On kätte jõudnud, soe sume, suveõhtumeister Hans hoolbain pühib pintslid vastu värviplekist lappi hoolikalt kuivaks ning pistab õlisegu topsi. Et need kavaksid õmbuks. Eks tunud ta ju head kunstnikuga korras hoitud töö vaheteist. Ta hõõrub oma valutavaid silmi ja mõtleb kergendusega, et selleks päevaks on töö lõppenud. Nüüd tõmbab ta selga kerge kodu, kuue joob oma veini täielikus rahus. Sest lapsed on juba voodis. Veel üks nädal pingelist tööd ning suur maal ongi lõplikult valmis. Samas kuldsatab raud koputi vastu välisust. Kes siis nüüd veel tuleb? Holvain jätuusaselt kuulatama. Naine laseb hilise külalise sisse ja hoolbain kuuleb ehmatades kellelegi sügavat kõmisevat häält. Harray Jacob Mayer, summhaasin kõigi pühade nimel, mida see siit tahab? Ants, sulle on külaline. Hõikab Elizabeth ateljeesse. Kuhu ma ta juhatan? Laske mind ometi töötuppa, palub külaline. Tahaksin nii väga oma pilti näha, et ei jõua kohe enam kannatada. Kus see on? Süüdake, palun, küünlad siin ateljees on ju täiesti pime. Tere õhtust, ausus. Lausub hoolbain. Tere tulemast. Kuigi teie külastus mind pisut üllatav. Teie pilt on siin. Mayertzum Haasen seab käed vaheliti ja uurib pilti sellise pilguga nagu kontrolliks tema käsutada olnud linna sõduritel rivisid. Jacob Mayertzumphhaasin, noomen Est oomen. Sellest on nüüd aasta möödas, kui spaas oli vapper bürgermeister 200 relvakandja eesotsas Liooni poole suundus, et seal prantsuse armeega ühineda ja koos Milano laste vastu minna. Tema, Jacob Mayer, Haagen väeülem lahingus. Ainult et baasi lähistel ootas neid prantslaste saadik. Me ei vaja enam teie abi, baasiali kodanikud, meil on nüüd teine lahinguplaan. Saadik hüppas sadulast, jalutas hobuste rats, meid pidi edasi-tagasi. Kuid Mayertzumfaasen jäi oma rahust tulp edasi kippuval ratsule istuma. Kas te ei eksi, monsieur? On see teade tõesti minule, Jacob Mayer, Sungaazanile, baarseli bürgermeistrile? Prantslane, silus naeratades oma musta saadet. Ei, ma ei eksi. Vaevalt, et keegi seadki teie nimega eksida, see on nii ainulaadne. Miks te mind ei usu? Miks te ei rõõmusta? Te pääsete ju sõjast ja surmast. Minu kaasmaalased annaksid palju, et see sõjaretk olemata jääks. Ja need olete teie, prantslased? Teie ju ei oska õilisestuv võitlusest rõõmu tunda. Mayertzum Haasen mõõtis pilguga relvastatud šveitslaste ridu. Kõik seisid liikumatult nägudega, see naeratav prantslane ajas südame täis. Aga kui te tingimata tappelda tahate, üheksa minge siis Milano laste ja keisri juurde vastast saadik. Mis meil keisriga pistmist. Ja itaallased on meile hoopis vastikud. Prantslane kehitas õlgu ja ratsutas minema. Šveitslased jäid õhtuni üksiku-Vesiveski juurde laagrisse. Veski peremehed olid pakku pugenud. Ilmselt ei usaldanud Nadal relvastatud mehi. Kui päike oli silmapiiri taha kadunud. Pöörase Jacob Mayer kaasen otsa ümber. Ranges rivikorras sammusid šveitslased baasilisse tagasi. Ent kohale jäänud sõdurid lasksid silmapilk väravad alla, kui nägid kauguses turvistike läiklemas vaenlane linnal raevunud galopis bürgermeister omaenese linna väravale. Siitpeale hakati teda härra Mayer jänespüksiks hüüdma, sest isegi raad ei uskunud, et teda tagasi oli saadetud. Auväärsed rae liikmed istusid