Burmoonide monarhia taastati Napolion pagendati Püha Helena saarele. Tema marssalid ja aukandjad ei öelnud enam, elagu keiser vaid elagu kuningas. Sest nad ihkasid säilitada oma aukraade ja privileege. Õigupoolest jälitatudki neid, kes olid tões ja vaimus impeeriumi teeninud. Jälitati teisi, neid, kes olid Bastiid rünnanud, neid, kes ei tahtnud unustada marseljeesi revolutsiooni, hümn neid, kes olid jäänud ustavaks oma mässulise nooruse aadetele kannapolioni ajal. Mõistagi jälitati kõiki, kes olid mingil moel seotud konvendi otsusega kuninga hukkamise kohta. 1816. aasta 12. jaanuari määrusega mõisteti kuningatapjad pagendusse. Kaks nädalat hiljem lahkus oma kodumaalt auleegioni ordeni kavaler Jacques Louis David. Tema pagasi hulka kuulusid mõned maalid. Ühte nende hulgast, mille nimi oli tapetud mara varjas hoolikalt peale kleebitud pabermaale pidi nüüd koos maaliga tapetud lööbletšee ja kavandiga lõuendile vanne pallimängusaalis saatma oma loojat, pagendusse. Mara tapmisest oli möödunud 23 aastat. Rahvasõber maraa äratas võimukandjatest endistviisi hirmu. 1789. aasta Pariis. Paljudele põlvkondadele õudust sisendanud kuninglik pangapasti oli juba vallutatud. Kolmanda seisuse esindajad kuulutasid end õigustatuks vastu võtma otsuseid rahvuse nimel. Paljud Louis 16. sugulased ja kõrgemad õukondlased olid pagenud välismaale revolutsiooni vaenlaste leeri. Kuninga ülesandele endistviisi kunstielu korraldav tantsinil jõe vaadanud äsja Davidi poolt lõpetatud maali andis korralduse näitusele mitte esitada. Paraku oli kuningaametnike kõikvõimsuse ajad möödas. Maal riputati salongi, kuigi alles näituse viimastel päevadel. Nädal hiljem kõneles maalist kogu linn. Rooma konsul Juunior pruutus, saanud teada, et tema pojad on liitunud vabariigi vastase vandenõuga, nõudis nende hukkamist. Surmaotsusele kirjutas ta alla oma käega. Ta viidi Maali nimeks oli Liktorid, toovad konsul pruutuse majja tema poegade kehad. Vabariiklane juunior pruutus on maalil kujutatud sügavas murelikkus mõtisklustes. Murest murtud väga pruutuse naine, kes ei suutnud saavutada kohtuotsuse muutmist aastavat tütred. Olles tervenisti toimuva tragöödia võimuses, istub pruutus otsekui kivinenult. Tema on lõpuni kindel kõrgetele aadetele. Pruutuse surnud poegade kehad kantakse majja viimseks hüvastijätuks. On need vaid möödunud aegade sündmused, kauge mineviku kangelasteod. Kõik mõistsid, et maali paatos oli Isamaa armastuses valmisolekus ohverdada kodanikukohuse nimel oma isiklikud tunded. David pöördus oma kaasmaalaste mõistuse ja südame poole. Kõik, kes olid tema teost näinud, ei mõelnud ainuüksi pruutus ja tema poegade konfliktile. Prantsusmaa elas mõtetega vabadusest, kodumaast, võitlusest türannia vastu. Ta viidi mehine lõuend, viitas kaasaegsetele sündmustele. Seetõttu oli mõistetav kuningliku kunstide akadeemia direktori pahameel. Oli ju akadeemia põhitegevuseks valmistada üksteisega sarnanevaid lõuendeid, mis helistaksid kroonitud valitsejate ülevust headust ja heategusid. Lõbustada härrasid aristokraatia roosades ja helesinistest toonidest mütoloogiliste pildikestega millel polnud seost reaalse eluga. Akadeemik jää, kirjutas ta viidile. Te olete oma hor raadiuse vandes maalinud kolm figuuri ühele joonele, mida pole iial nähtud sellest ajast alates, mil maalikunst olemas on. Nüüd aga paigutate te peategelase varju. Mida edasi, seda hullem on asi. Kus te olete näinud, et võiks teha kompositsiooni kasutamata püramiid aalset joont. Jutt on maalist Horaatiase vanne, mis oli pühendatud Louis 16.