Võiks öelda, et ainuke temast järele jäänud portree on tema allkiri mille hingeks on tema nimi. See nomenicus hispaania keeli dominiga. Mis tähendab jumala poega? Elke Reigo signeeris oma pilte Dome, Nikos teadokoobolus, Kress, see tähendab kreeklane elus kirjades dokumentidel kirjutas ta Allandame Niko teadokoboli Italiseerides oma nime. Samuti hispaniseerides, et rahval oleks lihtsam. Teda kutsuti Domini kaks aga ei söandatud kasutada teadokoopolit nimetades ta hoopis ladinapäraselt helk kreekaks. Et märkida tema kreeka päritolu. Nimi tundub bütsanslik ja Ateena numismaatik. Muuseumis leidub üks tina pitsat 14 10.-st sajandist mille ühel poolel on kiri Diotookose manu eeli pitsat mis deodokoopuluse nime algkuju. Suguvõsa pea Diotokos asus elama Korfule ja üks haru Kreetale. Kui saart valitsesid venelased. El Greco allkiri on dekoratiivne nagu tema maalimismaneer Ki ennekõike nooruse ajal, kui täht oli tema jaoks kaunis vorm. Aga samuti hiljem, kui ta kasutas ladina kursiivi dokumentidele alla kirjutamisel. El Greco maalist tähti kindla ornamentaalse sihiga. Kõik ta nooruspildid on signeeritud eeskujulike Kreeka suurtähtedega mis on sellised, nagu neid ei suudaks teha ükski Scredent. Kaunid korrapärased ja puhtad. Need on puhtsüdamlikult hoolika noormehe omad, kes maalib ikoone, millel kõik tähed, lühendid, pühakute nimed peab olema allutatud konventsionaalselt ilule meeldivale vormile. Kõik Ellgregos on geniaalne isegi see, et ta lihtsalt kirjutab oma nime mõnele pildile nagu näiteks Püha Franciscuse stigmatisatsioonile tehes sellestki väikese meistriteos. Kõikjal Gregos on salajane harmoonia, salajane loogika. Ta isegi rõhutab harmoonia ja loogika näilist puudumist. Selleni välja, et on Julio Kloovio portree signeerinud väikeses kirjas vastavalt maalitu isiklikule stiilile. Pärast toleedusse jõudmist teisendab El Greco oma tähtede kuju. Nad muutuvad kraatsilisemaks. Nende joon on Nadkem. Kuid nende dekoratiivne ilu jääb põhiliselt muutumatuks. Tema käekiri ei reeda kunagi vanadust. Seda tõendab kiri, mis on käespühal Paulusel apostlite seerias Ellgrego muuseumis toleedus. See pilt on maalitud juba tema vanas eas 1604. ja 1614. aasta vahel. Kirja tekst on selline. Tiitusele käte pealepanemisega ametisse õnnistatud Kreeta kiriku peapiiskopile. Ja selles elab seesama haruldane ilu, mille Kreeka andis oma käekirjale siis, kui ta oli veel ikoonimaalija. Aga kui tema allkirja saab interpreteerida siis tema portreega seda teha ei saa. Missugune on nende paljude portreede seast kunstniku enda oma? See mõista? Ei kujuta, äkki kreekud ennast? Paberites tuunimine ei anna vastust küsimusele milliste hingevaevade ajel ei tahtnud maalija oma käega märkida autoportreepilti. Mis seda ometi oli. Kogu El Greco looming nutab taga seda pilti ja koosneb selle puudumisest. Ta maalis oma pilte, et päästa ennast igavesest unustusest. Ja ei päästnud, sest ununes seesama pisiasi hurmatut pilvedest ja inglitroonil istuva jumala silm taevast, juuresolekust kadusel Greeco maisest elust nii hästi oma tegelikul kujul kui ka põrmuks saanuna, sest tema hauast pole leitud isegi pealuud. Otsekui oleks see saanud nimetuks modelliks tollele pea luule, mida vaatab Püha Franciscus, kui oma tulevikupeegeldust. Võimalus leida tema piltidel kedagi tema sarnast. On seda ebamäärasem, et ta neile oma rüütlifiguure lõpmatult teis endas Et Ado Leedo keskkonnas riietus habemik rüütlina Kastiilia rüütlite stiilis kellele kuulus Toledo mäel valitsusvõim ja et niisugune