Ja tere taas rahvateenrite seltsil kaasa mõtlema kaasa kes tahab omaette raadioaparaadi juures ka kaasa rääkida, aga kaasa mõtlema päris kindlasti täna siin vikerraadio ümmarguse laua taga taas ajakirjandusega tihedalt seotud olev kolmik. Valdar Maalehest, Margus Mets Pärnu postimehest ja saatejuhina Aarne Rannamäe. Eesti televisioonist. No uskumatu, kuid tõsi, aasta hakkab otsa saama. Tõsi, meil ei ole täna mitte rahvateenrite viimane saade sel aastal kaugel sellest aga, aga ja ümber siin Eestis ja kogu maailmas tegelikult kokkuvõtteid aastast juba tehakse, siis, siis miks mitte ka meie? Alustame võib-olla sellest, et et särk on ikka ihule kõige lähemal ja, ja räägime alustuseks natukene iseendast, ehk siis ma ei tea juba mitmendat aastat järjest. Aga Eesti ajalehtede liit valib välja ajalehtede. Aga ma ütleksin, et ka trükiväe mitte ainult trükiväljaannete, vaid ka elektroonilise meedia. Kuigi me ei ole nagu formaalselt ühinenud selle üritusega. Aasta pressisõpra pressi vaenlastel ja kes meie kuulajatest siis on tähele pannud. Selle aasta pressisõber on suusatreener Mati Alaver ja, ja pressivaenlane. Kaitsejõudude peastaabi. Aidake mind teavitada, teenistus, teavitusteenistuse ülem ja vist ka mingi roll on tal kaitsejõudude peastaabi üld- osakonnas, kapten Peeter Tali, endine rahva teener, muuseas. Lugupeetavad, aga, aga midagi ei ole teha. Ma pean ütlema. Päris täpselt nagu selle ürituse nagu statuudist või, või sellest mõttest aru saanud, et kuidas, kuidas neid nagu nominente sinna ülesse sätitakse, kas see võib võtta lihtsalt mingi noh, ütleme Anu-s või, või Tuuli või salme kuskilt kroonika kaane pealt või, või peaksid siin ainult poliitikud kuuluma? Kuigi seekordsed võitjad ei ole kumbki poliitikud või kuidas, kuidas teie seda asja näete? Ei pea kuuluma poliitikud. Statuudi järgi on avaliku elu tegelased ja, ja üles seavad neid siis ajalehtede liidu liikmeslehed ja ja ka otsustavad liikmeslehed hääletamisega sellel ajalehtede liidult, laulja lihthäälteenamusega. Et selles mõttes noh, see oli ajalehtede enamuse otsus, et kas kellelegi, nagu ka rohkem või vähem meeldib, aga aga niiviisi seal üldkogul esindatud väljaannete esindajad ütleme, nende kandidaatide poolt olid, kuigi oli mõlemas valdkonnas ka teisi tugevaid kandidaate. Selle aasta suurkogul oli vaidlus pressisõbra ja vaenlase üle minu meelest viimase aja intrigeerivaid üldse hästi sisuline arutelu, mis mulle mulle väga meeldis, kus vuti kõneski uuesti printsiibid, mille alusel siiski me valime. Ja noh, Mati Alaver, Eesti suusakoondise peatreener sai pressist tahaks siis temale pakkusid väga tugevat konkurentsi siis sellised mehed nagu Henriku Hololei kes oli just Euroopa liidu referendumi eelsetu, väga avameelsed, põhiliselt küll televisiooni vahendusel inimestega suhelnud ja alati leidis aega pärast Brüsseli istumisi intervjuusid anda. Ja suur üllatus oli muidugi, et kolmandaks kandidaadiks oli täielik pretsedent, aga ajaleht Äripäev ja selle pakkusid väljaajajaid isemad. Õhtuleht oli üks tuline pooldaja. Ja kui nüüd kuulaja mäletab, siis Äripäev oli just see, kes algatas ajakirjanike enda eetilise puhastamise protsessidele ja võttis vahele oma kümmekond ajakirjanikku, kes ühe erafirma kulul Egiptusesse puhkama sõitsid, nii et sisulised võtsid altkäemaksu. Vot nüüd läheb minu jaoks see asi nagu veel, sega vähemaks, et et mis on ikkagi need need kriteeriumid või kuidas selleks selle tiitli nominendiks saadakse, kui kui põhimõtteliselt ajakirjanik noh, ütleme noh, Äripäev, kui on leht kui, kui kollektiivne ajakirjanik, eks ole. Kui toimetus võib, võib saada nominendiks, siis võib saada ka ajakirjanik ise ja ma olen iseenda kõige parem sõber. Ausalt öeldes. Aga ta ei saanud sel aastal ja see oligi üks põhjus. Tegelikult öeldi seda, et tegemist ei ole avaliku elu tegelasega ja ise ennast upitama ei hakka. Teine asi on siin see, et kui, kui te sinna paneksite ainult poliitikud, siis ka nende puhul on muidugi väga raske ju vahet teha, et siukseid, pressisõber või me teame küll poliitikuid, kes on kohe pressile, Nad tahavad pressiga väga hästi läbi saada, kes, kes poevad lausa pressile, kes lipitsevad ja, ja kui on tegemist sellise valimiste aastaga nagu, nagu Eestis seekord oli olid valimised, oli, oli suur referendum, siis, siis ütleme nagu terasid sõkaldest on ilmselt väga raske eristada. No tegelikult muidugi võib-olla selle 10 aastat tagasi, kui seda asja hakati tegema, oli, oli palju selgemalt need tõesti joonistusid välja vajadus, ütleme sellise liigituse järele ja vajadus nende auhindade järele, sest tõepoolest oli väga palju neid avaliku elu tegelasi, kes ka vist üldse ei teadvustanud endale, et mismoodi, nagu avalikkusega tuleks suhelda ja pressiga ja ülbitsesid, ütleme üle mõistuse. Tänaseks on neid kindlasti jäänud vähemaks, ma arvan, et paljud paljud on õppinud. Aga samas vaadates, kui tugevad kandidaadid olid, olid pressivaenlase tiitlile, siis ma ütleks, et kaugeltki mitte kõik ei ole õppinud. Ja, ja ilmselt mõnedki noh, mõned, kes seal võib olla, kandideerisid pressivaenlase tiitlile, olid niisugused ühekordsed omistajad aga mulle tundub, et mõnegi puhul sealt tagant ikkagi joonistus. Jahimehed ei peaks jääma nimetuks, sellepärast et ta ega avalikkusele vähemalt läbi ajalehtede, ma ei olegi lugenud nii-öelda seda pingerida, ma tean võitjaid ja ma tean veel paari sellist tugevat. Margus nimetas praegu siin pretendent esikohale, aga, aga ega viimase puhul ei ausalt veel nimetada, et pressivaenlaseks ju Peeter Tali, kes oli tõesti meie, ka siin ümber laua veel mõned aastad aastad tagasi, aga nüüd on kaitsejõudude staabis ja tema suurimaks patuks, siis peeti seda, et kui eesti poisid läksid Iraaki missioonile, on siis Eesti oli vist maailmas ainuke riik kus Eesti avaliku riigi avalikkus teada saanud, kes seal on, mida nad teevad, kuidas nad ennast tunnevad. Peeter Tali tegi sellest nii-öelda riikliku saladuse. Mina pole päris kindel, kas