See oli väike kihelkond Domeniski lähedal kitsas riba mereliivast kallast, kus kasvas üksik kanarbiku ja kiduraid mändi. Kanarbiku künkad paistsid kui mereverine vaht, mida torm sülitanud kaldale. Mändade all aga olid laiali pillatud kalameesteonnid. Tormist lõhutud, viltu vajunud valge kivised katused särasid päikeses kui pärlmutter. Kõik ümbrus haisis võrkudest kalarasvast ja mädaneva ist vesikasvudest. Isegi inimesed kandsid ühes vaesusega seda haisu kaasa käies kirikust, kõrtsi ja kõrtsis kiriku kui tõbised. Siin elati vaeselt ja kõlvatumalt, lärmitseti terved nädalad alevi suures kõrtsis ehk viibiti sama kaua merel. Kalamehed olid pikad ja lahjad. Savipruunid, näod, käharate kollased habemed, kitsad vesised, silmad, soonised, otsaesised. Kui tigedad merehundid keskmes vaid voogusid, käisid nad ringi toored ning metsikud armutumad ning kaasa tundmatumat elades igaüks oma pisikeste elu. Nende naised olid väikesed ja lahjad. Kollanäolised kui merivaik, lühikeste tempide ninadega rippuvate kõhtudega. Vesi, silmased, täismere, rahulist und ja vaikuse flegmat. Nad kõndisid taarudes jalad hargis, jõid ahnelt meeste viina, sünnitasid valgetäisi, lapsi valuta. Nende hallid näod olid kivinenud ja tõsised isegi siis, kui meeste metsik nuhtlus tabas neid ootamatult. Nad kandsid laiu seelikuid, mis paisusid tuules kui purjed et paistsid tihti liikuvaku puuna. Kihelkonna ainukeseks uhkuseks oli puukirik, mis seisis kaljul kui mädanev seen. Naised käisid seal korralikult, iga pühapäev laulsid ja nutsid. Lehitsesin lauluraamatuid ja sa jääd sigarette. Pääs. Mehed ei hoolinud sellest lõbust, palju, isegi Kristuse suur puu luigealtari ees, mille oli meisterdanud keegi osav madrus vaatanud kauemaks nende tähelepanu. Nad istusid alevikõrtsis ja kuulasid Jasku Kalameeste polkat, mida see mängis meisterlikult. Mehed kuulasid ning kahmasid tüdrukuid trumpides kaua nendega ühel kohal, et terve kõrts vabises naeru krambes. Siis joodi arvuta viina, et sooned tursusid näol ja silmad paistsid veri haavadele. Isegi Caster tuli vahel siia, laulis roppe ilmalikke laule ning palus siis terve nädal oma patu Kristuse puulõike ees. Siin oli kodune ja mõnus. Siin ristiti lapsi, astuti abiellu, peeti simmane ja pandi surnuid kirstu. Kui keegi suri, testida kiiresti puhtaks ning toodi siia surnulammas, kes kõrtsi laval kuni Jasku muretses talle kirstu igaüks sisse tule ja vaatas koolnule näkku pani vask viiekopikalise ta sisse vajunud rinnale ning teise viiekopikalise eest jäi koolnu mälestuseks pitsi viina. Õhtul kogusid naised koolnu ümber, lugesid paksust raamatust salme ning olid tõsiseid oma pühalikus asjaajamises. Poisid seisid leti juures, jõid ning kisasid. Kui aga kõrtsi tuli Jasku, pandi lõõtspill kisama. Poisid, kahmasin nutvat naised ning koolnu ümber algas metsik trump pimine. Olliku paat on tormis hukkunud. Kõversuu tõmbub vilt ning silmi all kiskuvad kavalad kortsud. Õpetaja seisatab konstorm uppunuid kaldale heitnud, küsib ta väriseva häälega. Kolm meest ning ühe lapse vastab kellamees oligi, see on veel kadunud. Ning kellamees ruttab kiiresti edasi, tihti kukkudes kanarbiku küngastel. Ta kühm paistab nii naljakana kui kannaks söekoti üle õla. Õpetaja kuuleb varsti kella kaebliku helinat, mis kostab rannal kui appihüüd. Ta pöörab tagasi ning astub kõrtsi, kuhu juba toodud punud. Nende näod on sinised ja