Täna ja veel mõnel korral loeme teile katkendeid varientiinašeeva noorsooraamatust. Tinka raamat sai preemia 1970. aasta üleliidulisel laste- ja noorsookirjanduse võistlusel. Kinka on romaani peategelane, väike üheksaaastane tüdruk, Arsenjevite perekonna noorim laps. Isa, elukutselt insener, on pärast 1905. aasta revolutsiooni sunnitud end politsei tagakiusamise eest varjama. Tema lapsed, tütred Alina, Moška ja Tinka kasvavad ema ja tädi kaatia ema noorema õe hoole all. Et elu kodulinnas Samaaras politsei jälitamise tõttu muutub ohtlikuks, kolib perekond Volga-äärsesse suvituskohta. Ema käib siit laevaga iga päev Samaaras ajalehe toimetuses tööl. Tütred on tädi katsiaga kodus. Vanim neist, Alina oskab juba aru saada ema muredest ja isa tööst. Moskva on heasüdamlik, õrnatundeline, aga väga nõrk ja haiglane. Ps vaba aja veedab ta terrassil raamatuid lugedes. Väike Tinka on aga tädi murelaps. Rahutu ja tormakas, kange ja isemeelne, saadab ta iga päev mõne pahanduse korda. Päev, millest täna loeme, algab nii. Ema murelik. Öösel käis suvila ukse taga keegi kahtlane võõras mees. Võib-olla on tüdrukute isaga midagi juhtunud. Marinal pole oma mehest ammu mingeid teateid. Varahommikul sõidab ta tööle, magamata. Ärevil on ka kaadia. Ta pahandab Muska peale, kes halvasti, söök Timka peale, kes Moskale kosutuseks määratud koore ära joob ja üldse igasuguseid vallatusi teeb. Tädi katsia keelab Tynkal aia väravast väljumise. Muidu tuleb tüdruk jälle kriimulise nina ja katki rebitud kleidiga tagasi. Pärastpoole lubab ta lapsed ise suplema viia. Tynkkansolvunud teda tõmbab väravast välja. Algul otsustab ta kindlalt jonni pärast terve päeva kuni ema tulekuni värava juures seista. Peagi aga tüütab see ära. Ta kuuleb, kuidas kaatia terrassil teistele Tomsoierit loeb. Igav on. Inka lipsab minema luba küsimata. Ta läheb Volga äärde. Kuulake nüüd, millises olukorras Tinka tutvub vaese töölispoisi Leoncaga, kellest hiljem saab tema parim sõber. Volga voolab aeglaselt ja väärikalt. Suur jõgi on täna nii vaikne ja hell. Tundub, et võiks heita tema sooja vette panna pealaineharjale ja sulgeda silmad ning volga voolaks, voolaks koos sinuga läbi järsakuliste kallaste sadamatest käharate metsa tukkadega mägedest mööda kaugele-kaugele. Kuulsa voolad Volga. Aga kuhu sa tahaksid, tüdruk? Sinka ei tea isegi, kuhu ta tahab. Ta istub järsakul, jalad rippu. All on kivine kallas, kalda ääres loksub kollakas vesi. Kaugemal on vesi sügav ja tume, kuid mitte igal pool. On kohti kesk jõge, kus ootamatult tõuseb vees saare seljandik. Mööda Volgat sõidavad praamid, neist mööda kihutavad Aurikud. Sadamas seisab aurik Nadyerda. See kaugesõiduaurik seisab siin juba kaua laadimisel. Mööda treppe kihutavad raskete kastidega laadijad. Mõnikord on kast inimesest suurem ja ometigi on ta inimese seljas kui raske. Ja enne sealt tuleb aurik koogol. Kinka hüppab püsti ja lehvitab talle nagu vanale tuttavale. See on ema aurik. Ema sõidab sellega iga päev Samaarasse tööle. Kord sõitis Katinka emaga koogolil, ta jooksis mööda laevatekki, siis laskus trümmi ja käis isegi masinaruumis. Seal oli raudvõre alla ka masin ja selline mürin. ETynkaid kuulnud isegi, kuidas teda sealt minema aeti. Kuni üks madrus võttis tal käest kinni ja viis ta trepi juurde. Sealt ronis pinka juba iseseisvalt välja ja leidis ema üles. Selle lahurikul jõid nad emaga volga veest tehtud