Algab saade, kuidas kütt, nõnda koer, kuidas püssi, nõnda pauk, milles kuulete tänapäeval kasutusel olevaid rahvajutte jahist ja metsloomadest. Nendes räägitakse viperusteta jahil headest ja halbadest jahikoertest, püssi nõidumisest, salaküttidest, ninapidi vedamistest, hundi ja rebasejahist ning mitmesugustest ebatavalistest juhtumustest seoses jahi- ja metsloomadega. Juttudega põhjuseks on tegeliku elu sündmused. Kuid selleks, et jutt huvitavam saaks, on mõni jutustaja ilusamaid kohti esile tõstnud mõni aga teiste Tügamiseks üht-teist omalt poolt juurde pannud. Juttudel kuuldud paljudelt jahimeestelt ja metsavalvetöötajatelt. Jutte esitavad näitlejad Voldemar Panso, Endel Pärn, Karl Kalkun ja Leo Martin. Ühe metsavahinimi oli kool, see rääkis Roela, parun, lipart oli tellinud metsavahil Koovi lindu, laske Metsavaht saanud ka kovi linnu toonud mõisa koka kätte, ta härrale ära praadi. Ok, öelnud mis, härra Le, see kulub meile omale igeme pista. Mine vaata, saad mõne varese laske, see saab käitada küll. Metsavaht läinud, lasknud varesekokk praadinud, ära, öelnud, et siin on teile teie tellitud Koovilinud vana näsinud way järanud, seda varrest lihatükkike teises suuservas, teise pole jagu saanud. Öelnud kokale saa, ütleb metsavahile ta seda kovi lindu enam ei lase. Hoovilind ei kõlba süüa, härra ei taha seda koogili. Lahu metsavaht sattunud hundipesa peale ja hävitanud vanahundi ühes viie kutsikaga. Ta lõikas huntidel kõrvad ära ja viis liigvalla mõisnikule näha. Tol ajal maksti ühe hundi kõrva eest kolm rubla ja esialgu sai metsavaht ühtekokku 30 rubla. Mõisnik võttis käärid ja lõikas kõrvad pooleks ning viskas need aknast välja. Kui Metsavas hakkas ära minema, läks ta akna alt läbi ja korjas poolikud kõrvad ära. Ja nädala pärast tuli metsavad jälle tagasi. Jääte ei jälle kuus paari hundi kõrvu. Mõisnikule ei olnud jälle muud midagi teha, kui kõrvad jälle välja maksta. Päästeoli metsavad kõrtsis juua täis peaga välja, rääkinud, et ta oli kõrvad ära korjanud ja kodus kokku liiminud. Samuti Kiidlaste oma 30 rublaga, mis ta teistkordselt oli saanud. Kui minu ei loo Villem noormees olnud pidanud saare krahh Alliku metskonnas jahti. Vanaisa olnud ka üks jahiloomade ajaja jahtunud ka lõbus ja huvitav. Pealegi lasknud krahvigale ajajale väikese tasu maksta ja kui tuju heaga suurema tasu. Halliku metskonnas ei ole jaht eriti õnnestunud. Jahisaagiks olnud mõni jänes ja üks emapõder. Peale jahti kogunud kõik mehed tapetud põdra ümber. Metsavaht olnud kodukstree ja kaks hobust hobuse taga ajanud püsti, kui põder ree peale tõstetud, kartnud tapetud looma ja tulnud vere lõhn. Viimaks seotud hobustel, silmad kinni ja põder viidud, metsavahi õuekülamehed seisnud õues. Näed söönud ja joonud rehe all valge linadega kaetud laua taga. Teiste külameeste hulgas olnud ka Hansu Toomas. Toomas olnud tublidaat. Aga olnud terve eluaja omas kodus elanud, ei ole tulnud ühtegi kommetega tahtnudki tunda, ka ütelnud Toomas igaühele sina. Eks Toomas läinudki tapetud põdra juurde ja tõmmanud oma naha küljest kaks peotäit karvu ja tahtnud veelgi võtta. Aga saare krahh näinud ära ja karjunud, sina vanamees kisuks paljaks, silmapilk käsib sealt juurest minema. Päss, kes endat vastanud toomas, see jääb seda karva