Leidsin ühes ligemale nädal aega vanast Tallinna lehes. Midagi, mis mind tõesti huvitas. See oli üks surmakuulutus, nüüd me tavaliselt ei loe. Mis kauaks mõtlema pani. Üle hulga aja kandusid mu mõtted tagasi lapsepõlve. Meie väike asuniku talu oli vanaema juurest ainult kilomeeter või poolteist kaugel. Ja küllap sellest see tuli, et mina ja õde lastena sageli käisime tema pool. Vanaema elas kalmistu lähedal väikeses paari toaga majakeses. Teenis veidi raha hauaplatside korras hoidmisega. Pärast vanaisa surma mõista varsti ära oma lehma. Küllap see oli sel aastal, mil Maasik tõmbas pikali vanaema kestada, ketitama, läks Niltele tüki maad järele, vedas. Hiljem pidas vanaema ainult kanu ja ema saatis talle tihti piima mille tõttu me veelgi sagedamini vanaema juurde alevikku sattusime. Kalmistule minnes armastas vanaema meid kaasa võtta. Pidime kandma kord reha, kord taimede korvikest, kord kastmes kannu. Surnuaed oli üsna suur ja kohati oli seal hooletusse jäetud haudu eriti metsistunud vanem osa. Seal leidus põliseid Haabu, mille tüve ümber haaramiseks ei jätkunud. Ühe mehe kätest vohas põõsaste rägastik kõrget rohtu, millest üles sirutusid käokingad, kukega annused, jällupiinid. Samal ajal kui maapinnal märkamatult tõlmitsasid platsilt platsile levinud maarjalilled. Ühes kohas üllatasid uitajad võhu mõõgaõite kollased leegid rootsiaegse halli rõngasristide taustal. Eriti eredad olid nad muidugi neil kellaaegadel, mil päikese kiirtel õnnestus rohelisest varjust läbi murdes sinna tungida. Algul oli meil võimalike nõelusside pärast suur hirm surnuaia raama jäänud osades ning sealt läbi minnes hoidusime vanaemale hästi lähedale ja tundsime kergendust, kui saabusid mõned korrastatud ning valgusrikkamad platsid. Aegamööda meiega harjusime ja avastasime, et rägastunud kohtades on tore mängida peita. Muidugi sobis seda teha ainult täiesti vaikselt. Ei mingit ootamist ega rõõmuhõisete peitunu leidmisel. Aga sellised lisatingimused naised aina suurendavad mängu tähtsust. Vanaema hoole all oli käepaid kalmistu mitmes osas ka uhiuues, mis kippus meenutama välja sest istutatud puud-põõsad olid üsna madalad. Vanaema saates tutvusime paljude haudadega sellistega Ki, mida vanaema ei koristanud. Mõned jäid meelde oma eriliste lillede või isemoodi risti pärast teised kadunute veidrate nimede tõttu. Nagu toru Juhani võikals Bergylludi milla haud. Jumal teab, kes olid meie esivanemad nimede võtmisel sageli purjus. Või armastasid mõisahärrad nendega paha nalja teha. Aga kõige püsivamalt kinnistus mällu tumma preili haud, nagu vanaema teda nimetas. Küll see pidi ikka suur armastus olema, tavatses vanaema öelda. Keegi teine pole hauapärast nii mures kui tema ega sõidaks kaugest Tallinnast nii tihti hauda vaatama. Tõepoolest, ega see vana kõndu pääsemine tol ajal lihtne ei olnud. Lähimast raudteejaamast sai sinna 15 kilomeetrit ja bussivõrku Eestis veel ei olnud. Oli küll hobuse post kallis ja üle koormata, et võis kergesti maha jääda. Siis tuli jala kõndida, kui just mõni juhuslik külamees teekäijat oma vankrisse ei võtnud. Mulle tundus kummaline, et üht tumma preilit võidi nii väga armastada. Aga ma uskusin meeleldi kõike kummalist. Ja mõtlesin selle arvatava fakti mõistmiseks