Möödus kaks aastat ilma too küst oleks loonud ainsatki silmapaistvat skulptuuri. Teda ei rahuldanud visandid, samuti mitte püstid või maalid, mida ta tegi eratellimustele. Ometigi polnud ta veel iial nii viljakas olnud. Nõudmine tema tööde järel oli endiselt suur. Ta rikastus tutvust temaga otsisid kuulsad ja mõjuvõimsad isikud. Ilusad naised jälitasid teda intensiivsemalt kui kunagi varem. Kuid ikkagi näristada rahulolematus. Ükskõik missuguseid hüvesid, kuulsus ja edu talle ka ei toonud, mõistis ta, et tema sisimat mina neid muuta ei suuda. Tõelist rahuldust andis talle ikkagi töö. See oli ta elu mõte. Ent üha rohkem aega ja energiat tuli tal raisata kõrvalistele asjadele kui tööl endale. Kõiki tööväliseid asju ta ei saanud ega tahtnudki vältida. Ta tundis siirast rõõmu dinee ülemis Londonis. Tema auks korraldati ristija Johannese pronkskuju kinkimise puhul Victoria Alberti muuseumile. Bankett toimus ühel soojal mai õhtul. August nautis ilusat ilma ja tundis heameelt, et 1902. aastal valitses maailmas rahu. Ta istus aukohal ja kõik õnnitlesid teda nii toreda banketi puhul. Talle avaldati ohtralt kiitust, ent järsku tundis, tantsin. Ühel käelistus helli ja teisel käel Saržeen sõbrad, kellest ta lugu pidas ja keda usaldas, kuid äkki tundis ta end üksildasena. Õhtusöök oli Augusti arvates küllaltki hea, kui arvesse võtta, et seal inglise köök tema auks oli õhtusöögi valmistanud prantsuse ülem Coquid. Õigupoolest ei märganudki, mida sõi. Keskustelu oli kuidagi katkendlik, mingi veider segu prantsuse ja inglise keelest. Korda skännile ikka jälle prantsuse keeles. Sest inglise keelt ta ei osanud. Olen õnnelik ainult siis, kui teen tööd. Ta lausa nautis prantsuse saadiku kõnet, sest sellest sai ta viimse sõnani aru. Kui aga banketi peakorraldaja Iirimaa siseasjade minister, vaimukas ja kena George windamakas teda inglise keeles kiitma. Olidele ebamugav nagu kõik inimesed, armastas temagi kiitust, kuid võõrkeelse kõne puhul hakkas tal piinlik. Ta mõistis, et kõnes oli palju kiidusõnu, sest kuulajad plaksutasid iga kord, kui windam, ütles Roden. Ja aplause oli ohtralt. Prantslasena ei võinud lubada, et inglane teda viisakuses ületab. Iga kord, kui ta kuulis oma nime öeldavat kummardus ta tänades misega ebamugavust veelgi suurendas. Ta istus ja mõtlesid, on siin maailmas vaid tühi töö ja vaimu närimine. Ja just siis, kui tal tuli omapoolne tänukõne ette lugeda, lagunesid nööpnõeltega kokku pistetud märkmikulehed koos ning ta kaotas järje. Ta kuulis, et midagi ebamääraselt pomisevat, olles kindel, et paljud sealviibijaid niikuinii ei mõista sõnagi prantsuse keelt. Kuid kiiduavaldused olid kõigest hoolimata valjud ja kestvad. Kongistil hakkas tõsiselt piinlik. Hiljem öeldi, et olevat pidanud hiilgava kõne. Palju kodusemalt tundis ta end siis, kui ta koos Femlijassažeenigadi meelt lahkus. Ja kuis leidja shows Kensingtoni ülikoolide inglastest üliõpilased hobused tõlla eest lahti rakendasid ja ise seda mööda tänavaid ringi vedasid. On püstoli veel selle sündmuse mõju all, sest üliõpilaste austusavaldused olid talle tõsist rõõmu valmistanud. Olgugi et püüdis seda Torisemise taha varjata. Kui uus kaunite kunstide ministeeriumi esindaja talle äkki teatavaks tegi, et põrguväravate esitamise tähtaega ei ole enam võimalik pikendada. 