Aga vaat siin ta on see lahinguväli millest sõltub tema tulevik. Aga võib olla ka Mehhiko monumentaalmaalikunsti saatus. Tundus, et on raske leida midagi vähem Diego eesmärkidele vastavat kui see 18. sajandi alguses püstitatud koloniaalbaroki stiilis hoone. Sellest ajast peale oli seda mitmendat korda seal ümber ehitatud. Nii et oma algsel kujul olid säilinud vaid siseruumid, nende hulgas avar auditoorium, kus pingiread laskuvad amfiteatri põhimõttel alla ülevalt kaarekujulise seinani, mida tuligi maaline. Aga ei, selle keskosas kolm meetrit laest allpool moodustus nelinurkne nišš, kus seisis vana orel. Orel vihastas teiega kõige enam, see tappis juba eos kõik selle kõrvale kavandatud figuurid. Kuid kas väejuht saab alati valida lahinguvälja ega sõjakunst ei nõua oskust ära kasutada vastaspoole pealesunnitud territooriumi. Mis oleks, kui paneks selle hoone enda kasuks tööle? Mis oleks, kui seoks fresko ajalooga, mis on oma jälje jätnud siin üksteise peale kihistunud arhitektuursetele vormidele, ütleme kujutada pildiseerias inimkonna vaimse arenguprotsessi mitme sajandi vältel nende sajandite vältel, mil kujunes Mehhiko rahvus aga maalid paigutaks nii, et vaataja, kes liigub hoone sügavusest vestibüüli suunas mis muide on hiljuti ehitatud kaasaegses stiilis saaks nende järgida taastada oma rahva enesetunnetuse tee. Diego kujutluses hakkas kujunema terve maalide kompleks. Eriti vaimustas teda ülesanne leida plastiline lahenduse, väljendamaks filosoofilise mõtte erinevaid tape alates detaagorlaste õpetusest kuni dialektiliselt materjalis meni. Asjata tuletas ta endale meelde, et tema käsutuses on esialgu ainult üks sein. Tema jaoks oli see sein tulevase kompleksi lähtepunkt. Teatud kolle, kus tema maalid levivad kates võlvi, külgseinad ja isegi põranda väljuvad auditooriumist ning täidavad järk-järgult kogu ettevalmistuskooli. Teda ei kimbutanud enam esimese seina kummaline kuju, vaid hoopis vastupidi, piitsutas tagant leidlikkust. Figuurid peaks paigutama asümmeetriliselt elava poolringina ümber nishi. Aga nishi sügavuses peaks kujutama midagi niisugust, millega sobiks hästi orel kuulsamat puutüvesid meenutavate vertikaaltorudega. Võib-olla see sarnasus viiski Diego mõttele kujutada oreli tagapuud. Muidugi mitte lihtsalt puud vaid elupuud. Tema visandi kohale kummardunud ministrile selgitas teiega selle puu kohale seina ülaossa maalin ma tähti täis külvatud sinise pool ringi, millest väljuvad kolm kiirt, üks otse alla ja kaks külgedele ja kiired lõpevad kätekujutisega. Kiired sümboliseerivad päikeseenergiat, kui kogu maapealse elu allikat. All vasakul pool nishi on alasti naine ürgne ja võimas nagu äsja loomariigist eraldunud. Paremal pool aga on samasugune alasti mees. Need on inimkonna esivanemad, meie maa, Aadam ja Eeva, kes istuvad elupuu jalamil. Aga nende kohal on allegoorilise figuurid, mis kujutavad inimvaimu erinevaid saavutusi. Ning samal ajal kannavad nende suguharude ja rahvuste rassitunnuseid, kes moodustavad mehhiko rahva. Naine kuulab muusikat, naudib laulu, jäimetab tantsu. Naeratav komöödia varjab teda õrna käeliigutusega. Nende kohal on halastus, lootus ja usk veel kõrgemal, päris võlvi all hõljub tarkus. Mees küsitleb teadmisi ja see selgitab tale legendi mõtet. Nende On poeesia