välja mitmesuguseid seletusi. Kindlasti oli preili olnud väga kaunis või väga hea või tark või kuidagi muud moodi silmapaistev. See salapärasus oli nii meeldiv, et mul ei tulnud meelde küsida vanaemalt midagi lähemat preili ja selle salapärase tema kohta, kes hauale aina uusi lilli istutades ja vanaema neid kasta palus. Ainult tumma preili nime pärisema kord vanaemalt, sest valgeks värvitud puuristele. Olga vastas, vanaema Meiega andis, esines nimi nähtavasti harva. Ma polnud teda varem kuulnud, ta kõlas minu jaoks kuidagi erilisele saatusele vihjavalt. Kui ma oma mõtteid tummast preilist õega jagasin. Ma võisin siis olla vahest seitsme aastane siis õde, kes alati tahtis targem olla, kuigi ta oli minust aasta noorem ning mulle vastu vaielda, ütles, et tumm Pole koguni inimene, kes ei kuule ega räägi vaid vastik magesupp, mida antakse kõhuvalu korral, kui emal mustikahoidised otsas on. Preili oli söönud aina trummirahvas, oli teda seepärast hakanud hüüdma preili, tumm ja tummise misse olite surnudki? See saatuse variant mulle ei meeldinud, tundus niivõrd labane, et selle üle ei maksnud vaieldagi. Ning seepärast tegin ma edaspidi oma oletusi tumma preili kohta vaikides. Aga vaatamata fantaseeringute lahkenemisele olime mõlemad varmad vanaemaga kaasa minema. Kui tumma Olga haual kasta või rohida tuli. Ja ei tüdinud ruttu nagu teistel haudadel, kust varsti minema jooksime, olgu mujale kalmistul või selle müüri taga asetseva liivaauku tumma preili hauaga, samal platsil oli veel kaks kalmuküngast. Nende eest vanaema ei hoolitsenud. Aga mahajäetud polnud nad koguni. Ühel haual oli peatsis must puurist. Teisel Raudrist. Pingi peale ronides võisin raudristi vaskplaadilt lugeda nime Johannes ei, tamm. Arvasin, et on tegemist preili venna või isaga ning et ei, ta on preiligi perekonnanimi. See oli mulle väikeseks pettumuseks. Ei, ta ei tundunud nii luuleline kui algaa. Aga ma olin küllalt vana teadmaks, et inimene ei saa perekonnanime ise valida. Möödus hulga aastaid, käisin koolis, kasvasin ning sain asjameheks küllalt, et juba lükata vanaema üsna rasket murumätaste käru. Jamu murde east rahutusse südamesse asus hirm. Kas ma toime tulen tema nõudmistega, mis sageli naised omavahel olevad vastuolud. Ühel jaanipäeval, mil peeti surnuaiapüha, läks sinna kogu meie pereisa, ema, õde ja mina. Vanaema juures oli see hommik üsna rahutu tuttavad ja võõrad tülitama kaevult vett võtma, lillede kastmiseks, reha labidat laenama, tulid vanaema tehtud tasuma või mõnda uut hauda tema hoolde usaldama. Selleaegsete maa kommete kohaselt ei mindud kohe asja juurde vaid pärjati esmalt vanaema tervise järele. Jutustati siis endagi käekäigust, kuni jõuti sugulaste-tuttavate elu sündmusteni välja. Mõnigi nutu nuuksatus või naeru turtsetus vallandus enne, kui jõuti küsida kastmes kannu või hekikääre. Mul oli keset seda inimeste saalimist ebamugav olla. Olime tulnud hommikul üle kasteheinamaa, kus ma kord rajalt kõrgesse rohtu põikasin, et jälgida juhtumale tundmatut lindu. Ja siis mööda maanteed, millel kalmistu poole veerevad vankrid tekitasid katkestamata tolmupilve. Minu märjaks saanud saapad ja püksisääred olid maanteetolmus võtnud inetu korba. Vanaema saapa ja riideharja ei leidnud ma