22 aastat pärast töö tellimuse andmist ütles Rolf all. Nüüd on ministeerium võtnud uued suunad, meeter töö tuleb esitada tähtajaks. Dekoratiivkunstimuuseumi ehitamist pole ju veel alustatudki, väitis just, kuidas saan mina teha ust muuseumile, mida pole veel olemas. Mitte selles pole asi, vastas agar noormees õhinal. Te lubasite väravad lõpetada juba palju aastaid tagasi. Me ei saa enam kauem oodata. On peaaegu lõpetatud. Olen teinud 176 figuuri. Seda me teame. Aga teil on makstud üle 30000 frangi 25700, olen selle viimse frangini ära kulutanud. Ka selles pole asi. Saadikutekoda on saanud palju kaebusi, eriti provintsist selle kohta. Departemang raiskab asjata raha, ilma et tal oleks midagi ette näidata. Hobust ei suutnud tunnistada, et on väsinud koguni tüdinenud väravatest, et vahelduseks on ta proovinud teha töötorni. Aga väravate lõpetamisest on ta niisama kaugel kui ennegi. Veel kaks aastat rohkem ma ei vaja. Clubasta tähendab 1904. aastal inspektor, neis selles kahtlevad Ta ei olnud kindel, et suudab selleks ajaks lõpetada kui tekste vähemalt püüa. Val noogutas ja naeratas äkki, nagu oleks ta võidu saavutanud. Kongist küsis järsult. Kui vana te olete, miski? 26 meeter? Teie olite siis nelja aastane, kui mina väravaid alustasin. Olen neist kuulnud kogu oma eluaja. Kas arvate tõesti, et seekord lõpetate? Nad nõuavad teilt raha tagasi, kui te seda ei lõpeta. Te kaotate hulga rahameeter. August mõtles soodsalt müüdud töödele pärast maailmanäitust osteti temalt ohtralt. Vastasin lühidalt, see oleks kaotus Prantsusmaale, mitte minule. See oli ühtlasi au, küsimus. On püst asus staarse väravate kallal tööle, otsustades need lõpetada. Ta alustas tööd oma peaateljees Ülikooli tänavas ja andis majahoidjale käsu mitte kedagi sisse lasta. Kuid nädalad läksid ilma, et midagi oleks muutunud. Ühel sombusel päeval vaatles ta väravaid mõtis, kelles ikka ja jälle põrgu teemal viimase 10 päeva jooksul juba kümnendat korda. Kui äkki seisis tema ees keegi tarmukas noormees. Obist ei tahtnud temaga tegeleda, küsis, mil moel te majahoidjast mööda pääsesite. Paljudele maksite 50 franki. See oli tavaline võte, mida kutsumata külalised kasutasid. Ütlesin talle tõtt, kirjutan teist raamatumeeter. Raamatut seda oskasugust küll kõige vähem oodata. Raamat avaldatakse Saksamaal olen luuletaja Rainer Marjerilke. See nimi ei öelnud püstile midagi. Selles noores välismaalases. Seda kinnitas ka tema tugev võõrapärane aktsent, kui ta prantsuse keelt rääkis, ei paistnud midagi erakordset, välja arvatud tema imetlus. Ja seegi polnud noil aegadel haruldane. Entrilke oli meeldiv. Sale, lüheldast kasvu, tõmmu, erksate, siniste silmade ja kitsaste mustade vurrudega. On küst, katkestas tõrelemisest, kõhkles see noor veetlev olemisega tundeerk, noormees, kes nii ilusasti kõnelenud minema saata. Relki lausus. Meeter väravad on niisama lüürilised kui kogu teie looming. Enne kui midagi öelda jõudis, jutustas poeet, et tema naine Frau Klara vest Hofon õppinud meetri juures. Üht isegi mäletas teda kui kaunis, andekat, tõsist ja tahtejõulist kena noort naist. Rilki rääkisime eetris skulptuuridest nii põhjalikult ja nii sügava arusaamisega, et see jätnud püstile mõju avaldamata. Rilki austus oli nii ülevoolav, et õhupüstil hakkas lausa piinlik. Ma ei ole veel monumenti Storrick lauses Rode Te saate selleks, ütles Rice. Väravad on monumentaalne töö. Tal polnud ikka veel vähimatki kavatsust poeedi meelitustele järele anda, kuid talle meeldis, et haritud ja tundeerk Rilke tema loomingut nii kõrgelt hindas. Ja talle meeldis isalik tunne, mille noormees temas äratas. Ilma et oleksime märganud, oli ta kutsunud rilt 10 tooni ja lubanutel külastada oma ateljeesid. Teda üllatas, et poeedi ablas uudishimu ja arvamuste avaldused ahvatles tedagi kõnelema August pidasinud sõna traks inimeseks, aga Rilkega rääkis ta nagu meister õpilasega. Ja nad mõlemad tundsid sellest