Laena mulle kannelt, Vanemuine. Kaunis lugu mõlgub meeles. Muistse põlve pärandusest ihkan laulu ilmutada. Ärgake, hallid muistsed hääled, sõudke salasõnumida Parema päevade pajatust armsama aegade ilust. Tulese laulik, targa tütar, jõua Endla järvesta. Pikalt ju hõbedases peeglis siidi juukseid silitasid. Võtkem tõe voli vanad varjud näitama. Kadunud nägu tundsite ära Kalevipoeg muidugi algusread, luges Katariina Lauk. Teisel jõulupühal on Friedrich Reinhold Kreutzwaldi 200. sünniaastapäev. Tere, siit teatri magasini stuudiost, ütleb toimetaja maris Johannes. Ja täna kõneleme VAT teatris esietendunud kalevipojast. Rahvuse sünniks oli Kalevipoega vaja. Selle kirjutas mees, kes ise kippus arvama, et tulevikus kõneleb haritud eestlane vaid saksa või vene keeles. Kalevipoja kirjutamiseks kulus Kreutzwaldi üheksa kuud ja tegi ta seda kibekiire arstipraksise kõrvalt. Täna peaaegu kaks sajandit hiljem tuleb Eestisse Šveitsi teatrimees Marcus tsooner, et lavastada kalevipoega. See töö VAT teatri näitlejatega on valmis ja tänaseks kuus mängukorda selja taga. Kalevipoega mängivad Katariina Lauk, Tanel Saar, Janek Sarapson ja Margo Teder. Selle lavastuse ilmaletulek võttis aega üheksa kuud. Seega ajakulu sama kui Kreutzwaldi epast kirjutades. Aga ikkagi üllatavam kõigest on see, et kalevipoja, dramatiseerija ja lavastaja on šveitslane. Kalevipoeg on raamat, millest iga eestlane küll kuulnud on, aga vähe on neid, kes selle otsas puni läbi lugenud. Muidugi on Sooner jutt jumala õige, ainult et peab üks võõramaalane mulle seda ütlema. Katsume täna koos näitleja Katariina laugu ja lavastaja Markus tsooneriga sellesse VAT teatri Kalevipoja kuulisaagasse sisse elada. Mida üks välismaa mees meie eeposest sellest romantismiaja vaimus kirja pandud loost arvab? Markus tsooner. Kalevipojast ei olnud midagi kuulnud, tõsi soomlaste Kalevala olemasolu teadsin, üht-teist teadsin ka eestist toimetada. Vahemärkusena olgu öeldud, et Markus tsooner on käinud Eestis oma lavastusega Hamlet kus näitlejad kahekesi toolist tõusmata ja sõnu raiskamata mängivad meile maha Hamleti loo ja üks neist näitlejatest on tsoon ärise. Aga nüüd kalevipoja manu tagasi. Sooner võttis aluseks kalevipoja saksakeelse variandi. Minu arvates jutustab seepos väga inimlikku lugu, tunnistab lavastaja. See on lugu, mis puudutab inimese hinge. Muidugi, siin on vastuolu. Ühelt poolt on meeskangelane mitmekümnemeetrine heeros. Teisalt on siin kirjas väga keerulise saatusega inimese lugu. Sel inimesel pole olnud isa. See on tema jaoks keeruline psühholoogiline probleem. Ta varakult kaotanud oma ema. Kalevipoeg püüab igal sammul olla parim olla oma isa moodi sest legendid ju kõnelevad sellest, et isa oli parim. Aga ta ei suuda küündida oma isa tasemeni. Ja seetõttu juhtuvadki temaga need jubedused, mis soome sepa juurest ja mujalt teada. See on inimese lugu, kes on isata kasvanud ja ei tea, kuidas elada normaalset elu. Loomulikult on isa sõnum kalevipojale, et inimesi ei tohi tappa. Kuid elu eksitab ta teelt. Saarepiiga eksitab kalevipoja, sest viimane pole saanud mingit õpetust selle kohta, kuidas õigesti olla. Katariina Lauk, milline oli sinu eelnev suhe Kalevipoega, kui palju sa temast teadsid? Nii palju, kui ma koolis pidin lugema ja päris otsast lõpuni Tajal mul läbi loetud muidugi ei olnud. Ja mõned lavastused, mis selleteemalised, on tehtud ka loetud Enn Vetemaa raamatut kalevipojast ega ega rohkem ei olnudki. Aga nüüd ma arvan, et oled sa üks väheseid eesti teatri näitlejaid, kelle jaoks kalevipoeg tähendab midagi enamat kui lihtsalt üks koolilektüür, kuna VAT teater on selle tööga tegelenud juba üheksa kuud ja nüüd on seal lavastas väljas. Muide, kas sa tead, et Kreutzwald kirjutas seda raamatut ema eepos ka üheksa kuud? Ei, seda ma ei teadnud, nii et üheksa kuud teilia üheksa kuud siis Kreutzwaldi, milline siis see Kalevipoeg nüüd sinu jaoks on, kui see üheksa kuud on möödas ja juba ka mitmed korrad mängitud see tegelane ise? Loodan, et see mees läheb järjest täpsemaks ja läheb järjest sügavamaks. Püüdsime alustada tööd neile