tavalisel kohal. Arvatavasti olid nad võõraste kasutada olnud kuhugi mujale sattunud. Kui ma nii nurgas arglesin ning püüdsin võimalikult märkamatuks jääda ilmus äkki päikesekiirtevihku üks naisolevus, kes mulle tundus kuidagi eriline vahest kusagilt kaugemalt tulnud. Seda mõtet ma mäletan, aga kuidas ma sellele mõttele tulin, pole mul enam meeles. Üldiselt polnud mu tähelepanu noil aegadel kuigi terav. Mul oli liiga palju tegemist iseendaga. Vahest oli sisse aastanu riietuses tagasihoidlikku omapära. Küllap oli ta saledam kui vana kõnnu tüdrukud ja noorikud, kes varakult kaldusid Matsakusele. Vahest tundus ta nägu keskmisest kaunim. Võõras ütles tere, pani käest põrandale riidega kaetud korvi ja lähenes laua äärest tõusvale vanaemale, et talle kätte anda. Külaline olid kalmistul käinud ja leidnud Haiajas korras olevat ning ütles nüüd vanaemale tänusõnu. Uued mättad, kuidas ikka veel jõuate ütlasterist. Oh, pole viga, vastas vanaema, mu tütrepoeg aitas. Ta on mul ikka usinasti abiks olnud, teie juures juba päris pisikesest peast, olite seal kastmas rohimas ja siis vaatas vanaema minu poole, ütles tule, Eedi, ütle Olga preilile. Tere. Ma ei oleks tahtnud lagedale minna. Püksid liks, äkki tärganud aimused, Olga, preili ei puhkagi hauas ja pole hoopiski tumm. Kõik see viis mu nii segadusse, et võõrale lähenedes punastusin ja käteldes sõnagi suust ei saanud. Tumm ütles neiu. Jah, mul on säärane veider nimi. Ja kui ma ikka midagi veel öelda ei suutnud, lisas ta. Ma ei tea isegi, kas tangu tumm või riisitumm või kurk tummkoolis narreti mind mitut moodi. Ta pruunid silmadki, naised naeratavat. Ja nüüd lõpuks õnnestus mul kohmetu. Ta väga rõõmustas, palu hein. Ja siis põgenesin ma jälle oma nurka. Arvatavasti ei märganud võõras minu saapaid ja püksisääri. Ta pilk püsis mu näol ja tagasiteel jäid mu jalad pealegi laua varju. Mul on korvis mõned taimed aga praegu on istutamiseks liiga kuum. Jumalateenistus peaks kohe algama. Kas ma tohin panna teie keldri palustuma, preili, eks ma siis õhtu eel istute. Ma võin täna jääda veidi kauemaks. Puhta metsa peremees oli nii suuremeelne, et lubas mu ise õhtusele rongile sõidutada. Võõraid siis vist enam ei saabunud ning arvatavasti otsisime menüüd hariaad üles, sest ma ei mäleta, et oleksin hiljem piinelnud määrdunud püksisäärte pärast. Kui pasunamehed esimest koraali puhusid, läksin minagi vanaemaga kalmistule. Järgnenu suhtes on mu mälus mitmetunnine lünk. Arvatavasti ei olnud need tunnid rahvamurrus mulle kõige mugavamad, sest kahtlesin jooma lipsusõlmes. Hiljem. Küllap oli isal ja emal juturohkeid kokku, juhtumisi igatahes sõime lõunat vanaema pool üsna hilja ja ei rutanud siiski koju minemisega. Jälle sattus vanaema juurde võõraid. Istusin seal igavledes, sest asjad, millest räägiti tundmatute inimeste tööd ja haigused, surmad ja sünnid ei läinud mulle palju korda. Oli seepärast saatusele tänulik. Vanaema ütles. Mineedi vaata aeda, kas mõni hernekaun on juba valmis. Kui ma seal siis nii silma, aga kui näppudega püüdsin tabada täis kaunu kuulsin äkki selja taga kaevu kriiksumist, vaatasin ringi ja nägin, et Olga tumm pumpas õhtueelses oranžikas valguses vett kastmes kann. Kui see täis sai, hoidiste väheneva veenire all savi