Lott Rec käib endiselt kormooni ateljees kuid viibib seal enam-vähem vabakuulajana. Ta ei hooli kuigi palju Kaini autorid tarkadest nõuannetest ja loob täiesti isikupärase käekirjaga töid. Kui nende autoriks oleks keegi teine. Ent kormoon, kellel puudub tema kolleegide ametlikult tunnustatud kunstnike vaadete kitsarinnalisus ja sallimatus ilmuta bla treki suhtes lõpmata suurt kannatlikkust. Kääbuse elavus, vaimukus, lapsellita, lustilisus ja veiderdamine, mis nii hästi sobivad tema enda iseloomuga teevad õpetaja lõplikuks. Ateljees käivad endiselt vaidlused. Kogu kunstimaailm on ärevil. Kahe aasta eest surnud maneer omandab järjest suuremat tähtsust. Kaua vaidlusobjektiks olnud kunstniku kuulsus algab postuumselt. Impressionistid jätkavad võitlust, kuid nende rühmitus on lagunenud ja nende teooriad leiavad juba nooremates kunstnik, kes vastuseisu. Sõltumatute kunstnike ühingu esimene žürii vabanäitus oli juba eelmisel, 1884. aastal seal sellise Pariisi linna paviljonis. Samal aastal asutati Brüsselis eesrindlik 20 ühing. Kunsti arengust tingitud arvamuste võitlus huvita Platredki vähe. Ükskõikne esteetikateooriate vastu suhtub ta võrdse vabadusega nii konformismisse kui Kamässumeelsusesse. Võtab head sealt, kust ta seda leiab, ilma pikemalt juurdamata. Ta soovib ainult omandada oskust väljendada seda, mis teda modelli juures erutab tõhusat ära proovitud tehnikat, mis võimaldaks tal öelda soovitut. Flot Rec pole sugugi põikpäine. Mõnikord püüab ta isegi kormoonile meeldida ja sunnib end ilusti maalima, kuigi see talle hästi ei õnnestu. Lotreki kindla piirilisemaks muutub maitse tunduks siiski kahtlasena nii mõnelegi traditsioonilise kunsti austajale. Ta hindab renoaari, kelle värvitada paeluvad tissarrod Rafaeli. Endiselt meeldib talle Forään. Ta räägib kui imest Ühest joonistusest, mille Forään tegi hiljuti krahvalfoonsist. Kõige enam vaimustab teda siiski teiega. Impressionistid on enamikus maastiku ja vabaõhumaalijad. Te ka seevastu on käsitlenud ainestiku, mis köidab kalotreki. Ta on maalinud pilte varjet teedest, ööelus tantsijanna dest ja pillimängijatest rambivalguses. Lisaks sellele on Lotrek ülimas vaimustuses tega kompositsioonide julgusest. Originaarsusest. Kummalise kokkusattumuse tõttu asub DK ateljee Grenjeedega ühes majas hoovi tagumises osas. Kuid Lott reki söanda sellele läheneda. Ta teab liigagi hästi, et karuse iseloomuga tega hoolib vaid nendest, keda peab meistriteks meistrite seas. Järjekindel kabaree dettantsusaalide ning eri seemont Maatrist mõne sammu kaugusel. Sten kergi tänav kaks asuva avaliku maja külastamine ei vähenda sugugi Lott treki loomehindu. Vaatamata haiglasele välimusele on ta nüüd füüsiliselt väga vastupidav. Ta jässakas keha koosneb jõulistest lihastest mistõttu ta võib väsimatult ujuda, aerutada ja hantlitega harjutada. Ükski pahe ei kahandada elujõudu. Ta väsitaks ruttu ära oma kaaslased, kui need järgneksid talle kõikjale ja tema kombel töö ning lõbudega liialdaksid. Ta ei maga peaaegu üldse. Heidab voodisse kõige hilisemal öötunnil ja tõuseb juba enne kukke ja koitu. Endine fotograaf foorist lubas lotereckil maalid oma aias, mis asub kolenkuuri tänava alguses. Hiiglasuured, puuhoovi kõrvalaed on vaid osaliselt haritud, enamik on hooletusse jäetud ning seda katab umbrohi, põõsad ja võsa. Kõrvuti sirelitega kasvavad seal mõned pärnad viigipuud ja Plataanid. Kirglikult vibulaskmist harrastav