eks ju. Et noh, selles mõttes tõepoolest kui seda täidetakse, siis peaks ka muidugi täitma mingil määral, aga ma veel kord tulen ikkagi tagasi selle juurde, et noh, et rahvaliit ei ole kusagil väitnud, oleks tulumaksureformi kui sellise vastu, ta on selle valus aasta edasi ka selle vastu täna praegu, kuna sellel ei ole lihtsalt katet, ei ole lihtsalt kätte, et kui me tõesti peame hakkama vähendama kõrgkoolidelt raha, hakkame vähendama päästeteenistuselt 100-lt muult selliselt asjalt, mis on ühiskonna toimimise seisukohalt ju esmatähtis, siis järelikult kui me seda raha, eks kuskilt tuleb võtta, no võtame siis laenu, eks ju, aga see on ju Reformierakonnale see kõige suurem punane rätik, sest nad ütlevad, et tulevased põlvkonnad peavad hakkama seda maksma, aga samal ajal nagu eile ütles Villu Reiljan, eks ju, viis miljardit on viimastel aastatel avalikus sektoris raha nii-öelda välja viinud. Oleks siis aegse raha nüüd tagasi tuua, kuidagi siduda. Mina küsin lihtsameelselt natukene seda, et Reformierakonna liider on teatavasti üks Eesti suuremaid rahandustegelasi, Siim Kallas, et huvitav, et miks, miks tema ei märka seda, mida Villu Reiljan markesime või miks ta ei taha seda tunnis? Seal ei ole kasulik tuba märgata, vaata nüüd ma räägin, ma jõuan tagasi sinna Reformierakonna positsioon, samas on selge, et tal on väga kindel elektoraat. See on see, nagu ma ütlesin, kelle keskmine palk on nüüd juba 13000, eks ju. Nii et nende jaoks on Reformierakond juba oma 95. aasta valimistel 9000 keskmist palga ammu täitnud, nüüd tuleb neile midagi rohkem anda, eks ju. Vanemahüvitis on kahtlemata pangad Elleritele soodne variant, eks ju, ja soodne variant ka suurtele pankadele, sest nemad ei pea maksma, vaid peab riik maksma. Tähendab, selles mõttes reformierakond töötab oma valijaskonnale väga efektiivselt. Rahvaliit kahtlemata pettis teatud määral oma valijaid kevadel alla kirjutades koalitsioonilepinguga ja nüüd on hakanud seda märkama. Ta tunnetab oma liikmete kaudu, et see poliitika ei tooda enam hääli. Tema reiting on langenud. Et vot nüüd ongi küsimus selles, nagu sa ütled, et et kuivõrd ausaks teiste suhtes võib nüüd sellist noh, nii-öelda ultimatiivset käitumist pidada, see on poliitilise moraali küsimus. No tegelikult on muidugi huvitav üldse, et kas seda esmaspäevast avaldust tehes noh, vaatame, kuhu see sündmustik täna läheb, eks ole, tegelikult on ju väga fifty-fifty ja mina küll ei julgeks ennustada, millega see tänane päev lõpeb ja milleks järgmine nädal lõpeb ja ja, ja et võib ju jääda senine koalitsioon, võib tulla, teine, võib tulla kolmas tulla. Aga muidugi kui mina julgeks siiski teha veel ühe oletuse, et võib-olla see kogu see esmaspäevane rahvaliidu kiri oligi juba tegelikult hüvastijätukiri. Et tegelikult ei olnud see mingi kauplemise kohta üldse tegelikult Villu Reiljani nisugune teravtundlik poliitiline nina haistis lihtsalt korraliku kõrbelõhna. Selle koalitsiooni tubli jahimehe alluvas. Et õpetajad hakkavad streikima, pensionärid tulevad avaldusele siis vanemapalga ümber, noh, on igal juhul ühiskonna enamuse rahulolematus tulumaksu alandamise ümber enamuse rahulolematus, mida kuradit rahvaliit seal passib, laseme, lähme ära, eks ole, et miks, miks, miks meie ja tõenäoline tulemus on see, et vaadatakse kõige rohkem koalitsiooni selle kolmanda osapoole ehk rahvaliidu poole, et miks te neid ei kaitse. Ja nemad tegelikult nii-öelda, et vaadates nii-öelda perspektiivis edasi, eks ole, on väga võimalik, et ütleme, Villu Reiljani, Jaak Allik nii-öelda noh, olles selle tarkade inimestena noh, nii-öelda läbi arutanud ja läbi tunnetanud selle meelsuse said aru, et et tegelikult siin pole ka suurt midagi kaubelda, noh, lihtsalt, et on aeg minna nii-öelda sellest koalitsioonist välja ja sel juhul tegelikult on nädal aega käinud meil lihtsalt selline kassi-hiire mäng, mis ikkagi lõppeb lihtsalt sellega Probleem süüdi, eks ainult niikuinii me juba oleme läinud, et tegelikult tegelik hoiak. On selles, et me oleme juba läinud, et lihtsalt me praegu vormistame seda minekut niiviisi võimalikult sellisel sellisel moel, et teised jääksid rohkem süüdi. Ja kolmapäeval need Partsi kompromissettepanekuid hakati ka lihtsalt arutama, et mitte jätta endast muljet kui niisugusest riiakamast osa Poolast. No seda kindlasti jah, see on nagu