välimus meenutas piibli kirjutajaid, aposleidki anel Grego oma rüütlite ja evangelistidega kokku sulanud ateljees oli talle auto portreerimiseks isiklik Veneetsia peegel. Ja teinekord meelitas see teda võtma iseennast, modelliks mõne endise aja rüütli või see usukannataja kujutamisel. Sedavõrd ehitas ta oma kujutlusi ja elas kujutlustes. Et muutus ise üheks nendest milliseks teadmatus on peaaegu absoluutne. Ja neil hetkel, mil Prado muuseumisaali jäävad üksi, vaid ennekõike siis, kui kõik on läinud einestama ja valvurid tõmbunud oma nurka ja lasevad leiba luusse. Olen ma kõndinud ühe ELK Reigo pildi juurest teise juurde ja küsinud kes neist ainsatki sõna ma ei ole palunud. Sest ma juba tean, et kogu looming pöörduks pea peale, kui pilt hakkaks kõnelema. Kui üldse, siis vaid üht naeratust, ühtainsat märki. Sa võiksid päästa oma hinge avades või sulgedes oma silmad, kui sa oled, see pomises mõte ühe või teise, tema alla kirjutatud tundmatu portrees. Pilt hakkas särama, seda enam, mida enam ma teda vaatasin. Ja mõistis mind rohkem kui mina teda. Kuivõrd tema nägi mind teisest ilmast enim, mida ma võisin tunda ühe salapärase kommunikatsiooni kaudu, oli, et ta ütles mulle küll. Pole olemas suuremat piina kui kord elannu elutus. Ja pole olemas suuremat tragöödiat kui olendite pilkude ja vaimude põlistaja oma, kes ei ole põlistanud iseennast. Hispaania see on suur muuseum, kollane ja must. Hispaania elu heletumedus tähendab heledat orgu, mille põhja säki kerkivad mäeahelike sünged järsakud. Elame koos ühtidega ja tulevad teised. Hispaania kooselus on suuri vapustusi, stiili vaheldumist aga alati kõige heledamast kõige tumedama, nii või vastupidi ei iial hallust. Seda ennekõike keskplatool, mis toidab ajalooliste kirjanduslikud õelust provintsides. Hispaania one elude, unistuste ja surematute piltide muuseum. Ta on nagu tõugude arhetüüp, vaikiv valuvorm mis säilitab pühad matriitsid Hispaanias nad paljastavad ennast lasevad ennekõike paista oma sisedraamat jättes kõrvale pateetiliselt maskid. Kuna teistel rahvastel on rohkem välist silmakirjalikkust kui meie hispaania, rahvuslikul tüübil. Hispaania on visandanud maailmale eluteatri näitleja kuju kelle hing on täisjälgi. Selle avastaski El Greco oma portreedes. Hid algod, pale, kahvatu süda, hõõgvel, vapustasid teda. Hid Algo oli Ilmlik müstik. Puhas puhtuse enese pärast. Metsikuseni. Nagu ei keegi, on hid, algosid, defineerinud. Esteban hilja Gonzales. Olla Hi Talgo. See on seesama, mis olla poeet. Pääs igavesest viletsusest ja alatisest näljast. Nagu see korda läheb vähestel. Ellgreegole meeldis suhtlemine Idalgudega ja sõprus, nendega ei lasknud tal toleedust lahkuda. Otsekui varjuteatrikujude üllatunud vaatajat, kelle ees ei astuvat surematut pildid. El Greco Ihastus sellesse kinnasteni musta rõivastusse, mille poolest Hispaania oli maailmas kuulus baldasarekastel joone pani imeks hispaanlaste iseäralikku maaniat kanda üha musta otsekui iseennast leinates või järjekordset leina põhjust oodates. Käilisi isegi kahtlused, neegrid kannavad musta nahka meelega. Helk Reeko haigemajad. Haiged rüütlid, olendid segasest langetõbisest, hirmuunenägude Hispaaniast. Tollase hispaanlase osaks oli au ja kuulsus. Jõuetuna seda kõike säilitama jooksis ta verest tühjaks. Ameerika nõrgestas Hispaaniat, ent lausa lakkamata soosis teda maailm pakkudes talle vallutusi ja võite. Oma võimuga ei jõudnud ta kuhugi ja tema verd imesid Needsamad lohemaod, keda ta oli võitnud ja põlvili surunud. Vaesed tolle