Täna avame Karl Ristikivi romaani tuli ja raud seal niinimetatud Tallinna-triloogia avateos. Autor saatis käsikirja 1938. aasta looduse romaanivõistlusele. Žürii leidis selle esimese preemia väärilise olevat ning arvas enne autori ümbrikute avamist, et tegemist on juba kogenud kirjanikuga. Niivõrd lüpsja sügaveli raamat. Karl Ristikivi oli tol ajal 26 aastane ja alles üliõpilane. Selja taha olid jäänud õpiaastad juhutööd Tallinnas. Neil päevil aga läheme vastu kirjaniku 75.-le sünniaastapäevale ja on ülim aeg laiemalt tutvustada, lugeda ja kuulata tema loomingut. Täna siis Roman tulija raudsulase põlvest linna valukojatööliseks siirdunud Jüri säävli ja tema perekonna elulugu milles peegeldub Eesti ühiskonna areng möödunud sajandi lõpust kuni meie sajandi 30.-te aastateni välja. Katkend on valitud raamatu teisest jaost ja selle loeb meile Tõnis Rätsep. See oli Eeva sääblile raske suvi mitte töö poolest, ta ei käinud sel suvel üldse tööl, kui mees oli teada saanud, kuidas lugu temaga oli, ta oli keelanud tööl käimise. Õnnetus kahe lapsega polnud jätnud oma mõju avaldamata. Nüüd olid need rasked sündmused küll taganenud kaugele minevikku, aga ma jäljed olid nad jätnud. Eva oli muidu sellel suvel väga ilus ja noor tuli nagu uuesti õitsele löönud. Üle 30 ei oleks keegi talle vanuseks andnud. Aga ta silmad ja süda olid väsinud. Ta oli siiski natuke kibestunud, vananev abielunaine. Nüüd oli ka niisugune lugu, et tal oli liiga palju aega. Oli küll kaks meest tööle saata ja nende riideid kohendada, aga siiski jäi aega üle. Ta süda oli rahutu. Ta läks Gazprossi tõbi Laasmani eide juurde ja võttis lisaks omadele ka teiste muresid südamesse. Kui Heinrich Freeberg nii äkki esile kerkis, oli ta pisut ehmunud aga ei muud midagi, kui korraks ehmunud. Ta oli seda meest nagu surnuks pidanud ja teatavas mõttes oligi surnud. Ta oli nagu iga teine mees, kes nendega läbi käis. Temasse ei mõjunud see kuidagi, kui Heinrich rääkis, et ta läheb Venemaale ühte vabrikusse raamatupidajaks, kutsus jurit enesega kaasa. Venemaal saab rohkem arenenud eestlane ikka paremat teenistust ja teenib rohkem. Eeva teadis, et Jüri sinna ei lähe ja tal oli õigus. Ja ta oli sellega rahul. Nüüd hakkas Venemaale sõidu mõtet toetama Mart. Ta oli pettunud oma lukusepaametis, aga sellest pettumusest ta kellelegi Eyre häkkinud. Ta pidas oma sõna selle asemel ta katsus kavalalt leida kõrvalteed sellest vabanemiseks. Nüüd tuli see Venemaa jutt päris ootamatult. Pealegi tõotas pikka sõit uut ümbrust põnevaid sündmusi. Noormees, selles eas võtaks niisuguse sõidu ette ka siis, kui tal poleks pahandusi töö juures. Lakkus oma sõbrad siis kõik maha jätad, küsis isa. Mul ei olegi sõpru, ütles Mart. Ja ametit õppida võin nii siin kui seal. Kuid paraku ei täitu meie unistused, kui oleme kolmeteistaastased. Peame nad üle elama ja hiljemini isegi rumalaks tunnistama. See paljutõotav kuuepäevane raudteesõit jäi mardilt saamata. Isegi nõmmel ei pääsenudki sel suvel. Heinrich Freiberg oli natukene pahane, kui ta lahkus. Ta ei näidanud seda ja aga siiski kordoliidale tulnud tuju ja tahtmine mängida õnnejumalat. Oli tahtnud kord vormida teiste inimeste saatust, soetada