teed. Kui Volgasse hästi palju suhkrut visata, tuleb samasugune tee. Kalda ääres otseselt inka ees seisab veel üks praam. Seisab juba mitmeid aegu, ei sõida kuhugi. Praami keskel majake, maja juures kõnnib üks poiss. Nüüd istuta köiepuntra-le ja närib leiva kannikat. Tilka kõht on ka tühi. Ta rebib end mõtetest lahti ja talle tuleb kodu meelde. Kinka pole täna midagi söönudki. Vaevalt jõudis ta Moska kuure ära juua, kui algasid kõiksugu pahandused. Algul koore pärast sisa liina pärast, siis aga juba eelsete üleeilsete vempude pärast. Nii jäigi söömine söömata. Päike kõrvetab selga ja õlgu. Nii tahaks sukelduda lausa volga põhja ja istuda seal liikumatult. Ees on veel terve päev. Ema tulekuni jõuab 20 korda suplemas käia. Tilka ei karda vett, tal on seljas võluvest. Pealtnäha on see täiesti tavaline pisik tagant nööpidega, kuid sisse on talle õmmeldud kurk vöö. Seda tegi ema, kui ta Tynkat ujuma õpetas. Ema ise pani korkvisti Tynkale selga ja ütles. Ära karda midagi, pea meeles, et sul on võluvest ja sellest sai uppu iialgi. Tynkal hakkas kartma ja õppis ruttu ujuma, tujus, külili ja selili, koera ja konn. Mõnikord aga, et vesti võlujõudu proovida, unusta kalgutast kaugele ja sukeldus, kuid vestid alati veepinnale tagasi. Tinka tahaks ujuma minna, kuid ta pole veel nautinud järsaku kõiki võlusid. Võiks veel ronida laiali kännu, leia deklameerida sellelt mingit luuletust. Sõnad kanduvad kaugele-kaugele Volga kohale. Tinka ronib kännule, asetab ühe palja jala ette ja loeb oma lemmikluuletust. Karm kuningas don Pedro, oli ta hirmust, rahvas värises ja kogu õukond lõdises, kui vaevalt vuntsi liigutas. Kuri kuningas don Pedro ratsutab jahile ja saab kuulda, et läheduses mägedes elab imevõimetega poisike. Kuningas käsib poisi enda juurde tuua ja annab talle kolm küsimust. Mitu piiska sinimeres? Loe ja ütle kiiresti. Kinka kujutab vaheldumisi kord karmi kuningat kurd imelist karjuspoissi. Kuningas on tal hästi ette sirutatud alumise huulega ja pungist silmadega. Imepoisi joaks heidab Kinka pea kuklasse ja kissitas pisut silmi. Olgu, vastan, lausub poiss. Loendada ei ole raske, aga kuni seda teen vihmasadu seista, laskekaldalt kostavad poisikeste hääled. Hoia kinni, ära teda lase, troska, ta tahab vette lipsata. Sinka unustab otsekohe Don Pedro ja hüppab järsaku servale. Kaldal kiusavad kaks poissi nastikut. Nastik ujub vee poole, nemad aga loobivad teda liiva ja kividega. Kuulge, ärge Laapige teda, karjub Tinka järsaku serval rippudes. Ärge pekske, igavesed lollakad. Kõht pikka kuivaline poiss tõstab pea ja hüppab vaimustatult püsti. Makaak, troska, vaata, makaak karjub oma sõbrale näpukat inka poole osutades. Makaak, makaak lööb kaasa, kohmakas troska ja pigistab rahulolevalt naerda. Ise olete makaagid, raevu tseptinka. Ta tunneb neid poisse hästi. Kõhn Minka on sadama kassapidaja poeg, tal on lame nägu, näsunina jänesemokk. Teine kohmakas, paksem poiss on pagaripoeg. Kalale hästi söönud, lapse punnis põsed, laisk kõnnak ja tugevad rusikad. Need poisid on Tinka vaenlased. Nad narrivad teda alati kurdaga, peksid nii läbi, et ta tuli koju paistes ninaga ega teadnud, mis öelda. Ning ka ei unusta ülekohut ja unistab tihti õhtuti voodis, et talle kasvavad öösel vägilase rusikad. Ja ta võib mõlemad poisid korraga läbi kolkida. Kuid see on ainult unistus, aga tegelikult kardab Tinka oma solvujaid ning hoidub neid kohtumast. Mulle