Inimese ellujäämiseks me oleme valmis tegema kõik võimaliku. Aga kui paljukest on seda, mida me teeme ta järele elamise kaitsmiseks kadumise vastu üsna sageli liigutate mälestuste säilitamiseks sõrmegi? Kardan, et ka minul on mõnevõrra süüd selle ees, kellest nüüd päevikuliste märkmete tõhusat ja truud abi omamata valmistun kirjutama. Üht-teist on kindlasti mu mälust juba varisenud ja ma ei oska seda enam üles korjata, et näiteks ei ole ma enam päris kindel, kes sel päeval paistis päike. Kui ma Friedrich trasse ja Untendanud Lindeni nurgale ühte kohvikusse astusin. Jah, pingsamalt meelde tuletades ma veendun siiski, et sel päeval paistis päike. Sügisene madalavõitu läng valgus oli oktoober. Aastal 1944. Kohviku tubasest soojusest leidis uus maailmahulkur midagi, mille pärast tari valmis pärast kohvi joomist. Tänasin õnne sõja kuuendast sügisest hoolimata suudeti siin ruume otse ülisoojad hoida ja palusin endamisi, et õhualarmi sireen. Lasksin raugena silmad korraks kinni minna. Kuigi õndsa unustus riigi väravad olid tol ajal veel mu esijulmalt suletud, pakkus tukkumine siiski pisut kergendust. Sain nagu hetkeks kõrvale hoiduda kõige selle eest, mis mu elus oli juhtunud. Äkijaga elavnesin, avanud jälle silmad, nägin ma valgete laudade vahel ühe naisega kaaslase seltsis ülitutavat kuju. Henrik Visnapuud, vanavõitu pungis, portfell käe otsas, ta vaatas peaaegu tühjas ruumis ringi, kus istet võtta. Tundsin teda nähes mitmel põhjusel rõõmu. Eeskätt küll ta välja pääsemise üle eriti ega seepärast, et ta viibis Saksamaal. Mul olid mingid hämarad, teatab, et suurem osa meie kirjanikest oli sõitnud Rootsi. Viibanud neile nad tulid ja võtsid istet punasel diivanil sama laua ääres, kus ma äsja olin küünarnukkide najal Suigatada püüdnud. Küllap oli mu esimeseks küsimuseks, kus on teised kirjanikud ja kuidas sina siia sattusid. Sõbrad sõitnud Rootsi jätnud ta maha. Nii palju temalt kuulsin, aga rohkem ei ühti. Tahtsin lähemalt kuulda, kuidas see oli juhtunud. Aga kogu lugu jäi mulle tookord segaseks. Olen sellest hiljemgi temaga mitmel puhul juttu teinud, kuid taga järjetult ta kõne võis vahel väga kinni olla. Vaikis ilme täis häda, aga sõna ei tahtnud ega tahtnud tulla. Vaadeldes teda, sellisena, tuli mul mõnigi kord mõte. Seal on sõna sünnitus vaevata. Aga mis see tõeliselt oli? Kui ta mu pärimiste puhul vaikis uuletuksetamas silmis rahutu valusede siis ei olnud tal raskusi sõna ütlemisega väite ütlemata jätmisega. Mõte, et tuleb mahajäetud, on kerge tulema. Kuid raske on see, mida ta enesega kaasa toob. Tundes, et sulle on tehtud ülekohut, kipud kibestatuna süüdistama. Ja siis võib iga sõna mõjude vastu löögina või ta ennast. Ma ei tea, kuidas see oli tema mahajätmisega või kas seda üldse oli. Mullen hiljemeni kõneldud ette jäi sõpradest maha enda süü tõttu. Temaga kannatas selle teadmise all, et teda oli maha jäetud. Kulus palju aega, enne kui ta sellest üle sai. Pärast seda ongi enam mõtet uurida, kuidas ta sõpradest maha jäi. Niipalju siiski näha ta põgenemistee algust. Artur Ratsoni lahkumisest kuuleme, et 20. septembril, mil mõned teised kirjanikud asusid Tallinna sadamasse Rootsi minevale laevale olevat Visnapuu sõitnud veel Keilasse et ära tuua kadunud käevõru, mis ühes teiste asjadega olnud toimetatud sinna väljapoole pommitamise ohtu. Silvia, Enn