targa inimese targamaainimese mõtteviis. Kus õhus ka seda päris minu jaoks on teataval määral kergelt isegi üllatav, et ei ole massilisi vihaseid lugejakirju kuskilt lugeda või, või isegi Delfist mitte lugeda. Et kus te võtate ära mu kaks protsenti, millele ma arvestasin millegagi imestasin pate, rehkendasin seda, seda ei olemas. No nagu hõbemägi 10 krooni pistetakse iga päev postkasti, ma, mina arvasin Ma arvan, ma arvan, et see tulumaksu alandamine, ma olen ka seda varem siin kirjutanud ja öelnud mitu korda, et see on asi, millest enamus ühiskonnal pole nii väga sooja ega külma. Sellest väga külma nendel, kellel on nelja ja viiekordne keskmine pära väikese palga puhul. Ja nemad ei ole nii väga sellega arvestanud, et see on rohkem selline ütleme, tekitatud vajadus ühiskonnale ühiskonnale nagu umbes küsitud, et eks ju te tahate, et teie tulumaks oleks väiksem ja noh, siis inimesed. No hea küll, et võib ju ka, eks ole, et, et see ei ole tegelikult olnud see, millest enamus ühiskonda oleks selle eest võidelnud ja nüüd hirmsasti ootakse. Vanemapalgaga on asi vähe, teine tähendab kuskil nendeni umbes 10000 näiteks järgmise aasta esimese üheksa kuuga sündiva lapsevanematel on see ikkagi väga selge ootus juba juba täna. Asendisse. Jah, aga tähendab, ütleme ikkagi mõnel 1000-l perel, ma arvan, on see väga selge, tugev ootus ja see on teatud argument ikkagi. Ma tean paari peret, kus on probleemiks Et selles mõttes see, see on nagu erinev Ainult et ma jällegi ei saa sinust abstraktne, selles mõttes aru, et ükski nendest ei ole ju vaidlustanud ega rahvaliit vaidlustanud vanemahüvitist, et miks Nonii dramatiseerime, et nii nagu ka Reformierakond ütleb ja sellest me ei tagane, aga keegi ei tahagi sellest taganeda. Küsimus on, kuidas seda lõpuks ikkagi vormistada, millised on need ülaülem- ja alammäärad. Aga ma tahaksin natukene natuke laiemale pinnale selle asja viia, sest kolleeg lõimedama sõitsime Tartust tagasi mööda Tartu maanteed ja minul tekkis niisugune huvitav mõtteseos just seoses selle avalikust sektorist raha väljaviimisega ja maksude alandamisega, mis näiliselt ja kindlasti ka mingil määral noh, elatustaset tõstab, sisetarbimist tõstab ja nii edasi. On riigi tähtsaim maantee, Tallinn-Tartu maantee. Reede õhtu, pime, vahetpidamatu autode vool sellel kitsal käänulisel väga ohtlikul teel. Eile oli õnneks veel kuiv ja ilus ilm. Tähendab, see on nüüd riigi ja ühiskonna funktsioon tagada. Kui me soodustame rikastamist, autode hankimist ja ühiskonna nii-öelda arengut, siis me peame ka vaatama, et ühiskond suudab seda välja kannatada, me jõuame Tallinna piirini, seal on juba esimene avarii ja siis kerkiv hiiglaslik Ülemiste kaubanduskeskus norralaste oma, muide mis kohe-kohe avatakse. Praegu juba on seal veerand pooletunnised ummikud, eks ju, kui avatakse see seal samal ajal on lõppenud praktiliselt rongiliiklus Tallinna ja Tartu vahel. Räägime ikkagi ausalt sellest, millises seisus meie riik on, ega siis ela, elu, elatustaseme tõus, see ei tähenda ilmtingimata elukvaliteedi tõus. Inimesed on sunnitud olnud valima praegu sellise arengu, kas nad on seda tahtnud niimoodi, miks ei, võiksime rahulikult sõita tunni ja veerandi ka sedasama teed maha kiirrongiga. Aga me peame mööda seda käänulist teed isegi kõige rikkam eesti inimene, ta ei saa isegi lennukiga sõita, Tartust Tallinnasse lennuliine ka ei ole, tema peab kasvõi oma selle Mercedese 500 klassi autoga ikkagi sellesamale ohtlikul teel olen. Nüüd tekib küsimus, kas see on tegelikult elukvaliteet on paranenud, elatustase on tõesti paranenud. Aga elukvaliteet, kas meie ühiskond toimib, kas me loome kogu aeg endale uusi, üha keerulisemaid ummikuid kus me peame toppama jääma? Vot see on sellise poliitika hind, et me ühest käest anname nagu midagi rahvale tarbige. Kuid teisest küljest me seda toimiva ühiskonna sealt ümbert oleme ära lammutanud. Need, kui need ikkagi laiemalt vaatame siis tõepoolest selline koalitsioonileping, mis kevadel sõlmiti, on ohtu Eestile. Kliki Eestile ja kes nüüd on esimene kanaarilind, eks ju, kes sellest säutsud, sest kahtlemata lüüakse kõigepealt maha, see on teada. Jah, ei, selles mõttes on muidugi noh, Tallinn-Tartu maantee see lugu on küll hea niisugune minu meelest häbiväärne kujund Eesti mitme viimase valitsuse tegemata sest sõjas neljarealine tee