Teie arvatavasti tunnete varastaja harraka sisu. Vähemasti Rossini ooperi põhjal. Kohutav näidend, mille vaatamise järele ei jääks hinge midagi peale meeleheite, kui poleks lisatud melodramaatilist lõppu. Annetis süüdistatakse varguses. Tema kahtlustamiseks oleks nagu täielik alus, keda siis veel kahtlustada. Tan, vaene on teenija. Ja lõpuks, kui süüdistus peaks osutuma üle kohtuseks, pole see mingi õnnetus. Talle öeldakse, mine kullake, koju, näed, missugune õnn, et sina süüdi ei ole. Aga kuivõrd kogu see solvang purustas ja hävitas õrna olendi? Seda ma kirjeldada ei oska. Selleks oleks pidanud nägema netimängu nägema, kuidas ta kohkunud, värisev ja solvatud ülekuulamisel seisis. Häälise ilmes valis südantlõhestav protest mitmesuguse maapealse nõmeduse vastu. Ometi mahendas seda kõike, soe, uje naiselikkus, täites õrna kraatsega kõiki ta liigutusi, kõiki sõnu. Näidend läks edasi, süüdistamine jätkus, kohtuametnik tahtis ligipääsmatult kaunitari karistada. Mustades röövides kohtumehed sõelusid mööda lava õiendasid väga sügavmõtteliselt, arutlesid väga kainelt. Mõistsid siis süütu annetti süüdi ja vahisõdurite jõuk riista vanglasse. Ma vaatasin selle stseeni ajal juhuslikult vürsti poole. Ta oli sügavalt vapustatud, niheles panin Vornieti kõrvale ja võttis selle jälle kätte. Poleks mõeldav, et temasugust asjatundjad selline mäng ei vapustaks. Tema oskab kindlasti niisugust näitlejat täiel määral hinnata, mõtlesin ma. Vaikselt langetatud päi kinniseotud kätega sammus Anett soldatite jõugu keskel kimeda trummipõrinal ja vilede saatel. Ta hoiakus oli tunda mingit sügavat mõtet ja hämmastust. Tõepoolest, kujutage endale ette, missugune nõmedus see väeti ja uje laps, süütuse helendus palgeil ja prantsuse soldatid mõõkade tääkide ning trummidega. Kus siis vaenlane? Vaenlane on see laps nende keskel nad võidavad, ta temaga peatub kiriku ees, viskub sõnatult põlvili, tõstab mõtliku pilgu taeva poole ja selles pilgus ei ole ei Prometheuse etteheidet ega titaani kõrkust hoopiski mitte. Vaid lihtne küsimus, mille eest? Ma võtsin härdalt nagu laps. Te tunnete pärimust varastast Harakast. Tegelikkus pole nõnda nõrganärviline kui draamakirjanikud ega peatu poolel teel. Anett hukati. Näidendis avastatakse, et varas pole tema, vaid harakas. Janet viiakse juubeldustega tagasi, kuid Anett mõistis toimunut paremini kui autor. Ta piinatud rind ei kajanud vasturõõmule. Kahvatu ja väsinud, vaatas Anett tuima imestusega teiste juubeldamist ümber. Lootuste maailm näis olevat talle võõras. Tugevad vapustused, kibedad kogemused olid läbi lõiganud juure ja lill veel hurmavalt lõhnav. Märtsis päästa teda polnud võimalik. Teel hoovi majani, kus elas annet, peatati mind oma kolmel korral. Külliv Rees lakei küll habemega kojamehe poolt. Loa kiri võitis kõik takistused ja põksuva südamega koputasin maralt Mullekete näidatud uksele. Mulle avaldas umbes 13 aastane tütarlaps esitlesid end. Olge lahked, lausus tema, me ootame teid. Ta viis mu väga puhtasse tuppa ning väljus kõrvalruumi. Selle uks avanes mõne hetke pärast ja üleni valges rõivais naine astus kiirel sammul minu poole. Ta ulatas mulle mõlemad käed ja ütles. Millega ma selle küll ära olen teeninud. Tänan teid. Ta ütles sedasama häälega, mis mind eile nii sügavalt tuli vapustanud. Ja enne, kui ma jõudsin midagi vastata, puhkes ta nutma. Vabandage, sosistas ta katkeval häälel läbi pisarate. Jumala pärast, andestage, see läheb kohe üle. Mul on nii hea meel. Ma olen nõrk naine, andke mulle andeks. Rahustuge, mis teiega on? Rahustuge, laususin ma talle ja mu pisarad langesid vestile. Oleksin ma teadnud, et mu külaskäik jätki, kuidas teil häbi ei ole, jätke ja tuletas taas mulle käe, mis oli pisarais, märg teisega kattis silmad. Ei suuda mõista, kui