papiforist peab aias paar-kolm korda nädalas võistlusi oma sõpradega, kes sama sporti armastavad. Muul ajal on aed inimtühi ja täiesti vaikne ning Lott Rec võib seal segamatult töötada. Väikeses aiapaviljonis hoiab tomat töövahendeid ja mitmesuguseid pudeleid. Tuleb juua vähe. Seda küll, ütleb ta. Juua vähe, aga tihti. Enesestmõistetavalt Otsiplotrekiale modelle. Treeningu mõttes maalib ta portreesid, mis on talle niisama oluline kui muusikule heliredelit mängimine. Ta nimetab neid õppetükkideks. Hoolega tegeleb ta modellib psühholoogia analüüsimisega, mis teda ülimalt haarab kuid ei süvene kuigivõrd Impressioniste vaevavatesse probleemidesse. Ta võtabki loomaks nende heledad toonid kuid ei lähe milleski muus nende teed mööda. Aia taimestik ei huvita teda põrmugi. Kärmesti hõõrub ta laiali veidi värvi, et luua mingi üldine ettekujutus rohelusest, mille taustal eristub tema ainus huviobjekt nägu või siluett. Kui lott Rec otsustab lasta oma modellidel poseerida vabas õhus siis toimib ta vastupidiselt Impressionistidele. Ta ei püüa analüüsida valguse muutumist, varju ja peegelduse mängu, esemete nähtuva pinnatoonide olenevust, kella ja aastaaegadest vaid otse vastupidi, üritab teha avastusi loomulikumas valguses, kui on ateljees lihtsas juhuslikest elementidest vabas valguses, mis nõnda ei saa teda olenditest saladuste uurimisel kuidagi segada. Ta otsustab maalide nägusi nii nagu nad on. Hiljuti on ta saanud sõbraks Sandomeenegi nimelise kunstniku Veneetslase, kes on tulnud Pariisi kuulsust otsima ning on täiesti pettunud ja kibestunud sellepärast, et peabki retsemat tunnustust saavutamata. Ta ei jäta kasutamata juhust prantslastele etteheiteid teha, sest need olevat petmata lootusi. Lando meenegi soovitab Lotrekile noort modelli 20 aastast Mari Klementaan valandooni, kes elab temaga ühes majas. Kauni keha ja veidi kibestunud näoga iludus Mariiklementaan valadoon püüab kunstnike seltskonda pääseda. Ta armastab kirglikult joonistada ja teeb seda kõikjal. Kui muud ei ole, siis seintele või kõnniteedele nii söe kui kriiditükikese kui ka pliiatsiga. Pooleldi vastu tahtmist, abistab ta oma ema, kes on Guelma tänavas pesukoja avanud. Mariivib kunstnikele pesu koju. Ema klientide hulgas on kabi kalli platsil elav Vii Tshavan, kes neiut tähele paneb. Lepitakse kokku, et Mariiklementaanis, sammudel, kes hakapi viia ateljees iis poseerima. Lotrekiparoteeritud püha hiie muusad ja effebid pole keegi muu kui mitmesugustes poosides maalitud Mariiklemente. Igaühes neist leidub midagi temast. Kolmapäeva, 10. juuni keskööl tõuseb mund Maatril kysing kahin le Žannuaari eest hakkab liikuma ebatavaline ronkkäik. Kõige ess kannavad kaks põlvpükstes jooksupoissi tuules plaksuvat lipu kassi kujutisega kuldselt tagapõhjal. Siis tuleb Helle pardi täristama Schweitzer ning alampreflektiks riietatud major Toomus. Neile järgneb Dolph Sali kes selleks puhuks on riietatud esmaklassilisse prefekti mundrisse tema järel üksteise võidu trummi põristades ja pasunat puhudes seitse-kaheksa pillimeest. Edasi tulevad neli akadeemiku mundris kelnerit tõrvikukandjad, salk, Helle pardide ja mõõkadega vehkivaid mehi ning lõpuks suur summ kabaree, külastajaid ja sõpru, kellega liitub järjest uusi pealtvaatajaid ja uudishimulikke. Rudolf Sali kolib ära. Ta lahku prožuaari bulvarilt et avada oma kabaree pool kilomeetrit eemal. Viimastel kuudel on positsioon siin linnaosas