Head vaatajad, Balbsixonit, kõik on selge, Ameerika semud mängivad, kõik on selge ja siis tuled sina raisk ja ajad sellist soga ajad kõik maailma undama Peleeveniga, no kuidas siis nii markaldis. Ei kuidagi, selles asi ongi, ei pea mitte midagi kuidagi tegema. Niimoodi siis alustame, alustame saadet, kõneleme Chabajeviste Pustad taas Beliivini kultusromaanist, vene keele ja kultuurikeskkonnast. Kas ta on ka kutsus romaan eesti keele ja kultuurikeskkonnast. Noh, mulle tundub küll, et on, seda näitab ka see, et see on nii läbimüüdud nii venekeelne variant kui eestikeelne variant Eesti raamatupoodides ja siis oli ka kosta sellist tagasisidet, et kui nagu saadi teada, et seda hakatakse teatrist tegema, siis tulid sellised arvamus, et noh, et, et kes see hull on sellise asja nagu üritab lauale panna Raamat ise on nagunii hästi kirjutatud, et kuidas nagu teatris samaväärset tõlgendust pakkuda. Tere, siit teatri magasini stuudiost, ütleb toimetaja maris Johannes. Alustuseks parafraseerisin Pelejevinite ennast ja stseeni, kus kolm maffiameest omavahel otsivad igavese kaifi saladust. Meiegi oleme täna stuudios kolmekesi. Koos Pillerin purjega intervjueerime lavakunstikooli 21. lennu diplomandi Mart Koldits, AT kes dramatiseerinud ja lavastanud linnateatris Viktor Peleevini, Chapajevia Pustata. Aga et olla kooskõlas peli vini romaani mentaalsusega, mis kirjutab ette neljase struktuuri, siis kutsume neljandaks lüliks oma saatesse teatrikriitiku Boriss tuhi. Rolli me omavahel jagama ei hakka, kuigi võiks. Pelevini järgi on igaühes meis peidus neli tüüpi. Sisemine ment sisemine prokurör, sisemine advokaat ja see, kes kysib emendi ja prokuröri roll võiks kuuluda kriitikule. Lavastaja oleks advokaat, aga Kalfid kaifitsee teatrisõber, kellele hingelähedased zen-budistlik, maailmatunnetus või vene teema üldise arusaadavuse huvides nii palju, et lavastuse sündmustik toimub paralleelselt kahe aja tasandil. Kodusõjaaegsel Venemaal ja tänapäeva hullumajas. Ning Petka liignimega Pustata kulgeb rahutult ühest ajast teise. Petkad teeb Alo Kõrve kodusõjakangelaste Chapajevit, Andres Ots ja hullumaja arsti Timur Timurovitši, kuradid Ungern-Sternbergi kõiki koos ja eraldi mängib Kalju Oro. Oma tipphetked lavastuses on ka Marko Matverele, Allan Noormetsal ja Andero Ermel-il. Nemad õpetavadki meile, kuidas sisemisi mente ja prokuröre seljatada. Argo Aadli, Serdjukja, Ago Rookava vaata juhatavad meid väga mänguliselt ja irooniliselt ida teemasse. Juba selle napi kirjelduse järgi võib kuulaja peast tekkida tõeline tohuvabohu. Sel juhul on tema seisund üksjagu sarnane Petka hingeseisundiga, aga siit jätkame juba lavastaja Mart Koldits, aga kelle jaoks Beliivini Chapajev ja Pustata on esimene suur töö teatrilaval. Tähendab, ma avastasin selle romaani esimesel kursusel juba, kohe tekkis selline idee, et no näed, seda tahaks küll teatrist teha. Sest mulle tundus taga väga teatraalne olema, et mitte üldse nagu oma keerulise struktuuri juures ikkagi mitte raskesti lavale pandud kuma sellel romaanil läbit tööd, siis ma sain ka aru, et kui esmapilgul see tundub selline hästi kollaaslike segane, ütleme see ülesehitusvennalt lugu, et kuidas see areneb, siis tegelikult on see väga loogilise ülesehitusega seal väga selge lugu, seal on küll uuri, mitu lugu isegi, aga on ikkagi üks läbiv tegelane Petka, kellega kõik need lood haakuvad ja kes nendest nii-öelda nendes lugudes rändab ja see struktuur tuli siis lihtsalt taandada teatri lavaformaadile sobivaks, et seal palju selliseid selgeid kõrvalliine teemasid, mida oli väga lihtne välja kärpida või noh, ses mõttes valuta noh, et, et ta on väga Venemaakeskne ja