Spekveter. Tere päevast, te kuulete peresaadet. Mina olen saatejuht Kertu, saan täna kaks teemat. Indigolapsed ehk erivajadustega lapsed ja probleemid, mis võivad nendega tekkida nii vanematel töötajate ja õnne püüdjas. Räägime ühest meetodist harjutuste kogumist mis sobib just lastele. Kui lapsed neid harjutusi teevad, saavad nad oma elu selgemaks ja paremaks muuta. Peresaatekülalised on täna armen tõugu Karin ja Hele-Liis ja Martin, hiljem Berg. Head kuulamist. Tänases peresaates me keskendume peaasjalikult lastele ja laste ja lastevanemate suhetele. Ja eelkõige just nendele lastele, keda lapsevanemad just sellesama lapsevanemad kipuvad nimetama probleemseks lapseks, kuna see lapsey mahutu ette kujutusse Ühest õigest lapsest, mis selle lapsevanematele seal on. Ja need lapsed tavaliselt vägagi õigesti koheldud, sest need mallid, millega neid siis võetakse ühiskonna poolt ei sobi neile. Sest nad on juba siia ilma sündinud pisut teise ettekujutusega maailmast. Aga need ei olegi nüüd niisugused poeetilised sõnad, mida ma praegu räägin, vaid need on täiesti meie igapäevane elu ja meie enda lapsed. Need lapsed, keda siis nimetatakse erivajadustega lasteks ja mõnes kirjanduses mõnes kohas olen ka lugenud ja kuulnud, et ka indigolasteks. Ja neid lapsi on igal pool maailmas meil Eestis siin ka. Ja arvatakse isegi, et need, kes praegu sünnivad, need kuuluvad kõik nende indigolaste hulka. Stuudios on armen tõugu, kes on neid lapsi uurinud ja oskab ehk seletada, miks nad niisugused on ja mille poolest nad siis eelmisest ja üle-eelmisest põlvkonnast erinevad. Aga enne, kui hakkame indigolastest lähemalt rääkima, palun teid, armen tõugu, et tutvustaksid pisut ennast, et millega olete tegelenud ja kuidas te jõudsite selle teema juurde. Mina olen kristlaste osaduse kiriku Tallinna koguduse kirikuõpetaja. Elan nüüd Eestis neli aastat ja oma varasema lapsepõlve viibisin ka Eestis. Siis kolisime emaga välismaale ja nüüd pöördusin tagasi, olen selles mõttes tagasipöörduja või väliseestlane ja olen siis tegelenud varem füüsikaga aga siis tekkis huvi rohkem tegeleda sotsiaalsete küsimustega ja inimese hingega ja siis ma õppisin, töötasin Saksamaal kirikuõpetajana kuni kolimiseni Eestisse, mul on neli last. Ja nüüd tagasi vaadates oma kasvõi vanemale lapsele, näiteks kes on 18 aastane, ka tema kuulub nende laste rühma, kellest tuleb juttu. Aga tol ajal ma sellest ei teadnud midagi ja tegin selle tavalise käigu läbi, mida teevad ka paljud noored vanemad. Kui nad ka praegu veel puutuvad kokku selliste lastega ja siis nimetavad neid probleemiks või erivajaduse lapseks. Nii et seesugune tavaline käik on siis ilmselt abi otsimine välja poolte nõu küsimine psühhiaatrite, psühholoogide käest. Või kuidas, kuidas teie? Noh, jah, kui meie poeg oli veel alles väike ja nende probleemidega kokku puutusime, siis suurt usaldust psühholoogide psühhiaatrite vastu ei olnud. Pigem käisime arsti ju juures, küsisime, mis siin viga on, et ehk saab ta mingisugustel ravimitega aidata, aga noh ega siis ka see oli Nõukogude Liidu ajal veel mega Arska ei suutnud midagi suurt öelda. Kasvatajaid mitte. Mis siis on need omadused, mis teevad lapse praeguse aja noorele lapsevanemale probleemseks ja mille järgi siis võib arvata, et see niinimetatud erivajadusega laps on tegelikult lihtsalt uue põlvkonna ja uuem mõtlemis- ja käitumismudeli esindaja. Võib-olla üks kõige silma paistvam omadus on see, et nendel lastel on, ma ütleksin, tugev tahe. Et kui mõni täiskasvanu mõtleb oma lapsepõlvele ja siis võib-olla ka ütleb, seal ka oli mõnda asja, mida mina soovisin, vanemad ei soovinud näiteks või vastupidi kus neil nagu tekkisid lahkhelid. Aga siis selline seisund võis, võib olla kesta paar tundi, võib-olla paar päeva nende laste puhul, see võib kesta paar kuud ja siiski tema tahe nagu ei muuta oma suunda ikka kui tahab, siis tahab. Ei, unusta ära. Kui nüüd seal on mingi selline probleem, selline soov, siis võib muidugi vanematel tekitada suuri probleeme. Siis hakkab võitlus kodus näiteks ja kui see kestab kaua aega, siis vanem seisab valiku ees. Kas ma nüüd Ma tahan selle tahe või ma lihtsalt luba lapsele teha seda, mis ma arvan, oleks vale üks, kaks korda, vaid selline olukord? Lihtsalt