ikka Peeter Tali üksinda seda tegijat seal kõlas muidugi ka meelde selles mõttes selles arutelus väga tugevalt jälle see argument, miks Peeter Tali võib-olla noh, kandidatuur on nagu kahtlane sellele tiitlile, et ikkagi tegu on militaarse operatsiooniga ja ja võib-olla meid, noh, võib-olla see on see valdkond, kus näiteks ka kaanet ütleme, pressil ei ole õigust iga hinna eest nõuda. Et me peame teadma iga viimast, kui üksikasja minus vähemalt on, tekitab see endas küsimusi. Et, et kas, kas on õige pressil nii-öelda üheselt väita, et me peame iga iga viimase üksikasjani teadma ütleme, sellist militaaroperatsiooni nagu, nagu seal toimus, mina kirjutasin lipiku peale tegelikult pressivaenlaseks Peeter Tali, aga panin sinna juurde ka Tarmo Kõutsi tema ikkagi kõige suurema ülemuse, nii et ma arvan, et tõesti, et Peeter Tali läbi laiendus nii-öelda kogu meie selle kaitsejõududes arvamus sellisest missioonist ja selles avastamise vajadusest, aga ma ikkagi ütleks otse, et kui vaadata välisajakirjandust, siis kust me saime üldse teada esimest korda? Kolm eesti poiste nime saime tegelikult ühe Franz pressifoto Alt mille prantsuse fotograaf oli kirjutanud eesti posti nimed üksüheselt ülesse. Sealt ma sain ma üldse teada, et maailmas ei ole lõikese salastatud, vaid seal salajases saladus meie eneste eneste jaoks. Ja ma arvan, et tegu oli ikkagi väga suure veaga, sest et kolleegid on lugenud ka Leedu ajakirjandust ja seal kohe esimestest päevadest saadik kirjutati poistest, kes sinna lähevad, kuidas nende ettevalmistus on olnud, mida nad tegema hakkavad ja kõik. Nii et. Ma arvan, et see oli kaitsestaabikaitsejõudude ikkagi väga-väga suur viga ja sinna lisandusid mõned patud. Nimelt on, ma tean, konkreetsed Virumaa teataja on teinud mitu päringut kaitsejõudude peastaapi ja küsida korralageduste sealsete polügoonidest, kus kõmutatakse kapsamaid, ehmatatakse lehmi ja tehakse muid patte, varastatakse puid. Ja korduvatele pärimistele vaatamata ei ole sealt vastust tulnud. Kahjuks on see, on see nii. Mina omalt poolt võin öelda, et jah, mõnikord on keeruline suhelda peastaabiga tähendab nagu kokkulepet ei pea ja, ja konkreetselt ka kapten talisuhtes on see nii, et küsisid midagi ja ta lubab sulle vastata, aga, aga noh, asus ei tule kokkulepitud kellaajal, vähemalt mitte. Võtad nüüd Estpla seitsmesse, siis minu teada haagis meie poisse vaatamas on käinud kolm külma ajakirjandusväljaannet, võite mind parandada, kui ma eksin, aga minu mul ei ole nagu rohkem silma jäänud. Üks oli, esimene oli Päevaleht, kes käis kahekesi, reporteri ja fotograafia, need eriväljaanded ilmusid päevalehe vahel. Teine oli kanal kahest üks operaator-režissöör ja kolmas teie alandlik teener siin laua taga. Ja, ja mulle jäi niisugune mulje, et poistel ei ole midagi selle vastu et anda intervjuusid, noh, loomulikult on alati nende valik, kellele anda intervjuusid ja kellele mitte anda, nad võivad valida väljaanded, nad võivad valida ajakirjanikke nii palju, kui nad tunnevad. Mulje oli küll niisugune, et meil endal ei ole midagi ja pigem vastupidi, nad hea meelega nagu jäid pildi peale nad võimaluse näidata, kuna tegu oli televisiooniga, seda enam, et avalik-õigusliku väljaandega, siis noh, et kodused lihtsalt näeksid neid pildi peale, et kõik on hästi ja terve ja kuidas nad elavad ja see on väga-väga inimlik moment. Ma arvan samuti, et Estpla seitse, seitsme nägude varjamine, kaasa arvatud ka pataljoni juhi auastme ja nime varjamine kuni kuni peaaegu lõpuni välja. Et see oli viga ja, ja kasvõi see, et, et Estpla kaheksa puhul seda viga ei ole tehtud või seda samamoodi ei ole käitutud näitab seda, et, et peastaabist ise on tunnistanud selle veaks. Sest enne, kui need Estpla kaheksa mehed on Iraaki läinud, on nad ju tegelikult juba meie lehe veergudel täiesti olemas. Nii palju siis sellest, aga, aga nominente oli veel Loht kõige suuremat konkurentsi Peeter tarvilikuks, kus Edgar Savisaar ja seda tausta peaks natuke pikemalt lahti seletamast Edgar Savisaar oma varasema elu poliitiku elu jooksul tunnistatud nii pressisõbraks kui mõned aastad hiljem ka pressivaenlaseks. Ja Edgar Savisaar valitud pressivaenlaseks põhilisest sel põhjusel, et ajalehtede suurkogu arvestades tema tervislikku seisundit ja aga sammas on savi. Teine põhjus veel päris mitu inimest ütles, et tegelikult ette Savisaarele selle tiitli andmine on tegelikult igav. Sest noh, see ei ütle ju mitte midagi uut. Et see oleks nagu üles planeerida järjekindlalt ajakirjandust, siis ei tohi enam ei valitagi kuhugi pressipöördele üldse enam mingit tähelepanu. Vara üldse teinud, tegelikult sel aastal pressi suhtes väga räigeid avaldusi. Edgar Savisaar on äripäeva kohtusse kaevanud. Näiteks Harold Lepikson on tunnistatud Eesti Robert Rooba vabad. Robert Lepikson on vist Eesti ajakirjandust lausa impotentseks nimetanud, niimoodi kellelegi ei maksa nagu üldse üldse suhelda, suhelda ja üks paar oli Robert Lepikson ja rahvaliitlane Janno Reiljan, kes on teinud ka Eesti ajakirjade suhtes sel aastal väga-väga räigeid avaldusi. No see ei saa minu meelest midagi muud, kui et ajakirjandus on õigel teel. Ja, ja see, et, et me alati teineteise vastu, siis ma mõtlen ajakirjanduse ja poliitikute suuri sõbra tundeid või tohutut, vaata et ei tunne, see on täiesti normaalne. Nüüd kus nagu oleks nagu pressisõprade puhul, Mati Alaver on muidugi vaieldamatult oma ala kõva tegija ja mitte ainult suusatreenerina, vaid ta tõesti oskab suhelda. Meil on palju, ma pean ütlema, et Eesti sportlaste hulgas on ju tegelikult ju palju neid, kes, kes on võtnud võtnud ajakirjaniku kui meie elu loomulik ajakirjandust, kui meie elu loomulik osa, et et kunagised Kristiina šmiguni need ehmatus, et kus, kus ta ajakirjanikest ära põgenes ja, ja igasugu tsirkust tegi, noh et ikka ema kasvas selles mõttes väga, väga tubliks. Rubiin peetaksegi muuseas Mati Alaveri rolli väga suureks, et mitte ainult seda, et ta räägib meessuusatajatest vaid