Meenutades oma ärasõitu Nõukogude Liidust ei saanud Shakal jätta mõningase uhkusega märkimata. Ainult mina jagandinski lahkusime viisaga. Nii see oli, teised põgenesid. Kuid ega temagi olukord palju parem olnud, kui ta Kaunases jõudis. Liiga suured Ameerika Punase Risti annetatud khakivärvi sõjaväetunked seljas. Tolleaegne kaunas oli väike linn, mis ikka veel värises kodusõjaõudustest. Kuid see oli ikkagi lääs. Seal võis vabalt hingata, näha Saksamaal ilmunud ajalehti ja saada aimu enne kuulimatutes sündmustest, mis vahepeal olid Euroopas aset leidnud ja mida revolutsioon oli varjanud tulest ja verest kardinatega. Hoolimata vahepeatuse lühidusest jõudis kal ikkagi korraldada oma kaasa toodud teoste näituse kunstigaleriis kus direktoriks oli Maxcaganavitš kellest peagi sai üks Pariisi koolkonna tähtsamaid kunstikaupmehi. Raspeib bulvaril. Ma tutvusin kalliga juba Moskvas. Jutustas vaikne mees, üks tähtsamaid uute talentide avastajaid moodsa kunsti ajaloos. Tookord olin ma skulptor. Loomulikult ei õnnestunud meil midagi müüa. Inimeste ainus mure oli, kus saada süüa. Olime nii kuival, et polnud raha isegi koorekohvi ostmiseks. Väga kiiresti jõudis Kall Berliini lüüasaamise ja revolutsiooniliste liikumiste inflatsiooni ja ohjeldamatut Saturnaalijate, Berliini. Kas teate ka, et te olete siin kuulus? Oli talle mõne kuues kirjutanud luuletaja sõber Ludwig Rubiner. Teie maalid lõid meie ekspressionismi, neid müüakse väga kõrge hinna eest. Berliini jõudes avastas kallet, rubiiner polnud liialdanud. Ta oli kuulus. Kuigi ta polnud loonud saksa ekspressionismi vaimus, mis tekkis sel ajal, kui seal all oli alles üliõpilane oli tema nimi kunstiringkondades. Tuntud. Sõjast hoolimata oli tema loomingut sageli näitustel esitatud ja avangartistlikes ajakirjades oli selle kohta pikemaid käsitlusi. Avaldatud. Üks väljaanne oli avaldanud luuletuse, mille saksa dada istide juht Kurt showitters oli pühendanud Šagallile. Kuulsuse tipp oli aga see, et keegi petis oli lasknud end Chagalli nime all esinedes Dresdenis uhkesti vastu võtta. Ja tal oli õnnestunud enne paljastamist jalga lasta. Tegelikult arvati, et Mark Sagal on surnud sest Venemaalt polnud pärast revolutsiooni tema kohta mingeid teateid. Ta oli küll kuulus, kuid samal ajal ka laostunud, kõige kahjulikumal, kõige haledam kombel, mis kunstnikuga üldse juhtuda võib. Kõik need 40 õli ja 160 guašmaali mida 1914. aastal galeriis ters turm eksponeeriti, olid kadunud, ilma et kedagi oleks saanud varguses süüdistada. Pärast Kalli ärasõitu Vitepskis jätkas Walden maalide eksponeerimist mitmesugustel näitustel ning müüs neid paljudele kunstisõpradele. Raha oli ta ausalt pannud kuni kunstniku tagasi saabumiseni notari juurde hoiule. Kummalisel kombel selgus, et kõige kaunimad maalid oli ostnud Waldeni enda naine. Rikas rootslanna, nel ärimees olevat seda teinud, vältimaks nende rekvereerimist kui vaenuliku kodaniku vara. Kui sa Kall ilmus arveid klaarima, andis Walden talle kohe viisakalt notari juurde deponeeritud raha. Kuid see oli inflatsiooni tõttu kahanenud naeruväärseks summaks, mille eest sai parajasti osta pakki sigarette. Märganud šaakali ehmatust ja hämmeldust, pani ta ette ümardada see miljoniks Margaks mis polnud samuti kuigivõrd arvestatav summa sest samal ajal oli kunstisalongis üksainus tema maal müügil täpselt miljoni marga eest. Iga uue vaidlusega muutus kunstniku ja ärimehe suhted aina teravamaks, kuni otsustas asja kohtusse anda. Protsess venis aastaid ja üksikasjade kirjeldamine viiks liiga