näitlejatele, olulistest stseenidest, kellel mis seen oli südamelähedane või millest ta tahtis rääkida. Wen, mis teemal? Nagu improviseerida. Ma mäletan, et ma rääkisin Linda röövimisest. Ja siis, kui te olite need oma lemmiklood ära rääkinud, mis siis sai? Siis me töötasime edasi nende stseenidega, mida kindlasti, millest kindlasti oleks vaja rääkida ja, ja siis me jõudsime nende stseenide nii mis ei ole nii olulised, aga on, pakuvad lõbu meile nagu nende sookollide maa jagamine ja sõrmust, kaevu kukkumise lugu ja, ja ka siili lugu. Vein prositseerisime need teemad kõik lahti ja hakkasime vaikselt üritama lugu kokku panna. Ja me oleme tõstnud ümber päris palju lugusid, et saada kronoloogilise järjestust, saada sellele tükile algus, saada Kalevipojale konkreetne vastane, sest eeposes neid on hästi palju ja tuli leida selline muinasjutuline struktuur, lihtne struktuur, et mis toimus Eestis enne, kui jumalad otsustasid Kalevi maale saata ja mida Kalev sinna tegema tuli, kas ta sai asjad korda enne kui tuli Kalevipoeg ja siis, kui tuli Kalevipoeg, mis oli tema kohus ja tema teekäija. Kuidas lugu lõpeb? Marcosooner? Kalevipoeg on minu jaoks lugu inimhingest tunnistab tsooner. Me üritame jutustada selle mehe arengulugu. Lugu mehest, kes tuleb isata maailmast ja kes on oma ema varakult kaotanud. Ja käitub nüüd kas meeleheitlikud või hulljulgelt. Seda meeleheitlikku hoolimatust on eeposes väga palju. Kõik need allilmalood ja muud juhtumised on küll riburada toimumas, kuid tegelikult eposel puudub telg stoori Line inglise keeles. Seal puudub teatrile nii vajalik dramaturgi line areng ja seda on vaja luua. Ja just sellepärast on see lavastus Marcus Sooneri Kalevipoeg, mitte Kreutzwaldi oma. Loomulikult ma toetun Kreutzwald-ile, aga ikkagi jutustan ma seda lugu, mis mulle oluline. Me vajasime põhjust, et seda lugu jutustada, eestlased ei loe kalevipoega. Siinkohal tahaksin muidugi vastu vaielda, et vale puha ja nii edasi, aga põhimõtteliselt on Sooneril õigus, aga jätkame juba lavastaja mõtetega. Eestlased ei loe oma kalevipoega põhjusel, et seal puudub lugu. On küll kõikvõimalikud juhtumised siin ja seal, aga lõppkokkuvõttes ei suuda inimene lugu kui tervikut hoomata. Meie ülesanne oli see läbi tegevusliin välja tuua. Mind huvitas see ka Kalevi paiku isiksus, alates tema noorusaastatest vananemiseni välja. Kalevipoja lõpp on väga meeleheitlik. Miks ta läheb maailma lõppu, mida ta sealt otsib? Kohtumist surmaga. Aga see on juba nagu enesetapumoodi tegutsemine. Ta on teinud kõik ja kaotanud eesmärgiks sihi. Kuhu edasi? Nõuandjaid, kes ütleksid, mida teha. Pole rääkisime sellest näitlejatega väga palju. Me olime jõudnud olukorda, kus mäng tuli lõpetada. Tegelikult oli see minu jaoks katastroof. Enam ei saanud teha teatelt, tuli aeg maha võtta ja mõelda, et kuidas edasi. Vot selline oli probleemide ring, millega kokku puutusime kalevipoega tehes. Meil tuli leida uus eesmärk, siht ka enda jaoks. Ei saa ju järg meda kalevipojale põrgusse või mis teha, minna taksojuhiks. Niisiis kaotasime teatris pinna jalge alt olime kriisis. Olime niimoodi kui Kalevipoja mõtte ja hingekaaslased. Temagi oli kaotanud oma mõõga, oli alanud ja nutnud kokku mitu järve jõge. Talle antakse teada, et kui ta tahab olla oma isa vääriline, peab ta minema põrgusse. Ta teeb seda ja see kõik on väga inimlik. Vaat see on asi, mis mind selle loo puhul erutab. Kõneleb šveitsi lavastaja Markus tsooner. Millega muuga ikka saadet jätkata, kui Kalevipojaga loeb Katariina Lauk? Noorem venda, vennikene, kalevite kallim poega lesele, heina, lepitaja, kurvastuse kustutaja oli mõtteid teise teele, arvamisi ise rajal lendama ei läkitanud. Kallis kange mehepoega nõnda mõtteid mõlgutades. Tänaseid toimetusi ära viska homse varna. Igal päeval omadiked, tunnile omad toimetused, murekoorma, muljutused, omad soovimiste sõuded. Tahad tunnist tulu saada, õnnekest õngitseda, ära võtta aega, viita kauemini, siis kõhelda. Kiirul käivad õnne sammud, viitjal viisi viletsust, kõhelejal kuusi koormat, seitse salasõlmitusta. Kallieide kadumine kurvastas mehe