pikkadel pinkidel oma bürgermeistri ümber ja muhenesid raekirjutaja troonis laua ääres mugavas leentoolis ja pani paberile kõik, mis higiseks muutunud linnapea ette kandis. Ka tema muigas ning kissitas vastu päikesele, mis läbi kõrgete akende sisse paistis. Rohekalt sirasid kumerad tina raames klaasid, viimne kohtupäev, raesaali otsaseinal, hõõgus, sügavpunast ja sinist. Sel kaunil pärastlõunal võeti Jacob Mayer Tsum Haasen ametist maha. Kõigi tema kaitsekõnede peale raputasid raehärrad vaid päid. Kuid tema juba teadis, kus tuul puhus. Nadolid, tõrksus täisvaenulikud vana korra ja vana usu vastu. Polutsis imede vana hea aeg oli otsa saamas. Talupojad heitsid endalt kannatlikkuse nagu kammitseva hilbu ja kogunesid mässuliste uljaspeade ümber kelle nimed ühekorraga kõigil suus olid. Franki maal oli talupoegade ninameheks fallorian Koier tüüringis keegi usust taganenud preester Thomas Müncher. Polnud sellestki kasu, et baas oli õpetatud meestest kõige õpetatum. Rotterdami Rasmus Wittenbergi peagetseri Marten Luteri kõvade sõnadega läbi võttis ka Erasmus enda mõtteid ei käinud enam vana korra järgi. Ja naaberlinnas Zürichis polnud korda enam ollagi. Ketserbiaalik Ulrich Swingli olid Auside usklikud preestrid minema kihutanud ning ketserid olid kõik linna kirikud üle võtnud. Aga linnakodanikud, need käisid ringi, nagu poleks midagi juhtunud. Kas tõesti rippusid ka paasa linnaisad juba uue usu küljes? Ei tema Jacob Mayer tsunchaasen tahtis kindlaks jääda. Tahtis kindlaks jääda just nüüd, kus ta end nii alandatuna tundis. Ta põgeneb koos oma perekonnaga. Püha jumalaema, kaitsva mantli varju. Nähku kõik ja võtku eeskuju. Ta laseb endale pildi maalida. Nii ilusa ja vaga, et kõik linnakodanikud võivad sellest meelekosutust leida. Tellimise annab ta linna parimale kunstnikule noorele Augsburg klasele Hans Holbainile kes on talle juba mitmel korral teeneid osutanud. Kui Mayeri käskjalg Holbaini töötuppa astus, võttis viimane kohe tööguue seljast. Oota pisut, lausus ta teenrile. Tulen koos sinuga, härra Mayeri majja. Ta pilgutas pesuvette lõhna, Essence, nagu teevad prantslased. Pane valmis mu parimad rõivad, käsutas ta naist. Neid jäiku riietusesemeid oli ta kandnud kaua aega tagasi kuid sellest hoolimata tundis ta end neis kohe koduselt. Tilk ümmargusse võlvraamis peeglisse tõendas. Siin seisab lugupidamise väärte mees. Tema juuksed ja habe olid hästi hoolitsetud, taoli laiaõlgne, uhke ja rühikas. Peenelt kurutatud särgi kaelusel polnud kohalt nihkunud ainuski Wolt. Läikivas riidest püksid liibusid kitsalt, kingad olid valmistatud pehmest naast. Nõnda astus Holbain endise bürgermeistrimajja. Too maja oli ehitatud küll tugevaks ja vastupidavaks kuid ei kuulunud baasele kõige uhkemate hoonete hulka. Kitsad teravakaared, kokku surutud, võlvid väikesed aknad. Vana aeg. Häbelik teenijapiiga juhatas meistri suurde jahedasse ruumi. Kusi Jacob Mayer, Tsum Haasen. Ümmarguse laua ääres istus. Tema ees lamas mahukas Foli ant. Selle kõrval seisis vägev veinipokaal. A jõudsite pärale sõnasta hoolbainile. Ma ei pea külalistest küll enam lugu. Aga Teidma ootasin. Olge teretulnud. Ta võttis kapist teise pokaali ja valas täis. See jook on minu oma viinamäelt. Holbain