aja hispaanlased. Surnu kahvatud omaenda suuruse pärast. Põlvitava aadlimehe kõrval seisab püsti vend kes jagab rahu ja halastust. Hirmud Tapalava õõnsa palgelisele ohvrile. Valges mantlis aadlimees palub viimset armulauda ja olgu küll, mitte marmorist maalitud elu alles hõõguvate värvidega on ta juba mausoleumi kuju. Inimene varjud silme all otsimas sõnu surma ees. Jõud lahkumas kätest palub aadlimees viimset võidmist. El Greco äratas üles laatsaruse elustas surnupealuid, tehes neist teatrimaske ja asetades kindla pilgulisi silmi. Tühjadesse, koobastesse. Ta kohustus kinkima ellu äratatud kohtunike kogu linnale, mis ahistas ta südant õhutas ületama iseennast ja sundis tunnetama oma maalija orjust. Ta adus, võitlust linna ja kunstniku vahel, mis teda erutas. Panin talle suhu armu paluja või kurjast vaimust vaevatud kaebed kihutas teda leidma omaenda valduste võtmeid. Ellgrego mõistis neid kohtunikke, oskas läbi näha nende võrke ja maalis neid veidi üllatunud nende olemusest. Enne tema tulekut toleerusse olid neid näinud teisedki maalijad. Aga märkamata pahupoolt üllatumata kõrvale jättes musta ja valge vastandamise hulluse nende habemete varjus nende kirgliku mängu jumalaga panuseks omaenda elu. Polnud ju vaja muud, kui veidi keerata pilku jääda sisimas muulaseks ennast sisse seades selles keerulises vaimulikel linnas keset patugahetsejaid rangeid ilmicrendi, tooreid, rõvetsejaid, eraelu, julmi, käsuandjaid, suurusehull, usu märatsejaid, kes sajandite nälja ajal õgisid iseennast. El Greco munkade kohutav saladus on, et neil pole peas mitte kabudziinlastega puutsid vaid hauast välja kaevatud omad surilinast. Seega Puutse raamib nende nägusid, nagu oleksid nad surnud. Valge lõuasside soonimas kõhnu palgeid teravdades näojooni, rõhutades laiba ilmet. Need surilinas olendid silmitsevad risti oma surma joobumuses viimast korda väljunud kirstust, et tulla pildile. El Greco saladus on, et ta tabab maalitavate ihuvärvi segades roosat, valget ja ooperit vahaküünalde, kaameid, toone. Seda jumet, mis kõneleb halvasti ravitud põletikust alatisest, süümepiinast põrguleekide vastu, kumas siin maises elus maalidel Grego meistrikäega agoonia, arstijana, süvamõtlejate vaatlejana surnu silmade avajana. Alati pole ta vaevaks võtnud neid kinni maalida ja annab teistele igavesti edasi. Oma kohtuotsust ootava Hispaania näod. Paisete valuhood hulluse viimane tiir, rida päid, aukroonid vastandumas lõuahabe neile. Sellepärast seisavad need pead surematuse pilvele otsekui oleksid nad äsja mahalõigatud ajatuse astjasse. Need pead näivad kehast eraldatud mingi kindla kurja tagamõttega, mis pole hautud neis südameis. Emis uhkeb rangust inimliku hingepõhja kus ta ometi oleks võinud leebuda. Kõik nad on oma ja kommete hirmuäratavad kohtumõistjad. Halastamatult pihiisad. See rahvas, kes koosneb äärmiselt kummalistest isiksustest fanatismi, hingestatuist pakub tänulikele maalijaile karmilt eripäraseid nägusid. Sellepärast võlusid keel Greecot, need olendid märgitud saladusest, palavikust ja pühendumisest. Atleetide ja daamide eluküllus, mis valitses Itaalia kunsti on ta ära tüüdanud. Ta ei armasta figuuride toorikust ja täitlust. Ta oleks olnud võimetu maalima puusakat maas külitavat Veenust. Need pillid on nähtud uurija silmaga vanamehe või kohtuniku omaga. Nad esitavad sallimatut Hispaaniat, mis kogu oma elu on sulgenud alalise vaesuse kitsaisse, tänavaisse, teistega kokku leppimata, mitte milleski türanni kurjus kätkemas, igas rüütlis arvu tutte türannidel. Ma