Üllatuse imetluse ja teatud rahutusega avastab, siis on Pariisi 1861. aastal 22 aastat vana väike provints lane, keda koormab tugevasti välja kujunenud aktsent sukeldub järsku teise maailma, kus pole talle midagi kodust. Teine impeerium on täies hiilguses sel ajal, kui kaunid poolima daamid laostades heade perekondade poegi lahutavad laiali oma pealetükkivad toreduse ja keigarid tortooni juures või kafi Angleris viidavad aega lobisemisega teeb Parun Hoffman Pariisist suure lammutamis platsi. Vasakul kaldal, kus elavad Sanja Zola rajati äsja Sevastoopoli bulvar. On aetud sihtroni Ecoli ja tänavate jaoks kerkibdermeedia palee. Vaikuse ja üksindusse armunud see Sony jaoks on siin liiga palju lärmi ja liikumist. Pariis on kindlasti väga veider linn. Ühest kohast teise kolinutus olla on lõpuks randunud möbleeritud toas sufflo tänaval mingis urkas, kus käivad avalikud naised ja kus pole öösiti kunagi rahu. Politseihaarangut seetõttu ka see on üks pariisi palesid vaene Zola kes võiks ta kirjade põhjal kujutleda ta viletsust. Ta kirjad ei väljenda konkreetselt kogu armetust ei häbituid suhteid, mis teda ümbritsevad ega ka seda, et möbleeritud toa õhukestest seinadest kostavad läbi jutuajamised ja liigagi iseloomulikud helid. Kuid hoolimata kõigest sellest hoolimata pideva puuduse tagajärjel tekkinud haigusseisundist hoolimata võimatust olukorrast, kus ta ei leia endale mingi töökohta hoolimata igivanast aja jooksul rohekaks muutunud palitust ja närustest pükstest moodustavad koguda garderoobi ei ole solaar ikkagi kaotanud usku. Ta on ikka see, kes ta tahab olla poeet. Neilgi päevid lõpetata umbes 1200 realise värssnäidendi. Tuleb päev, mil Pariis on ta jalge ees. Loomulikult kiirustame Zola Sänni luugisse Luxembourgi Eversaisse viima maalid värvide segasumm, mis on suletud neisse imetlus väärsetesse, monumentaalsetesse hoonetesse rabavad jalust hämmastavad panevad jahmatama, imetleb seal eriti aga salong, kohtav ülim imetlus. Aega kaotamata asub Susan tööle. Et tal on kavatsus kunstikooli astuda. Et valmistuda sisseastumiseksamiteks, kirjutab ta end Süssi akadeemiasse, kuhu ta läheb igal hommikul kella kuueks. Süsiakadeemia asub CD saarel paleepulbri ja ohvrevi kaldapealse nurgal, ühe vana maja kolmandal korrusel. Selle asutas endine vana modell isa, siis paljud kunstnikud ja nende seas ka suurimad Lakwoa Kurobee. Molington on sammud üles mööda räpast lagunenud puutreppi, mis viib suurde lagedasse täissuitsetatud saali ateljeesse, mille ainsaks mööbliga on vaid mõned pingid. Süsi juures ei õpetata, seal pole ei õpetajaid ega kedagi, kes parandaks töid. Tasunud igakuise kindla summa saavad õpilased enda käsutusse modelli kuu esimesel kolmel nädalal. Mehe ja neljandal naise. Paik on küllaltki maaliline. Samas majas tegutseb hambaarst, kes on kuulus oma odava honorari. Ta tõmbab hamba välja 20 suu eest ja toore, kuid kiire talitusviisi poolest. Juba kaugelt. Kailt on näha ta suurte tähtedega kuulutus Sabra rahva hambaarst. Sageli juhtub, et patsiendid eksivad ja teevad lahti ateljee ukse. Näinud alasti modelli, kaovad nad