meelekest kurnas südant murekoorem. Kalevipoeg, kes ta siis on, kui nüüd selle lavastuse seest vaadata? Minule tundub, et ta on päris hädas selle rolliga, milles on sündinud tema enda sisemine tunge. Südamesoov oleks vaatlejana elust läbi käia, vaadata vasakule, paremale üles-alla, kuidas elu kulgeb, kuidas toimib ja see tema enda pikaldane meel. Ei jõua nende kiirete sündmuste ka kaasas käia. Ja, ja selle tõttu ei jõua ta teha nii kiiresti õigeid otsuseid, neid ta küll teeb, aga, aga see on juba läbi elukogemusel. Et ta on rohkem, mulle tundub selline lillelaps, kes tahaks mängida ja, ja rõõmu tunda elust-olemisest. Kuidas möödus tema lapsepõlv ilma muredeta ja ema kaitsva tiiva all, vendadega mängides, lauldes ja jahti pidades. Ja ka meie lavastuses on see sees, kuidas ta kuningaks saab nagu läbi juhuse? Kuidagi ootamatult lihtsalt see nagu kukub talle kaela ja siis kui see raskus on tema õlgadel, siis ta ei oska sellega midagi peale hakata, ta ei, ta ei ole tegelikult kangelase tüüp. Sest see jõud ja see keha, mis tal on antud millesse ta sündinud, see teeb ta rohkem kangelaseks, aga seda teevad teised. Teda tehakse kangelaseks, aga ta ei, sisemiselt on ikka jah, pigem selline üksiklane. Kui palju Kalevipojas on seda eestlase arhetüüpi? Ta on selline tüüpiline soome-ugri inimene. Seda on kalevipojas. Ma arvan, väga palju. Just see pikal-pikal tasus ja lahendused otsuseid ei tule. Kiiresti on vaja selleks võtta seitse päeva, seitse istuda, magada, und näha, mõelda, aru saada. Ja kummaline on see, et Kalevipojas on talle antud väga palju aitajaid ja nõuandjaid abistanud Häid. Ja nende kuulamine võtab tal samuti aega. Nende nõuannet, omaksvõtmine, aktsepteerimine. Ja kui ta need abivahendit võtab omaks ja nõuanded siis ta mingi aeg oskab nende järgi käia vahel kauem, vahel vähem. Aga ta laseb nüüd käest. Ta ei jää väga kaua ühele sündmusele või ühele asjale pidama. Näiteks tuua seal mõõga lugu tema kõige tugevam partner ja sõber ja paariline ja, ja kuidas ta selle saab ja kuidas ta sellest tegelikult loobub? Ja see äkkviha, mis, mis Kalevipojas on minu arust ka iseloomulik, et ta on pika vinnaga pika pidamisega, aga kui plahvatab, siis tõesti nii, et veri lendab. Ja, ja pärast ei ole nende tagajärgedega enam midagi peale hakata. Kuna lavastaja on olnud šveitslane, siis kui palju seda nii-öelda soome-ugri loomust tema selles loos ära tundis või, või vastupidi tema jaoks ei olnud see üldse oluline või vot see oli nii üldinimlik, et kas meeskonnas eesti näitlejad, Šveitsi lavastaja, tekkis ka mingisuguseid selliseid mööda vaikimisi või üksteisele seletamise totot, et mida see tähendab? Lavastaja jaoks oli küll väga tihti arusaamatu, et miks Kalevipoeg laseb asjadel minna ja miks ta ei toime ja miks ta ei reageeri ja tal on sellised nõuandjad ja ta ikkagi ajab oma jonni ja kui on vaja selg sirgu lüüa, siis ta seda ei tee. Et mis asi see on, miks ta nii kaua mõtle, miks ta on nii tuhm. Ja selle koha pealt ta väga kuulas, meedia aktsepteeris, kui me talle rääkisime, et, et seal üsna omane põhjamaalastele selline aja mahavõtmine ja, ja pikameelsus. Ja ta väga-väga huvitas teda ja ta väga ei rõhutanud, aga, aga hoidis sellest kinni. Et see on ikkagi meie lugu. Ja meie tahtsime seda teha ja meie tahame seda teha. Et me peame rääkima asjadest, mis on meile oluline. Tal oli see esmatähtis, et see on meie lugu ja kuidas meie seda näeme ja me väga palju sellest rääkisime, ta küsis meie käest, kuidas, kas see on eestlaste komme ja ja kuidas eestlased sellele reageerivad, et mina ju ei tunne, ma ei tea, aga et ja, ja kui Kalevipoeg jõuab Soome, siis, siis me saime, et rääkida ka soomlastest, mis on nagu veel üks samm edasi ütleme sellisele põhjamaisele põhjamaisele jah, et et me leidsime selle sellelt pinnalt väga palju toredaid asju, mis mängivad ja toimivad, mis ma kujutan ette kusagil mujal roopas soojemates maades tegelikult ei, ei tööta. Et see oli siis nagu mingil määral selline antropoloogiline sissevaade, soome-ugri maa maailmapilti. Kuuldavasti on meie eepos mõjunud Šveitsi lavastajale