turusunud. Juuksed ja silmad täiskasv ja liivapääs nendele sügavat pootshaakide jäljed. Riided märjad ja lõhkised, paljastades paisunud rindu. Kalamehed võtavad kaua uppunuid, vaikselt mütsid peos, pääd longus. Isegi Jasku on siin, kui ta ei mängi nagu harilikult. Ta joob viina ning kaupleb uppunute omastega, kinnitades jumala nimel, et tal odava hinna eest pole mingisugust lusti muretseda. Kirstud õpetajat nähes paneb ta häbelikult klaasi letile ning vaikib. Õpetaja astub lähemal. Kuidas said nad hukka, küsib ta naistelt. Torm polnudki nii vali. Ei olnud vastavad naised, see oli lihtsalt õnnetus. Nägime kaldalt, kuis lained lootsiku risti lõid. Kaldalt oli võimatu appi minna, aga mehed ise olid abitud. Neli tugevat meest, imestab õpetaja. Osavamad kalamehed ning abitud nadolid. Purjus, vastab üks naistest kurvalt. Nad jõid ning lärmitsasid kõrtsis neli päeva ning sõitsid siis võrkudega merele. Sarnase tormiga. Nad ei hoolinud sellest. Nad irvitasid manitsuste pääle. Õpetaja ei vasta. Ta vaatab Kolnute tursunuid, vormitumaid nägusid, naiste abitust, meeste tardunud hirmu ning astub vaikselt kõrtsist välja mööda minema. Nende kurbus nuuksuvad nuuksuvad, murravad käsi ja vaatavad abitult pimedusse. Kuid siis tuleb võõras mees, kahmagnad pihast ning naised hüppavad kivisel põrandal. Et lai undruk võtab tantsuhoos tuult. Nii sööb mere rooste hinge. Lumiste pilvedena tormavad ikka veel lained langedes kaldal jõuetult kokku kui naine, kes sirutab kurbuses valged käsivarred kalda poole kuid langeb jõuetumalt tagasi. Õpetaja sammub rahutumalt toas kuulates tormiruumist. Naine tõuseb voodist särasilmil, viskab vaiba ümber kuumava ihu ning astub akna alla. Kaua vaatab ta vaikides mässavate närd ning Igasta Soonekesest hoovab rõõm ning rahutus tuleb õnnetus, lausub ta tumedalt. Litsun põsed vastu ruutu. Missugune õnnetust, küsib õpetaja kartlikult. Suur õnnetus. Kütus, vastab naine. Ei tea, missugune. Merelt kostavad suurtükipaugud. Vaju laev kutsub abi. Kuulisid, küsib naine rõõmsalt. Läheduses hukkub laev läheb põhja, sest kaldalt pole mingisugust abi loota. Kalamehed ei lähegi, lootes pärast tormi rikkalikku saaki. Kiiresti paneb ta rõivasse ning jookseb välja. Õpetaja manitseb, keelab, hüüab talle järele. Kuid tormist võlutud naine kaob kiiresti pimedusse. Rahutumalt sammub õpetaja toas ringi, kuulatab kartlikult tormi Hulumist ning ta pilk libiseb seinalt seinale kui otsides abi pühadelt. Rahutus, valdata hinge, raske lasu, mingisugune aimus, millegi kohut lava ees, mingisugune fataalne kartus, et tahaks ise Huluda ning tormata öösse kiirendab samme, litsub siis näo vastu ruudu, ohkab enesele teadmata tuleb õnnetus, kordab ta naise sõnu sattudes palavikku, tal enesel aru saamata. Rahutuse kartus katsub määratleda, kuid naer kivineb näol kui kahvatu kipsmask. Torm hakkab raugema sama ruttu, kui tuli veereb kiiresti minema. Ainult merel vahutavad lained, joostes tihedais ahelais vastu kaljusid. Naine tuleb koju, vaikne ning kurb. Ta on imelikult kahvatu, kui oleks tormis läbi elanud midagi kohutavat. Õpetaja ruttab talle rõõmsana vastu, kuid naine ei märka teda. Mis sinuga juhtunud, küsib õpetaja kartlikult. Jaanus. Lemm on tagasi sõitnud. Vastab tärizo naine. Jaanus lenn. Selle tormiga. Läheduses on kaubalaev liivale jooksnud ning Jaanus lemm oli sel laeval. Hommikul tulid kõik mehed kaldal. Mitmedd päevade