kõikuma löönud. ETA visa kangekaelsus ega oma külastajaskonna kõrge sotsiaalse taseme ees seisab, kipuvad helis emon Maatri ümbruses lonkivat kraadet temaga tüli norima. Sali tahaks väga teada saada, kes asub tema asemel Rossessuaari bulvarile ning kas keegi ei kavatse temaga võistlema hakata. Kui suur on tema nördimus, kui ta paari päeva pärast kuuleb, et tema endistes ruumides on avatud uus kabaree nimega Mirliton ning et selle asutajaks on just üks nendest, keda ta haljale oksale aitas. Kahtlane šansoone laulja Aristi prään, kellele Saliiuli lihtsameelselt lubanud LeBron vuaaris oma laule müütada. Sali arvates ei söanda Elysee Montmartre Alfoonsid küll präänile kallale tungida. Samas aga loodab kahjurõõmuga, et kellelgi ei tule pähe Mirlittonis sisse astuda. Ent ometi tõttab rahvas Rosinal Mirlittoni, mis on juhtunud? Uskumatu. Näib, nagu läheksid inimesed prääni juurde selleks, et end solvata lasta. Peaaegu esimestest päevadest peale Sablot Rekist Mirlittoni alaline külastaja isegi rohkem kui alaline sest ta on uuest gabareestiabriaaennist lausa arust ära. Kunagi veel pole ükski inimene lotereckile nii sügavat muljet jätnud, kui see pikakasvuline siledate põskedega kibedalt muigavad. Suud see sari näo ja mehise rühiga laulja, kellel on terav mässuja, barrikaadide hääl, mis ühel revolutsiooni päeval kaigub ülem Jelgavat tänavate praen, sütetablood Trekis vaimustuse, mis haarab teda alati, kui ta kohtab inimesi, kelles leegitsev võimasse elujõud. Igal õhtul tuleb Lott rekka paree saali kuu pärast mööbli väljaviimist on jäänud vaid mõned lauad, toolid ja pingid. Saali ühes otsas kõnnib shansooni meister, üks käsi puusas teiseski seljas on tal veripunane flanellsärk mustast pesusametist kuubia püksid jalas Pariisi kanalisatsioonitööliste säärikud. Lotreki tähelepanu paelub kohe ülikonnad, tekkeratiivsus, mille juurde kuulub veel must keep sarlak, punane sall ja laia äärega must viltkaabu, mille alt lehvivad tumedad juuksekaalud. Prääni isiksusi, esinemiskunst võluvat Lotareki siiski tunduvalt rohkem kui ta riietus. Lotreki juubeldab rõõmust, kuuldes, kuidas prään külastajaid vastu võtab. Sali armulised daamid, jaolised härrad, on täiesti unustatud. Tähelepanu. Üks pesu täis, vajub sisse, hüüab shansooni meister külastajaid märgates. See pole enam bidee loputusvesi, vaid päris kuldkalake luksus. Mampsel kolmed, tärnine härrad, kõbivad kannul. Kindlasti sutenööri, tõi muu saatkond siia provokeset, palun siia selle pisikese prussaka kõrvale. Vaat nii. Ongi kombes, ainult viis teiste pingi peal. Jumala eest, võtke seal otsas ometi koomale. Ja sina kuunägu kobiama okesega sinna. Non konformistina, tunneb Lott Rec rõõmu nähes prääni niiviisi kohtlemas frakis suur ilma härrasid ja elegantseid daame, keda mingi kahtlane lõbuga barresse tõmbab. Publikule meeldib ning ta nõuab seda jälle ja jälle. Kord öösel raputab üks kindral tugevasti kätt ja ütleb. Veetsin suurepärase õhtu tänada. Esimene kord, kus mulle otse näkku öeldi, et olen vana kõuts. Härrased tahavad mõnitada, saada. Suurepärane. Nad saavad seda oma raha eest. Ja praen hakkabki publiku kallal suud pruukima. Sellest päevast peale suureneb kabaree külastajaskond iga päevaga. Peagi riputab prään väljas sildi Mirliton publikule, kellele meeldib sõimata saada. Kella 10-st õhtul kuni kella kaheni öösel on kabaree alati rahvast tulvil. Ma kupatanud Clazary, teatab prään, pakkudes oma aguli