väga ruineeriv alt, aga kui üritada meie kuulajale anda sellist esmamuljet, et milline siis on see tunne, mis seda kalevipojal lavastust vaadates nagu valdab, et kas, kas tõesti on tegemist mingisuguse väga morbiidse looga? Pille-Riin Purje? No ma arvan, et tegelikult niisugustest ängidest on asi siiski kaugel, et on väga palju võimalusi lustida ja naerda seal ja küllap eepose tundmine tuleb siiski kasuks. Noh, on ju ka võõrkeelne ingliskeelne resümee antud nii nagu ooperi libreto seal laudade peal ja see lavastus on väga niisugune visuaalne, mänguline ja enamuses ju ongi niisuguseid füüsilisi stseene, keha, mis on stseene hästi palju pantomiimi. Ja seda nüüd endamisi tõlkida sellesse eepose keelde või, või neid juhtumeid ära tunda, oli päris tore. Nii et kui seal on ka niisuguseid ängistavamaid või tõsisemaid kohti ja neid seal kindlasti ka oli, noh näiteks Linda üleelamised enne, kui ta kiviks muutus, mis isegi minu jaoks natuke hämaraks pidin mõtlema, et millega tegu on ja ja niisuguseid kohti on ka, on ka küllalt palju kordusvõtteid, mis võib-olla kõik alati ei toimi või ei tule kasuks lavastuse rütmile, mulle tundub, et mõnda asja hakatakse nautima või mõne stseeni peale hakatakse liiga pikalt istuma, nii-öelda. See kipub võib-olla olemas selline muinasjutu mõte, et kõiki lugusid pead sa nagu kolm korda läbi jutustama, ühelt poolt see on muidugi selline väga hea stiil või noh, et tal on oma nii-öelda kindel stiil olemas, aga teisalt jälle tahad juba lugu läheks edasi, et et kahtlustas, et kas tõesti mind nagu pisut jobuks, eks peetakse, et ma nagu asjast aru ei saa või mis iganes. Ja kui veel näitlejatest rääkida, siis tõesti kõik saavad riburada kalevipojad olla, seda nii VAT teatripoisid kui ka Katariina Lauk, aga siis ma nii-öelda üritasin sellist väikest feministliku diskursust ka asjas läbi viia ja vaadata, et millised rollid siis nagu naise kanda on jäänud, sellest kalevipojad osas ja läbielamistest siis mulle tundus, et nagu poisid said elurõõmsamad ja lapsemeelsemad Kalevipoega mängida ja Katariina laugule jäid jälle sellised ängistavamad kohad kanda ja temast nagu jäigi mul mälestus kui sellisest ääretult kurbade silmadega ja pisut kohkunud ja, ja mitte mitte nagu kõige õnnelikumas kalevipojas. No tegelikult, eks oli juba Lindalgi kannatusi Katariina Lauk alustas, Lindame seda rolli ja kalevipojana tõepoolest oli viiet, need noorus ja Vembud ja hullikese tembud jäid siis enamuses poistele, alustas seda rolli Tanel Saar, kes sündis kalevipojaks ja siis ühel hetkel vahetas ta välja Marko Teder, minu meelest oli see järjekord, kes ühel hetkel oli väga mingi Kalevipoja kuju või skulptuuri või siis jällegi Kristjan Raua illustratsiooni sarnane ühes poosis ees laval, nii et ma tõeliselt nautisin seda stoppkaadrid temast kui kalevipojast ja siis lõpuks kasvult kõige suurem janek Sarapson. Aga tõepoolest, kui tuli minna sõtta taplusesse, kui asi läks tõsiseks, siis anti roll õplukesele naisterahvale mängida, mis ei ole võib-olla päris aus, aga õigluse huvides olgu siis öeldud ka see, et siiski nii-öelda surema kalevipojana pidi, Tanel Saar, aga siis, kui see finaal kätte jõudis oma kuulsa ütlemisega, siis oli jälle Katariina laugu kord kuulutada siis meile seda tulevikku ja vaat siin oli ka üks küsimus, mille sa esitasid lavastajale. Kui eelnevalt oli räägitud, et Kalevipoeg, see on selline väga sünge lugu või lugu, mis tekitab igat moodi õõva, siis, siis oli huvitav teada, et mida üks välismaalt tulnud lavastaja arvab selle kalevipoja lõpu kohta, see on ju meil endile väga Krestomaatiline, väga oluline, millal need pirud siis kahel otsad põlema pannakse, millal siis Kalev koju tuleb ja oma rahvale õnne toob. Ja siin vastas lavastaja sulle ühemõtteliselt, et see tulevik ongi nüüd, et siin ei olegi nagu mitte mingisugust muud varianti, aga, aga sina olid nagu pisut pessimistlikumad. Ja siis, kui oli juba mikrofon kahjuks kinni, kui ma siis ütlesin lavastajale, et pärast seda sõna nüüd ju lava läheb otsekohe kottpimedaks, aga tema ütles, et siis nad tõusevad seal laval kõik