Kerana käis värvikambris edasi-tagasi. Tubli 15 korda 15 jalga, suur ruum asus vahetult kolme aknaga võlvsaali tegeliku töökoja kõrval. Kadunud Hans kraanahhi plaani järgi hoiti seal materjale ja värve. Kaupmehed olid olnud talle tänulikud, et said oma tünnid vankri pealt otse sisse veeretada. Lukas kraana kandis oma rasket roostepunast pikkade varrukate ja õlgadele langeva sallkraega igapäevast ülekuube avatult. Kui ta kõndis, laperdasid selle hõlmad ja riivasid ikka jälle mõlemat võimsad tugipiilarid, mille vahel seisis molbert kandja liialt äkilise pöörde korral oli oht, et kuuehõlmad võivad sattuda hõõguvate puusütekaussi. Kunstnike pööranud kuuele tähelepanu, samuti nagu ei mõelnud ta sel tunnil muretsevale barbarale, kes oli lasknud söö nõu tuppa tuua. Kraana hoidis vasemas käes kuurvürsti kirja, mille jooksupoiss oli mõni hetk tagasi toonud. Parem käsi oli kuuetaskus. Tema näoilmes vaheldusid ükskõiksus ja pahameel. Tal polnud tuju hakata lugema mingisugust õukondliku sõnavahtu. Taolisi sääraseid kirju küllalt saanud, ta tahtis töötada, ei midagi muud. Teistel päevadel töökoja tavalises melus poleks pahameel nii tugevalt maad võtnud. Oli see ju ikkagi armulik kiri Johann Friedrich silt, keda linnarahvas nimetas ustavaks professorid salajas usinaks palvetajaks, Saksimaa, talupojad aga täis puhutuks. Sellega oli kunstnik nõus ja augu stiinlased silma moondajaks. Sest Johann Friedrich kinkis igal võimalusel teistele oma portreekesi. Kraana teadis sellist kõrgelennulisest stiilist kirjutatud armulist läkitust juba peast. Ta teadis ka, et sellele järgneb tavaliselt mingi tellimus. Kuid praegu ei tahtnud ta mingeid tellimusi ka kõige kõrgemalt poolt mitte. Ta oli iseendale ülesande võtnud. Ta soovis praegu rahu. Talle oli teatatud, et novembri algul peab ta taas üle võtma linna äritehingud. Sündiks Nievid kõigele käega. Ta käis meeleldi reisimas, kuna kodus valitses kõike, tema naine. Aga kuningrannaski ametisse astumiseni, murdku linnaisad pead. Ta oli oma pojaga sõna saatnud, et raetuppa ta tühjade kätega ei tule. Tühi sein linna vapi vastas oli teda juba aastaid häirinud. Kraana astus riiuli juurde, millel lebasid vaseplaadid ja pani kirja käest. Ta pöördus taas oma jahipildi visandi poole. Hallikasvalgel kartongil tõusid esile jõulised tõmbed. Ta pigistas vasaku silma kinni ja visandas edasi. Kiirelt võtsid kontuurid kindla käe all kuju ja täiendasid pilti. Ta tahtis luua pingelist, jõulise liikumisega teost millist ei saaks võrrelda ühegagi arvututest samateemalistest piltidest. Alumises pildi servas silmitsesid kaks poisikest künkal kauget jõe orgu. Üks oli pööranud vaatajate poole, seljareeglite armastajad nimetaksid seda kohe eksimuseks. Tema kraana sülitas nende eeskirjadele. Teise poisi profiil reetis juba põgusal visandil sarnasust tema vanema pojaga. Puust sild viis üle jõeoru vasemale kaldale. Seda osa pildist olid alles alustanud. Õrnad jooned jooksid ämblikuvõrgu üle kartongi. Paremal laius pildi sügavusse mets. Säbruline latvade rägastik lasi aimata ürgvanu puid. Üksikud pahtlikud oksad tungisid sellest julgelt välja, varjates osaliselt tahaplaanile visandatud mäge. Kahele Tammele lõi joonistaja metsikult Haralise oksavõre. Sellest metsast pidi jahiseltskond siirdumas sillale. Kolm ratsanikku olid teistest ette jõudnud. Üks oli juba sillaotsal peatunud, vasak käsi hobuse laudile, toetatult hüüdiste, midagi järgnejaile. Tema nägu oli otse vaataja poole pööratud. Tema