selle Venemaa hetke popkultuurikeskne, et ma kujutan ette, kui palju äratundmisrõõmu, kui palju vihjeid Venemaa reaalelu tegelasi seal kui suurt vastukaja, see nagu Venemaal leiab Eestis nüüd kõik need asjad ei toimi nii, eks ole, et ma lugesin Dostojevski seal baasiks ja noh, seal on tunda mitme tegelaskuju puhul sellest Dostojevski kiriku eneseohverdamist Trinud paljaks, nüüd nuga kõhtu, et mingu see kõik, mina võtan kannatus enda peale, sellist mõtteloogikat, seda vene hinge on seal küll, aga noh, minu jaoks see need osad, mis dramatiseeringus, vaid see on kõik minu arust ka Eestis nagu toimiv muidugi tuli nagu mõelda konteksti peale, sest seal on ka ilmseid nagu kirjanduslik ju viiteid või noh, selle peale on üles ehitatud, eks ole, et hakkab kohe selle Raskolnikov, jooga, süütunne, Dostojevski, süütunne, angaar, joonis üks, nagu läbiv teema, mille vastu need vennad seal võitlejad, millega nad üritavad hakkama saada, aga needsamad ühiskondlikud protsessid on ju Eesti vabariik samamoodi läbi teinud, et kas nüüd seda seitsmeteistkümnenda aasta revolutsiooni sellisel kujul, aga ütleme, selle revolutsiooni järelmõjud jõudsid ka õige pea Eestisse ja Eesti selle mõttemaailma absurdsus omal nahal tunda saanud. Ja noh, tänapäeval, et 20. sajandi lõpu ühiskondlikud muutused, eks nad Venemaal, ma arvan, olid drastilisemalt, et Eestis ikkagi asjad läksid enam-vähem noh, minu arvates mõistlikumale rajale, aga Venemaal see gaas ilmselt kestis nagu kauem. Kas selles mõttes sina nagu selle Petkaga sammast, et ma mõtlesin, et kui tema vanust seal küsiti 30, kes nagu kahe formatsiooni piiril on mis Mart Koldits sünniaasta. Meil on 79 sündinud, ehk siis ma olen 24 hetkel. Vaat ma mäletan küll seda, mina muidugi ei ole omal nahal saanud tunda seda reaalset nagu nõukogude elu, aga ma mäletan seda vaimset keskkonda ikkagi mäletan ja siis mille vastu see vahetus nägu, et mis see järgmine vaimne keskkond oli, mispeale tuli, ma arvan, selle aja inimesed, kes elavad läbi sellise kardinaalse mõttemaailmamuutuse kultuurimuutuse, nende rese tükk ka ilmselt nagu jõuab paremini kohale, võib olla. Kui palju selle tegelasega tuli rinda pista, kelleni Vitšapajev teda muuta niisuguseks nähtavaks ja arusaadavaks. Ei no ikka tulijas, nende asjade puhul on kõik see, et kuidas saavutada seda konkreetsust, et väga lihtne on kohe kalduda mingisugusesse nii-öelda müstiliste käsitluse ja ongi krõška, eks ole, pole seal laval midagi näideldud, ideedest, suurt müstikat. Mart Koldits õpetaja lavakunstikoolis on Ingo Normet. Kiire esietendusejärgne repliik oma õpilase tööle. No Mart Koldits otsis muidugi täiesti hullumeelse materjali ja ma olen hiljem kuulnud üllatusega, et see on väga paljude inimeste lemmikromaan. Aga ma pean kohe ütlema, et eesti teater lavastab Vene näidendit või vene instseneeringu vene romaani siis on see antud hetkel eestikeelne teater ja Eesti teater ja ega seda ei ole mõtetki teisiti teha. Mulle väga meeldis, et siin ei mindudki väga venelikukse Kvaid, see niisugune filosoofiline mõtisklus, kes ma siis olen ja mis elu siis on ja kas see on uni või tegelikkus ja nii edasi, see tuli eesti keeles ja see pani eesti publiku mõtlema, et antud hetkel on see Eesti teater, aga mis mulle väga meeldis, oli just selles lavastuses Foovam, niisugune energia ja väga suur fantaasia, see Mart Koldits oskab ruumi valitseda, ma tean juba koolitöödes, aga noh, nii suurt tööd polnud ta muidugi kunagi teinud nii mahukat, nii pikka ja et ta ikkagi vedas lõpuni välja. Ja muidugi tahaks ära märkida just linnateatri näitlejaid, kes võtsid selle riski ja said aru, et selle näidendiga ei saa olla kuidagi kilbi