-le 1784. aastal. Ta viidi polnud enam võimalik teelt eksitada. Ta kirjutas oma sõbrale vikaarile. Maal tekitas kära rohkem kui kõik varasemad ootused. Eriti kiidetakse süžeed. Tahaksin teid veenda, et tegin kõik, mis minu võimuses. Ta viid sai 21 aastasena oma esimese medali. See polnud küll kuldne, hõbedane, kuid pronksmedal ometi. Ta viide ei kaotanud lootust rohkemale. Juba noorena oli ta visa ja auahne. Aasta pärast võttis ta osa uuest konkursist ja sai teise preemia. Jään tema õpetaja polnud tale taotlenud esimest vaid ainult teist preemiat. Dali Davidile öelnud. Peaksid olema õnnelik, et jätsite oma kohtunikele üldiselt hea mulje. Hiljem väitis ta viid, kes säilitas elu lõpuni sõbralikkuse oma õpetaja vastu. Et Viviani otsus oli talle kaasa toonud rohkesti sekeldusi. Kunstnik kirjutas. Muidu oleksin prantsuse koolkonna halvast stiilist pääsenud neli aastat varem. Halvastiilial mõistis ta magusust ja maneerlikust joonistuse akadeemilist tinglikult ja kompositsiooni printsiipe, mis valitsesid prantsuse kunstis. Neli aastat kulustaviidil Grand Prix saamiseks. Sellega omandas ta viid õiguse sõiduks Itaaliasse. Saabudes 1775. aastal 27 aastasena kõikide kunstide pühamusse Rooma oli ta Viidvel täiesti kombekas akadeemia õpilane. Alles 10 aastat hiljem alustas ta mässu maalikunsti Akadeemismi ja pühitsetud teemade vastu. Just Roomas kirjutas ta, viid oli ta ilmutust saanud ja tundnud et tema maneeri alused on valed. Just Roomas tehti esimesed sammud uuel rajal. Ta viid, uuris vanameistrite suurt pärandit. Ilmselt äärmiselt põhjalikult. Ta viid, otsis kangelasi antiikajast. Kuid tema teoste ideed olid kaasaegsed. 1782. aastal jõudiski järg Horatsiuse vande kätte. Ta oli saanud selle loomiseks innustust Korney tragöödiast, mis oli pühendatud kangelaslikele roomlastele. Kõige tugevama mulje jättis kunstnikule viimane stseen, milles raugastunud isa pöördub rahva poole palvega kaitsta tema poega kes oli päästnud kodulinna au ja vabaduse. Korney klassikalise tragöödia kodanikupaatos kõlas poolteist sajandit pärast näidendi kirjutamist taas kaasaegselt. Ega ta viidi üksi, polnud vapustatud kuulsa näidendi kangelasi ideedest. Pariis plaksutas Horaatusele ja Korneile, kelle kohta valt Ääruline öelnud Carney Antiik roomlane prantslaste seas lõi hinge ülevuse koolkonna. See oli, tõsi. Ta viid, kavatses kujutada näidendi lõpus stseeni mis oli teda rabanud. Fantaasia lõi lõkkele. Hiljem ta siiski loobus algsest plaanist. Sest see java Horaatsuste loos kõige tähtsamat Davidile kangestus, midagi olulisemat tähendusrikkamat. Ta oleks tahtnud jutustada oma mässulisi tormise ajaga sarnastest sündmustest. Meenutada inimestele, et nad peavad olema truud