kunagi panevad siiski pöörduvad abi saamiseks kuskile, nad märkavad, et võib-olla mõlemad lahendused pole õige. Kas leida võimalik leida ka mõned teist teed, siis nad otsivad juba väljapääsu selles situatsioonis ja see on tavaliselt see esimene, kus nad märkavad, et lapsega on probleeme. Et see tugev tahe siis teine on, et võib märgata, need lapsed on üliärkvel või nad käituvad nagu täiskasvanud nagu võiks täiskasvanu inimene, aga lapse kehas võib nii öelda. Ja nad kaotavad täiskasvanutelt võrdset suhtlemist, nii nagu täiskasvanud omavahel suhtlevad. Näiteks üks täiskasvanud inimene ei otsusta teise teise eest, mida ta peab neid selga panema, sellised asjad oleksid võib-olla tõesti kummalised perekonnas. Laps ootab samasugust suhtumist, kui tehakse otsuseid, siis arvestatakse ka tema soovidega või ootustega näiteks siis tuleb selle lapsega rääkida, vestelda, arutada. Võib-olla on ka sellega seotud ka üks teine omadus, et nad suudavad lugeda, ütleme nii sõnade vahelt kuulda tõtt, kas inimene, kasvataja näiteks tõesti usub seda, mida ta räägib. Ja kui sellist asja ei ole, siis nad sellised täiskasvanud ei pea temast lugu, ütleme nii, või kuule teda siis tekib kohe autoriteedi probleem ja jälle hakkab võitlus kodus ja see tähendab täiskasvanud, seisad sel juhul ka enesekasvatuse probleemis. Kuidas ma pean iseennast näiteks muutma selliseks, et see, mis ma väliselt teen, vastaks sellele, mis ma ise olen endas üks omadus on veel, et nad on ülitundlikud. Mõned on tõesti sensitiivsed selles mõttes, et nad võivad näha asju, mida tavaliselt inimene ei märka. Või meil on mälestused näiteks üsna üksikasjalikud mälestusest ka oma sündimise ajast või ka elust enne sündimist võib seda ka nii nimetada. Ja kui laps tuleb sellise jutuga vanema juurde ja vanem pole ette valmistatud või tal ei ole ütleme, piisavalt lai maailmavaade siis võib tekitada temas segadust ja võib-olla ta pöördub kas või psühhiaatri või psühholoogi poole, nüüd aru saada, kas lapsel on üldse korras või mitte, kas tal on hallutsinatsioonid näiteks või mis taga toimub. Ja siis veel üks tähtis omadus on, neil on teine käitumismudel mudeli sotsiaalses mõttes mitte tavaline, nagu muidu on, võiks oodata, et lastel peaks olema, näiteks kui on lastele üks rühm ja seal on taolised lapsed, siis võiks oodata sellist käitumismudelit, mida võib nimetada hierarhilise, eks. Et siis lasterühmas on üks see, kes seisab nii-öelda selle püramiidi tipul ja rarhia tipul. Tema on siis see kõige tähtsam talu nuudid, uued ideed näiteks tema ütleb, kuhu minna, mida teha, mida ette võtta. Tema otsustab, võib-olla tal on väike ring seal sõprade ring veel kes on tema kaaslased ja siis ülejäänud osa rühmas, nad lihtsalt teevad kaasa. See on selline püramiidisüsteem või mudel. Et selliste laste puhul taoliselt ei toimu, nii ütleme täiskasvanute käitumismudel võib olla kas selline hierarhiline, võib-olla ka demokraatlik see tähendab, et siis pannakse käitumisreeglid paika, lihtsalt tehakse omavahelised lepingud ja siis hoitakse nendest reeglitest ja selliste laste puhul reeglid ei toimi ja seda võtku siis märgata juba lasteaias või koolis. Et nad ei allu tavalistele reeglitele, siis on juba probleeme lapsega koolis. Nende puhul on üks, kolmas käitumismudel võib nimetada seda selliseks, kus ühelt poolt nad üritavad säilitada oma isikliku vabaduse teiselt poolt aga ka hoolitsevad teiste eest või sellise harmoonilise seisundi Eestis selles seltskonnas, mis puudub ühelt poolt, ütleme, rarhilises käitumismudelis puudub vabadus. See on ainult, ütleme selle rihmajuhil võib olla olemas võib-olla ka mitte. Ja demokraat, vaat ja ütleme, selliste reeglite käitumispuhul probleem, võtteid pida jälle seoses eriarvamustega, kui igaüks nii-öelda üritab käituda vabal viisil, siis ta juba ei arvesta teistega. See on ka meie, ütleme ühiskonna probleemidest, et öeldakse, et igaüks on nagu iseendasse sulgunud näiteks või egoism on liiga tugev, individuaalne see käitumisviis. Nende puhul nad ootavad midagi uut, kolmandat. Aga millal selliste laste sündi hakati tähele panema, et see juba muutus massiliseks enam lapsi, sündis juba niisuguseid Kindlasti neid lapsi on ka varem sündinud, aga nad olid tõesti tol ajal veel erivajadustega lapsed. Ja mõnel siis vedas, teisel mitte, olenes sellest, millisesse keskkonda ta sattus ja kus aga kasvas täiskasvanuks. Aga no Ma ütleksin, alates 80.