aktsendiga üle ja nüüd kaamelikari, katsuge refrääni ajal taktis kaasa karjuda. Härramaaris andke mulle fuajees. Brans sobib oma ossa. Tal ei tarvitse isegi eriti pingutada loterek, kellest kohe saab tema lähedane sõber. Nad lähevad kiiresti sina peale. Teab väga hästi, et bränd tunneb üksnes põlgust nende vastu, kes üles mond Maatrile ronivad, et tema juures pööbli tasemele langeda. Lollikari ütleb ilusa ristid. Nad ei saa minu lauludest mõhkugi aru ega saagi saama, sest nad ei tea, mida tähendab olla näljarott. Nemad on ju maailma sündinud hõbelusikas suus. Maksan neile kätte solvang ja kohtlen neid hullemini kui koeri. See paneb nad pisarateni naerma. Nad arvavad, et ma teen nalja. Aga sageli on see mälestus mulle minevikus osaks saanud viletsusest ning räpasusest, mida olen näinud. Puhuti kerkib see mu huultele ja sunnib rääkima nii, nagu ma räägin. Plotter EK, jaga Brieni vaeste armastust. Sõbra laulude kurb, ängistav ja puhuti valuline kaastunne jääb talle täiesti võõraks. Romantilisust, millega prään oma hulgused ja prostituuti ehib, ei liiguta teda. Ta pole põrmugi kõlbluse, jutlustaja ega ka oma ajastu kombelõtvus, piitsutaja aristokraat, radina, tunnetavaid, vastikust vaesusest tulenevat kõlvatuse ja üldse koleduste vastu, mida ta nimetab elu viletsaks küljeks. Keskpärasus on talle niisama talumatu, kui pööbel on vastik. Läki minema, sõnab ta kordama kaaslastele kumu, lään telekalett täitub pühapäevaselt üles löödud rahvaga. Vaeste toretsemine on veel haledam, kui nende viletsus. See ei tähenda, et armastaks toredus toredase pärast. Tema meelest erinevad aristokraatide linnajao markisid pikali platsi lõbutüdrukutest vaid silpide poolest, millele tema ei omistada vähematki tähtsust. Mingeid sidemeid tal enam ühegi ühiskonnakihis ei ole. Teda huvitab vaid inimlik. Ja see huvi on kirglik. Ta imetleb eriti vaatlusoskust, mida prään oma loomingus nii meisterlikult rakendab. Naudib tema laulude keelt avameelselt rämedalt ja toorest nagu elugi. Kui seda sirma kirjutasimisega ei varjutata. Tema täpse ja kiire kunsti lihtsustatud valemeid ning joontele lõikavad teravust. Ateljees, kus taas on alanud õppetöö laulab Lott Rec valju häälega prääni laulukesi. Lahkhelid kormooni ja õpilaste vahel süvenevad, küpseb vastuhakkrühm õpilasi, nende hulgas ant, käen jälil liist pärinev seitsmeteistkümne aastane sasipäine ning habras noormees Emilbernaar kes alles aasta tagasi ateljeesse võeti, arvustavad avalikult kormooni kooli poisiliku kompositsiooniga, kitsarinnalisus, Meetatit. Bernaar rõhutab mässule kõiki, kes teda kuulata viitsivad. See, mida meile õpetatakse, ei põhine mitte millelgi, väidab ta kategooriliselt. Hormoon valeprohvet, igavene vusserdaja, istub kordamööda iga õpilase kõrval, teeb ühe pildilt käe ümber, teisel pea kolmandal rinna ilma mingi loogilise põhjenduseta ja ütleb, et tema nõnda näeb. Jätka, teie peate nii nägema. Edasijõudnutele annab vaid üht nõu, detailid peensusteni välja maalida, kontuurid, tasandada, toonid ühte sulatada. Ühesõnaga Beta aasta pärast oskate veel vähem, kui tema juurde tulles. Kohe Bernari saabumisest peale ühinevad Lott Rec ank Tanja Trumpi, temaga. Nad viivad tal luurisse veel laskese maale Michelangelo ja Lucezinjorelli joonistusi vaatama. Oma loomupärase elamuse tõttu astub Bernaar kohe mässajate leeri. Koos kolme sõbraga on ta saanud näha kellelegi see sunnitöid, mida vanahärra tankivaene