lendu, seda ei saa tehniliselt teha, aga minu jaoks see pimedus oli mingi teine märk, mingi ohumärk või kahtluse märk ja siis ma mõtlesin. Võib-olla meie, eestlased ei saagi seda seda finaali teistmoodi lugeda või et siin on sellel alati olnud väga tugev ühiskondlik või poliitiline alltekst sellel Eesti põlve uueks looma läbi aegade ilmselt väga erinevalt, aga nüüd Kiviräha variandi välja selles suvises kalevipojas. Aga kui tuleb inimene väljastpoolt ja loeb seda vabana sellest Eesti põlve uueksloomise ootusest, siis ta võib olla võib-olla usubki selle lõppu optimistlikuks, võib-olla meie elude siin vastikul skeptilised või või rängalt murelikud ikkagi taas siis oma rahva tuleviku suhtes. Jõudsime juba puudutadega lavastuse finaali, aga kuulajale võib-olla oleks kasulik teada ka, mis kõige rohkem nagu üllatusi pakkus. Siin on juba enne öeldud ja saab ka hiljem pikemalt sellest juttu olema, et lavastus on kehakeelne ja vähe, tarvitatakse sõnu nii et järelikult kõik tuleb selgeks mängida siis pantomiimivõtteid ja, ja füüsist kasutades ja peale selle ei ole ühtegi rekvisiit, ühtki eset, nii et inimesed ühelt poolt, nad peavad need esemed mängima kujuteldavaks, teiselt poolt nad ise võivad olla nende esemete rollis näiteks mingisugused põrgu väravad või siis see üks eredamaid, kindlasti pilte on see kalevipoja kündmine, kus siis ülejäänud näitlejad ongi, need ongi see muld, mida ümber pööratakse ja need künnivaod ja see tekitas erilist elevust. Minu Eeessel vanemad prouad sosistasid kohe Kristjan raud, neile tuli ilmselt see pildiliselt meelde, aga mulle tundus, et minu kõrval istuvad soomlased. Ma ei ole kindel, kas nad said täpselt aru, mis see oli või vähemalt nad ei reageerinud üldse nii elavalt jäänud. Või siis näiteks mõõga tagumises on väga huvitavaid pantomiimi, kui see Soome sepp ei anna kalevipojal esialgu piisavalt head mõõka ja kui ta selle kohe kõveraks painuta ja mulle eriti meeldis, siis tekkis niisugune Winjet järsku, et ühest mõõgast sai bumerang. Vaat sedalaadi niisuguseid väikeseid lisanalju, millest Kreutzwaldi oma tekstis aimugi ei olnud, on sinna veel pikitud ja lükitud. Ja ka siis on ka muidugi eesti rahvatantsusamme ja niisuguseid folkloorinalju, mida ma arvan küll, et näitlejad pidid lavastajale ette ütlema. Aga ikkagi, palju on Kalevipoja eeposes eestilikku lokaalset palju universaalset mida arvab Šveitsi mees, lavastaja Markus tsooner. Muuseas on tohutult ilusaid kirjeldusi, eriti alguses näiteks Linda sündimise lugu, tedremunast on suurepäraseid looduskirjeldusi või see, kuidas allilm on kujutatud, selles on väga palju eestilikku siinsele paikkonnale omast. See, mida meie taotlesime, oli luua üks universaalne lugu. Et näiteks kui Rootsis seda mängida, siis on see rootslasel aru saada, kuid tema oma lugu, aga seda, et Kalevipoeg on kirjutatud maal, kus on väga palju pimedat aega, seda ma küll tajusin, tunnistab Šveitsi lavastaja. Me oleme siin raadios praegu päid ja jalgupidi kalevipoja teemasse sisse elanud, sest 15. detsembril algab Vikerraadios viieosaline sari Kalevipojast ja selleski saates me analüüsime Kalevipoja kohta ja rolli eesti kirjandusmaastikul. Seda teeb kirjandusteadlane Marin Laak. Tänasest saates tahan pakkuda teile ka väikest väljalõiget sellest pikast kalevipojatsüklist. Ja kui juba šveitslane lavastab meie epost, siis oleks tore teada, milline on Kalevipoeg näiteks võrreldes teiste maailma epostega. Sõnajärg kirjandusteadlasele Marin laagile lühikommentaariks. Kalevipoeg vastab üsna täpselt kangelaseepose traditsioonile alustades Homerose odüsseia Ast Virgiiluse aneezist Niibelungide laulust Kalevalast. Kuid kui teiste seepostes on tegu mitmekangelasega, siis kalevipoja tekst on keskendatud ühele kangelasele kalevipojale. Teiseks on tüüpiline kõikide Leepostele saatuslik viga, mille kangelane teeb. Kalevipoeg, teeb saatuslik vigu. Isegi kolm tema eksimused kuuluvad tema karakteri juurde, alustades saare piigast saarebiga võrgutamisest, sepa poja tapmisest kuni isa Kalevi tarkuseraamatu äraandmiseni varrakule. Nüüd järgmiseks on väga suur