traditsioon ja oma näo kurva maskiga varjanud tragöödia. Edasi tulevad arukus, õiglusjõudja karskus ja kõige kõrgemal pilvedel troonib seadus. Oma edasistest plaanidest eelistas Diego vaikida, et mitte ajada ärevele Vasconzelost, kes oli meeldivalt üllatanud talle esitatud eskiisi traditsioonilisest lahendusest. Tulevase seinamaalingu kompasitsioonilises lahenduses oli tunda bütsantsi, mosaiigid, omasti hierarhiliselt korrastatust. Selgub, et see põikpea arvestab mõistlike nõuannetega. Ja kuidas seda kõike nimetatakse, loomine no mis siis ikka õnn kaasa kinnitan, vedas minister hoolega visandinurgale. Ja ka millises tehnikas kavatseb Diego oma töö teostada. Kaustikas, mis tähendab kuumutamise teel omavahel segatud vahavärvidega maalimist. Kuid see tundub olevat erakordselt töömahukas ja kallis moodus. Vastuseks hakkas teiega sõrmi kõverdama. Esiteks arvata, et tehnika peab maksimaalselt vastama teemale ning vaimse kultuuri esimestele sammudele pühendatud maalidele sobib kõige paremini ent kaustika, mida kasutati juba vanas Egiptuses. Teiseks, milline tehnika võimaldab saavutada freskadel nii puhtaid, sügavaid ja heledaid toone. Kolmandaks Emmgaavstikas maalid on praktiliselt igavene, seda pole vaja uuendada ega restaureerida ning aja jooksul teeb see kulutused tasa. Olgu peale kui n kaustika sisem kaustika lõplikult heldinud, Vasconseilos lubastieegol töötoana kasutusele võtta ükskõik millised ruumid ministeeriumi käsutusse antud endises Peeter Pauli kloostris ning palgata nii palju abilisi, kui ta vajab. Abilisi otsida polnud vaja. Saanud kuulda suurest riiklikust tellimusest hakkasid tehtud kunstnikud ise deegot piirama ning oma teeneid pakkuma. Ta ei korraldanud meile kutseeksamit, vaid lihtsalt jagas nendega oma jultunud kavatsusi ja esitas oma projekte üks fantastilisem kui teine. Näiteks Qatar rahvuspalee seinad, revolutsiooniliste joonistega. Neile, kes ei elanud piisavalt kaasa ja ainult noogutasid viisakusest ütles ta kategooriliselt ära. Need, kelles leidus ehedat entusiasmi või siis õnnestus neid sellega nakatada. Võttista teele vaatamata noorusele, Jakovenematusele. Kõhklemata peatuste valik. Xavier Errol, kes enne seda oli töötanud Montenegro käe all. See oli puhtavereline tara, Omaari indiaanlane, lühike ja tugev, pilusilmade ja laiade põsesarnad, aga nägu, mis läikis nagu vask, kastrul. Ferrero polnud küll diplomeeritud kunstnik, kuid seest põlmesta põlisest maalrid. Paatode perest, nagu neid Mehhikos nimetatakse. Juba pisikesest peale olid abistanud isal ja vanaisal maalida kirikuid ja kõrtse ning õppinud suguvõsa ametit, enne kui kirjutamise selgeks sai. Ta oli tagasihoidlik ja napisõnaline, ei süttinud kergesti. Ent kui oli juba otsustanud midagi teha, siis visi asja lõpule. Tema täielik vastand oli 25 aastane tormakas ja pilkehimuline prantslane Jean šarloo. Maailmasõda Ta oli teda tabanud Pariisi kaunite kunstide kooliõpilasena ning paisanud rindele. Kustas sai kahurväeohvitser. Kõrini Euroopa tsivilisatsioonist tahtis ta läbi raiuda kõik sidemed minevikuga ning oodanud ära demobilisatsiooni, sõitis ta Mehhikosse, kus leidis tõelise koduma. Diego abiliste hulgas polnud arvatavasti ühtegi teist nii kirglikku mehhiko patriooti kui see natuke keigarlik. Parislane. Kõige