pikale. Igatahes nõustus võitlusest väsinud all 1926. aastal oma õiguste maksmapanemise asemel Nell Valdenilt, kes vahepeal oli lahutanud ja uuesti abiellunud vastu võtma kolm maalija 10 quashi. Ta valis kolm enne esimest maailmasõda loodud šedöövrid Venemaale, eeslite-le ja teistele. Eriti sügava ja kauakestva kibestumise tekitas kunstnikus aga see, et ta ei saanud Valdeni, kes teada, kes olid tema maalide ostjad. Enamik maale oli sõja ja revolutsioonitormides kaotsi läinud. Niisama kadus ka Walden, kes valis vabaduse pahupoole emigreeris Nõukogude Liitu ega andnud enam kunagi endast elumärki. Oma õnnetusi meenutades märkis kaldale omase melanhoolselt huumoriga, et kõigist kunstnikest on tema kõige rohkem oma teoseid mööda ilma laiali pillanud. Berliinis, Amsterdamis ja Pariisis olevat neid kokku kaotsi läinud üle 400. Suvest 1922 kuni sügiseni 1923 võttis ta sõjajärgse Berliini fantastilisest elust osa rohkem pealtvaatajana kui aktiivse tegelasena. Linn tundus talle hullunud, sipelgapesale. Üleüldine evalvatsioon tõi teravalt esile nähtuste ja asjade ebatavalisi külgi. Tualettruumis anti jootrahaks viis miljardit marka, kirjutab alis Halitska. Ja turule minnes pidi suure kohvritäie võidunud pangatähti kaasa võtma. Nagu vette viskuda enesetapja oli linn sukeldunud rämedasse liiderdamisse. Labasesse jääb vürtsitatud eratismi mis neelas kõik muu. Sel ajal kui sisse langenud põskedega skeleti taolised inimvarred seisid pikkades kapsasuppi aganaleivasabades. Jaamades kirjasid kaltsus lapsed läänest saabuvate rongide ajal perroonidel. Must turg õilmitses. Öised orgiad käisid täie hooga. Eriti skandaalset muidugi roosades öölokaalides, mõlemast soost homoseksuaalide-le. Seesama alis Halitška ütleb. Õed müüsid tänaval oma Väike-vendi. Sellise kõlvatu pakanali suhtes ükskõikne Shaga all otsis kontakti kunstimaailmaga. Idast tulnud kunstnikud vallutasid tollal Berliini ning muutsid selle maailma kunsti pealinnaks, mis tol hetkel ületas isegi Pariisi. Eduaar Rodiiti kirjutab. Berliin oli muutunud sissesõidu hooviks, kus kohtusid kõik need, kes Moskva ja läänevahetus õelusid. Hiljem kohtusin ma samasugust Paabeli segadust mon Barnassil kuni 1930. aastani ja New Yorgis aastail 1943 40 diviis. Kuid 1922. aasta Berliinis oli tunne, nagu elaksid unelmas mõnikord nagu luupainaja likus unenäos. Kõik aina tahtsid osta või müüa kunstiteoseid. Sel ajal kui saiakese hind arvestati miljonite markadega. Vaiericher platsi there is oli peaaegu niisama palju samovar teos Sophiat või Tolstoi lust, harrastavaid grafinnasid kui endisaegses Moskvas. Mozart Strasse vene restoranide keldrites oli rohkem vene kindraleid ja polkovnik, kuid kuid tsaariajal mõnes garnisonilinnas. Ainult et need olid neist saanud kokad ja nõudepesijad. Mis minusse puutub, siis pole ma kunagi kuskil näinud nii palju imettegevaid rabisid kui 1922. aastal Berliinis. Eriti meeldiv oli kallile taaskohtumine. Puugniide abielupaariga kes olid Berliinis elanud juba kaks aastat, säilitasid endise sõbralikkuse ning kuulusid abstraktsionistide vennaskonda Anders torm. Seal oli ka David Sternberg kunagi mesipuus elanud ja viitedski seikluse kaasa teinud mees, kelle naine Liz oli Bella lähedane sõbranna. Segaste tunnetega kohtashaga all oma vanu vaenlasi viiterski päevilt. Kandinskita, kellest oli saanud abstraktsionism, usu, paavst ja Ellisidskit. Kes püüdis Saksa avangard diste Subrematismi usku pöörata. Koos Ilja Erenburgi ka, kes oli ajutiselt katkestanud suhted mon Barnassiga andis ta välja kolmekeelset