veel küllalt. Mina tahtsin kodu naistele näha viia, aga ma ei võta ka siis enam vastanud toomas rahuga toonud metsavahi pöörusest kiili otsas, kõva leivakoti, istunud trepikivi peale ja hakanud taskust nuga otsima. Aga metsaks noor uhke mees ei ole Roomast veel rahu jätnud, riielnud, joonud, pahane toomas, olevat härrade ees rumal olnud ja kõik. Toomas ei olevat riidlemist pahaks pannud ega solvunud, vaid võtnud kotist suure koorelise kartuli piirake välja lõikanud piiraga küljest lihatüki. Ja just sel ajal, kui metsaseks kõige kõvemini pahandanud, pistnud Toomastele piiraka pihku ja ütelnud. Metsa, saaks mulle. Metsasaksa loonud inetu, jätnud riidlemise kohe järele piirakaga viinud metsavahikööki, tüdrukute käte kui poisid, hiljem ka kööki läinud allult tüdrukud ka vanaisale maitsta. Toomasel olnud tõega hea piire. Meie saunas õlid kurtlis Peeter ja Ann siis rääkisi väed, et näevad minnes metsavahelist teed, ann pistan, täkistab Puma, kuda jalad võtan ise karginud täiest kõrist. Karu, karu kas sa ei näe Peeter Mahdintsis ringi kraavist roninud pruunikasmust suures Arvidega päss, kes anne Pelokas ja keda Ann karust pidas? Ann pelund mind alt, õlg mittu, päi vaigi siruli maas. ETV kaitsitanud, et meie nägi sarvide karu. Hiidlased leiden, siili ei ole tunden, metsloom on ühitud põlluotsa Madsed mat saava targa peaga njees veereta viis üles köhmustule. Mats vaated, vaatend, balleti atendon, tasakkias, Kulluion, ta õuenool või järve Reinu karu. Aga vanatoidet ise pole ta kabu nimete. Kihnu mees käinud Arv hobusega suurel maal. Lail hobusega, kord suurele maale hakkab tagasi tulema. Unt hobuse kõrvas. Mees annab hobused iitsa, aga hunt on sama nobe. Kuupaistel olnud just täiskuu aeg. Mees suure kisaga jookseb kodutuba, tulge välja, lööge hunt maha, kõik jooksvad välla, otsitakse hunti, hunti kuskil emaks, tuli välja, et see oli hobusevari. Praegu öeldakse sa nagu Kihnu hunt, tuled hobuse kõrvas suurelt maalt ära. Lugu juhtus tollel ajal, kui anti välja pileteid kõbistaja mõtsa luba käsitsi rohtu kitkuda. Olin siis üheksaaastane. Isa niitis põllul ristikheina, mina muidugi abilisena hoidsin vikati luisku. Korraga tormas metsast lagedale salk, on naisi ja tulevad kiiresti minu isa suunas, ise kätega kangesti vehkides ja seletades ligidale jõudes kõige agara naistest hakkas isale seletama, et boamadu olevat metsas. Nemad künnavad metsalagendiku ääres heinalagendiku keskel olnud üks kase põõsas, mis olid kännu võsast kasvanud seal ligidal kitkudes hakanud põõsas kole käed siin ja sisi ja boamadu pistnud oma pea sealt põõsast välja. Naised viskavad oma heinakotid maha ja põgenesid metsast välja. Alul lõi uskunud naiste juttu, aga naiste hulgast kõige julgemad ja kangemad kinnitasid, et nad oma silmaga kõik olid seda näinud ja kõik kohkunud nägudega olid siis arvaski sa asja tõsise olevat. Pealegi rändas sellel ajal ringi haagelbeki loomaaed ja võis ju võimalik olla, et mõni madu säält ära põgenes. Isa, siis läks nurmest koju ja tõi välja oma tulelukuga otsast laetava Tammasker raudade kaprizzi. Kas ta seda ka hõbekuuliga laadis, seda ma enam ei mäleta. Aga kui siis naistekarjaga koha peale läksime ja naistest keegi ei julgenud täpset kohta näitama minna, siis panin tähele, et isalika