noogutas tunnustavalt, võttis ristjalgadega toolil istet ja viskas jala üle põlve. Ilus ilm täna. Kas pole, tõsimeister hoolvain? Holmann noogutas. Ja ka minu ateljees oli täna väga valge. Käisite eile ka selle suure vihma ajal väljas? Ei, ma käin üldse harva väljas. Linnapea vaikis ja tõstis hoolbaini terviseks karika kui see oli tühi, lausus. Miks ma teid kutsusin? Ma tahan, et te mulle ühe pildi maaliksite nimelt kaitsemantliga madonna. Te teate kindlasti, mida ma mõtlen? Ei, vastas hoolbain. Kuidas ma teile seletaksin? Ma ei mõtle kaitsemantliga madonnat mitte mõne tavalise kiriku või kabeli jaoks, vaid minu enesemaja tarvis. Mittekints ega kulds ei tule jumalaema mantli varju kaitset otsima, vaid mina ise Mayer, Sumfaasen koos oma perekonnaga. Minu mõlemad abikaasad, see, kes on surnud ja see, kes elab. Ning loomulikult minu lapsed. Kas nüüd mõistate? Pomises hoolbain ja imetles vappidega ilustatud aknaid ning nende vahel rippuvaid kirjusid kahhelplaate. Siis tõstis ta pokaali vastu valgust ning nautis päikesekiirtemänguklaasil. Ettepanek ei ahvatlenud teda. Oleks juttu olnud portreist aga kaitsemantliga madonna kus, kus siis Mayertzunhaalsem tõemeeli sellesse pilti. Ja elanuks hoolbain 100 aastat tagasi. Tollal pidas iga tõsine kunstnik kaitsemantliga madonna maalimist suureks auks. Siis oli kombeks, et karske daamid peitsid abiotsijaid oma mantli alla. Seepärast otsiti abi ja kaitset ka püha jumalaema mantli varjust. Ja seda leiti, sest mantli jõusse usuti. Hoolbain, aga enam ei uskunud. Kuidas suudaks ta seda siis maalida ja laotada kaitsevana ning varia vana üle linnapea perekonna. Ja oleks Juta ainult portreest. Mayertzunchaasionil oli väga väljendusrikas pea ja lihab ümmargune nägu. See oli mees, kes armastas rikkalikult kaetud lauda ja täidetud veini, kannusid kitsas, enamasti kokku pigistatud huultega suujõuline lõug. Mayertzunchaasen polnud lobise ja suur talupoja nina väikesed umbusklikud silmad. Aga maad on. Võib-olla tuli mu ettepanek ebasobival ajal meister hoolbain. Ei, teie kõrgeausus, ma tunnen end austatuna. Kui TRÜ, mida ta pildil pidi kujutama, oli siiski liiga vanaaegne. Kui õnnelik olnuks isa, kui ta tohtinuks maalida Augsburgi linnapead. Mõistagi polnud nii päris õige võrrelda, sest baaselis polnud esiplaanil kaupmehed nagu aux purgis. Siin mängisid õpetlased esimest viiulit ent neile ei kuulunud selliseid rikkusi nagu puugeritele või Vesserlitele. Kitsas ja käänuline oli baasiali linn. Kitsad ja käänulised olid ka enamiku tema elanike mõtide soovid. Varavalges alustati oma ausat käsitööd. Täpselt lõunase kellalöögi ajal istuti lauda ja õhtul mõeldi tööle järele. Ning kui hädaoht ähvardas pageti jumalaema kaitsva mantli varju ja selliseid olid baasellased. Pühaku maalija, teie ausus minu isa ja tema maalis Velmadonnaside pühakuid. Need olid väga kaunid ja väga vagad. Isegi kaugelt tulid inimesed neid vaatama ning nende ette palvetama. Muidugi olen ka mina pühakute maalimist õppinud. Õppeajal saineid maalitud kuude ja aastate kaupa. Aga nüüd, aga nüüd. Kas ka teie olete üks neist, kes õpetavad, et inimene peab ainult jänesele lootma ja end ise aitama et pühakud on selleks liiga kaugel, et tänapäeval veel kedagi