Loen edasi pooleli jäänud raamatut Valentiina Ossejeva noorsooromaani Tinka. Meenutame natuke, mida me Kinkast teame. Ta on noorim laps revolutsionäär Arssenjevi perekonnas. Pärast 1905. aasta revolutsiooni mahasurumist varjab isa end tsaaripolitsei eest välismaal. Ema Marina ja tema nooremadegatsia kasvatavad kolme tütart Alinat, Muschkat, Jedinkat. Elu kodulinnas Samaaras muutus ohtlikuks. Nad kolivad Volga-äärsesse üüri suvilasse. Ema sõidab iga päev laevaga Samaaras tööle. Lapsed on kodus. Tädi Gadja murelapseks on vallatu, tormakas ja isemeelne Tinka. Tuletame meelde. Ühel päeval lippas tilka luba küsimata Volga äärde, sattus uppumisohtu. Tema päästis vaene töölispoiss Leonka kuttinka lapsikuse rumaluse tõttu. Tüdruk nimelt, arvasid jonka teda uputada, tahtis, saab päästja oma jõhkralt peremehelt kõvasti peksa. Kinka kannatab südametunnistuse piinu ja ootab võimalust jälle Volga äärde lipsata. Praegu on aga laupäeva õhtu. Ema on kodus, külla tuleb ema vend onuolek või nagu teda arseeni mitte peres kutsutakse onul jooka. Üldse on nädalavahetus, külalisterohke tuleb kostja, noor revolutsionäär, tädikaatia, hea sõber. Tuleb oma pojaga inseneri proua kratškovskaja, kes tunneb arseeni veid neist aegadest, mil Aleksander arseeni töötas insenerina ele vaatoris. Kuulakem, siis katkendi loeb jälle noorsooteatri näitleja Mari Lill. Perekonna poolt nii armastatud klaver seisis väikeses toas kus viimastel ilmadel lõunat söödi. Alina süütas küünlad, kolleeg võttis noodimapi, ema nihutas oma tooli klaveri juurde. Moskaja kaatia istusid ühte tugitooli. Alina seadis end aknalauale. Tilka vedas oma tooli kaua mööda tuba, ta tahtis tingimata laulmise ajal onul jooka nägu näha. Lõpuks ta istus, pani käed ümber põlvede. Olete valmis? Sisoleegia lõi käed kokku, hakkame peale. Kohukese laul, kes on helilooja, kähku. Pöördus ta tüdrukute poole. Rahmaninovi Ei Glinka arvus, Muska Aliabes ütles Alina. Aga sina, Sirts, mis sina arvad küsisunuljokat innukalt? Ma ei arva midagi, väga paha. Laulu armastad muusikat, armastad, aga seda teada ei taha, kas kirjutas? Noh, alustame. Marina võttis esimesed akordid kõrgel sinitaeva all. Laulu helin kajab. Alusta soleeg aeglaselt ja vaikselt. Väike lind keerleb ja keerleb põllu kohal Kuusalul joka häälega koos ema käte all laulvate klahvidega. Ta tõuseb õhku ja langeb alla. Tynkkagi, nagu tõuseks oma toolilt õhku Kuusalul jooka häälega kuus linnuga. Ta tunneb mõnusat tühjust südame all nagu kiigel kiikudes. Aga lõoke tõuseb ikka kõrgemale ja kõrgemale. Kui viimased helid kostusid, vaikisid kõik. Kadinka vaikis. Ta silme ette kerkisid mingisugused imelikud konksud noodi joonistikul. Ta oleks tahtnud küsida helilooja enda käest, kuidas ta välja mõtles, et niisugustest konksukestest tuleb linnulaul. Kui tal on joka, pani ema ette vana räbaldunud noodi, mis ongi siis Marina kaanele vaadates. Kui ema pead pööras, helkisid tema patsid küünlatule valgel, otsekui oleks neisse säravaid niite põimitud. Nüüd laulame volga laulus Teppan Racinist teata