veel näitama, kes on lollakas, katsu ainult kaldale ilmuda. Ähvardavad poisid. Lollakad, naljakad minte kätte küll ei saa, karjub Kinka, tundes end väljaspool hädaohtu olevat. Vaatame, tapame praegusele nastiku ära, troska võtta üks paras kivi tilgub, Minka ei toi. Karjub Tinka. Troska tõstab naerdes suure kivi, kuhu virutada Minka, kas vastu pead või saba. Timkal läheb silmade ees mustaks. Ära löö troska, ära löö. Püüad taastades haarad kinni, järsaku servast väljaulatuvatest juurikatest, et alla laskuda. Jalad tunnevad, harjunud toetuspunkte käed haaravad osavalt ja kiiresti, kuivades sammaldunud juurikatest kaldale pudeneb Sami kavakaid ja kuiva liiva. Tilka ei karda järsust nõlvast laskumist. Ta on juba ammugi selgeks saanud selle kõige lühema tee. Praegu annavad hirm nastiku pärast ja viha talle 10. See osavuse. Näe, makaak, makaak, eksivad, poisid vaimustatult. Aafrika šimpans. All lõpevad puu juured. Künka prantsatas kivina liivale ja lamab hetke liikumatult. Troska, vaata surnuks, kukkus. Püüab Minka hirmunult. Troska pöördub laisalt inka poole. Kuuletasin, mis sa lamad? Kinka kargab püsti ja tormab nastiku juurde poiste hämmeldust ära kasutades. Nastiku must pikk keha venib tema järel mööda liiva nagu raske köis. Nastik vingerdab peaga ja püüab käest välja libiseda. Mine vete numine vette ajab Tinkadeda hädaldades. Ära puutu, kisendab troska ähvardavalt ja jookseb lähemale. Teiselt poolt kihutab vee äärde pikakoiva Lynemminko Anne talle vastu pead, pane ja ta ärevalt kätega vehkides. Võta nastik ära võta ära troska. Kuid tilka seisab juba Kludeni vees. Minema, ujus, hüüab ta kahjurõõmsalt ja kaugeneb kaldast. Menka võtab peotäie märga liiva ja virutab Tynkale vastu pead. Troska kahlab vees ja püüab Tynkat rusikatega tabada, kuid Tinka põikleb eest ära ja surmab veel kaugemale. Talle lendab järelekive ja liiva. Need pudenevad ümberringi nagu jäme vihm. Kuid juba kaob põhi pinka jalge alt ja heitnud pilgu kaldele, hakkab tüdruk ujuma. Märgkleit haarab õhku nagu põis, siis kleepub kehale ja takistab liikumist, kuid võluvest hoiab teda kergelt veepinnal. Metsik rõõm, haarab Tynkat. Ta tõstab ühe käe veest välja ja näitab poistele rusikat. Poiss praamil näitab ka rusikat. Ei saa aru, kas temale Tynkale või mind kalleutroskale. Kuid Tinka ei karda. Las ajavad kõik kolmekesi taga. Mõju on ikkagi ära, juubeldab ta. Kuulasse, pööra ümber, meie sind ei puudu. Hüüab talle troskagist, seisab põlvist saadik vees. Tule tagasi, meil ei tee sulle midagi, vehib Minka. Uju tagasi, kostab praamilt otsekui Kaja Kallas jääb üha kaugemale ja kaugemale. Ehk pöörduda tõepoolest tagasi mõtletinka. Ometi ta ujub ja ujub, ei tunne hirmu. Näpud loll, karjub kõigest jõust troska, aga Tinka näitab talle veel kord rusikat. Sadamast Gustab auriku vile. Kuude läheb, kui mööda tekivad suured lained. Tinka ehmub ja vaatab tagasi. Kohe tulevad lained, kohe tulevad lained, mõtlete hirmunult. Kaldalt, vehitakse talle kätega, karjutakse midagi. Inka tõmbab kõigest jõust. Esimene hiigellaine tõstab ta kõrgele ja viskab siis alla. Neelab vett, kaotab kalda silmist, kuid ta mäletab ema sõnu. Ära karda midagi sulle võluvest. Tinka pöörab end ümber, heidab pea selga ja näeb jälle kallast. Siin näib ligemal olevat. Ta sülitab suust vett. Ahmib ahnelt õhku. Poiss praamil, tõstab käed pea kohale, paneb peopesad kokku ja viskub vette. Pead