Olen end vahel tabanud mõttelt, et ajakirjanikud ja ajaloolased on mõneti sarnased inimesed, ajakirjanikud peavad tabama hetke selle siis jäädvustama ja ajaloolased hiljem analüüsivad ja teevad sealt oma järeldused. Vestluskaaslaseks ajaloolane, Saaremaa muuseumi teadusala asedirektor Olavi Pesti. Ma ei hakkagi alguses küsima, kuidas on aasta 2003 ja ajaloolase pilgu läbi, aga hakkame ühest tähtsündmusest, mis teie muuseumil oli tähtis, nimelt annab igal aastal välja Saaremaa muuseumi kaheaastal raamatut ja tänavu siis ilmus uus trükis Saaremaa muuseumi kaheaastaraamat aastat 2001 ja 2002 on siia kaante vahele siis talletatud. Olavi Pesti, kui pikaajaline traditsioon on nüüd nende trükiste väljaandmisel, on. Seda raamatut oleme me nüüd kümmekond aastat välja andnud, käesolev väljaanne on kuues. Aga nagu pealkirigi ütleb, ta ilmub kord kahe aasta tagant, sellepärast ongi selline pealkiri kahe aastaraamat. Kas see teeb nüüd tööd kergemaksega raamatu koostamisel või hoopiski keerulisemaks? On kujunenud välja niisugune tsükkel ja paistab, et see ennast õigustab. Kahe aasta jooksul koguneb just parasjagu materjali. Nii et k. 2003 materjalid on olemas, nüüd ootate ära veel 2004. aasta ja siis tuleb juba uus raamatuAga. Raamatu ilmumisest on juba nüüd aega kuigi palju möödas. Ilmselt raamatule antud ka hinnang ja mitte ilmselt, vaid kindlasti on ja mina olen kuulnud ainult positiivseid hinnanguid raamatutel üldse ja ka sellele uuele trükisele. Kuidas nüüd materjalide valik toimub, mida siin raamatus siis ilmutada, mida mitte, sest ma kõiki sündmusi loomulikult lihtsalt ei jõua kajastada. Trükimaht siin annab nagu oma osa ette. No koostamisel on põhitingimuseks ikkagi see, et materjal oleks nii või teisiti Saaremaa või saarlastega seotud enamus artikleid, mälestusi, publikatsioone puudutavad ajalugu, loodus osa võiks kahtlemata suurem olla ja ehk edaspidi me seda ka saavutame. Kuidas leiad need inimesed, kes midagi kirjutavad, need ei pruugi ju ei olegi alati ajaloolased. Nii see on eksvajadus, selle raamatu järele tekkis ka sellest. Kogunes artikleid, mälestusi, muid materjale, mille jaoks ei olnud nagu sobivat ilmumiskohta mujal. Ja meie raamatu põhimõtteks ongi see olnud, et ta ei ole väga rangelt teaduslike artiklite kogumik, siin saavad avaldada oma uurimusi ka koduloolased. Ja samuti iga kord me püüame avaldada mõned mälestused või siis ka mõne dokumendi publikatsiooni. Aga kuidas see materjal koguneb? Nii ja naa, võiks öelda. Tuleb ise inimestega rääkida, mõned autorid tulevad ise pakkuma. Ja noh, mina pean ka seda meeldivaks jooneks meie aastaraamatutel, et siiamaani on sisu olnud küllaltki mitmekesine. Kui nüüd rääkida konkreetselt sellest kõige värskemast trükisest viimasest aastaraamatust, kas siis sulle kuiv koostajale ka oli midagi üllatavat, mida sa varem ei teadnud ja nüüd siis tänu nendele lugudele nendele kaastöödele said sina kui ajaloolane ka Saaremaast enam teada. Kahtlemata ma sain palju teada, kas või Saaremaa keskaegsete kirikute ehitusloost, millest kirjutas ka Kaur Alttoa. Kahtlemata on väga sisukas ja uudislik artikkel Karel püüa kirjutis pikem kirjutis metsavendlusest Saaremaal pärast teist maailmasõda. Sest noh, tegelikult sellel teemal ju Eestis rangelt arhiivimaterjalide põhjal on väga vähe avaldatud, seni ikka põhiliselt kuulujuttude ja meenutuste põhjal väga sisukaks pean ka Eesti Rahva Muuseumi töötaja Ellen Värvi värvikat artiklit sellest, mida Saaremaa naised 19. sajandil seljas kandsid. Elavalt kirjutatud aga samas etnoloogiliselt tõsine uurimus ja mitmeid teisi huvitavaid artikleid. Öelda tuleb ka seda, et siia on kirjutanud artikli ajakirjandus, doktor Juhan peegel. Jah, see kahtlemata vääristab veelgi Meie aastaraamatut. Juhan peegel avaldab oma mälestusi oma noorpõlvest Kuressaares ja leiab, et Kuressaare linnal oli elude kujunemisel vägagi määrav osa. Ja need fotod ka eelmistes raamatutes needki üllatuslikult küllaltki rariteetne aja loolasid, väärtuslikud. Nii et inimestel on ikkagi, mida nad on hoidnud kui silmatera ja nüüd nad on siis saanud kõikidele vaadata. Nii see õnneks on. Ja muidugi ainult muuseumitöötajate jõul sellist aastaraamatut kokku ei pane, kuigi iga kord me avaldame ka mitme oma töötaja uurimusi. Aga siin tuleb ikka tänulik olla. Laiali ajaloolaste ja koduloolaste ringile, kes meile selle raamatu koostamisel appi on tulnud, nüüd siis juba tosinkond aastat. Räägime nüüd aastast 2003, no teada on, et Saaremaa muuseum, mis asub siis Kuressaare piiskopilinnuses, on üks külastatavamaid turismiobjekte ja ega nüüd