-te aastate algusest, sealt alates võib öelda, et märgati ja seda märkasid siis lastearstid siis need inimesed, kes siis professionaalne reaalselt laste probleemidega tegelevad, nad märkasid, et järjest rohkem tuleb noori vanemaid neile vastuvõtule kes kirjeldavad oma lapsi kui ühte nagu ühte probleemsed isikud, kusjuures laps võis olla kahe-kolmeaastane alles. Midagi niisugust, mida oleks võimalik mõõta, et nendel lastel on nagu teisiti, kui siis eelmise põlvkonna lastel No kindlasti seda saaks ka mõõta, muidugi näiteks võib teha ka elektroentsefalogrammi ja siis ka leida neid uurimusi on tehtud ka varem, et võib siis ka leida, et tõesti võib-olla nende laste aju funktsioonid toimivad teisel viisil, kui näiteks inimestel vanemates põlvkondades oli, seda võib märgata, aga lihtsam on. Võib-olla need on liiga keerulised uuringud analüüsid, lihtsama lihtsalt Data omala uurida oma lapse käitumist nii-öelda sümptomite järgi, vaadata, kas tal on näiteks kalduvus tütar aktiivsuse suunas ja nende hyper akti niinimetatud hüperaktiivsete laste hulk kasvab praegu. Tegelikult neid võib juba sinna rihma arvestada indigalasterisma. Või ka selliseid, kellel on kalduvus, ütleme, optismi suunas rohkem, kes sulguvad iseendasse. Kui nüüd vaadata lapse arengut ja märgata tal selline joon tekib seal iseloomus siis võib oletada, et see keskkond talle ei sobi, nii nagu seda talle pakutakse. Aga võib ka just neid neid omadusi näiteks märgata, mida ma praegu kirjeldasin. Aga miks neid nimetatakse just indigalasteks. Seni nimetus on pärit ühelt Ameerika psühholoogilt, printsi Änthap on tema nimi kus tema siis just kokku puutudes selliste peredega ajas selliste lastega 80.-te aastate alguses. Ja tema oli, on ka sensitiiv selles mõttes, nagu sa esitiivita näeb. Eks ole, inimese energiavärve ja ta märkas, et selles auras, nagu sensitiivid seda nimetavad, on praegu tekkinud või juurde tulnud väär, mida varem ei olnud, see oli tumesinine värv ehk indigo väär. Ja varasemates põlvkondades sellist värvi oli suhteliselt vähe. Nüüd hakkas massiliselt lapsi sündima, kellel on energeetikas selline väär olemast ja see viidab teatud iseloomuomadustele. Esimestest indigolastest on juba saanud täiskasvanud inimesed, neid vastu ei ole siis ühiskonnas veel nii väga palju enamuses kui nüüd neid väiksemaid. Aga ikkagi mõtted muutuvad väga ettevaatlikuks, kui ette kujutada seda, et meie hulgas elavad ja kasvavad niisugused inimesed, kellel on hoopis teised ootused ja lootused, kui meie neile oma kõige paremast tahtmisest üldse pakkuda suudame. Et Armin tõugude rääkisite oma 18 aastaseks nüüd saanud pojast, et, et esialgu ei teadnud veel seda, et võib-olla on tal hoopis teised soovid, kui teie arvate tal olevat, et kuidas teie nüüd tulite sellega toime selle tema kasvatamisega ja kas pidite teda väga murdma või saite õigel ajal teada, mida teha? Mõiste indigolapsed, see on suhteliselt uus siiski. Kuigi ma rääkisin need esimesed Aastate alguses aga tegelikult siia või minuni jõudis mõiste alles 10 aastat hiljem, ütleme nii. Ja siis mu poeg oli juba teismeliste eas murdeeas ja selles mõttes see, mis varem toimus, ei toimunud näiteks mida ma tegin, ei teinud täid päris teadlikult. Aga mulle vedas, sest ma valisin tema jaoks alternatiivkooli Saksamaal. Ja nagu hiljem ka selgus, just sellised koolid sobivadki nendele lastele teatud põhjustel väga hästi. Et seal on sellised kasvatusmeetodeid arendatud, mis sobivad just nimelt indigolastele paremini või erivajadustega lastele, kujutleme tavakoolid. Nii et suurim osa, mis mille, kus sai pojale aidatud, see võib-olla tuli ka tema kooliõpetaja poolt, kellele ma olen väga tänulik seal Saksamaal, siis. Ta käis seal koolis seitse aastat, näiteks selles koolis ei ole sellest tavalist hindamissüsteemi Te ei ole, võib ka nii öelda, ta läheb edasi järgmisesse klassi, kui õpetaja on sellega nõus. Kui ta usaldab seda last, kas laps õpib või mitte tavatavalises mõttes seda vaatab õpetaise ja taga otsustab kas laps saab kaasa minna selle klassiga. Siis ma teangi selliseid juhtumeid, kus tõesti mõni