naudingut. Ta oli liigutatud prantsuskeelsetest värssidest, mida Rilki oli tema auks sepitsenud. Ühel õhtupoolikul vahetasid nad parajasti mõtteid väravate üleierilke, lausus meeter. Miks te ei tee eraldi figuuri sellest alasti mehest, kes istub väravate tipus? See võiks tulla võimas ja dramaatiline. Te, mõtlete poeeti, tantet kõhkle sobist tapole poeet Rilki oli oma arvamuses kindel. Ta on küllaltki robustne oma tahumatu näo ja liha. Sellise kehaga. Püstil ei olnud hinnang sugugi meele järele. Ehkki Rilkel võis õigus olla ja ta ütles. Ta mõtiskleb, see peaksite antele iseloomulik olema. Kuid ärge tehke teda elusuurusena, siis ei tunneks keegi temast poeeti ära. On püst, lõi kahtlema, istus ning jäi mõttesse. Alateadlikult harjumusest toetas ta lõua rusika, leia küünarpea põlvedele. Kust küljest kujuga ei vaadanud. Rilkel näis õigus olevat. Polnud mingit mõtet ennast kauem petta. Väravaid ei suuda talle õpetada. Aga kuidas suudaks lõpetada selle figuuri, poleks ta väravate kalale asjata vaeva näinud. Meeter te näete praegu justament tema moodi välja. Hüüatas riike, eriti kui mõttes olete. Te mõtlete nii pingsalt? Mõtlete oma ideedele, mõtlete, et palus käeviipega teda vaikida. Mõtlemine, see on kõige tähtsam. Mõtlemine on ränk võitlus ja niimoodi see mees mõtleski kogu hingest. Sellest hetkest peale muutus puit ante mõtlejaks joogist modelleerista elu suurusena. Kuid endas polnud ikka veel kindel ja pealegi tuli veel muidki takistusi. Zola suri vingusurma magamistoas, mille aknad olid tihedalt suletud ja korsten umbes. Levisid kuuldused, et ta tapeti Dreyfus afääri sekkumise pärast. Mõned tundsid tema surmast kahjurõõmu kuid teised kurvastasid nagoogistki. Kuigi joogist ei sallinud matuseid, ühines ta pikka rongkäiguga, mis järgnes sol la Sargale ja sammus kõrvuti. Karieeri ja moneega, see oli küll tibatilluke austusavaldus, mida ta sol la heaks teha sai, sest kuigi la polnud temaga enam kordagi rääkinud pärast seda, kui püstolid keeldunud andmast oma allkirja Treifisi petitsioonile oli lao omal ajal teda kaitsnud. Ogist püüdis kirstud aga sammuvas rahva hulgast tundmatuks jääda. Aga Clemens suu oli teda ikkagi märganud. Ja äkki hakkasid nad teineteisega vestlema, olgugi et Clement suu oli petitsiooni aegu lakanud temaga rääkimast. Lahkudes raputasid nad teineteise kätt peaaegu südamlikult. Järgmisel päeval külastas ogist fanteni. Nad olid olnud head sõbrad, ehkki polnud 11 juba aastaid näinud ja nüüd tundis ta vajadust sõprust värskendada. Fantan ei paistnud teda nähes üllatatud olevat, võttis vaikides vastu talle sirutatud käe kutsuste ateljeesse, ütles. Sa näed hea välja, ogist. Tunnen end hästi, nii kaua, kui jaksan töötada. Ja töö tuleb kasuks. Mina olen selles ateljees juba 1868.-st aastast saadik. Üle 30 aasta. Sea paneb väikesele õuele nagu Delacroadel keegi. Mäletad seda päeva, kui jälgisime ta maalimist ja olime imestunud, et ta laskis oma modelle liikuda? Olen kuulnud, et sina oled nüüd sellesama põhimõtte poolest kuulus. Kui keegi sellest tänu väärib, siis on selle kokk. Minule oli selleks kooliks luur. IKKA VEEL luur? Jah. Imetlen ikka veel Hudooni ruudi ja Karpov kujusid. Karpo meeldib ka mul. Aga kuidas sa ise oled elanud, fantan? Fante maalib nüüd ainult lilli ja puuvilju. Mitte nii nagu kraanrode näen, kelle patrooniks on riik. Augustil läks südamesse ootamatu kibestumise noot. Noores eas oli fantan olnud üks tema lemmik kunstnikke püüdes teha näo, nagu poleks vaenulikku vihjet märganudki, ütles ta. Riik, patroon, kellega ise hoopiski rahul olla. Kas mõtled väravaid? Kui palju nad sulle nüüd veel aega