järgi mööda jalutab Jaanus lemm rannal püüab kalu ning lamab liival. Aga õhtu jõudes kaob merele. Keegi kalameestest pole enam näinud seda fosfor tõbisena. Seepärast joovad julgemad poisid temaga ühes lauas kuulates Jaanus lemm juttu võõrast maist inimesist. Ning kui nad pärivad maduselt, mis sündis temaga sel imelikul ööl, kui ta leegitsev ana kaljule ronis vastab Jaanus lemm põiklevalt, et see olla niisugune tühine tõbi, millal ta saanud Indias. Ta joob palju ning ahnelt jääb varsti purju, et vehkleb kisades poiste keskel, siis lähetad kõrsi esisel uudishimu listest Randlastest piiratud ning räägib Randlastele, et varsti sattuda kõik kylm tema pärast ärevusse. Ma olen kui vale kristus, kes tulnud kohutavana maa tähelekarjuste purjus Muuga ei peaks astuma mu jalg seal maa põlema, et jätan järele hõõguvad tuhka ja verd ning igalt ilmakaarel tulevad mu juure kõige ilusamad naised ja kõige rikkamad mehed, paludes päästa tule hukata tusest. Fosfortõbine Jaanus, lemm päästa meid, päästa meid kohutavast õnnetusest. Karjuvad nad ahastavalt. Aga fosfortõbi seal, Jaanus lemmil pole armu ega halastust. Ta möirgab üle terve maa. Et näed, langevat kuninghiiglametsad põlevad tuhaks. Ta sammub kui võitja ees ning miljardid sammuvad, paludes ta järele. Fosfortõbine Jaanus, lemm päästa meid, päästa meid. Aga mispärast peaksin päästma seda kutsikate neutsatavat karja, kui mul sünnitab lõbuneid hävitada tundku minu valusoni kui minu vahastuses? Õpetaja tuleb rannalt ning jääb seisatama. Teiste naiste keskel märkab õpetaja heldit. Naine vaatab säravil silmil tõbist madrust visanud üle õlgade, mustaräti ta nägu on kahvatu ja higine, ta huuled himukad ning niisked. Miks viibitsiini, küsib õpetaja külmalt. Naine tõmbub kohkunult küüru ning vaatab kartlikult mäe otsa. Kus peaksin siis olema, küsib ta sosinal hääle värisedes palavikus. Kõik tulnud kuulama. Jaanus lemmi. Lubage mulle seda teha. Läheme koju, lausub õpetaja karmilt, kuulab, kuula, hüüad, Heldi pilku madruse pääl heites. Fosfortõbine Jaanus lemm on merihunt, kes tulnud merevahust karistada ilma, karjub madrus šestikuleerides. Ta on karistuseks kõigele ilmale inimestele, loomadel ning putukatele, kes ronivad heina kõrrel paha aimamata kuhu ilmub Jaanus lemm. Seal sünnitavad naised surnud kolmikud ning mehed kärvavad fosfortõppe kui loomad ikka laiemal valgub see fosfortõbi, et inimesed ja loomad hakkavad särama käies ringi, kui tuli sambad. Jaanus lemm poogib haiguse naistele ning mehed saavad omale ühes armastusega. Paluge mind, et päästaksin teid vast ennetusest. Ehk muidu lähete teie kõige ilmaga ka meri voolab üle kallaste, päike läheb muld mustaks, aga inimesed põlevad tuhaks. Mida tuul kannab üle mässova v värisege fosfortõbise Jaanus lemmi ees, kes kunagi ei halasta kunagi ei tunne armu. Purjus madrus vaatab ringi ning märkad äkki õpetajat. Segenaa, et oled ka sina ilmunud siia kuulama Moviimist hoiatust karjub ta hullumeelselt. Loode-päike punetab ta pruunil näol ning tõstes käsi seisab kui prohvet tõrv, mustad juuksed kui ussidest krool ümber pää kassina, põgene kõrbe. Kui tahad pääseda mu vihast, viska must riia õlgadel, tõmbas selg küüru ning jookse kähku üle nägede. Ehk muidu taban sind õpetaja majas ning siis ei aita enam ükski palve. Siduge see joobnud madrus kinni, karjub õpetaja vihaselt. Kuid Randlased vaatavad kohkunult madruse otsa