käed natukene värisesid küll. Viimaks leidus üks julgem naine, kes tuli lagendiku servani ja säält näitas seda põõsast, kus pidi boamadu olema. Ise aga lippas teiste naiste juurde tagasi, kes kõik põnevusega võsa taga vaatasid, kuidas isasele rooma jaga võitleb. Noh, isa tõmbas mõlemad püssilukud vinna ja hakkas tasapõõsa poole hiilima. Mina läksin soe julguse isa järel ja pigistasin vikati luisu kõvasti pihku. Et kui isal kuidagi kehvalt läheb, küll siis luisuga maole kuklasse virutan. Isa jõudis paarispõõsa ligidale. Mina muidugi enam edasi ei läinud. Isa lükkas püssiraudadega natuke kasepõõsast laiali ja järsku tuldi mao noolias, hallikirja pea põõsast nähtavale ja tegi sosinal häält ja tõmbus jälle kohe tagasi. Isa hakkas peale naerma, tuli põõsas natuke kaugemale, kutsus naised omale lähemale ja seletas, et põõsas pole ühtegi madu. Vaat seal on rukkiräägupesa ja rukkirääk haudub oma mune. Kui vaenlane ligineb, siis teeb ta hirmsat vidinat ja sosinad ja ajab suled kohe vile, et vaenlast minema hirmutada. Nii lõppeski tookordne boamaojaht. Isa käskis naistel põõsast kaugemalt mööduda, et muidu pideva segamise tõttu või ta pesa maha jätta. See on tõestisündinud lugu. Ükskord varahommikul oli see bokanen, oli meil metsavaht, see oli läinud oma heinakuhja ära tuuma ja tuleb tagasi metsast ähmi täis isenõust valged kokk karu meie siis küsima, kus magab kuhja sees, karm paistab siis Tooming, aga sa tead küll, toomingad võtsime koera, tal oli siis pollar ja püssid ja seljakoti toomingas panivelt äriga, mütsi pähe, et metsamajandi direktor ja tehkun põdranahkkuhja alla torgatud. Et niisugune asi saime siis sinna ligemale ja bokanenet kokk karu kukub kuhjas. Me olime alguses julged poisid, aga vaata, mis kest asja polnud küll näinud. Toominga koeral oli saba jalgade vahel ja kuhja serval, tume karv liigub, kui see loom seal hingab. Mina vahtisin, et mis toomingas nüüd teeb. Toomingas vahtis minu pooled kaka-kaka rooja vist. Äkitselt vahime. Polli ajab üht looma taga, oli kuhja serva alt välja hiilinud kährikkoer teine välja, ei tuld. Mina Grow sel turjast kinni, kotisuu lahti ja torkasin koti. Tai liigutanudki, magas ja oli uimane. Läksime siis tagasi ja ärkas, ülescottiskus hakkas trampima viisil raamatupidamise naiste tuppa. Küsisin, kas koera tahate näha? Tahame. Kui sai sealt lahti kotist, siis naised olid kõik laua peal, katsuvad, saad minema oma koeraga. Kes Elaid, mis asub Muhu ja suuremoa vahel Virtsu väinas on iga kevadel jää lagunemisaeg muust maast lahutatud. Ei Soa sealt Muumusega suurele Muaali algsega paadiga minna. See on vahel väga harva, kui mõni katsub minna. Ühe korra on juba 50, aga ma arvan, et rohkem kui aasta tagasi kevade jää lagunemise aega. Part üks mõrramees kis, kes püüdmas Holly näid kevadel jäätüki peal suure maa poolt, üht must asju. Sol magus nagu pott, Tügapolev, kipun kuhingi. Alammart mõtteemissioon üks tükk varandust, meri kuskilt minema tassinud. Oota läheb oata. Lükanud paadi sisse läinud musta asja pooles õudes jäätükkide vaheldumisi aarest olin juba suurem jagu sulanud. Ise mõtelnud tänama Soa ühe, aga no nodi, kus mina selle pani pisikese kambri voodi all paigale, muud kohta muult põle. Vaieras merest leitud asi läinud juba musta juurde