endale vähemalt tänuvõlglasi. Aga ta polnud seni saanud vormida isegi enda saatust, rääkimata teiste omast. Ta polnud mees, kes kunagi pärale jõuab, sinna, kuhu ta hommikul välja sõitis. Kui lisandtross, kes nüüd käis Jüriga ühes vabrikus tööl ja oli väljaõppinud metalli treial, arsel õnnest sarvist kinni. Heinrich, oli õnnelik, et leidis vähemalt aseaine, kuigi materjal polnud tema arvates nii hea kui teine. Pross ja tema naine olid kõigeks valmis, nad müüsid ära isegi alles samal kevadel ostetud uue riidekapi nii odava hinnaga, et säävlid ei lasknud käest minna, kuigi nüüd toas oli vähe ruumi. Neil ei olnud ka lapsi, neil oli kergem sõita. Kord, kui juba rahamees olen, tulen teid vaatama, ütles isand tross, lahkudes talitore saleda kehaga ja peene näoga noormees. Temast ei võinud välimuse järgi keegi öelda, et Ta on lihttööline. Naine oli päris proua, kui panid kübara pähe, võttis päevavarju kätte. Tingimata tuleme, täiendas ta mehe lubadust. Ehk on mul selleks ajaks ka oma ulualune, lootis Jüri. Kas ta nüüd teiesuguste härrade jaoks suur küllalt saab, siis sõitsid bossid ära. Nad käisid terve perega raudteejaamast saatmas, sest oli õhtune aeg ja Eeva kangesti tahtis minna. Kui nad tagasi tulid, arutasid nad, kes saab nende uuteks naabriteks. Ei nii häid inimesi enam leidu, ütles Eeva. Tali nende võhivõõraste inimeste järel isegi nutnud. Kui ei ole, omasid eksis peanud võõraste järel omajagu tuleb naisel ikka seda teha. Ei olnud mingisugust riidu ega pahandust. Isegi Jüri oleks võinud nimetada mitut juhtumit, kus Eva oli öelnud, et nende prossidega võib ainult ingel kõrvuti elada. Aga ta ei tahtnud rikkuda lahkumismeeleolu ja Heinrich Rebergi lahkumist heidunud Eevale meeldegi. Nüüd ma tean, ütles ta äkki, kui jõudsid koju. Ma räägin tähve annile, neil pidi olema seal niiske korter. Muidugi ta ei mäletanud hiljem enam, et tema oli teinud selle ettepaneku, et Jüri oli olnud koguni vastu. Naised hakkavad varakult unustama. Nüüd algaski Evaldaske aeg korragastustema tuppa mure, keda seal polnud nähtedel kunagi. Oli olnud kord aeg, mil ta mees käis paar korda kõrtsis ja millal riidlesid selle pärast, mis oli see kõik selle kõrva. Ta oli juba pareminigi olnud, nii, rõhud ei tea, mis oli temaga korraga. Iga väiksemgi krõbin võis teda ehmatada, iga väiksemgi asi ärritada. See asi sai alguse kingsepa ja tema naise loost evali sattunud paar korda jutule selle õnnetu naisega, kes kõneles oma mehe armukestest igale vastutulijale, kes aga tahtis kuulata. See oli tõesti hull lugu, pidi Evagi tunnistama. Olgu minu mees muidu mis tahes, aga selle poolest on küll päris kuldne põlijatel siukest viga ei ole, ütles ta. Kingsepaemand vaatas talle, kaval, nagu otse ütles. Ära sa selles nii kindel ole ühti, lase aga vahel ka silmad peale käia. Kes sulle nüüd seda otse rääkima tuleb, kui sa ise ei näe? Ei, mina ei räägi muud ühti, küll sa ise näed, ka. Eelarvesse on tühi kiusujutt. Aga ühel päeval ta seisata soovil Laasmani eide juures, kui see pani hoovis pesu kuivama, see kõneles. Tee, Jüri paistab selle uue rahva kõige hea tuttav olevat. Oleme siin ka hea mitu aastat seltsis elanud, aga pole ta meie tuppa rohkem jalga