Nelinurkne hiigelpoolsaar, mida meri peaaegu igalt poolt piirab ja ainult kirdes lumised mäed muust Euroopast eraldavad. Loendamatult kõrgustikud ja kiltmaad, mis lääne poole alanevad ning kollaseid jõgesid Atlandi ookeani juhivad. Põhjas ja keskuses, kuivad kõrbed, külmade talvede ja kuumade suvedega. Ainult lõunas leebema kliima. Ning lõpuks elanikeks roomlaste järeltulijad, kes armastavad tooreid härjavõitlusi. Sellisena tunneme koolipõlvest seda maad. Sest ajast, mil Friedebert Tuglas need read kirja pani, on Hispaania poliitilises ja majanduselus toimunud paljugi mis kooliõpikute ja ajakirjanduse kaudu ka meieni ulatunud. Ent ka ise tema rahva omapära ja meelelaad, iidset kultuuritraditsioonid. See, millele rännumees Tuglas peamist tähelepanu pööras see ei muutu paari inimpõlvega. Maailmakuulus kitarrist anressegovia on öelnud, et tal peenise muusikas on tabatud Hispaania hinge olemus. Kutsume teid selles saates rändama läbi Hispaania teejuhtideks isakal peenise, muusika ja Friedebert Tuglase sõna, mis seda olemust meie jaoks aitab lahti mõtestada. Tuglas reisis Hispaanias 1913. aastal Al peenise surmast oli siis möödunud neli aastat. Hispaania muusika klassiku elutee kestis vaid 49 aastat. Aga selle aja jooksul jõudis ta väga palju rännata, õppida, luua muusik, et kõik sai alguse 1860. aastal Kataloonias komprodoni väikelinnas. Seal tuli isakalbeini silmale. Vanematel oli küllalt kõrva, et oma poja muusikalisi võimeid märgata, arendada ja äragi kasutada. Nelja aastasena esines väike, ei saaki juba Kataloonia pealinnas Barcelonas avalikkuse ees pianistina. Pealegi nii hästi, et publik kahtlustas isegi pettust. Vahest poisike ainult imiteerib mängu helid tulevad aga lava taha peidetud klaverilt, täiskasvanu käte alt. Ent pettust ei olnud. Imelaps oli kuueaastane, kui ema viis ta Pariisi kuulsa klaveriõpetaja Varmontelli juurde. Üheksaaastasena võeti ta Madridi konservatooriumi. Imelaps oli ka Tõrksa loomuline ning dressoriga sarnanev õppetöö hakastele kangesti vastu. Edasi läks kõik nagu seiklusromaanis. 10 aastane poiss põgenes kodust ära ja alustas hulkurielu kord üksi, kord liitudes juhuslike kaaslastega rändaste läbi kogu hispaania ainsaks varanduseks pillimängu oskus. De sattus kõikvõimalikesse seiklustesse, langes röövlite küüsi, kuid pääses lõpuks ikka õnnelikult. Vanemad nägid pöörast vaeva, et poega leida ja koju tagasi tuua. Lõunaranniku sadamalinnas Kadiisis ta lõpuks tabati ja arreteeriti, ent kogenud hulkuri Läks taas korda põgeneda. Seekord poetas ta end vargsi laevale, mis võttis kursi Lõuna Ameerikale. Kui Piretitaja rahata jänes avastati, tegid reisijad korjanduse ja maksid noore muusiku sõidukulud kinni. Järgnesid rännuaastad Brasiilias, Uruguay's, Argentiinas, Kuubal, USA-s. Kor teenis ta leiba pianistina, kord sadamas, laadijana. Lõpuks sai vara küpsel noorukil seiklemisest villand. Pealegi jõudis arusaamisele, et muusikuna pole ta siiski veel küps ja vajab süstemaatilist õpetust. Tulnud tagasi Euroopasse astus Isakkialbeinis kõigepealt leipzigi konservatooriumi klaverikompositsiooni alale. Seejärel läks kadunud poeg lühikeseks ajaks kodumaale. Hämmastas sealseid muusikuid oma edusammudega ning sai stipendiumi, et jätkata õpinguid Brüsseli konservatooriumis. 20.