Nõukogude muusikas on operett noorimat zhanri. Tsaari-Venemaarikkas kunstipärandis algupärasele operetile ruumi ei leidunud. Ehkki operetilavadele tuli kõik, mida veidigi head oli loodud, ohven Bachist Kaalmanini algupärast. Kergemat muusikalist lavakunstiviljeldi meie sajandikümnendates aastates ainult Eestis ja Kaukaasias. 1910. aastal tuli Estonia lavale helilooja Albert Virkhausi operett jaaniöö mis oli kirjutatud Paul Pinna libreto-le. Selle operetimaterjal pole paraku säilinud. Viis aastat hiljem aga algas tänu August Kitzberg-ile ja Juhan Simmile selline kosjasõit, mille lõppemist pole õnneks ette näha. Meie päevilgi. See lusta kas ja igatpidi rahvalik laulumäng kujunes teedrajavad tähtsusega looks. Kaaluka sõna on ütelnud aserbaidžaanlased tänuvuse Irhadži Pevkurile nende maa professionaalse muusikaga kultuurialuse rajajale. Kaczybekovi muusikaline komöödia rändkaupmees ehk ars valan, mis tuli lavale 1913. aastal, on sealtpeale tõlgitud kaugelt enam kui 30-sse keelde. Umbes 10 aasta eest oli ta ka Vanemuise repertuaaris. Rändkaupmehe tugeva kirjandusliku tasemega libreto kuulub Haczybeegovile endale. Armastus esimesest silmapilgust selleta pole läbi saanud ükski operett. Küsimus on ikka takistustest, mis veerivad armastajate teele. Rändkaupmehes on takistuseks see, et islamimaade tava järgi ei tohtinud mees oma tulevast naist enne pulmi looritamatult näha. Rändkaupmees ründas teravalt naise õigusetust säilitavad koitanud seaduste kogu. See muusikaline komöödia asjatult nii-öelda vanausuliste hulgas nii paksu verd ei tekitanud. Ta oli vahedaks relvaks võitluses inimlike õiguste eest. Kuid ega interkaupmehe tähtsust seisnenud ainult tema kaasaegses kõrguses. Hadžibekov tõendas omagisidega, et aserbaidžaani muusika omapära võib-olla tõesti mõistetav ja nauditav ka teiste maailma maade inimeste kõrvadele. Need viisid on kaukaasia likult rütmi ärksad ja harukordselt ilmekad. Rändkaupmehest mõni aasta hiljem tuli gruusia lavadele enam-vähem sama res loodud teos Victor toliidsecetoojako tee mille muusika on mõjustatud küll Tbilisi linna folkloorist, aga mõningal määral ka itaalia ooperi meloodijatest. Eks selle teose suur populaarsus oled tingitud mahlaka huumoriga antud sündmustikustki. Järgmisel aastakümnel seega juba peale suurt oktoobrirevolutsiooni pandi vundament ka Nõukogude Vene operetile. Ehitusmeistrid ise, Nikolai Strelnikov jäis saak Tulaievski olid vägagi eriilmelised. Kui Tulaievski veel kahekümnendates kolmekümnendates aastates jäi väikevormide ministriks. Sistrelnikov nägi operetis just ooperiga suuruses olevat suurvormi. Lehari ja kaal manni teostes. Nägistrelsnikov vormilises. Quica struktuurses osas nii mõndagi eeskujuväärset ja püüdis seda veelgi enam ooperlikkuse poole arendada. Mõjutusi esineb ka helikeele osas. Meie operetisõpradele on tuntud drillikovi operett orjatar mida etendati nii Tallinnas kui ka Tartus. Eriti just kaal mõni eeskuju on mõjutanud teisigi Nõukogude operetikompaniisse sealhulgas Boriss Aleksandrovitš opereti pulmad, Malinowcas, muusika autorid. Selle teose erilise populaarsuse tingis ilmselt Juhviidi vaimukas libreto. Turayevski, kes esimesi opereti samme tehes hoolis eriti särtsakas statiirist ja paroodiast hakkas kolmekümnendates aastates leidma inspiratsiooni ka nii-öelda positiivsematest allikatest. Ta isikut gara avanes eeskätt kinolauludes nende tõesti eredalt löövates nooruslikult sütitava rütmiga viisides või siis lüürilistes rahvalauludele lähedastes ent ometi peenenud harmoonia tunnetusest kantud meloodiates. Allikaid, mis