ega liigu paigast. Adon, kui võlutud ta ähvardusest sosistades hinges alandlikku palvet. Isegi köster ja kellamees seisavad teiste hulgas ning vaatavad häbelikult maha. Kes julgeb mind siduda, karjub tõbine madrus vihaselt. Ehk tahate kõik jääda fosfor tõbisteks, kõrvetav tuli silmis ning päe ajus. Taevane jumal, mis juhtunud, hoiab õpetaja värisedes. Mis on juhtunud, mis on ometi juhtunud? Ta hüppab voodilt, jookseb ukse juurde, vaatab üle läve õue. Ehk on tema sonimine ning unenägu tõsi. Kuid väljas hõljub muld muste ning pimeduses mühavad lained kõrgel taevas ujuvad vormitumat, sõdurid läikivad piigid käes. Ta ruttab tagasi ning ringleb toas. Külm higi tungib otsaesisel, põlved nutkuvad hirmus käed kobavalt otsivat ringi. Vägev jumal, 1000 silmine, 1000 harune, mis on siis juhtunud? Tal Aru saamata öine valgus ning hirm. Kui oleks Jaanus lemm astunud nägematult sisse ning peitnud end voodi alla, kui oleks tema, see, kes irvitab kesköötunnis valgustades tuba fosforliku valgusega. Õpetaja vaatab kartlikult ringi ning pilk langeb voodile. Naise poolalasti keha leegitsev fosforlikus valguses suu Yinetumalt silmad lahti. Iga ta kehaosa hiilgab ja kumab isegi juuksed säravad sinikollases valguses. Paistes tule kroonina pää ümber. Fos wordtõbi. Karjatab õpetaja. Ta seisatab rabatuna kaega, naise voodi ääres, sõnatu ning armetu. Pikk kogu vangub jalul ning silmis leegitsev hullumeelsus. Fos wordtõbi, pomiseb tal lõdisedes ning pomin kajastub Toas seitsmekordselt. Laine viskleb voodis sonides, püüdes kätega õhku ta kole oma hiilguses. Kohutavalt inetu ning hirmuäratav, isegi ta hambata nisata, küüned leegitsevad fosforlikus valguses. Heldi, hüüab õpetaja. Naine avab silmad ning tõuseb istukile imestavalt, vaatab mehele otsa. Karjatab ning katsub end peita vaipa. Armuline jumal, sosistab ta hirmunult. Mis minuga juhtunud? Sa oled tõves, karjub õpetaja. Sa käisid fosfor tõbise madrusega mägestikus ning oled saanud temalt selle haiguse. Olen neetud naine, kes langesid tõbise kaela anduvana pigistades huuleta põleval rinnale. Kuid meeletu jookseb õpetaja toas ringi. Fosfortõbi on tulnud ta majja ning laguneb siit varsti üle ilma. Laiali hakkavad põlema metsad ja külad, linnad ja sood, kaevandused ja mered. Maa lõhkeb ääretumast kuumusest. Mehed jäävad äkki kuulatama. Kuskil kuuldib läbilõikav appihüüd, siis teine ja kolmas, tungides pimedusse terava noana. Mehed vaatavad ringi ning tarretavad Kalameheonnide aknad seisavad leekides ning leegitseva onnest jookseb inimesi välja. Siin naisi ja mehi segamini karjudes hüüdes nuttes. Algab kaootiline appihüüd, põgenemine, võitlemine ja taganemine. Inimesed jooksevad segamini igale poole, kui oleks küla pantud igalt poolt põlema ning õpetaja näed, kuidas taevas hakkab leelitsema ning merevaht muutub punaseks, kui tarretanud veri. Jumal halasta, mis on juhtunud. Hüüab kohkunud õpetaja ning põgenevad inimesed hüüavad, kui vastuseks fosfortõbi Possuvor tõbi. Jaanus lemm on käinud onnist onni majast majja Jaanus lemm meeste magades kallistanud nende naisi treid Jaanus Lemmon külvanud tõve üle terve küla ning mehed kallistasid naisi pärast tõbist madrust suudelsid nende huuli ning tundsid neid kõrvetavalt kuumadena. Õpetaja ruttab meeste juure. Seiskede kõik põgenejad, hüüab ta pimeduses tõstes käed seiskede, kõik petetud hirmunud hädalised, kus olite siis, kui