sõnul joka. Glinka ootas ärevalt. Ta teadis, kes solistilt garaazin. Ema oli temast palju jutustanud ja mõnikord järsakult Volgale vaadates kujutles Tinka, kuidas mööda Volgat sõuavad värvilised vened. Kõige esimeses istub Stenkaraazin. Ta kuup sätendab, hõbedas ja kullas. Müts on ele punasest sametist. Tema ees seisab veinikarikas ja kõrval istub pärsia vürst tytar. Kui tataman ütleb, et seda mürstitari pole talle tarvis ja tilka on temaga täiesti ühel nõul. Atama nakkab ju võitlema ja vaenlasi tapma. Tõuseb niisugune segadus, et vorstita ainult istuks joigaks. Atamani seltsimehed aga hakkaksid pahandama. Ühesõnaga pule seda mürstitari millekski vaja. Las saab emake Volga ta endale niisugust laulu ata manist, teadis Glinka. Kuid onu luuka hakkas laulma hoopis mingisugusest kaljust. Stelcaraažini kalju teadvustas ta. Glinka kuuleb ja näeb vaimus rohelise samblaga kaetud kaljut. See kerkib kõrgele Volga kohale. Kaljul istub Vabbe ratamarstinkaraazin. Keegi peale kalju ei tea, millest ta mõtleb. Suudab aga keegi kaljule ronida, siis sellele vaprale jutustab kaljuhiidlane kõigest, mida step pangale pärandas. Nii lauldakse laulus. Tilka jääb mõttesse, laulan ammu vaikinud, aga tema istub ainiti ühte punkti vahtides. Täna on pühapäev, mõtles Tinka hommikul. Ema on terve päev, kodus. Tuleb joosta jõe äärde, kuni kõik magavad vaadata pargast. Kui jonka seal on võtta tasakesi välja kutsuda ja öelda, et see kõik tuli kogemata. Aga kui ta tahab mind selle eest lüüa, las lööd inka ronis vaikselt voodist välja ja heitis pilgu magavale Moskale. Midagi oli tal seal jõe ääres veel teha tarvis. Mis see küll oli, eile õhtul? Onul jõuka laulis? Ah jaa, Tinkaraažini kalju tuleb tingimata leida, see kalju kudinkasele leiab siis jutustab kaljuhiidlane talle kõigest. Tinka otsib oma kleiti, kuid seda pole ei temal ega muskal. Gadja on nagu alati kleidid ära võtnud, et pühapäevaks puhtad anda. Aga kui ta ärkab ja kleidid toob, on juba hilja minna. Kinkale meenub, et mänguasjade kastis on üks vana väikseks jäänud kleit. Ema andis selle nukkude jaoks ühe varruka, rebisid nad juba muskaga otsast ära, aga kliitonis ehk terve Pole viga, mõtleb Glinka kleiti selga tirides pärast teise varruka kaera kiskuda ja ongi ühtemoodi. Maailmas on igasuguseid inimesi, ühel on niisugune kleit, teisel teistsugune. Kummargil, ent põõsastesse varjates juuksed Kinka aia juurde. Ta nihutab ära punase pliiatsiga märgitud plangu laua hüppab teele. Kõik on korras. Juukse ainult tagasi vaatama, et kõik, mis vastu tuleb, kõik, mida näed, on sinu. Kuidas sa istud, vastud, kellelgi pole sellega pistmist. Juuksed puude vahele, peidad end ära? Puudega seisavad ja vaikivad, peidavad sind ega liigu paigast. Värske hommik tundub jahedana lühike kleiti, kata paljaid põlvi. Kuid päike tõuseb juba järsakult, näeb, kuidas ta ronib veest välja. Hiigelsuur ja punane. Paljad jalad lippavad hästi ja kergelt. Ongi juba järsk kallas. Tinka lükkab põõsaid laiali ja vaatab Molgale. Süda hakkab tugevasti põksuma salongi