küljel võiks sätendada jahipasun. Pildi keskel oli uhke noor ratsanik tema ees kaks veelgi silmapaistvamad kuju vaatajaile kõige lähemal, kõige lähemale raehärradele, kes pidid endid ära tundma ning oma nõudmistes tegudes ja seadustes kõigi kodanike heaoluks julgemalt esinema. Ühele oli mõelnud kraana kanda tubli Gimli teisele vibupüssiga mehele raud ja hobuse. Ta nägi juba kõike vaimusilmas punase ja kollase hiilgamist ning mahedamaid vastandvärve oru veeru õrnas roheluses. Kraana joonistas väga kiirelt, kuid käsimis näiliselt visandas nii põgusalt ratsanike piirjooni, vibupüssikaart, sadulaid, päitseid ja trumpi, vaid kapju liikus kindlalt tule kareda paberi. Kui mingi joon ei sujunud, sulges ta silmad ja mõtiskles, kuulas võlvide alt kajavaid hääli või aknast kostvat turu lärmi. Ning nagu iseenesest jätkas siis kogenud käsi taas. Ta joonistas kaks tundi valmis hoogne oma ülesehituses ja igas detailis korrastatud parem pildipool. Siis viskas ta see kasti ja silmitses kokku kuivanud söödaga vara. Ta pühkis sõrmeotsad vanasse rätikusse, astus sammu tagasi. Sellega rahule jääda. Oleks tal tahvel, siin võiks sellesama ajaga ülekande, see visandeid kaotakse värvidest, teostusel midagi. Ta soojendas, käsi silmitses hajameelselt jõe orgu. Hirved pidid jääma pärastlõunas ekstööks. Ta tundis oma võimeid, käsi ei suutnud tundide kaupa ettekujutust järgida. Sellegipoolest oli ta rahul. Täna äratas endamisi upsakaks see hall habe, mõtles ta. See tuleb läbikäimisest liialt õpetatud meestega, kiidavad su rohelist ristikheina ja juba hakkavad mu kõrvad ladinakeelse loba peale liikuma. Pictordukaalis. Ta kordas sõnu valju häälega ning tegi neist ümiseda väikese laulukesi. Siis muutuste taas tõsiseks. Kui härra õue maakleril on üks visanud õnnestunud, peab ta end hoobilt jumalakeseks taotlustes näidata visandid uutele sellidele. Meister triineki kraanahhi endise kaastöötaja kirjas, mille ta oli andnud kaasa jopsruudivaldile, seisis see sell hõbeseppa Aadam Rudi. Valdsuschnebergi poeg on korralik natuuri joonistamises nii puidule kui igasugusele paberile. Oskab ka hästi värvida, lakkida ja kullata, mis lubab teda soovitada. 1537. aasta kaheksandal kuul. Liberkis istus niisist, totriinek. Jumal ise teab, kui palju tema õpipoiss oli rännanud maailma teranas lükkas uksehaagi eest, avas ukse, mille levelt paistis kogu tööbeda ning süüdis Rudi Valdja Wons tutterhaimi jälgedes, kuidas junkur kohe põlle eest võttis, samal ajal kui aasta noorem sell talle kõheldes järgnes tulimeistrile äkiline mõte. Ta haaras söetüki ning tõmbas ühe ropsuga tulevase Gimli sadulast alla paksu moonutava joone. Ühele poisile esiplaanile andiste viltuse õla. Kui need mõlemad leiavad kartongi katvas joonte hulgas valed tõmbed, siis on nad tasemel. Noormehed astusid sisse, jäid kohmetult ukse kõrvale seisma. Astuge ligi, sisendasin nalja pärast selle seal. Vaadake põhjalikult, teil on teravad silmad. Sellid järgisid üleskutset. Rudywaldi silmad haarasid korraga kogu visandid. Tutter feimi pilku varjasid pikad naiselikud ripsmed. Mis te arvate, mida võiks kujutada vabal poolel? Kas kuskil mingeid vigu? Ma viskasin selle kiirelt vaba käega paberile ja kerana, viipas ükskõik seal ilmel silla juures peatunud ratsaniku poole. Sellid astusid veel lähemale. Jässakas Firssonstuterhaim lükkas lõua ette, kortsutas laupäeva, otsekui näeksite midagi kohatut. Kuid ta silmad libisesid kuulekalt ühtlases tempos üle joonistuse. Kunstnik