keskel, siin on kas kilbi peal või kilbi all, sellepärast et see materjal võib ka kolinal lihtsalt läbi kukkuda. Aga see, et tuli niivõrd pingestatud, huvitav, energiline, lavastusse näitas, et nad tegelikult olid valmis riskima ja aitasid noort lavastajat ja tegid suure hulga huvitavaid rolle. Allan Noormets siis Rain Simmul mulle väga meeldis peategelane Andres Ots oli väga huvitav Chapaeline siis samuti Petka, Alo Kõrve ja veel hele Kõre ja veel veel veel, et terve galerii väga huvitavaid rolle, mis tõenäoliselt nende näitlejate loomingus ei ole mitte kordus ja üks vana rasva peal sõitmine vähemalt enamuse vooleliseni. Nüüd tegeleme Peleeveni endaga ja kommenteerimast teatrikriitik poristu kelle emakeel on vene keel. Seetõttu on väikesed keelelised konarused vast andestatavad. Milline on tühjuse tähendus Peleeveni jaoks, kes on Pustata? Misson Pustata? Miks Petkalon selline tobenaljakas perekonnanimi? Seda ta üldse tähendab tühjus. Aga Pilevini jaoks. Seal A ja O sellest algab maailma eksisteerimine ja selle kallal. Test nendele joon epideemiana üldse on väga paradoksaalne auto muid ütlemas, et üks koht küsiti kasvõi oma haka, vaat nüüd kuurid keerama, ta ütleb. Nojah, KOVide oma hakkavad aga poldid päeva varastada. Meie jaoks siin Lääne tsivilisatsioonis tähendab see tühjus midagi õõvastavat, midagi hirmsat. Nende jaoks võib-olla on kõige tähtsaim seo vabanemine, lunastus võimul, nad sulavad kokku maailmaga, siis nad kaotavad oma vormi ja nad leiavad oma koht selles tühjas maailmas. Selles tühja maailmaomadused lähevad nen. Keset selge, et see on väga raske väljendada teatrikeeles ja ma pold üldse lavastus on natukene teistmoodi mõeldud, ta räägib teistest asjadest rohkem, räägib vabadusest, valikuvõimalusest ja nii edasi. Ei omanda mingeid mõtteid, aga seal sellele noormehe lavastuses liin peske, Janka liin oli väga lüüriline stseen, mis lõpp? Nii teha rütmiliselt sesse mõjub hootiliselt. Veel kord selle jutule, kes lihtsalt ei teadnud, et Pelevinid teatrikeelde panna ei saa. Mart Koldits. Kui Rein raud, Mer käis rääkimas, siis on nagu rääkis, et kui temast romaan luges, et võib-olla on levinud selle sealt maha kirjutanud või on Pelevin ise selle autor, et kunagi oli Moskvas ringelnud mingisugune käsikiri, kuidas autorit peal ei olnud, oli lugu higist põhjakäinud üliõpilasest, kes sattus elama ühikatoas koos joodikuga, see oli nagu tõeliselt rõve mees olnud, et seal laaberdanud oksendanud nurka, noh siuke hästi-hästi rõve joodik ja siis üliõpilane nagu elastaga koos ja siis mingil hetkel sai aru või noh, selleks on erinevad tõlgendused, aga et kurat, see mees vist oli protsembudismiguuru, kõik need oksendamist ja need olid sellised koaani moodi asjad. Ferlajatan kepiga, et siis lööb mõistus pähe, sellise loo ta rääkis ja siis ma mõtlesin just, et, sest eriti hea olekski, et kui säilitada absurdne karakter, mis seal filmis on film ise muidugi on nagu eriti hea näide sellest, mis tolle inimeste peas võis toimuda. Päris õudne hakkas, vaata. Ma sain su jutust ikkagi aru, et sinu võti oli ikkagi zen-budism, siis kui sa hakkasid seda lugu nagu lahti. Timukima Heino loomulikult, sest see filosoofia sealt, kui võtta kätte nüüd kasvõi Suzuki zen-budismi raamatud või ikka need, mis Kaplinski või nälja Ansin, tõlkinud need suutrad ja muud budismi käsitlused siis ega see filosoofial nagu otseselt sealt siis kas maha kirjutatud või maha mõeldud Bajevi taktikat, et kes on see, kes arvab end olevat ja nii edasi ja siis lõputulemust Sokrates, lik tõdemus, et ma tean seda, et ma mitte midagi ei tea ja see annab vabaduse isegi peaaegu et sama sõnastus on nendes raamatus kohati