seda, et on pannud ka Šmigunide tiimi suhtuma pressi ja avalikes esinemistes hoopis teistmoodi ja toodi isegi spordiajakirjanike poolt paralleel, et võib-olla Mati Alaver õpetanud üldse hoopis teiste valdkondade treilereid, nii võrkpalli kui korvpalli omi pressiga avameelse 15 suhtlema. Ja noh, vaatame seda asja siis natukene veel laiemalt aasta lõpp ikkagi käes, igasuguste pingeridade moodustamise aeg on käes, Päevaleht on siin teinud Päevalehe esindajad meie hulgas ei ole, aga on teinud siin nagu esimese küsitluse ja neid tuleb muidugi palju kus poliitikute teod pannakse, pannakse nagu pingeritta ühte asja veel eelmise teema juurde tagasi tulles, et mis te arvate, kui kriitikud kuuluv kulutaksid ennast välja näiteks aasta? Noh, ma ei tea, oma lemmikajakirjaniku või parima ajakirjanikuna, ütleme ütleme nii, et et sina, Marguse, sina, Sulev, olete poliitikute arvates õudselt head ajakirjanikud, kas te tunneksite ennast selles rollis hästi? Kui tunnete, et, et kuidagi imelik. Ma ei ole seda isegi unes näinud, selliste. Imelikult küll mäletate kunagi rahvateenrite ka. Me tegime pingelist siin iga nädal panime plusse ja miinuseid ja siis poliitikud rääkisid pärast kõva häälega ka ajakirjanduses, et nemad tahaksid ka ajakirjanikel plusse-miinuseid panna. Noh, teoreetiliselt on see võimalik. Nad ei viitsi aga tegelema, üks poliitik sellega tegelikult hakkama saanud. See oli Robert Lepikson, kes pani isegi omanimelise preemia välja ajakirjandusele, niimoodi. Seda ikka antakse, vist? Ei, ajakirjanike seda enam ei anta, antakse mingite muude printsiipidel, ma saan aru, et ei taha keegi tahtnud seda praegu ei taha mu küsimusele vastata, aga vastake mina arvan, et tegelikult võiks seda võtta näiteks tõesti rahulikult huumoriga huumoriga või noh, oleneb ka muidugi kontekstist, aga ma arvan, et sellest ei peaks ka ükski ajakirjanik laskma ennast segada, kui ta, kui teda poliitikute sõbralikuks ajakirjanikuks peetakse. Kõigi poliitikute sõber, ajakirjanik Sulev Valner, kuidas see kõlama kõla kõlab imelikult. Et aga, aga ma arvan, et tegelikult see noh, poliitikutel vaenlane ei kõlaks nii õelalt. No ma arvan, et Montretendeeriks sellele tiitlile aga, aga. Noh, ma ei oska öelda, mis alusel nad seda hindaksid, kes, kes need veel nagu oleks, nagu teie hindate poliitikuid või, või avaliku elu tegelasi päris lõpuni aus olla, siis noh, täpselt selle nimetusega tiitlit ajakirjanikel ei anta, aga antakse küll. Alles valiti välja parima Euroopa Liidu teemalise kirjutise autor ja seda on tehtud ka mitu aastat teda, teda pärjatud brüsseli sõidu ja veel mõne mõne mõne hüvega ka nii-öelda ikkagi poliitikute ametnikul see põhisena ütelda. Aga kas sa arvad, et siis selle auhinnasaajad peaks tegelikult häbenema seda ja selle tagasi andma? Või, või midagi? Ma tean mõnda inimest. Ta on, on seal pärjatud või vähemalt teise koha vääriliseks tunnistatud ja ma ütleks, et nendegi kirjutasid olnud üdini ausad. Ja minu meelest on just täna nüüd Postimehe peatoimetaja Tarmo Tammerk, endine siis lehtede Liidu tegevdirektorid, kes selle juures on alati eriti abiks olnud, on just püüdnud täidata esile tõsta neid lugusid, kus kirjutatakse oma isiklikest arusaamadest ja kus võib-olla hoopis vähem ruumi on nii-öelda ametlikele seisukohtadele. Hea küll. Lähme tagasi selle teema juurde, mida nad ääri-veeri juba siin alustasin aasta aasta tegijat, Eesti poliitika, see aasta on olnud olnud väga kirev ju ma ei ole teinud seni statistikat, kas, ütleme, skandaalide skandaalikese või, või nii-öelda skandaalide poolest, see aasta on olnud rikkalikuma saagiga kui, kui eelmised. Aga mulle tundub, et, et ta on olnud paras paras niisugune tavaline harju keskmine arvestades ka seda, et et oli valimiste aasta ja oli tõesti ka Eesti, ütleme välispoliitiliselt väga-väga keeruline, väga tihe aasta. Ma tean, et vikerraadio kavandab siin ta ühte sellist kokkuvõtet, millest ka meie oleme pisut osalised, aga aga, aga ütleme, siin avaleht on teinud oma oma lugejate hulgas küsitluse ja, ja seal on siis nagu sulavõi, vabandust, peaminister Parts, saanud saanud esikoha napilt Edgar Savisaare ees, et mida, mida sa pead nagu meiega meile näitama, nüüd siis seisus, kus valitsus on, on olnud ametis napilt üle poole aasta. Ega see vist väga ei üllata tegelikult üldse, muidugi ma ütleks, et siiski laseks veel sel aastal nagu lõpuni minna, et natukese praegu sellest aastast juba kõige kokkuvõtmine tundub mulle nagu niisugune. Hästi varajane jõulujõuludega alustamine kaubanduses kui ees veel? Ei, ei, ma ei tea, aga lihtsalt veel ei ole nagu seda meeleolu endale, et kõik juba nii läbi on, et, et võib-olla paari nädala pärast siiski on nagu endal see meeleolu rohkem, et nüüd tõesti no kasvõi vaatad välja, no ei ole veel tundmas. Pole nagu õiget talve õiget jõulumeeleolu. Sa ütlesid välja, et parts, esimene ja Savisaar, teine, tegelikult kui mõistusega võtta, siis ei üllatatud tõesti mitte. Et see ei ole ju pingerida, seesama näitab meie inimeste noh, ütleme nii, et Eesti rahvapoliitiliste vaadete jagunemist, sest et võib valimised tõestasid seda, et Keskerakonnal on täpselt sama palju hääli kui Res Publicat veel ja reformi kokku. Suurtes suures suures Taanis ja täpselt sama palju, kui on partsu toetajaid, on ka Savisaare ja need tootjad ei ole tegelikult mitte kuskile. Nii et see natuke naiivne, naiivne arvata, et kui Keskerakond on opositsioonis ja Savisaar oli siin paar kuud audis, et see toetaks, kui ta kuskile kadunud, ma küll nii ei, nii ei arva. Üks asi on toetajaskond, see, mis oli nagu valimisi eel, ajal ja järel, nüüd on ikkagi natukene aega uue aasta poole liikunud ja ja vaatame nagu asja ikkagi selles kontekstis, et mida see valitsus on saanud nagu ära teha või mis, mis tööd nagu seal katuse all on saanud, mina ütleks selle pingerea kohta siis, eks seda, et minu meelest võib-olla on mõni teine mees olnud sel aastal kõvem tegija, kui Savisaar nüüd teise koha peale võtta, sest parts