on toitnud Ulaievski loomingut, on mitmeid. Siin on Vene-Ukraina, Gruusia, Jugoslaavia ja paljude teiste rahvaste folkloor. Ent ka Lääne-Euroopa operetimuusika ja džäss. Nii sellest Turayevski helikeelest ongi saanud sulama ja sealjuures väga kvaliteetne sulama. Kõik nii-öelda koostisosad on sellest suurepäraselt lahustunud ja muutunud selleks, mida me tunnemegi tule jõhvski stiili all valitsegu sealses sportlikult reipad või lüürilised igatsevad meeleolud. Alati jääb see päikesepaistelise päeva muusikaks. Seda ta oli ka 1937. aastal ilmunud operetis kuldne org. Kohe sõjajärgsetel aastatel tuli tule Jevski välja operetiga vaba tuul. Mitmeks aastaks jäi see üheks populaarsemaks Nõukogude operettiks üldse. Selles teoses oli puudutatud tõsisemat teemat ühel Vahemeremaal toimunud partisaniliikumist. Tehtud oli seda ka väga žanripäraselt. Sellega ühenduses oli ka operetijuht, laul vabast tuulest. Tulejevski muusika selles operetis oli jälle kord eriti viisi ja rütmirikas. Nii enamiku numbrite väljendusrikkuse kui ka hea teemakäsitlusega sai see operett nagu teetähiseks. Nii nõukogude kui ka rahvademokraatiamaade operetimeistritele. Vabale tuulele järgnes veel kaks laievski operiti klouni poeg ja valge akaatsia. Praegu on viljakamad ja populaarsemaid vene operetiheliloojaid juuri Miljutin. Oma parim on ta andnud seal, kus ta sai kirjutada helikeeles, mis oli lähedane kas vene linnafolkloori-le või üldse slaavi rahvamuusikale. Eks seda tõenda seegi, et tema tugevamad operetid on just neiud ärevil. Rahutu õnn ja Drembida. Kui neist esimese tegevus toimus seitsmeteistkümnendal sajandil, siis kahes järgnevas astus juba lavale kaasaeg. Võrreldes tuna Jevskiga on miljootini muusika nendes operettides lihtsam, rahvalaululähedasem ja hoopis vähemal määral estraadi likult vürtsitatud. Meenub tugem võitmil juutsini populaarseimad laulud, taiga, aast, operetist, rahutuenn. Looma mainud hundi No. Ja tundra ja. Ei ta ei. Keegi. Rahutu õnn on kunstiprobleeme käsitlev ooperit. Muide, Estonia teatri repertuaaris on ta püsinud üle 10 aastat, see on väga märkimisväärne fakt. Opereti aluseks on ka küllaltki kaalufidi kunstniku kohast ja ülesandest meie ühiskonnas. Opereti peategelane Andrei peab sõjas saadud käevigastuse pärast loobuma pianisti kutsest. Sõitnud tööle Siberi uus ehitustele, kohtub ta sealsete töölistega ja mõistab, kuivõrd vajalik. Kontema muusikaalne Andrei leiabki taas tee muusika juurde heliloojale seiku. Meloodini, operetti trambib, tegevus toimub samuti sõjajärgsetel aastatel. Muusika selles loos on inspireeritud paga Karpaatides elava rahva kutsuulide viisidest. Toredasti tabatud, mis sõnas, kui ka helis peategelaste kutsuli küla noorte karakterid. Miljootini järgmise opereti Chanita suudluse tegelased. Grupp ühe ladinaameerika maaüliõpilasi tahab Moskva ülemaailmsele noorsoofestivalile sõita. Sõiduraha saamiseks pannakse oksjonile naispeategelased ta suudlus. Selle võidab jõukast baari omanik Che saare. Kuid suudlust ta ei saa ja talle kui negatiivsele tegelasele tahetakse hoopis naha peale anda. Seitse Saarele millegipärast ei meeldi. Ja siitpeale lähebki lugu kurjaks mil jõudsin oma muusikale seekord ladinaameerika rütme lisandunud. Kuid see muusika mõjub vaatamata mõningatele meeldivamate reviisi leidudele kuidagi aegununa. Miljudini viimase operitiga tsirkus süütab tuled on veel üks tsirkus aineline opereti juurde tulnud. Opereti vastu on hakanud huvi näitama mitmedki juhtivad nõukogude heliloojad, nende hulgas ka Šostakovitši ja kavalevski. Nende kaasalöömine on juba