õigele teele juhatada. Kas ka teie levitate neid valeõpetusi, meister Holbain? Ärge laskeärakaranud munkade lobal oma hinge laustada. Öelge, on siis veel midagi paremat, kui maalida jumalaema ja meie armsaid pühakuid? Te olete seda ju ometi õppinud? Ja muidugi, aga. Jakob Mairtsum Haasen oli ikka veel mõjukas mees. Seda ei tohtinud juhtuda, et ta mõne teise poole pöördub. Kuigi Holbain oli kuulus Polnud ta baasialis, ainus kunstnik. Ma olen valmis teile selle pildi maalina. Kas võiks olla Itaalial laadis madonna kaunis laine, täis võlu ja sarmi? Itaallased, mul on neist kõrini ja nende naistest ei pea ma ammugi lugu. Mayertzum Haasem polnud küli jalagagi Itaaliasse saanud, sest sõjakäik Milano vastu oli ju nurjunud. Kuid itaalia naised olid sellegipoolest kõik hoorad ja abielurikkujad. Ta tühjendas pokaali, ilma et oleks Holbaini palunud kaasa juua. Jätke mind oma itaallastega rahule, hoolbain maalige mulle saksa moodi madonna. Hoolbain noogutas ja ohkas. Nii hilju ette linnapea ei kuulnud. Aasta pärast tahan ma oma pildi kätte saada, meister Holbain. Kinnast kõneleme pärast. Paljude nädalate jooksul käis hoolbain iga päev bürgermeistrimajas. Kõigepealt joonistas ta peremeest ennast. Hulga aastate eest oli ta seda juba maalinud. Tollal oli Mayertzunchaasen äsja linnapeaks valitud lugupeetud ja edukas mees. Nüüd oli tipp juba selja taga ja kirev riietus ei tulnud enam kõne alla. Holbain joonistas vaid lihtsa rüü kontuurid. Nõnda pääses võimas pea veel paremini mõjule. Mayeri naistorud tead sündinud Kammer Keyser joonistas ta üleni riietesse mähituna, nii nagu nõudis seisus ja baasia linaiste mooda. Lõuasideme ja pearäti vahelt vaatasid välja vaide, leebed silmad ning tugevnina. Õige pisut kattis valge lõuend ka suud. Härra Mairtsum Haasenile meeldis joonistus väga. Just sellisena tahtis ta oma naist näha maailmast tagasi tõmbununa ainult talle ja tema üksildase vanaduse-le elavana. Ta oli verinoore. Dorothea on ainult 10 aastat tagasi, kuna ta kauem lesepõlve ei tahtnud pidada. 1511. aastal oli surm esimest korda Mayertzum faasanimaja külastanud ja kaasa viinud tema esimese naise Magdaleena. Ta jäi kardetud kutsumata külaliseks ka edaspidi. Mayeri mõlemad pojad surid juba lapse eas. Nüüdki lootis ta veel poega, kuid seni oli naine talle vaid ühe ainsa tütre kinkinud. Anna oli tasane ja kahvatu laps kes ei toonud majja elu, vaid vastupidi, muutis selle veelgi vaiksemaks. Tema näo joonistamiseks kulus hoolbainil vaid pool päeva. Ja kuidas nägi välja teie esimene abikaasa, teie ausus. Kui ma teda õigesti kujutada tahan, peate mulle temast veidi rääkima. Kuidas ta välja nägi? Sellest on juba nii kaua aega möödas, kui ta suri. Milline oli Magdaleena? Tõsine oli ta kartlik ja väga usklik. Tegelikult tahtis ta Pegiiniks saada, mul kulus tükk aega, enne kui ta endale võitsin. Aga ma polnud ju eriti vilunud, teate küll. Hiljem oli ta uhke, et on baaseli bürgermeistrinaine. Võib-olla polnudki ta abieluks lootut? Suri meie kolmanda lapse tüdrukukest sünnitamisel. Ma ei mäleta temast enam õieti midagi, ainult seda, et ta väga tasarääkis. Ja kui majas mõni uks kinni lükati, võpatas alati. Ta laulis meelsasti Pegiinide süngeid salapäraseid laule. Vanemad