kui ikkagi üllatuslik peaministriks saanu kindlasti väärib esikohta. Sellise, kui ikka mõtlema, milline tegelikult üllatus oli, oli meile kõigile see, et et see asi valimiste järel ikkagi just nii läks, et pigem tõesti oleks võinud eeldada, et ju Savisaare tegelikult ju me kõik ootasime, et vormistatakse Keskerakonna valimisvõit lihtsalt küsimus, kui suurelt? Enam-vähem selline ootus oli pärast eelmise sügise kohalikke valimisi, kus Keskerakond võimsalt võitis, et oli tunne, et kevadel lihtsalt käib selle järgmine vormistamine. Et võib-olla jah, et Savisaar on küll olnud aasta tõesti ikka tõeline aasta suurim kaotaja ja ega see pole ka ime, et sügisel vis tervisega nagu kimpu. Et kui me mõtleme ikkagi ka euroreferendum, kus ta valis niisuguse suhteliselt kahtlase poole ja, ja siis need kaks, kaks õigemini valinudki poolt jah, aga ütleme, tema positsioon oli, oli niisugune noh, kokkuvõttes võib teda ikkagi selles nimetada kaotajaks noh, väga selgelt ei võitnud tema nüüd küll sellest mitte midagi. Ja ja selle selles mõttes võib-olla noh, nii-öelda tegudena või tegemistega näiteks Siim las kes ikkagi kuni valimisteni oli suhteliselt jõuline peaminister, kes suutis valitsuses ilmselt väga palju tegelikult läbi viia, et Reformierakonna soove ja suutis ka eurokampaanias väga jõuliselt esineda, minu meelest võib-olla oli, oli sel aastal näiteks tugevam tegija, võib-olla isegi Villu Reiljan oli, oli tugevam fina Bowizavisena Villu Reiljanit kindlalt teiseks, sest et tema ja öelda, et tema tähtpoliitikataevas lõi just sel aastal särama ja sellesse sügisesel konfliktil konfliktis, mis oli koalitsiooni enda sees, osutus ja tema selleks lõplikuks ikkagi nii-öelda kaalukeeleks, kes kes praegu opositsiooni ja koalitsiooni vahel. Kuigi muidugi ka võib öelda, et sügisene ärkamine oli tegelikult see selle ärkamine selle järel, mis kevadel oli maha magatud. Sa nimetad selleks ärkamiseks valitsuskriisi? Kui valitsuskriis on ärkamine, siis on küll meil ei, no ma mõtlen seda, et tegelikult kui, kui kevadel naeratusega kirjutati koalitsioonileppesse sedasama tulumaksualandus sisse ja siis sügisel järsku leiti, et, et oi, et sellega ma küll nõus ei saa olla, et siis noh, tegelikult ikkagi noh, kõigepealt nagu kõigepealt nagu lood probleemi ja siis asud seda lahendama. Selle asja, nagu kui te olete presidendivalimiste eel ja ajal. Ja pärast siis, kui Rüütel Kadriorgu sai, siis nähti tema taga kogu aeg, tegelikult Villu Reiljani, kelle osa olevat olnud väga suuri ja määravad ka täna laval Kadrioru käike. Siis nüüd sügisel kipun arvama seda, et Villu Reiljan tegi teise käigu ja valmistub nii-öelda järgmisteks presidendivalimisteks. Mis tegelikult võib-olla ei olegi väga utoopiline, kui me näeme Reiljani ühe olulise kandidaadina järgmistel presidendivalimistel ja kui valijaks osutub nii-öelda rahvas. Väga raske öelda, kuidas pigemini Reiljani šanss on ikka selles, et valijaks osutuvad valijamehed. Selles mõttes, et rahvaliidul on väga tugev toetus ikkagi just nimelt ta vallavanemate ringis kindlasti proportsionaalselt üle Eesti on nende šansid sel juhul oluliselt suuremad, et ütleme üldrahvalikult näiteks nüüd Villu Reiljani noh näiteks Edgar Savisaart edestada on tänase seisuga ikka veel kaunis keeruline aga, aga mitte meeste kogus saada näiteks Eesti 240 omavalitsuse häältest enda taha, noh enam-vähem pooled on rahvaliidule. Noh, täiesti võib olla reaalne maa valdade toetust arvestades ja ostab bändile, on öelnud, et kaadrid otsustavad kõik ja minu meelest selles mõttes keskkonnaga olen teinud ka geniaalse käigu oma uue peasekretäriga. Sest et seal ei ole mitte enam üks kaunis eestkõneleja, vaid nüüd on juba kaks. Ja nagu ma ühest telesaatest nägime, on tegu üsna niukse. Rahulikum ja, ja läbimõeldud ja minu jaoks isegi väikese nagu üllatusega, et et sedavõrd noor inimene sedavõrd suure ja tugeva erakonna, no ütleme, ikkagi eesotsas peasekretär peaks olema nagu erakonna eesotsas. Kui need teised erakonnad Gazaruta Res Publica mõjuvad ju väga maskuliinsus mehiselt siis Keskerakonna isegi rohkem, et, et võib-olla tavavalija jaoks on tegu igerike Vanameeste parteidega, et kõik asjad võivad ju vanamehed kes on ju nad on juba soliidses eas ja, ja, ja niisuguseid kauneid daame ees ees rääkimas on vähe. Flores rullikas noori mehi siiski on, aga ta noor naine võid sageli hääli võtta palju rohkem kui mõni temast isegi veidi arukam meesterahvas. Jah, ja võib-olla see, et käesoleva aasta kui poliitikale vaadata, on siiski ka teatud põlvkonna vahetumise aeg just nimelt noh, osad muidugi ka tipus, Res Publica mõttes, aga, aga eriti võib-olla näiteks keskel osakonnas, kui vaadata sellist noorema põlvkonna pealetulekut, noh nagu Sven Mikser, ütleme hakkagi sel aastal väga jõuliselt esil olnud noored naised keskerakonnas, et et ilmselt võib-olla vaikselt-vaikselt küpseb selline ka nende vanade erakondade sees. Ühel hetkel teatud põlvkonnavahetused, praegu veel nende nende eesotsas on justkui vanad tegijad aga, aga ühel hetkel lihtsalt väga loomulik, me peaksime siin ikkagi vaatama nagu igat erakonda eraldi, et keskerakonnas tundus vahepeal tõesti midagi küpseb, et mingisugune tainas on pandud kerkima, aga, aga tundub, et see tainas siiski ei, ei kerkinud piisavalt. Noh, ma pean siin silmas seda väikest. Ma ei tea, kuidas tagantjärgi nimetatakse tormi veeklaasis või mässukatset või kõik, mis oli seotud siis euroreferendumiga ja selle seisukoha positsiooni võtmisega. Ma arvan, et mida partei juht ei tahtnud kuidagi võtta, mina tegelikult. Ma arvan, et ega see ei olnudki väga väike see torm ja see, see lõhe, mida nad siis sellise alakujul seal nii-öelda Tartu linnaga kandsid, justkui seda naeruvääristades, aga see lõhe oli tegelikult täiesti reaalselt olemas ja ma ei ole päris kindel, et see ongi praeguseks päris olematuks muutunud, et nende need tiivad tegelikult on noh, tekitavat tõenäoliselt ütleme nii, et sellele parteile jätkuvaid tüsistusi