selleski osas oluline, et tõendada, et operett pole sugugi üksiklauludest punutud pärjake vaid muusikaline tervik, milles kõikidel elementidel, sealhulgas ka orkestrile on võrdselt vastutusrikas osa täita Kabalevski on oma ooperit, dile kevad laulab arhitektuuriala üliõpilaste elust loonud ilusa, lüürilise jaka, statiiriliselt teravdatud partituuri. Šostakovitši väga lihtne linnafolkloori-le rajatud muusika, operettide moskva Cherioomuski loob omakarakteersusega tugeva atmosfääritunnetus, et võib-olla on see muusika oma läbipaistvusele, lähema ohvenbachile ja isegi Viini klassik. Pargituuridele kui kaasaegse opereti väljenduslaadile Kõigepealt see on läbinisti lavamuusika. Sest viimane, kui noot temas on allutatud karakteri tseerumis, ülesannete täitmisele. Kus vaja heatahtliku, kus vajaga kant nöökivat. Kui pugejast majavalitseja kõneleb ülemusega saadab orkestris esimest libedakeelne klarnet teistega ennast. Täiskogu? Jah, topperit, Moskvitši rõhusky on kõike muud kui šablooni, kelle teos autorid ei pelga mis tahes vahendeid, et oma ideesid võimalikult löövalt ja mõjuvalt esile tuua. Siin on rebüülikust, on Ginulikult kiiret tempot, teravat grotesksust, eelkõige aga leidude rikkust partituuris. Nii kõlab, laulsin rõõmuski, sellest operetist. Nii-öelda vahelduva eduga on loodud operette mitmetes liiduvabariikides. Meie lõunanaabrite lätlaste juures meenutatakse selle žanri puhul kõigepealt Arvičhylinskise nime. Tema muusikalises komöödias Sinijärvedemaal on mitmeid rahvuslikke värvikuid. Selle tegevus toimub nimelt rajoonis, kus Läti, Leedu ja Valgevene liiduvabariikide piirid kokku jooksevad selle muusikalise komöödiajuht. Laul kõlab nii. Mõnedes. Soo udar. Nüüd aga vaatame põgusalt, kuidas siis arenes eesti ooperit ja tema lähimad sugulased, nimetatagu neid siis laulumängudeks või muusikaliseks komöödiaks või kuidas tahes. Kitzberg Simmi kosjasõit pani aluse rahvuslikule külaainele. Sellel laululoole. Enam kui veerand sajandit võttis aega, kui tema kõrvale astus jällegi Kitzbergi, kuid sedapuhku Eduard Oja muusikaga nii-öelda küla operett. Rätsep, õhk ja tema õnneloos. Õnnestunud rahvaviiside töötlus, huvitavad ja koomilised karakterid, silmapaistvalt temperamentne dist oskussõna on siia raske leida. Muusika tagasid ja tagavad sellele rahva tükivad tõelise melu. Samasse rivvi kosjasõidu ja rätsep õhuga võtsid ennast ka Arro, Normeti Rummu, Jüri ja sõbra ristuvad teed kuid juba opereti. Täna. See on siis üks liin eesti opereti arenguloos. Teise liini moodustavad teosed, mille loomise tegi võimalikuks juba Lääne-Euroopa operetitraditsioonide olemasolu. Võiks ütelda, et kolmekümnendates aastates kirjutatud eesti operettide autorid ei pidanud juba niivõrd silmas Leehaaria Kalmani operett kuivõrd just Paula Abrahami omi. Küsimus ei seisne siin ainult muusikaliste numbrite vormilise ülesehituse, harmoonilise keele või muude elementide läheduses Aabrahami printsiipidele. Ei rebüülikuse poole kalduv Aabraham armastas tegevuse ülesehitamises nii-öelda laia geograafilist haaret. Victoria temaga Saari tegevus toimub ju Venemaad Jaapanis ja Ungaris, Hawailile tegevusega Havail ja Monte Carlos. Ja nii juhtuski, et eesti operettide tegelased tulid kodumaale ainult lühemaks ajaks. Nii kauaks, parajasti kui neil kahe välisreisivaheajal aega jätkus. Kudumale läbinisti truuks jäänud tegevustikuga ja ka muidu küllaltki õnnestunud operettiksoorib Priit Hardna kalurineiu Irma truupõllu Libritele. Õnnestumisi on muidugi ka teistes nii ardna kui ka Heldur Watsoni operettides. Nõukogude Eestis on juba