saanud kui paar korda asja pärast asjal, ta näikse käivat õige tihti. Kui palju ta vaataski nüüd taineinud, midagi kahtlast? Muidugi, aitäh veani, sageli neil. Ta oli ka elav naisterahvas ja ajas sageli üsna alpijuttu. Jüri käis mõnikord ka nende toas, aga ainult siis, kui ta oli ise kodus. See oli tema silma all, siin poisikesest meheks kasvanud. Oli ikka nagu lähen tuttav. Aga teised märgid olid jälle kahtlast. Jüri ei olnud küll kunagi temaga nii kuri kui kingsepp oma naisega. Ta oli sellel suvel üle. Ruja. Headus oli aga niisama kahtlane. Mispärast pidi ta just sel suvel naise vastu parem olema kui muidu. Siis oli aga Jüril äkki vaja uusi linnariideid. Ta hakkas tihedamini käima juukselõikaja juures ja ostis endale uue habemenoa. Vana noaga habemeajamist oli isegi vaadata valus. Seepärast oli ta käinud enamiku aega pool murus lõuaga. Nüüd ta võttis pühapäeva hommikuti käte, keeras isegi vurri otsad kerglaselt ülespidi. Ja mis oli kõige hullem uskumatum? Ta pani omal algatusel krae lipsu kaela. Sellepärast oli varemini olnud alaline tüli. Evaisanud salata. Jüri oli tõesti ilus mees ja üsna noor alles. Kuidas ometi paremini sellele mõelnud, et ka teised naised võiksid seda meest tähele panna? Tulevikku lihtsameelselt uskunud, et Jüri on teistsugune mees kui teised mehed on niisugune, nagu olid mehed vanasti maaliraamatutes. Aga nüüd oli uus aeg, nüüd elate linnas ja igale patule oldi uhked. Ta võttis peegli ja vaatles ennast. Tõesti vanaks jäänud. Ta katsus ennast küll kohendada, panin pühapäeviti paremad hilbud ümber. Nad istusid nagu saksad vastamisi, aga nende südamed ei paistnud kummalgi nii rõõmsad olevat kui vanasti. Nad rääkisid rohkem kui mõnikord eelmistel suvedel. Aga nad mõistsid teineteist vähem. Lähme ka täna välja patseerima, ütles Jüri jaanipäeva hommikul. Tähve oma noorikuga pidid minema. Aga miks ta juhtus just neid nimetama? Muidu oleks Evaest läinudki, aga mitte nüüd. Jüri kehitas õlgu, läks välja, kuhu seda täievale ei öelnud. Eeva katsus lugeda jumala sõna. Väga kurjad mõtted kippusid siiski võimust võtma. Oleks võinud ikka mehega kaasa minna, sest seda Jüri ehk just ootaski, et naine kaasa ei läheks nuia ning ega ta alati sa mehe sabas olla. Aga ta oma kahtlused ei jäänud üksi, teised andsid omalt poolt lisa. Oli kuulda, et üritali nähtud mingisuguse võõra naisega olevat nähtud isegi öösiti, kuigi Evawiskinnitada. Öösiti oli mees alati kodus. Peale selle, kui juhtus olema paar nädalat öötöö. Ja kord oli ta tulnud kella 12 paiku oli natuke vintis. Seda ei juhtunud ka paremini, kord või paar aastas, seda ei võinud pahaks panna. Jutt oli räägitud nende kohta pareminigi. Siis ta polnud neid uskunud. Aga nüüd. Siis oli ta kord läinud pooliti üle mehe keelu välja heinatööle, tulles õhtul hilja koju kuliste Vedvast jüri häält. Ta lükkas ukse koputamata lahti. Midagi kahtlast ta küll ei näinud, mees seisis üsna ukse lähedal püsti. Naine istus laua ääres, aga nad olid kahekesi, tähendab, et ei olnud. Tere õhtust, ütles ta. Hääl kõlas valjult ja teravalt. Tere, tere. Vastas on vana, mis pidi sind juba otsima tulema siit või? Küsis Eva pilkalt. Oleks võinud ju ka oma toast hõigata, kui