El Greco ei maalinud neid selles säras, mille Veneetsia maalijad andsid oma tähtsatele meestele vaid tusaste, kurjade jäikadena lõpuni sirgetena oma leppimatuses, kuigi sees juba uuristab vähk. Neil hullusest haaratud meestel polnud kirgi, mis pärit klassi säilitamise vaistust, nende kired. Olite istlikud ja venna tapjalikud nende vihkamise suu, jõiketserluse verd kuna nende silmad palvetasid Allahi jahve ja Jeesuse Kristuse poole. Naised, valuhood, hulluse viimane piir. Õnnetute ja kohutavatena oli neist igaühel oma pühendumuse hetk, mis tegi nad näitlejaiks hämaras ja meeleheitlikus kirglikkus ja trotslikus draamas. Igaüks uskus oma jumalasse, koondas kogu oma killustunud energia etendas sirgu ajada tema ees. Tegi endale lõpu omaenese mõõgaga, et leida lunastust. Selles hetkes nägi neid ELK Reigo. Neid uuristus, religioosne vähk. Muutes neid äkiliseks märatsevaiks, Digestunud surma saatjaiks. Neile olid võõrad kõik juhuslikud iroonilised rahvalikud naljad. Sellepärast Toledo ei tähenda rahvakombeid ega räämas hurtsikuid vaid surnud Pompeid. El Greco ei tahtnud jääda taevasse ja sellepärast maaliste oma müstiliste piltide kõrval portreesid. Ta laskus neisse, aga tõi kaasa selliseid kohtupäeval lõõma, et nägi portrateeritavaid inimesigi otse, kuid teostunud liha ülestõusmist. Oma portreejoovastuses tappis ta nad ära maalida neid kui surnust ülestõusnuid vastutades omaenda hingega lõpuportreed. Tagantjärele tehtud on need, mida maaliselt Grego seal all olid tema piltide vaesed, almuse palujad palja peaga kõrrepõllult nopijad, kes ei tea, mis on elu on aga liiga täpselt näinud surma, mis on nende üle võimust võtnud. Neil pole mitut palet kõrval mõtteid, harduse muutumist. Et nad polnud kunstnikud, puudus neil see ainus pale mis on peaaegu igal ajastul olnud aldis kaastundele. Nad on aadlikud, kelle elu kestis küpse eani ja kes riietasid end oma ühise viletsuse hidalgo rüüsse. El Greco otsis neist välja kõige vaesemad, kõige vaimsemad ja kõige lähedasemad. Aeg-ajalt kõneles ta nendega, jättes nad siis vaikima ja oma surma silmitsema. Et nad seda enam oma surematuse peeglis silma paistaksid. Nad elasid ühes ja samas jäises talvelinnas ühes ja samas hõõguva suve linnas. Nad olid Gregoga kohtunud kirikute käärkambris ja poodide tagatubades. Neile oli tuttav seesama Toledo õhtupoolikute vaikus. Seesama hüljatuse tunne üksinda seal mäetipul, mis linnast oli teinud pistriku pesa. Nad olid põrganud neisse samadesse umbtänavaisse, mis olid ahtad nagu nende elu. Valelikud nagu tee võimule, sest pole kitsamat linna kui tolleedo, sest ühtegi teist ei saa ammendada nii kähku. Ükski teine ei väsita nii väga. Ta on tahtevabadus kitsekarjamaal. Ta on labürint kalju tipus. Ta on oletus, mis kaob pimedusse. Sellest tihkest hämarikust, mis tol õhtutundidel hingevaevade kurnab. Võrsus El Greco innustus maalida oma sõpru valguse kustumise eel seda õhku asetatud valgust, mis nimelt Guawedo meelest oli parim inimese definitsioon. Põlistas El Greco. Kuni tekkis kahtlus, kas üldse ongi tegemist eluga. Seesama mis öö tulles haarab toleedus igavest. Tundmatud olid tundmatud omas ajas. Ainult del Greecol õnnestus neid mõista vastandada neid taustapimedusele ironiseerida kõigi segaste toleedolice, viirastuste, Luubainajate ja muude linna salaelanike üle, keda nad igal ööl enne päikesetõusu nägid. Liidame oma aja üheks ajaks ja neid polegi enam olemas, ütles neile El Greco. Maalige neid kähku, siis me ei kao enam olematusse. Tulime teie juurde tõestama