nördinult kunstitegijate naljade saatel. Suessi akadeemia kujutab endast rahutus, kollet. Siin rünnatakse, impeeriumi kritiseeritakse kõige tunnustatumaid kunstnikke. Siin käärib tulevik. Iga kunstnik toob siia tulles kaasa uusi motiive mässuks või lootusteks. Juba viis või kuus aastat on siin töötanud noor kodalale Ed val mane. Just sel aastal ta ligineb juba 30-le on ta tööd esimest korda. Salongis väljapandud žürii võttis vastu kaks tema lõuendit nende hulgas ka hispaanlane kitarri mängimas. Mida ülistab diofiil Kodjee. Vaevalt mõni kuu tagasi tuli keegi Claude mane Suissi akadeemiasse. Momendil pole teda enam Pariisis, ta teenib aega Alžeeris. Sussiakadeemias sai too 20 aastane poiss-sõbraks kellelegi Kamil. Pisar on imelisega, kes sündinud Anttillides. Taanile kuuluval sään Toomase saarel asus 1855. aastal Prantsusmaale, et end maalikunstile pühendada. Mis arr ei ole kunagi astuma Suissi akadeemia õpilaseks. Aga pealinnas läbisõidul viibides käib ta seal tihti oma sõpru vaatamas. Paratamatult peab see samm tundma teatud ebamugavust sellest temale, nii uues keskkonnas, mis tohutult erineb eksi joonistuskoolist. Õnneks kohtata sussi juures noormeest, kellele vähemalt tema aktsent ei tundu naljakana oma kandist pärinevat kahekordselt võiduka nimega Achill. Entervjueeri. Algusest peale sõbrustavad nad omavahel. See on imelik mees. Ta on kääbus, pealegi kääbus, kelle peale loodus teda luues on vihane olnud. Tohutu pea kõrge laibaga, kuhu valguvad juuksed vohavast soengust asetsev vormitu laialivalguva kere otsas. Rindkere on nagu sisse litsutud, selg küüru tõttu kühmus. Selle kere külge kuuluvad haprad jäsemed nagu haigrul. Kuid selles moonutatud kehas põleb leegitsev hing. Seda grotesksed kuju täidab tegelikult uhkus. Traagiline tahe hingestab ja kujundab teda ümber. Müts ühe silma peale tõmmatud käsi puusas kepp kui vihmavarimantli all nagu mõõk püüab ta oma väikese kasvu juures võimalikult pikk välja näha. Meeletu ja kangekaelsus soovi tõttu pikeneda võimleb igal hommikul tund aega trapetsil. Välimuselt alandatul ei ole armastust muu kui ainult ilu eriti naise ilu vastu, mis teda kummitab sageli lausa painojalikult haarab. Ta ei väsi seda edasi andmast Sangviinis, söe, joonistustes või õlimaalidel. Tõsi küll, üsna sageli rõvedalt, tehes seda helitades, ümardades ja pehmendades lopsakate puusadega naiselikke vorme nagu sigivuse unistusi. Eksi alambrefektuuriga kaalude ja mõõtude kontrolöri poeg sanist 10 aastat vanem emperör pole sündimisest saadik taotelnud midagi muud kui kuulsust. Nagu seisangi, kuid enne teda õppis ta eksis siberi juures seejärel 1857. aastal. See oli siis burbooni kolledžit. Teises klassis sõitis Pariisi, elab ta sealt viletsalt, ei teagi millest, sest ta ei kuluta päevas üle 10 suu kuid ei loobu oma ideaalist, olles veendunud oma andes ja pealegi pole ta võimeline elama väljaspool unistust, mis teda innustab. Siis anniga võib lõpmatuseni vestelda. Ta veab oma kaaslasel, uuris Rubens itsiani Jordi joone Verona maali teete. Ta heidab omale lakka tagasi ja musketi habet vääristades, räägib õieti, karjub