selle partei heale tervisele et sisekliima ei ole seal minu arusaamist mööda mitte liiga hea veel. Aga mina olen Eesti poliitilisel kaardil nagu kahte poliitilist parteid, kes teevad minu meelest investeeringut just tulevikku. Ja noh, see on kindlasti Res Publica oma noorte noorte meestega ja teine on Keskerakond. Needsamad noored noored neiud ja arukad noored mehed, kes sinna tulnud on, ma arvan seda, et et hakkab mängima mõne aasta pärast, mitte järgmisel aastal, võib-olla mitte ka ülejärgmisel aastal, aga nelja aasta pärast. Ja kui me vaatame mõnda teist parteid, siis ega reformierakonnas ei ole ju tegelikult olnud väga väga uusi nimesid. Ikkagi samad Atonen kallas ikka väga järgi üldse. Vaatame ka Mõõdukad, kes püüdsid nii-öelda nägu ja vormi vahetada, siis ega seal ka sellist noort põlvkonda juurde ei tulnud, ikka nii-öelda nelja, nelja neljakümneseid ja üle üle üle selle ei ole midagi, ära räägi, Padar on alla 40 ja tegelikult täiesti uus nägu, et siiski siiski päris. Ma päris 20 Ta ei ole suutnud võib-olla veel kujuneda selleks figuuriks ütleme, mis päriselt, ütleme Andres Tarandi ja Toomas Hendrik Ilvese järel seda põlvkonna vahetust noh, nii-öelda ehedalt esile tooksid noh, ütleme nii sügaval alusena siiski tegid minu meelest kuskil kolme-nelja 10-st 40-st selle ka meie kolleeg Marianne Mikko kuulub meie põlvkond tegelikult mõõdukatel on vähemalt ütleme ideede tasandil Teil ju väga suur arenguruum tõusta kuhugi, sellepärast et tänane pididki arutama oma nime. Üks asi on jah nagu, nagu nimeküsimus, aga teine asi on, et see, see poliitika, mida nad esindavad, ehk siis see on juba noh, Euroopas ju üks üks tooni andvamaid ehk siis sotsiaaldemokraatia. Leena on ju väga suur eluruum ja eluõigus ja mänguruum tegelikult eriti selles olukorras, kus, kus Eesti praegu on, kui me eilset eile avalikustatud seda inimarengu aruanne jah, inimarengu aruannet vaatame siis, siis lõhestumine, mis, mis Eesti ühiskonnas tekkinud, see jõud on noh, vesi sotsiaaldemokraatia veskile, et varem või hiljem peab ta nagu tuule tiibadesse saama, kas ta saab nüüd Mõõdukate nime all, saab ta üldse selle erakonna nagu nime all või tulevad hoopis keskerakonnas uued tegijad ja võtab see erakond nagu need funktsioonid üle. Aga ütleme, selline turukapitalismi või isegi mõnes mõttes röövkapitalismi välja pääsemine nagu, nagu noh, peab Eestit nagu tabama. Vot minu meelest on mõõdukat üks järgmiste riigikogu valimiste kontekstis, milleni on muidugi need kenasti kolm ja pool aastat aega. Korralisel mõttes vähemalt, et on üks, üks selline küsimärk. Et sealt võiks nagu tõusta midagi uut. Aga võib ka mitte midagi tulla. Et aga potentsiaalist on nagu olemas võimalus, et praegu on tegelikult nende šanss, et kui nad ja mina ütleks, et kui nad lähema aasta jooksul muidugi jalgu kõhu alt välja ei võta ja nii-öelda väga õigeid liigutusi tee, siis tõenäoliselt šanss jääb olematuks. Aga mingi šanss on neil olemas seoses ka Keskerakonna praegu niisuguse teatud teatud kahe vahel olekutega ja ja natuke rivist väljas olekutega, tegelikult Keskerakond on ka selles mõttes praegu vahel, et Euroopa liitu minnes kuuluvad nemad ju sinna liberaalide fraktsiooni tulevases Euroopas, Parlamendis, et kui ongi ju nii, et kui tulevasse europarlamenti valitakse näiteks keskele konna ja Reformierakonna esindaja, siis nad hakkavad istuma europarlamendis ühes liberaalide fraktsioonis ja nad eesti valitsuses istusid üks vahel ja keskerakonnal saab oma oma niisugustele väga tugevalt vasakpoolsed paljudele valijatele olema. Suhteliselt raske, võib olla selgitada, et, et noh, et mis nägu neil siis nüüd õieti selles kontekstis on, kuigi muidugi nad seletavad selle ära. Aga siiski väike niisugune värving jääb, et kui Mõõdukad suudaksid oma tõeliselt vasakpoolse näo nagu välja pakkuda, kui ta siis võiks nagu, võiks nagu kõlada usutavalt, aga esialgu ei kõlase sugugi usutavalt. Et mulle tundubki, et kui nad täna arutavad nagu nimeküsimust, siis noh, see on muidugi ka tähtis ja ja mõni mõni nimi võib-olla rikub meest, aga aga üldiselt reeglina siiski nimi parteid ei riku, aga pigem on küsimus, et peaks arutama ka veel kord, mis seda asja kandma peaks, mõõdukatel on kõvasti potentsiaali ka, ütleme kui nende nimekirja vaadata, siis tugevaid tegijaid on tegelikult ju väga palju igale elualale, kuigi, mis üldse nagu ei vasta nagu proportsioonis nende esindajate, selle praeguses riigikogus ja sellele mandaatide arvule, mis neil seal on. Tegelikult on neil mõnel erakonnal siin ei ole näiteks mingit ütleme välissuhtlejaid välja panna. Mõõdukatel seda probleemi ei ole, tegelikult on veel rivis kõik kõik need olemas, kes, kes on vaieldamatult tugevad tegijad. Muidugi valitsuse seisukohalt on ikka üsna kesine värk see, et et pool aastat pärast ametisse astumist tekkis juba esimene kriis, et noh, paneb ikkagi vägisi mõtlema, et kuidas nad ülejäänud kolm ja pool aastat mille veavad, võib-olla juhtub ime, kuigi praegu kaldub küll minu meel sinnapoole, et vaevalt et tundub küll, et Rahvaliidu ja Reformierakonna vahel juba vähemalt on see konflikt niivõrd selge, et et oleks ime, kui see asi ei, ei. Ühesõnaga, kui sa sel sügisel juhtunud, no ei korduks järgmise aasta kevadel või hiljemalt sügisel ja, ja kui mitu korda siis see asi ikka peab korduma, et asi lõhki läheks. Ka mina arvan ka, et ta kordab kindlasti järgmisel sügisel, kas sellisel kujul tõstetakse mingi muu küsimus üles? Aga Ma arvan, et pole välistatud, et see koalitsioon lõhki siiski ei lähe, sest see sügis näitasite ka reaalset alternatiivkombinatsiooni teiste poliitiliste jõudude vahel ei ole. Et see on meie tänase politsei pildi paratamatus. Ja kui te mäletate, siis Res Publica partsu enda sõnade läbi valimiseelseid ütlesite, vot nendest saab just selline poliitiline jõud, kes hakkab väga tähelepanelikult kuulama ka opositsioonipoliitikute arvamusi, et Eestis ei tekiks sellist väga sügavat poliitilist lõhet ja nii edasi. Läinud tal