Visnapuu kirjanduslike huvidega sõber, kes tundis teda juba Eestis ja kes paguluses meie poeeti majanduslikult mitmeti toetas teab Visnapuu mahajäämisest järgmist. Visnapuu sõitnud ühel päeval oma kodust linna et võtta reisipauna mõningaid asju draamateatrisse varjule viidud kohvritest linnas. Ta kuulnud enda halvaks üllatuseks, et sõbrad on juba lahkunud. Samal ajal pidi talle ka selguma, et oli ülim aeg põgenemiseks. Ta kodus olid kohvrid pakku minekuks valmis pandud kuid need jäidki sinna leidnud linnas sõiduvõimaluse võhivõõraste inimeste autol. Ta on võtnud kaasa draamateatrist oma teised vähemolulisi asju sisaldavad kohvrid. Niisugune ülepeakaela lahkumine peaks veetma teda haaranud ärevust uues olukorras, kus sõpradega plaanitsetud ühine sõit oli nurjunud ja kauemaks enam ei võinud jääda. Väljasõit juhusliku autoga Tallinnast aga ei tähendanud veel väljapääsumaalt. Reedel, 22. septembril mil Tallinn oli kaitsetu, langenud punavägede kätte. Läks astad Türner virtsus hanila ühiskauplusse et helistada oma õele, kes teenis Lihula politseis. Kuna tal oli vaja kõnelda Rootsi põgenemise võimalustest, siis häiris teda samas hämaras ruumis istuv üksik mees mingi kahtlasena tunduv mustendav kogu kaabu sügavasti silmil. Mine tea, kes ta on. Kõne äge tuli ajada, olgu siis võõras kass või nuhk. Võõras oli telefonikõnet teraselt pealt kuulanud. Kui Aadee lõpetas, tõusis seni endamisi istunud mees, tutvustas end Henrik Visnapuu. Kas temagi võiks loota võimalusele, milles ta telefonikõnest oli aimu saanud? Tal olevat väga tähtis pääseda Rootsi, kuhu ta käsikirju olevat ette saadetud. Ta sõbrad on ära sõitnud ja tema maha jätnud. Kas kõneles, kuidas seal ei juhtunud? Ei, sellest ei tahtnud rääkida. Sulgudes märgiksin siin, et juba põgenemisel hakkasid meie teed teadmatult teineteisele lähenema, et paguluses pikemaks ajaks hoopis ühtida. Päeval, mil Visnapuu virtsus, otsisin mina väljapääsu võimalust Haapsalus. Hiljem tegime kumbki enda ette oma viimased kodumaised matkad piki Saaremaa rannikut, käies läbi parimatel päevadel külastatud mälestusrohkeid paiku. Asta Türner viisi Visnapuu hanila ühiskauplusest oma tädi lähedal olevasse tallu kuhu sama päeva õhtul ühes Lihula politseinikega jõudis ka Aadeeveedee seltskonnal. Mingit kindlat sõiduvõimalust ei olnud, vaid seda hakati alles järgmisel päeval piki randa otsima. Käinud kõik loodetavad kohad läbi, küsiti õhtult nõutult, mida teha? Ükski paat siit Rootsi enam ei lähe. Asjad laoti veoautole, sõideti Virtsu sadamasse, sealt muhusse ja Saaremaale, kus algas uus võimaluste jaht. Sõit rända pidi teiega iga uue kohaga uue pettumuse. Viimaks jõuti Mustjala koolimajja. See oli Visnapuule vastutusrikas koht. 1913. aastal siin vanavara korjates oli ta sattunud unustamatu tõele. Et heategu käib edasi inimeselt inimesele ja sugupõlvest sugupõlve tõdes seda kui preester Herman haav ei võtnud vanavara korjajaid nende ülalpidamise eest tasu vaid soovitas neil sellist head teha. Teistele. Võib arvata, et osad selle tõekspidamise äratundmise tõttu nimetabki Visnapuu oma mälestustes toda kauget aega üheksama kaunimaks suveks. Nende helgete mälestuste taustal, kuid võõraste ja süngete tõekspidamiste sissetungil elas ta nüüd siin oma musti maid, tunde. Aadee ütleb, et Mustjala koolimajas oli Visnapuu väga lootusetus meeleolus. Kogu