tuleohtliku ajakirja objekt mis kaitsestada istlike teooriaid. See liikumine käis juba alla, kuid oli Berliinis pärast 1900 kaheksateistkümnendat aastat rohkem lärmi ja laineid löönud kui kuskil mujal. Ning osa võtnud Wilhelm teise kukutanud revolutsiooni liikumisest. Mitme kuu kestel olitada istide koosolekud, olnud tõelised miitingut, kus sõime vaheldus kähklusega. Kuskil mujal ei leidnud see negativistlik ja provokatiivne teooria nii massiliste vastukaja kui Berliinis. Oli vaja sõjalist lüüasaamist, moraalset allakäiku, inflatsiooni ja nälga et kõiki neid ässitusi ja keeldumisi tõsiselt võtta. Üks ägedamaid dada iste Johannes vaader ronis kirikus kantslis ja kuulutas ilmarahvale maailmal lunastaja dada peatset saabumist. Ta visati küll kirikust välja kuid kohtuni asi ei läinud. Linna politsei oli nõutu. Mis sa ikka teed kunstnikega, kes pisipoodides oma näitusi korraldavad? Üks dada liikumise kaasajooksikuid oli Georg Gross keda sa Kall tundis juba Pariisi päevilt ja kes oli teda mõnes mõttes isegi mõjutanud. Tegelikult oli Cross kui puhtakujuline saksa ekspressionismi pühendanud end lausa meeleheitlikult militaarse tobedus ja väikekodanliku mandumise paljastamisele oma joonistuste sajasta otsekui entomoloog putukaid, nõela otsa, selle maailmaõudusi, künismi, alatust ja rõvedusi saavutades oma satiiris fantastilise äärmise piiri. See mees, kelle maailm oli nii kaugele, sa kalli une näolisusest osutus uustulnukale sõbralikuks teejuhiks saksa kunstiringkondades. Erinevalt venelastest pooldasid seal peaaegu kõik ekspressionismi. Šagally kunst tundus neile nende endi teooriate täiusliku teostuseni. Hiljem, olles ka ise pagulane, kohtas ta krossi New Yorgis. Kuid Ameerika elu oli muutnud mehe halliks ja hambutuks. Waldeni korraldatud näitused olid teinud kalli kuulsaks. 1918. aastal oli ajakiri tärs turm pühendanud talle terve erinumbri ja sellepärast oli tal hõlbus tungida Berliini kunstiellu. Suur San tiimeni. Galerii korraldas tema Moskvas kaasa toodud töödest järjestikku kaks näitust, mille menu oli suur ning vabastas ta majandusmuredest. See andis ka võimaluse kohtuda Saksamaa suurima kunstikaupmehe Paul kassiierreriga Vollari analoogiga, kes juba enne sõda oli huvitunud foobidest kubistidest jäim vistidest tolliametnik anrii Russo näol. See iseäralik härra ei põlenud ka kullaotsimise tööd. Kui uskuda Gabriel Fornjeed kel oli juhus olla ühe tema operatsiooni Pealtnägija. Kas sirer arutlus nõnda? Paljud tolliametniku teosed pidid ilmselt olema mitmesuguste koja naiste korterites ja röödeblessaansi pudupoodide tagakambrites. Ta kammis süstemaatiliselt läbi terve kaart talitänav tänava maja maja järel. Siis tulid äärelinnad, teda nähti sõitmas laevaga bründjeerdessembrisse, kus ta külastas võõrastemaja. Saan tore. Mida pidas proua sünie tolliametnik russo, endine kojanaine, keda kunstnik on kujutanud maalil pappi, sündieegaarik koos mehe ja lastega kaarikus istumas. Lolli mängides ning maast-ilmast tehes oli kasserrer välja uurinud, et proual sünni eel on kodus endise üürilise kingitud maal porgandit sööb küülik ja peretütre jaoks lilledega kaunistatud nukukapp. Aa, see on ju ainult mälestus sellest toredast härra rus soost seletanud proua. Pika masseerimise peale, nõustus ta maaliärimehele näitama. See vaadanud ja öelnud. Ja teil on õigus, ilus taju pole. Tema ainus väärtus on kaunites tunnetes, mida sa mälestuses teis esile kutsub. See teeb teile suurt au, proua. Aga kas te ei tahaks pilt tee mulle loovutada nii ütleme 300 frangi eest koos