Lakkamatult pärast maa ja taeva eraldumist kõrgub ta väärikas ja õilis jumalik Hudsimegi surugas. Kui me tõstame pilgu taevastele väljadele siis tuhmub taevas rändava päikesevalgus. Nägemata jääb hiilgava kuu sära. Valged pilved ei söanda temast üle rännata. Ja igavene lumi katab teda. Kõik ajad kuulutavad sinust futsis, san. Iga kord seda mäge vaadates meenuvad Hoguzzaile need read kirja pannud enam kui 1000 aasta eest. Hümn pühale mäele üks paljudest ikka veel ajakohane, kuna midagi pole muutunud jaapanlaste suhtumises sellesse maasse mis on tuhandetest mägedest kõige kõrgem, kõige ilusam, kõige püham. Iial ei väsi poeetide kunstnikud seda ülistamast ja neil on õigus. Siiani oli hukkus, ütlesin püha mäge vaid aupaklikult kaugusest, nii nagu see kohane on. Pühaduse ei tohi liialt lähedale minna. Soovitav on hoida vahemaad. Aga ikkagi juba ammuli, piinanud teda soov õppida lähemalt tundma seda mägede mäge. Seda maad, mis on reserveeritud pilvedele. See on vaevaline vaevalisem, kui võis arvata. Jalamil katab Kaiusid paks kiht mulda, millel kasvab tihe segamets. Siiani murrajad sissetallatud samasugused nagu kõik mägiteed. Siis taimestik muutub. Ülekaalus on okaspuudel lehised. Neid on sasinud painutanud tuul, paljud neist juurtega välja tirinud, ümber lükanud ja surmanud. Kohati pakuvad need kõhedust tekitavat ürgaegset vaadata oma helehallide oksa kätega mis on nagu viirastuslik skeletid taevasse küünitavad. Ei mitte üksnes tuul polnud see, kes neilt elu võttis vaid ka laavajoad, mille suunad on kraatri servalt alates selgelt näha. Kuid koorata pleekinud puude jäänused poleks pooltki nii jubedad. Kui üle tee, kihutaks pidevalt pilved. Nii kiirelt nagu liiguvad vaid vaimud. Silmapilkselt harjuvad nad igasuguse välja, vaata mähivad rändaja valgesse vatti ruumi, milles Elai olevat ei edasi ega tagasiteed vasakut ega paremat ülemist ega alumist poolt. Aga kui nad sama kiirelt kaovad ja vaateväli jälle vabaks saab jääb ikkagi mingi maast eraldatuse tunne. Kuna pilved allpool lõikavad rändaja ära näe jalamist. Tõepoolest ronimine Funtšilon nagu sisenemine maa esiaega, mis jääb kaugele-kaugele kogu inimlikust eksistentsist ei tekitaks sugugi imestust, kui kohata siin lohesid ja ürgse loomi. Ja siis järgneb sõbralikum vöönd, kus kasvavad kased ja rododendronid. Seisuga veel vaid samblikud, jäige harva mingi imepärane kellukaliik hapra painduva varre otsas üksik kahvatu sinine õis. Imekspandav, kuidas ta karmidele tuultele vastu peab. Muidu on aga ümberringi vaid veel punased ja punakaspruunid laava känkrad eri suurusteks tükkideks kokku sulanud, palju kõrgemad kui ülejäänud kivid. Võimatu on ronida mööda järsku mäekülge otse üles. Pealegi selles kõrguses õhk juba hõredam. Jalad valutavad. Varvaste alt libiseb ühtel kui kiviklibu. Kuid mis sellest siis nii näeb välja fovitši. Sellepärast mõjuta nii punakana. Tuttavalt silmitseb Hokussaaell laava känkrate värvimängu. Juba näete enda ees paberilehte värvitrükk Ekrey punasest futšist saanist. Väiksed pilvelambad, tagapool jalamil