tänavune Ta ei ole erand. Tundub niimoodi, meil on viimastel aastatel üsna stabiilne olnud külastajat harv, linnust külastab nii umbkaudu 65000 inimest aastas ja nii välise vaatluse põhjal lõplikke kokkuvõtteid pole veel tehtud. Paistab, et nii suur oli külastajaskond ka peatselt lõppeval aastal. Ja tõepoolest, siin ju on, mida vaadata, ja ka püsiekspositsioon kui ka uued näitused, eks need kutsuvad ka saarlased. Ikka ja jälle Kuressaare lossi, jah, peale püsiekspositsioonides igal aastal me korraldame umbes 30 või natuke rohkem vahetatavad näitust nii kunsti kui kui ajalooteemalisi ja selle aasta üks rõõmus uudis oli see, et me saime ühe niinimetatud europrojekti koostamise õnnestumise tagajärjel rahaga seni puuduva lähiajalooekspositsiooni esimese osa koostamiseks ja praegu me sellega nüüd tõsiselt tegelemegi ja muuta veelgi atraktiivsemaks kogu seda ümbrust, mis siin on korraldajate, juba aastaid Kuressaare lossipäevi tänavune üritus näitas, et huvilisi oli palju. Ma vaatasin, inimesed tulid nii nagu laulupäeva läheb kohe rongkäigus ja siit ka mindi, nii et külastajaid jagus nii muuseumisse, sisse kui ka välja ja siin oli mitmeid-mitmeid tegevusi, mida vaadata, kusjuures olla, mida küsida tehti siin näputööd, käsitööd ja nõnda edasi ja nõnda edasi. Lossipäev on kahtlemata vajalik üritus ainult ekspositsioonidega ja niisuguse range ajaloo esitusega tänapäeval piirduda ei saa. Ja et ajaloo huviliste ringi laiendada inimestele mitmekesist meelelahutust ja ka ajalooteadmisi nii kergemas vormis pakkuda. Selleks muidugi sellised lossipäevasarnased üritused on väga vajalikud ja me väga loodame, et Saaremaa teiste kultuuritöötajate abiga me suudame lossi tava muuta tõepoolest traditsiooniks. Ja kõik siin ümbruses on muutunud kaunimaks, on tasapisi korrastatud neid valle ja vallikraav mida veel vaja teha on, kui palju siis läheb aega, et saaks loss jällegi valmis, kuigi ilmselt noh, päris valmis, nii nagu Tallinna linn ei saa, see kunagi ei valmista, ei saa, aga muidugi meie eesmärk on see eksponeerida ka Kuressaare linnust ümbritsev kindlus võimalikult autentselt ja sellisena, nagu ta oma pika kujunemisperioodi vältel erinevate võimuperioodide jooksul kujunenud on ja eksponeerida seda kui silmapaistvat kindlusarhitektuuri näidist. Ja muidugi selleks, et kõik need vallid konserveeritud, osalt restaureeritud saaksid ka eelkindlustused, selleks on väga palju raha vaja. Aga selles suunalises tegevuses annab uut hindu see, et Kuressaare linnus kindlus on praeguse seisuga Unesco maailmapärandi nimistu nominent huntide hulgas. Ja tuleval suvel peaksid selguma, kas linnus kindlusele saab see au osaks sellesse nimistusse kuuluda või mitte. Aga praegu paistab, et lootust on, sest vastavad organid on küsinud meilt üha uusi dokumente, nii et paistab asi liigub. Tundub küll, et liigub ja tahaks loota, et läheks kõik hästi. Uus aasta koputab kohe uksele ja sina oled üks ja ka teised muuseumi töötajad on need, kes meid teavitavad kohaliku leheveergudel Kalendri kultuurikalendris, näiteks inimestest, kellel on juubeliaastal 2004 kellel on sünniaastapäev juubelina. Nii et see on selline töö, mida ka aastaid teinud ja siis kõiki saarlasi ja kõiki huvilisi teavitanud sellest jah, ajalugu ei oleks ju midagi ilma inimesteta, inimesed ajaloos esikohal. Ja selline tava on kujunenud küll, et minu õlgadele on pandud juba pikki aastaid sellise saarlastele päeva kalendri koostamine. Muidugi seda tööd ka ei saa üksinda teha, seda ma saan teha tänu sellele, et muuseumil on üsna mahukas andmebaas silmapaistvate saarlaste kohta. Nüüd on see ka digitaliseeritud, mis seda tööd muidugi tunduvalt lihtsustab. Aga ükski andmebaas ei ole täiuslik. Ja seetõttu ma vabandan juba ette, kui mõni tähtpäev, mis seda vääriks, jääb ka 2004. aasta kalendris märkimata. Aga andmed täienevad ja loodame edaspidi selliseid eksimusi juhtub üha vähem ja vähem. Aasta lõpp kutsub ka kuressaarlasi siia Kuressaare linnusesse. Kapiitlisaalis on mitmed kontserdid ja ka teistes ruumides mitmeid üritusi, kas on üldse vaba õhtut või vaba päeva, millal ei ole üheks või teiseks sündmuseks Kuressaare linnust reserveeritud? Mõni päev ikkagi jääb vahele, aga tõesti, siin on juba mitmeid jõulukontserte toimunud ja paari aasta jooksul on üsna populaarseks muutunud meie korraldatavad piiskopi pidusöögid. Sellised ajaloolises stiilis söömaajad ja üks sellinegi toimub nüüd jõuluajal. Aitäh Saaremaa muuseum ja teadusala asedirektor Olavi Pesti Toredat, jõuluaega ja kõike head uuel aastal. Sedasama soovin ka kõigile kuulajatele ja ka sulle.