palju head te tegite mulle oma külaskäiguga, see on heategu. Olgu, Mitis suuremeelne, oodake üks silmapilk majun pisut vett, siis läheb kõik üle. Ja ta naeratas mulle nii armsast Jennyt kurvalt. Ma olen ammu igatsenud rääkida kunstnikuga inimesega, kellele ma võiksin kõik öelda, kuid ma ei teadnud oodata niisugust inimest. Ja nüüd tulite äkitselt teie. Ma olen teile väga tänulik. Minge teise tuppa, sind võidakse pealt kuulata. Ärge arvake, et ma pelga nei jumala pärast. Ei, kuid see nuhkimine on alandav, räpane ja see, mida ma teile tahan öelda, pole mõeldud nende kõrvadele. Me astusime magamistuppa. Ta jõi vett, istus kiiresti toolile, pakkudes mulle tugitooli kus olid kõik minu valmis mõeldud kiidusõnad, kus olid need peened märkused, millega ma olin tahtnud hoobelda. Ma vaatasin teda läbi pisarate, vaatasin ja mu rind kerkis. Ta nägu kaunis, kuid juba vaevatud oli kohutav legend. Igast joonest võis lugeda seda pihtimust, mis oli kõlanud ta hääles eile Nendele joontele, sellele näol ei olnud tarvis palju lisada mõned nimed, mõned juhused, arvud, nõu oli välja öeldud väga selgesti. Hiigelsuurtes mustades silmades ei helkinud idamaine hellus, vaid mingi lein. Lootusetus Neist silmis Loite tuli näis teda põletavat kõhni uskumatult kurnatud nägu ehetes Pisadest kuidagi ebaloomulikult nagu diisikuse haigel. Ta heitis juuksed kõrva taha ning lajatas pea käelemist toetus lauale. Mees oli kannatuse sügava sisemise kannatuse kehastus. Missugune õilis rikas loomus, mõtlesin ma, mis nii kaunilt hukkub. Nii kohutavalt ja nii graatsiliselt väljendab õnnetust. Hetketi sain näitleja minus võitu inimesi üle. Ma vaimustusin temast kui kunstiteosest. Aeg oli vahepeal toimunud ja kõneles. Kas pole imelik kohtumine. Ja veel pole lõpp. Ma tahan teile jutustada endast. Mul on vaja ainult tühjaks rääkida. Võib-olla ma suren teist korda kunstnikust seltsimeest nägemata. Teidest ajab naerma? Ei, seda ütlesin ma rumalasti naerma ei hakka. Selleks sundis liialt palju inimlikku. Pigem te peate mind hullumeelseks. Tõepoolest, mis naine see niisugune on, kes sööstab oma avameelsusega inimese juurde, keda ta ei tunne? Tunnen teid? Ma olen näinud teid lavaldulte kunstnik. Ma surusin ta kätega suutnud lausuda ainsatki sõna. Mu lugu pole pikk, vastupidi, see on väga lühike. Ma ei väsita teid. Kuulake seda vähemalt tasuks selle naudingu eest, mida ma valmistasin teile annetiga. Rääkige jumala pärast, rääkige, ma püüan ahnelt iga teie sõna, kuigi ütlen avameelselt. Ma võiksin ise jutustada teie loo kuulmata teilt ega kelleltki teiselt ainsatki sõna. Ma tean seda. Sellepärast Matteile seda jutustanud. Ma tulin siia trupi üsnagi hiljuti. Varem olin teises provintsiteatris hoopis väiksemasse, hoopis Mannetumas. Kuid mul oli seal hea. Võib-olla sellepärast, et tuli noor, muretu, erakordselt rumal. Elasin elule mõtlemata. Mandusin armastusele kunsti vastu niisuguse kirega, et ei pööranud tähelepanuvälisele. Ikka rohkem ja rohkem, elasin ma sisse mõttesse, mis teile on tõenäoliselt hästi tuttav mõttesse, et minu kutsumus on lavakunst. Vanateadvus ütles, et ma olen näitleja. Ma õppisin pidevalt oma kunsti. Arendasin neid väheseid võimeid, mida endas leidsin. Ja ma nägin rõõmuga, kuidas kadus üks raskus teise järel. Meie mõisnik oli heasüdamlik, lihtne ja aus inimene. Taustas mind, hindas mu annet, andis mulle raha prantsuse keele õppimiseks, võttis mind kaasa Itaaliasse, Pariisi, ma nägin tal maadi maasse. Viibisin pool aastat Paris. Ta suri äkitselt sünges hirmus, ootasime me kuus nädalat, need möödusid, avati paberid. Kuid vabaks laskmise kirjad, mis ta meil oli kirjutanud, olid kaotsi läinud. Aga võib-olla oli ta nad hoolimatusest kirjutamata jätnud. Meelega rääkis puhtalt viisakusest, et need juba