kapikesega muidugi, eks ole. Niisugusest pakkumisest hingetu provoženjee oli nõus kallist mälestusest loobuma. Ja kassiirer lahkus kuldsest faasanist küülikuga, mis juba tollal maksis mitukümmend 1000 franki unustamata. Kes teab, võib-olla oli armas jumal ise kassilerit valgustanud. Aga mingisugust kahtlast kaupa ta ša kallile ei pakkunud. Ta huvitus minu elu esimestest peatükkidest, järgutas autorit oma mälestusi lõpuni kirjutama, mida Šagalga tegi. Selleks et neid trükis avaldada. Ettevõtte nurjus, sest ei leitud tõlkijat, kes oleks suutnud kunstniku kerget ja poeetilist stiili saksa keeles edasi anda. Kuna kassirer ei tahtnud oma plaanist täielikult loobuda, panustas kallil teha oma mälestustele illustratsioonid ning avaldas 20 krabüüri omaette albumine. Sellele oli Gallia edasisele loomingule suur tähtsus, sest esimest korda tuli tal nüüd tegeleda graafikaga, mis edaspidi kujunes tema loomingu oluliseks osaks. Tuleb siiski märkida, et päris esimest korda katsetas ta graveerimisega juba 1916. aastal kuid siis ei tulnud sellest midagi välja. Nüüd aga omandas ta ühelt professionaalilt tehnilised algteadmised ning ilmutas sel alal täiusliku meistri kätt. Vaselõige kuivnõel Ofort. Igas tehnikas oskas ta ka illustratsioonide säilitada oma õliyaguašmaalide poeetilisuse. Nii möödus aasta töö pinges ja sihi seadmises ilma, et Berliini elu mudane keeristada oleks puudutanud. Tema elu täitmiseks piisas Vellast ja idast kes ilma sekeldusteta olid tema juurde tagasi jõudnud sõbralikest suhetest vanade sõpradega, kellega ta Berliinis oli taas kohtunud. Mõnest reisist, Schwartz, valdi ja tüüringeni. Viimasel suvel enne ärasõitu Pariisi. Pärast Moskvast lahkumist oli šaakali peamine eesmärk Pariis. Ta oli alati lootnud sinna tagasi pöörduda pärast sõjategevuse lõppu ja see lootus hoidis teda ülal ka kodusõja kõige süngemail aastail. 1910. aasta Pariis oli tal aidanud ennast leida ja enesekindlust saavutada. Sügisel 1923 tundis ta end nagu jooksja, kes on surnud punktist üle saanud. Uue jõuga alustas ta õnne aastaid, mis teda kahe maailmasõja vahelisel perioodil ootasid. Materiaalses mõttes olid esimesed päevad Pariisis küllaltki rasked. Mõne sõbra, küllap vist seda linnaosa hästi tundva Sander Airi nõuandel kalle majutanud oma pere mingisse kummalisse suurde hoonesse. Fobuur seal Shaki tänaval. See oli kliiniku taoline asutus, kus haigete puudusel võeti välistama kunstnike painsionisse. Selle kummitusmaja koridorides võis kohata vereplekkidega kaetud kitlites arste, jutustab Valdemar Georg. Sanitarid lükkasid metallkärusid operatsioonilt tulnud patsientidega. Ša kallile oli see vaid ajutine peavari enne mugavama ning meeldivama elukoha leidmist. Ta kavatses sinna jääda vaid paariks kuuks, nagu tegelikult juhtuski. Oma parandamatus naiivsuses lootis ta leida puutumatuna eest oma vana ateljee mesipuus. Kui ta kohe järgmisel päeval pärast saabumist südameid kloppides ning noorusmälestustest vallatuna protunni vanast trepist üles tormas, ootas teda pettumus. Südames torkas valusalt, kui ta avastas, et üheksa aastat tagasi ukseluku ümber keeratud traati polnud. Vähe sellest, ka lukk oli uus. Oma silmi uskumata koputas ta uksele ja tundmatu mees avas talle. See oli tema ateljee uus üüriline. Esialgu üpris segane seletamine muutus peagi tormiliseks õiendamiseks kuni ta taipas, et ateljees pole ühtki tema asja ja et uus elanik ei oska talle nende kohta mingeid teateid anda. Lööduna läks ta koja mutti ja pappi Bushee enda juurde aru pärima. Peagi selgus tõde ja see