värvikaupasid Maatrial closelli tänavas oma kitsas poekeses hoiab. Bernaar kuulutamises anni kohe ajastu meistriks. Saanud esimest innustust oma sõpradelt, eriti aga jutukaltampieelt, võidab Bernaar peagi nende lugupidamise. Ta loeb, palju on väga seltsiv ärksa taibuka mõistusega. Ta orienteerub hõlpsasti teooriates, arendab ja ühendab, kohendab ja kohendab neid vahetpidamata. Olles alati veendunud oma seisukoha põhjendatuses õigustab Bernaar oma arvamusi tuhandete väidetega. Kunst on talle pühageeniusi ja kuulsus on tema lemmiksõnad. Kutsumus, millele ta andub vastu vanemate tahtmist. Näitlejale valmistumise nab preestriametiks. Bernari usklik ning müstilistele tunde puhangutele kalduv hing vihkab kormooni juures valitsevat õhkkonda. Teda häirivad jämedused ning labasuse, mis talle kõrvu lõikavad. Laimukus ütleb ta sarnaneb seal solvangutega. Kui ank tähendada. Ühel õhtul keelitab Mirlittoni minema. Tulete sealt tagasi, nagu ta ise ütleb, õudusega. Tal on vastik selle paiga haiglane hullus. Flotrek kuulab Bernari jutu hajameelselt. Sõbra nägu huvitab teda tunduvalt rohkem. Lott Rec palub teda poseerida. 20 seansiga maalib ta suurepärase portree andes ülipeenelt edasi noormehe psüühikat tõsist ning mässumeelset hoiakut. Väikseid, veidi pidukis silmi ja otsustasid kindlat pilku. 1886. aasta alguses halveneb olukord kormooni juures veelgi. Vernaar, kes ateljees esmakordselt lõuendile maalib, võtab avalikult omaks Impressionistide heledad toonid. Niisugusest jultumisest ülimalt solvatud kormoon kutsud noore kunstniku isa enda juurde ja teeb talle teatavaks, et ta ei pea enam enda juurest distsiplineerimatut õpilast, kes on niisama häbematu kui andekas. Lööduna naaseb isa koju, ta viskab maalimisvahendid tulle, poeg aga sulgub oma tuppa ja keeldub sealt väljumast. Kuigi vähem järsk on kalot treki käitumine väljakutsuv kuid ta väldib kokkupõrkeid. Kuigi Don kormooni silmis tabu ei julgeda õpetajale näidata kaht maali, mille kallal ta parajasti vaeva näeb. Refrään Lui 13. stiilis toolist prääni juures ja Lui kolmeteistkümnendas stiilis tooliga drill Elise emont Maatris. Selle Lui 13. stiilis leentooli Kondrodolphhaliik kolimise ajal maha unustanud. Nüüd käib Sally präänile peale, et see talle tooli tagasi annaks. Kuid populaarne laulja ei nõustu mitte mingi hinna eest sellega, et tool tema kabaree minema viidaks. Et mitte võõrast omandit kahjustada, riputab ta tooli kabaree ukse kõrvale üles. Tool annab pealegi talle hea ettekäände luua pik lorilaul, mille refrääni ta laseb aeg-ajalt oma külalistelt kooris korrata. Daamid, tundke end kui vanal ajal heal, istuge siin kuninglikud tooli peal. Lui detool Saliil auses suures istuda. Talv võite vait ajani juures. Kevadel kui Lott retk igasuguste vempudega meelt lahutab ning oma vabatahtlikule vangipõlvele lõpu teinud Bernaar valmistub jalgsimatkaks pretanni tuleb kormooni ateljeesse kummaline õpilane. Ta on palju vanem kui enamik kaasõpilasi. Ülima hämmeldusega uurivad noored meest, kelle näol on vajutatud kannatuste pitser. Nad ei tea temast muud kui eesnime. Danzzaan maalib ta rutakalt, niiet molbert võimsate pintsil löökide all väriseb. Kirg. Ta kontsentreeritud, sõnatu ja peaaegu metsik ägedus, mis nii vähe sobib noorte kunstnike seas valitseva rõõmsa meeleoluga sisendab neisse kohmetust ja peaaegu hirmu. Keegi ei söandaks uustulnukad tavapäraselt narrima hakata. Ei tea, kuidas õpetaja