pargas. Kuid Lyoncad pole näha. Võib-olla on ta tekil seisvas majakeses. Ta magab, pihk ja ka peremees magab mis edasi teha. Ning ka läheb eemale. Teda hakkab huvitama kaugelt kostev kähisev leierkastimäng. See on vaene vana leierkastimees, tal on väga vilets vana leierkast. Tüdruk astub lähemale. Täna on pühapäev rahvast sadamas palju. Küllap koguneb täna kopikaid taadi mütsi. Taat mängib kõik oma laulud ja ühe tantsuloo inimesed kuulavad ja lähevad ära. Tulevad uued, trügivad poisikesed ja tüdrukud. Nendel pole raha, nad kuulavad, muidu vanake lõpetab mängimise, käib mütsiga ringi. Kuid keegi koba taskutes, keegi ei võta välja vaskmünte. Leierkastimees, noogutab Inkale ja peatub hetkeks tema ees mütsi raputades. Tikal tõmbub süda kukku. Ta pole midagi. Mütsis, aga kõlisevad kaeblikult kaks kopikat. Kui saaks panna leierkastil istuma punase seelikuga ahvi, naeraksid inimesed ja annaksid raha. Kui, kui kasvõi kordki laulaksime leierkasti saatel onul jooka, tuleks ka kohe raha mütsi. Aga mis oleks, kui tema Tinka laulaks? Ta oskab peaaegu niisama hästi, Koluljoka ainult oma häälega muidugi. Võib-olla antakse vanakesele siis rohkem raha. Kinka vaatab ärevalt inimestele otsa ka, kui järsku kõik hakkavad pahandama ja ajavad ta minema. Või keegi räägib emale ja tädi kaatiale. Tika seisab kõheldis, näost kord punane, kurd kahvatu. Panamas, aga võtab kopikat mütsist ja haarab jälle kinni. Leierkasti vändast. Vanaisa jookseb Kinka tema juurde ja sosistab erutatult. Ongi seda sel ilusal ööl. Mängi ruttu. Leierkastimees noogutab ja läheb üle nõutud viisile. Kinka surub käed vastu, põksuvad südant. Ah sel ilusal ööl, miks nii valutad, rind laulat, aeglaselt, mikski valuta, Trinud kordertiika kõlavalt ja kaeblikult, püüdes kõigest hingest oluli okkad järele teha. Inimesed vaatavad tema katkist kleiti, paljaid jalgu ja tulevad lähemale. Sinka tunneb, et neil on temast õnnetust vaas, lapsest hale. Tale hakkab endalgi hale, ta kujutleb ennast õnnetu, üksildase kerjus tüdrukuna. Ring laieneb, inimesed trügivad ettepoole. Haleda südamega naisterahvad turnivad sügaval seelikutaskus. Kaubitsejad põlistavad kopikaid kandekotiga, müüja küünitab üle inimeste peade ja viskab Kinkale pika paberlintidega kaunistatud kompveki. Kompsud kukub maha. Üks tüdruk tõstab selle üles, paneb leierkasti peale. Tinka lõpetab laulu kurvalt ja liigutavalt. Ma kirikus seisin, pea vastu seina. Ning täis lohutamatut leinaleer kast vaikib. Keegi pistab tüdrukule mündi pihku. Kinka paneb rahataadi mütsi ja käib sellega ringi. Andke midagi äraelamiseks, pomistata kusagilt kuuldud sõnu ja lisab omalt poolt valju sosinaga. Vabastage head inimesed. Oh sa vaeseke, ohkab üks naine ja murrab Tynkale tüki leiba. Tänan, tänan. Kummardub kinkija jookseb vanakese juurde, suutmata oma rõõmu tagasi hoida. Luts mängib igatsust, mängi vanaisa. Tinka laulab jälle ja käib jälle mütsiga ringi. Sinna kukuvad Kõninal kopikad. Üks poiss orib kaua oma taskutes, kikka tõstab pea ja näeb otse enda ees kõhna nägu. Juuksetukka