oli võimalus seda kohe sügisel katsetada ja kui ta on järjekindel mees, siis ta saab teha ka järgmine aasta. Karl, ma tahtsin öelda, see ütles, et kuidagi selle poliitilise aasta kohta, et noh, et ei olnud midagi erilist, vaatamata sellele, et tõeliselt suursündmused sees, et valimised ja ja referendum, mida siis veel ühele aastale tahta. Aga sul natukene õigus, sest et see on kõik kulgenud siiski suhteliselt väga-väga rahulikult. Ja kui me kõrvutame siia näiteks Leedu ja tema presidendivalimised, praegune kogu see Ma ei oskagi, nimetatakse gamma ja, või, või mis see õige sõna, selle, selle juuresolek, mis toimub tema tagasiastumise ümber. Meil ei ole sellist korraliku skandaali vastu panna, sellel aastal on selliseid skandaale paarikesi parlamendiliikmete hüvitiste ümber, kus ajakirjandusteema jutuks võttis. Poliitikute sihukeste ütlemisi siis korraliku skandaali pole, aga samas on ikkagi ju väga suur sarnasus, ütleme Paksase võiduga leedus Repse võiduga Lätis ja Res Publica võidule Eestis ja nii-öelda järelmid on ka natuke sarnaselt lihtsalt ütlema, et kui paksosel praegu noh, on seljas ikka selline tõeline skandaal, siis noh, Res Publica suhtes on niisugune rahulolematuse visin. Et, et skandaali noh, suurt nagu kaelas pole, aga tegelikult sel sügisel on noh, ikkagi sellekevadistele vabaduste meeldetuletamise ümber ikkagi nii palju rahulolematust, et see no et ega see rahvaliidu väljaastumine ja kõik selle ümber toimunu andis ju selgelt ka nagu märku, et selline avalik arvamus on ikka väga verine tegelikult selle peale, et kuulge, poisid, mida te kevadel lubasite, mida te nüüd teete? Mina olen kuulunud jälle inimestelt hoopis teistsugust arvamust, et ah kevadisi lubadusi ikka nii väga tõsiselt uskus ja ja minu meelest noh, üllatavalt leebelt anti alla või andis avalikkus alla sellesama emapalga puhul, kui me mäletame seda, et tegelikult ju reform sai oma oma oma mise vanemahüvitis, vanema vanema vanemahüvitis. Ja kuigi avalikkus käis Toompeal, nõudis midagi muud, otsus tehti ikkagi nii, nagu poliitikud arvasid, avalikkus ei ole selle peale väga kõva häält teinud ja kas, kas peaks? No ütleme nii, et vanemahüvitis oli vist selle valitsuse aasta tegu minu arvates vähemalt, et lõpuks ühe niisuguse asjaga katusele katuse alla saadi. Tähendab, kas nüüd jäi domineerima siin ühe või teise erakonna vahe? Või kuidas see lahendati, noh, meie oleme oma saadetes ka väga palju rääkinud, et ärme hakkame nagu täna pikemalt, aga aga põhimõtteliselt saavad ju võitu kõik ja see, kui ta kui lehed mesin üle, võimelda, siis selle, et et kui perekond elab siin toimetulekut oletustega, et siis nemad nagu midagi kaotavad, noh oleme ausad, palju siis neid on, võib-olla neid on ühe käe sõrmedel või kahe käe sõrmedel ma ei tea, palju Eestis neid on, kus kumbki vanematest ei, ei töötajat, nad kaotavad mingi 100 või 200 krooni. Aga aga aasta skandaalid olid magedad, nad olid kõik kuidagi nagu üles üles vägisi kistud ja noh, see on muidugi see on hea, see näitab, et ilmselt liigume õiges suunas, aga, aga kuigi kuigi ütleme, rahva ja, ja ühiskonna rahvuse seisukohalt on, on olukord on ikkagi väga hull. Skandaaliga, mis riigikogu ametihüved, noh mis, mis skandaalsem, kui kõik on seaduslik, eks ole või siis Tõnis Paltsi afäär, kus tõestatud ei ole midagi, kus, kus nagu edasi läheb kõik 3000 krooni trahvi, selle vaidlustas ka Monika Salu miljoneid riigi ja rahva ja meie edasikestmise seisukohalt. No mis, mis probleem? On Concordia pankrot, noh, ta tal on, tähendab, mingisugune oma oma tähtsus, aga, aga ütleme noh, riigi riigi seisukohalt ühe õppeasutuse pankrotti minek. Jällegi minu meelest need on just sellise taseme räägiva Androobovi Hummeriga sõidustamis sai ka nüüd oma lahenduse 2100 kroonise trahviga. Minu meelest on need just sellise suurusjärku skandaalikesi, mida juhtub kõigis arenenud riikides. Ja nii-öelda areng arengumaades ei üllataks nüüd isegi mitte rahvusvaheliste uudisteagentuuride taset, nii et selles mõttes me nagu jah, Leedu tasemele ikka ei tea, kus me oleme, president, otseselt süüdistatakse seotuses allmaaemaga. Kas siis see on nii või ei ole, aga igal juhul varjuda, temale heidab ja, ja meeme oma väikestesse skandaalikese oleme ikka siin. Positiivselt noh, ajakirjanduse seisukohalt muidugi kurb, et, et elu aina igavamaks läheb, eks ole, ja meil nagu peame juba hakkama noh, välja nagu imema aeg-ajalt lugusid asjadest, mis, mis mõni aasta tagasi meile veel selle vääriliselt ei tundunud olevat, aga, aga teistpidi ikka kodanikuna päris rõõmustav, et, et areneb. Me oleme siin vilksamisi nimetanud sellist asja nagu Eesti inimarengu aruanne, aga me ei ole sellest rääkinud. Tõesti, sellel nädalal toodi see nüüd avalikkuse ette ja toodi väga sünged numbrid väga sünged. Ja no täielik šokk peaks ju eesti rahval olema see, et inimarengu aruande järgi aastatel 99 kuni 2002 kasvas Eestis viina müük 88 protsenti. Teades seda, kui palju eesti rahvas kaheksakümnendatel jõi ja kui ta nüüd peaaegu kaks korda rohkem oleks joonud nendel aastatel, kui varem oleksime ikka surnud, kõik vist loota on see, joome nüüd ainult paremaid jooke. Ma arvan, et siin on üks teine konks ikkagi ikkagi sees. Just äsja nägin Soome TV-st ühte arutelu, kus Soome riik oli väga mures, et alkoholimüük on just nendel samadel aastatel Soomes langenud ja vähem makse on laekunud riigieelarvesse ja alkomajanduslik seisija sugugi enam enam nii hea, et soomlased on meid väga palju aidanud ja suur osa sellest alkoholist on ikkagi Soome Soome riiki läinud või samad soomlaste pool Eesti territooriumi ära joonud, aitäh, soomlased, meie viinad olete ära jooma, kasvatate meie majandust, aga, aga teisalt võib öelda, et joomine pole nagu ainus probleem. Soomlased ennast siia ju süstima ei tule, soomlased siia oma rahvast abortide teel vähendama ei tule. Rääkimata kõikidest muudest nendest 12, kus, kus Eesti on maailmastatistikas otsikut esimene või esimese kolme hulgas, vähemalt