paadiga ega pole aru saanud midagit jaka ligidalt varandust vaatama. Ellips tüüpanud jäätükist vanu mardi juurde, Boati. Mis nüüd tiha, mart katsun hunti paadist välja saada, hunt on mardi lambaid ja tahtnud lavale tulla. Oli aga siis piaade ütelnud mart hundile ja hunt Kõsutampuaadi eesotsas nunna samma, nagu merel, jäätüki peal vagusi ja kabeli kipp, pungid. Ja Marta kampaadiga, kes laiu poole tagasi sõudma ühes hundiga, kes mardil paadis volli, huntlejaid, margil Uiest hambaid ja ähvardan kallal tulla niipea kui Mart, kes laiu või Muhu poole puhadiga katsun sõuda. Pagan võtaks veel süü marte katsus õuda, suurem oaas on lääne moa poole. Nüüd on ult vagusi, puhatis sõudma tüki maad suuremoa poole, ikka hunt, tolm vagusi paati, siga pole kipu kuhugi. Ana Mart mõtten, see kuri loom kannatab paadiga sõudmist küll Kaspaninanud heligid jaa, kadu uuesti tagurpidi, kes laiu poole sõudma, hunt ülestava mardi kallale. Et hulluga, mis ajas ära, tahab puhatis murda. Et surmahirmus Piaasida sõuaga suuremoa poole edasi vana alliga kuni randa välja, et kas lõhub vaate ära. Ja niipea, kui Mart jõun hundiga Jaare suure moa poole hüppab paadist välja Sõrki metsa poole, ilma tuleks vana marti sõiduies, tänan korra. Ja olnud metsa varsti kadunud. Viimaks pole margil muud üle jäänud kui läinud tühja paadiga suuremuajeerest kes laidu tagasi ilma kõigest sellest varast dist merel jäätükil rannast nägi. Kui ma veel noor mees hollija Kesselaidus elasi, siis öeldi ikka küüdo nagu Mart Unti ilmud korra tänakski. Muuhulgas on ka kõik minu venda kui veendub ta tõesti. Kui mina kuulsin seda juttu ka siin, siis õige ruutu. Ära ta koera. Pauka Paavo siin ja ta. Arvas hoogsa. Siis, kui see nii on, sest otse Ees. Meeksi metskonnas olete käinud või? Tartu pool teed, oli siin Räpina ja Mehikoorma tee juures, kus metskonna tee suure teele läheb, seal oli hundiauk Võrumaakeeli soe haud ja seal oli siis hundiauk mägi ja muidugi kuiv oli seal ja tehtud auk ja pandi peenikesed latid arvast peale ja õled sinna, et midagi aimata ei ole hundil ja õlgede pere üks part tapetud ja pandud sinna pääle, et hunt nüüd näeb, et parts seal ja näeb seda ja läheb võtma ja, ja kukub sisse hopsti. Ja hommikul siis tulevad ja juba eemalt vaadeldava et õled on püst, siis on hunt, on seis saava juurde ja üks vanaeit seal tundi auku ja kallime aeda minu vallaseid Meestel sületäis, kes suus hunniku siia ajas ja ma vaatasin, et üks part on siin, läksin parti ära võtma. See on metsavahi Aadu jahilugu tema vanaema sünnikohaks olnud välja vahitalu tindisaares Albu vallas. Koht olnud ümbritsetud suurtest metsadest, milles elutsenud palju hunte ja ka palju karusid. Vanaema isa olnud jutustanud jutte kõrvenurga, aasema metsava headust. Metsavaht läinud kord kevadisel õhtul metsise mängu metsa jõudes, korjanud endale tõrvikuid männikände tule tegemiseks. Metsisemänguni olnud veel natuke aega. Ado murdnud, siis männioksi pea alla panemiseks ja heitnud Loitva tule äärde pikali ning ka uinunud veidi. Äkki tundnud läbi une, et nagu ollus koera külmkool teda puudutanud näo vastu unest virgudes kohendanud Aado kustuvad, lõket vis, uue hooga põlema hakanud ja pikutanud edasi. Unemees vajutanud jälle ta silmad kinni. Uuesti ärgates leidnud, et tuli olnud