Täna loeme teile veel kord katkendeid Valentiina Ossejeva noorsooromaanist Glinka. Meenutame eelnenud revolutsionäär Arsenjevi perekond elab Volga-äärses suvilas, sest siin ollakse rohkem kaitstud tsaaripolitsei tagakiusamise eest. Pärast 1900 viiendat aastat on isa sunnitud end välismaal varjama. Tütred Alina, Moska ja väike Tinka kasvavad ema ja tädi kaatia hoole all. Tinka on julge ja tormakas, sageli veidi sõnakuulmatu. Nii lippas ta kord ilma loata Volga äärde ja sattus uppumisohtu. Tema päästja, vanemateta poiss jonka teenib jõhkra peremehe juures Tinka rumaluse ja lapsikuse tõttu. Tüdruk arvas, et jonka teda ära uputada tahtis. Sail jonka peremehelt peksa. Tinka kolab Volga ääres, et poissi leida ja asja selgitada. Ta satub seiklema koos leierkastimehega, kohtub kunstnikuga, kes julgelt järsakul ronivad tüdrukutirtsu joonistada soovib, lepitakse kokku. Tinka tuleb järgmisel päeval jälle Volga äärde. Tinka võtab vargsi kapist oma parima pühapäeva kleidi, seob saamatult oma paksudes juustesse valged lindid ja tõttab jõele. Aga kunstniku pole. Selle asemel satub ta jälle kokku oma vihavaenlaste Minka ja troskaga. Poisid sõimavad teda Macaagiks, tekib kaklus. Appi tuleb jälle jonka. Tinka kleit on must ja lõhki rebitud, nina verine. Lünka viib ta vee äärde, peseb tema näo ja küsib, miks poisid teda narrivad. Tema meelest pole makaak sugugi halb nimi, kellelgi teisel pole sellist. Lõngale meeldib vapper väike tüdruk, kes tema arvates on samasugune vaeslaps nagu tema isegi Onjul jonka näinud tüdrukut ainult omapäi rebitud riietega ja paljajalu. Tegelikult on Kinka pärit haritud perekonnast, kus maast madalast õpetatakse lapsi, mõistma elu ja raamatuid, vihkama ebaõiglust ja kaasa tundma õnnetutele. Meie katkendis lubab Janka näidata Tynkale Stemparaazini kaljut, millest Tinka rahvalaulu kaudu teada. Kuulakem. Katkendid loeb noorsooteatri näitleja Mari Lill. Lünka astub järsaku seina juurde, sülitab pihku ja hakkab kärmesti üles ronima. Osavalt ühelt puu juurelt teisele astudes. Tema jalge alt pudeneb Tynkale pähe liiva ja kuivi savikamakaid, kuid Tinka tõmbub vaikides küüru ja pühamu kaaslasest mitte maha jääda. Rebitud kleidi serv lehvib taga, jääb puu juurde ja põõsaste taha kinni. Üles jõudnud, kükitab lünka maha ja ulatab Tynkale käe. Noh, roni üles. Sukleid lehvib paabulinnu saba, nii võid uperpalli alla lennata. Sa seod ümber keha või topi vöö vahele. Kinka topib kleidisaba kähku vöö vahele. Ta kardab, et äkin jonka, mõtleb ümber ega võtagi teda kaasa. Poisile otsa vaadates küsib ta aralt. Läkiljonka. Jõnka tõuseb vaikides ja sammub mööda järsaku serva. Vaevalt märgatav teerada keerleb põõsaste vahel vihmadest, ohutuna katkeb aeg-ajalt. Tema asemel tolknevad Maasest väljub paljad puu juured. Lünka lükka põõsaid laiali ja need löövad tema selja taga Tynkale valusasti vastu, nägu ja õlgu. Kuid tüdruk ei virise, huuled tugevasti kokku surutud, järgitaljont kat rebib oma kleiti, kriimustab käsi ja jalgu. Rada