mõni noormees ei õppinud kaheksa aastat selles, kuidas oleks ta tavakoolisüsteemist välja kukkunud ja sattunud kas või erikooli näiteks või ei tea, mis oleks temaga juhtunud. Aga kus tal siis murdeas näiteks juhtus või tuli mingisugune suur muutus tema saatuses ja ta otsustas siis juba hakata õppima. Ja nüüd sellises sellises noores mehes näiteks, keda ma nüüd isiklikult ka niimoodi hästi tunnen, sa üsna tubli, tubli inimene, kes on ka ülikoolis, õpib kahes teaduskonnas ja kellel on suured Covid, suur maailmavaade, ta on väga andekas kunsti alal, tehnika alal. Võib öelda tubli mees, aga ta oli hüperaktiivne alguses ja tavakool oleks kindlasti poleks temaga hakkama saanud. Aga kas võib siis siit järeldada seda, et kui kui saame üle sellest lapsepõlvest, saame üle lasteaiast ja koolist, et leiame õiged meetodid, et siis hiljem see näide, mis te praegu tõite, et siis hiljem sobitub see indigo inimene suurepäraselt meiega koos olema. Seda võib oodata, vähemalt võib, võib ka nii öelda näiteks ma olen nüüd oma töö käigus kokku puutunud siin Eestis ka tänavalaste probleemiga ja kui vaadata neid tänavalapsi, kes praegu koolis ei käi näiteks või isegi varastavad või hakkavad uimasteid kasutama ja seda võib-olla juba alates kümneaastasest vanusest, siis nende hulgas ma arvan, et võib öelda, kõik on indigolapsed aga nad ei leidnud õiget keskkonda või arusaamist nii-öelda täiskasvanute maailma poolt. Ja siis nende elutee läks, et seda, seda teed läks edasi elu. Ja mis, mida see tähendaks, see arusaamine, kui nüüd nende omadustega arvestada, mida ma kirjeldasin, kirjeldasin siis, kui palju on täiskasvanud näiteks ka koolisüsteemis, kes suhtuvad lastesse kui täiskasvanud pesse isikutesse ja oskavad ka seda nii teha, et neil oleks autoriteet. Siiski jääks püsima, et lapsed ka usaldaksid neid. Aga siiski oleks lastel ka tunne, meile jäetakse piisavalt vaba ruumi olla selline, nagu ma tahan olla. Ma arvan, et see on pigem ja täiskasvanute enesekasvatuse probleem. Aga millest te näete, lahendust koolisüsteem ei muutu ja niimoodi kärts kohe üleöö, kuigi juba oleks pidanud ilmselt muutuma, kui need arvestada seda, et see laps, kes praegu juba käib, vähemalt algklassides, juba ootabki midagi uut. Mida, mida soovitate õpetajatele või kas näete Eestis võimalusi siin luua ka selliseid koole nagu kool Saksamaal, millest rääkisite? No nende muutuste kohta võib ka nii öelda, et tegelikult iga põlvkond toob suuri muutusi kaasa mõned neist nii-öelda võib-olla me ei märka neid otse, aga me võime rääkida näiteks nendes muutustes, mis toimisid kuuekümnendatel aastatel eelmise sajandi kuuekümnendatel. Et seal toimusid suured muutused muusika alal kunsti alal. Maailmavaatelised muutused, kui me mõtleme näiteks sellele, kuidas seal rokkmuusika arenes, hipide liikumine, tuli, idamaine filosoofia tungis nii-öelda lääne inimese maailmavaatesse. Spirit uus spirituaalsus, ka uimastite probleem, tegelikult tekkis läänemaailmas kuuekümnendatel aastatel ja võib öelda, see põlvkond ootas midagi oma kasvatajatelt. Kui ta seda ei saanud, siis ta hakkas mässama. Siis tulid need mässajad, kes siis korraldasid seal tudengite revolutsioone nii Euroopas kui ka Ameerikas, kes siis hakkasid oma elustiili muutma ja midagi uut otsima ja nad tõesti seda ka muutsid seda meie elu. Et kui seda võrrelda 40.-te 50.-te aastate, kui 30.-te seal toimus tõesti üks suur maailmavaateline muutus, eakad traditsiooni mõttes toimusid suured muutused. Võib oodata, et ka see põlvkond kond toob selliseid muutusi, aga kas nüüd ka Ta toob ka kaasa ja see on ka üsna tõenäoline, et ta toob kaasa suuri probleeme, teeme nii nagu kuuekümnendatel, ma ütlen, et tekkisid uimastite probleem ja muud ka veel teised. Et praegu vist tuleb ka, tulevad kaasa palju probleeme seoses sellega. Nad ise muudavad seda ühiskonda, kui ta ei muutu vastavalt nende soovidele vabatahtlikult ja algab see muidugi haridussüsteemis, seda tunnevad näiteks kooli õpetajad, koolijuhatajat, kui ma räägin indigolastest neile siis tavaline rele reaktsioon on selline, et nad järsku tunnevad ära ja ütlevad jah, et minu koolis koolijuhataja näiteks, et noh, et minu koolis on üle 50 protsendi selliseid lapsi. Kas on mõtet neid praegu veel ikka