oli nii kibeda, meenutas seda veel pool sajandit hiljem. Oli juhtunud halvim. Kõik minu maalid olid kadunud. Minu äraolekul olid nad maha müüdud ja ma leidsin neid mitmeid kunstisõbra juures, kes olid nende eest maksnud ega tahtnud tagasi anda. Ühest teisest ateljeest leidsin oma malbelt. Selle eest nõuti mult 10 franki. Peenemad tunded olid 1923. aasta mumparnašipo hiinlastele tundmatud. Kõik, mis oli toimunud pärast 1900 neljateistkümnendat aastat, kui Šagal mesipuust lahkus, oli üpris lihtne. Mõne kuu oli ateljee seisnud puutumatuna, seda enam, et mobilisatsioon oli kunstnike koloonia inimtühjaks muutnud. 1915 hoone rekvireeriti ning sinna paigutati põhja departemangus test tulnud sõjapõgenikud siis Mortigi ateljeeuks lahti ja seal olnud maalid viidi kuskile kuuri alla. Selleks, et uutele elanikele ruumi teha. Paari kuuga maalid vähehaaval kadusid. Vanad semud päästsid neid ning kasutasid vastavalt oma vajadustele. Sest alati oli mõnel puudus viie frangiliselt. Ja nii nad müüsidki neid, kasvõi selleks, et juua autori terviseks. Klaas veini. Koja nainegi oli võtnud paar tükki oma küülikukoodi katteks. Mis muide andis kunstnikule võimaluse need tagasi saada. Kurb laulus, mille üksik asjasse Kall võis lõpmatuseni heietada otsekui nämmutaks mõrkijaid tubakalehti. Ta kannatas selle all kaua ja kaotas mõõdutunde. Ksenja Tugni meenutab, kuidas ta lausa ülekohtuselt ütles. Kõik need õpipoisid seal, mesipuus olid puha anarhistid, pealegi ei lugenud see neile midagi. Šagallimaalidel polnud nende meelest mingit väärtust. Kummatigi ei saa salata, et see oli inetu tegu. Kui sa Kall oma tollast valusat pettumust ja nördimust meenutab lisada, et sama juhtus ka Berliinis ja Amsterdamis. Nii et talt rööviti valdav osa noorus loomingust. Korraks oli tal kavatsus asi kohtusse anda ja ta käis advokaadi juures nõu küsimas. Kui selgus, et liig palju vanu sõpru on asjasse segatud, siis ta loobus. Kuid raamatute illustreerimisega kõrvaltegelaste maailmasõdadevahelisel perioodil mingis sünge kire ajal oma kadunud maalide taastamisega püüdes taaselustada möödunud aegade maastikke ja isikuid. Selle tulemusena lisandus tema loomingule ajapikku kui uus oluline tahk. Võimaluse korral tegi ta täpset koopiat neist maalidest, mis kollektsionäärid tema kätte usaldasid. Teised taastastab fotode järgi või usaldas oma mälu ning fantaseerin vabalt vanadel teemadel. Pikapeale hakkas selline meetod paljudele kollektsionääridele ja kunstikaupmeestele vastu. Nad tundsid end paljaks röövituna ja petetuna, kui nägid sündimas duubleid nende valduses oleval maalidele. See muutus kunstimaailmas krooniliseks. Hädaks. Gadja kraanov, kelle valduses oli üks kaunimaid Bella portreesid, keeldus seda üldse kunstinäitustel välja panemast. Kartes, et autor kasutab juhust koopia tegemiseks. Nii algas ša kalli teine Pariisi periood frustratsiooni ja viha õhkkonnas. Ajapikku ta viha Mesipuu elanike vastu, lahtus ja lutikarotti ja tärpentini lehaline lobudik muutustele jälle armsaks. Nagu Picasso, kes ligi 50 aastat korraldas palverännakuid pesulaeva. Nii käis kassa kal unistamas Mesipuu alleedel kus kummitasid tema noorpõlve viirastused. Maalide ateljeest kadumise kõige inetumal tagajärjeks oli suhete katkestamine Sandrueeriga. Minu maalid, mis Kristav Kokio oli ostnud, on Sandrueeri atesteeritud, seletas aga all, need on võetud minu Mesipuu ateljeest. Aga kook ju on nad ostnud. Ja kui ta palus mind, siis nõustusin neitsigneerima. Kunstikriitik Okio, kes muide, oli ka üks esimesi, kes hakkas Picasso