olid talle abiellu kaasa andnud pühakute elulood, seanahk ses köites. Näitaja luges ikka ja jälle. Kas teeleinasite teda, teie kõrgeausus, aga loomulikult meister hoolbain. Siis pidin endale uue naise vaatama. Teda te ju tunnete? Ta paistab küll tasasena, kuid tegelikult on väle ja elurõõmus, väga elurõõmus, ei pelga ühtki tööd. Ma olen temaga väga rahul. Jerry, surnud lapsed? Üks oli juba peaaegu noormees. Mul on veel praegugi valus mõelda, missugune elav ja tark poiss ta oli. Paigalistumisest raamatute vahtimisest ta suurt ei hoolinud, tahtis sõduriks saada nagu mina ning unistas alati sellest, kuidas ta baaseli linna suurt lippu kandes rünnakule lähen. Ta armastas kirevaid rõivaid ja lõbusaid seltsilisi. Ja kahju poisist. Väiksem suri päris pisikesena, teda ma enam suurt ei mäleta. Nüüd seisab Jakub Mairtsumhaalsem pildi ees ja uurib seda. Ta ise põlvitab jumalaema kõrval vasakul pool. Tõepoolest tema ise just nagu elus. Mayeri vastas, teisel pool põlvitab surnud Magdaleena Päär. Tema ei vaja enam jumalaema kaitset. Samas kõrval põlvitab teine abikaasa. Dorothea on näo ära pööranud, kardab ta surnut. Vastupidi, joonistusele Onholbain maalil tema näo katmata jätnud Dorothea kannen Kiislerit võib elu veel igast küljest rünnata. Magdaleena Päär on maalitud teisiti. Range profiiliga näos jätavad lõua ja laubasside vabaks vaid tõrjuva suu terava nina ning eemal viibivad silmad. Kogu ülejäänud kuju varjab must kiriku mantel. Tema ei kuulu enam siia, ta põlvitab nagu kirikus. Kuid miks pole pildil näha külma siledat kivipõrandat, vaid paks pehme vaip? Niisugused vaibad on ainult rikas tema, ajades auks purgis huugarite palees toomhärrade ja prelaatide ruumides. Tema iiri majas. Maja härra vihkab võõramaiseid moore. Ja sellegipoolest on seal pehme villane vaip hõõguva värves Vaitmis isegi põlvedele mõnu teed. Mayeri väike poeg seisab sellel paljajalu. Pehme kude kõditab toredasti talda ja laseb pisikese jala mugavasti sisse vajuda. Tollel vaibal seisab ka jumalaema kaunis õitsev naine, mitte elukauge, taeva kuninganna, kauneim naine, keda hool pain kujutleda oskab ja keda ta ikka veel kunagi kohata loodab. Ja Holbain on selle pildi juures vaeva näinud see peatele tublisti sisse tooma ning tema kuulsust suurendama. Veel on ta noor, veel pole kolme aastakümneid keelatud, kuid juba ammu on ta kuulus mees öelgi baasiale. Kunstnikul pole sellist ateljeed ega selliseid tellimusi nagu hoolbainil. Ruum, kus ta töötab, on suur, avar, sisse seatud enam elu kui töötoana. Seinad kaetud mustast puust tahvlitega. Nurgas laiutab suur roheline kahhelahi. Ülalpool rõõmustab silma värvitud palka lagi. Suvel on siin meeldivalt jahe, talvel õdusat soe. Riiulit ukse kohal kaunistavad haljad, tina, apteekrid. Järgmisel nädalal seisavad seal hõbekõrid. Uks on raamistatud kauni ääreliistuga. Toa keskel on lai raske laul, selle juures kõvaleen, tool, laual lebab lahti löödud raamat, mitte piibelega legenda. Aurea, milles pühakute elulugusid võib lugeda ei. Need on hoopis paganliku luuletaja Vergiiliuse teosed, mida hoolbain üle kõige armastab. Mesterr hoolbain. Teie pilt ei meeldi mulle, ma ei võta seda vastu. Hoolbain suunab küünlavalguse endiselt linna peale