peaks selles vahes olema ja kui palju seal õnnetusjuhtum vaatan, täna on jälle väike lumi, samas ma kardan, et täna ei ole juhtub midagi. Et see on, see on ikkagi noh, ühiskonnale minu meelest tohutu valuga. Nojah, aga võtame sellesama Ülemiste kaubanduskeskuse, selle on otsustanud nüüd linnavalitsus, kes ei ole, vabandage väga puhas Reformierakond, Keskerakond sama, peaaegu puhas keskerakonda, eks ju. Miks on selline asi teostunud, Raimond raudteealune tunnel viib ja mingit muud võimalust ei ole ja, ja ei ole võimalust ehitada mitmetasandist ristmikku. See tingimus seati norralastele. Aga norralased lükkasid selle tagasi kui liiga kalli enda jaoks. Mis siis nüüd saab, ühel hetkel seal lennujaama, meie pääseja, lendame lennuki peale, kuna me ei saa sealt läbi, kas me hakkame kopteriga lendama kesklinnast lennujaama? Et vot need on need reaalsed probleemid, eks ju, millega sa põrkad kokku, kui sa natukene liigud ja mõtled, saad aru, eks ju, mis oleks võinud teisiti olla? Samast reast lihtsalt jätkan märgusena. Norra meenutas värskelt värsketele Tallinna uudist, et Tallinn tahab norrakatele südalen locitluse Harju tänav õnnetust ja pakub, pakub Laagna Laagna mingit tühermaa tasemele, aga kuidas üldse kohtus, et noh, vanalinn, vanalinn sattus vanalinna arengut dikteerivad norrakad, no see on ohtlik. No kui palju meil üldse Eestis enam endale kuulume, me teame, et ka näiteks raudteealune pind ju enam ei kuulu eestile vist? Mulle tundub niimoodi, sest see on Eesti raudtee infrastruktuur, eks ju, meil on, me oleme loonud sellise, kus noh, Eesti enam praktiliselt millegi ise ei otsusta. Siin otsustavad kõik teised selle üle. Või või noh, näiteks meie tuntuma tuntuma juba vihatuks saanud advokaadiavaldused avaldused tundmatute välis välisinvestorite nimel ülbitsevad või tsensuuri seadvat raamatupoodidele ümbris päris masendav. Praegu. Leon Glikman meie aasta advokaati põhjendab, et Kaasikul on täielik õigus selliseid piiranguid seada, sest tegemist võib olla fašistliku kirjanduse müügikohaga. Et majaomanikul on õigus nõuda seda, missugust kaupa tema majas müüakse, nii et nagu te näete juristina juristide võim on Eestis väga kõva, aga õige, kus ei sünnita kunagi iseenesest õiglusõigusel ja õiglusel on väga-väga erinevad erinevad iseloomud ja sellest on ka muide, Jaan Kaplinski kirjutanud sellel nädalal. Et ega need jutud on muidugi, aga samas no eriti gaasikus seotud, see on, see on nüüd küll, et vaatatud, milleks nüüd sellist juttu räägitakse ja mis selle jutu taga tegelikult on, et see on nagu mingi mingi mingi muu asi? Võib-olla see on nüüd vastu kaid sellele Hugo Boss tegi rõivas arvelt midagi, selle aja aga, aga. Kui kui vähe ikkagi no ühesõnaga, see on üks kurb lugu, minu hingelena raamatupood ja ma olen ka allkirja anda ja mind on nii ära põlastatud Kosovos terve Eesti kultuuri, helistage gaasid käibele. Kuulge, plaate küll väga elame ja mina ütleks ikkagi, et te olete vähemalt linnale. Täna on lõpuks ometi vahekesegi talveilma moodi, lumi tuleb maha, see mustaeg lõpeb ehk ära. Kristiina Šmigun ka ehk võidab. Veerpalu sõidab. Tead, et ehk tulevad ühiskonda nagu helgemad noodid ka sisse sellele, et ma saan aru, et võib-olla tegelikult selle kogu selle valitsuskriisi põhjuseks ongi tegelikult olnud sel nädalal möllanud magnettormid. Olen seda vampiirid võib-olla järgmisel nädalal nii-öelda võetakse kuidagi rahulikumalt seda asja diavampiirid on. Aga et ma arvan, et tegelikult muidugi ühiskond peab olema. Ma ka rahvaliidule tänulik selle kriisi tekitamise eest, sest noh, ma arvan, et see kriis tekkis väga õigel ajal küll ütleme, jätame kõik selle erakondadevahelise suhtlemise korrektsuse ja selle kõik, aga aga ühiskond kahtlemata man selles mõttes martsuga väga nõus, et ühiskond vajas praegu nii-öelda järelemõtlemispausi ja niisugust, noh, mina julgeks seda nimetada tervendavaks kriisiks. Oletatavasti, et, et ükskõik millise tulevase võimu kombinatsiooniga see kriis laheneb toob see ühiskonnale tõenäoliselt kaasa selle valitsuse poliitika pisutki korrigeerimise sotsiaalsuse suunas. Tähendab, juba praegu on näha, et kasvatada katakse koos rahvaliiduga või jätkatakse rahvaliitu asendades mõne teise jõuga või jätkatakse isegi mingisuguse teise jõudude kombinatsiooniga. Aga pane valitsuspoliitika tõenäoliselt korrigeerub pisut