Kui ma mõtlen modiliaanile, assotsieerub ta millegipärast alati luulega. Võib-olla sellepärast, et meid tegi tuttavaks poeet Max Jacob või sellepärast, et kui maks meid tutvustas, see oli 1913. aastal Pariisis lükse amburi aias, hakkas modeljani äkki peast lugema jumalikku komöödiat. Mäletan, et kuigi ma sõnagi itaalia keelt ei osanud, võlus mind see ootamatu laulvate värsside tulv ja modelliaani ilu. Ta nägi aristokraatlik välja koguni kantud velvetpükstes. Ka hiljem, kui olime juba vanad tuttavad, hämmastas Modigliani meid oma luulearmastusega vahel kõige sobimatumal hetkel. Modigliani kutsus mind oma ateljeesse site Falgieril. Tol ajal tegeles ta skulptuuriga. Ja muidugi oli mulle lõpmata huvitav, mis ta teeb. Kui ma ateljeesse tulin. See oli kas kevadel või suvel töötas ta parajasti õues kivist raiutud pead, neid oli vist viis, seisid ateljee ukse juures tsementalusel. Ta proovis neid grupeerida. Mul on nii selgesti silme ees, nagu oleks see olnud eile, kuidas ta kummardas kujude kohale ja seletas mulle, et need olid kavandatud kui terviklik ansambel. Vist selsamal aastal eksponeeriti need kujud sügissalongis. Seal olid nad pikkuse järgi reas nagu oreliviled, et saavutada omapärast muusikalist muljet. Modigliani oli veendunud, tollal arvasid seda paljud, et kaasaegne skulptuur on haige ja et eelkõige on selles süüdi Rodal tema mõju. Liiga palju saviga mässamist, liiga palju pori. Päästa võis ainult see, kui raiuda kujud kohe kivisse, selle asemel, et neid enne savist voolida. Me vaidlesime selle üle palju ja ägedalt, sest ma ei saanud kuidagi nõustuda, et skulptuur on haige. Pealegi ei uskunud ma, et otse kivist väljaraiumine võiks iseenesest olla määrav. Kuid modiliaanit oli raske ümber veenda. Ta jäi visalt oma arvamuse juurde. Juba enne meie vaidlust oli ta uurinud pran uusi kujusid praanhusi elastama lähedal ja sattunud tema mõju alla. Kui jutt läks eri liiki kividele, kõva ja pehme kivi, arvas modiliaani, et materjal ei ole oluline. Tahutud kivi peab mõjuma kõvana ja see sõltub ainult skulptorist. Ühtede skulptorite kujud näivad pehmed, ükskõik missugusest kivist nad ka tehtud poleks. Teised kasutavad kõige pehmemad kivi. Kuid lõpptulemusena tekib mulje, et kuju on tahutud kõvast kivist. Modigliani skulptuuridest on näha, kuidas ta selle tulemuseni jõudis. Nagu teada, oli Modigliani lemmikmaterjaliks liivakivi teisi materjale, sealhulgas marmorit ja puud kasutas ta palju harvem. Liivakivitükkidest aga valis ta väljaplokid, mis sarnanesid vormilt samba või postiga. Kivi faktuuri ja sellest välja tahutud kuju seos hakkab kohe kõigile silma. Tšižikov, kes samal ajal käis Modigliani ateljees, jutustab, et täisfiguure siin ei olnud, olid ainult tead. Ta tegi neid liivakivist, püüdes nähtavasti säilitada kivi omapära ja väljendusrikkust, nagu säilitatakse kujudes puusüümängu. Mõnikord poleeris toomas skulptuure, kuid sagedamini jättis pealispinda töötlemata koredaks, hinnates ilmselt materjali ehedust. Keegi pole söandanud täpselt dateerida Modigliani skulptuure. Kuigi veenvad ei ole ka arutlused evolutsioonist modelliaani skulptuurides, sest seda ei saa mitte millegagi põhjendada. Sellest hoolimata ei ole tema skulptuurid kaugeltki ühetaolised. Vastupidi, nad on väga erinevad. Kuid see ei