lookleb, kurt, tõuseb, Kegord laskub alla vasakule, aga helgib Volga oma eredas päikeses, pimestab silmi ja saadab pehme sahinaga rannale oma laineid. Kinka komistab ja kisub käigu pealt jalast okkaid välja. Sest kui leidus inimene, kes võib talle näidata Stelcaraažini kaljut, tuleb minna ja vaikida. Hoolimata okastest ja kõigest. Jonka aga läheb ja läheb ei vaata tagasi, otsekui oleks ta unustanud enda järeltulevat inka. Siis jääb äkil jonka seisma, lükkab põõsad laiali ja vaatab tagasi. Siiani gaasini kalju vaata sööstab tema juurde. Ainult üks samm eraldab teda ja lonkadi sügavast kuristikust. Maapind on selles kohas järsult lõhenenud ja üks osa järsakus seisab täiesti eraldi nagu suur saar. Saare keskel on aegade jooksul koltunud samblaga kaetud kalju. Selle kõrval lama päikesest murtud puu, mille paljad oksad laiuvad kalda kohal ja ulatuvad veeni otsekui surnud ära kuivanud käed. Tynkal ja põnevusest ja hirmust hing kinni. Ta klammerdub jonka kuue varruka külge ja vaatab alla. Kaugel kaugel on kivine kallas. Vesi veereb otse järsakuni ja uhub tema kollakat savist seina. See ongi Stinkaraazini kalju, ütleb jonka vaikselt ja veendunult. Palju aastaid ta seisab, kasvanud samblasse, ta seinad. Meenutab Tinka võlutult laulusõnu. Lünka. Ütle, kuidas sinna kivile saab, küsib ta südame põksudes. Ma tean, aga ei ütle, miks sa ei ütle, küsib Tinka. Ei ütle sellepärast, et sa oled veel pisike plika, lobiseb kellegagi, hakkad kelgutama ja annad selle koha välja. Ei hakka lund ka, ma ei anna välja, vannutab tilka temast kinni hoides, palavikuliselt. Kuulen ma siis ma olin õhk või ma ei ole nii, ei ole. Tinka häälest kostub solvumine ja viha. Ma polen, õhk karjuta jalgu trumpides Lyonkale. Hea nuhk küll. Moika jonka. Kellele tüdruku viha, nalja teeb? Nuhk seal napp pinkerton. Viis kopikat. Väljaanne. Kuhu sina oma kleidisabaga kõlbad, mis sa solvusid? Hüppa alla, pea ees, kui sulle seda kaljut nii väga tarvis on. Kinka vaatab nukralt kivi poole. Joalkale hakkab temast hale. Hea küll, ütlete süngelt, Maviin, aga pea meeles makaak. Ma otsustasin peremehe juurest ära põgeneda ja see koht on mu ainus peidupaik. Kui sa kellelegi räägid, olen kadunud. Tinka raputab erutatult pead. Noh, oota siin. Janka lükkab põõsad eemale, tõstab laiali kuhja tormimurdu ja nihutab kõrvale rasked kivid ja urgitseb selle kõigi alt välja laia tugeva laua. Tirib siis selle järsaku servani ja viskab üle lõhe. Proovid tükk aega jalaga laua tugevust ning astub julgelt lõhe kohale, haarab kuiva puuoksast kinni ja hüppab kaljule. Näedsa ütleb ta lõbusalt, vaadates araks löönud Tynkat. Tule, see on sul kolm sammu ainult ära alla vaata. Kardad või? Kardan, tunnistab Tinka. Kardad, istu natuke, kui silmad harjuvad, tuled üle. Hea küll, nõustub Tinka ja istub laua otsale. Aga kuidas Ataman sinna sai? Kas ka lauda mööda või hüppas, lihtsalt mõtlete? Küllap vist hüppas, tal olid pikemad jalad. Jalad on väikesed ja mitte väga pikad, hüpata ma jõua. Pean laude mööda minema. Jonka käib