tillukesed tumedad puud. Päris üleval sakilised kraatri serval, lumi, pisut lund ka allpool kivi, Harjedel. See sobib. Seda oleks lihtne jäädvustada, aga mitte kõik mitte neid hõbedasi jälge, mida on punakaspruuni massi jätnud laava jaad. Mitte seda ohtu, mis sellest mäestik tulla? Vulkaani puhul ei tea iial, millal ta uuesti pursata võib. Jubedust tekitav mõte, et see võiks toimuda nüüdsama. Üle 100 aasta on siin olnud rahulik, kuid mis on 100 aastat sellisele mäele nagu futši. Hokussay tõuseb. Suudaks seda päris üles minna. Kraatri serv näis olevat lähedal, aga mida kõrgemale ta ronib, seda kaugemaks näib muutuvat vahemaa. Peale selle muutub mäekülg üha järsemaks. Õhk aina külmemaks ja hõredamaks. Pimedus tuleb kindlasti äkitselt ja siis muutub siin talumatult külmaks. Aga kui sai, vaatab üles tipu poole. See meelitab olla kordki päris üleval ja vaadata alla õudsesse, sügavasse kraatrisse, millest maa sisemus oma tuld välja sülitab. Saleks, haarav. Aga kus sai, mõtleb õnnetutel armastajatele, kes on siin vabasurma läinud. Teda haaravad külmavärinad ja tunne, et ta on söandanud tulla kõrgustesse, mis pole loodud inimeste jaoks midagi kahetsuse taolist. Kahetsus pühaduse rüvetamine pärast. Võib-olla peaks ta nüüd rahule jääma, ümber pöörama, reisikaaslaste juurde tagasi minema. Üksi ronimine on ohtlik. Kes leiaks ta, kui ta kukub ning ilus punane kivilaviin või lumi ta enda alla matab? Hobusay pöördub. Tal on raskusi ümbruses orienteerumisega. Mõne silmapilgu vältel haarab teda õud, eriti veel siis, kui üks pilv ta äkitselt enda sisse mähib. Lõpuks silmata ootepaviljoni, kus reisikaaslased teda ootavad. Mäest allaminek läheb tunduvalt kiiremini. Enamus inimesi tõuseb ja eelkõige selleks üles siis kõrkijatestil aastates korvides alla lasta. Lapselik rõõm. Allpool metsavööndis on hobused sõiduvalmis. Tolmuse väsinuid roidununa saabub haugus sai koju. Naine silmitseb teda kriitiliselt. Kus sa siis nüüd tuled? Fuczissaanilt pühalt mäelt. Naine vahib talle otsa, justkui ei usuks oma kõrvu. Sa roninud ometi tippu? Aga ikkagi üles. Ja seda poleks ma sinust küll oodanud. On see kuritegu või? Julgeb veel niimoodi küsida? Naine ei suuda erutusest õieti rääkidagi. Sa tood meie maja peale õnnetuse, sa peaksid teadma. Futsi on püha mägi, mida nimetatakse kaugusest. Ainult jumalavallatud seiklejad ronivad üles. Selline olema nüüd siis sinu silmis. Naine ohkab raskelt ja kiirustab toast välja. Pane mulle vann valmis. Hüüab kogu sai talle järele. See neetud ebausk. Kui sügavalt on see juurdunud? Kõik käiks ebausu järgi. Ah, pole mingit mõtet selle üle juurelda. Kumb vannivesi uhub, hukkus saist muudki, kui tolmu ta kehal õnnestub. Tähendab üles sulavat, pea muutub taas klaariks. Selle reisipingutused olid talle ilmselt siiski pisut liiast. Ei tunnetanud hästi, laseb endale selga tõstaja, pühib otsaesiselt higi. Oli see vast seiklus? Pall on nii kitsad, et istudes peatab põlved peaaegu lõua alla tõmbama. Jäiga tormakam liigutus loksutab, et üle ääre. Sellest hoolimata on mugav