sotsiaalsemaks, mida ongi väga vaja. Et, et selles mõttes muidugi rahvaliit täidab nii-öelda ühiskonna sanitari rolli praegu oma väljaastumisega noh, küllalt hästi, eks ole, ja, ja paneb nii-öelda kõik osapooled tegelikult ka asjade üle rohkem mõtlema. Ja tõepoolest nahku Juhan Partsi ja Reformierakonna poolt on ju näha, et et ja noh, nad on ka seda on öelnud, et tõepoolest, et me kõik peame tegema mingeid kompromisse, mis on ikkagi väga niisugune teretulnud tõdemus iseenesest nende suust, et sellest aru saadakse. Küsimus nüüd on, kui kaugele kompromissi tehakse, aga juba see tõdemus, et mingi kompromiss tuleb ilmselt niikuinii ükskõik missugused kombinatsiooniga ja tegelikult ega eesti rahva seisukohalt vaadates võtame nüüd natuke laiemalt, tõuseme erakonnapoliitikast nagu kõrgemale valus ausalt öeldes, et on see siis väga tähtis, mis nimeline peaminister meil näiteks üldse näiteks kahe kuu pärast või poole aasta pärast on või missuguse parteide kombinatsiooniga seda valitsetakse, tähtis on, mis poliitikat tehakse ja kui see poliitika muutub nüüd pisut sotsiaal reaalsemaks tänu sellele tekkinud kriisile siis noh, kas see, et kas see toob tulevastel valimistel mõnele Teile rohkem hääli mõnele vähem? Noh, ütleme nii, et lihtkodaniku seisukohalt ei ole see ütleme nüüd just väga peaküsimus. Et, et mina, mina arvan, et selles mõttes on tegu sellise tervendava kriisiga, kus parteid peavad peeglisse vaatama. Noh ja kõik nad kriisi osapooled peavad ka tegelikult. Noh, tegelema sellega, et ühiskondlik lepitaja, mina kuulen, toimetaja Mõõdukad häält, tore võib olla, tegelikult ongi vot see, ma tahtsin veel selle mõtte öelda ühe mõtte veel lisaksin et enne Šveitsi sõita, et võib-olla see, mis praegu sünnib, ongi tegelikult ühiskondlik lepe mingis mõttes vähemalt lõikumine sinna suunal tähendab olnud ja ta on võib-olla palju rohkem ühiskondlik lepe kui see paber, mis mingi hetk ja aga see alla kirjutati ja mis tegelikult mitte midagi. Faber ei muutunudki midagi, tegelikult seal on selles mõttes on seal õigused ühiskondliku leppe kui sellise ideega Loogia või mõte on nagu teostamas tegelikult lihaks saamas. Ainult mind ikkagi huvitab, et kui sa ütlesid niimoodi, et noh, kõik natukene siit-sealt karrigeerijad võtavad tagasi, et, et kas, kas see on lahendus või on siiski olemas ka mingi alternatiiv? Vahel kirjutavad meil täna kirjutavad vennad rauad seal, et noh, asi võib lõppeda revolutsiooniga, rahva rahulolematus on suur. Kuivõrd tõsine selline oht siiski on, et, et noh ei jõuta mingisuguse niisuguse mõistliku kompromissini ja kas meil on olemas nii-öelda alternatiivi, sest kogu aeg on ju rahvast nadu erutatud selle Keskerakonna hirmuga, aga nüüd paistab, et ka Keskerakond ei ole, Keskerakond on võimu võtmas. See on täpselt niisama võiku vait, Savisaar, sest ei saa ju tõsiselt võtta tema pressiesindaja Evelyn Sepa. See on ette lükatud rääkijaks rääkijaks. Aga. Aga seal olnud siis maestro tore inimene. Aga tema, ta ei ole siiski partei liider. Eks ole, no arvestades tema tervislikku seisundit ei ole tõenäoliselt mõeldav, et ta võiks peaminister, aga, aga lähme siis keskarane toimub. Sealt ikkagi kui Keskerakond valitsusse nüüd läheks, siis variant on see, millele viitab ka Taagepera, et valitsus millega ka nagu Res Publica saaks nii-öelda leppida, on, et valitsusse võetakse Keskerakonna euromeelsed ministrid ja noh, mis seal siis ütleme Mikserile Kreitzberg ile Jaanus. Noh, kelle puhul nagu, eks ole, ei ole noh, ei oleks ka tegelikult puhtinimlikult ilmselt probleemi nendega koos töötamisel, tegu on igas mõttes ütleme, koostöövõimeliste inimestega. Aga Keskerakond ja Isamaaliit sammas, valitsus, mis sa teed tarud? Eestis on kõik võimalik, aga pigem eelmise mõttehaagi juurde tagasi. Räägiti, et läheb sujuvalt lõppe poole. Kas ta nüüd läheb, tähendab, meie ise läheme kuskile sõnastatud seadus näeb pisut ja ta peaks palju rohkem olema. Oleme juba tegelikult ühenduses, kus sotsiaalsus on rõhutatud marki Euroopa liit. Ja selle taustal siiski tundub, Juhan Parts on kuidagi tasakaalu kaotanud või on ta seda meelega teinud? No nimetada meie hämarasid mõõdukaid gradikaalseks ehk Tiit, noh, nagu ta praegu iseloomustav ester ja Tammsaare Nestor, toom seal ühte patta, noh ei ole tasakaalukas tegu ega, ega, ega aru. Seal võib-olla see on just