nagu olemas. Taolised probleemid vaevasid ka minna. Et saavutada rahu. Siin oli öeldud, et Rein raud pidas loengut, kas oli veel vaja niisuguseid eksperte kohale kutsuda või? Ma käisin konsulteerimas ka psühhiaatritega ise, mitte näitetrupi ega rohkem, muidu ei kasutanud sellist abi. Põhjus see, et käia psühhiaatritega konsulteerima muidugi on, sellepärast et kes veel näinud ei ole, siis olgu öeldud, et üks tegevusliin on ikkagi see psühhiaatriakliinik seal psühhiaatriakliinik kuulub täiesti märgilise nähtusena tegelikult vene kultuurilukku ja nõuka-vene kultuurile, nagu ei, ei ole pulgaakko saanud ilma hullu majat hakkama. Või minu jaoks oli see just noh, nii-öelda tugevalt vene märgiline Jah, ilma selle peale küll eraldi mõtelnud, et psühhiaatriakliinik nagu üldse selline ta on igas ühiskonnas väga problemaatiline nähtus, miinuseks et noh, mis asi ta on siis noh, ekshullusega on alati seotud kannatuse tekitamine võib-olla teistele inimestele, mis asi see hullus üldse on, aga ütleme nii, et lavastades seal mingeid rõhuasetusi selles suunas küll ei andnud paljud dissidendid pandi sinna hullumajja ja ka selle raamatu üks teema on ju see hullumaja lihtsalt näitlik näide sellest, mis väljaspoolhullumaja toimub. Illustratsioon ühiskonnale. Ta on mudeli illustratsioon, aga lõpuks, kas sina said vastuse küsimusele siis, et kus need hullud on, et kas nad on seal hullumajas ja nad on väljaspoolhullumaja? No nii siin kui seal üldse väljas ja sees on seal üldse väga suhtelised mõisted mis ei ole üldse korrektne väita, hullume täna pole, öeldakse vaimuhaigla või noh, ma ei teagi sellele, noh ma ise tunnen ka, et sellel ei ole õiget sõna. Mis asi on hullumaja? Hull ei saa aru. Aga sa tegeled selle teemaga, Ma saan aru väga süvitsi edasi lendas üle käopesa järgmine lavastus. Paraku jah. Et see ikka on üks niisugune maailmamudeli otsimist. Taani vääre maa nagu hullumaja, nagu vaimses mõttes nagu ääremaa normaalsed inimesed suudavad püsida selles normaalses tähendusväljas mille kultuur loob, eks ole, ja aga hullud on need, kes mõnedes oma nähtustes on nad ju sellised, kes kas kuidagi selle kardina taha näkku vaatavad, kes piiluvad lava taha. Mingis mõttes, ma arvan, see ongi ilmselt, miks nii õõnes tunne tekib, kui mõne hulluga kukkus. Ta ei mängi seda mängu sulle vastu, mida sina oled harjunud mängima, noh, meil on kõik kodeeritud meil, mis, mida tähendab aga, aga et nagu tekib selline arusaamatu asi sinu nagu tähendusväljas, et siis see on alati õõvastav kogemus. Aga sa näed, et sa arusaamatu asi on elus asi, et noh, et see ei ole lihtsalt segast peksmine, vaid et seal on midagi taga, eks. Aga mis asi seal taga on? Probleem? Pelevin ise, et kui selgepiiriline või kui õõvastav nähtus tema selle eelneva jutu taustal nagu, nagu on, et kas sa nüüd saad aru, mis mees Ta on mingis mõttes vist saan. Et ma saan täiesti aru, miks ta praegu kuskil korea templis on mitmeks aastaks nagu avalikkusest ära läks, vähemalt nii ta nagu avalikkusele ütles, et hea kirjaniku puhul on ka see osa loomingust tähtis, kui ta vaikib, sihukse lauseid ütles, ja kui ta siis nüüd teatas oleks nagu mitmeks aastaks kuhugi koreasse või Butaaniaid kloosetesse? Jah, eks ta sihuke budist ole ja, ja mulle tundub, et ta ei ole mitte niisugune mees, kes lihtsalt nagu tsiteerib või kellele intellektuaalsest mõttes selline maailmavaade nagu sümpaatne on. Mul on selline kahtlane, tunnetan ise need asjad ka nii-öelda läbi elanud, et ta elab ise selles filosoofias, mida ta jutustab, ta ei ole bluff. Kuurime ikka Victor Peleeveni tausta poristu jutustab. Kuidas te seda kommenteerite, et just Chapajev sinna tegelaseks valitud