olla. Teie panni kauemaks kui tavaliselt ning saadab naise ära. Mõnutundega sulatas silmad. Juba ilmuvad pildid nähtud ja piiritletud, elavalt, voolavat ja kindlat ümbritsetud. Ja see oli õige ja vajalik minna futšile nii lähedale. Seeläbi ei kaotada küll midagi oma imedest ja saladustest, otse vastupidi. Nüüd tean ma, miks on see tippkord näha ja siis mitte. Nüüd, mil ma lähen, valgeid udu, keegi sõna otseses mõttes omal nahal tundma. Tallooritab tegelikkuse. Ta varjab paljut ja loob seega saladusi. Kahju, et udu ei saa puusse lõigata. Puu nõuab selgeid kontuure, selget pinnalaotust, selgeid piire värvide vahel. Ma tunnen, et nüüd on aeg lükata kõrvale kõik poolikud tööd. Ja lõpuks ometi alustada futsis seeriaga. Aga kui sai süda lööb kiiremini. Pikkamisi on kõik korda saamas. Seeria 36 vaadet vuntsimäel on peaaegu täiuslik. Valmis trükitud. Judo kirjastus vormistab juba tellimusi proovi trükkida, milles riputatud seeria saab valmis õigel ajal. Inimesed on ärganud, hakkavad oma silmaringi laiendama, iseennast avastama. Reisimine on uus lööksõna ja kõik, mida reisidel saab vaadata huvi. Seepärast küsitakse ka palju reisijuhte. See seeria. Viimaste aastatega Nadokussaile lähedaseks saanud ka järved, jõed, mäegurud ja sillad, mere kitsused ja lahed. Ja igast sellest punktist paistab futsi isemoodi. Kokku sai pildid enda ümber laiali laotanud. Tõepoolest iga leht on omaette pilt, aga koos moodustavad nad terviku, ilmad tekitakse igavust ja sellest ohust on ta pääsenud. Kompositsioonid on julged, äratavad tähelepanu. Eriti see nihon Bashi sillaga, kus esiplaanil on inimesed kompsudega tagapool jooksevad kokku perspektiivsed pagujooned. Või siis vaade mäele läbi tünder sepa tünni vitsite. Sageli tegutsevad esi või keskplaanil, inimesed saevad puid, aerutavad, tassivad midagi, ratsutavad, koristavad teed, püüavad kala naudivad avanevat vaadet, ammutavad vett, ronivad mööda mäekülge, ületavad sildu ja gurusid. Nii muutub see seeria samaaegselt igapäevase elu üldpildiks. See igapäevane elu on ühenduses universumiga raamitud avara maastikuga ja allutatud lähedalt või kaugelt. Fuczissaanile. Nägijaga vahetab värvi on hall, sinine, pruun, valge või punane. Ikka selle järgi, milline meeleolu valitseb aasta või päeva ja meeleolu. Üldse on seeria väga värviline. Sinine ja roheline, domineerivad kollane, punane ja pruun, lisanduvad osaliselt murtud toonidega. Värvid on meeleolukandjad ja see meeleolu on läbinisti poeetiline ilmad muutuks sentimentaalseks. Kokku sai, on endaga rahul. Ei puuduga ronimine kõrgematesse piirkondadesse. Ainus leht, millele mägi, seisa silueti horisondil. Siin saavad nähtavaks pingutused järsul mäkketõusul. Puud all vasakul ei tohiks küll õigupoolest olla. Nii kõrgel puid enam ei kasva, kuid pildi nurk vajas mingit toetuspunkti. Teist värvilaiku. Imeline tuur jaan saab aeglaselt üles kraatri tipuni ja langeb siis sama sujuvalt. Joon mis on täiuslikkus ise. Ainult selle jooneni redutseeritud, imab mägi pildil rändurid, tormi eelis. Kübarad ja paberilehed