ole karakteri ja modellide isikupära erinevus. See ei ole üleminek abstraktsioonilt reaalsusele või vastupidi. See tuleneb plastilise vormi edasiandmise erinevatest töövõtetest, mis sõltuvad osaliselt ka materjalist. Napilt töödeldud kivist, rangete, tugevate stiliseeritud skulptuuride kõrval näeme äkki hoolikalt modelleeritud habrast ümarat vormi millest valgus mänglevalt üle libiseb. Kõrvuti plastilise ovaaliga, mis asetseb silindrikujulisel kaelal ja mida ilmestab allapoole laienev ninanool ja kuubi taoline väike suu võib teises skulptuuris äkki üllatada loomud ruude huulte meelelisus langetatud laugude vaevumärgatav kumerus ning too sisemine rahu ja harmoonia, milles sulavad ühte kõik skulptuuri elemendid. Kuid ka sel juhul oleks asjatu otsida portrees individuaalsust. Ka selles lahenduses on rohkem üldinimlikku kui konkreetset karakterit. Ja kas see ongi skulptuur sõna täpses tähenduses. Sageli on tema plastikas arvestatud vaid kindlat vaatenurka. Kui veidi eemale astuda ja vaadata kuju kõrvalt kaob kohe kõik kolmas mõõde. Plastiline ümarus, jaga vorm. Võib nõustuda väitega, et Modigliani skulptuurid on tegelikult vaid kolmemõõtmelised joonistused, plastilise vormi üle kantud joonistused. Model jaanist sai kujur noil aastail, kui Pariisi kunstielus levis tormiliselt muisse eksootilise primitiivse kunstiharrastuskunstnikud ja skulptorid taasavastasid enda jaoks Egiptuse ja Kreeka arhaika grimeerida ja neegrite plastik ka Peruu ja India iidse kunsti. Eriti läks moodi neegriplastika erinevalt ja omamoodi käsitlesid seda Phobistid matis Lamync verään ning Picasso ja praanhuusi, kes kogu elu paljastas Picassot. Neegrikunstiteoseid oli rohkesti antikvariaatides, riiulitel, muuseumides ja eragaleriides. Kuubismi sündi on Max Jacob meenutanud järgmiselt. Kord olid Mattys'i juures lõunal Picasso. Apolinaar salmoon ja temaise mattis näitas Picasso väikest mustast puust viguuri. Neegriskulptuuri. Picasso ei pannud kogu õhtu seda käest. Kui Jacob läks järgmisel hommikul Picasso juurde pat tööle. Paari olid ateljee põrandal laiali paksud krobelised joonistuspaberilehed. Peaaegu kõigile lehtedele oli suurelt joonistatud naise nägu, millel oli üks silm suuga ühtesulav, pikk nina ja juuksepalmiku õlal. Hiljem kordas ta seda lõuendil. Kuid ühe naise asemel oli seal kaks või kolm. Pärast tegi ta seinasuuruse maali Aviniooni neiut. Matis suhtus neegriskulptuuri teisiti. Tema jaoks oli see möödunud ajastute plastilise kunsti üks näiteid mis võib kunstnikule huvi pakkuda ja teda arendada. Üks avastusi, millele ta nii aldis oli põimudes omapäraselt Pranquusi ja võib-olla ka seesami mõjuga ajendas primitiivne neegriskulptuur modiliaanit otsima uusi väljendusvahendeid ja individuaalset kunstniku käekirja. Mõistagi ei huvitanud modiliaanid põrmugi nende kujude ja kujukeste algne religioosne tähendus, nende kultuslikku otstarve. Ilmselt oli ta ükskõikne ka nende kujude vastu, milles oli rõhutatud neegri tüüpilisi näojooni, huuled, nina juuste seadmise viis ning riietuse, ehete detaile. Teda ei huvitanud süžeed kuigi kunsti nautijana võistada, liigutada mõni neegri madonna, kes annab oma pisikesele rinda. Teda võlus neegri skulptuuris miski muu. Ta otsis selles mingit uut iselaadset väljenduslikkust. Õigem oleks ehk