-ks eluaastaks olid tal auväärse komisjoni ees lõpueksamid sooritatud pealegi esimese preemia vääriliselt. Järgnes pianisti virtuoosi karjäär. Mees viis hiljutise rändmuusiku Euroopa esinduslikesse kontserdisaalidesse pakkus kohtumisi paljude silmapaistvate muusikutega. Eriti sügava jälje jättis noores seal peenisesse kohtumine Budapestis farenduslistiga. Maestro suhtumine rahvamuusikasse üldse ja huvi hispaania rahvaviiside vastu oli Albeinis oma poisipõlve seikluste ajal sellega nii vahetult kokku puutunud. See elas temas endas, ei olnud lihtsalt veel väljapääsu leidnud. Viimased 15 aastat veetis seal, teenis põhiliselt Pariisis ja pühendus heliloomingule. Ta kirjutas oopereid, laule, orkestripalu. Kesksel kohal on aga klaveriteosed hispaaniasõit. Hispaania viisid ja Ibeeria sõittide osad kannavad enamasti kohtade nimesid. Need teosed püsivad tänini pianistide repertuaaris. Nendest on tehtud ka seadeid paljudele pillidele ning orkestrile. Meiegi kuulame täna vahelduse mõttes osa palasid seadetena. Kloote püssi kirjutas. Alpinist suutis paremini kui keegi teine väljendada oma sünnimaa melanhooliat ja omapärast huumorit. Nõnda siis teele koos all peenise ja Tuglasega. Kastiilia see osa on lõikavate vastuolude maa mille all inimene ja looduskannata. Tõepoolest üheksa kuutall kolm põrgu, nagu ütleb kõnekäänd. Märtsikuus ärkab taimestik, kuid juuni keskel on ta juba kuluks põlenud. Septembris ärkab ta uuesti, et oktoobris jälle talvee Snertsida. Milline masendav vaade praegu. Punased Ruusked ja hallid väljad. Kuskil taevarannal, mõni metsik mäeahel. Ei iialgi metsa. Vaevalt mõni üksik kõle puu, siin-seal harva küla tolmuse tee ääres ilma vähimagi haljusete savikarvamajadega siin-seal künkaharjal varemeis langenud, kuid veel nüüdki. Julma ilmeline loss Kastiilia, mille rohkuse järgi kogu maa on nime saanud. Ainus elav ja värviline laik seal surnud taga seinal on hispaanlane ise. Kastiilase näojoontes peegeldub ta kodumat, talve kalkus ja karmus. Ta rõivastes aga selles suve lõkendav värvirikkus. Kuid kõiki jooned ja värvid on idea. Kuid mis rõivaist, seda võib öelda rahvast üldse. Seegi on kuidagi stiilne ja dekoratiivne kogu oma olemusega. Vanaga stiilasse on jäänud midagi, mis leidub vaevalt teises eurooplases. Ülev ja uhke rahu. Olgu sel ajal millist kirge ning fanatismi tahes. Igas karjas on siin pisut rüütlit Diaroomest kerjusaski vaese ülimuse eneseuhkust. Kuningas võitluste aadlikuks öeldakse Hispaanias, kuid ainult jumal aumeheks. Kas iirlase alati lagedaks aetud suurejooneline nägu meenutab veel käskijate ja valitsejate tõugu. Ja ometi milline südamlik vastu tulelik ning heatahtlik rahvas. Kui palju päritud kultuuri võib omada ka kirjaoskamatu ja kõigest kultuurelust eemal seisev rahvas. On rahvaid, keda austame, nende vaimuelu kõrgus või hea ühiskondliku korralduse pärast. Kuid hispaanlast peab austama ta isiklike väärtuste alusel. Milline õnnelik üllatus olin juhtunud ilma enese teadmata just karnevali alguseks, Madriidi üldine meeleolu nakas. Liitusin nende tuhandetega, keda vool mööda laia ja uhked kallede alka laad linna keskusest eemale kandis. Algas karnevali rongi mööda marss. Kui siin miski eriti meeldis. Kõigepealt see, et reklaami maik mitte nii teravalt välja ei paistnud kui Pariisis kus kogu karnevalirongkäik ongi õieti ainult suuräride toodete demonstreerimiseks. Selle asemel võiks siin tähele panna poliitilist pinget käsitletud sapiga, mida leiame vahest Kooja või Tomie karikatuuridest. Siin vaarus liha, munk jalalt, teisele ühe kaenla all, roosikrants, teisal seakints. Siin liikusid ametnikud, kelle ülikonnad polnud muud kui rida ilmatu suurid taskuid ülevalt alla. Siin aga uhkeldab sõjahärra pööritas gloobust mõõga otsas. Ja sel