seltskonnas tõusis uus muutus. Kui keegi neist tuli mõttele, võite oma nõusse üht saksa piirivalveohvitseri. See näis niivõrd mõistlik ja sümpaatne, et talle julgeti ligineda. Ettepanekuga. Võtku ta oma mootorpaat ja sõitku põgenikega Rootsi kus paatkonta eest juba seisab. Et seda julgete ettepanekut järsult tagasi lükatud, siis võis tõesti teataval määral loota. Ometi nurjus seegi katse, sest ohvitseri autunne nähtavasti ei lubanud oma kaaslasi maha jättest septeerida. Võitnud endas kiusatuse, käsutas ohvitser keelitajad üsna karmilt Jaaga rahule. Saksa miinitraaleritele. Nendega algas kõigile vastumeelne sõit, sest kokku varisevad Saksamaalt ei oodatud head varjupaigamaad. Esialgu nad sinna ei pääsenudki, sest miinitraalerid viisid nad vaid ühest kotist teise. Windows pandi nad maha. Võimaldati elada kuskil Läti saunas. Maad mööda edasi ei pääsenud, sest oldi punavägede poolt ära lõigatud. Lõksust võisid välja viia laevad, kuid neid ei olnud. Küll aga loodeti, et neid tuleb. Aga kas tuleb? Näinud juba nii paljusid lootusi purunevad, ei tahtnud Visnapuu oodata, käed süles. Tal juhtus olema ühe windamis elava Läti ajakirjaniku aadress, ehk on temal mingi hea nõu kutsunud Aadee kaasa. Läks Visnapuulehemeest otsima. Nagu karta võis, oli aga see juba ära sõitnud. Milline oli ta meeleolu, kui nad tulid tagasi mööda kollaste puudealust vaikset kaunist alleed. Kaaslane imestas endamisi, nähestada kummardu, võtja võtvat maast kastaneid ei leppinud ühega, vaid kogus veel teisi ja hoidis neid heldinult peos nagu tähendaksid need Talley Deanis varandus nüüd, mil ta kõik oli kaotanud. Igatahes hakkas kaaslasele silma kui üks täisärasusi. Alles hiljem selgus, et taliWindowi alleelt üles noppinud midagi rohkem kui kastani kuku riimi. Pärast mõnepäevast ootamist saabus sadamasse kaks sõsarlaeva seisid külg külje kõrval kai ääres nautik. Tarmukas tütarlaps oli varakult põgenenud Rootsi kuid tulnud siis sealt veel Eestisse tagasi ühte oma sugulast üle toimetama. See aga ei olnud enam õnnestunud. Ja ta on siis pidanud leppima Saksamaale sõiduga Norn Sterni päradel. Kuna toone ja oli kindel, et ta Saksamaalt pääseb ikkagi Rootsi siis võime mõista Visnapuu soovi üle minna samale laevale. Seal oli ju mingi lootus, millest ka tema võis tahta kinni haarata kuidagi siiski nautikule edasi jäi siis vist sellepärast, et tal oli raske ligi pääseda oma kohvritele, mis lamasid kuskil muu paga seal ning see otsustas ta saatuse. Viimaks alustasid sõsarlaeva teekonda Saksamaale. Kuuendal oktoobril viibis Visnapuu alla laevaruumi sel hetkel mil väljast kostev tume mürtsatus kuulutas halba jõudnud joostes tekile Mägida norsterni torpeteeritama, kiiresti sukelduvad merehauda, oli ajanud enda otsapidi püsti ja nüüd kaduski. Poeedile oli selge kuskil siin läheduses vee all oli vaenlane, kelle eest põgenemas. Kartes sellelt kurja endalegi hakkas nautik manööverdama kuskil kaugemale ka uusi inimesi, meres kostis appihüüdeid. Mida võis Visnapuu tragöödia tunnistajana mõelda. Kas tänas õnne diviivinud norsusternil, millele üleminemiseks ta varem oli tundnud suutungi? Ma olen mitmel korral endamisi küsinud, kas tal oleks õnnestunud sealt eluga välja tulla. Ma ei tea, kui hea ujuja ta oli. Kuid ega isiklik vahvus poleks pidanudki olukorras, kus veemassid täitsid laevaruumid veel enne, kui