noorem oli fermin, revoeldas meeletu tülinorija ja löömamees ning anarhist, kuid mitte veendumuste, vaid temperamendi tõttu. Oma 20 aastaga oli ta jõudnud omandada skandaalse kuulsuse, Väike-kodanarlasi epateerivate maalidega ning ka sellega, et alailma mässis end sisse kokkupõrgetes politseiga. Varsti liitusid nendega ka teised Carlasime riidakuvate maalast. Mehhiklased ferminlejal, Ramon halbade kanal, Ernesto Kairo maad on teil Aqueva ning Ameerika Ühendriikides sündinud Pavel Higgins. Kõiki neid ühendas huvi monumentaalmaali ning tuline vaimustus Diego vastu kelle järel olid nad vähemalt alguses valmis minema läbi tule ja vee. San Carlose akadeemia hambamehed nimetasid neid egiptlased, mis tähendab väikesed dieegod. Kuid noored kunstnikud võtsid väljakutse vastu ja olid uhked oma hüüdnime üle. Oli see vast öömis Diego neile andis. Üks osa abilistest hõõrusid päevast päeva Carlos rida valve all marmorist ohvrinuiadega marmortahvlitel värvi. Viimane ise sarnanes oma valge kitliga pigem farmatseudi kui maalikunstnikuga. Carlos kaalus ülitäpselt värvipulbri portsjoni doseeris, segusid ja laustas neid naftast vahast ja kopaalla vaigust segatud eriemulsiooni. Samal ajal teised seisid, istusid või rippusid auditooriumis püstitatud tellingutel ning silusid seinte tsementpinda. Joonistasid kompositsiooni detaile, lõikasid sisse kontuure ning katsid pinda sulavaiguga. Diego käis alailma auditooriumis, kontrollis kiusakalt õpilaste tööd, parandas vigu, andis uusi ülesandeid ning naasis jälle töötuks. Omaette hüüdide jää visandite juurde. Ta oli end sisse seadnud pooleldi purustatud kloostris, mis oli revolutsiooni aastatega korduvalt vahetanud peremeest. Hoonet oli kasutatud nii kasarm Mu kui kahospidaline ento erto valitsuse ajal oli seal asunud salapolitsei ning poolenisti üle ujutatud keldrites võis veel seniajani sattuda surnuks piinatud inimestes kellettidele. Muide, selle hoone kurikuulus maine ei häirinud ei dieegot ega ka tema rohkearvulise külalisi. Õigupoolest küll naiskülalisi nende 20. figuuri seas, mida ta oli otsustanud kujutada Jenissei ümbritseval seinal oli ainult üks meesfiguur. Selle tarvis oli deegole poseerinud Amaadadel Aqueva. Ülejäänu U19, naisfiguuri jaoks vajati sobivaid modelle. Sealjuures ei saanud Diego kasutada elukutselise modelle kuna idee kohaselt pidi igale kooriline figuur esindama ka teatud etnilist tüüpi. Ühte osa sellest, mis moodustas mehhiko rahva kasutanud kõiki oma tutvusi, värbas ta modelle pealinna kõige erinevatest ringkondadest. Mõned naised nõustusid poseerima sõprusest kunstniku vastu. Teised tegid seda uudishimust. Osasid ahvatles aga perspektiiv jäädvustada end ettevalmistuskooli seintel. Iga päev kostis endise kloostri räpastest tühjades koridorides kontsaklõbinat. Seekordne modell astus ettevaatlikult üle korpunud pinde kuhilate, et mitte puutuda vastu kohati veriste käejälgedega kaetud krohvi. Ruttas siis ülemisele korrusele ning sisenes suurde valgusküllases tuppa, kus teda ootas läbimatu kunstnik. Komöödia tarvis, keda Diego kavatses kujutada osava kavala kreooli. Tarina poseeris ta sõbratar Luber rõivas Kacza. Oliivikarva tõmmu naiskunstnik, kes kandis apteekide nime navil, olin lootuse figuuri noore hispaanlanna. Nunna näol visandas ta skulptor