neljakümnendates aastates püütud opereti osas üht-teist ära teha. Nimetagem siin vaid Kõrver Normeti mootorsportlaste elu käsitlenud opereti Hermese kannul ja Eduard kulbitöid. Esimeseks edusammuks Nõukogude Eesti algupärase opereti arenguteel sai siiski Aro Normeti Rummu Jüri mille esietenduseks avanes Vanemuise eesriie oktoobrikuus 1954. Operett valmis õige tihedas koostöös heliloojate Libretistide, Huko lumeti Alfred Meringu ning teatri vahel. Jah, Rummu Jürist, sellest lõbusast vembumehest, kelle karutükkidest mõisahärrade kulul vanemad inimesed veel tänapäevalgi muiates Nad armastavad. Sai päris tänulik operetikangelane. Rummu Jüri tegevustik andis autoritele häid võimalusi luua rahvuslikke karaktereid. Siin on kõigepealt juriise Jürist, kuid teo inimesest peaks andma pildi juba tema väljatuleku laul. Kuna Jüri oli jõudnud kupja läbin parkida ei olnud talle oma mõisa enam tagasiteed. Jüri laulabki, et leidub töid ja maid, tema usub, et tema ei vaheta jää. Äsja kuulist aga taadi laulust, kuidas pruntomaadis sakslastele peavalu oli omal ajal teinud. Siit tekkiski tal mõte samuti tunta madise eeskuju saksu nöökima hakata. Ja taadi laulu põhiline viisi käik, rahvas, kuulge, luu, kuhu hullu muutub nüüd ka Jüri motiiviks just vembumees Jüri motiiviks. Ta kulmineerub viimases pildis, kui Jüri noh, ütleme juhendamisel saksad kotti aetakse. Kuid Jüril on hoopis teised viisid suus, kui ta koos oma armastatu Eltsuga. On? Või? Mõtlete? Tal kui kelluke ja EL maades Ümara ja. Et eks siin ole, eks ju. Tahad, aga saaks omale O A. Ma ei, ma oo-oo jaa. Kui Jeltson antud Tarlapselikult lüürilises plaanis siis tema isa Rein on suur nalja ja hambamees hakkajate poiss, täna on antud Jüri sõpru. Aadu ja matsi. Üksiktegelaste väljajoonistamise kõrval on opereti tegevustik pakkunud autoritele tänulikke võimalusi suurte rahvastseenide loomiseks. Eriti ulatuslikud on need Jaaniku pildis, kus rõkkavad lõbusale. Laulule võis lisada ka hoogsalt rahvatantsu liku jalakeerutust. Päris rahvaviise on opereti muusikas kasutatud ainult paaril korral. Nendeks on, tõmba Jüri. Muidu on autorid püüdnud luua selliseid viise, mis oleksid võimalikult lähedased rahvamuusikale. Kadakasakslasele on autorid püüdnud pihta panna tuhapoiss värdi ja vallavanema õmbluskooli pandud tütrekese tilde isikus. Kui. Pääs jäi jõusse. Oma joon saanud muidugi ka saksad ise. Neile on kirjutatud sõjakaid laule, mida lauldes nad vähemalt ise uskusid baltisakslase kaljukindlusesse. Paruniproua aadel heid laulab sentimentaalsusest nooretavat laulu, samal ajal kui tema armas võõraspoeg kurt ei pea lihtsalt tütarlast tähest mingit tundelist ettevalmistust vajalikuks. Kui Rummu Jüri tegevus toimus möödunud sajandi viimasel veerandil siis Boris Kõrver joperetid laanelill ja ainult unistus toovad lavale kaks muudaja järku. Laanelile son selleks aastat enne esimest maailmasõda. Ainult unistuses aga kolmekümnendad aastad. Ja ega me seda näe, ainult laval, lavakujunduses ja tegelaste kostüümides. Ei, ajastu vaimu õhkub vastu kappartituurist. Boris Kõrver ei ole kirjutanud oma brittidele ainult ilusa eviisi rikka vaid ka ajastu vaimust ja eks siis ka muidugi helikeelest läbi imbunud muusik. Mõlema opereti libreto autoriks on Ardi Liives. Operett ainult unistus püsib Vanemuise laval alates 1955.