publikul näisid olevat haruldased eeldused nende võrdkujude mõistmiseks ning häälekakse pidamiseks. Kui olin kaua sest paigalseisust lõpuni väsinud, tungisin läbi rahvamurru kaunisse Buenratiiv park. Kuid kas see jätkus karneval? Ilm oli äkki soojaks läinud, näod lõkendasid, roosid närtsesid, rindadel lehvikud, liikusid ja võis imestada viimaste käsitsemise oskust. Meenusid ühe reisija sõna- Hispaania naistest. Nad kummardavad ja tervitavad lehviku abil. Selle abil annavad nad märku, vahetavad saladusi. Arvad kohtumisi, sest naine lehviku abil üldse kõik öelda? Algasid rahva üldised lõbustused, söömine, muusika, tants, Madrillana, lõbu, armuste, kuid ühtlasi on ta lõbutsemiseks midagi rasket usast, mis võrsub ihast, unustada rasket eluvõitlust ning ümbritseva looduse karmust. Mida pimedamaks läks, seda kõrgemale tõusis tuju. See oli üldine pidutsemine loendamatute laternate valguses konfety serpentiini vihmas, ülesarvamatute kitarride, Kuljusteni kastini, ettide raginat. Kogu linn oli täis laul, muusik, tants. Ainult 14 tunnine raudteesõit eraldas kõledal talve puhkevast kevadest. Olin tulnud läbi seeerramori Ena mäestiku, millest lõuna pool algas õitsev kevad ja olin jõudnud Mauri kultuuripiirkonda. Põrutav kaunis on gooti vaimus oline Kastiilia joobunud Ilus Mauri hingeline Andaluusia. Cordoba on ainult mälestus muistse kalifaadi jääma või vabariigi pealinnast. Linna uhkusest on ainult veel paar ehitist alles, kuid ometi kuldab Neid kerjus, hilpe mineviku kultuuri, suur helendus. Seal veel nüüdki läbi läbi Mauri linn, kitsed tihti ilma jalg teedeta, tänavad keerlevad siia-sinna. Sagedasti Umb, Zoppiga lõppedes on harilikult vaikne. Mõni üksik inimene tuleb vastu ainult roheliselt Palmilal Batume sinises pilvitu taevas elustavat vaadet. Madalad valged majad on ilma akendeta Jäpalconitete. Kuid kui peatud pitsiliselt taotud raudvärava ees ei suuda küllalt nautida avanevat pilti. Parketiline õu, selle keskel bassein või suliseb purskkaev, apelsinipuud ja roosid. Peened araabiasambad kannavad ümbritsevat galeriid, mille kohal avanevad eluruumide aknad. Üle õue aga riidekatus või viinapuuväädid, mis muudavad valguse raugeks sumedaks. Millised varjavad need lihtsad müürid möödaminejalt? Inimesed istuvad galeriides purskkaevu ääres ainult söömise ajal, mis toimub, õues tõstetakse sirm värava kohale. Kõik on haruldaselt puhas ja intiimne, kandes veelgi araablaste kultuuri, suursugust pitserit. Muuseas ei vii. See on linn, mis ühendab eneses veelgi kõike seda, mida romantiliselt Hispaanialt traditsiooni tõttu nõuab. See on veel duenjade, kitarride, palkkolite, Serenaadide, lehvikute, lillede, mustlastantsude, kirikupidude ja härjavõitluste liini. Siin on Maurie Kastiilia vaim harmooniliselt liitunud ja ühtlasi on see ainus linn Hispaanias, kus Mauri vaim veel kuidagi elavana säilinud. Sest Rooba ja Granada on ikkagi juba poolenisti surnud. See on veelgi TÜ äriteaduse ja kunstiliinid. On terveid tänavaid, kus aetakse praegugi elavate äri kallis asjade ja kuldteostega nagu vahest mõlema india vastamise ajal. Veelgi platside askeldavateste inimestest näete üliõpilasi, töölisi, ametnikke ruttavat. Siin on minevik, geolevik tasakaalukalt kõrvu nagu Veneetsia sky. Kuid kõigepealt siin leidub veel palju minevikku, tervet elurõõmu ja otse külaelu oksakust. Sesse vilja pole suur linn, kuigi on suur liini. Veel tundub siin see viljakas maa, millele linn asetseb ja mis teda igalt poolt piirab kuni kauge taevarannal. Siin on parim kliima