Kuu paistab aknast sisse vägevalt ümmargune ja kõõrdsilmne. Aga ikka veel nagu ootad, liikmeteson rammestust, rehepeksu õletõstmised pakitavat künnakutes. Ei sedaviisi jää või magama vahepeal juba nagu tukastes. Veidrik leiab enda ettevaatlikult istukile ja paneb paljad jalad vastu karedad põrandad tõstab kere voodist aegamisi seinaksateks. Rabab voodi, jalutsis püksid ja kuue ning hiilib kikivarba ukse poole. Ukse heinagisega liigsused on hoolega õlitatud. Veidrik pääseb ette kujuta, täpsub nurgas säärikud sukkadega ja lipsab õue. Kuu põle lauda härja otse näkku. Hõljub külm sinise laotuse kohal, üks servi juba pisut ära nühitud. Puud seisavad liikumata nagu müha, ütled, ainult haab õuenurgas abiseb pisut. Praegu on keik sinimust ja hõbehall ei näe. Lehtedes on juba kõvasti kollast ja punast Keeduja. Riided selga ja saapad jalga, enne kui külm ihu kallale pääseda. Siis üle värava välja. Aga veidrik läheb enne kuuri alla, kobad pimedas ja tuleb välja, kaheraudne kaenla all, sõrmed kõvasti ümber külma ümmarguse laua. Murrab püssi lahti ja vaatab, laengud on sees kõige jämedamad haavlid ühes õues. Veidrik liigub hääletult edasi nagu varivarjude seas, piss kaenlas ja silmad nurgas seal luuramas. Ui tui tui kisab kuskil unest ehmatatud linud. Veidrik nõksetab seisma ja tõstab püssitoru. Metsajutt ka siis, kui tuult ei olegi. Kui seal seisad kuni jahe õhk kuuegaalusest vastu nahka hakkab pugema ei ole midagi, ainult kallist aega läheb kaotsi, sedaviisi ei jõua kuhugi. Videvik sülitab korraks keeleberalt öösi kogunenud. Ilus praad läks metsa. Kui oleks veel oodanud mõne minutiga oleks võib-olla päris lagedale tulnud pärivalgust, mis viga lasta. Oleks. Veidrik viskab vihaselt püssi, selge ja hakkab astuma ilma hiilimate luuramata. Ega siin enam midagi, kui ühe sedaviisi ära peletas. Vanamees müügiks, et kasvõi ei poisile veel püssi pihku anda, jookseb sikulesilmse otsaga pauku, ei saa tehtud. Läheb mööda lagedat heinamaad, vingerdavad rada, nagu päise päeva ajal. Ei ole siin kedagi nägijaid, et jahimees kõnnib vanamehel püssiluba ei ole. Jahiluba ammugi mitte. Aga kes sellest küsib? Kolm neli kitsa, ikka märksa paastaseva. Vidriki sai ühe kevadel luures sihi serval, kuni seik tuli välja ja vaatas uhkelt kahele poole. Veidrikud, kindel käsi ja kiire silmad, et vanamehest paremgi. Püssi isa hästi ei taha laenata. Noored mehed, veri, kuum, teevad ilmaaegu pahandust. Mõtle enne kui triklist tõmbed. Mõtle metsavahile ja muudele vihameestele, et kas kannatab. Ja kui asi on kahtlane, jäta tõmbamata. Liidriks sedamoodi ei saa, kui loov ees saab lastud, tulgu pärast, mis tuleb. Ei olegi seni midagi tulnud. Käisid küll kord puistamas. Otsisid mitme mehega püssi ja kitsenahka, aga Neetu, kes neid sihukesel ajal kodus hoiab, tuhkagi ei leitud. Vanamees irvitas vastu ja pakkus võmmile jalavaeva eest viina. Upitatud talude õlgi lakke söödud riisiga, klimbisupikauss, lusikas püsti sees seisab ja hammustatud praetud sealiha kõrvale talud, teised rahvaski vahetab. Aga söök on sama ja tüdrukuks viiskevad ühtemoodi, kui neid õlgedesse keerutada ei ole päris ühtemoodi. Sellepärast veidrik praegu marsib kuuvalgel ööl piss asjata seljast tolknemas. Teistmoodi kui teistel ja hambajälg kõrval eestas. Kes hammustan, nii et veri väljas, siis teised vaatavad, et poiss on