keerlevad tuules. Hästi on tabatud tuule vastu võitlevate inimeste liigutused. Teistel piltidel mõjuv putsi tänu värvilistele eraldatusele. Võib-olla on aga kõige suurepärasemat pildid need millel puuduvad inimesed kus sai, asetab need eraldi umbes saava sinistes rohelistes toonides pilt kurgedega. Kas pole nagu poeetiline ülistuslaul? Äike futši juures? See näitab suurepäraselt, kui kõigutamatuks jääb igavene Mägi kõiksuguste ohtude rünnakute vastu. Äike ei saa talle midagi teha. Äike võib möllata, võib tema jalamil lõpuks sepilt punasest futšist tipus vaid õige pisut lund. Kunagi polnud ükski kunstnik kujutanud Fuczyk nii, nagu ta suvisel ajal välja näeb. Ja ei kunagi varem polnud teda nii valitseva säravana pildile jäädvustatud. Lihtsuses peitub jõud. Ükski teine pilt pole nii lihtne ja nii mõjuv, kui see. Siiani hookus sai, toob lagedale oma visandid ja võrdleb neid valmistumistega. See, millise jõuga asub inimene loodusjõudude vastu võitlusse, see on näha juba kalurid, kes pikal maaninal merest võrku välja tirib. Nendes inimestes, kes tuuld külma või mäe järske külge trotsivad. Aga sellest ei piisa veel. See kõik on liiga näitlik. Looduse ammendamatud jõud, mis ei tunne puhkepausi, mis sünnitavad pidevalt uut ja hukutavad vana mille rütmi on häving juba sisse arvestatud. Häving, mille vastu peab inimene suunama kõikuma jõud. See pilt puududel, see peaks väljendama, kuidas asub inimene võitlusse, kuidas ta trotsib erksaid jõude paneb kaalule oma elu, et edasi elada. Aga kus sai, korjab pildid kokku. Ainult ühe jätab välja punase futši. Sama hingusega peaks tulema uus, kõikidest kõige parem pilt. Suurejooneline, selge, mõjuv, milles ükski detail poleks teisiti mõeldav. Ta toob puldituši appinstitega, segab aeglaselt ja kaalutledes värvi. Tema idee hakkab kujutluses vormuma. Pikad suured mehi täis ja ometigi laine taustal haprad, nagu puupilpad. Hobuseid keskendub. Nüüd on kõige kaalukam hetk. Esimene joon otsustab kõik. Nüüd ühe pintslitõmbega jäädvustab ta ümarjoone paremalt alt üles, vasakule. Jah. See kaar on täis pinget. Tuleb korrata ja täiustada, paralleelidega. Paadid seevastu jäigad ja sirge joonega. Üleval murdub laine. Tagaplaanil futši rahulik. Tõepoolest, selles laines on midagi kiskeliku. Täpp tilgub vahtu. Kohe saabub murdamised, laine paiskub mürinal alla, matab hinge. Kas nad on päästmatult kadunud, need meeleheitlikud aerutajad? Nad võitlevad oma elu eest hiiglase vastu. Ja kauguses kõrguv futšitum majesteetlik, lume, tipposavõtmatu, väikeste inimeste võitluses oma väikese elu eest. Loodusega kooskõlas peab inimene elama Temastama jõudu ammutama, tunnetama end looduse osana, mitte vaenlasena. Ometi heidab inimene loodusele väljakutse. Pingutab jõudu, et olla temaga võrdne. Hokussaisel metsalt lisandit ja täpselt nii peab see olema. Ta imestab, et ta pole varem selle peale tulnud. See pilt annab kogu seeriale hinge. Võib-olla, et võtab kokku tähtsaima, mida Hokusseilon inimestele öelda. Sellega on ta iseenda ületanud. Äkitselt, aga keset seda õnnetunnet