kogu Hispaanias. Suvel tõuseb soojus küll vahel 48 pügalat, kuid talvel on selle vastu harva päikesete päevi. Lumi on tundmatu asi. Roosid õitsevad aasta läbi hüatsindile krookused ka jaanuaris. Kõik see kokku võetult mõjub. Et vist kuskil hispaanlaste eraelu pole säilinud nii vabana omapärase nõialõuna maisena kui siin. Nagu Naapoli, nii ümbritseb kas vilja nime mingi koduselt soe õhk. Sellest kostab kui kohviku meloodia ühtlasi ker, kaunis ja vulgaarne. Et tänavad ja õued on otsekui loodud ooperi näitavaks ja mitte kogemata, on selle linna nimega seotud Mozarti Don Juan ja Figaro isee Karmen ning Rossini kuulus habemeajaja. Tõelisus ja romantika segunesid siin igal sammul, möödudes kuulsast sigarivabrikust Veenusikasele kujutus Merimee Carmenis. Ka nüüd, nagu ligi 100 aasta eest läksid noored tüdrukud vabrikusse ja väravas seisis vahisõdur. Ning jälgides selle novelli sündmuskohti, pöördusin üle Kadalt Kivirintrianasse. See on suur agul teisel pool jõge vana kelmiküla, millest juba servantes on nii hästi kirjutanud. Siin elavad muu kehva rahva kõrval ka mustlased, igasuguste kahtlaste asjade ajajad, siin hingitsevad loendamatut käsitöölised ja ametimehed ning see viljahabemeajaja võtab siin maha karvakate ilma ühtki aariat, laulmata. Vaesust ja mustust on siin enam kui küllalt ning lapsed lasevad ringi sukkadeks oma nahk, nagu ütleb, suur nigel ühes novellis. Siin elab ühtlasi ka veel romantiline rahvalauliku ja noakangelase tüüp kes oskab niisama hästi väitse tarvitada kui kitarri mängida. Ühel päeval läksin sinna Mustlaste tantsu vaatama suur osa tants-pantomiim, millist laadi kujutades? Vahekordi kire kasvu joobumust, pettumust kui tuli midagi külma ja voorusliku tantsijanna näos, kuigi ta keha kordades kõige kirglikumalt liigub. Ja üldse vähemalt näiliselt midagi külma ja tardunud hispaanlase olemuses. Tunneme kõik kaudselt kida väledust kastan jettide tarvitamises kuid sealsamas tantse. Kui esialgu sugugi ei liigutada vaid ainult keha See anna jala liigutused on üldse puisema, kui oskame kujutleda. Tantsusid saadetakse lauludega, kuid siin on jälle küsimus ainult rütmis, sest laul ise on kalk, kuna hispaanlane pole kellelegi laulumeeskoor istuv näitelaval lööb käsi rütmiliselt ühte ja karjatab niisama rütmiliselt mõnda ainus sõna arr. Ja nii edasi. See häälteliigutuste rütm Voolab tantsija liikmeisse kui süttib neis pilkudest, mis on kõikjalt ta poole pööratud ja manavad lõpuks esiLehtaki peituvad rütmitagavarad. See on siiski kirglik rahvas kuid ta kirg on peidetud sügaval murdes ainult ajuti esile vulkaanilise jõuga. Raudtee see vilja ja Granada vahel läheb suurelt osalt läbi niinimetatud madal Andaluusia kuid see ei tähenda, et maa oleks tasane ja madal. Meie mõttes. See on rahutu kõrgustik, mida jõed ja mäe seljad, ühtesoodu lõiguvad jõed, veevaesed ning mäed kriit kahvatud. Milline mat, valget ja kahvaturoosad toonidega kaunis segu ning milline kubistlik joonestik ses maastikus. Paiguti on maa iseenesest lage kui laud kuid sel lagendikul tõusevad loendamatud kriit koonused luulelises korratusest, nagu hiiglaste teenisid. Siis muutuvad need koonused üheksainsaks mäe aheneks, mille tipud piiravad taevaranda nagu valged hambad roosas igemes. Ja ikka jälle näed, kuidas inimene kivi pehmust kasutades on siin-seal mõne säkilises seinas enesele elu korteri õõnestanud isegi aknaruutu unustamata. Eriti kaunis, aga kui veetud jõeuure säärase maastikku läbib siis paljastub värvirikkus, mida oletasime ainult lapsepõlve