-st aastast ja selle ajaga on ta jõudnud ka veel vene ja leedu lavadele. Miljöö ise ja tegelased on eriti sobivad opereti lavale. Kaasavara, ihalejad, kõmureporter ja lauljatari karjääriihalus, ministriproua vaakum, ajudega minister ja kabareelauljatar iluduskuninganna valimistes segases vees kalu püüdvat filmi kabareedirektorid, väikekodanlikud majaomanikest papi ja mammi ja nii edasi. Aga niinimetatud valitud seltskonna, Brassingute ja moenarrus. Näeme Teo tahteni siin noori kelle unistused õnnest kippusid jääma ainult unistuseks. Operetitsentris olev kuldsüdamete pall oma ekstravagantset kabareenumbritega ei ole nii-öelda väärtuseks omaette. Temas on tabatud omaaegsed olustiku. Kuid samal ajal on väga selgesti tunda autorite suhtumist taolise pandituusikliku olemusse, kus leiavad liigutava üksmeele viimane moeröögatus, lämbe ook ja provintslik pritsimehelik vahelisi viisite. Autorite seisukohta toob veel teravamalt esile õnnestunud leitud kontrast nagu oleks aken lahti paisatud ja suitsu pingesse ning alkoholi aurusesse õhku tungiks karged hommikust tuult. Just sellise kontrasti loob meile karguga mehe laul. Kolmanda vaatuse alguses. Selle kerjuse laulus südamlikus maanteede hulguse meeleolust kantud romantikast puudub mis tahes tunnete ülelülitamine. Sellel laulul on isegi traagilist alatooni, mis loob sügava erutava elamuse. Karguga mees ei vaatamata oma haletsemis väärsele olukorrale eluga kaugeltki veel lõpparvet teinud. Seda enam on aga elult oodata noortel moesalongi müüjatar hirmal ja tema valitud arhitekt Ainil operetti ainult unistus peategelastel. Neil jätkub optimismi vaatamata kõigile takistustele, mis tolleaegne elu võis nende tee reedeeveeritada ja seda on tunda ka opereti rühikas juht, meloodias, käed, sõbrad, andkem, mis iseloomustab just töölist. Boris kõrveri, teine operett, laanelill seon operett, operetist laval elustuks nagu meie algupärase operetis sünnilugu. Kui meie esimese algupärandit tõeline nimi oli jaaniöö siis siin on ta ainult veidi muudetud sõnajala õieks. Jaaniöö klibletistiksoli Paul Pinna. Laanil on ta muutunud Paul kallaks ja seal, Paul, millal on oma toreda nii-öelda algkujuga päris tublisti sarnasust. Eriti oli seda tunda Pauliku pleedes, mida Vanemuise lavastuses Endel aniga päris pinnalikult esitas. Laanelill on meil üks vormi seisukohast õnnestunud maid, teoseid, teksti on antud väga parajalt, see läheb alati sujuvalt loomulikult muusikalil üle. Sealjuures on tegevuses küllaltki konflikti teravust. Paul kallal ja tema ümber koondunud näitlejatel tuli ju omamoodi lahinguid lüüa nii baltlastega kui ka tsaari chinovnikutega. Ja egan näiteseltskonnas enesestki alati üksmeel valitsenud. Operetis laanelill on mitmekülgsed, üles ehitatud koorist seened. Võtkem kasvõi opereti avastasid, mis seal on kus seal vastandatud eestlastest linnakodanikud Ennast täis puhunud baltlastele ja kadakasakslastele. Just sellises kuuri gruppide ja isegi üksikute kooriliikmete individualiseerimisel nii teoses endas kui ka lavastuses on üks Nõukogude Eesti opereti vaieldumatuid panuseid operetižanri arenguloosse üldse. Sellele mõtles omalajal kaalvalgi, kui ta kirjutas. Ma kavatsen anda suuremat osatähtsust koorile, mida viimastel aastatel kasutati ainult abielemendina lavatäiteks. Kasutan eeskujuna Meie operetiklassikat, kus koorik kasutati mitte üksnes selleks, et lauda finaalides jah, vaid, kus ta võttis suurel määral osaga tegevusest. Jah, tõepoolest, Kaalman võis unistada tugevasti elustatud koorist. Kuid ta võis seda kasutada vaid niipalju, kui omal ajal Viini opereti šablooni tingitud raamid seda võimaldasid. Meie heliloojad ei ole õnneks mingi šablooniga käsist ja jalust seotud. Ning meie Estonia ja Vanemuise teatrites on lavastamiseks avaramaid võimalusi kui mistahes omaaegses läbi luike operetiteatris. Laaneliles