erinevus võrreldes teiste epostega Kreutzwaldi lähenemine nende lüürilisele romantilisel armastus teemale. Kui paljud on mõelnud selle peale, et Kalevipojas ei olegi ühtegi naist, keda kalevipoeg armastaks, keda kangelane armastaks. Naine, keda ta armastab, on ainult tema ema. Ema jälgedel läheb ta Soome, teeb oma saatuslikud vead, ema vari on see, keda Caleb kohtab oma viimases käigus allmaailma. Kolmandaks Kalevi pakku rahvuseepos tüüpiliselt kujutab rahvuse sündi. Galebaku kangelane võitleb mitte oma armastuse eest, vaid ta võitleb maa vabastamise eest oma rahvuse eest tüüpilise Deepostele ja tüüpilised omased ka valgustuskirjandusele. Religioossed motiivid. Kalevipoeg läheb Kreutzwald tagasi eesti mütoloogias olgu-olgu, kes esis pseudomütoloogia. Ta pöördub Uku poole Taara poole vanataadi poole. Tüüpilise Deepostele on ka kangelase allmaailmas käigud ehk põrgus käigud, kaleebake pall maailmas kaks korda. Tüüpiline epost, sellisele teema valikule ja motiividele kangelase reisimine merereis. No kõige kuulsam seos tekib siin loomulikult odüsseia ka, kuid erinevalt teistest Deepostest läheb Kalevipoeg nii-öelda tarkust koguma, otsima maailma otsa. Ja lõpetuseks, kuigi selliseid paralleele võiks tuua veel mitmeid ja mitmeid lõpetuseks, on olulised kalevipojas nii-öelda ettekuulutuste teema. Oraaklite teema ei tahakski neid nimetada, Oraakliteks ilmuvad Kalevipojas enda varjukujudena lauluna vee alt unenägudes. Kuid nad on pidevalt kohal. Kalevipojale öeldakse ette tema kurb saatus, kusjuures öeldakse ette korduvalt tsükliliselt terve eepose vältel, nii et selles mõttes on tegu võib olla hoopiski saatuse tragöödiaga. Kalevipoeg teab. Ja tegelikult lugeja teab kale poja saatust. Kuulatame veel kord Kalevipoja teksti loeb Katariina lauk. Võõras, lahke vana Rauka mõistis, kohe kostis vastu. Kallis kalevite poega liisul liimitud kuningas mis on tuulilt tuisanud kogemata õnne käigil ära hakarvamaie. Kodusid on taarakojas kuldseid kalju Kamberida. Kuule kulda, kuulutusi, hõbedasi, avaldusi tuleva aja tulekust pärast põlve päevadesta. Seni kui sina valitsed, Vahva käega varjad valda. Seni saab virus õnneaega Järvas järjest rahuaega. Harjus kaunis armuaega läänes laialustipidu rahva keskel õitsemaie. Aga rikka silu aega. Päris õnne, põlvekene. Sa ei kaua kesta. Maie nõdrad saavad nõdremaida, väetid, teisi valitsema. Kahju, kalevite poega. Vaga verevalamine mõistab kohut sinu kohta. Veri püüab pere palka, surm on surmasünnitaja, vaga vere vermeida Soome sepa sajatusi. Hellaide pisaraida, sõsarate silmadeta ei või võtta mõõga küljest kurja mingit kustutada. Ole valvas vahva meesi, et sul mõõgast mõrtsuka ta sõja Sahast surma ja ta kätte tasujate kasva. Veri ihkab vere hinda. Ülekohtul pole uinu kurjal tööl ei kinnitusta. Kurvalt kostis viimne kõne kurvalt ettekuulutused mis, kui tuulekese tuhin, leina, kaeblik, laintekohin, vihma, tuule vingumine, Kalevil kõrva kostis. Aga ikkagi suur paks Kalevipoeg ees lugude valik, mida võtta, mida jätta kõneleb Šveitsi lavastaja Markus tsooner. See valik ei sündinud kirjutuslaua taga. Me töötasime lavastusega üheksa kuud, alustasime märtsis, vahepeal oli muidugi paus. Loomulikult on see ebanormaalselt pikk aeg. Vahepeal ma kirjutasin teksti ja siis jälle proovisime. Ja nüüd üheksa kuud tööd ja tulemus mahub kahte tundi. Mis aga puutub lugude valikusse, siis see on terve protsess. Alguses võtsime need, mis meile meeldisid, küsisin seda näitlejatelt, see on ju ikkagi nende eepos, kõigile meeldis väga see serviti, serviti lugu siiliga, mõnele meeldisele põrgu nime sisse, elekteerisime mis tegijale endale oluline. Ja siis hakkasime improviseerima ja vaatama, kuidas seda kõike kokku viia. Ja oluline oli loomulikult paika panna loo telg, tegevuse kulg, mis ühtepidi peab olema meeleline ja teistpidi peab seal olema areng. Et inimesed tajuksid, kuidas Kalevipoeg muutub. Niisiis keskmes on inimene ja tema muutumise lugu, aga samas loomulikult ei mahu lavastusse kõik Kalevipoja eeposes kirjas olnud lood. Siis me peaksime mängima ju mitu päeva jutti. Kas VAT teatri