ason soola abikaasa valgepäise sinisilmse kaunitari Maria Dolores järgi. Aga õigluse modelliks keelitas ta aristokraatlikus perekonnast pärit Luss. Gonzaleze, kes oli uhke selle üle, et pärines otseliinis iidsest valitsejast. Ja ainult ühe peaaegu et kogu kompositsiooni võtmefiguuri tarvis ei suutnud Diego mitte kuidagi leida sobivat modelli. Terves Mehhikos polnud seni leitud naist, kelle välimus sarnaneks indiaani Eeva võimsa kujuga. Ta vahetas oma kümmekond modelli kuhjas töötoa üle laia puusaliste rinnakate alasti kehade lisanditega. Kuid kõik need visandid ei meeldinud deegole. Mitte ükski neist ei väljendanud seda tundes tyhjate. Mille meenutamine põletas teda ikka veel mälestus ühest kaugest lapsepõlveööst, mil erutusest lämbub poiss tabakeerosed tänava vana maja trepilt uperkuuti alla lendas. Kuid naised ei tulnud Diego töötuppa mitte ainult selleks, et poseerida. Tema eraelu oli enam kui korratu. Üks kiindumuse asendus teisega ning linnas levivad kuulujutud tegid Diegost tõelise Casanova, mis ülimal määral kõditas tema enesearmastust. 1922. aasta kevadel armus Diego tõsiselt populaarsesse rahvalaulude esitajasse Kontša Mishelli kes kirglikult võitles naiste võrdsete õiguste eest. Naise metsikuvõitu, looduslik ilu, sõltumatu ja ohjeldamatu loomus, terav keel ja eriti tema jäljendamatu kähe hääl pani metsikud ja tundlikud mehhiklased härdalt nutma. Kõik see võlus Diego sedavõrd, et puhuti unustas ta isegi töö, kuid ei jätnud vahele ainsatki Mishelli kontserti ning valvas kõikidel miitingutel, kus naine esines. Diego tähelepanu ei jätnud lauljannat ükskõikseks. Kuid mida enam tõmbas teda mehe poole kaevukamalt püüdista, sellele hämarale tundele vastu seista. Kontsiaali õnnelikus abielus austas oma meest ning naise kogu uhkus hakkas keema mõtte juures, et ta võib alla anda naiselikule nõrkusele ning alandada abielu rikkumiseni. Kohtumisel puistas ta kunstnikke üle teravustada, irvitas tema välimuse ja mineerida üle ning ründas tema kõlvatud käitumist. Kuid pole jäänud märkamata sellise vaenu tõeline põhjus. Ning ta ainult muheles ja jätkas piiramist oodates kannatlikult oma tundi. Võib-olla ta oleks jõudnudki siile, kui Kontša poleks otsustanud tarvitusele võtta äärmist abinõu. Et võite oma kiusatust korda hommikul läks ta ise töötuppa ning Diego tõlgendas seda kapituleerumiseni ja oli valmis juba ust lukustama. Siis teatas lauljanna pidulikult, et lõpuks ometi leidis ta vahendit, kuidas vabaneda jälitamisest. Vastuseks kunstniku Umbusklikule muigele heitis ta pilgu koridori ja kutsus. Hei, lube. Tule siia. Ning ukse ristkülikukujulisse avasse just nagu raami ilmunud noor naine rabastieegot esimesest pilgust. Kõigepealt torkasid silma naise käed, mida ta hoidis, nii nagu tahaks kuhugi klammerduda. Tugevad suurepäraselt voolitud käed, mis lõppesid nõtketeqizgelikke sõrmedega. Poisikeselikult sale keha tundus väiksena võrreldes pikkade musklis jalgadega. Nende täiuslik vorm, nagu Diego hiljem tunnistas, tekitas temas ehmatuse piirimail olevat vaimustust. Ümaratelt õlgadelt kerkis pikk kael. Musta tiheda juuksekiivri alt vaatasid tühja pilguga läbipaistvad helerohelised silmad mille vikerkest ja iiris olid peaaegu kokku sulanud. Need silmattumus näos meenutasid ovaalsed kvartsitükikesi nagu