öelda, et teda huvitas neegriskulptuuri emotsionaalsus, tunnete avaldumisest, tihilisus ja vahetus. Nii neegrikunsti kui ka Vana-Egiptuse kunsti tajusta lüüriliselt. Kuid võib-olla ei olnud ka see peamine. Kui võrrelda Modigliani portreeskulptuure päid püste ja karjuvad Tiide tema maalid ja joonistustega siis jääb tahes-tahtmata mulje, et skulptuuris huvitasid teda eelkõige vormiotsingud, mis ei olnud kaugeltki mitte formalistlikud. Kogu tema loomingu kontekstis on skulptuur üheks arenguastmeks teel uue vormi uue kujundi poole oma loomingulise meetodi, tegelikkuse isikupärase kujutlemise poole, Leida ainult talle iseloomulik moonutamise võte. Arhailine primitiivne kunst oli tema jaoks üks arengu stiimuleid. Just sellepärast teadis Modigliani oma skulptuure dekoratiivseteks, ansamblit, eks otsis neis muusikat ja nimetas neid asjadeks. Üks tema sõpru meenutab, et modiliaanile olevat meeldinud vaadata oma kujusid. Sitee valgieri õuel õhtuvalguses korda olevat koguni hardalt sosistanud. Nad on ju otsekui kullast. Poolk. Joom räägib, et Modigliani olevat üksvahe unistanud rajada inimkonna auks tempel mille tahtnud ehitada omaenda projekti järgi. Ja et just selle templi jaoks, mis ei pidanud ülistama mitte jumalat, vaid inimest olidki määratud tema karjuvad tiidide visandid. Nende järgi tehtud sajad skulptuurid, mida ta ise nimetas õrnuse sammasteks, oleksid kandnud templi võlve. Kuid sümbolistlikult unistused jäidki unistuseks. Mõningaid Modigliani skulptuure võiks ka praegu pidada Küriositeedeks imeasjadeks Veiderdusteks, mida Pariisi kunstimaailm neil aastail nii ohtrasti produtseeris. Kuid Modigliani loome elus etendavad nad väga tähtsat osa. Nad jõudsid aidata arusaamisele, et tal on õigus julgeda kõike, millest oli kunagi kirjutanud käen sest ilmasele julguseta ei ole kunstniku modil. Jaanil oli vaja niisugust õigust, vaid selleks, et uuel tasemel pöörduda tagasi inimliku komöödia juurde inimese ja tema individuaalsuse juurde. Selle juurde, mida on veidi halvustavalt nimetatud tema kaastundlikuks pessimismiks, intiimsuseks ja psühhologismiks või lihtsalt anekdoodiks. Kuid just see on tema tõeline poeesia. Aafrikas elava Seenov suguharu neegrikunstiteoste hulgas on huvitav kaksikmask mida vist assotsiatsiooni põhjal nimetatakse kahe näoga Jaanuseks. Reproduktsiooni järgi otsustades on mõned Modigliani pead sellega väga sarnased. Samasugune korrapärane ülevalt ja alt veidi ümardatud ovaal samasugune nina, laupäeva silmade kuju, samasugused skemaatiliselt huuled. Niisugune sarnasus äratab tähelepanu. Kuid miskipärast tuleb pähe üks teine analoogia, mis ei torka küll kohe silma kuid on palju olulisem. Kas mitte neegrikunst ei andnud modiliaanile idee teha paljud oma portreemaalid maski, taolistena, pealetükkivalt järjekindel näo ovaal ka kõige erinevamates sportreedes lõputult korduvad väljavenitatud kael, noolias, nina ja sõõrmete rõhutatud ära peske. Kuid kaasaja elulaadis otsis Modigliani hoopis teistsugust üksilduse ja eraldatuse maski ja oskas selle varjus näidata inimest, isiksust ja saatust. Kergesti lahti mõtestavaid portreid kohtab Modigliani loomingus harva. Tema portreede kõige iseloomulikumaks jooneks on modelli endassesuletus. Ilmselt pole ka see juhuslik, et sageli on nende taustaks