ja kogu see vene revolutsiooniline minevik ja see liblikas võetakse, kaitsen hiina kommunist, kes seda punaseks liblikaks ennast? Ahhaa loomingus temast tehti niisugune tobukest, Pilevinud teeb vastupidi, ta võtab seda tombukest ja teeb temast niisugune müstikut. Prints ka niisugune assid toodetes sündinud elada ühes paradigmas, aga elate teises, see nagu. Täna räägime 13. detsembril linnateatris esietendunud vene kultuskirjaniku Viktor Pelevini Chapajevist ja Pustad taast. Selle fantaasiamängu ilust ja vabadusest on dramatiseerinud ja lavale seadnud kõrgema lavakunstikooli diplomand Mart Koldits. Ma arvan, et kui ka kõigest aru ei saa, siis kindlasti on mingid kohad, millest kõik aru saama, ma loodan, kindlasti ta meeldib rohkem inimestele, kes tunnevad kontekstid, keda üldse sellised probleemid huvitavad, kes üldse filosoofiat kannatavad ja kelle jaoks see nagu oluline on mitte lihtsalt mõtteharjutusena pleemine oskab nagu kohati nii lihtsalt rääkida, et see jõuab kohale ka nagu või noh, see küsimus tekib ka tava. Tavainimene. Ei, see oligi väga huvitav see, ma mõtlesin vahepeal seal. No igasuguseid paralleele tekkis, mõtlesin kõivu, näidendid ja filosoofi päev ja, ja siis ma mõtlesin, et Pelevinil nüüd seda näiteks on see stseen, kus filosofeerivad niisugused snäkid, bandiidid maski hoida. Ja, ja, ja võib-olla mõnes mõttes on sellega isegi isegi kergem kuidagi samastuda kui sellega, kui seal ütleb, et filosoofid seal kuskil elevandiluutornide tornis filosofeerivad, et tegelikult leiab ju väga palju äratundmist nendest sellest lõkke ääres metsas, sellest stseenist omaenda siseängidest või omaenda igasugustest elu igapäevakonfliktidest. Aga aga kas seesama lugu võib olla näiteks nii nagu noh, seal on üks väga hea kujund sellest, et et noh, teada oli üks niisugune niitke ja siis ma palkasin ühe professor ja see Kes selle loo nagu meie keelde ja inimene ka aru saada? Kolm kanget maffiameest nagu kõnelesitele. Kas need mingil määral võib öelda, et see samadeljeelini Chapae Pustata on ka selline tõlge sellisesse inimlikumasse ja arusaadava masse keelde filosoofiline sissevaade, aga lihtsamalt seda maailma seletatud või ikkagi on seal oma maailm ja keerulisem veel. Ta on arusaadavam, ega ta lihtsam ei ole sellest romaanist ikka nagu maakeeli nii öelda täiega aru saada. Et et ega see ei ole lihtsam, kui seal suutraid lugeda või ma ütlen, et seal lõkkestseenis ka kuse. Volodin räägib, et sa pead saama eikellekski, ühtaegu lakkab olemast, ei keegi sellest ei ole kasu, kui sa sellest ainult intellektuaalselt aru saada, et ta on kindlasti ta on rohkem toodud meie keelde küll, aga ta ei ole kindlasti niimoodi lihtsustatud, nagu seal niuksed lihtsustaks. Elemendid tuleb maha lüüa ja kogu moos. Et pigem see nyyd tuleb sealt välja hoopis teistkaudu. Nii tša uba või oa ütleb välja hoopis Shurik seal, et noh, mingi lihtsustatud kujul, aga ikkagi rohkem täppi kui kollianne, et võib-olla võib-olla ei ole jumal vilkuritega boss mitte sellepärast, et me tsoonis elama, vaid Me oleme tsoonist sellepärast, et me oleme valinud endale säärase jumala, kes on nagu mõni sireenidega ülemus, et vot see meenutab kangesti niitsemate hekel. Ma nüüd sõna-sõnalt ei mäleta, aga seal on see jutt, eks ole, et, et mine nüüd, võta kinni, kummal pool on ohutum, kas näitelaval või publiku hulgas, kumb parem on olla vaata või näitleja. Aga lavastaja on ju veel miski kolmanda positsiooni veel eriti kaval. Vilkuritega tiibadega. Kuhu see jõuab, on see, et ta sellest sellest dualismist, Ma arvan, ta väljub, et oled, vaata või näitlejat, see kahestumine sellega nii-öelda ületab, ma arvan, see on väga õige