laupäeval ja halle silmi. Ta kiir kleepis, suunab kurk läheb kuivaks. Anna andeks, jonka tahab öelda, kuid hääl ei kuula sõna ja süda peksab lünka, võtab kopika ja paneb mütsi. Ma ei tee sulle midagi, ütleb ta naeratuseta ja kaob rahvasumma. Ning kannab mütsi taadile. Ja peitub tema selja taha. Vanake tõstab leierkasti õlale. Lähme laulame suvilates, ütleb ta rahuloleva ja lahke häälega. Ja nähes, et tüdruk ei liigu paigast, lisab, ostan jäätist. Pärast joome teed. Ah. Kütinka raputab pead. Mine üksinda. Ma tulen teine kord. Praegu ma ei või. Värava juurest kostab rõõmsat kära, hääli ja naeru. Ruudulises ülikonnas poiss laseb enda eest sisse väikest kasvu naise. Palun, lausub poiss laia žesti ka oma ema ees väravat avades. Tere, mu kallis, hüüab külaline, tervitades juba kaugelt majaperenaist. Tervis. Polina Vladislav na vastab Marina sõbralikult talle vastu võtta. Vates bulina Vladislav na On Samaras. Hästi tuntud insener. Kratskovski abikaasa ruudulise ülikonnaga poiss on tema poeg. Kooga. Graskovskitel on suurepärane isiklik suvila, üks paremaid siin poliina Vladislav saabus hiljuti välismaalt ja loeb oma kohustuseks külastada vaest arseeni. Witte perekonda. Lõppude lõpuks on igalühel oma vaated, armastab öelda ma Tampratškovskaja. Venemaa on vaene ja mahajäänud maa. Selles võid muidugi süüdistada ise valitsust, kuid revolutsiooniga olemasolevat korda muuta. See tähendaks ju verevalamist. Kratskovskid soovivad parem, et jäägu kõik, nagu on. Talvel poliina Vladislav nagoogaga välismaal. Suvel veetleb meid Volga-äärne suvila kratskovske liikuv kuju, tema peened näojooned harjunud liigutus, millega ta juukseid kohendab. Ja hästi lai laulatussõrmus täitlases käes meenutavad marinale elavalt seltskondlikke õhtudele vaatoris suurt võõrastetuba daamide heledaid hääli. Võitluskaaslased hoolitsesid selle eest. Nende õhtu tuleksid moes. Nad kutsusid sinna tuntuid, näitlejaid ja kedagi kohalikest tähtsatest tegelastest. Nende võõraste nägude keskel olid seltsimeeste usaldusväärsed näod. Paljud nende hulgast valmistusid põgenemiseks välismaale. Nad kadusid märkamatult, kes üldist lõbustust. Kratskovskid olid sageli sellistel õhtutel nende tõld tähtsalt pukis istuva kutseriga viis nuhke segadusse. Ah kui kenad tüdrukud, kui suureks nad on kasvanud? Ma nägin neid viimati möödunud suvel kuuga, näed, need on sinu sõbratarid, Ahmu, vaene poiss, kohmetu lobiseb, madaam Katšoskaja, pöördudes kuuga poole, kes käitub emaga rüüterlikult ja viisakalt. Emal on komme üle pakkuda. Ma pole üldsegi kohmetu, teatab kooga kraed kohendades ja tüdrukutele vastu tõtates. Miks te ometi niisugusse kolkasse olete kolinud? See pole sugugi peen koht. Mõistan teie tagasihoidlikkust, mu kallis patrapgradscoskaja, laskmata perenaisel suudki lahti teha. Vaadake, milline imetore grupp näitab kratškovskaja laste poole ja küsib siis häält, asendades intiimselt. Kuidas keti mehe käsi. Kas temalt on mingisuguseid teateid? Täna ta on välismaal, vastab Marina lühidalt. Kuugaga istub juba tüdrukute toas ja