vastu huvi tundma toimis maale ostes täielikus heas usus. Ta ei teadnud, kust need pärinesid ja kuna sõbrad olid neid talle pakkunud, siis armastajat pildid kuuluvat neile. Seda enam, et Pariisis olid kõik veendunud, et Šagal on surnud. Äsja ostetud pilte ballaarile näidates olevat Kokio öelnud. See on üks noor venelane, kelle kohta räägitakse, et ta on Venemaal revolutsiooni keerises surma saanud. Šagalbidaskoki joosta alati väga lugu, öeldes kohe pärast minu saabumist Pariisi kirjutas ta minu kohta väga ilusti oma raamatus kubistid, puturistid, basseistid. Kokio ilusad sõnad peavad tänapäevalgi paika. Kõige erakordsemat värvi kujutlusega kunstnik, kes julgeb kõike maalida. Nii ääretu Venemaa arvutuid, legende kui ka kõige kummalisemaid unenägusid. Sa kalli puhul ei suuda keegi säilitada tasakaalu. Ta nihutab teid alati paigast, lõbustab teid, kisub teid kaasa kõigi erutavamate maastikke ja kõige metsikumate interjööri keskele. Sa kallija Sandrueeri tüli pealtnägijate hulgas valitseb tänase päevani vaikimise vandenõu. Ateljee paljaksröövimine viis kunstnikku niivõrd endast välja, et ta lõpetas järsult kõik suhted oma ustavaima, sõbra ja ägedaima kaitsjaga. Saga all on väga ülekohtune, nentis Ksenja. Pub nii eeskujul ka Sonjadeloni. Nüüd on ta rikas ja kuulus, pealegi ei maksnud kogu see värk tol ajal mitte kui midagi. Kõik Me olime anarhistid. Sandra muidugi solvus, sest pidas kalli tänamatuks. Oma mälestustest jutustab ta uskumatu sõna ohtrusega oma tollasest elust kus peaaegu mitte miski ei meenuta tema sõprust Šagalliga. Ainult autobiograafia kolmandast köitest vastutuult seilamine leiame järgmised pealiskaudsed read. Kes tädi tol päeval minust portree. Kas mõni noortest tundmatuist maalikunstnikest tänini tundmatuks jäänud oma poistest või mõni kuulsaks saamist nagu Marxhagal enne 14. aasta sõda, siis kui ta alles geniaalne oli? Kui mis elman Oll oma raadiointervjuus aprillist 1950 päris millised on tema suhted Šagalliga, vastas Sandra Air. Vähemalt 35 aastat pole Masha kalli näinud. Ta on vist üks teie vanimaid sõpru. Sõbrad kaovad silmist, sõbrad kaovad täiesti. Oligi kõik. Õnneks ei lõppenud kahe mehe suhted selle kibeda ütlemisega. Kui me naat valmistus 1960. aastal Sandra eri kunstiküsimusi käsitlevaid tekste publitseerima mõistis ta, et kaks vana sõpra on säilitanud huvi teineteise vastu ning soovivad kohtuda eriti Sandreer, keda ühepoolne halvatus oli aheldanud tugitooli külge, kus ta laskis kogu oma elukäigu uuesti vaimusilma eest läbi voolata. Oli väga kurb. Maht teatas sellest Sagallile, kes oma loomupärase spontaansuse otsustas kohe haiget vaatama minna. Ta ise oli juba ammu kõik unustanud. Maalide kadumine ateljeest oli tema mälus lihtsalt üks juhtum paljude röövimiste pikas reas millised on juute tabanud mäletamatuist aegadest peale ja ta ei pidanud enam viha Sandreeri peale, kes oli olnud vaid tööriist saatuse käes. Hose marjade here Tiia tänava väikese alumise korruse korteris, kus Sandra naer nagu vana halvatud metsloom päevi õhtusse veeretas, toimuski liigutav kohtumine. Pisarsilmil lähenesid kaks vanameest, unustasid oma neljakümneaastase vaenu ning embasid teineteist soojalt. Minutid venisid. Nad vahetasid seosetuid peaaegu mitte midagi ütlevaid lauseid nagu inimesed, kel on kiire ajaratta keeramisega katkenud lülide jätkamisega. Lahkudes lubas Kall varsti jälle tulla. Soovis kõige paremat ja lausus julgustavaid sõnu. Ta jõudnud oma lubadust täita. Sandrueer suri mõne nädala pärast. Kaotusest vapustatud Kall kirjutas.