teie elu, sest kui te neid maalite elate kahekordselt, kinnitasid nemad. Kas olid olemas tänavad, mida pidi te tulite küsisel Greeco tänavad olid omal kohal ainult selleks, et saaksime tulla tõestama nende kohalolekut, vastasid nemad. Seepeale viisel kreeka lõpule oma töö võlus esile oma sõprade olemasolu. Sisenes tõeluse joobumusse et omaks teha tunnetust linnast, kus ta elab ilmsiks saanud Kolgatast linnast kus pigem kaheldakse, kas üldse ollakse elavad. Ta andis eluarstile palsaneeridestavalgeisse toonidesse olles tal välja lõiganud südame ja kuivatanud palakate all, nõnda et temale jäid kahvatud palged, meelekohad, millele asetatud mõtleja sõrm mõjub viimistleva kujurja omana ja silmad, mis diagnoosivad tulevikku ühtlasi omaenese surma. See arstan haigem kui haige ja ometi veel võimeline neid aitama. See on geniaalse maalija ime. Oma vähiga on ta jäänud kaugete aegade taha. Ja ometi otsib ta haigeid meiegi praegu elavate seast. Ja raskeimad juhud mõeldavaist moodustavad tema klientuuri. El Greco lahkas elavana seda, kes ise lahkas surnuid. Ja selles näos põlistas ta kokkuvõtet kõigist palavikest, sealhulgas arsti, jänese kurnava ravimatu palaviku, mille ees ka tema ise oli enamasti abitu. Kõige ülevamatki surma läbinägev ilme on selle arstil kes aeg-ajalt on aimanud lõpumärke kõigevägevama, põues ja hääli haua tagant. El Greco peatas ta pulsi. Ta uuris ta auku vajunud silmi ja sai teada sellest, mis temas peitus rohkem kui tema ise. Eal oli teada saanud peidetud haigustest. Selle arstil ei õnnestunud enam ravida ühtki haigust nagu ka iseenda oma, millest kõneleb pilt. Aga üksnes portreega tegi El Greco temast meditsiinilaantes. Kui ta juba kord siin olete, vaadake mu naist ei tea, mis tal on, võib-olla angiin ja arst, tüdinud jälgimast omaenda suremist, läks daami juurde, vaatas läbi lapsi, lohutas vanu kodakondseid. El Greco nägi, et arst on ennekõike lahke lohutaja ja karm tõe tunnistaja ja ta tahtis teda oma ateljee molbertite keskele pildi kaudu osa saades tema tarkusest säilitades seda oma vaimses apteegis, päästes ta tänu portrateerimisele. Otsekui oleks kunstialateadvuse abil võimalik kaitsta teda arstide kurja silma eest. Ellgrego maalis oma inimesi selleks, et seada nad silmitsi jumala kohtuga. Nemad ise on endi kohtunikud, kes ilmuvad järel ilma pika pilgu ette. Vastuseadmise hommik annad äratanud. Hirm turitab nende viljatud olendite juust, kes nagu kõle, külm, kõnnumaa. ELK Regoli elavate inimeste väljakaevaja tema välja kaevatud nägudel on olemuslik ilme kõrgkihi oma, see, mida me näeme kõik tema vast maetud portreed näitavad oma lahatamatut sisemust. Esinevad kui elavad laibad. Väljakaevaja elas oma piltide hauatagust elu ja sai ise välja kaevatud iga kord, kui ta maalis mõne portree. Mõnikord paigutas ta oma kolgata piltidele aadlimehi. Ja nõnda on risti löödud kahe tellijaga luuris don andres Nuunies Madridist ja don Juan Lopez del akvaadra Püha tooma kirikul laekahoidja, kes koos preester Don anreesiga sõlmis lepingu, krahvorgaasin matuse maalimiseks ja keda hiljem võib ära tunda El Greco teise Kristuse jalgade ees. Martin mooniast, Elabo saadase kirikus Segovias. Panther paravitsiino portree on näoilme nii hästi tabatud et sisaldab terve eluloo. El Greco imetles poeetilise unistaja ning teoloogia kindlusse suletud munga konfliktsete inspiratsiooni. Ta nägi munga soovi pääseda oma sunnisärgist, aga veel tugevamat soovi sellesse jääda. Võta oma kanda süngelt voogav surilina, mille all keha elab püüdsetuna.