oma ühiskondlikule kohusele. Selleks tahtis ta leida antiikajast sobivaid eeskujusid. Legend räägib, et ühel raskel hetkel, kui isamaad ähvardas hädaoht ning vaekausil oli Rooma vabadus või orjusse langemine astunud surma võitlusse vaenlasega kolm noort kangelast, fraatilise poega, kolm kolme vastu. Nad pidid võitlema oma sõprade, oma sugulaste vastu. Ja nad võitsid. Kuigi kahele Horaatiusele polnud määratud koju tagasi pöörduda. Rooma ajaloolased, kiitus Liibüas ja värvikalt kujutatud legendist valistaviid ülevaima hetke, mil kangelased annavad võitlus eelvande oma isale oma kodumaale. Õigupoolest on see Tavidi fantaasia, sest kiitust Liiwiusel pole sõnakestki vande andmisest Horaatiuste majas. Aga kas see ongi oluline? Kunstnikul on õigus luua oma maailm. Tähtis on see, mida kunstnik legendiga öelda tahab mitte legend ise oma üksikasjadega. Ta viidi. Kavatsuse kohaselt ei tohtinud kompositsioonis olla midagi liigset tähelepanu hajutavat, mis viiks mõtte olulisest kõrvale. Ei mingit pelgus tühja ruumi ees maha rakursid, mis on mõeldud vaid kolmanda mõõtme rõhutamiseks. Tunnete rangele lihtsusele. Hetke ülemusele peab vastama ka joonistuse range lihtsus. Mis meenutagu, antiiksed eeskujusid. Ta uuris hoolikalt antiikset kostüüme, soenguid, relvi. Ta otsis võimalikult täpset lahendust. Esialgne visand, millele eakas isa ulatab vanemale pojale mõõgad, ei rahuldanud teda sest mõlema käed olid langetatud ja tekkis mulje, nagu annaksid vannet. Ainult noorem ja keskmine vend. Maali lõpetas kunstnik Roomas. Pariis ahetas, kui ta viid panimaali 1785. aastal salongis välja. Horaatiuste vanne sai jalamaid kuulsaks. Kolm meest on haaratud ühisest tundepuhangust. Nende kolme tahe on ühtne. Nad tõotavad võita või surra isamaa nimel. Nende näod on otsustavad ja mehised, käed tugevad ja Muslelised. Vabaduse kaitsjad toovad Isamaa altarile oma truud ja vaprad südamed. Miski suudab endi kõigutada, nende otsuses. Ei surma heitlasse minevaid poegi leinavaima nutt ei kurvastav õde, kes on kihlatud ühega vastastest ei ühe vennanaine, kes nukralt kummardub väikese tütre kohale. Vanaisa on kõrgele tõstnud oma relvad. Õnnistades poegi, kangelasteole, vabadus või surm, võita või surra. Ta viide peljanud kujutada oma kangelasi kõigi kaanonite vastaselt proofilis kõiki peale sabina Horaatiusele. Neile, kes teda akadeemik vääri kombel süüdistasid, et an oma kompositsiooni paigutanud tegevusega ühendamata grupid, vastas ta viid uhkelt, et ta õppis seda suurtelt Itaalia maalikunstnikelt jotolt ja Hiinalt. Pealegi pole kompositsiooni ühtsus seesama, mis tegevuse ühtsus. Tema kangelaste ilmes särab kõikevõitev usk inimesse. Nende tundepuhang on õilis. Kas võis ta tollal kujutleda, et juba paari aasta pärast kõlab vabadus või surm, võitlus ujuna kogu üles tõusnud Prantsusmaal kätt? Enne rindele minekut käivad sõdurid erutatult vaatama soraatiusi. Ja seda, et tema maal saab marseljeesi kõrval kuningavõimu vastu üles tõusnud Prantsusmaa üheks sümboliks. Revolutsiooni ajaks oli Horaatiuste vande kuulus autor, kelle ateljees õppisid kümned temal talendist vaimustatud kunstnikud