ta arvas, et ma siia magama heitsin. Kui nad läksid oma tuppa, tõotas oma mehelt vähemalt mingit seletust. Olgugi valetatud, aga vähemalt mingisugune seletus oleks olnud parem kui vaikimine. Jüri, aga teie hinnangul oleks täiesti loomulik, et naine leiab ta õhtul võõra naisega kahekesi selle toast. Alles nüüd tuli Eevale meelde, et Jüri vist tundis tähtsa naist ka enne kuid tähtaja oli selle kosinud. Kuidas ta õieti oli teda tundma õppinud? Oli vist kord juttu, nagu oleksid nad näinud teineteist siis, kui Jüri oli alles paa Klandi juures sulaseks ja Anni oli just linna tulnud. Nagu kiuste pidi ta nüüd kokku saama inimestega, kes veel enam suurendasid ta hirmu. Sedakorda oli see voorimees seljanaine, keda ta nägi turul. Nad elasid üsna vaest viisi, mees oli haiglalaine, käis sakslasel pesemas ja kraamimas. Täna oli tal siiski nii palju aega, et võis ajada üsna pikka juttu. Männid olevat läinud teineteisele ja elavad see naine nüüd hoopis hullu elu. Olevat kord isegi varguse pärast kinni istunud. Ja mis inimestest enam saab? Ja Buraski naine olevat lesk. Küll ta ikka ise pool tehti, tappis oma vanamehe, sai, sai ju alati tema käest klobida. Nii võttis ta läbi kõigi head ja vead. Vaat kus mulises õige, mõtles Eeva. Siis ütles selja heid nagu muu jutu sees. Ja kui see täht nüüd peaks olema taol laiuga naise võtnud, aga naine olevat endine, niisugune mume eestlaseda, teadis ta ju öösiti sõidus. Aeg neid ikka tundis. Sa räägid roppu juttu, ütles Eeva. Aga ma südamest aim mõelnud, nii. Kuidagi ei saanud nüüd rääkida, tähve elab samas majas, kus temagi koguni kõrvalkorteris. Ütle talle veel, et su enesemees käib ilmast ilma seal toas isegi siis, kui selle naise meest ei ole kodus. Ta läks koju kindla mõttega, see asi tuleb varsti õiendada. Küll nad olid kavalad ja oskasid varjata niisugune naine pealegi. Aga Eva polnud elamise arglik tüdruk, kes maalt tuli tulnud. Ta oli jagu saanud kangest Buraskeedest, kes pool tehti, tappis oma mehe. Miks ta pidi kartma naist, kes enne oli olnud niisugune? Tal polnudki vaja minna võõrasse kuurort, Anni tuli ise tema juurde talu, kelles alati teiste tubades siis mingit tööd ei viitsinud teha. Sellepärast ta siis ka nii noor ja ilus, et pista õlekõrrega veri välja. Lapsi neil ei olnud. Ja niisuguseid saagi enam laps. Ta oli kergelt riides ja vist ka pisut värvitud. Eva ei teadnud neist asjadest suurt midagi. Teie vanameest ei olegi veel kodus, küsis ta, laskudes laisalt ringutades toolile. Sa ei taha ka muudkui meie vanamees, ütles Eeva. Mis sa selle vana naise mehega jahid? Anni pidas algul neidsamu naljakaid, õppis vastu Brasise evakas andma rängemaid sõnu. Nii teisel kargas Riinaku vaat kus kurat, tema arvab ikka tõesti, Daniel oli Jüriga tõsi taga. Kuid anniga õppinud linna sõnu ta ei ajanud vajutu oma minevikust valeksiga, kinnitanud ka tõeks. Aga sa näitasid selgesti, mis ta oli olnud. Peaaegu oleksid nad käsitsi kokku läinud. Aga siis pidas tähvenoorik paremaks põgeneda. Kui üks abielunaine on oma mehe eest väljas, see ei tea, mis ta teeb. Ja tähve noorikul polnud mingit tahtmist oma ilusat nahka rikkuda ega tahtnud taga, et seal naine terve maja hulle jutte täis