samas kustumis hoos kui mees varem leidnud. Aimanud, et siin käibki kihingeline kustutamas. Ta olnud kuulnud, et hallivati mehed, hundid oskavad tuld kustutada. Küllap siin on tegemist sarnase elukaga. Adu, õhutanud kolmandat korda lõke põlema ja seadnud oma palitu nii tule äärde kui magaksi inimene sel ajal ise võtnud ta haavlilaengu püssist välja ja pannud Tiina kuuli sisse läinud siis tulest mõne sammu kaugusel oleva jämeda puuda ja jäänud ootama, mis nüüd tuleb. Polnud tarviski kaua oodata, kui juba au ehitulnudki Sylvandu jõe poolt tule juurde jõudes raputanud hunt oma karvade täie vett selle peale, mis jäänud päris pimedaks. Vunki ise karganud palitu kraes mäe juurest hammastega kinni, arvates, et Meesavad magab palitu all. Adoaga sel silmapilgul andnud kina Jurrakaga püssist hundile otsaette. Ligi tulles olnud hunt surnud, kuid löönud oma hambad nii kõvasti palitu kraesse, et tulnud lõigata krae pealt ära. Sellel hommikul ei tulnud metsisejahist midagi välja. Metsavaht võtnud hundi naha seljast maha ja hakanud kodu poole kõmpima. Teed lühendades läinud mees otse paksust metsast läbi. Kuulnud ta mõminat, mille põhjustajaks olnud karvu kis peaga sipelgapesas Aadu, mõtelnud viivu, riputanud siis hundinahapuule ja roninud lähedase suure ning paksu kuuse otsa, et seal karu vihaseks ajada ja siis märki lasta. Rohkem kui metsisemäng oleks andnud pannud juba koolirauda ringi vaadates näinud karu lähedal põõsa all suurt võsavillemid lamavat, kes jälginud ka karu. Aadu ei otsustanud kumbagi lasta. Sest aega olevat vaatavad, mis sellest naljast välja tuleb. Hunt löönud juba sabaga vastu maad mats ühele poole ja teisele poole järsku hüpanud, kui kuul karu jalgade vahel läbi selle kõrist kinni lüües oma tagumised jalad karu kubemesse. Karu ehmatanud ja röögatanud, karganud mõne sammu tagasi ja kukkunud küljeli hunt kogu aja tema küljes rippumas. Kui karu enam ei liigutanud, jooksnud hunt jälle põõsa taha kasukas auranud ja suitsenud raske töö tagajärjel. Kui hunt puhanud tulnud ka teine hunt sinna. Siis läinud kahekesi karu kaema. Alguses käinud suured ringid ümber karu, minnes järjest lähemale ning lõpus julgenud nuusutadagi Untuurisenud karu kõrva sisse hüpanud, aga jälle kähku eemale. Et karu ikka ei liigutanud. Kadunud huntide argus. Aadu, mõtelnud puu otsas. Anna samana kajal ja rikkuda lase, need on minu jaagu põmmutanud siidi istuvale teisele hundile kuuli kerre. See kukkunud karu juurde pikali, teine aga jooksnud metsa. Metsa vaht, võtnud loomade nahad seljast ära, riputanud karuliha puu otsa, toonud siis kodust hobude ja vedanud rohke jahisaagi koju. Üks Mustla külameestest, hüüdnimega priistab, oli omaette kange jahimees. Ega ta iga kord jänest küll kätte saanud, kuid pauk pidi aus olema. Jahil käis ta ikka oma ümber tehtud püssiga, selleks saagis vanal vintpüssil otsast tüki maha ja puuris rauaaugu suuremaks, niipidi püssi olema, hea kaenlasse võtta ja hõlma alla panna. Sellega sai lasta nagu suurtükiga, jänesel oli kohe teine minek. Kord metsas jahil olles kargab jänes põõsastikku, stalli pistab jooksu. Oot, ma põrutan talle, ütleb, riistab ja samas kostabki kõva kärakas kuuseladvast langevat laskmisest oksad alla, kuna kuusk ise kõigub kahele poole. Jänesest paistavad