asi, mida elus teha. See on muidugi väga raskeks, et hakkabki lavastajaks TKV, eks lavastaja, mingi oma poolus juba jälle, need pooled tuleb ära kaotada, noh see on see vabadus väga lihtsustatult öeldes, et ega see ei tähenda, et ta nii-öelda tüki moodi kuhugi Korne keldrisse minemist lihtsalt vedeleda, et see tähendab pigem seda, et elu on nagu viin hakkab pähe. Ei tohi pähe lasta hakat see ikkagi alternatiivsete reaalsuse teema alati sees, et narkootikum on alati peetud reaalsuse moonutajaks, sest nii on hea rahulik arvata. See unenäo teema seal on, et mis on reaalsus, mis mitte ja lõpuks jäävadki mitmed reaalsused nagu kõrvuti mängima. Et siis see narkootikum on ka üks selline vahend, mis lubab vaadata asju natuke teises dimensioonis. Et mitte nagu ainult taju ei ole see, mis muutub, vaid ka Mahjusin ümber muuta. Mäletate Argo mooril ülikooli loengut, kus ta rääkis ka sellest, et misasi on see turvaline maailm, meie ümber see tähenduslik väli, kus me elame, ja siis ta ütles, et hoidke kaks minutit hinge kinni ja kogu see maailm hakkab kohe nagu mõranemas ja nüüd ongi see tõlgendusviis kummalt poolt vaadata, et noh, hea turvaline mõelda jah, et minu tajud lihtsalt hägustuvad ja et see reaalsus on ikka kindlalt siinsamas kuskil olemas ja lihtsalt käin ära vahepeal ka hiljuti ma ei tea, kas see on tõsi või ei ole tõsi. Aga me just sõpradega arutasime ka, et nagu väga markantne lugu oli justkui Eesti Ekspressis rääkis sest Seewaldi, siis ta siis ta oli seal olnud üks haige, kes pidas ennast tee kannaks ta käis mööda tube seal ringi, valas kõigile nii-öelda teed ja siis, kui üks teine patsient kogematud, nagu mingis vihahoos ta pikali lükkas siis ta kukkus pikali ja suri ära selle hirmu kätte, et ta nüüd läks katki. Ja kui seal on nagunii reaalsed tagajärjed. Hirmutav mõelda selle peale, et järsku oleme meie kaasalised puskaritilgad, kes näevad ainult seda tilka ja ei saa aru, ei saa, et nad on puskar. Arutlus puskari substants ist jätkub teatris aga eesti teatril on Pelejeviniga üks kokkupuude juba selja taga. Hendrik toompere juunior ja Priit rattus lavastasid 2001. aastal eraku ja kuue varbalise siis mängiti seda Tallinnas Kanuti Gildi majas ja mängiti vene keeles. Aga millised on vene teatrisuhted Peleeveniga poristu? Aga seal mängisid niisugused mehed nagu seal geenikoni, kes mängis Chabanevit bet mingist kinnistasid niisugune hobust, väga tugev näitleja, seal on veel üks kujukodovskitada, mängi tõusust leht, kus kutsed kapo praegu, muide ma mõtlen nii, et valdkondades tegime kavadest, ta viskas sellega Dowski sellepärast, et ta rikkus. Ja neljas Seegee saab kaifi. Veel kord lavastaja Mart Koldits jutule. Kui keeruline või lihtne oli nüüd näiteks mõttekäikudes orienteeruda koos näitlejatega? Ta oli keeruline sellepärast, et, et Pelevin räägib hästi lihtsate sõnadega, aga see filosoofia natuke teistmoodi, filosoofiat see ei ole selline filosoofia, mis seletaks maailma lahti vaid see on filosoofia, mis üritab tekitada uut mingit seisundit, pigem nagu sind ennast muuta mitte sinu arusaama maailmast muidugi asja kaks erinevat poolt ürita intuitiivset tabada seda tühjuse tunnet endas, muidu see jääb kõik väga teoreetiliseks ja mina olen romaanist küll nii aru saanud, et ekspeategelane lõpuks sisulises mõttes lähebki nirvaanasse. Seda ma tunnistasin endale kohe alguses, et ega ma nii kõva võim ei ole, et nagu peategelase prooviprotsessis nirvaanasse nuriksime. Pigem leidsime nagu kujundlikud vahendid sellele viidata. Romaani lugemata küsin ma, kas see on sinu interpretatsioon või, või ühtipsi Veleeveni. Aga ma arvan, et see ühtib leeveni vaatega, aga ma pidin keskenduma