suletud uks. Kujundi vaene ja kaugeltki mitte portree elik neegrikunst aitas modiliaanil leida portree, maalis uusi võimalusi ja saavutada joonistuste rabavat tõepärasust. Tema tööd on kompositsiooniliselt moonutatud ja lihtsustatud. Neis on kõnekat lõpetamatust. Mida tingis tema laad. Seda uut etappi või õigemini selle algust märkas tuntud kujur Ossip Satkine. Ta kirjutab oma mälestustes. Oli 1913. aasta kevad Mont Barnas tol ajal midagi inglise kvartali taolist, elas oma viimseid rahulikke päevi enne seda, kui ülemaailmne tulekahju kaos langes laviinina tema tänavatele. Sel kevadel ma kohtasingi esimest korda Modigliani. Tal oli seljas hall velvet ülikond, väga ilusa hoiakuga pea pigimustad, juuksed puhtaks aetud, lõug, sinakad, varjud Alabaster kahvatul näol. Me kohtusime seal Mishelli bulvaril, kus noorsugu tol ajal tavaliselt jalutamas käis ja kus sõlmiti palju tutvusi. Hiljem saime sageli kokku kohvikus rotton. Seda maja pole enam olemas, ma ei pea silmas hoonet ennast, vaid väikest juurdeehitust, kus asus tema ateljee läbi kangialuse pääse soovi mis ei olnud kuigi pikega lai. Ühes küljes olid kakskolm, ateljeed. Hoovis kasvasid puud, mille oksad katsid ateljeed, klaaskatuseid otsekui varjates noori kunstnikke päikese, vihma ja tuule eest. Olid ju need noored nii vaesed ning lootuste ja soovide poolest ühtaegu nii rikkad. Modigliani ateljee oli nagu klaas kar. Kui ma sisse astusin, lamas ta voodil mis näis olevat väga väike. Tema halli pintsakuhõlmad kerkisid, langesid hingamise taktis nagu lainetav meri. Põrandal olid laiali valged paberilehed visanditega. Paberipoognad olid otsekui tardunud tormilainete vahuharjad kinolinal. Ilus ja sihvakas Modigliani ärkas peagi ja ma ei tundnud teda ära. Üleni kollane nägu kohtunud. Jumalanna hašiks ei halasta kellelegi peale. Ta korjas visandid põrandalt kokku ja näitas mulle skulptuure, kivist välja raiutud ovaalsed päid, munakujulised pead, nooletaolised, ninad, huuled aga teadmata, miks lõpetamata jäänud? Hiljem kohtusime modiliaaniga Picasso ateljees sööleri tänaval selles tohutu suures ruumis, kus peagi Pariisi vallutanud mustad maskid demonstreerisid oma grimasse. Portreed ja joonistused tõrjusid skulptuuri tagaplaanile pead jäid lõpetamata ja lebasid lageda taeva all Pariisi poristel õuedel, kus nad kogusid enda peale tolmu, lademeid. Suur kivifiguur, ainus täiskuju, mille ta on teinud, lamas kõht ülespidi vastu halli taevast. Lõpetamata suu näis kisendavad kohutavas õudustundes. Esimese maailmasõja eelõhtul tegeles Modigliani üha rohkem maalimisega, kuid ei loobunud ka skulptuurist. Need tema portreed, mis on umbes strateeritavad aastatega 1000 913914 on juba vabad kõikidest mõjutustest. Et selles veenduda, piisab, kui võrrelda kasvõi kolme doktor Aleksandri portreed. Esimene 1909.