neid näeb olmedži surmamaskidel. Sarnasust maskidega rõhutas näo liikumatus. Aga täidlased veidi allapoole nurkadega huuled justkui ema tiigril, mõtles Diego, värelesid avanesid ja paljastasid kaks rida lumivalgeid hambaid. Ning madal hääl ütles üpris riiakalt. Kurat võtaks. Laske mul nii kaua tõlgendada, selles haisvas urkas. Sain seal tunda hirmu ja koguda kirpe, kui just mitte hullemat. Vaadates ainiti ammuli sui paigale tardunud kunstnikku, mitte naist. Esites Kontšaguivalt. Naine tuli tee tuppa, käsi endiselt ees hoides laskis siis oma tühja pilgu üle joonistustega kaetud seinte libiseda ning jäi ainiti meest vaatama silmitsi nutada, häbenemata, pealaest jalatallani, pöördus ümber ja hüüatas looduslapse avameelsusega. Kas see on mingi siis kuulus Diego Rivera? Non, vast peletis. Peletis. Kordas Konshabilgavalt. Küll näed, ma ei jõua veel nurganigi, kui te olete juba ühise keele leidnud. Ja ta tormas toast välja. Tõndused kõvade lube Marin on valmis talle järgnema, kuid siis sattus ta vaatevälja keset lauda seisev maalitud kandik peal kuhi apelsine ja banaane. Naine alustas kõhklevalt. Kuulge, milleks teil need puuviljad on, kas maalimiseks õiguvade lube lihtsalt söömiseks? Tähendab, mina ka võin süüa. Diego haaras sõnast loomulikult nii palju, kui soovid. Istunud laua äärde taburetile, küünitab naine käekandiku poole ja võttis banaani, vabastas selle koorest ning pani su. Tema lõuapärad liikusid rütmiliselt ajal, mil ta pikad sõrmed puhastasid ahvi kiirusega juba järgmist banaani. Kõheldes istus Diego naise vastu, lõi lahti albumi ning asusi visandama neid käsi. Seda kleidi algaarduvat jumalikku puusajoont. Saabunud vaikus sundis deegot pead tõstma ning ta nägi vastu säravat tühja kandiku mustrit. Lube vaatas kausse torutades rahulolematult alahuult. Diego hõikas oma indiaani vana mees teenrit ja käskis tuua veel puuvilju ning naasis katkestatud tegevuse juurde. Mõlemad vaikisid. Teine kandik tühjenes peaaegu sama kiiresti. Vanamees tõi käsku ootamata savikannuga külma vett. Nähes ja liisko pottseppade valmistatud kannu naeratas naine esimest korda ja tühjendas selle ühe sõõmuga ning silitades kannu higiseks tõmbunud pinda, pomises. Oh kui hea. Lõhnab maakese järel. Ning selle järgi, kuidas ta hääldas sõna Dierrita. Maake aimas Diego eksimatult, et naine on pärit Realis koosa riigist. Ta on üks neist olenditest, kelle ilu ülistatakse rahvalaulus lauludes, mis jutustavad laguunist suplevatest, imeilusatest, neidudest. Ma olen tervelt kaks kandikutäit kinni pistnud, jätkas luupe nagu omaette rääkides. Ja kui hiljem jutustaks, siis keegi ei usuks. Pöördunud siis Diego poole, tunnistas ta usalduslikult, saad aru. Juba kaks päeva pole toidu palagi suus käinud. Oma visandist haaratud Diego ei küsinud, miks naine tõusis. Läks ümber kunstniku, jäi tema kõrvale seisma ja vaatas albumisse. Ta küsis kulme kergitades, kas hakkad mind joonistama või? Diego noogutas. Alandlikult ohanud istuse Lupe taastaburetile. Tõstis ühe jala üle teise põimis käed ümber põlve, kallutas pea kergelt tahapoole ja sulges poolenisti silmad. Kui nad töötoast lahkusid, hakkasime abi minema. Diego saatis Luube Garibaldi väljak, kuni kus naine elas pärast kuvad ala Earast saabumist oma kaugete sugulaste juurest. Teel jutustas