õitsvate punaste nelikkidega siis panin potikaevuäärsele pingile, sirutas ennast, tõrjus käega laubale langenud juuksesalgu. Ja seejärel hetkeks ringi vaadates märkestaminud peenarde vahel ning tervitas naeratusega. Siis muutus ta nägu mõtlikuks ja hetk hiljem murdist ühe nelgiõie tuli minu juurde ja pistis selle minu kuuerre väärine pauku. Ega keela, ütles ta palavalt. Punane läheb halliga nii hästi. Muidugi ei keelanud aga üllatusest taibanud maga tänada. Ja hetk hiljem oli ta juba eemal. Kui me pärast päikeseloojangut maanteed mööda koju läksime jõudis meile järele üks koolivend, kellega oli tükk ühist ees. Et Silved aastena plikadega nael ilgi rinda pistetud, löökis ta muiates. Pää, ütles õde, tüdrukud, vaata tema unimisi poolegi. Tea, kus ta sellel nelgi krabas. Olge vait. Ütlesin endalegi ootamatult julgelt ning käskivalt. Ja nad hakkasid rääkima muust. Olin sel õhtul vaikselt õnnelik. Kimbatustega alanud päev oli toonud siiski midagi head. Mul oli korduvalt naeratanud kaunis täisealine naine, mitte mõni jublakas plika. Ta oli mulle õie murdnud lillepotist, mis kuulus tema suure armastuse, nagu vanaema ütles haual oli selle mune rinda kinnitanud. Sellest poleks unistadagi osanud, oli kõnelenud minuga omasugusega ning öelnud mulle teie. Seni olid mind sinatanud omade võõrad. Kuule poiss, oli nende suhteliselt viisakas kõnetlus, vorm. See kõik näis olevat tunnustus. Tunnustus, mis läks pähe ja südamesse. Imelik on see noorukite hingeelu ahastamisest enda tühisuse üle. Võnkusin julgetesse tulevikuplaanidesse. Muidugi oli nii ühes kui teises palju ebarealistlikku. Aga liialdav optimism oli mul seekord ikkagi liialdavad. Pessimism ist tervislikum. Edaspidi tuli küllalt tagasilangusi viimasessegi. Aga ikkagi hakkasin pikkamööda veidi kiiremini süngetest tujudest jagu saama. Kes meist küll lahendaks täiesti enda kujunemise mõistatuse ja suudaks loendada seda mõjutanud tegureid. Aga vaevalt ma eksin, kui arvan, et preili tummal oli mingi osa selles et minust ei kasvanud äärmine nord, taia probleemidesse takerduja vaid ikkagi inimene, kes hiljem suutis pidada küllaltki täpsust ja operatiivsus nõudvat ametit. Kujulgetum nelki minu kuuekülgi kinnitas, oli ta nägu mulle väga lähedal. Nägin, et see oli puhas, pehme, soe ja hea nägu. Muidugi nägin ma seda kõike, sest mis muul teel võisin ma seda teada saada. Kuidagi ei suuda ma kujutleda hulga duma tähtsa ning distantsi nõudva ilmega nagu seda mõnigi kord kohtame visadel leinajad. Olen näinud teda ainult avalana lihtsana sundimatuna. Hea oli meenutada tema naeratavat nägu. Hetkelt ei kangastusse mulle nii konkreetsena, et näis, nagu tunneksin oma põsel tema põse, sooja ja rahulikku puudutust mida ma tegelikult iial pole tundnud. Tema pildi tagasikutsumine muutus mulle harjumuseks mõnel raskel viivul, kui näiteks minuga pragati või kui pidin kuulama rumalat südametud jutt inimestelt, kellele ma ei tohtinud vastu vaielda või kui tuli teha midagi mõttetult lohutasin end tema näo võimalikult elava kujutlemisega tüütutest hetkedest kergemini üle saada. Võiks öelda, et tänu tumma preilile õppisin ma veidi näidumist. Aga minust sai küll üsna väikenaid, ainult omaenda hinge kergelt moondaja. Tema tuimendaja. Kauaks siiski