vaatab hindava pilguga ringi. Teeb mõne hooletu märkuse. Reepynimaal niinimetatud kuulsad PUR lakid, õigemini maali reproduktsioon kooga võtab prillid eest, pühib neid, astub toasügavusse. Küllalt vilets repro, muide. Siia võiks parem riputada maakaardi, ma saaksin näidata teile maid, kus olen olnud. Aga kus sa oled olnud, küsib Muska huvitatult. Ma saan ka ilma kaardita läbi. Aga paljud asjad on ju teie jaoks paljad sõnad. Tuleb enne korraldada teile midagi eksamitaolist. Näiteks nimetage mulle Charles Dickensi koduma. Muuhulgas, kes oli saastikend, küsib koga. Tinka heidab kiire pilgu Moskale käis, ei julge vastata, sest pole oma teadmistes päris kindel. Charles Dickens kirjanik ta sündis Inglismaal, kiirustab Muska vastama. Õige kinnitab kooga. Nüüd võin ma teile teatavaks teha, et sel talvel reisisime me emaga Inglismaal vaatasime mitmesuguseid vaatamisväärsusi. Mida te vaatasite, küsib Moskasäravil silmi. Missugused inimesed seal on, kas nad oskavad vene keelt? Pärid Kinka siira huviga. Inimesed nagu inimesed ikka söövad-joovad räägivad, räägivad muidugi inglise keeles. Mulle isiklikult on lähedasem prantsuse keel, kõneleb poiss, kes tunneb, nagu oleks ta kolkasse saabunud pealinna artist. Mis sa nägid seal Inglismaal, mis oli kõige-kõige huvitavam? Küsib Muska kannatamatult. Kooga kehitab õlgu. Selline lapsik küsimus, seal on kõik huvitav, ikkagi eesrindlik maa, mitte nagu meie, Venemaa, kuidas, mille poolest nad nii eesrindlikud on, erutus, muska kui kirjanike poolest, neil on Dickens, aga meil on ju ka, võib-olla sa lihtsalt ei tea, muigas ta sapiselt. Kuidas, ei tea, ma olen kõiki klassikuid lugenud, hämmeldus kooga, hästi siis ütle mulle üks tuntud vene kirjanik, ütles Muska, tundes end kindlal pinnal. Palun lepp Nikolajevitš Tolstoi, sõda ja rahu. Suurepärane asi, lugesin vaimustusega, naeratas kooga hävitavalt. Kuid Muska ei andnud alla. Aga veel nõudis ta jonnakalt. Lohturgeeniew Komissarov, Korol jänku. Ma ei saa ju kõiki üles lugeda, kehitas kuuga õlgu. Ahhaa või ei saa, hüppas Tinka äkki püsti, sa ei pea tegelikult midagi, ütle näiteks, kus asub Stenkaraažini kalju. Noh, miks ma siis ei tea, ma olen temast muidugi kuulnud. Aga niisugust kaljut ma küll ei tea. Aga kas sina tead, pöördustamoska puhul? Ma pole seal kunagi olnud, lausus Moska pehmelt ning nähes õe ärritatud pilku, viis jutu teisele teemale. Aga luuletused kooga, armastate neid muidugi hooga tõusis, haaras tooli seljatoest ja hakkas selgelt ning kõlavalt deklameerima katkendit Puškini poolt haavast. Muska kuulas võlutuna. Värava juures seisid Katja ja kostja. Nad vestlesid millestki vaikselt. Mine sina sisse, ma tulen järele. Sa hoiata Marina, Leoniiduv, nad ei ütle, et see Tutlus on mulle väga tähtis. Kuid inkade rassile tuli, istus kostja juba seal ja ideed ja vestles elavalt madaam Grazzcoskajaga. Gagadia ja Marina olid seal. Ma armastan väga kala püüda. Ütle Sägi, kostja, tahaksin kusagil siin nädalaks-paariks toa üürida, jõel käia. Aga paistab, et siin on kõik suvilate toad