saanud ka ise toimekaks osaliseks kogu maad vapustanud sündmustes. Jakobiinid ja klubi liige Boagran, see teatas koosolijate aplausi saatel 28. oktoobril 1790. aastal. Tema geenius Tai revolutsioonile lähemale. Debaakrantsee tegi ettepaneku usaldada viidile kui kõige energilisem Ale pintsli kõige meisterlikumale kunstnikule jäädvustada järeltulijate jaoks see mida Prantsusmaa on nende heaks teinud pärast türannia sajandeid. Jutt oli kuulsast vandest pallimängusaalis. Olles kuninga käsul välja aetud versain lossist kogunesid kolmanda seisuse saadikud versai lossi tühjalt pallimängusaali. Nad tõotasid, et ei lähe enne laiali, kuni pole välja töötatud konstitutsioon. Nad said oma tahtmise. Just neil unustamatuid päevadel lausuti karmid sõnad. Minge ja öelge oma isandale, et oleme siin rahva tahtel ning lahkume oma kohalt, ainult tääkide survel. Ta viidi, võttis vastu tellimuse. See oli revolutsiooni esimene ühiskondlik tellimus. Kuidas olekski saanud teisiti olla? Kas polnud teise poole aasta eest öelnud, et peab oma kohuseks vastata kõigile patriotismi, avaldustele ja ülistada revolutsiooni ajalugu? Kas ei võtnud ta vaimustusega vastu teadet Bastii vallutamisest ning inimese ja kodaniku õiguste deklaratsiooni, mis kuulutas uue ühiskonnaprintsiipe vabaduse ja võrdsuse põhimõtteid? Ta viidile, kes pärines kolmandast seisusest ega olnud kunagi monarhia austaja. Kõlasid leegitsevad sõnad, vabadus, võrdsus, vendlus. Lähedaselt ja mõistetavalt. Robess väärile kinkis ta viit portree pealkirjaga kodanikule ja sõbrale. Tulevase rahvuskogu istungitesaali jaoks määratud suursugune maale pidi saama enam kui 10 meetri pikkune ja üle seitsme meetri kõrge. David kavandas seda maalirevolutsiooni Apatioosina mõistuse, vabaduse, võrdsuse ja vendluse riigi loomise ning vaimuorjuse lõppemise sümbolina. Selles töös oli veel säilinud kunstnikule omane pateetiline stiil. Kuid seekord polnud enam tegu pool legendaarsete kunstliku fantaasias esile manatud sündmustega. Siin oli elu ise kaasaegsed sündmused, kangelaslik tegelikkus. Antiikkangelased olid oma koha loovutanud elavatele. Kunstnik oli ka varem kuulutanud natuuritruuduse üheks omaloominguprintsiibiks. Nüüd tahtis ta truu olla ajaloole. Oma loomingu pühendas ta tegelikele sündmustele elavatele inimestele isegi tema joonistusel nähtav tuulepuhang, mis paneb liikuma aknakardinad ning taevast läbistav välk. Polnud sümboolsed, vaid täiesti reaalsed detailid. Tõotuse andmise hetkel lahvatas tõepoolest äike. Kunagi varem ega hiljem ei elanud kunstnik nii pingelist ja sündmusterohket elu. Ta viid, oli neil ärevil aastail õnnelik ja tulvil lootusi. Ta vigastas jakobiinid ja klubisse ning oli revolutsiooni kogu kunstipoliitika tegelik juht. Tema nõudmisel said kõik kunstnikud, mitte ainult akadeemia liikmed, õiguse esineda kuninga eest kostmise alt vabastatud salongis. Ta ise näitas salongis uuesti Horaatiuste vannet pruutust 1787. aastal maalitud pilti. Sokrates valmistub mürki võtma. Samuti ettevalmistatavat joonistust, maalile vanne, pallimängusaalis. Ta maalis revolutsioonist osavõtjate realistlikke, psühholoogiliselt teravdatud portreid. Ühiskondliku päästekomitee palvel joonistas ta pilke pilte inglise kuningavalitsuse kohta. Munst tee nagu rahvast. See revolutsiooni loosung meeldis väga tariidile. 