mingitele teatud liinidele ja fantastika on tegelikult tükis vähem kui raamatus. See kõige olulisem, mis romaanis oligi selle ma nii-öelda enda jaoks sain lavale tuua. Raamat on nagu teistsugune meedium, sai loendada kahe-kolme tunniga läbi ja vot siis ongi see, et raamat kordab ka paljust, aitab nagu lugejat järje peale. Aga et lõpp lähed nirvaanasse raamaturaamatu järgi on tõlgendamise küsimus. Samas sinu ühes dramatiseeringu variandis, mida me oleme lugenud, seal oli niimoodi, et Becca läheb nagu järgmisele ringile. See kõik on, et Pitka, kes oli ennem nii-öelda kodusõja ajal jätkab mängutoosis juba siis, kui on nõukogude aeg ja kogu lugu algab uuesti staariumast kõvenn. Et ja siis ongi see, et ta sisuliselt lahendab raamatu järgi ka selle vaimuhaigla tänapäeva aja reaalsuse lahendab samamoodi ära, nagu ta lahendas ära selle revolutsiooni aja tühjuse saarel viibimise ja noh, need kõik, ma harjutasin rohkem vihjelised tase on minu jaoks ongi raamatus natuke liiga otse välja. Mulle kunagi ei meeldi sellised stseenid, eriti kus tegevus toimub pikalt keset tühjuse saart. Liiga otsene kujund Minujaoks. Aga ikkagi, miks venelane seob ennast zen-budismiga, miks mitte õigeusuga, mis peaks nabanööri pidi vene kirjandusega ju seotud olema? Ei saa aru, küsime Boriss tuhilt. Ja tuleb välja, et tema jaoks on kas kõik, et Machine kuuendab. Välja kasvanud on niisugune kuivaga, teda tapeti ja siiamaani keegi ei tea, mille eest vedada. Ja see mõjus väga vastik. See oli niisugune. Mitte olla religioosne sõdalaste, religioosse side Side jumala ja inimeste vahel. Eluõpetaja ja ka üks nendest Ja võib-olla kõige suurem saavutus, Mart Koldits lavastuses on see, et inimesed tulevad Coya, hakkavad mõelda natukene elu mõttest ka. Kui te tausta, et mõned stseenid tulevad välja väga hästi, meeled kaovad ja kas sellepärast, et tuleb libedus pärast välte. Aga see Allagette kujudest, kas selle lavastuse finaal on romaaniga kooskõlas või on seal mingisugune eri omanike kooskõlastada, on väga raske. Ta mõtles välja, siin on muide, see on ka üks puudus, et tal on vähemalt kolm finaalis seda. Temast tuleb välja väga hea. Ma juba kuulsin, et talle pakutaks koht linnateatriks. Ta ei saanud jutustatud, milles ta hakkab lavastada ja see andis lootust, sellepärast kui lavastaja liiga hästi jutustab, mida ta tahab teha enne esietendust, siis see tähendab, et juba tegi kõik seda omaste jäädvuses ja vaevalt, et ta teeb näitlejatega. Aga ma mõtlesin selle finaali puhul rohkem, isegi mitte nüüd sündmuste, vaid kuidagi tonaalsuse tasandil või see, mis Petkapustad daamist. Ujuda üle absoluutse armastuse, tingliku jõe, see on juba midagi. Chabajevia Pustata lõpp on lähedal. Aga jätkame ikka veel, lavastaja Mart Koldits, aga, sest lõpuks, kuhu me ikkagi jõudma peaksime? Ehk lisaks siia veel mõne mõtte enne lõppu. Meie sind arvutasime, selle lõpule võib polemiseerida, just milline laeng see võiks olla, me saime väga erinevaid märksõnu, noh võib-olla see nirvaana nirvaana nime jõudis meieni jõudnud, aga ütleme, et mingi mittehelge just. Noh, ma ei tea, kas seal oli helge kurbus või mis märksõna sealt Delfist läbi jooksis. Teine märksõna oli iroonia, noh, erinevatel inimestel kolmas oli, et see on traagiline, see tühjuse ülesleidmine. No mis võiks nüüd kõige lähemal olla siis. Tühjusest on ka Lääne kultuuris palju nagu räägitud ja ka meie kultuuriteostes, mulle tundub, et tühjus on seotud alati mingi hüsteerilise reaktsiooniga, aga siis ei ole see ju tühjus, siis on see lihtsalt abstraktne, umbmäärane, ütleme määratlematu, mingi hüsteeriline energia seal ikkagi on, et kui see tekitab mingi ahistus, tundeinimene läheb