vee all hoides ujub ta suurte tõmmetega Tynkale risti vastu. Kinka näeb teda juba peaaegu enda kõrval. Tahab ära uputada, mõtlete õudusega ja viskub kõrvale. Hüüab talle tundmatu võõras hääl. Uus laine tirib pinka endaga kaasa. Kellelgi käsi haarattal valusast juustest ja tõstab vett neelanud tütarlapse veepinnale. Hetkeks näeb Tinka praamipoisi valget kahvatut nägu. Ta tahaks teda lüüa, end lahti rabelda, karjuda, kuid suu ja nina vett täis. Ta ei saa hingata kuidagi. Poisi nägu, kord kaob. Sinakad huuled liiguvad, ära karda, ära karda. Hiiglaslik vahune laine, matab nad mõlemad paati. Hei, tooge paat. Takse kaldal. Praami tagant ilmub nähtavale kaluripaat. Hallipäine vanake surub vaikides aerudele. Ahtris närveerib valgepäine poisike. Midagi pole näha, mitridž sõuarutlemini. Hey hey. Hüüab ta, kui nad praamiga kohakuti jõuavad. Hei, peremees. Majakesest praamil väljub habemik kõrgete säärsaabastega vana mees. Sinul joont, kaupleb, kas kuuled, peremees püüab poiss paadis püsti tõusta, jõele osutades. Peremees tuleb üsna praamiservale, paneb käed kõrva juurde ja küsib. Messa kaagutad, seal joint kaupub ja poisike juba kaugenedes särki seljast rebides. Peremees vaatab paadi suunas ja sülitab sünge näoga üle parda. Asson näru pomiseta kaldale rutates. Tumedas vees aga heitlevad kord kadudes kord nähtavale ilmudes kaks last. Pisut vanem poisike ja väiksem tüdruk. Kinka suust voolab vett. Rinnast pääseb vallut. Noh, elu tuli sisse, sõnab valgepäine poiss lõbusalt. Kelle oma see on? Küsib kaastundlikult keegi, naine. Näha ju, et suvilatest kas ja vähe igasuguseid kokku sõitnud on, vastad talle kaubitsejaid. Jah, jõgi ei armasta nalja, lausub hallipäine kalur tüdruku poole vaadates. Mis sa ütled, kui kaugele ujus, mis tal arus oli, imestavad kaldale kogunenud maiust, loputasin pesu, kuulen, poisikesed karjuvad plika auku, issand, mõtlen, äkki on minu oma, pistsin jooksu nii nagu olin minu oma ju kah päevad otsa tolkneb siin vees, räägi või ära räägi, saab kere peale, mõtlen, kui minu oma on, siis samas löön maha Aristet, keegi naine. Vool pole aegade järele vahtida, ohkab Sis sügavalt ja lööb inka poole vaadates käega. Jumal tänatud, ei ole minu märjakleidiga, tüdruk istub liival, tema juustes tilgub vett, kõrvus kohiseb. Tan purustatud-hävitatud ja võidetud kõige alandavamal kombel. Teda tiriti juukseid pidi, taheti uputada nagu koerakutsikat. Ta kardab, pead tõsta, silmi avada. Täiskasvanute hääled jõuavad temani kusagilt kaugelt. Ta ei kuule ja ei taipa, millest kõneldakse. Mis sa laulad, ei ole minu oma ja jumal tänatud. Olgu sinu või olgu teise. Kas elaving ikkagi kui poleks teda poisikest, mis ta nimi nüüd oligi? Arutleb kalur. Onu, ta nägi juba praamilt seda ja kus hüppas vette, selgitab valgepäine jõnglane. Õige, õige poleks teda olnud, oleks lõpp olnud, kinnitatakse ümberringi. Jonka seisab eemal ja lõdiseb külmast. Pikad takkused, püksid kleepuvad vastu jalgu. Nägu on täis peenikesi, tedretähti silmad vaatavad hirmunult. Inimsumma poole tuleb tõtates pargase omanik. Ilma asjad on ikka imelikud arutlemmeetrits. Vaesel inimesel on maja lapsi täis, mõni isegi rõõmustaks, kui üks suur söögilauas vähem oleks, aga näe, elavad ei põle tules ega upu vees. Härrastel jälle on Emakesed ja hoidekesed, aga last ei jõuta ära valvata. Tynkalon külm, ta tõmbab end kerra ja laseb pea veel madalamale. Tõuse