sealt välja jõutigi. Mulle meenub ühe pääsenu jutustus andes aimu, kuivõrd abitu oldi vastu panema või enda heaks midagi tegema võimsas hukkumiskeerises. Kui palju olenes juhusest ja kuidas oma tahe ning ujumisoskus. See põgenik viibis oma abikaasa ja kahe lapsega mitte laevaruumis vaid ühes ülemises kabiinis, kus tekile viis vaid paariastmeline trepp kiiresti välja süüdistama elukaaslasele, kui laev oli saanud tabamuse Enda süles, poeg, naise käte vahel, tütar Nad ruttasid trepile, kus neid vastu võttis juba märatsev vesi. Murdunud laevalt pühiti naine vees, tütrega merre. Kunagi sisse murdev veemass kandis mehe ühes pinnal hoitava pojaga tagasi laevaruumi paisates ta sealt peadpidi millegi vastu, nii et ta kaotas meelemärkuse. Mis imeda sealt uuesti välja tõi, seda ta ei tea. Tulnud mõistusele nägi ta end vindina enda ümber keereldes, käed kahel pool laiali, vajuvad sügavusse. Et veteriik ümberringi oli võrdlemisi pime, siis sähvatas ellu virgunu peas. Ma olin juba üsna sügavasse vajunud, ärkas ta end päästa, ei olnud kerge keerisest välja jõuda. Minestanud olekus ta ei olnud hinganud, aga nüüd tundis selleks vajadust, kuid teadis, et seda ei tohi suudeta hinge nii kaua kinni pidada, kuni jõuab üles. See oli raske võitlus. Ülal haarasse, perekonna ainus pääsenu ja küllap ka ainus merepõhjast tagasitulija mingist puu nutist kinni. Veekindla randmekellad on raske määrata aja kulgemist sellises olukorras, kuid pääsenu väidab, et kulus tublisti paar-kolm tundi enne, kui nautik ta omapäradele tõmbas. Jälgides reelingud päästetöid, nägi Visnapuu, kuidas tekile tõmmati üks üleni õline naine, kes vett nõrguvate juuste ja riiete tõttu tundus võõrana kuid oli siiski äratuntav. Liigutatuna rutas poeet ja langes talle kaela. See oli tuttav tütarlaps, kes lootis pääseda Rootsi. Kahju, et meie luuletaja õilsad tunded ei ole realiseerunud mõnes väär, siis rõõm inimese pääsemise üle. Hukatusliku laial. Mulle jutustatakse, millise hoolitsusega ta andis paljaks jäänud pääsenule selga vasikanahkse kasuka vist õnd saingi omakasu oli ikka draamateatriski kaasa kahvatut, ohvritest. Kui päästetööd olid lõpetatud, hakati edasi liikuma kohalt, kus sajad põgenikud jäid maha merehauda. Edaspidise teekonna jätkudes vahejuhtumite jõutiku ootan Haafionis. Kus oli ees teisigi elanikke, peamiselt prantslastest sundtöölisi ise küll õnnetud, hakkas uustulnuk Aile silma, teiste viletsus. Sihtisid mõlematele tütarlapsega Berliini et seal üritada sõiduloa saamist Rootsi. Esialgu aga oldi veel Edasis viine menda laagris, kus Visnapuu kirjutas 10. oktoobril oma esimese paguluses loodud luuletuse. Et ta sellega hakkama sai. See tundub mulle veel praegugi otse uskumatu teona. Mina ei suutnud tol ajal midagi kirjutada. Mäletan hästi oma tundeid, kui esmakordselt tuli mõte, et kõigest praegu läbi elatavast võiks kunagi midagi kirjutada. Tõrjusin jõledena tunduva mõtte järsult tagasi. Sest kirjutamine sellest tähendasid kaudselt oma õnnetusest kasu saamist. Pidasin seda nagu pühaduseteotuseks. Ja ma olin ikka täiesti sadulast maha visatud. Aga tema istus päris kindlalt oma p kasvusele edasi. Vaatan talle alt üles imetlusega ja respekteerin teda, seda enam, et peale sisetõkete tata Rodzis kirjutamiseks võimatuid välistingimusigi. Urn. 1954. aasta sügisel, mil mul seisis ees New Yorgist