oma meeletust imetlusest kaunite värvide ja sädeleva ihukuningate vastu ühendades veelgi enamuses Ani romantilisi kujutlusi. Kas vastastikune sümpaatia, mida mõlemad otsekohe teineteise suhtes tunnevad, ei ole õigustatud? Küll on nad sarnased, hoolimata kõigest, mis neid võiks lahutada. Kas ei kisu neid mõlemaid kaasa taltsutamatu romantism? Ja kas see saani tegelikult realistlikud alasti kehad ongi nii erinevad interjööri omadest? Küllap on nii ühele kui teisele alasti kehade maalimine üks vabanemisviise. Nii noormehele, keda närib iha naise järele kuid halvab ületamatu võimetus häbelikkuse tõttu kui ka vastassoo poolt hüljatud ja pilgatud kääbusele kelle silmis välgatas hetketi metsik iha. Ainult elakroa suhtes pole see sall ja Entarör ühel nõul. See samm ei tagane oma seisukohast. Telecuaon meister meistrite seas endale olime järjest, on aga täiesti tühi koht. Lihtsalt värvi platserdaja Tin Toretto kõrval. Ümber on tõepoolest liiga terav arvakse seal. Vähehaaval loob see San Suessi akadeemias veel teisigi suhteid. Ta tutvub kena poisi antuangi meega, kellel on peened blondid vurrud, elavad silmad, armastusväärne nägu ja kaunis rüht ning Puerto Ricos pärit hispaanlase Francisco Olivier ikesteeroga, kes tutvustab teda oma sõbrale Psarrale. Mis Arro suurepärane inimene, headus ise kiindub otsekohese Sänni. Ta leiab essani töödes ei puudu originaalsus ja õhutab teda visalt edasi töötama. Lõpptulemusena maalib, sees on kindlasti häid pilte. Tema sõbralikud sõnad peaksid ilmselt Susanile palju kasu tooma. Kui Pariis talle üldse midagi õpetab, siis seda, et heaks kunstnikuks saamiseks tuleb tal kõike algusest peale õppida. Valuliselt kogeb ta, et ta ei tea midagi mitte kõige vähematki. Missugune mõttetus oli eksist ära sõita, loobuda tähistatud teest, mis tema ees avanes. Isal oli õigus. Veidi üle kuu aja ose San Pariisis ja juba räägida oma masendus, hetki ja neid on arvukalt muust kui peatsest tagasipöördumisest omaste juurde ja mingisse kaubandusettevõttesse tööle asumisest. Ma ei tahaks teha nutulaulu neist mõnest reast kirjutab ta neljandal juulil Joseph huule. Kuid ometi pean tunnistama, et mu süda ei rõõmusta veeretanud tasapisi edasi oma tühist elu. Arvasin, et eksist lahkumisega jääb mind haaranud tusatuju must kaugele maha. Maa ainult vahetasin asukohta, kuid tusk jäi mu kannule. Nähes oma sõpra, nii kärmesti lootust kaotamas, hakkame solaar halama. Ta proovib loomimisega taga jäljetult. Oh häda, kurdab Sola. Kirjeldasin Baile. Elu pole enam nagu eksis. Kui olime kaheksateistkümnesed, vabad ja muretud tuleviku pärast. Ta enda olukord pole kaugeltki lõbus. Kuid mitte miski ei karjuv viletsus ei pidevalt raskele haigusseisund ega kindlusetus homse päeva suhtes. Poleks ema läheks sõduriks, miski ei saa häirida rõõmu, mida ta tunneb jälle sesooni nähes. Oh, kuidas tahaks ta sõpra aidata, talle nõu anda. Kuidas sa tahaksid sõber toetuks temale kuidas ta tahaks teda juhtida. Kahjuks ei paista see san sugugi sedamoodi välja, et oleks valmis teda kuulda võtma kibestunud, endaga rahulolematu kergistes olu see samm