muinasjutulinnades. Ma pole küll enam nii viljatu kui La Manche'i s. Kuid ka Andaluusias esineb ta kuulus taime lopsakus ainult Oaside saarte kaupa. Vaesemates kohtades hingitseb inimene ikka ainult sibula ja oma juurvilja virgestik keskel ning kasvatab loomi. Ühtlasi on elanikke äärmiselt harva. Ainult siin-seal näete mõnda üksikut naist ponnies tuld tegevat või meest kivi koonuste vahel ratsutavad kuid siis algavad jälle mingid põllud. See on siiski elab maa. Oli see veel sama raske ja pidulik hispaanlane, keda Kastiilia võis imetleda nagu dekoratiivset olendit kuuluvad Anda luuslased, jaga stiilased üldse samasse tõugu. Kahtlemata on küllalt põhjust säärase küsimuse asendamiseks sest verelt erinevad need inimesed niisama, nagu neid erinevaid loodustingimused kiun teisendanud. Neis on palju väga palju araablaste, Aafrika rahvaste verd ja veel rohkem on neis päikesevabaduse ning avaruse tunnet. See on fantaasiarikas ja jõhkravõitu tõug. Ta lepib tihtipeale kujutletud maailmaga tõelise asemel. Nende ümmarguste tõmmudes nägudes mustade silmadega on sarnasust Napolastega. Kuid paljud teravamad soolasemat, nagu siin öeldakse ja vähem idülli kalduvad, on nad igatahes andel. Uuslane on hispaania draama, kratsioosa ja ooperi, Leporrella ning sigar igapäevases elusega. Torrera ja contra pandiste. See on härjavõitlejate, röövlite ja silma lummaiatet tõotatud maa. Alambra see on õieti iseseisev kindlustatud linn väljaspool granaat. See oli Granada kindlus, mis valitses üle linna alamroli Mauri valitsejate talviseks asukohaks, kui suvitasid nad Henralliffellossis. Loss ise asub kõrgemal künkal kui alambra ja teda eraldab viimasest ainult sügavor. See pakatab lopsakas metsviigipuudest. Mirtidesti ole hangritest, lätted suvisevad kogurinnakul. Kõik lokkab ja õitseb ses niiskes kuumuses. Heneralif puiestik, Jel lilleaed. See on kord olnud midagi haruldast oma terrasside koobaste purskkaevudega. Läbi aia läheb madal Marmuriga vooderdatud kanal, kus voolab puhas pisut sinakas vesi, mille üle kummarduvad mürdi ja jasmiinipõõsad. Kahel pool kõrval kasvavat küpressi diaapelsinipuud. Igal pool palju voolavat vett, mis juhitud kümmekonna versta tagant. Ja sellepärast on ka taimestik siin niisama lopsakas kui alloruski. Sellest haljuses tõusevad peened ja haprad marmorsambad nagu õrnad käsivarred. Valged sambad vestlevad oma ara veskid ei araabiakeelsete koraani lausetega ajast, mis läinud. Ning kunstist, mille vaim on meile võõras. Ikka jälle araablased oskasid käsitseda kivi, nagu vaevalt keegi tee nende kätel kaotas. Massiivsuse ja raskuse. Nende ehitised on filigraanselt. Need on kuldsepa teosed. Need pole ehitised, vaid algusest lõpuni olematu ehitise ilustise. Viimased on nii tohutul määral, et Neist Kiievis ja õiget ülevaadet. Kuid nende kogumõju on ikka p. Käite õues nagu laste mängukambris, astute tuppa nagu pitsiilisse teilt. Intiimsuse ja miniatuurse tunne on see, mis teid valdab. Kovolineb kahtlemata mõndagi sellele ehitusstiilile. Need olid õieti rohkem taseerijad kui ehitajad. Rohkem kunstnikud kui insenerid oli suurõnnetused, usk nende kunstikalduvusi piires ja neile üksnes geomeetrilised joonte kombinatsioonid kasutada jättis. Alambra ning Heneralifek peegelduvat Mauri arhitektuuri õitsengut. Kõigis neis loometes puudub täielikult monumentaalsust puu ja kipsmaterjaliks, liiga haprad. Tihti on püütud saavutada ainult välist mõju võlude silma petega nagu nüüd vahest maailmanäituste ühe päeva ehitistes. Kuid ometi, milline