käskisin siduda tõbise madruse ning visatada Merde? Kas teie ei vaadanud siis itsitades vigurdamistega julenud tõsta kätt tema vastu, tehke siis praegu seda. Seal on veel mehi, kelle naisi pole saanud mahti ta puutuda. On veel isasid, kelle tütred Pole lamanute põleval rinnal siduge kinni ta rihmadega kiskuge keelda suust ning pistke silmad välja põlevate orkidega. Randlased koguvad õpetaja ümber. Nende näod paistavad öises plahvatuses, kui savist voolitud moonutused. Taeva leegitsus lasub nende õlgadel tule kahjuna. Ehk ei leidu ka praegu teie keskel inimesi, kes julgeks siduda seda meest ehk arvata teda siiski veel, kuigi ilm peaks minema hukka. Randlased vaikivad. Nad ei julge tõsta silmi nende nägudes tarretanud hirm, isegi kellamees hiilib minema, joostes tagasi vaatamata Ta mägedesse pakku. Ning on ess tulevad fosfortõbised, naised. Nad säravad öises pimeduses kui leegitsev taevas. Nad otsivad inimeste keskelt omi mehi ja poegi. Mängude vahel vilksatavad nende põlevad kehad kui tule jugada. Olgu neetud teie kartus, hüüab õpetaja vihas. Pean siis üksi siduma, selle mehe ei ole siis ühtki, kes tuleks minuga kaasa. Äkki ilmub põlevsammas õpetaja kõrvale? Kuhugile ei lähe, sina, hüüab ta valjult. Jaanus lemm pole mees, kes laseb end siduda. Veel pole sündinud inimest, kes julgeks ligineda mulle. Ning Jaanus lemm vaatab õpetajale otsa kui hullunud tiiger. Olen käinud onnist onni, sest peab tõeks saama ettekuulutus, et tõbise läbi kukub ilm. Võite mind kinni siduda, võitlemintab basest, olen teinud oma töö ja võin minna. Sellest ööst pääle laguneb tõbi kohutava kiirusega laiali sest pole meest, kes suudaks vastu panna naise kallistusele. Kuigi tead, et naine on tõbine ning ühes armastusega imetakse naiste huultelt ka tõbe ning kõik, kes te siin seisate, olete juba kallistanud oma naisi pärast mind. Seega olete tõbised juba järgmisel ööl särate samuti kui mina ning mõni päev hiljem olete põletavad. Kui tuli, süttib põlema maa hakkab kõrbema, soo ning ikka edasi tungib tõbi vallast valda ja kihelkonnast, kihelkonda külast linna ja linnast külla. Õpetaja käed langevad jõuetumalt külgedel. Mitmed tõbised põlevad leekides, süüdates kirikupinke riideid, tuli tuli, karjutakse segamini. Tõbised lähevad üksteise järel lõkkele, kui pirud algab, metsik jooks ukse poole hüüded, karjatused, kisa, kaos, raudne uks lukus, akende ees, rauad. Tõbised tormavad üksteise üle, otsides pääsmist. Tõbised Mööravad, kui miljard kõrbelõvisid ikka uued ja uued inimesed süttivad põlema. Lõhkevad ruutude, klirin põlevate pinkide ragin, tule looklemine krooniks kaosele. Inimesed jooksevad kirikus ringi. Pääsmata hulluses, hammustavad 11, kägistavad tallavad põrandal. Viimses heitlemises ringutavad käsi. Õpetaja kukub Kristuse puulõikeet ning üle tema langevat seintelt põlevat pildid. Tule lakuvad, verised keeled sirguvad, venivad, tõusevad tornist kõrgemal, kattes kirikut, purpur punasesse hullusesse. Veel kostab tõbiste appihüüdkirik seisab leekides, kuid Bird niiskes udus ning mõne tunni järel hõõgub tuhk kiriku kohal. Naine urgitseb tuhas. Mida otsid Heldi, küsib Jaanus Len. Tema kondikesi vastav naine särasilmil. Ta leiab ühe verise kondi haarabel teise ning siis jooksevad nad madrusega kahekesi üle mere. Kui tuli linnud. Itsitav naine tormab ees ning mees jookseb talle järele. Kõhtu abinal must ning kohutav, kui kõuepilv.