ainult muutub kärsituks, kuulates solaar lõputuid kõnesid. Kogu see loba teeb ta veelgi okkalisemaks. Sola kergelt, hooldajaliktoon teeb ta tõrkseks. Võib-olla tahab solaad teda lüha otsa võtta. Santorised midagi vaikib või hoidub üldse vestlusest katkestades sellega sõbra jutu valingu või siis äärmisel juhul kõigest tüdinud, läheb ägedaks ja karjub Solale, et ta ei võta midagi kuulda. Solo tahab ühes köites välja anda kolm poeemi. Mitte et ta nendega rahul oleks, oh ei sugugi mitte. Vaid et ta on, nagu ta ise ütleb, väsinud vaikusest. Ta januneb edu järele. Saavutada edu selle sõna kõige materiaalses mõttes on see, mis teda huvitab. Ses rahutus on hoopis teistlaadi, teda ängistavata kunsti seesmised, probleemid, järsku tema ette kerkinud raskuste hulk ja tähtsust teevad ta palavikuliselt erutuvaks ja üpris kergesti ärrituvaks. Solaon sõbras pettunud, kuna selle erutus viita segadusse ja ta ei taipa selle põhjusi. Ta vaatab season'i hämmastus ja kurbusega süüdistab teda tujukuses kange kaelsuses ja mõtlematuses. Ta kurdab Baile, puistab talle pikkades kirjades südant ja valab välja oma viha. See saamile midagi tõestada, lausub ta, on sama, mis veenda Notodaami torne Kadrilli tantsima. Võib-olla ta ütleks jaa, kuid ei liigutaks lillegi, ta on tehtud ühes suures paindumatust ja kõvast tükist. Teda ei painuta miski, temast ei saanud millegagi järeleandmist välja kiskuda. Ta ei taha isegi rääkida, mis ta mõtleb. Ta tunneb õudset hirmu vaidluste ees. Esiteks et rääkimine väsitab. Ja teiseks sellepärast, et ta peaks oma arvamust muutma. Kui vastasel on õigus. Aga muidu parim poiss maa peal. Ja lõpetuseks lisame solaad pahameelega. Lootsin, et aastad toovad temasse mõningaid muutusi kuid leidsin ta samasugusena, nagu ta minust maha jäi. Minu käitumisviis on järelikult üsna lihtne mitte kunagi takistada taga priise, äärmisel juhul ainult vihjamisi talle nõu anda, jääda lootma tema heale loomusele meie sõpruse kestmiseks. Mitte kunagi seada teda olukorda, kus ta on sunnitud su kätt suruma. Ühesõnaga, kustutada täielikult oma mina. Kuid võta teda alati rõõmsalt vastu käia tal külas, ilma teda tüütamata. Jäta tema otsustada meie suhete soojus, et see oleks nii, nagu tema tahab. Ära arva, et meie vahelt on must kass läbi jooksnud. Me oleme ikka väga lähedased teineteisele. Tõepoolest ses Anija solaas õprus pole katkenud. Nende kohtumised on siiski harvemaks jäänud ja üldiselt võib öelda, et nad näevad teineteist õige vähe. Zola oli unistanud suurtest väljasõitudest Pariisi ümbrusse sääni kallastele mis oleksid meenutanud nende vallatuid vemp provintsis. Ta oli unistanud kahekesi koos elamisest vennalikus ühtsuses, kaunid kavatsused, mis hajusid nagu suits tuulde. See alustas küll Sola portreed, kuid töötab selle kallal katkendlikult ainult siis, kui solaad söandab pärast einet tulla ja koputada uksele. Talle näib, et see on ainus hetk taevas, mil nende sõprus võib endale pisikese kohakese leida. Hommikul on kuni kella 11-ni Suisi juures kohe pärast seansi einetata üksi 15. Ooest. Pealelõunal läheb ta töötama juurde, kes on