Sa oled natuke rikkumata tennisest tegelikult soomlased juba tulevad siia noored süstima, tapet sööma, sest et Helsingi kesklinnas on seda tunduvalt keerulisem teha ja vahelejäämise variant palju, palju suurem. Nende osakaal ütleme, ei ole võrreldav nagu meie viina ära joomisega. Seda, seda, seda kindlasti mitte. Aga ma usun, et protsendid tulevikus kasvavad. Aga noh, süngeid harvem siin on kindlasti kui sealt välja tuua kodus alkoholiga veel, et 80 protsenti 15 aastastest õpilastest on tarbinud alkoholi. Ja 10000 inimest pöördus las ta jooksul alkoholist tingitud psüühika- ja käitumishäirete tõttu arsti poole. See on ikka väga-väga suured suured numbrid ja ma usun, selle 10000 hulgas olid ikkagi eestlased ja, ja muud ei muulased. Vaevalt, et nende hulka neid soomlasi sattus, kes siin arsti poole pöördusid, kui ka neid, seda seda juhtub. Nojah, see inimarengu aruanne tahtis nüüd öelda väga selgelt, et me vajame nagu teist ühiskonna mudelit ja et meil on nende inimeste hulk, kes vajavad abi, toetust ükspuha millisel kujul siis mitte raha ei ole ainus tegija suureneb katastroofiliselt iga aastaga ja selles mõttes on nendel uurijatel ja sotsioloogidel õigus, et et me siin võime rõõmustada selle üle, et meil ei ole nagu suuri skandaale ja see on tõesti tore, aga ütleme rahvuse allakäigu mõttes on ikkagi 2003 ka vääriline tähis, kus, kus noh, protsessid, need hullud protsessid ei ole tegelikult ei peatunud, vaid vastupidi, on ainult ainult süvenenud. See aruanne tõi välja veel ühe Pärnuga seotud fakti, et kui Pärnumaal mõned aastad tagasi oli see suur metanooli katastroof ja väga paljud inimesed pidid oma elu elu jätma siis salaalkoholi hulk langes väga kiiresti ütleme järgneva järgneva poole aasta jooksul ja meie viinatootjad said oma läbimüüki kasvatada just selliste hästi odavate viinade viinede osas siis nüüd väidab seesama Eesti inimarengu aruanne, et tänaseks hetkeks on salaalkoholi osa kasvanud samale tasemele, mis oli enne Pärnu katastroofi. Ja kummaline on see küll, et unustatakse väga kiiresti ja ma tean, et mõned inimesed on öelnud, et juuakse ikkagi väga tõsist solki, mitte seda, mis seal pudelites kuskilt Venemaalt ilma aktsiisita siia toodud Venemaal toodetud viina ootan vaid ka nii-öelda kar avalikesse gaasides ja laborisse võttes kokku segatud marke ja arvatakse, et et uus selline mürgitus, on see siis metanooli, oma või lihtsalt muu solgijoomisel, on tegelikult Eestis ainult aja aja küsimus. No kui me läheme veel nii-öelda nüüd lõppeva nädala juurde, siis üks üks suurim tegemata jätmine, mis minu meelest see valitsus on nagu teinud või jätnud, õigemini tegemata ja millega pole hakkama saanud, on see Meerete jaskar maavanemate enda. Et kõige muuga võib musta valgeks rääkida ja, ja mida poliitikud nagu päevast päeva teevad ja millest ka nagu ajakirjandus alati prii ei ole. Maavanemate küsimus on niisugune niisugune asi, et mis, mis on vaieldamatult sellel kolmikliidul tegemata ja nagu ma aru saan, on asjal ainult üks põhjus. Huik luik, haug ja vähk ei suuda nagu omavahel asja, nagu ära otsustada. Suleb juhid oma lehte, maaleht peaks olema nagu maa, nii maa kui maainimese lehte, et et kas, kas sellel on see sinu arvates nagu pseudoprobleem on nendel maa, nende maavanemate roll ütleme selline, et, et see määramatus, mis neid on tabanud selle aasta jooksul oleme siis ausalt, see on ka nagu enne enne valimiste probleem. Või, või on see niisugune noh, väga oluline probleem, mis nagu segab tõesti meie elu aretavast ja ka muuhulgas lahendamast kõiki neid probleeme, mida siin Margus praegu just rääkis. Sellele on raske üheselt vastata, ühest küljest ei ole muidugi võib-olla nende maavanemate puudu, oledki isegi nii ägedalt tunda, nii imelik, kui see pole meelest viimases lehes oli, oli selle kohta ka lugu, kus uuriti näiteks Saaremaa kunagi näitel, et kas maavanema niisugune puudumine takistab maavalitsuse tegevust, et ega nüüd nii väga ei takista tegelikult mis, mis Moody tekitab jälle küsimuse, et kas võib-olla võib-olla sellise natukeseks ketserlik kui küsimuse, et jälle, et ta võib olla võib-olla hoopiski peaks küsimusele lähenema sellest otsast, et kas, et kas sellisel kujul neid tegelasi just nimelt niiviisi vaja on. Kuigi samas jälle ilmselt ikkagi on maakonnale kui, kui niisugusele üksusele ühte ühte selget tippu ja sümbolit ka see on jah, üldse kogu see kogu see, see nii-öelda haldusreform. On küll pisenenud üliväikeseks küsimuseks nii-öelda maavanema ametikoha täitja pädevuse umbes küsimuseks on pisenenud see, millest noh, mõni aasta tagasi räägiti kui et kui mitu On ta üldse on ja kui palju valdu tuleb ühendada. Kogu see küsimus oli palju-palju laiem kogu Eestile riigihalduse ümberkorraldamisest oli küsimus siis, kui nüüd räägitakse, et, et minister õunapuu tahab jätkata sedasama reformi, siis tegelikult on see ikka väga kitsas väike küsimus, et kas riigi esindaja maakonnas maavanema nime all on natuke niisugune või natuke teistsugune, kas teda määratakse ametisse nüüd niiviisi või teistmoodi. Ja kes ta üldse on, kas ta on nii-öelda riigi käepikendus, sõltumatu ametnik või peab olema ta partei poliitik, nagu, nagu ta on nüüd viimasel ajal kujunenud? Reformierakond Sa tahad? No rahvaliit on pakkunud välja, aga minu meelest kaunis segaselt, aga noh, nii palju ma olen nüüd aru saanud sellest väljapakkumisest selle olemusest on see nii, et et tegelikult peaks nende seisukohalt vaadates maavanem olema tulevikus hoopis kohaliku omavalitsusliidu juht. Et kohalike omavalitsuste poolt nimetatud kohaliku omavalitsusliidu juht, kes, kes üldse ei määratagi sinna Toompeale, vaid kelle valivad kohalikud valdade esindajad, tulevad kokku ja endi seast valivad maavanem. Praeguse seisan jälle hoopis teine asi, praegune seis on hoopis imelik ju ja eriti just vastutuse seisukohalt, et Toompea õiglane siseminister määrab, kuid enne peab kooskõlastama kohaliku omavalitsusega see maa, maa, maahärra, maa ei anna