õnnitles end sisimas oma äkilise idee puhul. Ta seisatas nii, et võis sellide nägusid kõrvalt jälgida. Job Rudywald näis talle oma aastate kohta liialt tõsisem. See võis johtuda üksildast test noorusaastatest. Ta isa oli ära viidud, kuna pooldas ana baptisti ja Münceri mehi. Ema oli aga varakult surnud. Kraana oli noormeeste tausta põhjalikult uurinud. Kui te mu kahtlusi pahaks ei pane, meister õuekunstnik siis ei meeldi mulle kindlus, ma tahaks näha müür ja tornid on liiga kohmakad. Andke andeks. Kindlus võiks olla veel kaugemal. Jahiseltskond meeldib mulle väga, vabale poolele peaks tulema jahihärra. Ma arvan, et teda peaks kujutama ülisuuruses. Teised mehed on ju ka võimsad. Kraana kallutas mõtlikult pead, otsekui kaaluks ta tarku nõuandeid. Ja teie jõpsurudivalt noorem sel näis veel järele mõtlevat. Kõheldi jälgides silmanurgast Jukrut, kes molbert teest kõrvale ei astunud viitas Rudivad kraanat osutatud ratsanikule. Sellega on kõik korras, täheldas ta tagasihoidlikult. Siis aita sõnad, kindlama kõla, hobune ja ratsanik on antud ühe hoogsa joonega tervik, peaaegu nagu puulõige. Kraana ei kuulanud enam seletuse sisu. Hääletoon see üleminek summutatud kõnelt kindlale esinemisele tuletasid talle meelde ühe kohtumise oma esimestel Wittenbergi aastatel. Ta meenutas. Ta nägi hoogsaid samme kätt hoidmas rännukepi. Ühe puu ühe tamme seisis kõhetu muuk. Ta kõneles talupoegadele sama kurnatutele kui ta ise. Mehed kuulasid teda hinge kinni pidades. Põgenenud ordust oli ta rändMuugana talumistele jutlusi pidanud vaikselt talitsetud, ometi kaugele kostval häälel. Kraana üritas meenutada, tema nägu see ei õnnestunud. Ta kuulis vaid mehe häält. Samal ajal rääkis Rudivalt, pööramata tähelepanu endasse süüvinud meistrile. Paljasjalgset poisid, esiplaanil on nagu elavad teeviidad, koos nendega silmitseb vaataja orgu. Seepärast on kahju, et ühe õlg on niiviisi vildakas, see häirib kohe pilku. Kraana kuulis sõna õlg. Ta pöördus tagasi olevikku. Teil on õigus. Edasi. Jälle tabas junkrut Rudywaldi kõrvalpilk, kuid ta seisis häirimatult. Kraana külates. Triineki õpilane osutas teisele ratsaniku pildi keskel. Vibubisson õiges kohas, seal suunas, kuhu läheb Nool, peab olema hirv, lask tuleb hea. Aga vot nüüd ma ei mõista, kas ei peaks jahimehel olema pikem kuub. Muidu on sadula ja kehavahe liiga pikk. Branagh rõõmustas sisimas. Kuidas on kindlusega? Lubage, Sarrap, Sirs lõpuks lasi unkur noorema selle pildi ette. Mulle tundub, et see peaks üldse nii hästi nähtav olema. Ludi valt kaalutles ja kuigi ta hääl kõlas kindlalt, tundus meistrile asjalik märkus tuli kuidagi surutult. Te olete tahtnud sellega millelegi vihjata? Te olete maalinud kindlusi, härra meister millel on näha iga aknakene härratriinek, näitas mulle palju tõmmiseid teie töödest. Siin on midagi muud vabad mehed jahil, nemad ei armasta kindlusi. Milleks siis niisugusele pildile täpselt müüri ja torne maalida? Nad ei peaks püüdma pilku, ka talumehed ei vaata nende poole, vaid künnavad oma põldu. Kas ta kordas seda valjusti? Sellid vaatasid talle otsa, junkur lausa irvitas. Kunstnik nägi neid otsekui õhukese loori tagant. See hääl, see oli märk vanadest aegadest. Ruudi vald ilulis, samasugune hääl nagu Francis kaanlasel, ainult rahulikuma tooniga. See oli liiast. Kraana haiglas endale käega üle lauba. Ta tundis oma kortse. Siis naerata, stab pingutatud. Tänan teid, härrased. Oli huvitav kuulda teie arvamusi, junkur Firs pärast vestrid, minge