ajada. Need jutud ja nende kahe vahele isegi nende tülist ei saanud teised majaelanikud teada, kõiki juhtusid sel ajal parajasti siin ja seal väljas olema. Isegi Jüri ei saanud sellest enne teada, kui tähve anni talle ise ütles. See oli järgmisel õhtul, kui ta pahaaimamatult läks tähte tuppa. Anni vaatles teda imeliku näoga, ütles viimaks oma mehele. Kuule, mine õige too kingsepa käest lehti, ma tahaksin kangesti teada, mis neist edasi sai. Lehes ilmus väga põnev romaan Thvi, isegi hakanud naise õhutusel seda lugema ja sellepärast ta ei lasknudki ennast sundida. Jüri märkas kohe, Danny tahtis jääda temaga kahekesi. Ei olnud temale meeltmööda. See naine oli talle vastumeelne, kuigi ta ei saanud salata, et oli ilus inimene, kaunis ja värske nagu iga teine noorik. Teiste juuresolekul võis midagi mõtlemata tema peale vaadata. Kahekesi olles tulid aga kõige hullemad mõtted ja siis oli kõige parem kohe ära minna. Ei olnud see suviga Jürile kerge. Noorik jälle nagu kiuste püüdis hoiduda talle lähedale ja ikka seada, nii et nad jäid kahekesi. Seepärast oli Jüri nüüd üsna üllatunud, kui Anni ütles talle. Sa ära enam meie tuppa tule, muidu su eit lööb muma. Ta kardab, et maa suda käest ära võtan. Mis sa hullu juttu ajad, ütles Jüri. Minu veid sihukest asja ei karda. Miks ta ei karda, ta on ju ka naisterahvas, ütles Annija. Rääkis ära oma tüli Evaga. Jüri pidi viimaks uskuma selle asjandusega. Härra ütles, Jüri läks oma tuppa. Aga kui ta märkas, Eeva puurivat pilkude, istus laua taha ja oli vait. Asi nüüd, mida hakkasileta mas puurib, ta isegi muigas omaette. Eval ei jäänud märkamatuks. Ta märkas nüüd kõige pisemaid asju ja kohe tuli talle mõte tähve. Naisega ei ole Jüril midagi. Kuid kellega siis kingsepa naisega oli tal jälle olnud jutuajamine. Naine rääkis, kuidas ta oli käinud oma meest valvamas, jaga, viimaks teolt tabanud. Tal olid praegugi vorbid kehal, mis ta sel puhul mehe käest saanud. Aga ta süda oli rahul. Ma oleksin seisuse pärast saanud palju parima mehe oli mul tarvis talle minna, kaebas ta. Ja küsis kohe. Kas sa oled oma meest valvanud? Ei käigi sel suvel kahekesi väljas? Ei, Eeva polnud seni oma mehe järele valvanud. Aga ta arvas, et seda võiks teha, kuigi ta Kingissepa naisel ütles, et seda ta küll ei tee. Tal oli selleks varsti üsna sobiv juhus. Sest jälle olid neil vabrikus öötööd. Pidid olema mehe jutu järgi aga miksis Simenson kõrvalmajas ei teinud ületunde. Öötööd. Ta ütles mardile, et läheb öösi paaglandi juurde poepõrandat pesema, aga ta ei läinud. Ta läks sirmer ja Ohwaldi juurde küsima, kas ta mees on tööl. Väravavaht tuli vastu vingus näoga, ta ei sallinud tööliste naisi. Eval oli korraga väga paha. Oli vist küll nii et siin tehti täna öösi tööd. Kas mu mees näha, kas Jüri seal on tööl, küsis ta ega osanud huuli õieti seada, et neid sõnu välja öelda. Mis sa siis tahtsid küsida, avad? Ei kedagi, ma hakkasin Eva googeldama. Parajasti tuli üks poiss kontorist välja, väravavaht ütles talle. Kuule, vaata, kas seal oli Jüri, on seal öelda, naine tahab temaga kokku saada. Nüüd hakkas Eeva vastu paluma. Ei, olgu peale, muidu mõtlesin. Ehk on kedagi õnnetust juhtunud, et koju ei tule? Siin on küll