end Pariisis mugavalt sisse seadnud ja aitab teda nõuannetega. Seejärel sööb õhtust ja heidab magama. Ja ongi kõik. Kas seda ma siis lootsingi? Ohkab Sola. Aga Sollaal pole midagi teha, see saan, põgeneb, kaob terveteks päevadeks. Kuid eimiski, ega keegi suuda rahustada saami. Ei Suessi akadeemias soetatud sõbrad. Eda kallis Zola oma nii liigutavalt pealetükkiv armastusega. Ei kavirvil ega ta võluv roosapalgeline 1000-l lohukesega naeratav naine, kes võtab teda südamlikult vastu oma jõukas kodanlikus kodus headuse varjupaigas vill, vill töötab oma äia, see freesi tänava dekoraatori juures. Juuni ja juuli jooksul suureneb ta segaduse nädalast nädalasse. Ta jätkab sussi abilvilli juures joonistamist ja maalimist kuid üha suurema vastikkusega enda ja oma tööde vastu. Isal oli õigus, pintslid purunevad iseenesest seesami kannatamatute sõrmede vahel. Tülpinud ja haiglaselt närviline see samm kolib sõjantiini tänavalt lähedal asuvale emferi tänavale. Ta põgeneb. Ühel päeval kuuleb Sola, et see samm lahkub Pariisist säänet maasi Marcus sisse. Mida öelda? Pole midagi öelda? On meeletu laste niiviisi tusatujust haarata. Sola kehitab väsinud õlgu. Muide, tal endal oleks sel hetkel hädasti toetust vaja. Ta tervis on lõplikult vankuma löönud, magu teeb häda, kopsud pole korras, ta lekib igalt poolt. Igatahes on ta väikese tööotsa saanud. Ta parandab ühe majandusteadlase töid. See omakorda on lubanud teda esitleda kirjanikele ja isegi otsida talle kirjastaja. Võitlus tuleb pikk ja raske. Suudab ta seda jätkata. Kellelt peaks ta neil nõrkushetkel abi ja julgustust otsima? May verisem, nagu see Saungi. Ta on hea elukutset, milleks valmistub. Kas nad siis kõik kolm kapituleeruvad üksteise järel. Arvatagi kirjutan Sola maile. Kuivõrd mind mõjutab teie nõrkus võitluses kui näened kahtlete oma intelligentsist ja peate meid kõiki võimetuks midagi saavutama, küsima endalt, kas vaid uhkusest on mul veel eneseusku ja ma püüdlen selle poole, mida teie peate lootusetuks. Missugused tigedad tuuled küll meie peale puhuvad. Kas selleks oleme võidelnud, et heita meelt võidu eel? Kas peame taganema juba enne, kui oleme edasi läinud? Ütlen teile, teil pole vaprust ja te hävitate ka minu vapruse. Ma ei ole teie moodi maha salanud oma noorust. Ma pole jumalaga öelnud. Kuulsuse unistustele olen ikka veel vankumatu ja samal ajal olen meist kõige viletsam. Kõige suuremas kitsikuses. Üllatus tuleb see samm Marquis siis tagasi ja langeb Solale kaela. Ta veedab temaga koos kuus tundi päevas. Sola tunneb rõõmu, kuid ausalt öeldes mitte ilma rahutuseta. Siis all on püsimatum kui kunagi varem. Mõnikord ta laulab korrutades terve pealelõuna ühte ja sama totrat laulukest. Samas muutub süngeks ja räägib, et tuleb otsekohe eksi tagasi sõita. See mõte lahku temast, ta ei lase end välja paista, kuid see närib teda ja Solale jää midagi märkamata. Nii kui pariisi taevas muutub morniks, läheb süngeks koduigatsusest provintsi järele ja hakkab Torisema tardumuses, vaatab ta oma lõuendit või joonistust, alistub masendusele. Ja temast suureneb hetkeks suikunud metsik