veel nimetada erivajadustega lasteks, selles ma pole kindel. Võib-olla võib lihtsalt öelda, et see on teine põlvkond ja sellega tuleb arvestada sesse sõna erivajadustega lapsed, tähendab neid peab kuskile sinna riiulile panema kaugemale kus on need erivajadused, aga tavalised traditsioonilised vajadused on teised lastele, see pole enam nii. Aga praegu olevatest koolisüsteemidest, kas on mõni selline, mis siiski mingil määral nagu arvestab selliste laste vajadusi ja kust nagu edasi siis võiks õppida. Seda, mida pakutakse rahanduses näiteks, mis on nüüd kahe Ameerika psühhiaatrite poolt kirjutatud üks raamat indigolastest. Et nemad on ka muidugi seda probleemi vaatanud ja uurinud, et milline koolisüsteem võiks sellistele lastele paremini sobida. Nad leidsid, et nendest alternatiiv koolisüsteemidest või mudelitest, mis on praegu levinud maailmas, sobiks kõige paremini neile siis Montessori või waldorfsüsteem teatud põhjustel. Muidugi küsimus on ka selles, kas konkreetne waldorfkool on nüüd oma õigel arengutasemel või mitte, aga süsteemina, see sobib kõige paremini neile. Kui süsteem toimib seal tavaline haridussüsteem, noh siis Ameerika oma näiteks neile eriti ei sobinud. Võib-olla on see ka siis ütleme ka Euroopas nii, sest näiteks kui võtame ka Rootsit. Et nüüd hiljuti ma kuulsin, sain teada sellistest andmetest, et seal on umbes 25 protsenti koolilastest laevade individuaalõpet, tegelikult koolipsühholoogid ütleme, annavad neile diagnoosi, see laps vajab individuaalõpet. Kui seda peab riik andma majanduslikus mõttes, siis on võimatu juba Ühele lapsele üks õpetaja seda palgata, on võimatu. Et selles mõttes võib olla probleem, tuleb ka siin, jõuab teadvuseni kunagi, et ka kooliharidussüsteem peab muutuma radikaalselt. Kui nüüd mõni raadiokuulaja ja kindlasti niisuguseid oli tabas, et tema koduses tema laps ongi see indigolaps. Et mida te selle teadasaamisega soovitateni sellel lapsevanemal kõigepealt teha. Minu ettekujutus on tegelikult selline, et peaks toimima üks vanemate kool sest nagu ma arvan, et need ettekujutused laste ja mida me nüüd Kaasa kanname endas, et nad tegelikult ei vasta sellele, mis, mida me näeme nüüd indigolastes. Ja ka need ootused, mis sealtpoolt on olemas laste poolt, et ka need ootasin, ei saa nii-öelda neid rahuldada, kui me iseennast ei muuda. Nii et üks küsimus on, see on vanemate kooli küsimus või enesekasvatuse küsimus ja seda on parem teha muidugi koos teiste inimestega, kellel on samad huvid ja kuna see probleem on Eestis nagu leemi teadvustamine toimus võib-olla viimase paari aasta jooksul kolme aasta jooksul, et selline probleem on olemas, siis praegu toimib siin Tallinnas ja Tartus on tekkinud kaks vanemate ja õpetajate töörihma kus nüüd arutatakse neid kõiki küsimusi, millisel kujul peab toimima enesekasvatusvanemal või kasvatajal sellise lapsega toime tulla ja temast aru saada ja teda ka aidata näiteks ka oma elumissiooni täita, võib ka nii öelda. Ja milliseid meetodit saab rakendada ja milline peaks olema selliste laste kool, näiteks kuidas see peaks välja nägema, on vist juba mainisin, see on, et sinna kuulub ka vanemate koolitus mitte ainult loengute kujul, et noh, ei tea, kord aastas nagu tihti tänu käidaks loengul võib-olla ka mitte selles, mis koolis toimub, vaid tõesti üks õige kool ja teine on muidugi, et see peab olema üks. See koolitussüsteem peab kaasa haarama ka lasteaeda näiteks. Ja ma arvan, et siis ka küsimus on ka maailmavaateline. Kui lai on näiteks silmapiir nii-öelda vanemate silmapiir, sellest sõltub üsna palju ka laste tervise mõttes. Väga palju sõltub sellest. Mina tegelen rohkem selle küsimusega, kui minu poole pöörduvad probleemidega ja seal on terviseprobleemid, lapsel tavaliselt. Et kuidas sellist last aidata. Üks omadus on neil veel, et tihti neil on üsna kindel teadmine oma elu missioonist. Ja kui sellega arvestada, siis võib ka ütelda see elu missioon, see väljendub inimese elus, nii, ta lihtsalt leiab seda, mis teda huvitab ja pöörab sellele tähelepanu. Aga kui näiteks kasvatus oli mittesobilik sellele lapsele või tema arengule, siis võivad teatud eelarvamused näiteks selle missioonitunde ära rikkuda. Ja selle selline inimene ei oska enam pärast võib-olla iseendaga