üles, Preina suplesid juba küllalt huvike, teinekord ehk enam ei lähe, toriseb pesunaine Kinka kleidiservast vett välja väänates. Vahi mihuke supelsaks. Rahvasummast kostab naerutroska ja Minka lähevad iksitades kaugemale. Liiv ragiseb praamiperemehe raskete saabaste all. Mis laata siin peetakse, küsita süngelt, rahvast hoolimatult laiali lükates Jetinkat vaadates. Näe, uppuja tiriti veest välja. Sinul jonka päästis ta. Ja kus jonka ise on? Küsib praamiperemees ringi vaadates. Siin vastab jonka tasa. Ma sulle näitan siin osata peremees teda jõhkralt. Praamil on su koht, kes lubas ilma küsimata jalga lasta. Lünka vaatab hirmunult habetunud näkku. Päästis inimese ära missa, kisendad, kordeilukits astuv valgepäine poiss oli olnud ka kaitseks välja. Rakk kohutab poisikest ilmaasjata, mis sa tast sõimad, ega ta enda pärast ära läinud, kõneleb miitrits. Peremees astub vaikides mööda jonka poole. Ma talle näitan enda pärast, miks sa jalga lasid, küsin ma, pöörduta uuesti Leonka poole. Valija vihane hääl äratab inka tardumusest, tabab silmad ja vaatab vihkamisega praamipoisi, kahvatut, nägu laupäevale liibuvaid, märg juukseid, siniseid huuli. Tema siis ongi see tema siis uputaski vimkat. Et oleks välja ujunud mõnu vist ise oleks ta kaldale kandnud ja ta poleks vep neelanud. Miks sa jalga lasid, küsin ma kõmisev, peremehehääl. Lünka tammub jalalt jalale, näitab künka poole, tema hakkas uppuma. Valetab, valetab, kargab Tinka ootamatus raevust püsti, tema mind just uputada tahtis, juustest tiris, uputas, uputas, Tinka hääl katkeb, kähedasse nuttu. Ütlen kõik emale ära, kõik. Rahvas on hämmelduses. Vaat sulle, säh, kostab inimeste hulgast. Peremees astub aeglaselt jonka juurde ja annab talle laia kaarega kõrvakiilu. Majoputanud. Hüüab poiss, käsi näo ette tõsta. Saastavalt peremees tõstab uuesti laiapeo. Naised ahhetavad, suruvad end üksteise ligi. Oota, pea haarab valge pea peremehel varrukast. Mis seest sa peksad, küsin inimestelt, mis sa rusikatega vehid, loom sihuke tungib peale pesunaine. Keda sa usud? Me kolime kaldal, kisendavad ümberringi, naised. Valad vaeslapse peale oma viha välja. Jumalat ei karda, tännitavad naised Leonkat endi vahele varjates. Litrits vangutab karmilt pead. Essinud kordei, rusikakangelane. Hüva asja eest. Annad peksa. Mos sülitan selle asja peale. Teie nõu pole mulle vaja. Poisiklutt pärast ma endale sekeldusi ei taha. Ta näitab jämeda sõrmega hirmust kangestunutinka poole. Kuulsite, tema kaebab emale. Aga kes vastutab, peremees? Võtan poisil selle eest kolm nahka maha. Koju, inimeseloom. Ta haarab Lyonkal õlast, lükkab poisi järsu tõukega ette ja sammub vaikides rahvale otsa, vaatamata poisikese järel õnnistades teda rusika hoopidega. Lünka vangub nuttes komistades piki kallast. Talle järele kandub naiste murelik halamine. Oh issand, issand küll pole kedagi, kes teda kaitseks. Ja mis kaitsebki, kui tal on poisi üle täielik voli kõneleb süngelt miitridž. Ah sina, sitavares, lähvab valgepäine poiss ootamatult Tynkale ja sülitab tema kõrvale liivale. Oleks teadnud, poleks sind välja tirinud. Üldine viha langeb tüdruku peale. Väike, aga häbematu südametunnistus sul pole, noomib teda karmilt kalummitridž. Mis seal rääkida, härraste võsuke. Egas käbi kännust kaugele kuku. Nende tänu on ju teada, ohkab üks naine. Kusagilt teiste selja tagant poevad arglikult esile troska ja Minka. Tädike seal