-st aastast pärinev portree on laialivalguv ja ilmselt sani mõju all. Viimane 1913. aastal tehtud portree on juba täiesti modelliaanimaneeris. Põimuvad jooned ja läbipaistev koloriit loovad nagu imeväel ilmeka portree. Õrn foon tõstab esile figuuri. Detailide lõpetamatus ja tinglikus annavad ettekujutuse portrateeritava karakterist. Modigliani kuulub kunstnike hulka, kelle biograafid peavad olema eriti ettevaatlikud niisuguste üldtarvitatavate mõistetega nagu periood, etapp, murranguhetk ja muud sellist. Tema varakult väljakujunenud loomelaad tekitab selliste määratluste puhul palju vastuolusid ja ebakõlasid. Ta pole oma otsingutes järjekindel, mille tõttu taoline piiritlemine jääb ebamääraseks. Kui vaadelda tema teoseid kronoloogilises järjekorras, torkab aga silma, et aastail 1000 913915 ilmnes tema stiilis üha selgemini põhimõtteliselt uus kvaliteet. Just neil aastail omandasid tema maalid oma kordumatu tundelaadi ja ta hakkas rääkima täiel häälel. Nagu ütleb koogul oma portrees, paistab tema maalidest nüüd välja kõigest võimsamini. Kunstniku hinges peituv loomejõud. Nendel aastatel sai portree, žanr domineerivaks portree hakas Modigliani loomingus endale allutama ka seda, mis kunagi pole kuulunud sellesse žanrissse alasti keha. Mudeli Jaani saavutas sellise plastilise ja emotsionaalse meisterlikkuse. Mis portree üldse olla võib, kui pidada portreed modelli mõistmise kehastamise ning tema elu pikendamise imeks? Valides portreteeritavatest ekspeaaegu alati neid, kes talle hingelt lähedased olid, tahtis Modigliani muidugi, et portree oleks modelliga sarnane. Kuid ta otsis sügavamat ja täpsemat sarnasust kui see, mille võib anda. Foto. Modelliga vaimse kontakti leidmine aitas tal kooguli sõnu kasutades kõigest võimsamini tungida modelli psüühikasse, saavutada isiksuse süntees ja väga sageli tabada ka portrateeritava varjatud sisemine draama. Sealjuures ei olnud tal vähimatki tahtmist sattuda vastuollu reaalsusega seda omavoliselt moonutada. Ta ei taotlenud efekti ega kavatsenud kedagi rabada. Ta tahtis vaid näha sõda kes tema ees oli näha oma silmade läbi sõltumatu mistahes kaanunitest ja teha kõik selleks, et kujutada kõige olulisemat. Kujutada seda, mida sa näed. Nii sõnastas Pablo Picasso aastaid hiljem põhimõte, mida järgis ise ja soovitas ka teistele kunstnikele. Kuid uue stiiliühtsust ei saavutanud Modigliani kohe. Selles võib veenduda, kui vaadata niisugust otse rõhutatult primitiivset maali, nagu seda on 1915. aastal valminud Picasso portree. Kubistlike jooni Beatris eestingsi ja maks Jakobi portreedes ja seejärel ilmselt poentilismist pärinevate värvietappide pärlendus kunstnik Hawylandi portrees. Kuid see räägib otsingutest, millest modiliaani ei pääsenud ega pidanudki pääsema sest ta otsis oma uut teed. Selle tee põhisuunad olid talle üldjoontes selged. Maalimisstiilis oli uus ja põhiline selles, et ta eemaldus üha enamuses anni maneerist, kujundada vormi peenimate värvinüansside abil ja kasutada loendamatuid värve selleks, et saavutada vormi ümarust ja reljeefsus. Diego Rivera ja Picasso portree jaoks võttis modi Jaanivaid kaks domineerivat tooni sooja ja külma valis ses anni 1000-st võimalusest just need. Nii joonistub Rivera portrees kartma tongi soojale toonile näo helelilla külm mask, mida veidi elustavad punased täpid. Sellelt maskilt vaatavad vastu targad, heatahtlikud ja rahulikud silmad. Modigliani uus laad teeb juba siin. Edaspidi avaldub see veel jõulisemalt selle rangelt valitud ja oma modulatsioon ides piiratud värvi reljeefseks. Veelgi enam, see hingestab portreed, teeb modelli meile lähedaseks. Nyiri Veera kui ka Picasso on modelliaanil signeerimata. Ta on lõpetanud töö nende kallal peaaegu alusmaalistaadiumis. Kunstnik nagu ei oleks söandanud jääda kindlaks oma uutele mõtetele. Seda veenvalt räägivad need eskiisid tema otsingute sügavusest. Kuid me oleme tahtmatult oma jutuga ajast ette tõtanud. Pöörduksin tagasi Modigliani skulptuuride juurde. 