aga päkad veel. Eemalt riista hakkab põõsastikust jänest otsima, oksi kõrvale lükates ja kirudes, et ta peab ju olema, kui komistab ja kukub. Aga samas põõsas oligi teine jänes peidus, kes ehmudes üles hüppab ja otsekohe riistavili selga priistan, karjub pikali olles teistele, et lasta ometigi see elukas maha, muidu tapab see tema ära. Mis seal ikka enam oodata oli, tehti pauk ära, mille peale riista nagu tõsteti püsti, priistan, raputab ennast ja kirub. Oli see küll kurja vaimu elajas ära tahtis tappa. Küüned surus läbi palitu sisse, riietel praegu kriimustustest kipitavad. Teised aga tänasid õnne, et nad priistavi maha ei lasknud. Ka jänes tänase õnneliku pääsemise eest. Olen kuulnud jahimeestelt, kes omi koeri kiidavad, et ajavad ulukid mõni tund või isegi kuni viis tundi. Minu koer avastu siiamaani ükski koer ei ole saanud. Läksin mineva aasta tedrejahti ja võtsin koeraga kaasa. Oli koer. Kui lindu haistis, siis enne ära ei tulnud, kui pidin linnu maha laskma. Olin lasknud juba normi täis ning hakkasin koju minema. Aga koera heitule? Mõtlesin, et susi on ära söönud. Järgmisele aastal läksin samasse kohta ja, ja näen koera luukerepäevaga valgeks pleekinud. See ei saab üks jalg üleval nina linnu suunas ja ootab, et keegi laseks linnu maha. Vaat see oli koer. Mõni mees usub kõike, tuleb aga ilusti rääkida. Eeter, tule siia. Kas sa usud, et jänes sõi põtra? Ju su? Aga vaat on. Põder oli lastu, soolikat jäid maha ja tema käis sinna neid söömas. Mehise nägime kui juure läksime, jälgedest oli näha. Naljaga ja lumega ei saanud muud kätte. Aga räägime nüüd, et põder sõi jänest. Peeter, kas sa tead, et põder sööb jänest? Meesi otse on põder, on taimetoitlane. Mina olen näinud, põder jooksis jänesele järele, lõi jalaga maha ja. Ükskord oli jälle nii. Siga suri paugu hirmu kätte. Kolm siga saime korraga, ühel ei olnud miskit viga, verd ka ei olnud, kõik uskusid, kelle see asi saluudiga lasti, kolm siga korraga kahelt poolt. Ja üks näe, suri paugu, hirmu käte pärast. Mahavõtjat nägime küll, et oli silmast sisse läinud, aga ei rääkinud välja. Jahimehed raputavad tubakat kivi peale jänes tunneb tubaka lõhna. Talle meeldib tubakale nagu kassile palderjan. Jänes läheb tubakat nuusutama, see paneb aevastama. Siis jänes hakkab pead vastu kivid, aga ma. Nii kaua, kui on uimane ja jahimehel kerge teda kätte saada, võta kinni, pane kotti ja vii koju. Üks jutt on jälle niisugune. Üks jahimees küsib teise käest. Kas sinu koju riba võtab ka. Ütleb Eda, võta miski noor veel. Aga kas sinu oma võtab? Küsib ise teise käest. Töö kohe täna hommikul võttis kaks Kano. Teine jutt on nii, et üks jahimees kiidab teisele head, kus mul on hea koer, kuulab hästi sõna. Noh, nii kuigi äratan, kas tuled siia või jäi siis nii ta ka teeb, kas tuleb või ei. Rätsep, Mart ja sepa Mart, läinud kordaane jahile. Neil oli siin Sõmeru Karja tänavamäel Väike-jahionni valvanud, seal unise öö läbi olnud juba hommikupoole ööd kui sepa Mart öeld. Valva, sa matukastan, õige vähe keeranud, siis keras ja noorsand nagu maavärisemine. Rätsep, Mart, vaadanud Ani lendab last selle maha. Ei, sepa mart, kuule midagi. Natukese aja pärast vaatab, rebane, tuleb last sellega maha. Seppa Mart Nurskabica. Vääratantsis Seppa Mardi ja