temaid tüüdidele reageerib. Need on ägedad ning jõulised, andes nende loojast täieliku ettekujutuse. Kormoon keelab rangelt igasugused muudatused modelli kujutamises. Väntsa aga teeb kõik ümber. Taburetist, millel alasti naismodell istus teedeed diivani laotab diivanile sinise kanga ja muudab tagapõhjaks oleva räpase lõuendi kallis hinnaliseks Grapeeringuks kahjurõõmsalt pahvatavat naerma. Juba kostavadki nende kõrvus kormooni nördinud hüüded. Äsjased kokkupõrked Bernarriga pole õpetajat sugugi järele andlikumaks teinud. Hormoon tunneb, et õpilaste lugupidamine tema vastu kahaneb ja see valmistab talle tuska. Kui kormoon ateljeesse astub, tekib seal sügav vaikus. Mida enam ta ühe molberti juurest teise juurde liikudes hollandlastele läheneb, seda sügavamaks muutub vaikus. Ei paberit, krabinat, egas kriginat. Vaikus. Kaini autor jõuab Franzani molberti ette, heidab pilgu lõuendile ja seisatab liikumatult ning sõnatult vaatleb ta maali mitu minutit. Teeb kähku mõned märkused pildi üllatava kompositsiooni kohta ning siirdub järgmise õpilase juurde. Vähehaaval sõbrune plot, Rec hollandlased. See inimene kütkestab teda, nad vennastuvad kiiresti. Suurtele erinevustele vaatamata on neis mõndagi ühist. Tants, seal on mon Maakri bulvaril asuva pus sooja vala toonik galerii juhataja Theo van Kochi vend. 30 kolmeaastaselt on ta tunda saanud igasugust viletsust ja olnud kõigist hüljatud. Joonistama hakkas ta kõigest kuus aastat tagasi ning maalima neli aastat tagasi. Kõht tühi, süda täis kirge on ta hulkunud mööda Põhja-Prantsusmaad ja selle tasandike. Nagu Lotrek, nii on ka tema saatuse sunnil kunstnikuks hakanud. Ta tahaks elada tavalist elu, mida ta nukralt tõeliseks eluks nimetab, kuid see on võimatu. Temagi on välja tõugatu. Iialgi ei naeraks tallu treki jalgu. Ta tunneb liiga hästi saatusekibedust ning julma irooniat. Kõik, mida ta on üritanud, on luhtunud Talon keeldutud andmast isegi kõige labasemat keskpärast armastust. Nagu Lotrek, on ka tema mees, keda naised ei armasta. Kahe frangised, libud ja lõbumajad on temast saatus. Ta ohkab, lohiseb ja läheb ära. Temas peituv laeng kannab teda teadmata, kuhu. Aga ta hing on tulvil lõpmata suurt armastust, mida keegi ei vaja. Loterek jaga väns säenbancochi armastust ja kaastunnet kõige kannatava vastu nagu ta ei hooli kaprääni inimarmastusest. Ta ei tunne hellimust ühegi olendi ka iseenda vastu, mitte teisi vaatab Tõnise sama halastamatult nagu iseennastki. Ta ei mõista hukka ega kiida heaks. Ta vaatleb, ei hinda, vaid analüüsib. Ta väldib senti mentaalsust, sest loomu poolest jääb ta kõlbluse suhtes ükskõikseks. Ta tahab vait tabada elu selle alasti olekus, ei midagi muud. Kui van Kochi pildid on tundepuhang, siis tema omandanud tunnetus, vangofon, inimarmastus, flotrek, mõtteselgus. Mõlemad näivad antipood idena. Kuid neid põletab üks ja see sama tuli. Vänt seal on lõõmava plahvatusliku aina Leetja laava. Lotreki tuli hõõgub, kuid on niisama äge ja valus. Üks ja see sama parandamatu meeleheitel leegitsev nii ühes kui teises. Ja muudab nad selleks, kes nad on. Vahepeal leiavad hormooni ateljees aset uued vahejuhtumid. Üks õpilasi nimetab teda vanaks akadeemikuks Omalt poolt, tõstab koguni vangu oma vigases prantsuse keeles kormooni vastu mässu vastu hakkab kalotrek öeldes olen siin selleks, et ametit õppida, mitte aga selleks, et lasta enda alla neelata. Maruvihane Kurmoon suleb ateljee.