Kalevipoja näol on tegemist festivali lavastusega? Lavastaja Markus tsooner. Ja Margus sonari Kalevipoeg on festivali lavastus üldarusaadav kõigile. Ja üleüldse, palju neid alustekste ikka kidunud saadakse. Näiteks, kui küsida, kuidas surev laertes või kuningas Shakespeare'i Hamletist siis kui paljud ikkagi oskavad sellele kohe paugupealt vastata. Peab hakkama meenutama kontsentreeruma, et kes seal siis nüüd ikka mürgitati või kuidas keegi suri. Või näiteks teine küsimus. Kuidas on Tšehhovi kirsiaia peategelaste nimed? Isegi näitlejad jäävad tihtilugu jänni, kuigi Tšehhov on nende leivanumber. Ega me oma tippteosed ikka väga hästi eemale. Meie võitsime oma Kalevipoja puhul ülesandeks jutustada lugu. Kui mängime inglise või saksakeelses ruumis, siis teeme väikese sisukokkuvõte. Samuti olen teinud oma teatriga Odüsseus LUGU festivalidel mängides või näiteks siis, kui me käisime Hamletiga Kasahstanis nagu see käib ooperi puhul, kes sisse vilja habemeajaja süžeed ikka mäletab, kuigi tegemist on geniaalse ooperiga. Veel üks küsimus, mis tekib Sooneri teatrit vaadates ja ka kalevipoega vaadates. Sõnade ja pantomiimi vahekord lavastuses. Minu jaoks on teater ennekõike tunnete tallermaa, kus sõna on oluline kuid see ei ole ainus teatri võimalused kommunikeerida, arvab lavastaja. Kui suudan sõnast loobuda, siis on see parim. Seetõttu on igasugune normaalne teater minu jaoks tohutult igav, ainult sõnad, sõnad, sõnad. Ma ei väida, et see minu teater oleks kuidagi parem kui näiteks sõnakeskne teater. Aga mind lihtsalt huvitab selline tegemine, tegemine, kus esikohal on sündmus, liikumine ja kui sõnad tulevad mängu vaid siis, kui muudmoodi enam kuidagi ei saa, kõneleb Šveitsi lavastaja Markus tsooner, mida Katariina lauk asjast arvab? Ma arvan, et see kujunes niimoodi, sest päris alguses, kui me improviseerisime, siis meil proviseerisime täiesti ilma tekstita hääldeta. Et ja ta kätte selle lavastuse stiili, mis, mis huvitab just lavastajat, meid huvitas maailmade loomine, erinevate piltide loomine, sest Kalevipoeg on ju täis tohutult ilusaid pilte. Ja et muuda aegruumis neid pilte ja jutustada neid lugusid selle suure loo sees. Keskendusime alguses sellele ja siis vaikselt hakkas tulema juurde tekst. See oli küll lavastaja soov, et kui tuleb juurde tekst üldse, et siis on see kindlasti värsis, sest meie alguses poistega isegi mõtlesime, et moderne ja kuulja, et sinna võib oma sõnadega improviseerida või mingi mingis stseenis jätta lahti Katekstiliselt improviseerimisruumi ja et noh, kuidas kuidas sünnib, oleneb etendusest, oleneb publikust, mänguste. Aga sellega pani, on meil üsna ruttu paika. Ja teda väga huvitas. Et see tekst oleks värsis. Aga miks teda on nii vähe? Suuremalt osalt on ta ka meil kohandatud ja kohendatud, kasutades muidugi Kreutzwaldi, aga kõike seal sees ikkagi me nagu ridadest ei leidnud, mida meil oli vaja oma loo jutustamiseks, siis me tegime, oskasime, tegite rahvaluulet juurde, tegime rahalulled juurde, aga tähendab, me tegime endale mängureeglid selgeks ja, ja nendes piirides me liigume. Mega sobrasime seal ridade vahel nii palju, kui me saime leida neid Kreutzwaldi väljendeid, keeleilu, aga miks on nii vähe, ma arvan, et lõpuks koorusid välja need punktid, kus kindlasti on teksti vaja kas informatiivset või sellist poeetilist tausta luua. Me kasutame ka hääli ja, ja tõesti see keha liikumine on mitte primaarne, aga ta on väga valdav. Pigem jah, selle lavastuse stiil on Luuvonent pilt erinevaid maailmu kasutada teades seda teksti, ta rääkimata, aga kasutades see, mida me oleme lugenud ja mida me teame, mida me mäletame sellest kalevipojast, etenduse algushetkedest peale, see kohalolek kogu aeg. Kas olen ma siis kalevipojana või olen ma teiste jaoks maailmade looja, siis iga mu laval oldud hetk on tegelikult ääretult tähtis ja minu jaoks kui ka kui ka partnerite jaoks ja samamoodi partnerite kõik hetked on, on oluliselt minu jaoks. Et selles mõttes ta on hästi kallis töö, mulle. See lavastus on tehtud väga minimalistlikud, noh kui pidada silmas kõikvõimalikke aksessuaare