mitte mingit aru, eks ole, enam siseministrile, vaid annab mingisuguse amordsele asjale nimega valitsus ja kui valitsus on, on, on niisugune noh, mitte eriti homogeenne, pidevalt tülitseda, siis on ju õudselt hea laveerida seal erinevate parteide vahel. Minul, Sid on, see on üks väga kindel seisukoht, ma tahan Pärnumaa näite, et kui sulle sa ütlesid seda, et võib-olla ei ole seda maavanemat üldse vajagi igas maakonnas siis ma arvan, see on maakonniti väga erinev. Kui võtta Pärnumaa ja tema maavanem Toomas Kivimägi, kes nüüd oli sunnitud ka nii-öelda erru minema just nädal nädal nädal tagasi, kunagi ta ju ikka, kuigi ta käib, käib nii-öelda oma kabinetis tööl edasi, aga vist kohusetäitjana hetkel töötab 10, maavanem on kohustatud 10 aastat olnud Pärnu maavanem. Ma tean, et viimase viie aasta jooksul on Pärnu linnas olnud viis linnapead. Ei ole ühtegi poliitilist avalikku persooni, kes oleks olnud läheme kestva perioodi jooksul. Pärnu maakonna nimega sõna võtnud Toomas Kivimägi on tegelikult seda teinud ja minu meelest ta ei ole muuseas ühegi partei liige siiamaani ta on keeldunud sinna sinna astumast. Ja seda enam nüüd nii-öelda kolmandaks perioodiks maavanemaks jääda, peab erru minema. Ma tahaks näha, kus leitakse hetkel uus mees, kes suudaks kasvõi järgmised viis aastat pidevalt seda seda seda kohta kohta täita. Ja muidugi on küsimus selles, et kes ta sinna valinud on ja kesta nii-öelda on. Aga ta on väga paljuski siiski Pärnumaa esindusfiguur poliitiline sümbol, sümbol olnud ja mida ta võib-olla kõige rohkem teinud on, ta on just maakonna endi huve kaitsnud, nii tootel, tuua Pärnu haigla näite, ma arvan seda, et kui Toomas Kivimägi ei oleks järjekindlalt viimased kuus, seitse aastat seda rauda tagunud, siis ei oleks, ei, käis praegu ehitus Pärnu haigla. Valmimiseks nii, et maakonniti väga erinev me oleme näinud oma vanemaid, kes korraks aastaks sõidavad Võrumaale on see natuke vabanevad, siis tuled jälle Tallinnasse tagasi? Paljudes maakondades on, avame vanemateks inimesed, keda ilmselt enamik maakonna inimesi ei tunnegi või nad ütlevad seda, et oota, ma ei teagi, kes hetkel on, sest neid on nii palju, nad muutuvad, ei ole sellist järjepidevust, et ma olen Sulev teiega ka nõus, et tegelikult see maavanema mõiste, tema tema kompetentsuse piirid. See on vaja tegelikult uuesti kõik paika panna ja see mõte, mida sa ütlesid, et võib-olla kohalikud vallad valiksid maavanema ja tema oleks nii-öelda siis tõesti maakonna esindusfiguur suhtlemisest Toompea ja valitsusega, selles oleks teatud loogika. No aga nüüd oli, sellega on väga selge poliitiline probleem, et ma saan aru, et teie, Res Publica ega Reformierakond ei taha anda sõda võimalust saata. Tähendab, on kaks võimalust, kas valitsus saab saata sinna maakonda oma mehe või valitakse see mees altpoolt? Ja sel juhul ilmselt need kaks jõudu nagu Reformierakond ja Res Publica väga tugevalt kaasa ei räägi. Rahva rahvaliidule see variant sobib, sest jälle, kui me mõtleme, eks ole, et paljudes maakondades, kui me võtame nii-öelda vallad kokku, siis tõenäoliselt rahvaliidu kandidaat on üsna tugev kandidaat. Aga, aga kindlasti ei ole nendes maa maakonna peale maavaldades tugev kandidaat maavanemaks näiteks Reformierakonna poolt pakutud tegelikult vorm on samas väga selgelt välja öelnud, et kui valitsus kukub, siis peaksid ka maavanemad ära minema selle koha peal, sellepärast et nad peavad olema kindlasti valitsuse poliitilise joone käepikendused, nii et see oleks muidugi eriti tore, kui koosmeele valitsus oleksid mingil põhjusel siiski nagu pihtas põhjas olnud, siis, siis oleks kõik 15 maakonda, aga mina arvan seda, et kui sellest tehakse puhtalt poliitiku ametikoht sisse devalveerib tegelikult maavanema ametiposti ja juhtub täpselt sama asi, mis Pärnu linnapeakohaga on, kus sisuliselt ei ole võimalik enam linnapeaks viljapead mõistlikku leida, siis keegi ei taha seda kohta. Sest see on midagi ebapüsivamad, ebapopulaarne varasemalt olemas ei ole. Ja see on poliitiline ametikoht. No nüüd on valitsus lubanud nagu uue aasta alguses kohe selle uue seaduse vastu võtta, mis siis nagu sätestab kõik ära, mis, mis maavanem on ja kuidas teda süüakse ja, ja kes ta niisugune üldse peab olema. Kas nüüd see koalitsioon suudab nii kiiresti tõesti need niukseid taolise seaduse vastu võtta, see on, et noh, tänase seisuga rohkem kui kahtlane igal juhul peaminister on lubanud, et varakevadeks on kohusetäitjad päris päris maavanemad ja, ja eks me siis näeme, aga, aga ma arvan, et siin on üks järjekordne väike miinike koos meelevalitsusse. Ka minu meelest on siin natukese ka seda, et, et on, on tehtud mingis mõttes nagu probleem tühjale kohale, et Margusega väga nõus, et, et võib-olla suures osas maakonnas on seni tegelikult samas vähemast keskmiselt hästi hakkama hakkama saanud ja kogu see süsteem on toiminud tegelikult. Et üleüldse, et valitsus kevadel ütles, et me nüüd hakkame iga hinna eest reformima, oli võib-olla vale. Tähendab, see põhimõtteliselt on selle asjaga, et kui üks süsteem nagu põhimõtteliselt ikkagi toimib, siis enne kui sul ei ole väga selget plaani kuidas see asi kindlasti paremini toimiks, jäta parem rahule. Et kui kuni kuni ei ole selge, et uut nii-öelda maavanemate kinnitamise korda uut seadust seni ütled, et maavanemad tegutsevad senistel alustel edasi rahulikult ja siis, kui ollakse kolmekesi välja mõeldud ja kokku lepitud, et NUT nüüd uut niimoodi on see asi niimoodi ja me kõik oleme nõus, et nüüd uutmoodi on parem siiski endast on uue korra. No igal juhul me jääme huviga ootama, kuidas on uutmoodi ja kas see on parem, see selgub siis järgmise aasta jooksul, ehk sellest aastast tehakse kindlasti veel palju kokkuvõtteid ja meie täna püüdsime nagu mingit väikest algatus siin teha. Aitäh, kollegi Sulev Valner, Margus Mets. Mina täna saatejuhina Aarne Rannamäe järgmine kord Mart Ummelas samas rollis. Ilusat laupäeva jätku ja kuulake meie saate kordust ka täna õhtul.