juba välja üüritud. Kinka vaatas imestunult ema poole. Tore oleks, kui kostja elaks nende puhul. Aga ema ütles millegipärast ebalevalt. Võib-olla saaks meil verandal või? Lubage mul aiast täiesti tühje aiamajake. Seal ei ela kedagi, te võite seal täiesti vabalt olla, millal soovite, Digigratškoskaja armastusväärse ettepaneku muidega kuuga unistab kalapüügist. See oleks tore. Tänan teid lahkuse eest. Meelega kasutaksin seda ühe nädalakese, ütles kostja kummardades. Tal oli väga rahulolev ilme. Jätinka kehitas pahaselt õlgu. Õige veel vaja kratskovskite juurde minna, nagu ainult kuuga unistaks kalapüügist, mõtles ta solvunult altkulmu kostja poole piiludes. Näe, nisukene läheb kratškovskite poole. Miks ometi Emaiga kaatiatele midagi ei ütle? Aga katse, vastupidi, lausus ongi ja meil ei ole tõesti kusagil puhata, verandal on kärarikas ja. Kostja tänas veelkord lahke kutse eest. Ma annan teile võtme ja teen teid meie valvuriga tuttavaks. Millal tahate teedi kellelegi tüli voolaskadscoskaja lahkusest üle? Kostja oli väga rahul, lõppude lõpuks läks ta madaam Grazzcoskajat ja koogad kuni nende suvilani saatma. Ta tuli ruttu tagasi. Marino valas teed. Noh, kõik on korras, ütles kostja käsi hõõrudes suurepärane suvila aias eraldi aiamaja, eraldi värav. Mul on võti ja luba ööbida aiamajas, kui ma teie pool küla sulen, naeris ta tugitooli viskudes ja mõttesse jäädes. Kevadel oli kostjale ja tema seltsimeestele usaldatud ülesanne korraldada põgenemine vanglast. Vangistatud hulgas oli trükitööline Nikolai, keda ähvardas eluaegne sunnitöö. Põgenemiseks oli kõik valmis, kuid kokkulepitud kogunemiskohale ilmus politsei. Kostja pääses põgenema, kuid paljud tema seltsimehed arreteeriti. Politseil olid teada tema tunnusmärgid allkirjaga Grigori murdulenko. Põgenemist korraldades oli kostja hankinud endale passi Grigori murdulenko nimele. Selle nimega kutsusid teda seltsimehed ja selle kooliga ta oma korterisse sisse kirjutatud kustegulist teise korterisse. Nüüd valmistati ette uut vangide põgenemist. Margistan tee suvilaga, oli kostja öelnud. Aga võimalik, et läheb vajaga Grazzcoskaja, aiamaja. Neid inimesi ei kahtlusta keegi. Kui õnnestub vabastada Nikolai, tunda kohe vanglas. Siie toimetan veel samal ööl üle Volga. Kuni suured juttu ajasid, istusid lapsed Aliina toas. Muska luges. Genka võitles unega ja vaatas raamatust pilte. Ma lähen magama, ütles ta Liinale. Mine ainult pese enne, vastas Alina. Tinka läks terrassile ja hakkas end pesema. Ära venita lausa Liina ja viis õe tuppa. Mille ruttu voodisse on juba hilja. Ma kohe pommisest, Kinka. Külm vesi oli une minema peletanud ja talle meenus jälle. Kostja läheb madaam kratškovskaja juurde. Miks küll kostja läheb selle konna juurde? Ta pole kunagi armastanud rikkaid inimesi. Tynkal hakkas halb ja häbi. Kostja pärast. Lähen ütlen talle, mõtles ta ähvardavalt ja läks paljajalu, ema toa poole. Toast kostis kaalina hääl. Ema, millest te kõnelete küsisse haavunult? Kallide neljas täiskasvanud kõnelevad Alina. Lapsed ei pea selle