kompliment mõõdukatele, et nad lõpuks ometi hakkavad mingit nägu näitama, et ei ole niisugune Mõõdukad ei ole need sellest aru saada, kas nad on kuskil parempoolsed vasakpoolsed, et on selgelt vasakpoolsed ja, ja peaminister saab sellest aru, ehk hakkab ühiskond aru saama, et Mõõdukate näol on siiski vasakpoolne erakond. Kui nüüd rahvaliidu näol näiteks saaks ka aru, et kas nad on vastakad. Pun agraarerakond või ei ole agraarerakonnad ei, aga noh, tegelikult see, et ütleme noh, ikkagi tulles tagasi nii-öelda rahvaliidu personaalküsimuse juurde. Reiljani selle nädala tegija nägime igalt poolt võime lugeda, et selles mõttes Kuidas on nagu ka õigustatud, et me neist nii palju siin praegu räägime, et minu meelest ikkagi nad peavad tegelema nüüd ka ikkagi iseendale nagu selgeks tegemisega, mis tooli peal nats istuvad, õieti on nad ikkagi vasakpoolne või parempoolne, on selles mõttes, et kui nende elektoraat on ilmselgelt see, kes ikkagi esindab vanema Ma põlvkonna mitte kõige kõrgema sissetulekuga maa inimesi, siis me ilmselt üsna selgelt peaks nimetama Ma nagu seda vasakpoolset vasakpoolseks. Aga teisest küljest Villu Reiljani Mul on inimesi vasakpoolseks, sa oled ise Maalehe toimetaja, kas maainimesed on vasakpoolsed, maainimesed on definitsiooni, ütleme siis. Konservatiivsed. Võtame sotsiaalsete väärtuste kandjateks. Nii, aga. Klassikalises mõttes maainimesena pigem kesk või või konservatiiv seal seal ja ma ei ela Eestis enamik maainimesi eraoma väga ei saa olla väga-väga sotsiaaldemokraatliku meelelaadiga, sellepärast ütleme, maainimesed jagunevadki väga-väga mitmesugune. Ja kõigelt muult ja eks noh, see on nüüd jah, üks üks kategooria või lähenemine, aga aga, aga minu meelest on see noh, nagu oleks väga tervendav, kui Eesti erakonnad lisaks Reformierakonnale ka teised ikkagi kuidagi selgemalt oma profiili paika Kas saaksid mulle tundub, et selles on väga palju linnu. Et Mõõdukad ikkagi oma järgmisel suurkogul võtavad nimeks Sotsiaaldemogranaat, kole kaua, laulab. Vot sellest, see, see on 10 aasta probleem. Et minu meelest selles mõttes on muidugi Reformierakond Eesti poliitikas suvast nähtus, et nemad on selge profiili välja joonistanud, tundub üha rohkem ka sinna suunda, et et, et nendest võib kujuneda Eesti poliitika lähitulevikus niisugune universaalne häbipost, eks ole, kellele nii-öelda kelle kellega kaela ajada kõik see, mis Eesti riigis on nagu ütleme, vaenuliku tehtud viimaste aastate jooksul, et kõiges on süüdi Reformierakond. Et noh, et kuna nemad on sundinud kõiki viimaseid valitsusi umbes sellist poliitikat ajama, et see sellest, sellest võib kujuneda ka niisugune väga, et tõesti Rein Toomla hoiatab et Siim Kallasel ja tema sõpradel tasuks tõsiselt järgi mõelda, on väga kergesti võivad sattuda noh, sellesse, et kuna selles Eesti ühiskonnas on selgelt tunnetatav noh, teatav niisugune parempoolsuse kriis, eks ole, siis noh, loomulikult, et on vaja ju leida noh, niisugune selge patuoinas, kes on Eesti ühiskonna sinna viinud ja selle patuoina nimi, kui, kui varem võib-olla väga palju selle patuoina nimeks nimetati Mart Laari näiteks, eks ole, kes oli valitsusjuht, siis disüha rohkem hakkab praegu teisenema see, et selleks patuoinaks on ikka universaalset Reformierakond, kes kõiki seniseid valitsusi vähemalt viimase viie aasta jooksul on sundinud olema niisugused, nagu nad on, võib-olla nende partnerid poleks seda tahtnudki. Aga vot Reformierakond on süüdi ja. Kas suudetakse, no vot, see on hea küsimus kätte, siis ei ole tegelikult kui sa lugesid või, või jälgisid Siim Kallase ettekannet demograafiaalasel arutelul riigikogus, kus ta rääkis sellest, et võrdsustamine on bolševism. No seda ei saa teisiti ju võtta, kui, kui noh, täna väga hästi räime väidab, on oma Postimehe artiklis seda analüüsib ja räägib ka sellest samast õnge õnge. Muide, see on üldse üks väga huvitav asi, on kogu see liberaalide väide, et inimesele tuleb asünga hõngu, mitte anda ala. Ma nagu püüdsin veidi uurida, et kust üldse tuleb see hiina vanasõnadega poolest. Sellega kaasneb väga palju pikem lugu, mida ma ei hakka teile siin ette jutustama tegelikult Lääne kultuuris seda kasutatakse hoopis teises tähenduses kui Eestis. Mitte selles mõttes, et inimene on töötu, eks ju, et õpi, amet selgeks, see, seda kasutatakse rääkimaks sellest, et inimene peab