palun minu poja juurde. Noormehed kummardasid. Vaevalt tuli uks nende järel sulgunud, kui kraana kiirustas suure kirstu juurde ühe käeliigutusega avast raskeraudadega üle löödud kirstukaanepuul lõige, kus oli selle tõmmis ristija Johannese metsas palvetamas. Ta kummardus sügavale kirstu serva. Lai kuup takistas teda. Ta viskas selle seljast ning tuhnis ja tuhnis otsides kangastustele frantsiskaanlase kõhn, kurnatud nägu juba selgemini. Tema põlevad silmad olid lähedal, otsekui oleks ta äsja selles ruumis viibinud. Ta oli andnud Ristija Johannesele sele ära pööranud munga näo. Ta otsis meeleheitlikult, kuid ei leidnud tõmmist. Ta leidis visandi, millel oli kujutatud Johannest kuulavate talupoegade näod, muud midagi. Miks õpipoisi hääldada? Nii erutas? Kraana loobus otsimisest. Ta silmitses segamini loobitud jooniseid, tõmmiseid, kuube, oli tema kuup, selles polnud kahtlust. Milleks selline rahutus? Milleks talle see vana tõmmis? Need aastad olid möödas nüüdsel ajal maalistel linnakodanikke. Nende näod olid teistsugused kui näljastele talupoegadel. Maal valitses rahu. Ammugi juba juhuseid oli. Saksamaa oli väike kellega ta oli kohtunud, kelle silmist kaotanud. Ta võib triineki õpilaselt alati küsida, kas tooli tundnud Francis kaanlast. Ta võis kuulda teda rääkimas seda tarka õpihimulist häält ja mälestused tema enda rännuaastatest. Ja kohtumistest Wittenbergi muutuksid taas elavaks. Kraana viskas endale kuue ümber õlgade. Välja minnes mõtles ta heldimusega oma endistele kaastöölistele. Tema kool, sellel oli juba märkimisväärne mõju. Pikkade sammudega läks ta üle õue, teda kiskus vabadusse. Ta hingas sügavalt sisse. Jalaga lükkas ta lahti aiavärava, sammus läbi aia jäi plangu äärde seisma ning vaatas Elbele. Voog veeretas laineid. Kunstnikule tundus otsekui kuuleksite talupoegade kõne suminat, üksikuid arglikke hüüatusi, rände, munga jutluse vahele. Sest jumala riik pole mitte ainuüksi taevas. Teie teenite maad, ma annab teile vill. Vees on kalad metsas lojused. See kõik peab olema teie Te, olete selle kibeda tööga ära teeninud. Mitte need liiakasuvõtjad, härrased ja vürstid. Võtke maa endale tagasi. Kirjutatud on. Kes oskab lugeda, vennad. Ja vastvalminud visandist hakkas läbi kumama. Teine pilt hõljus õhus hallide vetevoogude kohal. Meister põrnitses seda ainiti. Kelle jaoks peaks ta selle maalima. Raehärradele ta seda põhjendada ei saa. Vürst ei tohi seda iial näha. Nad, kõik olid rõõmsad, et talupojad vaikisid. Müncer oli surnud. Jutlus metsas värvidega. Kraana haaras aiapostist kinni. Punast särki pidid mõlemad talupojad kandma. Punane oli verre, värv vastuhaku värv. Ta sulges silmad ja surus lauba vastu karedad puud. Mõtted tulid ja kadusid kiirelt, pildid tekkisid silme ette, segunesid nagu palavikus kinnisilmi, kuulates ta jõe kauged sosinad. Nii seisis ta kaua. Laupäeva pärastlõunal, kaks päeva pärast sellide proovilepanekut, alustas Lukas kraana oma maali pürielid jahil värvilist teostust. Kõik materjalid olid valmis pandud. Molbertil seisis sile pärnapuu, tahvel jahistseen iga detaili ab selge jõulise tõmbega puule. Kunstnik kolib pidupäevases meeleolus läbi akna voogas sisse oktoobrikuu päikest. Hommikul tugev kirdetuul üle puude valli pühkinud irvitades viimased kuldsed lehed okstelt kiskunud. See kausist levis soojust. Kraana kruntist tahvlit valis helerohelise tooni, mida tuli kanda kõikjale ühtlase õhukese kihina. Alles pärast kontuuride märkimist pidi kandev värv