midagi peale hakata. Need tegelikult üks ma arvan, et kõige tähtsam küsimus just nooremate laste puhul on, mis on nende eluülesanded. Nad peaksid õppima ja sellest, kui sellele küsimusele leidub vastust ja sellega me oleme ka tegelenud oma koguduse töös. Et leida sellele küsimusele vastust, siis ka saab last tõesti Kateraapilises mõttes aidata. Kuhu võiks siis Tallinnas ja Tartus lapsevanem pöörduda? Konkreetselt võib pöörduda näiteks. Kas vaadata meie kodulehekülge? See on www punkt Hothee kaldkriips. Kristlaste osadus. Ühesõnaga. Ja seal on kontaktandmed olemas ja ma loodan, et varsti tuleb ka veel üks lehekülg just juba indigolastest konkreetselt ja sealt saab ka lisainfot nende töörihmade kohta ja ka selle kohta, mis on seal toimunud, millised üritused veel tulevad? Tänan teid, Armin tõuga. Olen suure lik. See on nii inimlik. Nii asja allik on minu tuulepink. On viinud tuulepeegel. On nii Nuutule pink. Loojaalnek oodani. Normaalne rahulik plaan, R-i, ta on minul loogika, on minul loogika, on minul ka. Tood soorolli too. Oli too. Too sünni. Tunnistus see on r ja allik. Soodsi ja. Ehk on mõni raadiokuulaja kuulnud või lugenud ühest omapärasest meetodist mille nimi on Silva meetod ja selle meetodi rakendamisel lubatakse kõikvõimalikku head ja paremat. Silva meelekontrolli meetod on loodud Ameerikas mehhiklase Hozee Silva poolt. Sellest ka meetodi nimi. Ja sellel mehel. Tal oli 10 last ja 44. aastal möödunud sajandil hakkas ta otsima võimalusi, kuidas oma lapsi aidata. Et lapsed oskaksid paremini eesmärke seada, et nende elu oleks rohkem laste endi kätes. Ja ta hakkaski tegelema niisuguste asjadega, mis viisid lõpuks Silva meetodi. Nii. Ja 69. aastal hakkas see meetod maailmas levima. Ja nüüdseks on Silva meetodi materjalid tõlgitud juba 30-sse keelde ja üle maailma umbes 80. riigis. Seda meetodit õpetatakse paar aastat juba ka Eestis. Eestis on kolm Silva meetodi koolitajad Milda Marja, Kinskiite, Reigo Reimets ja Karin, hiljem Berg. Kuid kui alguses Silva meetod Eestis ega mujal maailmas levis siiski eelkõige täiskasvanute hulgas siis nüüdseks on Eestis juba ka mitu lastekursust lõpetanud ja õnnepüüdja saates on meil üks Silva meetodi koolitajatest. Karin lillemberg oma kahe lapsega. Ja Karin on ise hariduselt arst ja nüüd sissejuhatuseks palungi Karinate. Räägite natuke enda loost, et kuidas te selle meetodini jõudsite. Mina sattusin silla meetodisse üsna juhuslikult kuuldes raadiost reklaami sellise imepärase meelekontrolli meetodi kohta, mis suurendab intuitsiooni. 1997. aastal sellel ajal mul olid väikesed lapsed ja ma olin tegelikult päris pikka aega olnud lastega kodus. Eestis olid toimunud erinevalt muutused, millest mina olin enda arvates nagu kõrvale jäänud. Ja siis kui ma sellest meetodist kuulsin, et viimane kord koolitab seda üks soome õpetaja riita voorela, siis tekkis mul huvi, seal oli sissejuhatav loeng, kuhu ma otsustasin lihtsalt minna, et mis see endast kujutab? Jaa, sellel tutvustaval loengul sain ma Egiptust, et tegelikult see, mida ma iseenesest olin tundnud ja intuitiivselt tunnetanud, et see kõik on ka äraseletatav, mitte lihtsalt nagu tühi usk vaid sellel on, kuidas materjal taga. Ja ma ise teadsin, et mingid sellised intuitiivsed välgatused et need kalduvad minema täide enda puhul. Lapsed isegi on mulle ütelnud, et, et emmel on alati õigus. Mis eriala arste? Mina lõpetasin tõesti ravi eriala Tartu Ülikoolis, aga tööle asusin teadusasutuse kardioloogiainstituudis olen olnud teadur. Nii et praktikas nagu praktilisi arstina töötanud ei ole. Ja seal hiljem läksin edasi Tallinna meditsiinikooli, kus ma olen praegu õpetaja. Aga Karine, võib-olla siis tutvustate pisut lähemalt seda, mida sa meetod endast siis kujutab nii mõne lausega, et et välgatused, intuitsioon ja ettenägemisvõimete suurendamine ja mida seal kõike lubatakse, et kui nüüd üldse ei hakka seda lahti seletama, siis võib jätta see niisuguse kaardi Moorliku asja mulje, aga tegelikult see pole üldse nii. Ongi niimoodi, et ei ole tõesti mitte mingi ebateadus, vaid selle põhjenduseks on ka praegu psühholoogias kasutatav nagu autosugestioon eelkõige siis lõõgastus, kehaline lõõgastus, et inimene on lõõgastunud olekus rahulik tema keha ja meel on tasakaalus