kaks kordamööda lauda edasi ja tagasi proovib selle tugevust. Noh, kas oled ära harjunud? Veel mitte uhkeptinka, see laud, taju kõigub. Noh, ja mis sellest on? Ega see pole purre? Harju veel natuke, lubab jonka läheb uuesti kaljule. Ta peatub lausa kiviserval, ulatab käe peaaegu laua keskkohani ja ütleb julgustavalt. Näed, siin on minu käsi üks Sammy ulatult kinni võtma. Glinka surub hambad kokku ja tõuseb laua otsale püsti. Kuid ta pea vajub rinnale ja tüdruk istub tagasi maha. Mis on, küsib Lyonka hämmeldunud kätt, tallastes. Alla vaatasin, õigustab kink ainult kaeblikult. Näed sa siis, ma ju ütlesin, et ära vaata, Ta kahetseb jonka. Tink astub uuesti lauale. Joontes sirutub nii ette, kui saab. Astu üks veel kaks loeta ja haarab Tynkal käest ning juhib ettevaatlikult kaljule. Ongi kõik kõik, ohkab Kinka kergendatult ja hakkab rõõmu pärast valjusti naerma. Enam pole midagi hirmsat. Nüüd vaatame koos kaljut, siin on ka minu peiduurgas tõeline röövel, laistvassi koobas, ütlete uhkelt. Ronime päris üles, palutinka. Nad ronivad üle murdunud puuokstega, unistades kalju tippu. Kas siin istus Tinkaraazin, küsib Tinka sosinal, istudes jalka kõrvale rohelisele samblane. Aga kust siis, see oli tema jaoks just kõige parem koht, seletab lünka. Istus pärast, aga heitis magama. Ja kas tead, kus ta magas? Kus? Selles koopast, millest ma sulle rääkisin, teatab Lyont ka salapäraselt ja koputab jalaga vastu. Kivi. Siin selle sama kivi all. Nii all. Aga ta ju ei maganud, ta mõtles, kahtleb Kinka. Millal magas, millal mõtles, vastab lünka mõtlikult. Kinka vaatab Volgale Aurikutele pikkadele parvedele. Ja sellele julgele hiiglane, ütled kõik, mida atamal kaljul mõtles sõnapdinka vaikselt ja küsib siis aralt. Kas ütleb kalju meile midagi? Jonka ütleb. Noogutab poiss veendunult. Ma ei teadnud veel seda, sinu laul üldse, aga alati, kui siia tulin, oleks nagu keegi mulle kõrva sosistanud, põgenen jonka peremehe juurest ära võtta, kivi lööda surnuks, muidu ta tapab sinu. Löö siis palub Kinka jälle tema varrukast haarates. Inimest tappa pole lihtne, ma ei suudaks seda iialgi teha. Parem on juba põgeneda. Seda ma ütlesin niisama, muidu, vahel tuleb niisugune tunne peale. Mul tuleb ka niisugune tunne, sosistab tilka ja surub oma väikesed käed rusikasse. See on meil sinuga Stinkaraažinst, eks ju. Võib-olla temast võib-olla kellestki teisest. Siin lihtsalt ei ole inimese kohal rusikat ja ta ajab enda sirgu. Nii nagu kotkas tiivad välja sirutab. Jalka tõuseb, paneb käe puusa ja vaatab uhkelt ringi. Küll näed, põgenen ja hakkan elama siin nagu kotkas. Olen iseenda peremees. Põginil jonka, ma hakkan sulle leiba, tuuma ja raha toon, lubab Kinka tuliselt. Jonka istub taastama kõrvale. Kus sa raha võtad? Omal sul ei ole ja varastada ei soovita ma sulle iialgi, kuuled, makaak eluilmas ära varastada. Ma olen vargaid näinud, käed on neil konksu tõmbunud, silmad nagu huntidel vahivad, siia-sinna, kuivavad kokku varastades sulid, niisugused. Miks nad kokku