1792. aastal valiti ta Viitkonvendi saadikuks ning määrati rahvahariduse komisjoni ja kunstikomisjoni liikmeks. Kui 1793. aasta jaanuaris küsitleti konvendi saadikuid ükshaaval, kas kuningas hukata või mitte, vastas ta, viid kindlalt ja lühidalt, jah. Rahvaga tihedalt seotud revolutsiooni juhtidest oli rahva huvide kaitsjana eriti kuulus ajalehe rahva sõber, toimetaja ning väljaandja konvendi saadik doktor Jean pool mara. Just tema oli kõigi kuuldes teatanud kuni türanni pea pole maha raiutud, ei, tulevabadust ei tule, julgeolekut, ei tule sõja lõppu. Ei tule rahu, prantslastele ei tule lootust teiste rahvaste vabastamiseks. Tema kordas oma kuulsas ajalehes päevast päeva, et ainult revolutsioonilised abinõud on mõjusad. San Külottide Pariis oli mara poolt 1793. aasta 31.-st maist teise juunini kestnud rahva ülestõusu võit mis koristas teelt revolutsiooni reetnud žirondiinid ja seadis võimule jakobiinid. Oli paljuski rahva sõbramoraadeeni. Kodanlike kontrrevolutsionääride ka kokkuleppe saavutanud. Reaktsiooni jaoks polnud vihatumat nii meie kui tulihingelise tribüüni oma. Moraal. Maraat polnud võimalik ei hirmutada ega ära osta. 1793. aasta 20. jaanuaril laskis kuninga kaardiväelane maha ühe kuninga tapetest. Ta viidi sõbra, vabariiklase lõppetie. Säänfashoo. Kontrevolutsiooni juhid ütlesid. Mara oli raskesti haige, kõik jätkas oma ajalehe väljaandmist lihtsate inimeste vastu. Lahke osavõtlik võttis ta koduski vastu neid, kes pöördusid tema poole abi saamiseks. Seda püüdsidki, tema vaenlased salakavalalt ära kasutada. Ta käis 12. juulil 1793. aastal moraal külas. Nad olid sõbrad. Ta viirastus konvendis ühena esimestest mara kaitseks välja kui žirondiinid, kes tollal olid veel võimu juures, jätsid rahva lemmiku ilma parlamendiliikme puutumatusest püüdes temaga sedaviisi arveid õiendada. Haigus valmistas marale raskeid kannatusi. Ta võttis ta viidi ja veel mitut konvendi liiget vastu vannitoas. Vesi vähendas mõnevõrra tema valusid. Maraviitis tihti terveid tunde vannis, isegi töötas seal asetanud laia sileda laua põiki üle vanni. Ta päris külalistelt uudiseid oli reibas ja kinnitas, et hakkab varsti paranema. Aga järgmisel päeval juhtus parandamatu õnnetus. Kutsumata külaline oli visa ja kui teda ei lastud mara juurde, kes tundis end sel päeval eriti halvasti, kui töötas siiski, nagu tavaliselt pöördus jutule soov ja õhtul uuesti tagasi uksehoidjale ütles tundmatu sedasama, mida hommikul marana iselegi. Tal on pakiline ja tähtis asi ajada. Uksehoidja ei tahtnud tulnukat sisse lasta, sest teadis, et moraal oli raske päev. Ta on väga väsinud. Külaline käis peale. Õnnetuseks kuulis nende jutu mara. Veidi aja eest, pool kaheksa oli ta saanud postidel kirja. Olen kannist, armastus kodumaa vastu peaks teis äratama huvi seal sepitsetava vandenõu vastu. Ootan teie vastust. Ja ta käskis jutulesoovija sisse lasta. Nii pääses mara juurde šarlotkordi. Kuulnud mõne minuti