ennast täiustama hariduse, hariduse aspektist ja õnge puhul öeldakse sellele samale kalurile, kes pakub õnged, tee sina üha parem õng, et see, kes tahab. Ma võtaks sinust eeskuju ja teeks ka endale samasuguse õnge seal hoopis teine ideoloogia, kui meil üritatakse seda Aga siin mina lisaksin, kui sa selle kujundi ütles, et ma tegelikult paigutasin selle ühte ühte üldrahvaliku näitemängu, mille nimi on Anne tänav ja ma olen sügavalt veendunud, et see jutt on natuke paheline ehk seal jutuga tulevad välja need, kes väga täpselt teavad järve kaldal, kus nad adisele õnge pakuvad, nad on juba võrguga tühjaks traalinud, need järved ja nii see on. Et see soovitus on silmakirjalikeks. Lisaks ma ütleksin veel, et ta on vastuolus kristliku moraaliga, sest mida andis Jeesus Jeesus, kolm kala ja toitis ära terve rahva aga meie soovitame, et Jeesus oleks pidanud andma näljastele õnge. Minge ja püüdke ise kala. Tähendab, vaat siin ongi see maailmavaateline lahknevused, millele ka need väin seal tähelepanu juhib, et et võrdsustamine, tähendab küsimus ei ole mitte selles, et me võrdsustaksime mehhaanilised vaid me püüame korvata loomulikult tekkivat ebavõrdsust, mis on objektiivselt tekkinud ebavõrdsus. Eks me ei saa olla eesmärgiks, et nagu öeldakse, andekamate paremate tublimatele edukamatelt ära võtta. Tublimad, edukamad ja paremad peavadki olema selle poolest paremad, et nad on ise vabatahtlik, Nonii sellest loobub. See on tegelikult ja kui Reformierakond selle asemel ütleb, et ei, olge isekad, olge ülbed, olge individualistid Egonstid, siis see ei saa neid olla küll vähemasti kristlikus maailmas mingisugune väärtus, vastupidi, nad peavad ise jõudma selle arusaamiseni, et nad peavad nendele andma, kes on millestki ilma. Ongi selles, et Reformierakond seda jutlustades tõenäoliselt võibki jääda üksi lähiajal, sest kogu minu tunne ütleb ja ma arvan, et see on seesama tunne, millest lähtuvad ka ka näiteks Villu Reiljan ja Jaak Allik oma niisuguses kursis võtmises, et et Eesti ühiskond, Ta on pööramas, eks ole, mida nad tegelikult isegi mitte pööramas, vaid on juba sinna sotsiaalse poole peale pööranud. Ilmselt just väga tugevalt selle viimase poole aasta jooksul, mis tõepoolest see on muutnud nii-öelda õhustiku võrreldes kevadise koalitsioonileppe allakirjutamisega. See õhustik oli siis ühesugune ja täna ümbritsev õhustik on teistsugune, et see on kindlasti muutunud ja tõesti nii-öelda poliitikas kogenud tajuga inimesed ju tunnevad selle ära, et, et õhustik on muutunud ja teised väärtused on ühiskond nas tugevamad, kõlapinda leidmas ja ja küsimus on tegelikult ka parteidel selles, et kui kaua neil aega võtab ühel või teisel, et aru saada, et, et valijad tõenäoliselt juba täna ootavad ka võib-olla isegi midagi muud kevadel ja midagi muud kui mõni aasta tagasi, kus võib-olla see Reformierakonna ideoloogia omas ühiskonnas palju suuremat kandepinda, mitte Reformierakonnaga. Aga üleüldse selline parempoolne ideoloogia on möödapääsmatu, mis, mis oli mingil mõttes selline varakapitalistlik tunne, et äkki tõesti, me kõik saame rikkaks, et äkki anti, noh, et oleme, võrdlesime nägudele. Alaska kullapalaviku ajal, kui kõik lootsid oma kullatüki leida. Hästi madalad sai ainult tõesti Dohane rikkaks. Sulev, sinu. On kosutav kuulata ja, ja mul on hea meel ikka teada, et sa oled, oli see lehe peatoimetaja, aga ma tahaksin enne lõppu siin natukene meediast rääkida ka ja ma arvan, teeme kõik natuke, tahame. Nagu uuringud näitavad, ega ajakirjandus enam ei olegi nii soliidsele usaldusväärsel positsioonil 38 ja see on, see on päris masendav ja kui meedia neis olukordades ei ta isegi mõjub, aga on teataval määral silmakirjalik või tema esinduslikumad kujud, solistid ikkagi arutavad seda. Kas või seegi masendav lugeda, Priit Hõbemägi, ise 10 krooni postkastis, milles ta nüüd ilma on jäänud või, või mõne teise autorina kitsalt need parteipoliitilised analüüsid ja ja noh, üsna läbinähtava vaata ka ikkagi sellele egoismi poolele, see ei ole meedia roll enam iseseisvuse taasiseseisvuse, mis ta sind on 13. aastal? On, on aeg uskuda ja tajuda, et see, mis ikka ühiskonnas valus on, tõesti valus ei ole, naeruväärne, ei ole mõnitamisväärne lumpendik vaid vaid see on noh, riigi püsimise probleem ja kui meedialiidrid ja solistid seda ei taju, siis on nende laeka taanduda