lubasid? Kuni 1904. aastani, kuid see pole kõneväärt. Kuidas sul endal läheb näened, töötad pingeliselt nagu vanasti. Kuigi fantenali avalikust elust täiesti eemaletõmbunud polnud loobunud maalimisest. Kas enam portreesid ei maali? Ainult vahel juhuslikult. Fanten muutus kurvaks, kui meenutas kohtumist Bodelleeriga. Kui ma teda esmakordselt nägin, torkasid mulle silmade hoolitsetud käed lühikeseks lõigatud juuksed ja hoolikalt ümber kaela seotud vana lilla siidirätt. Oled sa märganud, et tänapäeval keegi hoolib detailidest? Igapäise leiva teenimiseks kopeerisin meistriteoseid luuris maalijaid, keda imetlesin Rubensid. Rembrandti Delacroad. Mulle aga öeldi, et mul pole küllalt oskusi, kuigi olevat meeldiv pintslilöök. Veel praegugi kubiseb Louvre kopeerijatest. Ainult nüüd kopeerib mõni neist ka minu töid. Tookord oleksin andnud kõik, et mu tööd oleksid luugris rippunud, aga nüüd nüüd, kus see on teoks saanud. Nojah, see muidugi meeldib mulle, kuid nüüd on juba hilja. August märkasid fanteni, kelle punane habe oli läinud halli ja kollase kirjuks. Paksud juuksed muutunud ahukaks ja suur terav nina laiemaks. Fantaanil olid jalas lotendavad püksid ees roheline päikesesirm. Ta oli tüse, vananev mees. Huvitav, kuidas mina ise olen niisamasugune? Mõtles ogist. Kuulsin, et oled pääsenud. Lowry rääkis mulle ja ütles, et temalgi olnud selles omajagu teeneid. Ma tutvusin ka ja maneega, umbes 1855. aastal, kui kopeerisin luuris. Täpset aastat, ei mäleta enam Maalimbud lääri, nagu ta oli oma längus, lõuahallide juuste ja kurva näoilmega. Obist kehitas õlgu. Võib-olla oli see ootamatu külaskäik olnud eksitus. Kuulsin, et oled isehakanud kunstimets enniks. Mul on ainult mõned üksikud maalid, venoaavan kokku mone, mulle meeldib neid töid vaadata. Mis seal ikka ennast õigustada ja vabandada. Kuid ta tegi seda siiski. Ta ei tahtnud fanteni solvata, oma eduga kiidelda. Fantan naeratas, kuid pani tähele, et mees on väsinud. August vabandas ja nad surusid lahkumisel kätt. Augustil oli tunne, et nad ei kohtu enam kunagi. Selleks polnud mingit vajadust. Aasta hiljem Antio küstile kolmas auleegioni orden, komandöri rist. Ja kuigi see ei aidanud tal mõtlejat lõpetada, oli ta järjekordse tunnustuse eest tänulik. Eriti veel siis, kui sõbrad korraldasid tema auks väljasõidu. Murdellija Karieer olid selle organiseerijad ja pärast einet versai läheduses Velisi metsas tantsis asja toortung. Kas see oli, on püstile meeldiv üllatus. Nad olid saanud lähemalt tuttavaks ja aisa tooroli talle poseerinud ilma et neil oleks tekkinud mingeid romantilisi suhteid. Neiu tants meeldis talle. See oli kaunis ja kreekapärane. Varsti. Siis fanteni tädite Rees tädi fantanis, surm vapustasid Küllo püsti, kuid nad olid juba kõrges eas. Henry surm oli talle ka kohutav löök. Henley oli kunstirahva hulgas üks väheseid lähedasi sõpru. See tekitas tunde, et tema põlvkond on lahkumas elu näitelavalt. Ja et iga elatud aastaga jõuab ta surmale lähemale. Nagu alati, kui teda kurvastas mõne sõbra surm, hakkas ta innuga tööle. Ta koondas tähelepanu mõtlejale, otsekui suudaks see surma pealetungi eemale tõrjuda. Ta tõotas, et ei katkesta tööd enne, kui on lõpetanud. Kuid nüüd tabas teda uus ränk löök. Päevade viisi polnud kätes jõudu, mida nii hädasti töö juures vaja oli. Ja tihtilugu just siis, kui lahendus oli juba leitud. Valdas teda ääretu väsimus ja töö tuli katkestada. Mõtleja kallal muutus ajaga võidujooksuks. Ehkki ta võis ilma suurema pingutuseta ikka veel valmistada. Püstkäsi ja väiksemaid töid kahanesid jõuvarud kiiresti. Ometi jätkas ta tööd. Mõtleja on tõenäoliselt tema