arvestades tema tegevusaega sajandi esimese aastakümne lõpul on helilooja õnnestunult tabanud ajastu muusikalist atmosfääri. On loomulik, et enamik operetti möödub kolmveerand taktis. Selles osas on kõrver kahtlemata õigemat teed läinud, kui saksa helilooja kavan kes oma operetis sensatsioon Londonis mille tegevustik toimus umbes samal ajal on kasutanud modernseid rütme. Kõrberi oskusest luua toredaid muusikalise stseeni võiks jutustada kas või hoogne number nimetusega Paulia austajad. Ehk ma magada saama? Meie kaasaeg astus opereti lavale kõigepealt ands sõbraaperetiga ristuvad teed. See on lugu juba kaasaegsest kolhoosikülast. Seda operetti sobiks hästi nimetada Kallüüriliseks komöödiaks, sest lüürikal on siin lõviosa. Ants sõbral on vahetud viisi meelt, sellest ka tema muusika rahvuslikele lauludele lähenev lihtsus. Head meelde, jäävust operetijuhti eemal, avaral lüürilised meloodiad ristuvad teed. Samuti on seda peategelaste totiinus vesiroosidest või siis laulus kasest. Ent operetis on ka tegevuslikke ja humoorikaid lugusid nagu padjasõjast, seen või rõõmsatujuline tibupoegade ansambel. Teemadel soole A-finaal. Külamiljöö meie muusika laval ei ole ju iseenesest uudseks nähtuseks. Kuid kaasaegne küla seon operetilaval alles uudismaa millele Ants Sõbra teos kündis esimesi vagusid. Jaa, lüürilist tantsuliselt viisid on sobivaks materjaliks sellele operitile. Marsiliku rühikust toob partituuri linnast saabuvate šeff tööliste marss. Peale mainitud juba humoorikamalt episoodide ei puudu selles operetis kasvatiiri pipar. Millal hädapärast vaja oli just päevavarga ja lõngu seltsi tarbeks. Ja päris parajaks paariliseks oli Etzilega hangeldaja hingega meestemaias tädike Juula. Igale operetina annab värskust juurde varem kasutamatute žanrile uudsete inimtüüpide loomine. Kaupperitis ristuvad teed on selline õnnelik leid vana külasepa Aadu kujul. Küll hästi istuvad temat tõeterad ja muidu parajad ütlemised millele värvi kõvasti juurde annab veel murdekeele kasutamine. Sellele mehele oleks üks laul marjaks ära kulunud. Järgmine operett tõi meid juba Tallinna. Täpsemini üteldes täitsa operett meid meriväljale. Tallin ise aga paistab kogu aeg üle lahe. Aro Normeti operett, tuled kodusadamas on peaaegu kammerlik lugu ilma koorita. Selle aset täidavad naispeategelase Lea neri kaasvõitlejat üliõpilast kelle pärast autorit kriitika poolt nahutada said. Sest neil ei näi muud tegevust olevat kui Leat lohutada. Mis seal parata, aga Leal elus ei läinud ju nii, nagu ta oleks soovinud. Ta ootas merereisilt koju oma sõpra, meremees Kunnerit. Gunnar tuli küll. Kuid talle hakkas meeldima Lea õde Margit, veidi kergemeelne tüdruk. Ja eks Gunnar isegi oli välissadamates näinud, palju kirjusid tulesid. Ja neer varjutasid mõneks ajaks ta kehaduses kodusadama tulede sooja kuma. Margit oli innukas kuulaja, kui juttu tuli kirjudest, tuledest ja sellest, kuidas meremees Gunnar lõpuks mõistma, kas mis tähendavad kodusadama tuled sellest pajatada. Piret Kunnerile oli abiks õige tee leidmisel ka vana meremees Juhan. Operetist tuled kodusadamas kujunes noorte operett, mis seadis omale eesmärgiks näidata nii noorte elu kui ka õige tee otsinguid. Selles mõttes kangunnerist ei saanud päris harilik opereti kanger, kes on tihtipeale oma mõtetelt ja eluvaadetelt välja kujunenud inimene. Nende hulka aga, kelle hing soojeneb ainult kaugema päritoluga kirjude tulukeste vilkumist. Tähes kuuluvad operetis Alfred ja Margit. Eks need Alfred ja Margit olev värdja tilde võiks öelda järeletulijad hingesugulased etega