pärast süüed, tule siia, kallis, tormas Maran aine vannituppa, kust välja jooksev mõrtsukas oleks ta peaaegu pikali paisanud. Charlotte kordee peeti kinni. Kuid moraal oli surnud. Žirondiinid saadetud terrorist oli löönud noa kuni käepidemeni tema kaitsetusse rinda. Elutult Naalduste valge linaga kaetud vanni servale. Tema parem käsi oli ripu sõrmede vahel hanesulg, mis puudutas põrandat. Vasak käsi hoidis paberilehte šarlot kordee kirja. Käteräti alt, mis oli ta pea ümber mähitud, paistsid mustad juuksed. Suu oli poolavatud. Nägu väljendas kannatust. Meie pilk otsib teda veel teie hulgast Deputaadid. Kuid tema on juba surnud ja puhkab surnulaval. Ütles järgmisel päeval kodanik büroo, kes oli rahvadelegatsiooni juhina tulnud konventi väljendama valu ja kaastunnet. Pöördudes Davidi poole, hüüatas Shiro. Kus on sinu pintslit Aviid? Sina jäädvustasid tulevaste põlvede jaoks lõppetie, kes hukkus selle nimel, et tema kodumaa saaks vabaks. Sa pead maalima veel ühe maali. Ja sa tead, millise David. Ma olen valmis, vastas kunstnik. Hiljem, ütles ta. Ma kuulsin rahva häält ja kuuletusin. Kolm kuud töötas ta viidama maali luues. Olles septembris Jakorbiinide klubi esimees, ühe tähtsaima revolutsioonilise diktatuuriorgani ühiskondliku päästekomitee liige. Kulutas ta, viid kogu vaba aja ainult maalile. Kuidas kujutada maraa surma hirmsat hetke? Ta mõistis, et ainult mehine lihtsus ja tõetruudus võivad aidata saavutada eesmärki. Maalib ja esile kutsuma õudust surma ees vaid vihatapjate vastu. Ta tahtis jäädvustada nii langenud võitleja välimust kui ka edasi anda selle inimese suurust, keda leinas kogu revolutsiooniline. Prantsusmaa. Näidata see tähendas, õpetada, kasvatada, ülistada. Kogu maraa elu, oli kangelastegu. Näide inimeste ülemast teenimisest. Pisarais punetavate silmadega toimunust sügavasti vapustatud seisis ta viid vabadusvõitleja keha juures kandes joonistusploki langenud tribüüni näojooni moraali, tõeline rahva sõber, kes andis oma elu inimeste õnne nimel. Sellisena tahtis kunstnik teda oma lõuendil kujutada hukkunu nakuid, mitte võidetuna. Ülevatest, tunnetest kiivustatud inimesena, kes elas ja võitles selle nimel, et rahva elu muutuks paremaks. Ta viid maalis oma teost kolm kuud. Ta oli peaaegu dokumentaalselt täpne. Maalil on kõik nii, nagu oli tegelikult olnud vann surmavalt haavatud mara paberileht, tema käes, puupakk vanni kõrval tindipotipaberit. Stseeni nukker ülemus jätab vapustava mulje. Maal meenutab karmi ja kangelaslikku pidulikku reekviemi Üheski Tavidi varasemas teoses pole nii sügavalt väljendatud kodaniku vapruse revolutsioonilise ennast salgavuse, vabaduse idee. Maali värvid on ranged ja lihtsad. Kes sureb isamaa eest sel pole endale midagi ette heita. Kas oskas ta viid mõelda, et tema parim lõuend kätkeb terve rahva tragöödiat. Kas oskate aimata, et maraa mõrvarite nuga oli juba tõstetud kogu revolutsiooni vastu? Ta lõpetas maali 14 10. oktoobril. Kuu aega hiljem, pärast maraa põrmu piduliku sängitamist panteoni kinkis kunstnik oma teose konvendile nagu ta oli varem teinud lööbe dieet, seal fašhob portreega tasust. Ta keeldus.