ja ta on enesekindel ja selles lõõgastuse seisundis on võimalik siis välja lülitada sellised ebaolulised mõtted ja keskenduda ennast mingile kindlale mõttele, mida tahaks täide saata. Ja see silmameetodi koolitus, nagu algabki lõõgastuse õppimisest. Kõigepealt õpetatakse siis kuidas väga kiiresti oma keha lõõgastada. Ja kui keha on lõõgastunud, et siis selles seisundis oma mõtet kontrollida, see on nagu see meenekontroll. Ja ja kuulajale veel kindlasti nii palju ka öelda, et meelt kontrollib ikka inimene ise, mitte keegi kuskilt väljaspoolt, nii et selles lõõgastunud või võib ka öelda. Väga hästi lõdvestunud seisundis tegeleb ikka ainult inimene iseendaga, nii et kõrvalt ei ole, ei ole kedagi abiks õpetajatel vaja lihtsalt esialgu selleks, et õpetada selgeks harjutused, mida siis pärast saab igaüks ise rakendada. Jah, seda nimetatakse ka dünaamiliseks meditatsiooniks, et kui praegu paljud võib-olla teavad, mis on medit, et see on, et see on samamoodi lõõgastus ja püütakse saavutada mõttevaba olek, need silmameetodis ei ole mitte mõte vaba olek, vaid vähemasti üks mõte, millega tahetakse tegeleda. Et sellele antakse nagu energiat juurde. Eesmärk oli mul algselt, miks ma üldse sellega tegelema hakkasin, kuna ma kuulsin, et Silva tegeles lastega siis ma mõtlesingi, et lapsed on mul väikesed, et kuidas neid paremini kasvatada, et tegelikult ma oma mõttes siis mõtlesin, kujustasin pilte, kuidas need lapsed võiksid käituda ja mis nad võiksid teha ja niisugune selgitasin ka nendele, mis, mida ma teen. Ja minu arvates oli kõige toredam see, kui minu viieaastane tütar tuli lasteaiast ja lasteaiakasvataja ütles, et, et ta lasteaias ei taha sugugi magada, et 10 minutit magab või puhkab ja pärast seda ütleb, et ta on nüüd täiesti värske. Ja kasvataja ütles, et ta teeb silmateraapiat. Kasvataja ei saanud õieti aru, et mis seal Teie lastest on kasvanud nüüd juba tunduvalt suuremad lapsed. Heliviis on 12 aastane Martin, kümneaastane ja enam mitte. Karin ei tegele Teie nende elu kujustamisega, vaid nad on juba ise selle meetodi omandanud, sest et Karindiiljemberg on just see, kes koolitab ka lapsi. Palun rääkige herilis ja Martin, et milline on siis teie Silva meetod, kuidas te teda rakendate ja millised tulemused. No kindlasti me kasutame seda õpingutel, sest kui on tarvis mingisugust on kontrolltööks õppida, et siis kui ei jää hästi meelde, siis panete, mõtled selle peale lihtsalt meelde? Ma olen paar aastat juba soovinud endale kassi ja ma olen rääkinud sellest oma emale. Ja Ta on öelnud, et linnakorterisse mitte mingil juhul. Aga juba pühapäeval Aa, nii et niisugune hiljutine soovi täitumine. Aga kuidas sa siis seda kassi ette kujutasid ja milliseid harjutusi tegid, et kassitulek oleks kohe kindel? Ma kujutasin endale kassi ja et ma saan selle, kas kasse, kes sinule tuli, on samasugune nagu see, keda sa ette kujutasid, mitte päris, aga umbes selline. Ikkagi kas aga Karin, kui vana peab olema inimene, et suuta Silva meetodi harjutusi, neid kõige lihtsamaid, mis on just lastele mõeldud? Mida tähendab oma lastega saab tegeleda juba üsna varakult, võib-olla nelja, viie aastaselt. Eestis meie õpetame koolilapsi alates seitsmendast eluaastast, kuna see meetod on põhineb grupitööl, siis need lapsed peavad olema suutelised töötama grupis ja ja grupis annad. Ma arvan, võimelised just kooliajast ja selle tõttu ja seitsmendast eluaastast ja kuna need lapsed lapsi nimetatakse, siis kuni 15. aastani lasteksis seitse kuni 15 Ja aga kui koolitus on selja taga, siis hakkab ju iga laps ikka iseseisvalt tegelema? Jah, võib-olla helilisi, Martin meenutate veel midagi või siis kirjeldate seda, kuidas teie seda meetodit rakendada, selles mõttes, et milliseid harjutusi te veel teete ja millal ja kui tihti ja. Näiteks hommikul üles ärkamiseks. Kui tahad hommikul mingil kellaajal ärgata, siis ei pea tingimata kasutama kella selle jaoks. Et sa mõtled lihtsalt selle peale, et sa tahad hommikusel kellaajal üles ärgata, siis ärkadki mõnikord on õnnestunud. Kui magama jääda, et muud ei ole siis näiteks hakata lugema 100-st üheni numbreid, et kujutad, mõtlesid number 100 ja siis kuskil tahvli peale joonistad. Siis kustutad ära ja mõtled sügavamale, see on nii kohutavalt