varsti. No vot, see ongi jälle üks väga huvitav teema, me tee peal oli palju aega ja rääkisime sellest, et tegelikult ju meedia loob meile ühiskonnast sellise dihhotoomia Homse pildi, see on keeruline sõna tegelikult, et ühest küljest on eliit, see on see kroonika seltskond ja teisest küljest on politseisaadete seltskond meil nagu enam tavalist eesti inimest ju ei olegi meedias meil on kas sotsiaal porno või siis on noh, ütleme, teine porno ehk siis nii-öelda see kroonika ka seltskond ja, ja sinna vahele jääb tohutu tühimik, aga kes neid esindab, missugune meedia võib-olla mahaleht ainsana veel esindab ütleme seda rahvaosa mulle üha rohkem selline tunne, kui ma nüüd oma kolleegide suhtes nii kriitiline, külla saadav pressinõukogu esimees oli. No ma. Mina tulen värskelt ajakirjandusest ja, ja ka ei tahaks olla ja aga, aga neid jõnkumisi ja võnkumisi noh noh, olen ju seestpoolt vajunud ja olen, olen toimunud ka seda, mis on soovitav ja mis ei ole soovitav. Muidugi ma olen jäänud isemeelseks, aga ma ütlen, et on viimane aeg siiski siiski minna adekvaatse pildi juurde. Aknaga, võib-olla hakkab ikkagi ka meedias asjad muutuma, et Postimehel on uus peatoimetaja, kes on. Sinu hinnangul esimese nädala olnud tõbine ja ei ole eriti samblal lehe sisu juhtida. Ma arvan, et ta on väga hea sotsiaalse närviga inimene ja, ja võib-olla võib-olla leht muutub mingil määral, noh Päevaleht sel nädalal avaldas programmilisi enese tutvustuslike artikleid Aavo Koka sulest, mis mida minul oli väga rõõm lugeda, et et tema arusaama on ka, et Eesti ajakirjandus pöörata selliselt ütleme, vahutava suuga valvekoera positsioonist palju sotsiaalsemaks ja rahulikumaks ja, ja minu meelest on see väga õige äratundmine, mis ilmselt üha rohkem ka Eesti ajakirjandusliidrite ja loodetavasti ka omanikke Vot, see on emad ütleme meelde. Tajusse võib-olla võib-olla teatud nihkega, kindlasti jõuab ühiskonnas tervikuna ja siis ma arvan, need asjad ka tasakaalustavad, et, et ma, ma arvan küll jah, et on väga vajalik, et Eesti meedia oma usaldusväärsust taastaks. Seal 38 protsenti, muide siin on veel kõige imelikum asja juures see, et siin on nii eesti kui vene lugejate hääled kokku loetud ja teatavasti vene lugejaskonna usalduse on palju kõrgem. Nii et eesti lugejaskonna usalduse on veelgi madalam. Mina siiski ütleks seda, et, et huvitav on nende ajakirjanduse usaldusväärsuse küsitlemistega alati see, et, et kui küsitakse usaldusväärsust üleüldse, siis saadakse mingi väga madal protsent. Aga kui kanalite kaupasid konkreetse Usaldusväärsust konkreetse ajalehe suhtes, siis tihtipeale see osutub ikka palju kõrgemaks ja kõigi puhul mitte ainult. Ma olen tehtud uuringud ka näiteks raadio ja vikerraadio suhtes, millel on väga kõrge usaldusväärsel kombel, et see nagu ei lähe ajakirjandusse sisse. Et natuke on see sarnane tegelikult ka, kui me kanname sama paralleeli üle poliitikasse, et üleüldiselt Toompeal istujad on ju, eks ole, pätid, kaabakad ja nii edasi, noh keskmise niisugusi liisivad autosid, jube, eks ole. Aga samas, kui see konkreetne riigikogulane näiteks läheb rahvaga kohtuma, sega teda mädatomatitega ei loobita, siis öeldakse, et lugupeetud härra ja me saame aru, et teie olete väga tubli inimene ja tegelikult noh, kui veel natuke räägitakse, selgub, et ajabki väga õiget asja. Tema partei ajab väga õiget asja, aga vot näed, kõik teised seal. Ja, ja midagi on siin natuke sarnast sellega, et et võib-olla ühiskonna noh, teatud niisugused pahameel, et on ka pisut niisugused pisut nihkes, võib-olla selle tegeliku isegi selle, selle tundega, mis, mis inimestel ka endal on, aga, aga mingit negatiivismi lihtsalt on väga palju. Ma ikka väga loodan, et, et tuleb ilus talv ja Kristiina Šmigun Või noh, ühesõnaga võidu näeme kogu ühiskond muutub natuke sõbralikumaks, aga kuna need on meil ikkagi see suur vene asjatundja, siis me enne saadet rääkisime natukene sellest kurikuulsast loost, kes keda rahastab ja sul oli siin küllaltki omaseisund. Tähendab väga lühidalt, kolmapäevases kesknädalast teatavast teame täpselt, mis leht see on. Edastate õieti, see ei ole otseselt nende infoliilia šokolintske tuntud vene korrespondent, intervjuu vene Parempoolsete jõudude liidu juhi Boriss Nemtsoviga väga tuntud poliitik, tõsiseltvõetav inimene, kelle intervjuus tuli ilmsiks, et noh, ta