ei jätkunud tummapildist kui maagilisest rahustest. Noor kujunev inimene on liiga avatud uutele muljetele mis viivad unustusse vanad ja pealegi kohanud majutada, iialena haual olema küll hiljemgi korduvalt olnud. Järgmisel suvel ilmus sinna valge marmorplaat kuldtähtedes nimega Paul Ehidam. Sel puhul oli meil kodus jutuni kadunust kui ka Olgatumast. Päris hästi meil seda asja ei teatud, sest ega vana talunikud asunikele meeleldi südant puistanud. Pealegi olid mu vanemad linnastunud uued inimesed ja sellistena oma elulaadi, väikeste erinevustega kohalikel asukaile, õlakehitused ja vahel isegi anekdootide ajendiks. Sündmustevaeses külaelus tehti ju igast tühisest asjast number. Kui me näiteks sel jaanipäeval, millest jutustasin jalakalmistule läksime, vahemaa oli ju tõesti väike ja isa tahtis hobusele anda puhkepäeva. Peatas paksu korbi peremees oma Roona meie kohal, et isale hüüda. Kuule, härra, asunik, tänanud ometi. Minut vana vanker kosutada endale ikka veel ei ole. Muidugi teadis ta, et meil on vanker. Aga me olime rikkunud auväärset traditsiooni, mille järgi peremees väljaspool oma talu piire iial ei liigu jala. Ikkagi olid sellised üle oletsemised, puhangulised ja täiesti suhtlemist meiega ei välditud. Enni ulatus meilegi üht-teist küla kuuldustest. Nende järgi oli lugu umbes järgmine. Pauleidam Sargvere küla puhtam, metsatalu vanim poeg ning talu ette nähtud pärija oli õppinud agronoomiat vist Soomes, kui ma õigesti mäletan. Tal olevat taluga olnud suured tulevikuplaanid, aia laiendamine, kalatiigi kaevamine, tuuleturbiini ülesseadmine, elektrivoolu saamiseks, tõukarja soetamine ja mõndagi muud. Osalt oli nende uuendustega juba alustatudki ja mine tea, missuguse muster talu Paul oleks puhta metsast teinud. Poleks ta armunud ühte müüjannas. Tallinnas. Mulle ei saanud päris selgeks, mis ärista just töötles. Mõned rääkisid tavalisest vürtspoest, teised jalatsid, kolmandad raamatukauplusest ja ühe jutu järgi koguni ametis olnud kuulsa kulla ja kellassepa firma leti taga. Vastavalt sümpaatiad või antipaatiad, linnane jo suhtes usute siis üht või teist lugu. Peeti ju tööd kullassepaääris märksa auväärsemaks kui askeldamist toidupoes silgu ja heeringatünnide vahel. Oli lugu ametiga, kuidas ta oli? Kindel on igatahes, et Pauli vanemad ei tahtnud Olga tumma minijaks saada. Nadolid unistanud sellest, et nende haritud poeg kosib jõuka tüdruku, kelle kaasavara aitab teostada talu ümber, loomisime. Vana perenaist olevat häirinud ka neiu tumedad juuksed võõras veri. Puhtametsal olid nad kõik mitu põlve blondid. Kaheldi selleski, kuidas linnast tulev perenaine talutööga toime tuleb. Isa oli ähvardanud parandada talu Pauli vennale kui Paule jätta maha oma armsamat. Paul, kes nii palju oli unistanud sellest, mis ta kõik puhta metsas teed. Asetus raske valiku ette. Taoli nähtavasti väike põllunduse romantik, kui ta suri olevatele kirstu pandud Lintropi laul sinisest rukkilillest, kuigi pastor olevat sellel soovitanud asendada uue testamendiga. Kui surnule just tahetakse raamatut kaasa anda. Paul olevat otsustamatult kõikunud talu ja neiu vahel paar aastat olevat muutunud tusameelseks ja loiuks. Valmis kaevatud kalatiik jäi ühendamata ojagamis vett pidi andma. Kuigi vajab