igav, harjutasid seal kindlasti maga. Novreani. Ilmselt on numbrid igavamad veel kui meie vanaemade poolt soovitatud lammaste lugemine nii et ei jõua üheni kunagi, vaid enne nagu sügav uni. Kas te tunnete, et teie elu on muutunud peale seda, kui te hakkasite Silva meetodiga tegelema? Kindlasti paremuse poole, et kõike, mida tahad, või soovid, et enamus läheb täide. Musa moodi. Tegelikult võib-olla isegi laste puhul on päris raske otsustada, mis oli enne või mis oli pärast sellepärast, et nende teadlik kelu võib-olla ongi seotud kogu aeg sellega, et nad ongi selle meetodi sees. Ja Karin, kasutan veel seda, teie olete arst, palun kune lausega selgitada, et mida see lõdvestus või lõõgastusseisund siis tegelikult tähendab ja nagu te märkisite, siis lapsed ju selle sisenes, nagu ongi peaaegu kogu aeg eriti väiksed lapsed. Sellepärast het. Jah, on see silma, oli siis see mees, kes tegeles psühhoorientoloogiaga ja tema uuris elektroonika, instainsenerina aju võnkesagedusi ja avastas, et sellisel uneeelsel seisundil on aju võnkesagedus sellisel sobival madalal sagedusel mil inimesel on kõige rohkem energiat kulutav, kõige vähem energiat. Ja seda sama seisundit, seda aju konk, madalamat sagedust see Silva nimetada tab. Põhi tasandiks, milles toimubki koguse meelekontroll. Kuna lapsed juba oma loodusliku oleku poolt algi nende aju ongi madalamal võnkesagedusel kui täiskasvanud inimesed, siis tuleb see neil eriti hästi välja. Jah, tähendab on leitud, et tõesti inimesed, et oma arengus vastavalt vanusele arenevad edasi, nende mõistus areneb edasi ja siis on leitud, et Kaju aju võnkesagedus, mis on domineeriv, on lastel siis madalam vastavalt vanusele, ütleme seitse kuni 14 võnget sekundis, aju võnkesagedus täiskasvanutel on tavaliselt 20 võngete sekundis. Ja tavaliselt ja seda nimetatakse sekelex beetasageduseks, mis meil on ärkvelolekus. Aga lastel on ärkvelolekus siis rohkem see madalam võnkesagedus. See ei tähenda, et aju võnguks ainult selles sageduses, vaid see on öeldud just, et domineeriv. Et see on selline selgitus. Ka Karin Lillian Berg, kas olla mingid ohud sellel et laps tegeleb niisuguse meetodiga? Ma arvan, et sellel selle meetodiga tegelemisel ohtusid ei ole. Et kuna siin eelkõige õpetatakse stressi maandama ja lõõgastama ja siis jälgima oma mõtet teid ja väljastpoolt nagu sellist sundi ei ole, et keegi midagi surub peale ja manipuleerib kellelegi mõtetega vaid pigem antakse võimalus ja enesekindlast sellele inimesele, et ta võib ise mõelda seda, mida tema tahab ja kui tuleb mingi halb mõte, siis ta sellega lihtsalt ei tegele ja laseb sellel mõttel minna. Kellele võib-olla on raske selle meetodiga tegelikult on, kui on mingid mõtlemishäired ja vot psühhiaatrilised haiged, nendel võib tekkida selline olukord, et nemad ei ei tee vahet, mis on tegelikkus ja mis on väljamõeldis. Et siis neid nimetatakse nagu luulu mõteteks, et selles kursustel ka me alati kontrollime, et kellel on tõesti tehtud selgeks psühhiaatriliselt mingisugune haigus, siis me vähemasti sellesse gruppi teda ei võta ja kuigi ka psühhiaatrias kasutada takse haigetel Piteraapias selliseid võtteid, kus kasutatakse kujustamist ja enesekindluse tõstmist ja lõõgastumist, aga sel juhul valitakse kohe spetsiaalselt sarnased inimesed, kellel on ühesugused probleemid. Meie siin koolitusel tegeleme tervete inimestega ja nendel ei tohiks küll mingisugust probleemi siin tekkida. Tänan teid, Karin Lemberg ja Hele-Liis ja marti. Nii palju veel, et Eestis on Silva meelekontrolli meetodit õppinud juba üle paari 1000 inimese. Mina nende hulgas. Ja oma kogemustest võin öelda, et tõepoolest nende harjutuste tegemine aitab eesmärke täpsemini seada ja neid ka saavutada ja elu muutub veelgi värvi. Tänases peresaates rääkisime indigolastest ja probleemidest, mis nendega võivad tekkida vanematel ja õpetajatel. Sel teemal kõneles armen tõugu ja õnnepüüdja rubriigis. Rääkisime Silva meelekontrolli meetodist ja sellest, kuidas see sobib just nimelt lastele. Selles saatelõigus esinesid Karin lillemberg ja tema lapsed Hele-Liis ja Martin. Laulu, mida tänases saates kuulsite, esitas eriti kurva muusika ansambel. Tänase saate autor oli Kerttu Soans ja helioperaator Anna-Maria Currer. Kohtumiseni.