öelda. Näe, ma lasksin Jubane ja rebase maha. Ei, sina diamillestki. Siis sepa amorti, imestunud, kuidas ometi nii vaikselt lasksid, et ma ei kuulnud. Eelmeeleolu suure kahe rauaga, mis kord ka üht ilusat pauku kuulda. Topin mõlema raua otsast otsani rohud täis ja läinud õue peale laskma. Heinamaa peal söönud parajasti suur ilus hobune. Ei, kui see ilmatuma. Mõlemad püssirauad kahekorra ja tappis noore hobuse ära. Mees läinud ise tuppa, ööl lõppes siis lõpes hobune. Aga larakas oli ja. Mina olin varem kirglik rebasekütt. Ostsin laadalt vana hobuse, kroonu viisin metsanahas, sain hobuse raha tagasi. Korjus jäi rebaste söödaks. Käisin siis kuuvalgetel öödel sealt rebaseid küttimas. Ühel varasel talvehommikul tulid mulle külla kaks kuulsat naaberküti. No läheme siis metsa poole. Mina ja ott jala ja Eduaardil superfosfaadikotid sukkade ümber ja suured kotad otsas, et jalad ei külmetaks ja suured ja laiad omatehtud suusad alla. Tema oli tavaliselt etteajaja ja oli juhuseid, kui ta sügava lumega ajas rebased kangeks. Noja. Läksime siis kolmekesi esiti hobuse raipe juurest läbi, et näha värskeid jälgi hobuse raipe juurest leidsimegi hundi jäljed. Et aga öösel oli natuke tuiskand, ei olnud võimalik jälgi pidi ajada jälgedes und viis rappa. Eedi ütles meile, minge teie ette ja mina lähen ajama. Läksime siis kvartali sihile ja astasin otti kui jahikülalise sarnasele veksli kohale, kust oli arvata, et hunt võib tulla? Ise valisin endale vähem tähtsama koha. Olime umbes pool tundi oodanud, kui läänet ott tuleb sihti mööda joostes minu poole. Ise näitab ikka käega metsa suunas jõudis minuni iseemees, näost valge ja vaevu kogeleb, et hunt tulnud temale otse peale. Tema pole julgenud lastasest üheraudne püssi hunt märganud teda ja loratanud ja teinud sahka ja läinud nurga all metsa tagasi. Läksime siis sündmuspaigale ja olidki hundi jäljed, kes oli kütile liginenud sirgjoones 10 meetrini ja siis järsku haagiga kõrvale põiganud. Saabus ka Eduard kohale ja hakkas kohe siunama, mis sa tuled ja tibu, sul pole õiget hundi püssi minut rinnutsi kokku ja hüüdnud küllap õigel ajal appi oleks tulnud. Külamehed olid oos ja läksid salapõdrajahti pidama. See oli 70 aastat tagasi. Otsast laetavad, püssid olid. Kõvad. Jahimehed olid. Üksiktalu oli metsa sees. Mehed läksid talusse sisse. Peremees Otter võtab mehed lahkesti vastu ja annab neile süüa. Mehed panevad püssid kotta. Peremees mõtleb, et teen neile õige ühe tembu läbi ja võta püssidel tropid otsast ära ja kallab haavlid välja. Mehed saavad söönud. Peremees ütleb laskeaja pealt kukk maha. Kõige kallem tahab kokke maha lasta. Aga ei saa. Kokk laulab elasi. Ka teine mees ei saa kuke maha lasta. Sellest päevast peale. On Otter, nõid. Mehed hakkasid püsse suitsetama. Nõiduse vastu. Kadakasuitsus suitsetati püsse. Kaks lõi, ta oli. Mõlemad olid krutsku. Seda küll tean, et koeral lasknud mehe maha. See oli lihtsalt niimoodi juhtunud, et pani püssi põõsa peale ja kuked olid jäänud üles. Koer hüppas sealt põõsast läbi ja püssirihm jäi talle kaela ja keeras selle trikli üles ja lasi mehe maha. Ma ei tea, kus see jutt on, mul kuuldud. Kuu parve ligidale lainuvat neli salaküti põdrajahti. Põder pidavat igal õhtul luha peale välja sööma. Käima lähevad mehed ja