oleks olnud pikki kraave. Puhta metsatiigis kasvatatakse konni lõpis külarahvas kahjurõõmsalt veel minugi lapsepõlves. Tõsise näis, sest kaevandi põhja valgunud vihmavee lompidesse siginesid nad tõesti ohtralt. Paul olevat käinud aina vaevatud näoga ringi ta tervis olevat muutunud viletsaks. Ja kui siis tuli mingi hispaania influencer laine mis seekord Polavadki olnud eriti pahaloomuline olevat nakatunud ja surnud kiirelt. Vist on omajagu tõtt arvamuses, et elust tülpinud inimesed haigestudes surevad teistest hõlpsamini. Pärast Pauli surma olevat neiu tema vanematelt välja kaubelnud loa hoolitseda vähemalt kunagise peigmehe haua eest. Seda talle ei keelatud. Nähtavasti oli ootamatu surm vastuolusid leevendanud. Ja nii oligi hooldamise mõttes Paul Eida veehaud. Tumma preili haud. Minu edasine elukäik viis mu kooli kaugele Tallinnasse kus meil oli sugulasi. Suvevaheajakirjade sattusin siiski vahel vana küla surnuaiale ja leidsin Pauleida Me haua ikka kenas korras olevat. Olgu siis tänu minu vanaema või Olga tumma otsesele hoolitsusele. Viimast korda nägin ma vana kõnnu kalmistut ja heida mitte platsi vist viis aastat tagasi. Jälle õitses seal midagi, seekord uusi moodi läinud lilli, mille nimesid ma ei teadnud. Plats oli korras. Aga vastupidi, levinud kombele polnud mullale rehaga tõmmatud mustreid. Seegi kinnitas minu arvamust, et platsi eest hoolitseb Olgatum. Mäletan lapsepõlvest, kuidas vanaema veidi Torrisades alistuskorraldusele kõrvaldada, küll umbrohi, aga jäta muld lahti riisumata, et iga soovija võiks platsile astuda. Nagu oleks sinna tarvis astuda, lisas ta nõutult. Praegu arvan end mõistvat, seda Olga tumma soovi. Olgu vähemalt pääs Pauli kalmule vaba ka peenetundelisele inimesele, kes oma jälgedega ei söanda rikkuda traditsioonilist ornamendi näib ta mõelnud. Tema, kelle ettemehe eluajal oli kuhjatud umbusalduse vall. Ja nüüd oli siis Olga tumm, ise surnud. Nagu nägin kuulutust ajalehes. Pole kahtlust, et tema see nimede kombinatsioon on nii ainukordne. 80 aastat oli ta vanaks saanud. Õde tumma leinasid endised töökaaslased, keskhaigla kirurgiaosakonnast. Ma ei tea, millal sa kutseala vahetus. Kuulutuses puudus tavaline kaastundeavaldus lastele ja omastele. Neid nähtavasti ei olnud või ei teatud neist midagi. Aga kõige enam üllatas mind märkus, ärasaatmine kell 15. Vana kõnnu kalmistule. Imelik, minu teada pole tal vana kõnnu sugulasi, ta öeldi, pärit hoopis kusagilt Narva poolt. Vana kõnnu kalmistul on siis nüüd tõeline tumm aparelli haud. Palju aastakümneid olid hoolitsenud teiste haudade eest hoolitsenud noorena raugana ajaloo raius ja tuulevaikuses isikliku elu lahedamatele kitsamatele päevadel. Kes hakkab neid korras hoidma tema hauda. Ega ometi mina? Muidugi ei ole mul mingit kohustust, kust üldse selline veider ning sentimentaalne mõtte. Me jääme nii palju võlgu elavatele surnutele märgates ja märkamata tulelt ning elame tavaliselt hea enesetundega edasi. Rabab meid, võlg küllusetunne kõige ootamatumalt hetkel. Tunnete tulemise ja minemise mõndagi raskesti seletatavad nagu praegugi. Kui vähegi kainelt mõelda, polemul tumma preili hauaga asja. Aga ometi kumisevad minu unesegases peas sõnad vanast palvest. Ja anna meile andeks meie võlad.