sõbralikult otseselt välja öeldud, aga noh, seal muud võimalust ei ole, et osa Res Publica poliitikuid on, käivad aeg-ajalt Moskvas oma töötasu kätte saamas ja siis sellele teatavas stiilis kommentaari Gräzini Igor Gräzini üsna niimoodi ära seletavaga ämbrile ämbrile osutav asi. Mind hämmastas, et see mingil määral üldse muus muud meediat nagu ei puudutanud ja oletan, et kui oleks midagi sellist näiteks ilmnenud noh rahvaliidu suhteliselt oleks näiteks neid rahastanud Moskva agraarpartei räägivad ja Keskerakond keskerakonnas küll oleks lehed lähedase keskselt lehed, seda, seda probleemi ta ei saanud, ma võin eksida. Võib-olla tõesti on tegemist väga tõsise asjaga. Väga, aga vist ikka väga ei ole, see näitab ka mingit meedia kallutatust. Mulle tundub, sest mis käsk nädalas ilmub, on järelikult selline rämpsu ei kõlba kõlba üldse edasi rääkida või kõlbab ainult põlastada? Jätan ma. Aga teades soovi, see on või noh, teades ma ei tunne teda isiklikult jälginud seda, see mees tavaliselt sõnu ei pillu, ta tegi seda mingi Kuulge, te ajate segamini, võib-olla ta ei mõelnud Res Publicat, ütles Reformierakond. Ei mõelnud Eestit ja Lätit? Konkreetne Eesti. Küll mul on seoses sellega kahjuks siukene kummaline, üsna äsjane kogemus siin ka, mainisite seda Juhan Partsi ütlemist valitsuse istungil. Neid hinnanguid, mis anti erakondadele, mina tegin neljapäeval siin päevas saadeti meie uudistereporter, kes käib alati Toompeal, pressikonverentside rääkis mulle juba siis tolle, no küll mitte eetrisse eetriväliselt ja niimoodi pingsalt ootasin, et millal see siis nüüd välja ujub. Millal need ajakirjandus selle üles võtab, see oli ju tegelikult pressikonverentsi ainukene sisuline sõnum, kui minister hakkab, nagu öeldakse, poliitilist maastikku paika panema. Ja ei reedel kippu kuskil sellest alles tänastes lehtedes, leian ma selle kohta mingisuguse kajastuse, et huvitav, et kas siis on ajakirjanduses mingi sisetsensuur või, või, või kes siis otsustab, millal nisukesi asju rahvale räägitakse ja millises kontekstis minu meelest oli kogu selle pressikonverentsi ainukene ereajakirjanduslik sõnum. Midagi muud seal ei tulnud peale selle, et jätkuvad läbirääkimised. Et tekib nüüd küsimus, et miks nii sa oskad seletada peatoimetaja Sulev, et kes, kes selliseid asju nagu otsustab toimetustes. Ma arvan, et toimetus otsustabki, ilmselt toimetus millegipärast. Jah, otsustas asju tähtsuse järjekorda asetades, et et tähtsad on teised asjad. Riigimehelikult, et meie nüüd esialgu räägime tõsised asjad ja siis päev hiljem räägime, mitte tõsised asjad või, või. Nii-öelda, aga seda on jälle kõrvalt väga-väga raske ka nüüd öelda, et vot toimetus peab kajastama just seda uudist ja ei pea kajastama toda uudist, et ütleme mina ei oska nagu siin väga niisugust otsest Res Publicat näiteks tohutut sõbralikkust Eesti ajakirjanduse puhul küll viimasel ajal näha, minu meelest on nad saanud ikka ikka rõõmuga niiviisi, noh, Juhan Parts isiklikult. Solomoni teda on tehtud peksupoisiks, sest teatavasti erakonnas ei ole tema nüüd see kõige olulisem otsustaja. Ta on lihtsalt vaata, see otsustamine või mitte otsustamiseks täiesti groteskne juhtum, reastas Eesti ajakirjanduse, kuidas kajastus kuskil mõni heidab siiamaani ette, süüdistas ka Postimees Postimees siiski selles süüdlane koga näki oli võtmekuju Tallinna linnavolikogus, kellega isamaaliitlased olid nõus koostööd tegema siis kuidas seda serveeriti, või üldse serveeritud? Mul mul oli, mul on see kuskil fiks veeritud, see oleks tobekoomiline episood. Peaasi, tol hetkel oli vaja Keskerakonna ära teha, äkki leiti Kobanes liitlane Päevalehes? Mina ütleks siiski, et ma arvan, et igasugune meediakriitika on väga teretulnud ja noh, selleks on annaks olemas kummut kanalid nagu rahvateenrite saade. Tahaksingi lõpetada meedia kriitilise arvamusavaldusega, et kui eilne Postimehes üsna palju tähelepanu pöörab president Arnold Rüütlit Talle eelseisele Šveitsi visiidile, mille otstarbekus ei ole võib-olla eri meelt, siis on et esmaspäeval Arnold Rüütli kogu Soomes väga suurt tähelepanu saanud esinemine ei ole Eesti ajakirjanduses leidnud mitte ühe jaa võrragi kajastamist, nii palju siis sellest, aitäh, Teet Kallas, Sulev Valner, saatejuht Mart Ummelas Kuulmiseni nädala pärast, siis juba aaria seltsis, kes on tagasi jõudnud Iraagist.