valmis. Uudis lõimeitumaks. Seni kui me nutsime, mõtlesime, mida teha, müüdi meid oksjonil maha ja vürst ostis endale kogu trupi. Ta võttis meid hästi vastu, andis meile korralikud eluruumid, nagu te ise näete, määras meil isegi suured palgad kuigi vaevu nende väljamaksmisega täpne olema. Ometi polnud ta niisugune nagu meie endine direktor, heasüdamlik ja suuremeelne. Algusest peale andis ta mõista, kui suur on vahe tema ja ta narride vahel, kes on määratud teda lõbustama. Ma hakkasin märkama, et vürst on minu vastu iseäranis tähelepanelik. Ma sain sellest aru. Järelvastusin. Vürst polnud harjunud trupiliikmete keeldumistega. Ma tegin näo, et ei mõista midagi. Tema pidas vajalikuks oma kavatsusi kas selgemalt ja selgemalt avaldada. Lõpuks saatis ta minu juurde valitseja tõotas vabaks laskmise kirja tingimusele sõlmiksin 10-ks aastaks lepingu tema teatriga, rääkimata teistest lubadustest ja tingimustest. Ma kihutasin valitseja minema ja mõneks ajaks jälitamine lakkas. Ükskord hilisõhtul, kui etenduselt tagasi tulin, hakkasin valjusti lugema üksinda. Lugesin äsjatõlgitud saksa tragöödiat, salakavalus ja armastus. Arvatavasti tunneta seda. Selles on nii palju hingelähedast, nii palju meelepaha, etteheidet, tõendeid inimeste eluviisi rumaluse kohta. Kui loed seda, tuletad nagu meelde midagi kallist, lähedast minevikku kadunud. Kõik selle näidendi tegelased mõjuvad muidugi rusuvalt õuemarssal leidi vana kammerteener, kelle lapsed on vabatahtlikult Ameerikasse läinud. Ja siis need armsad lapsed, Ferdinand ja Louise. Teate, luised tahaksin ma mängida eriti stseeni Vurmiga, kust toodud sunnib luised kirja kirjutama. Kui võimalik, siis teie siinoleku ajal. Ainult vürsti ei meeldi niisugused näidendid. Niisiis lugesin ma salakavalust ja armastust ning olin täielikult näidendi võimuses kaasa kistud ja vaimustatud sellest. Äkki ütles keegi? Suurepärane, suurepärane. Ja asetas oma käe mu katmata õlale. Tagant õudustest seina äärde tulija oli vürst. Mida teie hiilgus suvatseb käskida? Küsisin ma pahameelest ja põlastusest päriseval häälel. Ma olen nõrk naisterahvas, te nägite seda asja. Kuid kinnitan teile, ma võin olla ka tugev naine. Käskida ei ole mul midagi vastase vürst, püüdes näole manada kütkestavat ilmet. Kas siis niisuguseid silmi saab käskida, need teevad ise käsutama. Vaatasin talle otse silma sisse. Ta heitus pisut ootas, et ma midagi vastaksin. Vürst, laususin mina kuivalt. Mida ta ilmu toast niisugusel kellaajal vaja on? No lähme siis minu tuppa, vastas vürst, mina ei võta külalisi vastu nii tõredalt, mina olen sinust palju lahkem. Ja ta silmadesse tuli magusalt meelasilme. See vanamees oli tol silmapilgul ääretult vastik. Värisevate huultega nägu nagu oli jõle. Andke oma käsi, vürst, tulge siia. Pahaaimamatult ulatas ta mulle käe. Mad, jalutasin oma peegli ette, näitasin talle ta nägu ja küsisin talt. Ja te usute, et ma lähen selle naeruväärse vanamehe juurde, selle kiilaspäise seelikuküti juurde? Ma pahvatasin naerma. Vürst kahvatub tas vihast esimesele hetkele, rebistama käe vabaks, tõstis selle üles ja arvatavasti oleks mind näkku löönud, kui oleksin paremini valitsenud. Ta piirdus jämeda sõimuga ning läks välja, karjudes. Massin veel õpetan, sa unustad, kellega sa räägid. Kuidas sa julged? Arvad, et oled näitleja? Ei, sa oled minu pärisori, mitte näitleja. Panen ukse enda järel kinni ja viskasin põrandale lauanoa miljoni ilma mingi tagamõtteta haaranud, kui mind lugemisel segati ja peitnud hiljem igaks juhuks käisesse. Mida ma tundsin, kuidas saatsin mööda selle öö? Võite ette kujutada. Ma ei taha teile kirjeldada väikeste solvangute jada, mis sellest päevast algas. Mult võeti ära paremad osad. Mind piinati lakkamatult, sellega sunniti mängima osi, mis olid