kuivavad? Sellepärast, et nad on ju ikkagi inimesed, aga nende käteliga silmadel pole rahu ja varastatud leib ei toida. Sellepärast siis kuivavadki. Saame tunnistus inimest piinama hakkab, siis pole pääsu, kõneleb jonka sügava veendumusega. Sina oled veel pealegi väike plika, punn läheb täiesti alt, kui varastama hakkad, lisab ta karmilt. Ma ei hakka Jul jonka. Tahaks öelda, et ta küsib leiba ja raha ema käest, et ema on tal imehea ja lahke ja temal endalgi hakkab Lioikast kahju ja ta võtab jonka võib-olla päriseks nende juurde. Kuid siis meenutab ta kibeda kahetsusega, et lünka silmis on tema Tinka vaeslaps õnnetu mahajäetud tüdruk. Just sellepärast Lyonka aitas teda ja peksis tema vaenlased läbi. Ja Tinka jääb vait. Ta kardab tunnistada, et tal on ema. Ronka võib veel mõelda, et on üleüldse üks valetaja ja kahetseda, et näitas talle kaljut. Ma teenin raha, hakkan leierkastimehega käima, lausuta tasa. Mina toidan ennast ise, on jonka vapper, võtan Fedgalt õnge. Hakkan kala müüma. Kes fetka on? Tead, see poiss valge peaga, kes koos miitritsiga meid veest välja tõmbas. Tika tõmbub küüru ja langetab pea. Oh, sina sitavares, meenuvad talle poisi sõnad ja ta hakkab kiirustades seletama, kuidas see kõik tookord juhtus. Miks ta arvasid jonka koostroskaja Minkaga teda uputada tahtis. Kuid jonka ei kuula tüdruku seletusi. Tema mõistab Tinka käitumist omal viisil. Mis siin öelda, sa oled orb, ütlete ohates. Hellaks on tehtud su süda ja sa vihkad inimesi. Mina ei vihka, mina mõistan. Oli kord üks haruldane inimene jätkata tasa. Tema ütles mulle, on olemas häid inimesi. Ainult et mina ise pole neid näinud. Aga need, keda näinud olen, jonka silmad tumenevad, ta hingab raskelt. Vaata tõstata särgi üles. Need, need siis inimesed või. Gincaneb tumedaid Vorte ja valgeid sööbinud arme poisi seljal. Kõhnade esiletungivate abaluude vahel on värske, paistetanud vööd. Noh, on inimesed või? Peremeest loetakse ju ka inimeseks. Inka vaikib, kuid tema huuled värisevad, need põgeneda või? Küsib Lion käki erutatult. Põgeneda, vastab Glinka lühidalt ja lööb rusikaga vastu kivi. Olgu siis maju, kui koos minuga Volgasse see kalju tabab. Mind sellel kaljul välkuma ei põgene, tõotab jonka pühalikult. Näedsa tõotasin nüüd ma enam ei tagane, ütleb ta tõsiselt. Ja mulle pole enam kohutamisegi surm. Tinka surub vaikides oma põsel jonka õla vastu. Tema sassis juuksed lähevad poisile silma. Oota, ütleb jonka tüdrukute ettevaatlikult eemale lükates katsid oma lakaga mul kogu maailma kinni, säh, võta Kamdi juuksed korda. Tilka, võtab temalt kammi kontsu ja püüab nägu krimpsutades oma tihedaid pulstunud lokke lahti kammida. Ah see ei aita. Jonka võtab temalt kammitüki ära, pistab taskusse. Moostan sulle rauast kammi osta. Aga kas selliseid on, imestab tüdruk. Muidugi on, laadal nägin. Võib-olla on see küll hobuste jaoks, aga sul oleks ta just nagu loodud, kõneleb jonka tõsiselt. Muidugi. See ei lähe katki. Millal sa ostad? Teenin raha, siis ostan. Noh, lähme koobast vaatama. Atamani