tardub kunstnikus miski kogu keha läbib mingi valus tõmme. Aga kus sai, ei saa hingata ega karjuda. Ta vajub kokku. Tema naine kuuleb tuhje metsatust, jookseb tuppa, näeb meest visandid tehedamiste vahel lavamas, tormab karjatades tema juurde kuulata südant. Ei oska midagi ette võtta. Pea kaotanud tormata toast välja. Aidake kuulge ometi, ruttu ta sureb. Tulevad õpilased, naabrid, Mähivata tekkides panevad selili lamama. Kukla alla lükatakse Makuura riidepolstriga puust peatugi. Kohe peaks saabuma ravitseja, kes siinkandis arsti asendab. Aga kus sai, ei liiguta. Lamab nagu surnuravitseja tuleb, määrab massaaži ja üle hõõramisi. Tema diagnoos on kindel. Südameatakk. Kui vana 67. Mees raputab mõtlikult pead. Siiski haige on kõhn ja mõjupsitkena. Võib-olla on tal piisavalt jõudu ja tahet, et ise end aidata. Aadrilaskmine poleks eriti mõistlik, aga sidrunimahla. Palju sidrunimahla. Ta püüab end istuli ajada asjatult. Ka tema ähmane pilk reedab, et ta ei taju eriti midagi oma ümbrusest. Haige vajab rahu. Saatke mulle järele, kuni tal parema hakkab. Julgustage teda. Põhiline on see, et ta ei kaotaks julgust ja andke talle sidrunimahla. Palju sidrunimahla. Nende sõnadega astub ravitseja uksest välja. Abitult uimasena seisab haukus sai naine mehe asemel kõrval. Kes oleks võinud seda etena parem, kui ta poleks hoidžile roninud. Kas see on nüüd karistus? Aga see oli ometi mitu aastat tagasi. Rohkem pole ta üles roninud, ainult joonistanud oli ta mäge igast küljest. Kas olid andiga pikemat aega halvasti tundnud, kes suudaks näha teise inimese sisse? Ta ei suuda meenutada, et mees oleks kunagi kurtnud. Ma pean lastele teatama, käib tal läbi pea ka lastele mehe esimesest abielust. Selle mõtte peale ta kohkub. See mõjub nagu lõplik vastajat. Kuid ta silmades pole pisaraid. Veel mitte, ta ei suuda seda uskuda, et see vitaalne vahel põikpäine ja tülinorija, teinekord lõbus ja huumorimeelega mees võiks nii äkitselt lahkuda. Tema, mitte. Naine hakkab ringi askeldama. Tegutsemine on parem kui ühel kohal. Konutamine ei tohi lasta tardumusel võimust võtta. Nii kaua, kui inimene hingab, elata ja kuni elab nii kaua kallaadab. Ning kogus sai, oli alati armastanud elu kogu südamest. Ma mitte. Tööruumis kükitavad õpilased koos nagu ehmunud kanad. Kes tõi, tahaksin pisut korda luua. Siin on hirmus vaatepilt kus sain ainult eeskätt teotahet. Siit oli ta mehe leidnud keset uue seeria pilte. Ühel joonistusel poletus seal päris kuivanud. Laine. Ettevaatlikult tõstab ta joonistuse üles ning silub kortsunud nurka, millele hukkus, sai ilmselt kukkunud oli. Isa, kes on juba möödas kuu, on kõige kõrgemas punktis. Kus saia-ide murelikkust manitsusest väljagi häirimatult jätkab ta joonistamist, lauset kangekaelselt leiab, oi ei. Ta teab, et kui isa on sellises tööhoos siis kuulevate sõnuvaid seinad Kuu pomiseb kunstnik. Poolest futši kuuvalgel see puududel. Isa, sa pingutad ennast üle. Luba mul vanale mehele veel neid väheseid tähistunde, mis mulle antud on. Oi ei. Tütar annab alla, istub paksule