kaak, rebib Kinka pesunaist varrukast. See on sihuke madu, et ükskõik, mis on, kohe kukub kaklema ja loobib kividega, täiendab troska. Kui Tynkal pole praegu nende jaoks kõrvu nagu lõksu aetud metsloom, vaatata inimestele otsa. Keskneid ebasõbralikke ilmeid, leiata vana kaluri, ausa kortsulise näo mitritsi, pehme etteheitev pilk sisendab usaldust. Tinka sööstab tema juurde. Onu onu, pomiseb ta ja surub end miitritsi higise särgi vastu. Onu, kas see poiss päästis mind või tahtis uputada? Naised jäävad vait, mitte kummardab tüdruku kohale ja vaatab imestades tema anuvatesse silmadesse. Päästis lollike, ütlete pehmelt. Aga miks siis juustest pahvartinka miitritsi näole valgub nukker naeratus. Kuidas, miks? Uppuja ju ei, valitseja ennast klammerdub teiste külge, neid haaratakse ikka juustest, selgitab ta. Tynkkalased käed lahti ja hakkab kellelegi otsa vaatamata mööda kallast minema. Sumab liivas komistuskividele kaldale jäänuteni kostab ahastamat, kahetseb, ütleb miitrits. Ja otsekui tahtes tüdrukud kõigi juuresolijate silmis vabandada, selgitab rumaluke veel. Mäe küsib, et miks ta siis juustest haaras. Aurikul, millega ema saabub, on täiesti eriline hääl. Niisugune hele veniv, mis kostakuni suvilateni. Moska kinnitab alati, et laev ei vilistuvaid, laulab ühte ainsat sõna eema. Ema tuleb ja läheb iga päev ja iga päev paneb Alina tema saabumiseks lauale suure kella ja teatab pidulikult. Aurikoogol väljub Samarast. Kohe jooksevad nooremad lapsed kohale ja sebivad kannatamatult ümber laua. Alina ei meeldi, et nad Kell vaatavad, ta tahab ise vaadata, et veidi aja pärast veel valjemini ja pidulikumalt teatada. Aurikoogol randub ja kõik, kolm tarduvad pika kõlava vile ootel. Lähme, lähme, hüüab Moska. Igaüks tahab esimesena ema tervitada, kui ta Liina ei luba kellelegi õigust. Seisame kõik kolmekesi värava juures, ütleb ta. Tinka libistab end terrassi kaugemasse nurka ja istub käsipuule. Esmakordselt ei ole tal tahtmist ema kohata. Ma pole ema tütar mõtleta kibedusega tundes, et ema ei annaks talle iialgi andeks tänast käiku tumist. Tynkale tuleb meelde, kuidas ta kord linnas tõukas trepist alla sülitavad korka nurka ei saanud viga, ta ainult ehmus kukkumisest. Aga kui pahane oli ema? Ma ei taha endale niisugust tigedat last, ütles ta. Ja ehkki Tinka nuttis ja palus, ei tahtnud ema temaga isegi rääkida. Ema ema nuttis Kinka, kuid ema nägu oli võõras ja külm. Tinka, seleta seda, tõukasid korkad selle eest, Ta trepile sülitas, kuid ema ei kuulanud teda. Sa pole mu tütar lõpuks ahastast ning ka nii, et Alina ja kaatia tema eest välja astusid. Ei mõista, ütles ema tookord. See pole vallatus, vaid halb tegu. See oli ammu, inka oli veel pisike. Nüüd on ta ka suur ja sai hakkama veel halvema teoga. Ah sina sitavares, oli öelnud jõe ääres valgepäine poiss. Parem oleksin uppuda võinud, mõtles Tinka ja meenutas jälle ema. Kurd, luges ema neile luuletust. Maailmas on nii palju õnnetuid. Emal oli nii kurb hääl Etinka elast tahtmatult sisse värssidesse, need jäid talle meelde. Üks on noorelt orvuks jäänud, juba teisel pole talvel sooja tuba. Siinkohal puhkes Muska nutma. Akatinkaali tugev. Ja näe, nüüd ta kohtaski niisugust orbu. Ta ju sai seal kaldal teada, et poiss praamilt jonka on samuti vaeslaps kuid tema tilka kaeba seda peale kurjale peremehele. Kauri koogol randub, kuulutab Alina pidulikult. Lähme Moscan juba värava juures.