oma Lääne jonka näitab oma sõbratarile sügavat auku kivi all. Siia ei pääse vihm ega välk, kahekesi mahub sisse. Kas sa kaevasid sellel jonka, küsib Tinka. Ei, see oligi siin. Ma viskasin ainult kivid välja. Oligi siin. Tähendab, see on küsijaid, Stinkaraazin siin magas. Võib-olla on, muidugi on, mis siin veel mõelda? Mõtles, mõtles ja heitis magama. Ka laulus pole sellest midagi, lausub Tinka koopasse vaadates. Jonka kusagilt välja mõlkis plekk-kruusi, näed, vee jaoks varusin. Siis hakkan veel kuivikuid koguma. Nüüd aga läki. Lähme, Ulan, kiire tagasi läheb inka julgemini. Jonka sirutab talle käe näedsa harjusidki ära, kiidab ta tüdrukut ja peidab laua, mulla ja oksarisu alla. Kas lähme jälle järsaku serva mööda? Mornitseptinka võib minna otse suvilate juurde. Kus sa elad, küsib jonka. Ma Ma elangi suvilate juures. Siis mine otse, see on hea, sile tee, kas oskad ise? Küsib poiss. Sinka noogutab ja kaotanude vahele. Ära raamatut unusta, kuuleb ta veel jonka häält. Hei, makaak, kas kuuled mind? Tynkaiinestas kiiresti ja läks tuppa. Tal oli meeles, et ta lubas Lolcale otsida röövel Laichtwassi. Tarvis vaadata, mis raamatud on ema toodud, pakkis, otsustas ta. Raamatut seisid klaveri kõrval riiulis. Toas polnud kedagi. Kinka istubki juba põrandal riiuli ees ja tõstab mõned raamatut põlvedele. Tolstoi loeta. Millest see küll on, kas vaadata siis vei? Parem vist mitte. Tinka vaatab raamatut kartlikult ja Umbusega. Kes teab, mis raamat see on, võib-olla lõpet pahasti, kõik kangelased surevad või juhtub nendega midagi. Siis käid kaua ringi nagu meelest ära ja aina mõtled ja mõtled. Aga aidata ei saa nagunii millegagi. Tilka lehitseb ettevaatlikult raamatut. Vaatab esimest ja viimast lehekülge. Küllap lõpeb halvasti, otsustab ta parem juba mitte lugeda. Tüdrukul on raamatute pärast olnud palju ebameeldivusi. Kord, kui ta oli veel pisike, tõi ema raamatukogust onu Tommi hunnikese ja luges seda lastele. Kõik nutsid. Katinka nuttis algul vaikselt. Aga kui suri Eeva hüppas Tinka püsti trampis jalgu ja tahtis raamatut puruks rebida. Alina ja Muska püüdsid teda kõigest väest rahustada. Ema silitas tilka pead ja rääkis, et kõigil on heast tüdrukust Eevast kahju. Kõik nutavad. Mure väljendub sageli pisarate kaudu. Kuid milleks niimoodi vihastuda ja raamat lõhkuda, milles raamat süüdi on? Suure vaevaga pandi tüdruk sel õhtul magama ja otsustati, et järgmisel päeval saadetakse ta lugemise ajal jalutama. Kuid kõik läks teisiti. Hommikul hiilis Tinka ema tuppa, võttis sealt vihatud raamatu ja jooksis sellega hoovi kaugemasse nurka. Seal viskas ta raamatu maha, Trumpist seda jalgadega ja karjus raevukalt. Säh sulle, säh sulle, Eeva eest. Arseeni vid elasid tol ajal linnas. Hoovis oli palju lapsi. Kojamehe tütar Massutka jooksis ehmunult tuppa. Tädi tädi Tinka peksab raamatut, ema ei olnud kodus. Katja ja hoidja Liina jooksid õue. Lõhkirebitud raamat lebas maas. Kinkaistus longuspäi seal kõrval. Ümberringi seisid kohkunud kogu hoovi lapsed. Katse