ta dieegole, kuidas pool aastat tagasi külastas kohad ala Earat, Mehhiko valitsuse külaline, suursugune ja ogar, Don Ramon, veel valge implan. Kes häiris neiu rahu oma ibedavaste juttudega ning sellest, kuidas mees oli Luubele Mexicos saatnud kuuma armuavalduse, mis lõppes sõnadega ool ube. Kas sa julged oma musta juukse lõõmaga sulatada lume minugavenes? Ütle mulle, ütle mulle seda ise. Luup luges ja luges seda meeletu vana mäe kirja, seni kuni otsustas sõita tema juurde pealinna. Põgenenud kodust jõudis ta Mexicosse ning SAISis teade Don Ramon on juba ammugi sõitnud laevaga oma kodumaale. Vanemate juurde ei julenud ta enam tagasi minna ja nii polnudki tal, millest elada. Kes teab, mis temast oleks saanud, kui ta poleks Konshamisselliga tuttavaks saanud ja viimane poleks lubanud teda aidata. Järgmisel päeval tuli ta taas töödutan. Diego hakkas tema järgi maailma laulu. Muide, Luubel oli suurepärane lauluhääl ning ta oskas palju laule. Mõne päeva pärast tegi ta Luubele ettepaneku poseerida jõudu sümboliseerivad viguri jaoks. Diego sundis naist tundide viisi seisma sirge seljaga mõlemad käed tooli korjul, nagu hoiaks ta olematut mõõgapidet. Kuid see polnud veel see, millest kunstnik nende esimesest kohtumisest peale lakkamatult unistas kui hoomas. Vaat see on lõpuks ometi modell, keda ta on otsinud. Ja peagi poseeris Lupe talle alasti. Ning veel mõne päeva pärast sai kuvadele Up'e marinist dieegorry Veera naine. Mis siis ikka konsiamiseli arvestus oli õige. Mõneks ajaks lakkasid Jego jaoks olema nii Kontša kui ka kõik teised naised peale ühe ainsa, kes täitis tema elu. Mida pöörasemaltada omandas, seal rohkem ihkas ta teda maalida. Need kaks kirge ammutasid teineteisest jõudu ja ühinesid üheks täitmatuks kire sööstuks. Naise, noor ja õitsev kehadendust ei egole ammu kaotatud kodumaana, mida nad nyyd uuesti avastas ja vallutas silmade, huulte ja kätega. Kuid nende abielu polnud siiski idüll. Diego armastuse äratas Luubes sama tugeva tunde kuid tema ürgne ohjeldamatus hoidist Pideva pinge all. Kunagi ei võinud teada, millise vembu ta järgmine hetk välja viskab. Kas hakkab naeru lõkerdama või upisaratesse, nimetab teda geeniuseks või rebib tükkideks joonistused, mis talle ei meeldi. Iga väiksem pisiasi võis teda endast välja viia ning siis ei tundnud Lupe piire ei sõnades ega tegudes. Peale selle oli ta ka uskumatult armukade. Tagadestas deegot mitte ainult naiste, eriti nende pärast, kes talle poseerisid vaid ka ta töö enda ja sõprade pärast. Kooselu esimestest päevadest peale algasid tülid. Lupe laskis käiku rusikad ja küüned ning sundis ka meest omakorda jõudu tarvitama mis naisele nähtavasti isegi meeldis. Igal juhul lõppesid taolised stseenid peaaegu alati teineteise embuses. Nii või teisiti, kuid Diego oli õnnelik. Mitte kunagi polnud ta veel tundnud sellist joovastust. Mitte ühegi teise naisega polnud ta olnud see, kes ta oli nüüd. Tööalasti naisefiguuri kallal jõudis lõpule. Säilitanud sarnasuse modelliga tegid Jego proportsioonid raskemaks. Suurendas ja ümardas vorme muutis selle kuju sigivuse sümboliks. Monumentaalseks ürgnaiselikuks algeks. Vaadanud eskiisi, kehitas kuvadel upe õlgu. Kas tõesti tal on nii jämedad jalad, nii madal laup? Kuid Diego ainult muheles ja jäi endale kindlaks