1911. aastal panimodiliaani lõpetatud portree pead ja kos maalid välja oma sõbra Ama Theode Souza Kardoosu ateljees kolonel kombi tänavas. Järgmisel 1912. aastal on seitse Modigliani skulptuuri märgitud sügissalongi kataloogis nimetuse all pead dekoratiivne krohv. Mudil jaani oli tulvil lootusi seda näha pateerimata kirjast Vend un Bertole mis ilmselt on kirjutatud 1912. aastal. Armo Sumbertu kõigepealt tänan sind ootamatu abi eest. Aja jooksul loodan välja rabelda. Kõige tähtsam on mitte kaotada pead. Sa küsid, mida ma kavatsen teha tööd Ta ta ja esineda näitustel, intektore tunnen, et varem või hiljem lööma läbi sügissalongis läks mul suhteliselt hästi. See, et minult võeti vastu korraga mitu tööd, on üsna harv nähtus. Sõltus ju inimestest, kes kuulu järgi 11 omavahel toetavad. Kui mul peaks nüüd ka sõltumatute juures edu olema, siis on vähemalt esimene samm tehtud. Ja kuidas elad sina, tervita minu poolt tädi lood, kirjutas, kui mahti saad, suudlen sind sinu dedo. Kuid modil jaanilootused ei täitunud. Varsti läks küll korda müüa paar pilti, kuid nagu alati, ei jätkunud saadud rahast kuigi kauaks. Skulptuuride vastu ei tundnud keegi vähimatki huvi. Raha värvide ostmiseks ei olnud. Alalised võlad tegid meele süngeks, seda enam, et talle ei meeldinud nende tasumisega viivitada. Seetõttu kõlavat maks Jakobi ja Ortiiste sarati sõnad et oma teo muutub järjest õelamaks ja sarkastilisemaks üsna usutavalt. Külastades kord Modigliani CD Falgieeris leidis ustav sõber Ortiiste, sarateetab pikali maas, keset ateljee põrandat. Oli päevaselge etama, oli näljas nõrkenud. See ehmatas sõpru. Nad kogusid veidi raha ja saatsid kosuma Livornusse. Kellelgi ei tulnud tookord pähe, et see oli tema viimne sõit kodumaale. Ta ei tegelenud enam mitu kuud skulptuuriga, jutustas hiljem doktor Alexander aprillis enne Itaaliasse sõitu, millest ta rääkis. Juba ammu jättis ta minu juurde mõned tööd kavatsetes need pärast naasmist ära viia. Ta tuli käruga, mis oli laotud päis raidskulptuure. Neid võis olla ligikaudu 20. Seekord tuli ta koju märksa halvemas seisundis kui kunagi varem. Ta oli haige, kurnatud ja kergesti ärrituv. Tema rõivad nägid kohutavad välja. Kuid viimane tõik, kas on ehk osaliselt seletatav ka tema tahtmisega silma torgata. Livorno sõprade mälestustes on juttu skulptuuride fotodest, mida oma alatasataskust välja tõmbas. Et sõbrad neid imetlesid. Modil Jaanile endale nad meeldisid, aga sõpradele näisid täiesti arusaamatud, mis teda ärritas ja kurvastust. Ama Theo palvel kohandati mingi kuur talle ateljeeks ja muretseti kiviplokke. Ta tegi mõned skulptuurid, kuid neid ei ole keegi näinud. Romiti väidab, et ta olevat ühte Modigliani skulptuuri näinud Liivornu hollandlaste kanali põhjas. Sellest ilmselt ongi alguse saanud jutud paljudest skulptuuridest, mis Modigliani olevat uputanud Livorno kanalitesse. Räägitakse, et entusiastid ei olevat seniajani kaotanud lootust nad sealt veel välja tuua. Modiliaanit terveks ravida ei õnnestunud. Nagu ikka, ihkas ta tagasi Pariisi ja varsti oligi ta jälle seal.