näkku. Ma ei võta tee pilti, sest ma tahtsin teistsugust. See siin on paganlik. Paganlik, kaitsemantliga madonna ja paganlik ja meister hoolbain. Selle pildi ees ei saa maa palvetada, aga mul oli pilti just palvetamiseks tarvis. Saate aru? Ei. Mayertzum haarsen võtab taskust rahakoti ja kaalub seda käes. Muidugi maksan ma teile töö eest, kuid pilti ma ei võta. See ajab mind segadusse. Palju tahate? Holmann nimetab suure summa, Mayertzum kaasem loeb lauale veidi vähem. Ma pole nii rikas, kui arvate. Jah. Teil oli õigus-d, pole pühaku maalija. Elage hästi. Ja Mayertzum Haasen läheb. Hoolbain astub peegli ette ning põrnitseb endale näkku. Silmalaud on põletikulised, punased silmad, tuhmid ning valutavad. Kangeli. Alul läheb ta pesukausi juurde ja logistab kuulivee, nõuste langeb pihkudele vaid paar tilka. Vesi on otsa saanud. Online niisutab silmi, laup ja oimukohad valutavad. Värske õhujanuse astute avatud akna juurde ja õhu käes hakkabki parem. Kuid õhturahu saab samal hetkel häiritud. Tänavale tuigerduvad kaksi. Joobnud Nad hoiavad kõvasti teineteise ümbert kinni ja laulavad. Sõnadest võib vaid vaevu aru saada. Hool pani maja ees jäävad nad seisma ja nuuskavad nina vajuvad ägisedes tänavasillutise pomisevad midagi ja õtsutavad end edasi-tagasi. Nende riided, räpased. Joobnud kohtab baaseli tänavaid harva, sest linnakodanikud valvavad korra järele väga rangelt. Hool, pain pistab pea aknast välja ning hõikab alla meistele. Kaduge siit minema või ma kutsun vahimehe. Peaks tõesti linnavalvurite juurde jooksma ja neile peapesu tegema, et nad ka paremini ei oska baasiali tänavatel rahu valvata. Hoolbain hakkab end juba minekule seadma, kuid mõlemad joodikud on end üles upitanud. Homme tulevad talumehed, räägivad nad hoolbaini poole. Need kupatavad linnaisad minema ja raeõlu voolab siis meie kurku ja, ja meie kurku. Mats kupatab teid kõiki. Venemaa ja härra Mayer, jänes, püksiikka. Online vaatab ehmunult tänavale. Kui neid sõnu nüüd keegi kuulis. Kasige minema, hüüab ta veel kord, siis pomiseb endamisi. Ja homme tulevad talumehed. Aga teile nad raeõlut külgulistada ei anna. Nad kupatavad linnaisad minema, siis pole linnas varsti enam raha ja ka minul ei saa seda enam olema. Talupojad ei lase pilte maalida, nende lipul on talupojasaabas. Ja see pole kunstiteos. Kuid sellegipoolest peaksid nad linnaisad minema kupatama. Suurkärbes sumiseb läbi toa Olbain nähvatale vihaselt pintslipuhastuslapiga. Küünlatuli on hulgaliselt öiseid putukaid sisse meelitanud. Nende ebaloomulikult suured varjud hüplevad laes ja seintel. Mõned satuvad leegile liiga lähedale ning kukuvad kõrbenud põrandale. Lähedal asuvast Apolloniuse kabelist kõlab surmakelluke selle õli sisse seadnud üks kabeli vagadest asutajatest manitsemaks baaseli kodanikke mõtlema surnutele ja omaenesesurmale. Tavaliselt hool pain sel ajal juba magab ja kellahelid ei saa talle meenutada ei üht ega teist. Ent täna on kõik teisiti. Hool pain silmitseb pilti. Ainus kuju, kes sellel näid elavana on Mairi surnud naine. Holmann pöörab pilgu ära ja hakkab lauale pandud raha üle lugema. Aga enne kui ta selle ka lõpule on jõudnud, lükkab ta mündid jälle kõrvale kustutab küünla ning vajub sügavalt ohates toolile.