mujale asumine. Tahtsin nii väga teost. Minna vaatama Visnapuuurni. Ma ei olnud seda veel näinud. Mu soovi taga ei olnud pelk uudishimu vaid ma mõtlesin, et see oleks veel omamoodi külastuseks tema juurde tulekuks pärast ta surma. Teda ta eluajal vaatamas käies oli vaikimine mõnigi kord meid sidunud. Küllap ta ühendaks meid nüüdki. Ma ei saa öelda, et õnneks tuli siiski päev, mis mind sinna viis. Ei õnnetuseks tuli kurb päev. Jätsime temaga jumalaga ja otsustasime siis Visnapuule tere öelda. Aga kust me ta leiame? Meie otsimise peale tuleb mingi ukse tagant esile musta riietatud mees. Silmadki on Talsiitika karva. Tundub nagu mingi teise maailmaametnik. Avaldame talle oma soovi täht-tähelt, ütleme talle otsitava nime surnud sel ja sel ajal. Kas tõesti juba nii ammu rohkem kui viie aasta eest. Märkinud andmeplokknooti tõmbub ametnik oma salapärase ukse varju. Teda tagasi oodates tuleb imelik mõte, väike kartus. Nagu võiksite vastuseks olla eitav pearaputus otsitavat ei ole. Varsti on ametnik tagasi, noogutab kutsuvalt. See tähendanuks nagu Visnapuu allesolekut kogeda ärevust, ainulaadse kohtumise ees. Sisenenud musta rüüdise ametniku kannul satume täiesti teise maailma surnute riiki, kus valitsev sügav hämarus ei saa siiski pimeduseks muutuda, sest kuski kumab varjatud valgust. Mis mõjub pigemini tontlikult kui julgustavalt. Möödume seintest, mis põrandast laeni täisklaaside taga oma Orbades valvavaid mitmekujulise urne. Mõnes nišis seisab urni najal fotosid. Teises paistab ilupakendis pakikesi. Meie ruttame edasi, meil ei ole aega, köikesin hämaruses viirastuvat pilguga haarata. Palju käänakuid, trepiastmeid puhuti üles puhuti alla nagu tõeline labürint, kus äkki tuleb ängistav mõte. Et käsid pääsebki enam välja. Mida kardad, see ei ole eksimine, vaid tagasitee puudumine. Hullud ja võõrad mõtted tõepoolest. Küllap need on siis selle nagu ebamaise miljöö sisendatud. Nende jätkuks mõlgutad veelgi. Või võetakse sind täna veel külalisena, keda lubatakse ellu tagasi minna. Viimaks on eelkõndiv musta ametimees seisma jäänud, ootab meid järele, oleme päraldada. Pilk ruttab õhinal teda otsima. Ühe servaga vastu nurka hoidudes on ta miniatuurne kodu. Klaasuks meenutab kaariat kiriku akent. Selle taga seisab vasekarva kastike Henrik Visnapuu nime ja sünni ning surma daatumise ukse kõrval tillukeses faasis on taevakarva kimbukene kunstlikke lilli mida siia fantaasia abil võiks pidada meelespealilleks. Need on elutud nagu kõik siin kuid mitte surnud. Sest nad on, mis nad peavad olema. Haual olen ma vanemate kõrval väikesest peast Belvitanud aga ma ei tea, kes seda urni ees üldse tehakse. See oleks ju väga ülendav. Aga ma ei tunne selleks mingit kutsumust. Ometi seisame seal tühja hingega ja mul on omad mõtted ja meeleolu. Kustunuks ta elu kodumaal siis, kui see oli veel vaba. Selles oleks midagi kohutavalt lõplikku surnud ja maha maetud. Aga nüüd seisab tal midagi veel ees. Tan ootel ühese elavatega. Ma näen päeva, millise kästikesid seina vastu võetakse ja välja viiakse. Kantakse päikesepaiste ja tuule kätte sellega, et millest iga maha maetud, igavesti eraldatud. Teda aga ootab ees ühinemine. Ja kõik see, mida need seal äratavad on värssidesse kätketud luuletaja vaimule uueks edasi elamiseks. Siuru linnuajad on möödas kuid fööniks alles ootab oma suurt päeva.