iha, jäta sinnapaika pintslid ja ballett ning minna tagasi oma vaiksesse väikelinna, hakata seal poepidajaks ametnikuks ükskõik kelleks, ainult põgeneda, kiskuda endast mõttetu iha põgeneda ja leida rahu. Piinatud Sola püüab kangekaelselt seesami veenda, et tagasiminek eksi oleks lollus. Kui sa talle kirjutad, soovitada maile, kes neil päevil valmistub minema polütehnilise kooli sisseastumiseksamitele. Püüa talle rääkida kõige meeldivamate värvides meie peatsest kohtumisest. See on ainus võimalus teda Pariisi hoida. Kaks korda on see san oma asjad kokku pakkinud. Sola seletused on ta innu peatanud, ta on jälle tööle asunud. Aga kas nii jääb alatiseks? Viimasel korral püüdis Zola seesami kavalusega tagasi hoida. Ta soovitas oma portree uuesti käsile võtta. See saal haaras rõõmuga sellest mõttest kinni. Häda see rõõm, kultus ruttu. Lõuendi ees ei lähe sedaanil miski, nagu talle meeldiks, mitte miski. Vihaselt. Raevukalt maalib ta seda portreed ja teeb siis jälle ümber. Mõnikord sel ajal, kui see sall maalib, Solaboseerib lõpmata kannatlikult tal vait, liikumatu nagu egiptuse sfinks. Koputab keegi tuttavatest uksele. See samm muutub pahuraks, aga töötab oma pintslite ega veel ägedamalt edasi. Kontvõõras kaob. Ei, kindlasti ei saa sellest asja ega saamagi mitte iialgi sellega lõpetada poseerigusolav veel viimane kord. Jääd sellest neetud portrees enam sõnagi, räägitaks kuradile kogu maalikunst. Järgmisel päeval tuleb soola kokku lepitud ajalases Ani juurde poseerima. Viimane sebib vihaselt ringi, tühjendab sahtleid, ajab kõik segi ja loobib oma asju segamini, keset tuba seisvasse avatud kohvrisse. Sõida homme ära, heidab see sansolale. Ja minu portree hüüab salasinu portree tirisin just puruks. Tahtsin täna hommikul teda parandada, aga kuna ta läks ikka hullemaks ja hullemaks, hävitasin ta ja ma sõida ära. Solai ütle midagi, mis mõte oleks veel rääkida? Sõbrad lähevad koos einetama. Rahuneb, lubab jääda. Kuid laon kaotanud usalduse. Kui see ei sõida, sel nädalal sõidab ta järgmisel, nüüd on Sola selles veendunud. Arvan isegi, et ta teeb hästi, kirjutan solaad maile. Tema jaoks on mäng läbi. Kurvalt teeb ta järelduse. Paulil võib olla suure kunstniku anne kuid tal ei ole annet selleks saada. See Sammist ei saa kunagi seesami. Mõni aeg hiljem võtab Lui, kust kaval ilme silmis eksis, vastu kadunud poja. Lui büst on võitnud. Ta õnnitleb ennast, et lubas pojal katsetada selle Pariisi eksperimendiga, mis lõppes, nagu ta oleks ette näinud või õigemini, nagu ta oli seda soovinud. Eks ole, miski pole parem kui hea reaalsuse saun, mis peseb liiga kujutlusvõimelised hinged puhtaks meeletutest unelmatest. Praegu on väga ebatõenäoline pool veel kunagi langeks tagasi neisse lapsikustesse. Ta on paranenud ja hästi paranenud. Ravim oli oivaline, tarvitseb vaid pooli vaadata, et selles veenduda. Tülgastunud Pariisist ja maalikunstist ei näi pool tõepoolest tundvat mingit kibedust oma läbikukkumisest. Kergendustunne, hea meel taasleitud provintsist ema ja mõlema õe rõõm selle üle, ta on jälle nende juures isa, võib-olla liiga rõhutatud