korjas vaikides kokku laiali paisatud raamatu lehedi võttis Tynkal kõvasti käest kinni. Lähme, kuid Glinka ei liigutanud. Imestusest tummaks jäänud hoidja Liina toibus ja hakkas pahandama. Ah, mis sa küll tegid, häbematus, sihuke raamat pole ju oma on laenatud. Mis nüüd ema selle eest kõik maksma peab? Ah sind häbematult last küll. Lähme, kordas tädi pahaselt ja tõmbas Tincad kättpidi. Väike käsi tõusis, kuid Tinka istusid ka veel. Tema hale kogu ei väljendanud mingeid soove, kuid ei hakanud ka vastu. Lähme koju, Tiina ütles katse juba leebemalt. Tüdruk tõstis pea ja vaatas talle otsa tühja, otsekui närtsinud pilguga. Siis pööras näo liina poole. Liina ei talunud seda pilku. Ah sa, mul linnuke, täiesti endast väljas. Tule siia, mu väikseke rumaluke. Liin haaras tüdruku kätele ja suundus temaga kiiresti maja poole, pühkides oma põllega tint kabisaarest määrdunud põski. Et susi, teda, söök, seda raamatut mul pole oma rahanatukesest kahju, aga laskma ära vaevata ei luba. Paber on paber, aga last hirmutada on kerge pomiseta käigu peal tundes entinka ainukese kaitsjana tassitakse igasugust sodi majja, laps aga vastutagu, toriseb hea lina ja surub Tynkat enda vastu. Oh sa mu sinisilm, oh sa mu tuvike pingugust tahavad oma raamatuga liin annab sulle kohe magusat kissellikest. Tahad ju kisselli? Ei, venitas Tinka jonnakalt. Õhtul, kui lapsed juba magasid, arutasid õed kaua juhtunut? Jah, näib, et tegin suure rumaluse talvel liig väike, niisuguse kurva raamatu jaoks, kahetses ema. Aga milleks üldse lugeda selliseid raamatuid isegi suurematele lastele, milleks on vaja, et nad istuksid suisa nutaksid? Miks mitte lugeda neile muinasjutte, lõbusaid värsse, lõppude lõpuks erutus nooremadegaatia pea nüüd ma loen ka muinasjutte ja luuletusi, katkestas ema teda kannatamatult. Kuid sellest on vähe. Nad peavad teadma, et elus on palju muret ja ebaõiglust. Ja kui nad nutavad, siis on need head pisarad. Tähendab, nad mõistavad, neil on kahju. Nad hakkavad võitlema, ebaõigluse vastu. Mõju kasvatan neid raamatutega, kaatia. Kasvatad, muigas kaatia, ulatas õele lõhutud raamatu. Näed sa, siin on su kasvatuse tulemus. Noh, sean Glinka naeratas ema. Ta on veel väike, väike no näedsa oleks minu laps, ma annaksin talle korra nii naha peale. Näib, et sinu ideaaliks on meie võõrasema piits, meenutab õde kibedalt. Aga mina ei suuda lapse peale karjuda. Ma ei suuda ega taha näha hirmunud nägusid. Ma ei taha, et mind kardetakse. Nad ei pea kartma mind, vaid oma tegusid, mis võivad mind nendest eemale tõugata. Ja miks sa räägid Gadja, et sa peksaksid oma last? Sa ei tee seda kunagi. Sest sul on kogu eluks meeles meie võõrasema. Hästi, räägime inkast, mis Tempsa sinu arvates oli vallatus, üleannetus või lihtsalt soov ulakust teha? Keikaatiasse pule ulakus, see on ahastus. Glinka Juske velotundeid valitseda. Ta ei taha leppida Eeva surmaga. Ta protesteerib, karjub, trambib jalgu, kuid Eeva sureb siiski ja siis viskub tilka raamatu kallale. Ta loeb raamatut