klantside käes olnud. Hammusta ei hammusta, igaühte ei hammusta. Keda sa siis hammustad, masinisti linnavurle, et käi seni ligi, pääsed hambad külge, ulatavad, kes siis ei ütle, uuri välja uuringi ja siis läheb halvasti. Kellel sellel teisel kolmandal-neljandal? Sina, poiss ei tunne veel pooligi maailma asju, ahi, kes siis niimoodi kõvasti tüdrukutega peab hellalt silitama ja paitama mitte seal, mitte seal. Neid riik lubas, aga ei saanud mindud. Kolm päeva läks kaotsi. Mine tea, mis aga see peab selge olema, miks veidrik tulla ei saanud. Kui rehedeks kestab poole ööni ja kõik kohad inimesi täis. Ega Reku midagi ei kuule, öösiti laisk koer ja Muryon karjaplika kindlasti küüni kaasa võtnud. Või kui kuulevadki häälitsusest jäävad vait mõlemad, kes selle paari haugatuse peale välja. Tädirannamees süda hakkab sees, peksma ta kiiresti ja kõvasti nagu mingi kõva tükk ajab enda kurgust üles. Kolmandat, neljandat. Poisid teadsid juba talvel kõneldajatega punajuukselised Mellil et ega temale ühest vahetab kui kindaid. Linna poisid võtnud koore päält. Käsi rabad kõvasti püssirauast kinni. Talli poolt kuuldub mõni harv kolksumine, kana kogutab pahaselt laudas, edel. Kuskil õige kaugel raba taga vist huikab öökull. Kui polegi siin kedagi, mine tea, mis ratas see. Kui koputaks. Aidas, naerab keegi summutatult ja kihistades. Ja selle järel kostab tumedat jorinat. Kuradit põrutaks püssi lahinguuksest sisse läheb, kuuleb. Või sedamoodi, ega veidrik Rida. Aga piss jääb seljast võtmata. Võõra õue pääl, kuhu sa siit tasa ja targu? Kes võiks olla? Meedik kuulatab tüki aega, aga selgust ei saa, häältest. Ja kaua ei kannata seista, veri peksab oimukohtades, käed hakkavad vabisema. Videvik hiilib üle õue tagasi Hauriitade juurde. Ratas, kellel on sihuke uhiuus ratas. Tagurpidi ratas viitade vahele torgatud, Leistangeelsed kohe tõmbab ja läheb. Silt sätendab. Kuuvalge annab lugeda. Husqvarna. Karuse Ott ostis endale suvel uue Husqvarna ratta. Fedrick ise on ratast proovinud. Ma olen sihuke jäme, isegi põrisev justkui tünnist. Säält need rahadki, sellepärast meil oli videvik ajaviiteks kurradi lipakas virikuvad taskus nuga, tõmbaks kummid. Aga nuga ei ole teise kuuetaskusse jäänud. Sellepärast ott oli pühapäeval nagu okkaline torkas, et videvik ka juba täismeeste manu kippuma. Ja pärast selja taga rääkis kõva häälega poisi nolkidest. Veidrik, nagu ei mõistnud Luba ja aus mees Nelly itsitab. Ja otil on tuleval pühapäeval rääkida viidee pois, käsipsutas seal ringi, aga kui mees ise ei ole videviku kulul veel keegi naerda saanud, ilma et Nelly on oti juures kõvasti vastu, hoiti kuu, muigab veidrik, ronib üle värava maanteele. Ott peab koju minema enne valget muidu ei jõua õigeks ajaks kraabi manu. Seal on ajakaupleja kiire. Aga videvik läheb, et ootama. Ei met mööda suur teed silmi Eeveedes palju magavat küll, aga mõni ikka vaatab kogemata. Tulgu siis oma rattaga. Parem ongi, kui tuleb rattaga. Ega seal teerajal ruttu sõita ei saa, kuuvalges ja kuu on vastu vastu nägu. Keerab koplisse tagasi, ronib üle aia ja hakkab kiiresti mööda rada astuma. Ega, ega ei ole, mine tea, millal ta säält jõuab rattaga. Öö on umbes keskel. Nii triik üle ei ole veel keegi naernud. Kooliski, nad ei julgenud Egaleerisega kroonus kee nimetanud, et pilviku suu viltu. Nii rikul on selge silm ja kindel