üle pärima, ütles ema rahulolematult. Ma saan kõigest aru, ma pole enam laps. Kas te tõesti kardate minu juuresolekul rääkida hapule mõnitinka? Näe misuke, mõtles Tinka pahaselt. Käikutab kostja ees, küll ta need kardio kas saab. Kuid oma suureks imestuseks kuulist tilka kostja häält. Vastupidi, Aliina usaldame sind väga. Ma tean, et sa oskad saladusi hoida ja seepärast annan sulle järgmisel siiasõidul väga tähtsa ja salajase ülesande. Mulle, sosistas Alina ja temas hääles oli palju erutust ja nii palju rõõmu ja pidigi kaatia, ei söandanud midagi öelda sulle, aga ainult sulle, lapsed ei tohi sellest teada. Muidugi ma ei ütle mitte kunagi mitte kellelegi head ööd, ütles Alina väriseva häälega ja sööstis uksest välja. Tinka sööstis samuti oma voodisse. Kuni see on suur kingitus inimesele. Tõsi, ta armastab lõbusaid ja terveid, kes on end päeva jooksul hästi ära väsitanud. Kuid ta halastab ka neile, keda vaevavad mured ja piinab ahastus. Niisuguste inimestega võitleb uni kaua. Sulgeb nende silmi, paneb nende päid patjadele. Aga nemad avavad taas silmad ja padjad on niisked, nende pisarais. Kuid uni ei kaota kannatust. Rüütanud end öisesse hämarusse, tungib ta vaevatud inimese lähedale. Kuivatab oma sooja hingusega tema märjad ripsmed. Sulev, tasa, tema laud magama, aga väsinud inimene ööga teen sind tugevamaks ja kangemaks. Maga, maga. Marina ei puikle vastu. Ta on nii väsinud tänasest päevast. Ma tahan kratškovske. Külaskäigud jätavad tema hinge alati väsimuse ja tühjuse. Kuid täna oli kostjal Grazzcoskajad tarvis. Marina mõtted jälgivad ärevalt kostjat. Tungivad pimedasse vangikongi Nikolai juurde, keda ootab eluaegne sunnitöö. Kuidas elab seda üle Nikolai ema? Kas õnnestub, põgenemine ja millal see on? Marina silmad vajuvad kinni. Hommikuni jääb aga tema suunurka kibe kortsuke. Kõhnuke muskaimaga veel. Ta hallides silmades kipitab küll juba uni, kuid veel meenutab ta kuuga küsimusi ja on õnnelik, et ei sattunud segadusse. Aga kuuga nii palju lugenud ta teab palju. Homme tuleb ronida pööningule ja otsida üles isa entsüklopeedia võtta paksud preemi raamatut loomade kohta ja võib-olla veel inimese anatoomia siis juba kooga rabada ta jalust, kui tal peaks pähe tulema küsida midagi inimese ehituse kohta. Muska paneb käed pea alla ja suleb aeglaselt oma läbipaistvad laud. Tinka ei mõtle millestki, ta peas on nii kitsas, et sinna ei mahu enam pikemad mõtted. Kuid silme ees on pildid tänasest päevast. Jonka soorib taskus ja võtab sealt kopika. Jonka andis talle andeks. Kuuga pööritab silmi ja räägib. Teist korda elus näen niisugust harimatust. Aga ise loll ei tea. Stinkaraazini kaljudki. Siis aga kostja hääl ema toas. Nägu pole näha, kuid Kinka kujutab seda hästi ette. Ma annan sulle salajase ülesande, räägib kostja Liinale. Kuidas seda küll teada saada, mõtleb Tinka uinudes. Galina emaga. Ta vaatab lakke, mõtleb isast. Isa, näe. Kust annab mulle salajase ülesande. Ta usaldab selle mulle, ta ütles väga tähtsa ülesande, tähendab poliitilise uhku juba rutlemini, isa.