passivad. Kuu paistab küll, kuid luhal tihe udu. Korraga udust kostab kahtlast puristamisti astumisegaja. Neljas mees, kes kõige ligemal, näeb läbi udupuder, sööb valged jalad ilusti paistavad. Mees sihib ja tulistab ja põder kukub Bransattudes. Küli lähevad mehed ligemale ja kui kuupaistel haljad kabjarauad laikisid, oli laskja sülitanud, et oh sa vana kurradi vanaema, asi vaikiti maha ja hobuse hind maksti parvevahile kinni. Ja tulud. Saak imet lata ei. Hästi läbikäinu jalga need sina mis nähtud jälle. Jahipaun. Mees ei tee ja mötlesin Mik juppe. Jutt on ise alguse saanud, peaaegu 100 aastat tagasi elas iva talus peremees Juhan, kes rääkis poolikut juttu, kellel õiget tuuma ei olnud. Üks jutt liikus rahva seas siiaajani. Ja selle Juhani järeltulijaid hüütakse veel praegu sabata Juhani poisteks. Jutt ise on järgmine. Juhanil olnud vilets hobune, see surnud ära viinud metsa. Karu hakanud ka söömas käima. Juhan mõtelnud, kuidas karu kätte saada ehitanud nelja kasvava kuuse vahele lava, sidunud kandepuud puu vitsadega kuuse külge kinni ja roninud ise lavale valvesse. Ka vana tulelukuga püssitukk olnud ligi natukese aja pärast karuga Tulludki raisa kallale. Juhan põmmutama. Püssi pole lahti läinud. Karu saanud aru, et üleval inimene hakanud kuuskede mööda üles ronima. Juhan võtnud kirved, kui karu käpa üle lava ääre pistab, lööb kirvega käpa maha. Karu pistudki käpa üles. Juhan virutab kirvega, kuid ärevusest Lööps jõutud vitsa või väädi puruks. Selle tagajärjel kukkus lava kõige Juhaniga karule kaela haru ehmatanud nii, et kohe metsa jooksnud Juhan kodu poole. Kui Juhanud külarahvale seda juhtumit karuga rääkinud, üteldud temale. Kuule Juhan, ära niisugust ilma sabata juttu kellelegi räägi. Kuldsele Juhani poega, Juhanit hüüti ka ikkagi sabat Juhaniks. Ametilt oli ta rätsep. Vana kütt õpetas nooremat. Kui karu tuleb, siis ära kohe külge lase, lase üks jalgadesse. Kui ta veel ligi tuleb, siis lase keresse ja kui sellest ei hooli, sees pane pähe. Noorpütt läks metsa ja pärast ütles. Ükskord hakkas niisugune Trovin, et mul ei olnud enam aega lasta esimestega teist mauku, panin kohe kolmanda. Vana jänes õpetab poegi ja istub seal ja pojad on valves, ise tukub. Poeg ütleb. Tuleb emakas, missugune ta välja läheb. Mismoodi ta püssi välja näeb? Läigib siis. Üks tuleb mismoodi püst roostes, mis tal jalas, Pascrid, mis mulgi kuub räbal. Ruttu laseb jalga, see laseb maha, panid ajama. Üks vanamees kis, hea jahimees oli ja eluoja käinud metsi seid püüdmas, selle juurde tulnud üks mehaanik ja tahtnud ka metsisejahile minna. Vanamees üteld ootama õhtuni neid tuleb siia puud otsa, küll siis pole muud, kui löö leivaga maha. Ise lubanud sauna minna, int mehaaniku mandoliini puu otsa, kael ülespidi nagu metsis, siis läind üteld. Lähme nüüd vaatama, kas metsiseid on juba tuld näidanud teisele. Vaata, üks on seal puu otsas, olen neid juba küll tapnud. Sa nüüd see maha ja mehaanik lõi oma mandoliini teibaga puruks. Kuulsite tänapäeval kasutusel olevaid rahvajutte jahist jämets loomadest. Sadel koostatud Friedrich Reinhold Kreutzwaldi nimelise kirjandusmuuseumi rahvaluule osakonna materjalide põhjal koostajaks malbroodel jahilugusid esitasid. Näitlejad Voldemar Panso, Endel Pärn, Karl Kalkun ja Leomarti.