sootuks võõrad mudalendile. Kõik meie võimumehed hakkasid minuga jämedalt käituma. Sina vaatasid mind, ei andnud mulle korralikke kostüüme. Ma ei taha sellest rääkida, sest kõik see kujuneks kiituseks vürstile. Ta oleks võinud minuga hoopis hullemini ümber käia. Ta oli isegi delikaatne, osutades mulle au oma tagakiusamisega, kuigi oleks võinud mind karistada muul moel. Ja tõtt-öelda arvan ma, et niisuguse tühja-tähja ka poleks nad minust nii peajagu saanud. Kõige halvemad olid vürsti viimased sõnad. Ma ei teagi, kuidas seda teile öelda. Tekkis otsekui mädanik. Ma ei suutnud nendest sõnadest vabaneda ega neid unustada. Sellest ajast peale vapun alalises palavikus uni kosuta mind õhtuks on pea kuum hommikul võbises nagu külmavärinas. Kas usute, et sellest ajast peale õmmeldakse igal nädalal mu kostüümi kitsamaks ja mul on selle üle hea meel, samas aga pean teile tunnistama, ent mind vaevab hirm. Hirm ja valu. Kas ei oleks võinud kõik teisiti olla? Vist küll mitte. Sestsaadik lähen ma lavale haigena nagu palavikus ja mind külvatakse üle aplausiga mõistmata mängu. Sestsaadik mänginud ainult üht osa, kuigi vaatajat pole seda taibanud. Manni kustub, ma muutun ühekülgseks, on osasid, mida ma mängin hooletult, mis on jäänud minu jaoks võimatuks. Niisiis, kõik on lõppenud, nyd talent kui elu. Jumalaga, kunst, jumalaga, kired, laval. Elan veel paar aastat. Pärast vaikuse viivuda jätkas. Paar kuud tagasi oli benessis. Palusin kostüümi, ei antud. Sel juhul ütlesin lavastajale, ostan oma raha eest, mis tarvis. Õmblemise valmis. Panin kübara pähe, tahtsin minna ärisse. Ilma küsimata ei või kusagile lubada, kus on teie loa kiri? Olin ärritatud ja läksin kontorisse. Vürst tuli seal. Astusin ta juurde ja palusin luba äridesse minna. Veidra aja määravad armukesed sulle kohtamiseks. Hommikul tähendas vürst valitseja lakei tekivieldamatuks lõbuks. Veri tõusis mulle pähe, mu käitumine ujunud laitmatu solvang viis mu endast välja. Te, siis tahate luku taga hoidmisega meie au säästa. Vürst, siin on mu käsimahu sõna selle peale, et ei lähe aastatki ja ma tõestan, kui puudulikud on teie valitud abinõud. Selle järel lahkusin ma nii ruttu, et ta ei jõudnud sõnagi lausuda. Siinkohal näitlejatar peatus ärritatuna ja kurnatuna. Palusin teda rahuneda, juua velvet. Hoidsin ta külma niisket kätt oma peos. Jätkata näis olevat talle raske. Äkki tõstist oma pea uhke ja suursuguse vaatas mulle selgete silmadega otsa ning lausus. Ma pidasin sõna. Ma olin valmis langemas selle naise jalgadeta kui ülev, tugev ja imeliselt graatsiline näista mulle sellel pihtimised hetkel. Minu romaane jätnud mulle õrn magusaid mälestusi õnnest, joovastustest nagu teistele. Minu romaanis olid kõik palavikuline meeletu, seal polnud armastus, tuli vaid ahastus. Ummik. Ma ei räägi sellest teile, sest tegelikult polegi millestki jutustada. Kas vürst teab? Küsisin ma. Küllap teab. Tema teab kõike, oleksin meeleheitel, kui ta ei teaks. Ma ei karda teda. Pigem suren siia tuppa. Kuid paluma teda ei lähe. Ma pean ka seekord sõna. Ma kartsin ainult üht surra inimest nägemata. Nüüd te mõistate, mida tähendab mulle teie külaskäik. Kas ma ei saaks kuidagi? Olen teie käsutuses. Ei, te ju näete, kui rangelt meid karjatatakse. Vaene näitlejanna, mõtlesin ma. Mis arutumis, pahatahtlik inimene tõukas su sellele teele mõtlemata sinu saatusele. Milliksin Raatati ainult selleks, et teatada sulle kohutavat masendavat sõnumit. Parem kui su hing oleks uinunud ja sinus suur talent sulle endalegi tundmatu Poliksin piinanud. Võib-olla oleks mõnikord su hingepõhjast kerkinud arusaamatum nukrus kuid siis oleks jäänudki aru saama. Tänan teid, kuidas ma sooviksin? Ta naeratas. Tuletage mõnikord meelde ka minus. Hukkus suur vene näitleja, lõpeta sinna.