viimane eepiline kuju ja ta tahtis, et sellest saaks väga hea tööelu. Suurusena oleks see võib-olla huvitav, kuid tavaline. Tal polnud soovi sümboliseerida üllust, graatsiat või ilu vaid lihtsalt inimest. Kreeka skulptorid ja Michelangelo olid loonud väga ilusaid ja täiusliku vormiga inimfiguure. Temaga tahtis luua midagi muud, midagi enamat. Kui inimene hakkas mõtlema, arutles ogist. Siis jõudis ta selleni ainult pärast väga rasket pingutust. Isegi nüüd veel on see vaevaline ja keeruline protsess. Mõtlemine tähendab kannatamist, vastuse leidmist küsimusele, kes ma olen? Kust olen tulnud, kuhu lähen milleks elan. Valmistas esimese töömudeli üle elusuuruse et talle sai selgeks, et inimene pole ainult kaunis olevus, kes manduva maailma vastu üles astub vaid olend, kes võitleb selle eest, et metslasest inimeseks saada. Mis seal alati just ei õnnestu. Seda ta just eriti hästi iseennast analüüsides. Ja tuli järeldusele tee metslasest mõtleva inimeseni on tohutult raske. Ja modelleerisid viimase variandi kaks korda suurema kui tavaline inimene, et näidata selles heitluse suurust. Ta töötas mälu järgi, nõnda nagu lõppkokkuoli teda õpetanud. August mäletas paljusid hetki, määrdust, pingutust ja võitlust iseendaga, oli mõtlemine talle valmistanud. Ta jäi arutlema, kas vasakule põlvele toetuva käe asend on õige. See polnud loomulik, kuid siis sai ta äkki selgeks, et just see asend väljendab püüet saada metslasest mõtlevaks olendiks. Ja ta tegi keha massiivseks, õlad võimsaiks, käed-jalad tohutu suureks. Möödusid pikad ja väsitavad tööpäevad ning Obüstising igatses armastuse järele, pingest vabaneda. Ent polnud selleks võimeline ja see süvendas veelgi kurvameelsust. Tundus, nagu oleks seegi olnud üks tee, kust surm lähemale hiilib. Kuid ta ei saanud sinna midagi parata. Viimasel ajal oli ta teinud palju niisugust tööd, mis ei pakkunud talle tõsist huvi. Aga mõtlejasse tahtis ta panna kogu oma kreedo välimusele vaatamata anduste tööle. Ta tahtis mõtleja näidata inimese ürgtragöödiat, ehkki kuju ise pakatab elujõust ja valitses kogu ümbrust. Eriti rõhutas ta tahtekindlust, mitte allavandumist. Neid omadusi pidas ta iseloomulikuks traagilisele elule. Tugevasti oli rõhutatud suur pea ja võimas käsi, millele peatoetus. Ja sedamööda, kuidas mõtleja hakkas elama kahanes, on püsti enda jõud. Kui töö oli valmis, seisis ta vaevalt jalul. Kunagi varem polnud nii jõuetuna tundnud. Ta kutsus karrigeerid kipsfiguuri vaatama, kui see valmis sai. Karjäär oli esimene, kellele ta seda näitas, Sesterilket, kes talle selle idee oli andnud, polnud Pariisis. Karieer silmitses mõtlejat sõnatult ja nii kaua, et too püstoli juba kindel töö nurjumises. Ta pidi ütlema. Olin väga väsinud, kui selle kallal töötasin, kuid karrigeer panustada vaikida. Vaikus kestis veel tükk aega, joogist hakkas juba närvitsema. Kui Karieer ütles. Esimese inimesena, kes oli võimeline mõtlema ja selles pingsast tegevuses, hakkab ta tajuma oma traagilist saatust. Püstoli üllatatud Karieeruli haruharva välja öelnud pessimistlikke seisukohti. Karjerlisas mõtlemine nõuab pöörast pingutust. Olla mõtlev inimene, see on kohutav võitlus sest ihu on tugevam kui vaim. Kuid ometi otsib vaim sellest mülkast. Väljapääsu tähendab ta siis meeldib sulle asen. Meeldib. Kuidas? Meeldida meie enda eluvõitluse nii elav kujutus. See kehastab mind, minu otsinguid, minu pingutusi, minu kannatusi. See puudutab mind sügavalt. Leia see on kestahes meie hulgast. Aga ma olen nii väsinud, et olen kaotanud vähimagi mõtlemisvõime. Kardan, et ta ei meeldi kellelegi. Ma ei tea, kas ta mulle endalegi meeldib.