ja muud säärast, kas seda on niimoodi parem teha või on seda niimoodi raskem teha? Et mõõk on kujutluses kelluke, on kujutluses asjad sind ei abista, on vaid sina ja su partnerid. Viimastel aastatel on mind päris ära väsitanud teatris just see asjade kuhjumine ja kuhjumine. Ja olen üsna väsinud olnud sõnast sest selle taga ei ole midagi sinna näitlejat ei too sina taha ennast või ei ole neil seda võimalust ja, ja selle praeguse töö puhul mind just võlubki see, et tuleb näitleja lavale ja kõik on ainult tema võimuses mis minu jaoks on väga-väga lähedal minu ideaalsele teatri nägemusele. Olen ääretult õnnelik, et mul on võimalik olnud seda seda teha ja ma olen selle aja ihanud ära oodata või sattunud õigel ajal õiges kohas olnud ilma asjadeta luua maailmu. Teatris on selles mõttes raske, et sa pead olema täiesti lõpuni aus. Sul ei ole võimalust põgeneda, varjata. Ma ei ütleks valetada, aga aga ilustada või, või kuidagi sellist. Kummaline öelda sellist nagu näitemängu teha. Ja selles mõttes On ta kõvasti raskem, et et jah, kõik on ainult sinu enda teha sinu keha, sinu, sinu intellekt, sinu mõistus, sinu hetkeseis on sinu emotsioonid, sinu fantaasia esmajoones. Selleks peab olema ääretult lahti ja vaba. Ja peab olema 100 protsenti kohal mitte ainult iseenda pärast, kaitsest partnerite pärast, sest üksi kui teised partnerid on laval, siis ei ole sellist võimalust, et olen mina üksi ja mina teen. Sest need maailma luuakse koos ja see nõuab ääretut, kontsentratsiooni, täpsust, kohal olemist ja arvestamist, usaldust. Loomulikult need maailma asjadega on selles mõttes lihtsam luua, aga selle tõttu on see kõik palju vaesem. Ja selle lavastuse puhul on vaatel teha väga suur töö. Sest kui meie näitame ja tema ei näe, siis ta ei näegi midagi. Ta ei näe, et seal on kruus või seal mõõk, seda lihtsalt ei ole. Aga kui tema seda keeldub nägemast või ta ei näe või ei taha ja siis ta ei saagi sellest osa. Et see ei ole lihtsalt nii, et tuled, istud saali, vaatad, mis mulle pakutakse vaid samamoodi oma fantaasia kasutamine, enda avamine, tulla tulla üle piiri üle selle rambinäitlejate juurde nendesse maailmadesse, mida me loome. Ja see on ääretult kirgastav kogemus minu jaoks mängida ja tunnetada seda, et publik on kaasas ja ta näeb sedasama, mida meie teeme. Vaimusilmas mini. Katariina, kui me seda juttu räägime kolmapäeva õhtu ja pooleteise tunni pärast, pead sa juba minema lavale, et mängida Kalevipoega, aga kui me oleme eetris, siis on selleks korraks Kalevipoja mängud VAT teatris mängitud. Need, kes seda näinud ei ole, et kas neil üldse veel mingi lootus on kohtuda sellesama kalevipojaga. Me oleme praegu linnateatris mängime ja see periood seal saab otsa. Aga pärast otsitakse uusi mängupaiku Kalevipojale, et see ei tähenda, et me anname ainult kuus etendust ja ongi kõik. Tegelikult järgmisel nädalal lähed sa juba uuele ringile ühe teise lavastusega ja, ja see on kolumats jah, et, et nüüd on niimoodi, et on olnud kaks välislavastajad, üks Šveitsis, teine Saksamaalt ja väga lähestikused tööd, noh, nii, nad on praegu välja tulnud, mis maailm siis see kolumatsimaailm on või, või kuhu sa meid seal kutsud? Ja see on täiesti teine ooper ja see ongi see ooper asjadega kostüümidega, lavakujundusega, paljude näitlejatega, lauluga tantsuga. Keik, mis. Suure korraliku teatri juurde käib. Aga muidugi, poolenisti on see trupp, sama on poisid, samad, olen mina sama. Me räägime hoopis teistsugust lugu. Ja Kalevipoeg peaksin ütlema päästableid. Mis muud, kui aitäh kuulamast tänases saates kõnelesime VAT teatris esietendunud kalevipojast mille on lavastanud Šveitsi lavastaja Markus tsooner. Esmamuljeid kommenteerisime koos Pillerin purjega. Oma tööd kommenteeris ka näitleja Katariina Lauk. Tema lugeda olid ka kalevipoja tekstid ja tema lõpetada on ka meie tänane saade. Aitäh kuulamast, ütleb toimetaja maris Johannes. Aga ükskord algab aega, kus kõik piirud kahel otsal lausa lähvad lõkendama. Lausa tuleleeki lõikab käe kalju kammitsas ta. Küll siis Kalev jõuab koju oma lastel õnne tooma. Eesti põlve uueks looma.