hiigelhüpe hiljutisest araabia karjase telgist selliste kuninglike kodadeni alambrast paistavat jäära, lihve, Heneralifest, alambra, küpressi, puud, hoolimata taeva Helendusest annavad nende silueti maastikule melanhoolselt varjundi. Mauridel oli küpress vaikuse sümboliks. Ta Igahise tuules nagu muud puud mustad küpressi, varjud kummarduvad üle selle sõdurite ja kunstnike rahva mälestuse. Üksteise järel vallutati mauride linnad, kuni lõpuks 1492. aastal võeti Granada tükk taevast, mis on maha langenud. Nagu ütlesid Maurilise. Selle langemine tähendas elurõõmsa artistliku kultuuri kumist keskaegsesse pimedusse. Kuid Maurid on igatahes oma sõna öelnud Euroopa vaimses arenemises. Nad on sellele mitmel viisil tõuget andnud. Nadolid, renessansi eelkäijad. Märkamatagi võtsid hispaanlased Mauridelt nagu haritumailt hulga mõjusid vastu ja andsid neid hiljem edasi. Ka inkvisitsioon ei suutnud araabia kultuuripärimusi kohe murda. Praeguse hispaania kunsti alged on kõik pärit mauride ojast koguni keskaegse Hispaania oluline nähtus. Rüütli korraldus on saanud eeskuju araablastele ja siis kogu Euroopas levinud. KUI sulisesid, kohisesid Granada purskaevud kuis on araablased kõrbepojad armastanud ometi vetemängu nagu kord rikas mees, mis seinas, nii ei võinud nemad kylma vee pisarate sulinata magada. Kord karjastana püstitasid telgid allika äärde. Nii lõid nad kultuurrahvaks, saades iga oma maja juurde Allik. Tulest ja veest tekib elu seal sinasel maakeral. Päikesetuli sõela vesi moodustasid selle tingimuste ringi, mis piiras Mauri olemasolu. Kataloonia on läbi läbi mägine maa kuid nõnda haritud nagu vähegi võimalik, nii et on olemas kõne, käendki, katad, loonlased teevad kividest leib, teed on head teid, Hispaania kohta palju sadamaid, samuti. Maa on rikas rauast, vasest kivisoolast ja sööst mao nii rikas, et mitmel alal isegi väis maaga võistleb. Ja see tõus pole äkki tulnud, sest juba 13. sajandil oli Kataloonia kõige õitsvamaid ning rikkamaid tööstusmaid Euroopas. Haridustki on siin rohkem kui muis, Hispaania osales ainult 39 protsenti kirjaoskamatuid. Juba tõuliselt on see hoopis ise rahvas. Temas on muinasibeeris Kreeka, Kartaago, rooma, gooti ja prantsuse verd kuid mauride mõju ei või tundagi. Tan tugev, tüse, mõistuspärane ja musikaalne erinevus juba sellegipoolest. Muist hispaanlasest tõulan, hele näonahk ja mustad juuksed ning silmad. Mäestikkusega leidub tüüpe koguni läänegootide ajast. Heledate juuste ja siniste silmadega. Kataloonia on andnud Hispaaniale hulga haritud jõud. Oma ärilise ettevõtlikkuse poolest võiks kataloonlasi võrrelda Valloonidega Belgias. Opositsiooni ka stiili vastu. Intika tuntud. Nende rahvusliku liikumisel on suur jõud selja taga. Kui sõitsin hispaania, hoiatati mind nagu ei võiks sellele salakavalalt Jevere Jaanusele jõule muidu lähenemegi kui hambuni sõja riistus. Milline ülev kohus ausa ja sümpaatse rahva vastu. See on rahvas, kes oma lahkuse eest ei juhtad tasu nagu turismimaade enamikus sellega kõrvuti leian, et Hispaanias on lihtrahva haridus kõrgem kui Kesk-Euroopas. Olgugi et kirjaoskamatuid on nii palju. Kuid haridust ei tulegi mõista üksnes raamatut tarkusena, mis on ainult oluline pool inimese haridusest. Hispaania rahvahariduse aluseks on kombed, harjumused, pärimused, mingi ajalooline haridus, nagu ütleb keegi reisija. Rahvaluule, millele see toetub nagu meilgi muiste. Ela siin veel kirjatähes, vaid alles elavas, sõnas rahva loov andeks, kus improvisaator lik võime pole veel kuivanud.