operetis tuled kodusadamas rohkem lõbusaid hetki, ehkki oleks selle eest püüavad seal hoolt kanda filmioperaator Mati ja Anne tütarlaps, kelle eluunistuseks on saada kord kinonäitlejaks. Seni viimasena lavale jõudnud operettikson Normeti Polaris mis on suures osas valminud nii muusika autori kui ka libretistil kirjanik Ralf Parve välisreiside tulemusena. Ühelt poolt andsid selleks teoseks ained kohtumised võõrsile sattunud endiste kaasmaalastega, teiselt poolt aga kaaslased, turistid ise. Eks ole, turistidele opereti on ikka midagi ühist. Mõlemad eelistavad näha maailma päikesepoolsest küljest. Operetinimiosaline on eestlannast varietee lauljatar, kes veel noore tüdrukuna on sattunud võõrsile. Siin laulab ta omakasuvanemate hotelli restoranis, tuues sellele asutusele päris hulganisti külastajaid. Ja kuigi opereti Stella Polaris tegevus toimus võõrsil nii-öelda ühes põhjariigis siis kõlab temast läbi ikkagi sünniva teema. Eks kogu turistide olek ja käitumine on tingitud ühtekuuluvustundest oma sünnimaaga ja kõigi võõrsil. Viibijate käitumine sõltub sellest, kuidas nad suhtuvad oma sünnimaasse ja seal valitsevas Uuesse elus. Nii ma jõud ongi see, mis tookastel laines ellu suured muutused operiti algul näib talle, et tema elu on, see on suur karjäär varieteelaval ja kino ekra. Siis aga toimub Stella kohtumine koolipõlves sõbra Lauriga, kes on praegu Tallinna konservatooriumi üliõpilane. Ja samuti turistidega koos sõitnud siiamaale. Stellal sona ärganud esialgu õrn mälestus lapsepõlve mängumaast, mis aga muutub peagi soojaks igatsuseks koduma kevade ja valgete ööde järele, kes siia juurde tuleb veel armastuse tunne. Lauri vastu. See ongi oluliseks momendiks Nõukogude Eestis kui ka üldse Nõukogude operetiloomingus koduma teema. Jah, selle kodumaainimesed ei saa enam kuidagi sarnaneda pool aristokraatlik tegelastega, uus miini, operetist Ermise ja kaasaeg on sisse murdnud operetilaval. Muidugi Nõukogude operetilooming ei ole veel vabanenud täiesti sisse juurdumust. Balletiklassika mõjutusi on veel tunda, kuid seda peamiselt vormilises üles esituses. Aga nii see on, kõike vana ei asenda üle uue ja samaväärse või parema, aga see kujuneb välja joon-joonelt aste-astmelt. Kuid sisu osas võime seda julgemini kõnelda uuest kvaliteedist. Paljudes Nõukogude operettides, sealhulgas kõigis senistes Nõukogude Eesti operettides on konkretiseerunud muusikaline sisu. Samal ajal millekeri operettides lauldi kõikjal viini valss olenematult maast, kus tegevus toimus. Nüüd aga meie operettides on muusikal kakarakteriseerimis ülesanded muusikaava pinnin, karakterid näitab, kas seda nii ajaloolist kui ka geograafilist tausta. Seega aega ja kohta, kus tegevus toimub. Ja lõpuks ka kooriliikmed nõukogude operetist on saanud elavateks inimesteks oma näo ja oma saatusega. Nõukogude operett, see on praegu loominguliste otsingute kunstiks ja usume, et tal seisavad ees veel suured avastused. Teda armastatakse ja vajatakse rahvast poolt. On ju viimasel ajal naervate ja elust rõõmu tundvate inimeste hulk tohutult kasvanud. Nõukogude operett on optimistlik. Kunst ka meie, Stella Polaris autorid, tahtsime anda sellele operetile optimistliku lõpu. Tõsi, hõbedane lennuk tõuseb õhku ja võtab oma suuna kodumaale veel ilmastel. Kunstel on juba lennuväljale, ta lehvitab lennukile järele. Osa võõrsile jäävatest kaasmaalastest ei ole veel tulnud välja värske tuule tõtt aerodroomile. Sinise taevalaotuse taustal paistavad nad siluetti. Jääks toode nende endi teha, kas nad jäävad siruetideks või mit. Usumetad selleks ei jää.