hulluks, et noh, et see tühjuse kogemus on niivõrd õudne, tegelik tühjus on ju ikkagi nullmärgiga kogemus. See ei ole hüsteeriline kogemus selles mõttes, et eks ta alguses on nagu õudne küll, et sul ju kõik kõik kukub kokku. Tekk konstrueerida absoluutselt kõik ära. Aga, aga siis? Ma arvan, see on puhastav. Mõtlen, kui, kui autor läheb kaugemale raamatus ja tegemine läheb lõpus nirvaanasse, siis mina annan endale aru, et ma ei ole sellisel positsioonil, et ma võiksin sellest nii-öelda rääkida. Mina jäin ikkagi oma piiridesse, Läksin selle piirini, kuni mina oskasin minna ja seal ma ju tajun seda, et seal tagavad midagi olla ja sealt edasi läheb veel, see ongi see, et sa tajud seda, et kuskil on mingi sein ees ja seinad nii-öelda taga või hoopis teistsugustel. See on ikkagi selline eksistentsi küsimused, on asjad, mida seal arutatakse, sest tegelikult kaks korda näinuna mõtlen, et esimene kord tegelesin ma väga palju selliste sotsiaalsete probleemidega, seda, mis on muutunud Venemaa, seda, mis on muutunud meil, et kui see teinekord see nii-öelda see lugemine koos sinuga ja sinu ja näitlejate abilinnateatris toimus, et siis siis need eksistentsiaalsed kihid nagu, nagu jõudsid kergemini kohale, et lihtsalt nii-öelda vahendada seda, mida nägi see inimene, kes Peleevenit enne lugenud ei olnud ja teadis ainult tema kultuslikku positsioonist, aga, aga mitte tema tekstis. Et jah, see see ühiskondlik plaan, seal on kõik minu arvates tal kujund ja mitte ühiskonna, vaid just see, mis inimese sisemaailmas toimuvat selles mõttes, et ma ka rõhutasin, et see on lugu revolutsioonist inimese sees. Et need ringi jooksvad sõdurid mässavad, kangrud, et see on ju kõik nagu ka ütleme, inimese peas toimuvate protsesside väljendus, noh see nii-öelda siseteater, mis seal toimub, kus tekib süütunne Petkale, siis ta nii-öelda läheb läheb mina oma siseteatrilavale, tulistab oma siseministrit ja nii-öelda ajab selle kamba laiali sealt nagu jõuga, aga paraku romaan on ka niimoodi, et sa loed, esimesed 100 lehekülge ilmus, põnev on, midagi aru ei saa ja siis hakkad pärast takkajärgi aru saama, miks sa seal ees nii oli, paraku teatris on see ilmselt ka nii. No see viibki selleni, et need nutikad lurjused kutsuvadki kõik need ühiskondlikud muutused ka veel kõik algabki teadvuseni. Kui me räägime siin autori surmast sest siis on sisu sisuliselt tähendabki isiksuse surma, siis ongi see, mis sinu peas toimub, on noh, mõningate ka läänekoolkondade järgid tõlgendades ju sotsiaalselt konstrueeritud, kui mõelda selle peale, miks Peleerin kirjutas revolutsiooni aega sellest, sest noh, minu jaoks oli see sellepärast, et see revolutsioon ja nüüd hüsteerias pimesi eikuskilt eikuhugi jooksvad massid ja see on kõik väga ilmselge kujund, ka sellest, mis Petka peas toimub ja mis üldse inimese peas Kavaleht laua peal roheline tuluke ja näitamas väljapääsu selline tuttav ikoon igast kohast, kus on pime saal. Oled sa teel sinna väljapääsu poole. Ma loodan, ikka tahaks olla, sest vabadus on oluline teema minu jaoks. Ja eks minu vangivalvurid ole kõige rohkem minus endas, mitte minust väljaspool. Noh, see on ka üks suur point Pelevinil. Selle pointiga täna lõpetame. Kõnelesime linnateatri uuest Peleeveni lavastusest. Stuudios oli Chapajevia Pustata lavastaja Mart Koldits ja teatrikriitik, poristu esietendusjärgne repliik tuli Ingo Normet tilt. Küsimusi esitasid Pille-Riin Purje ja maris Johannes. Kena jõuluaega teile ja head vana aasta lõppu. Järgmine teatri magasin Tris kahe nädala pärast kolmandal jaanuaril. Ja siis teeme koos kriitikutega kokkuvõtteid teatriaastast 2003. Kuulmiseni, ütleb toimetaja maris Johannes.