polstri padjale, isa kõrvale ja vaatajatena töötamist joon-joonelt nii nagu ta oli seda teinud lapsena. Tema jaoks oli isa alatunud midagi maagi võluri sarnast. Piisas ühest joonest, et fantaasia liikvele läheks. Iial ei esitanud küsimusi. Toletas endamisi, mis võiks edasi tulla? Oli õnnelik, kui oli õieti arvanud ja üllatus tunud, kui jooned võitsid äkitselt hoopis teise suuna. Tekkis midagi täiesti ootamatut. Iial ei olnud ta pettunud. Kuidas küll ei taha see püha mägi isa enam üldse lahti lasta? 36-st vaatest on saanud juba 46. Ja nüüd plaanitseb isa juba sadat vaadet. See käib tema kujutlusvõimele küll üle jõu. 100 vaadet ühest ja samast mäest. See on küll pigem vanadusest tingitud põikpäisus. Nii palju ideid enam iseenesest küll ei tule, näitab välja pigistama. Mis mõtted liiguvad küll praegu isa peas? Kindlasti tunneb ta, et tal on õnnestunud midagi suurt kuid tema vihale töö hindan pisut andistav. Kas ei taha ta mitte joonistades tappa endas mingeid salajasi hirme? Loomulikult teata. Leedo Kaido seerial oli murranguline menu. Et kogu maailm räägib nüüd temast ja mitte enam kogussaist. Kõik ootavad Hiroshi kee uusi töid. Poeesia, rikkaid, sõbralikke meeleolukaid maastikupilte armsates värvides. Hea armas on õige sõna. Armas on arusaadavam, kui isikupärane. Vaene isa õnnestub tal veel kunagi võita tagasi oma kadunud kuulsus. Selle seeria piltide seas on mõningaid, mida oi ei eriti armastab see metshanedega, kus futši peegeldub veepinnalt. Futši läbi ämblikuvõrgu, üksiku vahtralehega või siis laine, mis nüüd saab alguse, vasakult tõuseb jama vahust otsekui kajakaparve sünnitab paate ja inimesi see laine joosta. Oi ei, selles mõttes, et neid pilte pingeliselt, kohati rõõmsa elevusega, kuid siiski alateadliku murega, saate teksti 100-le vaatajale kirjutasin ma sedapuhku ise ütleb kogus sai nagu muuseas vaatamata sellele, et kogu seeria pole veel valmis. Ja kes siin, see ei huvita. Siiski tohiksime seda lugeda. Oi ei, hakkab aeglaselt lugema rida-realt alates oma kuuendast eluaastast tundsima, tungi joonistada asjade kuju. Viiekümneseks saades olin avaldanud loendamatuid, joonistusi. Kuid ma pole rahul millegagi, mida olen loonud enne oma seitsmekümnendat aastat. Alles 73 sõna tabasin ma enam-vähem lindude, kalade ja taimede tõelise kuju ja loomuse. Järelikult teen ma kaheksakümneselt veel suuremaid edusamme. Üheksakümneselt tungin kõigi asjade olemusse. 100 aastaselt olen kindlasti tõusnud kõrgemasse kirjeldamatusse seisusse ja alles, kui saavutan 100 ja 10 hakkab kõik, iga punkt iga joon elama. Ma kutsun kõiki, kes elavad nii kaua kui mina külla, et nad veenduks. Kas ma olen oma sõna pidanud kuulutanud? Ikkagi ronisin mansi maalimisest pöörane rauk. Oi ei talitse panud. Ta varjab ehmatust. Nüüd ta teab, mis mõtted isa peas liiguvad oma vanusega kommenteerides kaitset ainult järeltulijate selliste kunstnike nagu Ando Hirschi Igenes. Ta sisendab endale, et tõeline elu alles algab. Elukunstnikuna. Kirjavigu mitte. Võib-olla mõtlemisvigu. Seda ta aga valjusti ei ütle.