rahulolu, täidavate tõuse ja rahuga. Lõpuks on ta samasugune noormees nagu kõik teisedki. Kuulekalt läheb poolse samm isa panka, et alustada seal ärimehe õppeaega. See san töötab suurte arver raamatute taga polügooni tänava kontoris, protsendimäär, aktsiad, dividendid, lühi- ja pikaajalised laenud. Discont arved. Numbrid tantsivad tal silme ees. Kui hoolega taga püüaks end sundida korralikult töötama, ikkagi hajub ta tähelepanu. Ta on tüdinud, ta lõbusus närtsib. Mõnikord vilksatab tal reetlik mälestus Pariisist Suissi akadeemia seansside pilveli juures. Solaiutud ja ta unistused kuulsusest. Ei tea, mida sa praegu teed. Nad lahkusid jahedalt ja pole sestsaadik teineteisele kirjutanud. Way võeti vastu polütehnilisse ja on praegu Pariisis. Vabadel päevadel peaks ta kohtuma Soloaga temaga koos välja minema. Olgu, pole vaja enam sellest mõelda. Sukeldub jälle ohates arve raamatutesse. Aga ta hing ei ole asja juures. Igasugustele ettekäänete puudub see sall büroost ta hulgub ümbruskonnas, peatub maastikupiltide ees, mis on talle alati tuttavad olnud kuid avastab neid iga kord uuesti. Ta tardub paigale, kõik meeled elevil. Nii hindab ta värve ja vorme. Võbises vaatata, kuidas sügistuuled vintsutavad mände ja oliivipuid vaatab valguse taustal kõrguvaid, musti värtna, kujulisi küpressi, tronee punast maad ja kauguses kõigi üle valitsevad õhulist ja kerged õrnast kivist püramiidi. Sään Victorääni mäge, mis olenevalt kellaajast värelev valguses nagu helesinine või roosa portselan. Kui sa seal panka tagasi tuleb. Isa jälgib sõnagi lausumata tulekuid ja minekuid. Näib kitsas polügooni tänav talle jubedalt süngena. Akendest langeb hall valgusallikatele raamatutele hall halli peal. Üksluisus ja rutiin. Elu on kohutav. Vastikkusega lükkab selle, saame endast eemale kõik need nõiaraamatud, millest ta midagi ei taipa. Surnud arvud, surnud oleski elu, mitte midagi, nägev pilk kaugusse suunatud, mõtleb ta tahtmatult rumensi maalidel sädeleva ihule. Ta mõtleb vööri tulistele sõnadele. Kõige vahvam Veneetslane intoreto teoste ees. Loogi maalid, Luxembourgi maalid, salongi, maalid, missugune pidu silmadele. Pliiats väriseb ta sõrmede vahel, selle teravik tõmbab jooni, visandab kitsi. Ah, ei, ei maksa langeda, mõttetu kiusatuse ohvriks. Ei, ei. Pliiats aga liigub iseenesest. Meie kirg on ravimatu, too ütles püha Teresa. 1861. aasta talve jäises Pariisis jätkab 21 aastane poeet idealist sadade Aleksandra liinide kirjutamist, et alistada vormi. Ja tal pole enam mitte midagi. Tal pole raha, leiba ega küttepuid. Sageli on ta sunnitud pandimajja viima oma viimasedki asjad. Tal pole isegi riideid enam, ta elab ainult raasukestest. Ta on haige. Kuid seejuures haigel rohkem moraalselt kui füüsiliselt. Teda teeb haigeks nägemine, kuidas ta kaotab mitte ainult oleviku, vaid ka tulevikku. Siiski ei ole surnud ta nii rängalt piitsutada saanud lootus võita. Pariis. Vaim on valvel ja teeb imet, ütleb ta. Arvan, et maa koguni kasvan kannatustes. Ma näen ja kuulen paremini. Mulle on tekkinud teatud asjade üle otsustamiseks uued tajud, mis mul varem puudusid.