eespool jõe orus tiheneva küllastunud roheliseks. Kerana proovis segu tupsutas lõigukesi proovipuule ja hoidis seda valguse käes nuusutas. Ta kandis seda laia pintsliga tahvlile kuni vahetult inimeste ja loomade kontuurideni. Värv kuivas kiirelt, sellele oli lisatud pisut eetrit ning mõjus puusüü nagu kahvatu smaragd. Naise käel. Metsakroonide vahele tuksutas kunstnik sedasama rohelist. Kuid nüüd kasutas ta teravat pintslit, et see värv kumaks läbi tammede pöökide võrade, nagu tervitus lahkuvalt suvelt üle jäänud värvi andist ühe poisikese Jackile. Järelikult oli kell saamas kolm. Pikalt enam heade valgust ei ole. Ta proovis, kas alusvärv on kuivanud. Siis selles maja vaikuses mälestuste ja rõõmsate tulevikuplaanide harmoonias tundis ta vajadust luua noore ratsaniku nägu. Kõigepealt kattis ta otsmiku, põsed kaela ja ratsuteid hoidvad käed kahvatu lihatooniga, mis ei erinenud palju puuvärvist. Inkarnaatset toonid ei tohtinud algul kunagi mõjuda jõuliselt. Siis haaras kraana peenikese labi tekese, kastis selle musta värvi ja tõmbas ratsaniku paremalt õlalt ülespoole, ühe joonega juukseraamistiku puu nagises tasa. Kunstniku liigutused olid kindlad, ta ei mõelnud mitte millelegi. Järgnes paralleelne joon peenikese pintsliga mänglevalt pöörete pihus Bilbas peent pintsli vart kastis pintsli uuesti värvi sisse, et anda varjule sügavust jätkas ratsaniku vasaku pea poolega. Ka see käis kiirelt. Kraana ei tunnetanud midagi, vaid teadis käteosavus. Käsitöö. Nii ei võinud jätkata. Mida oli tööle ette heita? Jahilusti peegeldus oleks pidanud elustama noort nägu. Imeilus oktoobrikuu hommik, rõõm vabas looduses olemisest. Jälitamise pinevus ja erutus peaksid peegelduma näol. Kas polnud jaht väga mehine ettevõtmine. Kraanahhi pürielid ei ajanud metselajaid ummikusse, vaid küttisid vabade meestena vabasid loomi. Uljas uudishimu vajas kujutamiseks uusi võtteid. Ta maalis noormehe nägu, millist pole veel kunagi nähtud. Hetkeks nägi kraana enda ees noort kuskil Njaani. Juba tõusis käsi maalide, viini õpetlase silmi, kuid ta astus sammu tagasi. Mitte midagi kord saavutatud, ei tohi korrata. Rändurid näevad küll läbi puude kullendavat rukkivälja ning see meelitab astuma läbi kuuskede tumeduse oma sädelevale servale. Kuid ränduritele on oma sihtneid, ei meelita see sära, nad näevad selles vaid rahulikku saagikoristuse järgnevat täiskõhutõotust. Nii pidi noore ratsaniku nägu meenutama vaatajaile soo, kuulge, millel elu lubav sammhaaval täide minna. Nooruki pilgus pidid peituma kõik tõotused. Temale kuulus päev, ilma et ta ise oleks seda teadnud. Aga ta kasvas oma kohuseid täitma ja see, kes teda niimoodi maalis süvenenult oma belgliku ja uhkesse hinge. Poliise noor kunstniku parem käsi tõusis noorus meenutustes tiivustatuna andis ta näo esimesele Ratsonikule. Kõrge sile laup, otsustavad kulmud, kastanpruunid, juuksed tuulest räsitud nina, ketsa seljaline ja pisut kongus, nii et see mõjus peaaegu aristokraatlikus. Nakuid, puhevil, sõõrmed vahendasid käskijaliku ilmet püüdmiseks avatud suu kõrval mehiselt pruuniks põlenud põsed. Lõug jätkas nina selja karmi joont silmadega, sädelesid rõõmsalt, küsisid, millal te järele jõuate. Jahisellid silmad olid sama tumepruunid nagu mehel, kes neid maalis. Jõuliselt sirutatud keha kattis laia vööga nahkne särk. Juba kastis kraanaga pintsli pronksvärvimaalide jahipasunat, kuid mõtles siis ümber. Miski ei tohtinud Noormehe avalast kutsuvast pilgust tähelepanu kõrvale