süüdi olevaks selles halvas lõpus. Ta karistab ennast ise. Ma selgitan talle, et teda ei saa enam lubada. Lugemist kuulata. Ongi kõik. Järgmisel päeval rääkis ema Tynkkaga. Kõnelus oli vaikne ja rahulik. Lõhutud raamat oli sealsamas, et inka aitas emal lehti korraldada ja kokku liimida. Nüüd aga mine, ütles talle ema, kui raamat oli parandatud. Meie hakkame lugema. Sellest ajast peale läks Tinka ukse taha, nii peaaegu Muska ja Liina ema kõrval lugema. Istusid. Ta kaotas ukse ja püüdis ahnelt tema hääl. Emada segab, ütles Alina rahulolematult. Laseme ta sisse, palus Moska. Veel on vara, ohkas ema. Kord luges ema nukrat lugu poisist, kes anti laste varjupaigast maale väga tigeda perenaise juurde. Kinka istus lävele, kuulas, Ta istus tasa, määris põski mööda laiali pisaraid ja ainult kõige hullemates kohtades tõusis püsti ning lõi endale vaikides rusikaga vastu rindu. Las tuleb sisse, palus nagu alati. Moska. Proovime. Tiinake, kas sa oskad juba ilusasti kuulata, küsis ema. Oskan vastast tilka tõsiselt. Aga mul on lävel parem, sest ma pean vahetevahel ukse taha minema ja midagi muutma. Kuidas suutma, imestas ema. Noh, lihtsalt ma ise teen kõik ümber. Pahad surevad mul kohe ära. Aga head käivad jalutamas ja söövad häid asju ja mina olen seal koos, nendega söön ja joon seal minagi suhu ei saa midagi. Lõpetas tilka mõtlikult, aga praegu saiu nutsid, tuletas ema meelde. Miksis tilka uhkas. Ma ei jõudnud muuta. Ta suri juba ära. Sellest ajast peale ütles Moska alati, kuid inka lugemisel püsti tõusis ja ukse taha kadus. Juba läks sööma ja jooma. Tuppa astus Moska. Mis sa suritsin, küsis ta ehmunult. Kes lubas raamatuid põrandale panna ja käed on sul ka kindlasti mustad. See pole midagi, Su kuiv poriera, sega hüüdistinka. Mul on vaja röövel, Laichtwassi hääldas ta vaevaliselt. Ma ei tea sellist raamatut, ütles Muska hämmeldunult. Kuidas ta pealkiri oligi? Röövel Vaiss viis kopikat väljaanne, selgitas Tinka. Viis kopikat väljaanne. Oi oota, ma ostsin ükskord niisuguse raamatu. Kas see polnud nad pinkerton, küsis Muska. Ei, ma ju ütlesin, et lihtwass. Aga kui seda pole panna kasvõi pinkerton, see on ühe-vaeslapse jaoks, selgitab Kinka. Mul pole seda ammu enam. Viskasin välja. Ema ütles, et sellist rämps on vastik kätte võtta. Mis siis teha? Kas see puist tahab lugeda? Ma otsin talle mõne teise raamatu tõelise. Mõtlesin midagi head, lubab Moska. Noorsooteatri näitleja Mari Lill luges katkendeid Valentiina Ossejeva noorsooromaanist. Kinka. Te tutvusite lühidalt vapra ja vallatut inka ja tema sõbrallioncaga, mis saab neist edasi? Jonka põgeneb tõepoolest oma peremehe juurest ja saab tõeliste töölisjuhtide nooreks abiliseks. Tinka on alati tema tegudesse pühendatud, kuigi tema ema, tädi ja õed ei tea arvatagi, et perekonna noorim läheb juba samuti isa teed mööda. Lõpuks usaldab Kinka emale oma sõpruselioncaga. Jonka võetakse ar seeniorite perre. Nad kolivad Kiievisse. Teel raudteerongis toimub lühike mõneminutiline salajane kokkusaamine isaga.