Kolme päeva pärast saadavad miljonid inimesed maailma säravana aastat ja tervitavad uue saabumist, nende seas ka meie miljonikeni. Sel puhul mõtlevad noored rõõmsalt kaunilt terendavale tulevikule, aga need, kellel on, mida meenutada, heidavad pilgu üle õla ja mõtlevad aastatele, mida kunagi samuti suurte ootustega on tervik. Tatud. Mulle meenub sel puhul aastavahetust 1000 943944. Olin sel ajal seoses tähtsate asjaajamistega Eestist eemale. Venemaal raudteesõlmes nimega Volossovo. Kuulusin sel ajal Militaarsesse kooslusse, mida mäletatakse Fischeri pataljoni nime all. Minuga koos oli hea sõber Uno Veenre. Andku taevas talle tervist ja pikka iga. Mõlemal oli kaasas pill, temal, akordion, mul klarnet, mida siis vahetevahel oma ja kaaslaste ajaviiteks koos mängisime. Peagi käsutati meid ülemustele kõrva rõõmu pakkuma ja kui saabus vana-aasta õhtu, võttis automafišermeid kaasa Narva, kus tal oli plaan teenimas seltskonnas uut aastat vastu võtta. Kõik oli kena, härrad ohvitserid oma daamidega salongis amiseerimas jalga keerutama. Meie mängimas eesriide taga väiksemas toas, kuhu ka meile oli päris korralik laud kaetud. Vana aasta läks, sest kus tal pääsu tuli ka uusklaase löödi üleüldises demokraatiapuhangus kokku ka pillimeestega. Ja umbes kella nelja-viie paiku loobuti meie teenustest. Kumbki sai kolm päeva puhkust. Sellest, mis edasi sai, olen ma kirjutanud raamatus omad viisid võõras vees. Seda siin ümber jutustada, viis liiga pikale, ütlen vaid seda, et sellest nii kenasti vastu võetud aastast tuli mitte ainult mulle, vaid tuhandetele eestlastele. Üks järjekordne närune aasta. Narva pommitati maatasa, suuri purustusi kandsid Tallinn, Tartu, Tartu ja Pärnu. Eesti pinnal löödi küllap vist ajaloo verisemad lahingud, kus puruks löödi ka Fischeri pataljon ja tapeti hulk meie Häidsa Bru. Eesti vabastati järjekordselt, paljud said priiküüdi Siberisse ning ülejäänud hakkasid maruliselt kommunismi üles ehitama. See oli siis aastal 1944 nii-öelda pähklikoores lühidalt kokku võetud, kuna aga üks lugu, mida me õunaga tookord mängisime, oli Albert fosseni soosinud viir säherdused me oleme siin mängib seda helilooja ise akordionil ja Eugen hankel klarnetit koos Albert fosseni, tants rütmikutega, Rudy surige tertsiti taga kutsub. Tule, joo minuga üks klaas ja laula, sääraseid me olene ja säärasteks Kaijäämi.