juhtida. Kunstnik avastas end vilistamas. Tema käsi töötas vahetpidamata. Tule troll katkestas ta pisikese, käisid mul külas, kui palavikuga maas lamasin, tahtsid paberilt parte napsata. Panen nüüd noorte meeste seltsi. Ilma eelneva visandit andis ta koerale kuju. Troll jooksis hobuse kõrval tagakäpad pikalt välja sirutatud, valmis kohe järgnema süüdele kuuletuma armsale häälele punakaspruunid, kasukas, panin kraana kollakaid salke saba oli nagu lehtiv lipp, jookse, rõõmustas kunstnik. Nüüd tuli luua midagi vastukaaluks. Teine püriel, kes ratsutas keskplaanil vaatajale lähemal, pidi mõjuma väärikamana. Väliselt andis seda täidlane, kogu. Mitmelgi raekolleegil oli kenakene, kõht tulu sel ametipostil pidi pidevalt istuma. Ka võis teise pürgilin näoilme olla väsinud, võõrdunud kehalisest tegevusest. Teiselt poolt kibestunud rutiinses tööst. Ja kunstnik teadis, keda ta see korda mõttes eeskujuks võttis. See oli 40 aasta eest Viinis. Ta maalis kloostrile ristilöömist tol ajal keestaveri noorusest ja rännukiust trotsiks isa eeskujule ja Doonau koolkonnale purustas ta traditsioonid, tegi kolm risti võimsateks paljaks kooritud puutüvedest, lasi taevast välkudel lõhestada ning surilinal lunastaja verest tühjaks jooksnud kehal laperdada. Nii polnud seda teemat veel keegi söandanud kujutada. Siis oli tema juurde tulnud vennaskonna kroonikakirjutaja laia tagumikuga munk ning avaldanud nördimust jumala pärast, mitte nii kraana kolgata mägi on täis leina, sest jumal on oma poja ohverdanud. Patused ei saa sellest aru, õiged seisavad, araks löödud. Aga pilvedes on rahu. Puudes on rahu ja alistumus kõiges, mis hingab. EK, homo. See, mis teie teete, on mäss ja mitte talitsetud kunst pöörduge ümber. Kuid noor kunstnik polnud endast taganenud. Mõni aasta hiljem oli temast purskunud aine ristilöömine otsekui tuliverisevast maast. Vaevaliselt vaoshoitud valu väljendasid Maria krampunud käed. Üksnes meeleheitlik armastus oli ta pilgus. Ja puud ja pilved nutsid koos ema ja risti ega piinatud poegadega. Nii oli ta maalinud ja polnud seda unustanud. Vend kirjutaja oli ka ta mällu jäänud inimesena, keda võib kõikjal kohata, kes käskjalikult või libekeelselt leebelt või hoiatavalt hüüab. O pidage reeglitest kinni. Kui see oleks sääraste otsustada, siis maalitakse ikka veel nii, nagu 200 aasta eest. Ja kraana asus tõrjelile nägu andma. Ta maalis teise ratsaniku ilma habemed pisut sarnase ühele amsterdami reederile, keda oli kunagi tundnud selle näoga, sobis omapäraselt munga, manitseb etteheitlik ilme suulasida mehel kokku suruda vaid kaks kriipsu. Näo varustas rippuvate põskede raske lõuaga. Andistele pilukil hindavad silmad ja tumepunase liha vanina. Väärika muna ei ole peale asetas ta viltu kollase mütsi ning pani talle selga lühikese käistega. Tumeda Vamuuseumis mõjus pahura mehe seljas nooruslikult naeruväärsena. Laiad käelabad hoidsid lõdvalt ratsuteid. Kunstnik tundis end suurepärases hoos olevat. Järgnevalt maalis ta halli tähnilise hobuse kere. Seejuures meenusid talle Rudywaldi asjalikud märkused. Sobival hetkel näitab ta sellile valmis tööd. Praegusel ajal polnud tal töökojast paremaid asjatundjaid. Kui ta aegamisi hämarduvas ruumis lõpuks tahvli juurest eemale astus, hingas ta sügavalt sisse ja välja. Kes julgeb öelda, et kraana kordab vaid oma varasemaid töid. Pikkamisi valdas teda rõõm. Ta jättis kõik asjad laiali. Väsinult ja korralikult. Liisuga läks ta õuepoolsest trepist üles, teisele korrusele.