käsi paremad kui isal. Haavlitunne etemad, kui kuul teevad selge, töökuul, võib vääratada. Lasku vähib, ega ta enam ei esita. Või kui irvitab, siis oti üle. Punnpõsk pikali maas, nägu segamini. Et oma emagi ära ei tunne ja koer ei haugu. Otil on vihamehi palju, mine võta kinni, kes neist Hendrikule otiga avalikult midagi olnud ei ole, ähvatanud. Jääb valge peale hakkavad inimesed liikuma, peksu, katel, teletehakse, tuled alla. Viled hakkavad rahvast kokku huvituma. Aga ega veel sinna on aega. Seniks jõuab oodata. Kuigi laud kipuvad raskeks, silmad nagu liiva täis. Edicy laseb silmad korraks kinni puhkema ja vaatab jälle. Miski ei liigu, ainult silmi vaevab. Kui veel kord, kuidas Nelly näolist juukseid puhus, ise naeris, ajas juukseid isikule vastu nina. Seisab kits, päev, ristija kuulatab, seal sik, sarved välguvad. Kui nüüdseks kuke nii üles, et ei lõksataks. Paremas rauas oli kuul tagumine Trikkel. Ja alla ja viska püssi selga. Kui nüüd vere kinni saaksid, jälgijaid jää, varsti läheb valgeks, inimesed hakkavad liikuma. Veidrik litsub mütsilodu vastu haava, otsib taskust nöörijuppi ja katsub siduda. Aga neuron, lühike püksirihmaga ei ole. Grill on jahile minek, et pole nuga ega nööri, et jalgu siduda, pajuvitsu keisa lõigata. Kõigepealt lagedalt tehnikusse, seal näeb. Hädaga võib kuhugi ära peita. Jõudu. Hõikab keegi selja tagant, kui viidik parajasti siku õlale upitab. Teerajal seisab ott harkisjalu ratasharude vahel. Päris Keboysi oled saanud, hästi tehtud. Kes kurat see võis arvata, et kitsed siia tee pääle oleks või isenuia ühes võtnud? Tükk aega lasta Pidrixicelal pea kurssa sedasi veri puha tilgub. Metsavahil pole koera muredki, ise tuleb näolt järele. Oota, mul on siin. Ott, paneb ratta pikali, harutab pakiraami küljes nööri ning koti tüki. Tühi leivakott, aga olgu pääle omakandi mees peab aitama. Eks pead mind Kinsuga meeles. Nüüd saab haav kõvasti kinni, jai aladki seotud, kerge selga visata. Ott põristadel rattalt, lase nüüd nagu päkalt võtavad ja peida püsse ära, enne kui asjamehed platsis. Vidriki laseb pool jooksu risti üle rajaja tungib tihedasse kohta kui peidaks stressi, käsupparisse, igavesse, tihnikusse, seni, kui näed, kas otsijaid on siis ise ruttu koju ja seal Grehele eksemis silmad. Vanamees teeb, kui kuuleb, et sihukesik. Ühegi raja peal ei tohi ennast näidata. Loll, kui nüüd veel kinni kukud, sic seljas. Äkki läheb veidrik jalgadest nõrgaks ja käed hakkavad värisema. Kobar korraks käega enda ette, et kas ikka on sick. Et ei ole hoopis keegi teine. Mis siis, kui sikk oleks tulnud hiljem? Ott enne? Hullust pääst oleks põrutanud mehele haavlilaengu vastu pääd. Ei olnud palju puudu, et mehepojast oleks saanud mõrtsukas. Sik päästis jumala näpist, oli mängus. Veidrik kummardub ja tõstab sihiku uuesti selga, viib koju, maksku mis maksab. Kui tulebki võmm või metsavaht. Ega püsse ei ole mänguasi. See oli ainult jumala õnn seal teelahkmel jumala õnn. Kohe õieti arugi ei saa. Mihuke õnn, see oli. Veidrik Divipsiku koju. Ja virutab keset põrandat kolinal maha. Ärka üles õige bana mehele, kes ennast kära peale voodist üles upitab. Vaata, see on minu ihu ja see on minu veri. Anna viina, ihu väriseb. Hull oled tool Chicco koju täis, oled joonud enda või? Võtta vastu oma uuestisündinud poeg. Hüüab veidrik. Mõrtsukas sai mees tagasi.