ja viimati oli hinges ka, ütles poiss ja naeratas turri. Poiss poleks uskunud vabrikus niigeni poisse. Olge head, ärge seda talle öelge ühti, et ma siin küsimas käisin, palus Eeva ta võitjamis halba mõelda. Õige, mul asi, mis ma teiste asjadega õiendan, urises väravavaht. Ta vaatas muiates Eevale järele. Kuradi naisi küll, vaata, poiss, kui naise võtad. Eval olid tuline häbi ja hirm. Oli ka rõõm, aga see rõõm nii nagu häbi ja hirmu varju hirmulijat, kui mees siiski teada saab, et tema käib salaja mehe järele valvamas, käib vabrikus enesele ja mehele häbi tegemas. Ootasin, millal mees teeb juttu, aga mees ei rääkinud, ju ta siis midagi ei teadnud. Ta oli ikka ühtviisi lahke ja kui vabades mehe tööst vaevatud nööridega väljapaistvatele käesoontel oli ta peaaegu nutma hakkamas? Jah, midagi oli mehel siiski talle rääkida, ta ei võinud sellest Tafenoriku loost nii kaua vaikida, parem asi ära seletada, muidu naine mõtleb ikka, et päris ilmaaegu ütled vahel teistele inimestele halbu sõnu. Isi ta teistega veel ühe Kaliduri peal elada. Inimese Jutmise seal tas eemaldada rääkisid, kõik hakkavad sind naerma. Eeva kahetses seda isegi, aga ta ütles. Jah, aga ma pean iga päev pealt vaatama, kuidas ta sinu ümber mehkeldama. Kas sa siis arvad, et mul enesel ei ole mõistust peas, küsis Jüri. Mitte just pahaselt, aga väga tõsiselt. Nüüd rääkis Eeva terve oma kahtluse ära, mis oli kõige rohkem tulnud sellest, et Jüri ja Anni tundsid teineteist paremini. Ja kui see oli tõsi, mis anni paremini olnud, siis kuidas olid nad teineteist tundma saanud? Jüri rääkis naisele terve tõe, kuidas ta oli tüdrukuga uulid seal kokku saanud, kuidas sellele rubla andnud ja kuidas rubla jälle kätte saanud. Ja mis Anni oli olnud. Seda teadis naine. Jumal üksi. Eeva istus ja kuulas pealt Nad olid kahekesi toas ja päike paistis sisse. Ning kogu maja oli vaikne nagu maal. Ja niisugust meest nagu temal on küll väheleid. Eeva pidi nüüd omalt poolt ka rääkima sellest oma paadisõidus teeningrichiga. Aga misjaoks enam? Eerik oli taga Venemaa põhjas prossi noorik, kes oli asjast teadnud, oli sealsamas. See rumalus oli niisama hästi kui maetud, see ei tõusnud enam üles. Nii ei Eeva seal siiski ühe saladuse võrra mehest rikkamaks või vaesemaks. Kuidas seda võtta? Selle asemel hakkas ta rääkima jälle kuidas oli olnud nii kahtlane mees, äkki muutunud. Mees aga muigas kavalalt. Miks ta ei peaks enese ees natuke hoolitsema, kui ta on säärane tore naine, muidu tuleb mõni siledam, libedam mees ja töötan naise üle siis minu pärast imesta, seeva. Kas sa siis arvad, et mul enesel ei ole mõistust peas? Ju siis ikka? Aga kas ma muidu ei või ka habet ajada ja kraed kaela panna, sinule meeldida? Kuule nüüd, jutunumis pärast peab üks abielus inimene, liiati tööline ennast oma naise või mehe jaoks ehtima. Sellest ei tule muud kui valesti mõistmist ja muret, nagu praegu näha. Niisuguse mõtte küll Jürile võis pähe pista. Keegi seal ju olnud, kes just seda Jüriöö öelnud. Aga evakas korra kargama. Seda läks üle keha kuumaks. Kui nad oleksid nii leidnud teineteist kevadel See oleks olnud suurenn. Aga nüüd oli sügis juba liiga lähedal. Mis seal ikka kahetsed? Kevadel olnud?